Kiviõli grupis on Egor Sosnov teinud tänuväärt tööd ja postitanud oma erakogust palju pilte läbi ajaloo. Kiviõli linn on rajatud 1922. aastal ja linnaõigused anti 1946. Loomulikult on linna teke ja edasine areng kulgenud koos kaevanduste tekkimise ja muutumisega, nii et mingil määral erineb Kiviõli teistest Eesti linnadest. Vähemalt enamusest. Erakogu omaniku loal teen neist piltidest väikese reportaazhi.
Avapildil näeb siis Kiviõli raudteejaama hoonet, mis valmis 1931 ja teinegi pilt on sellest ajast.
Ehitajad. 1930.
Siin 2001. aastal tehtud pildil on näha hilisem jaamahoone, ehitatud siis juba nõukogude ajal ja nüüdseks on see lammutatud.
See pilt on minulegi tuttav, olen näinud seda rongijuhi aknast sadu kordi.
1924.
Kes ütles, et Kiviõlis pole kino olnud? Aastal 1942.
1963.
"Soo", kuhu ehitati esimene 9-korruseline kortermaja.
Suur osa linnahoonetest ongi ehitatud nõukogude ajal ja üsna hea ning teatud mõttes ka sümboolne on see pilt 1969. aastast. Tegu siis esimese 9-kordse kortermajaga.
Vahel on tehtud mõnekümne aasta pärast pilte samast kohast, et tajuda muutusi. Loodetavasti on ka siin pildil näha olevad puud juba ammu suured!
70-ndate alguses.
1972.
Pood Nr 8, umbes 1951.
"Tulime töölt, siis läksime poodi ja seejärel demonstratsioonile..." (või oli see teises järjekorras)
Ajalukku on alati kuulunud ka rongkäigud. Pildil esiplaanil Heino Nurk.
Trummitüdrukud on miski, mis on pilke tõmmanud läbi aegade.
Ka siis kui nad on "suureks kasvanud", nagu kommenteeris pilti Egor Sosnov.
Taustal majapidamistarvete pood.
1. mai. Taustal Nõukogude tänava barakid.
Nagu üks kommentaar ütles: "Tüdrukud paralleelklassist"!
Koolist. Ja ka kooliaiast!
Foto aastast 1936.
Oma aja tuntuim buss, LAZ, pildil l103. liini lõpp-peatuses Uljastes.
Perekond Kesküla (osa nimesid ja andmeid selgub grupi postituste kommentaaridest ja seega on FB-st ka kasu. (Tänud kommenteerijatele, sest ju teie panuse tõttu saab lugu veidi elulisemaks muuta)
Hommikul järve äärde, õhtul koju, kaasas pakk küpsiseid ja pudel limpsi nagu üks inimene ütles. Eks selline "matkamisviis" oli paljudele meist tol ajal omane ja ka burgereid sel ajal ei olnud. Ometi oli see pakk küpsiseid ja pudel limpsi (pudeli poodi tagasi viies sai peaaegu uue osta) asi, mille üle kellegi midagi kurta pole!
Kiviõli - Aseri bussiliin.
Pilt linna pargist ja siin saab aimu, et olnud ka purskkaev elevandiga.
Staadioni pidulik avamine 1935. aastal.
Kombinaadi töötajad puhkasid Kalvis, profülaktooriumis.
Kommentaar: 1973 ja 74 oli see suht lyx koht.
Toitlustus, sj dieettoidud, olid tolle aja parimalt kokalt Ohmanilt. Toad korralikud. Valitses puhtus. Sai arstlikku ravi. Toimetati mitmeid protseduure, sh survedušhiga ravi, olid mudavannid, tehti massaaži jne.
Óhtuti oli kino ja tantsulkad. Viidi ekskursioonidele. Loss asub kalda peal, alla vaated olid imelised, alla jäãb meri. Liivarand oli ok, kuid vesi sagedamini kúlm, kui soe.
Park oli korrastatud, taimed ja ilupuud istutatud.
Sinna said kombinaadi töõtajad vãhese tasu eest.
Nendel aastatel hakati sinna lubama Moskvast puhkajaid. Ei mäleta, kas olid kombinaadi tegevusega seotud ametkonnad, kuid mingi seos sel oli. Suvel olid enamasti siis Moskva inimesed ja endile kohti ei jagunud. Kord olid seal ka 3 Moskva P. Lumumba ylikooli teadurit, kes jagasid muljeid oma rännakutest väljapoole NL-tu.
Loss ise on uhke ehitis ja koht jättis mulje, nagu elaks Inglismaal.
Perestroika ajaks oli seal palju hukka saanud, mustus ja haisev pehme mõöbel.
Seal oli ka kopteriplats, levisid igatsorti jutud, kuidas ja kes sinna lendasid.
Nyyd on korda tehtud hoone ja aed, aga sisse vist enam ei lubata.
Egiptuse püramiidid? Ei, siiski meie endi omad. Aherainemäed on kuulunud juba aastakümneid Ida-Virumaa maastikku.
9. mai tähistamine koksimäe kõrval.
Tekst: Egor Sosnovi ja kommenteerijate tekstide põhjal ning täiendanud Neeme Sihv.
