Autori foto.
KUHU ME NIIMOODI JÕUAME? KAS NII KASVATAME OMA RIIGIKAITSJAID? - Maigi Keerd
Kui lapsevanem astub välja oma lapse kaitseks, kuid peab seejärel ise kohtus oma käitumist selgitama, tuleb küsida, milliseid väärtusi me tegelikult ühiskonnana kanname.
Kui oma lapse kaitsmisest saab kohtusaaga.
Olen jälginud lugu emast, kes astus välja oma lapse kaitseks ja peab nüüd ise kohtus oma tegude eest vastutama. See lugu on pannud mind tõsiselt mõtlema. Mitte ainult ühe konkreetse juhtumi, vaid meie ühiskonna, õiglustunde ja väärtuste peale laiemalt.
Kuhu me oleme jõudnud?
Ma ei taha teha kohtueelset otsust ega väita, et seadused ei peaks kehtima. Kuid kas me oleme piisavalt peatunud, et mõelda, mida selline olukord inimesele tähendab? Eriti siis, kui tegemist on lapsevanemaga, kes on sattunud olukorda, kus tema jaoks on kõige olulisem olnud oma lapse kaitsmine.
Kas me näeme selles loos veel inimest või näeme juba ainult menetlust, süüdistust ja paragrahve?
Milliseid väärtusi me oma lastele õpetame?
Me räägime lastele, et nõrgemat tuleb kaitsta, ebaõiglusele tuleb vastu astuda ja oma lähedaste eest tuleb seista. Õpetame, et kiusamisele ei tohi läbi sõrmede vaadata ning kõrvalseisjaks jäämine ei ole alati õige valik.
Samal ajal räägime kodanikujulgusest, vastutusest ja ühtehoidmisest. Räägime, et Eesti vajab tugevaid inimesi, kes ei vaata kõrvalt, kui midagi on valesti.
Aga millist julgust me tegelikult ootame, kui inimene, kes sekkub ja astub oma lapse kaitseks välja, võib sattuda ise kohtuvaidlusse?
Kas meie sõnum lastele on lõpuks see, et ära sekku, ära astu vahele, ära võta vastutust? Sest kunagi ei tea, kas järgmisena pead hoopis sina oma tegude eest kohtus aru andma.
Seadus ja õiglustunne ei tohiks teineteisest kaugeneda
Loomulikult peab olema piir, millest üle astuda ei tohi. Seadused on vajalikud ning iga inimese käitumist tuleb hinnata õiglaselt. Kuid seaduse rakendamise kõrval peab alles jääma ka terve mõistus, inimlikkus ja oskus näha olukorda tervikuna.
Inimese tegelikud motiivid, sündmuste taust ja olukorra emotsionaalne keerukus ei tohiks kaduda paragrahvide taha.
Õigusemõistmine ei tohiks muutuda pelgalt formaalseks protsessiks, kus seaduse täitmine varjutab küsimuse, kas tulemus on ka inimlikult ja ühiskondlikult õiglane.
Seadus peab kaitsma inimest, mitte tekitama temas tunnet, et süsteemi ees on ta lõpuks täiesti üksi.
Kohtukellad jahvatavad, aga kes vastutab inimese hinna eest?
Mind teeb murelikuks ka see, kui kergesti võib inimene sattuda süsteemi hammasrataste vahele. Menetlused kestavad, vaidlused venivad, kohtukellad jahvatavad ja inimese elu kulgeb samal ajal justkui pausil.
Kes mõtleb selle peale, mida tähendab kohtuvaidlus inimesele ja tema perele? Milline on selle vaimne, majanduslik ja inimlik hind?
Õigus oma seisukohti kaitsta peab olema kõigil. Kuid kas see õigus on tegelikkuses kõigile võrdselt kättesaadav?
Inimesel, kellel on rohkem raha, aega, tuge ja võimalusi, on sageli lihtsam pikas õigusvaidluses vastu pidada. Tavalisel inimesel võib aga juba ainuüksi enda kaitsmine muutuda rängaks koormaks.
Siin tekibki küsimus tugevama õigusest. Kas meie süsteem suudab piisavalt kaitsta ka inimest, kellel pole suuri võimalusi ega tugevat seljatagust?
Võib-olla on aeg peeglisse vaadata.
Ma ei taha kedagi isiklikult süüdistada ega hukka mõista. Küll aga arvan, et sellised juhtumid peaksid panema mõtlema kõiki, kellel on ühiskonnas vastutus ja võimalus midagi mõjutada.
Võib-olla on aeg mõnel inimesel peeglisse vaadata. Mitte selleks, et näpuga näidata, vaid selleks, et küsida: kas meie otsused, suhtumine ja süsteemi toimimine teenivad ikka õiglust ja inimest?
Me ei saa kogu vastutust panna üksikisikule, kui süsteem ise võimaldab olukordadel kujuneda selliseks, kus inimene tunneb end lõpuks jõuetuna. Ka süsteemil peab olema oskus märgata, hinnata ja vajadusel oma tegevust korrigeerida.
Riiki ei kaitse ainult relvad ja vormiriietus.
Riiki ei kaitse ainult relvad ja vormiriietus. Riiki kaitsevad ka inimesed, kellel on julgust seista oma lähedaste, nõrgemate ja õiguse eest.
Kodanikujulgus ei sünni käskkirjaga. See kasvab väärtustest, eeskujust ja teadmisest, et õige asja eest seismine on oluline.
Aga kui me anname oma lastele ja noortele sõnumi, et sekkumine võib tuua kaasa aastatepikkuse võitluse iseenda õigustamiseks, siis mida me tegelikult kasvatame?
Kas inimest, kes julgeb vastutada, või inimest, kes õpib iga hinna eest eemale hoidma?
Mina tahaksin elada ühiskonnas, kus lapsevanem ei pea kartma oma lapse eest seismist. Kus õiglust ei mõõdeta ainult paragrahvide, vaid ka inimlikkuse, proportsioonitunde ja sündmuste tervikpildi kaudu.
Sest lõpuks ei ole küsimus ainult ühes emas või ühes kohtuasjas.
Küsimus on selles, milliseks ühiskonnaks me tahame saada. Ja millise Eesti me jätame oma lastele.
Maigi Keerd
Elva vallavolikogu liige
