MARTIDE LAHING?
Mõtisklus.
Taavi Pärtel
Sellest Martide-vahelisest lahingust võidavad päris kindlasti vaid Eesti vaenlased, mitte kummalegi neist see konflikt kasu ei too. See on fakt!
Täiesti selge on, et kes iganes selle ka esile kutsus - kas siis meie oma või mõne teise riigi "süvariik" -, pidi ta päris täpselt ette teadma, mis juhtub.
Nii ka läks: nüüd on kummagi Mardi veendunud toetajad sööstnud oma Marti kaitsma ning igasugused liberaalid-sotsialistid ja ka veendunud venemeelsed hüppavad rõõmust lakke. Mitte keegi neist ei taha ju näha, et rahvuslikud jõud veidigi üksmeelt leiaksid. Nii saavadki nimetatud Eesti-vastased oma värdpoliitikat veel kauem ellu viia.
Siinkohal on täiesti kohatu hakata ühte või teist poolt süüdistama kellegagi koostöös, sest kõige aluseks on siiski sellised vääramatud asjad nagu valimistulemused. Igasugused koalitsioonid ja opositsioonid saavad sündida vaid selle järgi.
Kui nüüd EKRE poolt kõlavad süüdistused, et ISAMAA on selle ja tollega koostööd teinud ja sellepärast "süüdi", siis juba järgmisel kevadel on EKRE ise samas olukorras, kus tuleb kellegagi oma ideoloogilistest verivaenlastest koalitsiooni minna ja püüda teda siis jõudmööda ohjeldada… või jääda koos ISAMAAga opositsiooni ja jõuetus vihas vaadata pealt, kuidas liberaalid (võib-olla sotside kaasabil) oma Eesti-vastast hävitustööd jätkavad.
Ei saa meenutamata jätta ka seda, kui võidurõõmus oli EKRE siis, kui tema algatatud umbusaldusavalduse tulemusel õnnestuski ära kukutada Reformierakond ning see asendada hoopis Keskerakonna juhitud valitsusega. Tollal olid kõik selle üle nii õnnelikud - ja nüüd ollakse just sama asja pärast just ISAMAA peale nii vihased? Kuidagi ebaloogiline.
Ehkki rahuloluks põhjust kahtlemata pole - Keskerakond ongi võimul olles vastupidiselt teatud ootustele ajanudki just sellist põhimõttelagedat ja vasakliberaalset poliitikat, nagu nende kauaaegne Suur Juht neile õpetas. Ent ilma sellesama võimulolemiseta me ei teaks ju kindlalt, milline näeks KE valitsemine tegelikkuses välja. Nüüd teame ja see on ümberlükkamatu fakt. Enam ei saa keegi jahuda, et "Keskerakonda kui tõelist rahva eest seisjat hoitakse jõuga võimust eemal".
Samas on EKRE poolt see tähelepanujuhtimine absoluutselt õige, et "Mart Laari loodud Eestist pole enam õieti midagi järel". Nii see kahjuks on - pärast ML tagasiastumist on paljud asjad siin riigis täiesti ühemõtteliselt allamäge läinud. Degenereerumine (ansipiseerumine ehk keskpärastumine) on selle enam kui 15 aasta jooksul olnud ikka kohutav, kuigi majanduses oli esialgu just ML reformide ja Euroopa Liiduga ühinemise tõttu veel 5 aastat võimas buum.
Täiesti valed on ka väited, nagu oleks EKRE kuidagi NATO vastu või peaks seda mõttetuks. Sama arvati (ja mõned arvavad siiani!) ka Donald Trumpi kohta, ent nüüdseks teame ju, et viimase kriitika oli ja on suunatud just NATO tõhusamaks muutmisele, mitte alliansi lammutamiseks. SEDA NIMETATAKSEGI KONSTRUKTIIVSEKS KRIITIKAKS!
Ilmselt pole paljud ikka veel ka aru saanud, et NATO-l kui organisatsioonil polegi mingeid oma vägesid - NATO väed ongi kõigi tema liikmesriikide väed, sh. ka Eesti Kaitsevägi. Seega on NATO just nii tugev ja niipalju valmis oma liikmeid kaitsma, kui tugevad on tema üksikute liikmete väed. Praegune väga masendav USA ülekaal ka NATO sees ja enamiku liikmesriikide "lohetsemine" ajasidki Trumpi närvi. Eriti veel seda arvestades, kui vaenulikult mitte ainult puhtalt venemeelsed või paremäärmuslikud, vaid ka liberaalsed ja sotsialistlikud jõud Euroopas ameeriklastesse suhtuvad (see käib ka Eesti kohta!!!!!).
Nagu öeldakse: "Jumal aitab neid, kes end ise aitavad". Õnneks on Eesti - ja just nimelt tänu ISAMAA jõupingutustele! - just nende väheste seas, kel pole põhjust Trumpi ees häbeneda. Seda kõigi nende kiuste, kelle arust pole vaja omaenda kaitsevõimekusse panustada, sest "küll NATO meid kaitseb". See on väga vale arusaam, sest nagu eelpool sai öeldud, mingeid "NATO vägesid" tegelikult pole, on liikmesriikide väed. Eesti väed peavad eeskätt ise olema tugevad, see motiveerib ka teisi vajadusel meile parema meelega appi tulema.
Kui sellegipoolest on osadele jäänud mulje, et EKRE kahtleb NATO artikkel 5 rakendumises, siis ajalugu on näidanud, et võib tekkida lihtsalt selline rahvusvaheline olukord, kus see artikkel 5 ei jõua piisavalt kiiresti rakenduda (USA on 90-ndatest peale valmistunud selleks, et suudaks pidada korraga k a h t e sõda - paraku on maailmas potentsiaalseid suuri sõjakoldeid rohkem). Ka sellepärast ongi vaja Eesti oma kaitsevõimekuse jõulist tõstmist, et piisavalt kaua oma jõududega vastu pidada. Õnneks on vähemalt selles osas kõik rahvuslikud jõud (ja veidral kombel mitmed teisedki) ühel meelel, mida on väga hea meel tõdeda.
EKRE "venemeelsus" on täielik jama, see eksisteerib vaid teatud ringkondade nüridest dogmadest läbiimbunud ajudes. Tegin just hiljuti mitmes suures maailmavaateliselt mitte eriti kindlalt määratletud FB grupis spetsiaalse küsitluse. Selgus, et rõhuva enamuse (üle 70%) arvates on EKRE idapoliitika "ARUKAS", s.t. just selline, mis ka õige oleks - ilma haiglase lömitamiseta ja samas ka mitte ülearu sõjakas (ega Eestil üksinda pole tõesti mõtet ida suunas midagi ette võtta, seda peaks ikka koos liitlastega tegema!).
Kui "liigset venesõbralikkust" heitis EKRE-le ette vaid mõni üksik, siis palju rohkem oli neid (koguni umbes 20% !!!), kelle arust on EKRE hoopis "liigselt VENEVAENULIK". Olgu ka kohe ära öeldud, et mitte ühtegi minu virtuaalsõpra - kelle seas on ka päris palju EKRE fännide seas arvamusliidri positsiooni omavat inimesi - nende seas polnud. (Auuu, liberaalid-sotsialistid, mida te selle peale kostate???)
Viimatinimetatud asjaolu viitab samas täiesti kindlalt sellele, mida olen varemgi esile toonud - ON OLEMAS PÄRIS ARVUKAS MÕJUAGENTIDE HULK, KES PÜÜAVAD TÕEPOOLEST EKRE-st OMA TÖÖRIISTA TEHA. (Nii et selle koha pealt rääkis meie luurespets õigust!) Nagu näha, pole nad vähemalt seni EKRE-ga üldsegi rahul - nagu ka Donald Trumpiga. Võib isegi arvata, et mõlemal juhul püüabki hoopis meie "kallis" idanaaber kättemaksuks kumbagi diskrediteerida ja tembeldada neid "venemeelseteks", kuigi mitte mingit vettpidavat tõestust pole (kui oleks, siis oleks ju tõendid juba ammu-ammu välja toodud ning mõjuagendid põhja lastud!). Kuna idanaabri eesmärgiks on igal juhul Lääne sisemine ühtsus lõhkuda, siis pole ju vahet, kuidas selle eesmärgini jõutakse.
Samas pole ei EKRE ega Vabaerakondki ju niivõrd kindlat ehk pika aja jooksul väljakujunenud seisukohtadega poliitikat omavad erakonnad, et kummagi puhul 120% kindlusega väita, et ta ikka tõepoolest hakkab üksnes Eestile kasulikku poliitikat ajama. Pealegi pole mitte kumbki veel mitte päevagi saanud võimul olla. Äparduste eest pole samuti keegi kaitstud - ISAMAA ajaloos on neid piisavalt. Tasub meenutada ka Res Publica kogemust, kes samuti tuli võimule "eliidivastase" retoorikaga ning lubadusega valitsevat poliitikat muuta, ent ühelt poolt oma kogenematuse ning teiselt poolt koalitsioonipartnerite salakavaluse, isegi sulilikkuse tõttu hävis juba paari aastaga täielikult.
Igal juhul on viimane aeg võtta suund sellele, et senisest palju suurem osa rahvuslikest jõududest lõpuks ka ühte koalitsiooni ära mahuksid, mitte ei peaks seda moodustama järjekordselt oma ideoloogiliste vastastega. Sealjuures jääda tuimalt valimistulemusi ootama oleks väga rumal (see käib ka EKRE kohta - kes pidi ju KOV 2017 valimistel juba "platsi puhtaks lööma", ent jäi tollasele IRL-ilegi alla…). Siinkohal meenubki üks stseen "Salatoimikute" pikast filmist, kus demineerija lihtsalt istub tuimalt pommi ees ja ei tee midagi, isegi ei püüa minema joosta, vaid lihtsalt vaatab taimerilt, kuidas sekundid jooksevad… ja lõpuks lendabki koos pommi ja kogu hoonega õhku… Arvan, et nii minu erakonnakaaslased kui teisedki peaksid ikka targemad olema?
Alati võib sekkuda ka mõni vääramatu jõud ja Eesti suhtes pahatahtlikke jõudusid, kelle tegevuse üle tervel Eesti riigil mitte mingit kontrolli ei ole, kahjuks jätkub. Mis praeguses vaenutsevas olukorras sel juhul juhtuda võib - ei taha mõeldagi. Kui minu enda ajaloost paralleel tuua, siis kujutleme endale ette näiteks, et on toimunud mingi sõda, mille käigus hukkub 450 000-500 000 eestlast ja nende seas ka üks kahest Mardist (ei olegi üldse vahet, kumb). Mõned ellujäänud suudaksid ilmselt selleski olukorras veel pasundada, et "kahju meil temast küll pole", enamus aga mõtleb siiski, et "meie võimuses oleks ju olnud kogu see sõda üldse ära hoida - miks seda siis ei tehtud?"
On ka täiesti selge, et praegust konflikti ei algatanud kumbki Martidest, asi sai alguse hoopis mujalt. Seega peaks edasise üksteise pihta tulistamise asemel hoopis välja selgitama, kes need sõjaõhutajad ikkagi olid. See peaks meie kõigi huvides olema. Nagu ka see, et tuleb tõesti mõelda ikka oma peaga ja mitte korrutada kellegi teise ettesöödetud väärakaid pooltõdesid või täielikke valesid. Parem lugeda ikka kõigepealt läbi kasvõi need minu kaks ajakirjas "Kultuur ja Elu" ilmunud mitte väga pikka artiklit ja mõelda selle järel kõige üle korralikult järele. Pärast seda peaks olema õige poliitika väljatöötamine senisest palju lihtsam.
