MIKS MA VALISIN ELURIKKUSE ERAKONNA? - Mihkel Kangur

Foto: Neeme Sihv

MIKS MA VALISIN ELURIKKUSE ERAKONNA? - Mihkel Kangur

Head sõbrad, ilmselt olete märganud, et olen Elurikkuse erakonna asutamise juures. Räägin sellest, miks ma seda teen.

Selle aasta jaanuaris-veebruaris sai selgeks, et kõik variandid dialoogiks riigiga mõistliku, väljakujunenud inimasustusmustrit ja keskkonnatingimusi arvestava RailBaltica saavutamiseks on ammendunud ja ma pidin Eesti Geograafia Seltsi presidendina langetama lõpliku otsuse, kas selts esitab riigi vastu kohtukaebuse. Kõik pingutused, mida EGS on alates 2011. aastast teinud, et sellesse protsessi lisada geograafide teadmisi, olid luhtunud. Olles alati olnud Eesti patrioot ning austanud juhte, keda rahvas on valinud, oli selle sammu tegemine raske, kuid ma leian, et vajalik. Olen teadlik, et kohus ei saa anda hinnangut poliitiliste otsuste osas, kuid seda saab teha rahvas, sina kaasaarvatud. Eesti oludele ja vajadustele vastavate infrastruktuuride rajamine on võimalik, kui võetakse arvesse siinseid keskkonnatingimusi ja arvestatakse kogukondade vajaduste ja eesmärkidega. Kui nendega ei arvestata, siis saamegi sellised juhtumid nagu ulatuslikud lageraied, tselluloositehas, Väimela kanatehas jne. Väga palju asjatut segadust ja väga vähe tulu. Kuid mis veel hullem, tulevikus ei julgeta seetõttu investeerida ka mõistlikesse arendustesse.

Kaasaja majandus ei saa olla keskkonnaressurssi hävitav, vaid seda taastav, kogukondadele küllust pakkuv, kõrge lisandväärtusega ja teadusel põhinev. Me ei saa rikkaks, kui hävitame oma keskkonna. Meie inimesed ja kultuur on osa meie loodusest, hoides loodust hoiame ka iseennast. Meie elukorraldust saab mugavamaks ja lihtsamaks muuta läbi digilahenduste. Selle abil saame tuua otsustamise lähemale tasandile, mida otsus puudutab ning anda neile, keda otsus puudutab, võimaluse selle kujunemisesse panustada. Otsustamises kaasalöömine nõuab suuremat teadlikkust ja vastutuse võtmist. See on oluline kultuurimuutus, millele kaasaaitamine peab algama koolist. Koolid on kogukonna keskmed, neis integreeritakse erinevate põlvkondade teadmised ja kogemused ning antakse õpilastele oskused kogukonnas osalemiseks ning ühiskonda panustamiseks. Mitte kedagi ei jäeta maha, kuid igaühele antakse võimalus olla vastutav oma toimetuleku eest.

Selle nimel tahan ma lähikuudel töötada, et järgmises riigikogus oleks inimesi, kes kannaks sarnaseid väärtuseid ja eesmärke. Kui sa tahad Eesti paremaks muutmisele kaasa aidata, siis oled oodatud www.elurikkuseerakond.ee

Nii on!

EESTI KEELEST JA MEELEST - Erik Puura

Eesti keelest ja meelest.

Ma armastan oma emakeelt. Minu jaoks tähendab armastus eelkõige seda, et ma ei lörtsi teda ning teen kõik selleks, et kõnelda ja kirjutada ladusalt ning ilma vigu tegemata. Ja ehk teha mõnele kolleegile väike märkuski, kui ta sõnas ’konstateerima’ ikka ja jälle n-tähte kasutab. Kuigi sageli on kõikidest reeglitest väga raske aru saada, näiteks miks ikkagi ’bukett’ tuleb kirjutada kahe t-ga ning ’buklet’ ühe t-ga. Aga et mitte vigu teha ja ka võõrsõnu vähem kasutada, võiks ju eelistada hoopis sõnu ’nentima’, ’kimp’ ja ’voldik’.
Kas see armastus on pealesunnitud? Mäletan ranget eesti keele õpetajat Elvi Viirat Tallinna 37. Keskkoolis, kes uskumatu agarusega nõudis nii reeglite kui ebareeglipäraste sõnade ja vormide selgeks saamist. Just nii algklassides kui teismeea esimestel aastatel laotakse eluaegne alus emakeele oskusele. Vanemaks saades võib ranget õpetajat ainult tänada. Sellest hoolimata osalesin mõned aastad tagasi ülikooli töötajatele tasuta pakutaval korrektse eesti keele täiendkursusel. Üllatusi oli rohkesti, õigekirjareeglid on pidevas muutuses.
Samal ajal ka võõrkeelte oskus on üks tänapäeva elus kõige vajalikumaid oskusi. Kui tulin 1985. aastal tagasi kohustuslikust sõjaväeteenistusest, kuhu 1983. aastal kõik esimese kursuse lõpetajad saadeti, osalesin üleülikoolilisel vene keele olümpiaadil ning sain esikoha, kuna mul olla olnud kõige originaalsemad ideed. Teenisin sellega ka ümbriku, milles oli 25 rubla, ning isa töökaaslane ütles, et ma räägin vene keelt praktiliselt laitmatult, aga ukraina aktsendiga. Meenub 1990. aasta sügis, kui pidasin Helsinki Ülikoolis soome keeles kahetunnise loengu Eesti maavaradest. See oli mu esimene tasuline loeng ning teenitud 459 marka võrdusid toona Tartu Ülikooli vanemlaborandi poole aasta palgaga. Tänu inglise keele oskusele, mida kontrolliti TOEFL testiga, sain 1991. aastal õppima magistrantuuri Manchesteri Victoria Ülikooli. Õpingud Manchesteris aga avasid ukse Stockholmi Kuninglikku Tehnikaülikooli, kus 1997. aastal õpetasin keemiainsenere juba rootsi keeles…
Arvan, et iga inimene võiks perfektselt osata kaht keelt, milleks üks on loomulikult emakeel, ning lisaks väga hästi veel vähemalt üht keelt. See võiks olla miinimum. Jah, ilmselt arenevad tõlkeprogrammid samuti väga kiiresti ning peagi võib võõrkeelse mobiilikõne lülitada endale sobiliku tõlkekeele peale, kuid võõrkeelte õppimine on inimest arendav, oskus vahetult suhelda on väga oluline ja lugupidamist äratav ning loodud on võimalus lahti mõtestada teisi kultuure. Aga sõjaväeteenistus, õpe ja töö pikki aastaid Ukrainas, Moldovas, Inglismaal, Rootsis ja Itaalias ei vähendanud karvavõrdki minu eesti keele oskust.
Olen püüdnud protestida ka meie veebimeedias vohava lohakuse ja oskamatuse vastu, kuid senini tulutult. Mõtlesin juba aastaid tagasi, et kui sellist suhtumist emakeelde algklasside laste poolt naeruvääristada, näiteks enim eksinud ajakirjanike ja veebiväljaannete edetabelite koostamise kaudu algklasside laste poolt, siis võiks ju kellelgi häbi olla. Saatsin ka vastava ettepaneku Õpetajate Lehele, kuid vastuseks sain üherealise tõdemuse, et veebimeedia ongi emakeele hukk.
Mis puutub Tartu Ülikooli rahvusvahelistumisesse, siis näen, et on mõned peamised põhjused, miks me soovime arendada rahvusvahelisi võõrkeelseid õppekavasid. On erialasid, kus läbi võõrkeelse õppe õnnestub tõsta Eesti tööjõuturu jaoks vajalike magistrandikandidaatide arvu ja suur osa mujalt maailmast tulnud andekatest noortest jäävad tõepoolest Eestisse tööle. Näiteks info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga seotud erialade lõpetanutest jääb mujalt maailmast tulnutest tugevalt üle 50% tööle Eestisse.
Teiseks, nii saavad tekkida uued perspektiivsed suunad ja koolkonnad: kui toome siia välisõppejõud uutes perspektiivsetes suundades, siis tekib kriitiline hulk akadeemilisi töötajaid, kelle poolt arendatavatele rahvusvahelistele õppekavadele tulevad ka välisüliõpilased, tõstes uute koolkondade arenemise mahtu, kiirust ja potentsiaali. Näiteks just ülikooli tehnoloogiainstituudis töötav iraanlasest professor on ülikooli üks edukamaid ettevõtluskoostöö tegijaid ning omab väga selget vaadet, missugustes suundades ülikool peaks arenema, et me üha rohkem ka majandusarengus kaasa räägiksime. Kolmandaks, on õppekavasid, kus välisüliõpilased maksavad õppe täies mahus kinni, näiteks arstiõppes.
Tähtis on ka see, et välisüliõpilased täiendavad meie kultuuriruumi – rahvusvahelistumine kodus on kõikjal maailma ülikoolides tähtis teema. Õppides rahvusvahelises keskkonnas areneb meie enda üliõpilaste maailmanägemus, see on väga oluline. Ning üliõpilasvahetusega õnnestub meie üliõpilastel üha enam omandada mujal maailmas teadmisi ja oskusi, mida meie õppetöö ei paku. Eestisse tagasi pöördudes toovad nad oma oskused kaasa ja nii ongi välistatud konnatiigistumine.
Olulised on ka kaudsed rahalised ja rahvusvaheliste ühenduste aspektid – lisaks õppemaksule toovad välisüliõpilased raha linna ja suurendavad reisijate arvu (reisivad ise, kutsuvad siia sõpru ja sugulasi jne).
Viimaseks, on olukordi, kus õppe- ja teadussuund võib hääbuda, kuna Eestist pole piisavalt sisseastujaid ning võõrkeelne õppekava võimaldab üliõpilaste arvu suurendada. Samas loomulikult on väga oluline eestikeelse terminoloogia arendamine, milleks parimad meetodid on teadust populariseeriv tegevus ning osalus entsüklopeedia koostamises.
2017. aasta seisuga oli Tartu Ülikoolis välisüliõpilasi 9,3% ning välisteadlasi ja -õppejõude 9,4%. On tekkinud ka arusaam, et need osakaalud ei pruugiks kasvada üle 20%.
Ülikool hakkab novembris koostama oma uut arengukava ning kindlasti tekivad rahvusülikooli arendamise ja rahvusvahelistumise küsimustes tulised arutelud. Samas ei maksa unustada ka ülikooli praegust arengukava, mille kohaselt ülikool vastutab eesti keele, kultuuri ja rahvusteaduste uurimise, õpetamise ning arengu eest, väärtustab töötajate ja üliõpilaste kõrgtasemel eesti keele oskust ning toetab välistöötajate ja -üliõpilaste eesti keele ja kultuuriloo õppimist, edendab eestikeelse oskussõnavara kasutamist ja arendamist. Tartu Ülikool on ja jääb Eesti rahvusülikooliks.

************************

Käesolevat kirjutist on lubatud jagada ja mujal avaldada ilma muudatusi ja kärpeid tegemata. Kirjutise lugemise eest ei ole lubatud küsida tasu.
Erik Puura

MARTIDE LAHING? - Taavi Pärtel

 

MARTIDE LAHING? 

Mõtisklus.

 Taavi Pärtel

Sellest Martide-vahelisest lahingust võidavad päris kindlasti vaid Eesti vaenlased, mitte kummalegi neist see konflikt kasu ei too. See on fakt!
Täiesti selge on, et kes iganes selle ka esile kutsus - kas siis meie oma või mõne teise riigi "süvariik" -, pidi ta päris täpselt ette teadma, mis juhtub.
Nii ka läks: nüüd on kummagi Mardi veendunud toetajad sööstnud oma Marti kaitsma ning igasugused liberaalid-sotsialistid ja ka veendunud venemeelsed hüppavad rõõmust lakke. Mitte keegi neist ei taha ju näha, et rahvuslikud jõud veidigi üksmeelt leiaksid. Nii saavadki nimetatud Eesti-vastased oma värdpoliitikat veel kauem ellu viia.
Siinkohal on täiesti kohatu hakata ühte või teist poolt süüdistama kellegagi koostöös, sest kõige aluseks on siiski sellised vääramatud asjad nagu valimistulemused. Igasugused koalitsioonid ja opositsioonid saavad sündida vaid selle järgi.
Kui nüüd EKRE poolt kõlavad süüdistused, et ISAMAA on selle ja tollega koostööd teinud ja sellepärast "süüdi", siis juba järgmisel kevadel on EKRE ise samas olukorras, kus tuleb kellegagi oma ideoloogilistest verivaenlastest koalitsiooni minna ja püüda teda siis jõudmööda ohjeldada… või jääda koos ISAMAAga opositsiooni ja jõuetus vihas vaadata pealt, kuidas liberaalid (võib-olla sotside kaasabil) oma Eesti-vastast hävitustööd jätkavad.

Ei saa meenutamata jätta ka seda, kui võidurõõmus oli EKRE siis, kui tema algatatud umbusaldusavalduse tulemusel õnnestuski ära kukutada Reformierakond ning see asendada hoopis Keskerakonna juhitud valitsusega. Tollal olid kõik selle üle nii õnnelikud - ja nüüd ollakse just sama asja pärast just ISAMAA peale nii vihased? Kuidagi ebaloogiline.
Ehkki rahuloluks põhjust kahtlemata pole - Keskerakond ongi võimul olles vastupidiselt teatud ootustele ajanudki just sellist põhimõttelagedat ja vasakliberaalset poliitikat, nagu nende kauaaegne Suur Juht neile õpetas. Ent ilma sellesama võimulolemiseta me ei teaks ju kindlalt, milline näeks KE valitsemine tegelikkuses välja. Nüüd teame ja see on ümberlükkamatu fakt. Enam ei saa keegi jahuda, et "Keskerakonda kui tõelist rahva eest seisjat hoitakse jõuga võimust eemal".
Samas on EKRE poolt see tähelepanujuhtimine absoluutselt õige, et "Mart Laari loodud Eestist pole enam õieti midagi järel". Nii see kahjuks on - pärast ML tagasiastumist on paljud asjad siin riigis täiesti ühemõtteliselt allamäge läinud. Degenereerumine (ansipiseerumine ehk keskpärastumine) on selle enam kui 15 aasta jooksul olnud ikka kohutav, kuigi majanduses oli esialgu just ML reformide ja Euroopa Liiduga ühinemise tõttu veel 5 aastat võimas buum.
Täiesti valed on ka väited, nagu oleks EKRE kuidagi NATO vastu või peaks seda mõttetuks. Sama arvati (ja mõned arvavad siiani!) ka Donald Trumpi kohta, ent nüüdseks teame ju, et viimase kriitika oli ja on suunatud just NATO tõhusamaks muutmisele, mitte alliansi lammutamiseks. SEDA NIMETATAKSEGI KONSTRUKTIIVSEKS KRIITIKAKS!

Ilmselt pole paljud ikka veel ka aru saanud, et NATO-l kui organisatsioonil polegi mingeid oma vägesid - NATO väed ongi kõigi tema liikmesriikide väed, sh. ka Eesti Kaitsevägi. Seega on NATO just nii tugev ja niipalju valmis oma liikmeid kaitsma, kui tugevad on tema üksikute liikmete väed. Praegune väga masendav USA ülekaal ka NATO sees ja enamiku liikmesriikide "lohetsemine" ajasidki Trumpi närvi. Eriti veel seda arvestades, kui vaenulikult mitte ainult puhtalt venemeelsed või paremäärmuslikud, vaid ka liberaalsed ja sotsialistlikud jõud Euroopas ameeriklastesse suhtuvad (see käib ka Eesti kohta!!!!!).
Nagu öeldakse: "Jumal aitab neid, kes end ise aitavad". Õnneks on Eesti - ja just nimelt tänu ISAMAA jõupingutustele! - just nende väheste seas, kel pole põhjust Trumpi ees häbeneda. Seda kõigi nende kiuste, kelle arust pole vaja omaenda kaitsevõimekusse panustada, sest "küll NATO meid kaitseb". See on väga vale arusaam, sest nagu eelpool sai öeldud, mingeid "NATO vägesid" tegelikult pole, on liikmesriikide väed. Eesti väed peavad eeskätt ise olema tugevad, see motiveerib ka teisi vajadusel meile parema meelega appi tulema.
Kui sellegipoolest on osadele jäänud mulje, et EKRE kahtleb NATO artikkel 5 rakendumises, siis ajalugu on näidanud, et võib tekkida lihtsalt selline rahvusvaheline olukord, kus see artikkel 5 ei jõua piisavalt kiiresti rakenduda (USA on 90-ndatest peale valmistunud selleks, et suudaks pidada korraga k a h t e sõda - paraku on maailmas potentsiaalseid suuri sõjakoldeid rohkem). Ka sellepärast ongi vaja Eesti oma kaitsevõimekuse jõulist tõstmist, et piisavalt kaua oma jõududega vastu pidada. Õnneks on vähemalt selles osas kõik rahvuslikud jõud (ja veidral kombel mitmed teisedki) ühel meelel, mida on väga hea meel tõdeda.

EKRE "venemeelsus" on täielik jama, see eksisteerib vaid teatud ringkondade nüridest dogmadest läbiimbunud ajudes. Tegin just hiljuti mitmes suures maailmavaateliselt mitte eriti kindlalt määratletud FB grupis spetsiaalse küsitluse. Selgus, et rõhuva enamuse (üle 70%) arvates on EKRE idapoliitika "ARUKAS", s.t. just selline, mis ka õige oleks - ilma haiglase lömitamiseta ja samas ka mitte ülearu sõjakas (ega Eestil üksinda pole tõesti mõtet ida suunas midagi ette võtta, seda peaks ikka koos liitlastega tegema!).
Kui "liigset venesõbralikkust" heitis EKRE-le ette vaid mõni üksik, siis palju rohkem oli neid (koguni umbes 20% !!!), kelle arust on EKRE hoopis "liigselt VENEVAENULIK". Olgu ka kohe ära öeldud, et mitte ühtegi minu virtuaalsõpra - kelle seas on ka päris palju EKRE fännide seas arvamusliidri positsiooni omavat inimesi - nende seas polnud. (Auuu, liberaalid-sotsialistid, mida te selle peale kostate???)

Viimatinimetatud asjaolu viitab samas täiesti kindlalt sellele, mida olen varemgi esile toonud - ON OLEMAS PÄRIS ARVUKAS MÕJUAGENTIDE HULK, KES PÜÜAVAD TÕEPOOLEST EKRE-st OMA TÖÖRIISTA TEHA. (Nii et selle koha pealt rääkis meie luurespets õigust!) Nagu näha, pole nad vähemalt seni EKRE-ga üldsegi rahul - nagu ka Donald Trumpiga. Võib isegi arvata, et mõlemal juhul püüabki hoopis meie "kallis" idanaaber kättemaksuks kumbagi diskrediteerida ja tembeldada neid "venemeelseteks", kuigi mitte mingit vettpidavat tõestust pole (kui oleks, siis oleks ju tõendid juba ammu-ammu välja toodud ning mõjuagendid põhja lastud!). Kuna idanaabri eesmärgiks on igal juhul Lääne sisemine ühtsus lõhkuda, siis pole ju vahet, kuidas selle eesmärgini jõutakse.

Samas pole ei EKRE ega Vabaerakondki ju niivõrd kindlat ehk pika aja jooksul väljakujunenud seisukohtadega poliitikat omavad erakonnad, et kummagi puhul 120% kindlusega väita, et ta ikka tõepoolest hakkab üksnes Eestile kasulikku poliitikat ajama. Pealegi pole mitte kumbki veel mitte päevagi saanud võimul olla. Äparduste eest pole samuti keegi kaitstud - ISAMAA ajaloos on neid piisavalt. Tasub meenutada ka Res Publica kogemust, kes samuti tuli võimule "eliidivastase" retoorikaga ning lubadusega valitsevat poliitikat muuta, ent ühelt poolt oma kogenematuse ning teiselt poolt koalitsioonipartnerite salakavaluse, isegi sulilikkuse tõttu hävis juba paari aastaga täielikult.
Igal juhul on viimane aeg võtta suund sellele, et senisest palju suurem osa rahvuslikest jõududest lõpuks ka ühte koalitsiooni ära mahuksid, mitte ei peaks seda moodustama järjekordselt oma ideoloogiliste vastastega. Sealjuures jääda tuimalt valimistulemusi ootama oleks väga rumal (see käib ka EKRE kohta - kes pidi ju KOV 2017 valimistel juba "platsi puhtaks lööma", ent jäi tollasele IRL-ilegi alla…). Siinkohal meenubki üks stseen "Salatoimikute" pikast filmist, kus demineerija lihtsalt istub tuimalt pommi ees ja ei tee midagi, isegi ei püüa minema joosta, vaid lihtsalt vaatab taimerilt, kuidas sekundid jooksevad… ja lõpuks lendabki koos pommi ja kogu hoonega õhku… Arvan, et nii minu erakonnakaaslased kui teisedki peaksid ikka targemad olema?

Alati võib sekkuda ka mõni vääramatu jõud ja Eesti suhtes pahatahtlikke jõudusid, kelle tegevuse üle tervel Eesti riigil mitte mingit kontrolli ei ole, kahjuks jätkub. Mis praeguses vaenutsevas olukorras sel juhul juhtuda võib - ei taha mõeldagi. Kui minu enda ajaloost paralleel tuua, siis kujutleme endale ette näiteks, et on toimunud mingi sõda, mille käigus hukkub 450 000-500 000 eestlast ja nende seas ka üks kahest Mardist (ei olegi üldse vahet, kumb). Mõned ellujäänud suudaksid ilmselt selleski olukorras veel pasundada, et "kahju meil temast küll pole", enamus aga mõtleb siiski, et "meie võimuses oleks ju olnud kogu see sõda üldse ära hoida - miks seda siis ei tehtud?"
On ka täiesti selge, et praegust konflikti ei algatanud kumbki Martidest, asi sai alguse hoopis mujalt. Seega peaks edasise üksteise pihta tulistamise asemel hoopis välja selgitama, kes need sõjaõhutajad ikkagi olid. See peaks meie kõigi huvides olema. Nagu ka see, et tuleb tõesti mõelda ikka oma peaga ja mitte korrutada kellegi teise ettesöödetud väärakaid pooltõdesid või täielikke valesid. Parem lugeda ikka kõigepealt läbi kasvõi need minu kaks ajakirjas "Kultuur ja Elu" ilmunud mitte väga pikka artiklit ja mõelda selle järel kõige üle korralikult järele. Pärast seda peaks olema õige poliitika väljatöötamine senisest palju lihtsam.

Rahvaalgatusliku Suveräänsusliikumise PRESSITEADE

Rahvaalgatusliku Suveräänsusliikumise
PRESSITEADE
12.06.2018

NÕUAME POLIITILIST VASTUTUST

Iseseisvumisest ei ole kasu kui me seda kasutama ei hakka.
Rahvaalgatuslik Suveräänsusliikumine, mis korraldas ka maksud Lätti meeleavalduse võtab hoo üles taas 20 augustil 2018. Meie sõnum on: Rahvas on riik ja Me oleme valmis korraldama revolutsiooni, aga mitte oma riigi vastu, vaid inimeste südames. Nõuame, et Eesti oleks demokraatlik riik, nagu põhiseaduse esimeses paragrahvis on deklareeritud!

Ürituse korraldajad, on ajendatult ühisest murest Vabariigi tuleviku pärast, kokku koondunud eesti kodanikest ühiskonnaaktivistid, kellel eranditult ei ole parteilist kuuluvust. 
Rahvuslik pidu ja meeleavaldus toimub 20.08.18 kell 16.00 Raplamaal Kuusiku lennuväljal.
Maakondadest sõidavad üritusele ka autokolonnid.
Nõuame poliitilise süsteemi muutmist. Nõuame seda kõik koos, et meid kuulda oleks, sest praegune süsteem on valitsuse poolt mugandatud oma taskute täitmiseks ja oma rahvaga kahjumlikult toimetamiseks. Nõuame niisugust riigireformi, mis ei jätaks põhiprobleeme tähelepanuta ja on toetamisväärne. 
1.Nõuame Poliitilise süsteemi muutmist, kus riigijuhtimine oleks läbipaistev ja puuduks üleliigne bürokraatia.
2.Nõuame Rahvaalgatuse õiguse taastamist, riigipea otsevalimiste taastamist, sest rahvast peab kuulama kogu aeg, mitte kord nelja aasta jooksul enne valimisi!
3.Nõuame, et saadikute palk oleks seotud saadikute kohaloluga, ning reaalse tegevusega -hääletamise kohustus! 
4. Riiklike ja ringkondlike nimekirjade alusel häälte ülekandmist võimaldava ja sellisena täiesti ebaadekvaatse riigikogu valimiste korra muutmist. 
5. Me nõuame, et erinevates valdkondades töötaksid ministritena ja tippjuhtidena eranditult erialade eksperdid kel on vastav haridus ja /või silmapaistvad tulemised ette näidata - inimesed, kes saavad aru, kuidas reaalne elu toimib!
Vastutamine peab tähendama lahkumist nii majanduslikult valusaks osutunud prohmakate eest kui ka avaliku arvamusega vastu ollu mineku eest, kui võim osutub selle tulemusena halvatuks. Valitsus ja riigikogu peavad eelkõige rahva ees vastutama. Meie paneme nad vastutama ja veame avalikult häbiposti kuni nad tunnevad, et terve riik ja mitte ainult riik vaid kogu ühiskond on nende vastu...
Eesti rahvas võib olla suur rahvas väikesel maal. Me hakkame muutma poliitilist kultuuri ning koos meiega ajab ka kogu Eesti rahvas oma selja sirgu, et koos olla oma maa peremees ja see õitsvaks muuta, koos tegeliku iseseisvuse ja vastutusega. Orjaaeg peab ükskord lõppema! Me ei saa olla kuulekad võõrvõimu käskudele ja keeldudele, sest nende huvides ei ole arendada meie kodumaad! Meie Eestis! Eestist, mis on meile kõigile kallis!

Teeme ühe toreda rahvaürituse koosviibimise näol, kus näitame valitsusele, et eesti inimene oskab kokku hoida ja vajaduselt sõna maksma panna. Seekord teeme seda oma kalli Eestimaa pinnal! Kui keegi soovib ürituse korralduskulude katteks oma panuse anda siis ühishalduses oleva konto rekvisiidid on järgmised:
EE532200221067522834 Maria Kaljuste
Selgitusse märkida "korralduskulude katteks".

Lisainfo:
Peakorraldaja 
Taavi Leppik
Telefon: 5084864 e-posti aadress : taavi.leppik@mail.ee
Teate koostas :
Maria Kaljuste 
Telefon: 5258068 e-posti aadress Maria@maravo.ee

TSELLUKA MÜSTEERIUM - Pete Meel

 

Emajõgi.

Foto: Neeme Sihv

TSELLUKA MÜSTEERIUM - Pete Meel

keerutasid küll aga leidis lahenduse see Tselluka müsteerium
alul Lible pand tankistiks
et vaadata küll ilus oleks
kui Emajõe tagurpidi
voolama ta paneks
siis tselluliiti valgumas võib näha
Raatusele hoidla teha
hiljem tõde selgeks sai
ekrelastel hiinlased on teinud
suure pika pai
koostööleping kasu tooks
ei kodumaast asumaad
õõnespuidu
ära
kõikse kasutaks
rahval lõpuks villand saand
ei villavabrikandi lood
tankistidele polügoniks loodu
vaid ahnusega võõra raha
sisse olla toodud
tehku omal koju see
iga roju tunda saaks
et papp on läinud haisema
vastand ärikad siis kärmelt
tüdrukud küll Haanjast
ise elame Hispaanias
kus piimajõed
pudrumäed meil
kolmekesi tulevat
tselluliidi maalt
nad
saksad kõik kes elavad
tselluliiti täis
pool päike ära põletab
ja lausa hea meelega
teise viiskend prossa
siia meile
annetaks
läbi lükata ju vaja
pappi alla pandud sajad
miljonitest rääkimata
kohta mitut prooviti
Ida -Virukatel pojad
kätte võtnud malakad
lõpuks käiku lasti viimne
viies plaan
asutame seltsi otse
Saaremaal
saarlastel polnd pikka mahti
vaidlust pidada
kohe vastus valmis
meil endilgi siin tselluliiti
sitaks
soomlased on
maha pand
ei saandki lõpuks asu kuskil
viimaks lätlastele laulud
ilusad
peenelt kõrva kusti
me teitelt õltsi tonnides
te meitel haisva tehase
Valmiera kandis
valmis teete meil
lätlased saand haisu ninna
kirbet lehka täis
kõik Baltik
päästnud venkud lõpuks asja
nimeks olnud biznes-plan
Peipsi taha ääremaale
sääl kus mahajäetud külad
teadagi polügon
plutooniumiga tselluliiti
segati nüüd hoolega
uut tehnoloogiat nimetati
imeks
AU
ta kõrval laus- kahvataks
200 kiirusega
kiirgus eraldus kui jube
sõjamassinate kütust
raketidki said
lendama
hiinlastele müüdi maha
lõpuks nende endi
antud rahaga

SÜNDIMATA LASTE ELU KAITSEL -Kenno Põltsam

SÜNDIMATA LASTE ELU KAITSEL

Oleme inimkonnana jõudnud ajajärku, mida ühelt poolt iseloomustab kiire tehnoloogia areng, kuid mis armastab oma pimedas fanatismis vanu sotsiaalseid eksperimente. Tänapäeva uuendusmeelne inimene sõidab siiani aurujõu leegitsevatel tiibadel, igaüks peab end kirjanikuks, teadlaseks või lausa jumalaks – üha tugevamaks muutuv viletoon vaigistab nende hääle, kes sündimata jäid.

1998. aastal võeti vastu praegu kehtiv abordiseadus, mis lubab raseduse katkestada, kui see on kestnud vähem kui 12 nädalat, samas kui kaheksandal rasedusnädalal lootel moodustunud kõik peamised siseorganid ning on hakanud lööma süda. Abordiõigus sai legaalseks 1922. aastal Nõukogude Liidus, Eestis hakkas see kehtima 1955. aastal. Sellest ajast saati on maarjamaal abordi läbi elu kaotanud 1,5 miljonit inimest – olen täiesti päri, et nende numbrite kõrval kahvatuvad küüditamised ja repressioonid.

Abordiõiguse teeb problemaatiliseks see, et sündimata inimeste tapmist võetakse kui “tervishoiuteenuse” rahastamist – nagu see oli ka Obama-aegses Ameerikas. Nagu näha, pole vabariigi valitsus huvitatud valikabortide vähenemisest – pigem vastupidi, sotsiaalministeerium on valmis rasedust isegi haigusena käsitlema. Ometi on valitsevatel rahvaesindajatel põhiseaduslik kohustus kaitsta laste õigust elule, just nagu kaitstakse kõigi teiste inimeste eluõigust.

2015. aasta alguses võttis riigikogu vastu seadusemuudatuse, mille järgi lapseootele jäänud alaealine võib nõuda oma raseduse katkestamist ilma vanemate nõusolekuta. Riigikogu sotsiaalkomisjon õigustas seda tollal naiste enesemääramisõigusega, kuid unustades ära, et tegu on siiski lastega. Minu jaoks on riik, mis aina lõdvendab abordiõiguseid, kaotanud veel ühe osa oma tervest mõistusest ohtlikule surmakultuurile.

Ma küsingi abordiõiguste eest kõnelejatelt: kes on teid kohustanud seista naiste õiguste eest tappa oma sündimata laps? Ma räägin süütust inimolendist, kellelt saab võtta õiguse elule; see, kas temast saab hea või halb inimene, on juba tema vanemate ja hiljem selle inimese enda valikute küsimus – meil ei tohiks olla võimalust otsustada inimese sünniõiguse üle.

Vähim, mida me ühiskonnana tegema peame, on väärtustada laste sünniõigust – lõpetada igasugune riigipoolne rahastus aborditööstusele, seada seadusliku raseduse katkestamise piiriks 6 nädalat ja anda õigus otsustada alaealise abordi üle vanemale või tema eestkostjale – võimalusel taotleda rahvahääletusega abordiõigust, mis lubab raseduse katkestamise vaid naise tõendatud vägistamise korral või kui see seab ohtu tema tervise.

Elupooldajana on minu sooviks see, et meie rahvas asuks võitlusesse laste õiguse eest sündida, mille tulemusena saaksime täita Eestimaa taaskord lastega ning olla väikerahvana eeskujuks Euroopale õigete väärtushinnangute kandjana. Seevastu sündimata laste armee ülalpidamine läheb inimkonnale maksma rohkem kui ükskõik mis sõda maailma ajaloos.

Kenno Põltsam

ELUST EESTI RIIGIS - Evelin Liiva

ELUST EESTI RIIGIS.

Elust Eesti riigis, mis väidetavalt on õiglane.
Tegelikkuses on meil kastisüsteem, kus vastavalt seisusele on ka kõik lubatud.
Ühes kastis on riigilt palka saav inimene ja teises kastis on mitte riigilt palka saav inimene.

*Riigiteenistuja läheb tööandja poolt korraldatud üritusele, sööb ja joob ja tööandja maksab selle kinni, aus värk igati. Tööandja maksab mõistagi selle riigikassast, mille sisu täidab maksumaksja.
Kui eraettevõte korraldab täpselt samasuguse ürituse, siis ta maksab selle kinni ja LISAKS maksab ta selle pealt riigile erisoodustusmaksu.

*Riigikogu liige läheb sööma ja teeb seda kuluhüvitise eest, näiteks sildi all „kohtumine valijatega“.
Kuluhüvitis tuleb riigikassast, mille sisu täidab maksumaksja.
Eraettevõte maksab kinni oma töötajate lõunasöögi ja ta maksab LISAKS riigile selle eest erisoodustusmaksu.

*Minister või mõni muu tööautot omav riigiteenistuja sõidutab tööautoga oma lapsed kooli ja lasteaeda ja kõik kulud lähevad riigikassast, mille sisu, nagu juba mainitud, täidab maksumaksja.
Eraettevõtte töötaja kasutab tööautot samaks otstarbeks ja tööandja maksab selle eest riigile LISAKS täiendava maksu.

*Riigi palgatud kohtutäiturite tasud on teatavasti kõrged ja väidetavalt sellepärast, et nad teevad rasket tööd.
Tegelikult ei räägita sellest aga mitte kuskil, et täitur ei tee seda tööd, vaid saadab kirja tööandjale, kes PEAB TASUTA tegema ära kogu töö. Tööandja PEAB töötaja palgast kinni pidama summad, kandma need täituri arvele ja täitur SAAB SELLE EEST TASU.
Kui tööandja seda ei tee, maksab ta riigile SUNNIRAHA.
Tööandja on kohtutäituri ori ja see on täiesti seaduslik.

*Kui riigiteenistuja, kui eksib mõne seaduse vastu, siis ei juhtu midagi, äärmisel juhul ettekirjutus.
Näiteks riigikeele oskamise nõue, seaduse tundmine ja selle korrektne rakendamine jne.
Vähemalt mina ei tea ühtegi juhtu, kus riigiteenistuja või riigiasutus oleks trahvi maksnud.
Eraettevõtte eksimused, tegemata jätmised jms arvutatakse ALATI rahasse ringi, ehk siis trahvid ja sunnirahad.

*Riigiettevõttes on seadusega ette nähtud teatud arv töökohti ja vastavalt sellele on asutuse eelarve.
Kui mõni ametikoht on täitmata, siis riigikassast tulevat raha eelarvesse ei jää sugugi üle, kuigi oleks loogiline. See raha jagatakse ära, reeglina makstakse lihtsalt preemiat töötajatele. Üle EI JÄÄ kunagi midagi.

*Riigiteenistuja, näiteks valitsus, kui teeb juhtimisvigu, mille kahjud ulatuvad ka sadadesse miljonitesse, ei vastuta selle eest vähimalgi määral. Kehtestatakse lihtsalt uued maksud ja võetakse raha mujalt vähemaks, et juhtimisvigu lappida.
Eraettevõttes, kui tuvastatakse juhtimisvead, rakenduvad koheselt sanktsioonid - ärikeeld, juhatuse liikme kriminaalkaristus, kahjude välja nõudmine jne.

Kui kogu selline laristamine lõpetada ja see raha suunata näiteks päästjate, õpetajate, meditsiinitöötajate palgatõusuks, hakkaks juba looma ausamat riiki, aga senikaua, kuni kestab selline lauslohakus, vajub see laev aina rohkem kreeni ja ega siis selle pardal olev inimenegi enam püsti suuda jääda….

Evelin Liiva 

2018

/Foto: Janek Laanemäe/