HIITE MAJA PRESSITEADE

 

Foto Ahto Kaasik FB lehelt.

Eeloleval laupäeval Tartus toimuval pidulikul Hiie
väe sündmusel tunnustatakse looduslike pühapaikade
uurijaid, tutvustajaid ja eestkostjaid. Hiite Maja
sihtasutuse tänukirja saavad kuus eraisikut,
asutus ja kogukond. Hiiesõbraliku teo tunnustusega
soovitakse väärtustada  ühiskonnas looduslike
pühapaikade hoidmise head tava ning aidata kaasa
pärandi ja terve elukeskkonna säilimisele. Alates
2010. aastast on Hiite Maja tunnustuse saanud
kokku 121 hiiesõbralikku tegu.

Kirjutas Hiite Maja.

Tänavu saavad tunnustuse:

Hiite kuvavõistluse toetajad PEEP VEEDLA ja EESTI
PÄRIMUSMUUSIKA KESKUS, hiiepärimuse talletajad ja
kaardistajad VALDO VALPER ja LAURA MÄEMETS
pühapaikade kaardistaja, tutvustaja ja kaitsja ELO
LIIV, pühapaikade jäädvustaja ja tutvustaja KATRE
KULLER, Paluküla Hiiemäe hoidja AIVAR JÜRISALU
ning Põltsamaa vallas asuva TÕIVERE HIIE EESTKOSTJAD.

Tunnustuse saajate tegevusega saab lähemalt
tutvuda siin: https://www.hiis.ee/tunnustame

Hiie väe tunnustamise sündmus toimub 22.11
algusega kl 13 Tartus Vanemuise 42 Eesti
Kirjandusmuuseumi saalis. Samas autasustatakse ka
rahvusvahelise Hiite kuvavõistluse võitjaid ning
kuulutatakse välja aasta Hiie sõber. Rahvamuusikat
esitavad LüüTürr, Tartu Parmipilliaktiiv, Helen
Arusoo, Roosi Padar jt. Sündmust juhib näitleja
Laurits Muru. Sissepääs tasuta.

Lugupidamisega

Ahto Kaasik
Hiite Maja SA juhataja

Tõrva Astronoomiaklubi - Neeme Sihv

Tegelikult ei olegi ma selle loo autor, sest valdavalt plaanin kasutada avalikku infot tegija kohta, nimelt FB-st. Tegu on aga ääretult põneva maailmaga ja natuke oleks mul hea meel sellele hoogu anda.

Hoogu on neil endilgi, lehe jälgijaid on 14 000, see on juba vägagi suur number. Aga ehk on veel toredam see, kui selle lehe avastavad veel rohkemad inimesed? Tean, kui suur on tegelikult eestlaste hulgas huvi looduse ja meid ümbritseva vastu.

Riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija 2023. Kel huvi, siis ehk on lihtsam leida midagi ka nende blogilehel https://www.astromaania.ee/ 

Taavi Niittee fotod.

Pildiseeriat aga ei alusta ma tähistaeva, Andromeeda udukogu ega muu põnevaga vaid kellegi "puukuuriga". Esmapilgul võib tunduda isegi üllatav, et kas selline siis ongi observatoorium? Aga miks mitte? Tänapäeval ju on ka teleskoopide müüks üsna tuntuks ja populaarseks saanud ja kui keegi tahab seda tutvustada ka oma huvilistele, siis tulebki midagi ehitada. Mitte Palomar Mountaini ilmtingimata ja nii piisabki väikese huviliste seltskonna jaoks kodune ja privaatne observatoorium. Astronoomiaklubi teksti muudan siniseks, sest vahele suskan ehk siiski ka midagi enda poolt.

Paari kuuga on Tõrva Kaarlimäe obervatooriumi ehitus jõudnud sellisesse etappi. Natukene selgituseks, et ideeks on olemasoleva puukuuri lõunapoolsesse otsa umbes 2,5 meetri kõrgusele ehitada kusagil 4x4 meetrine tuba, millel saab olema mahalibisev katus. Toa keskel ulatub läbi põranda post, millele toetub teleskoobimonteering. Post on ülejäänud strutuurist isoleeritud eesmärgiga, et observatooriumis toimetamine ei väristaks teleskoopi ja seega vaadet. Observatooriumi viib välitrepp.

See pilt on tänavu juuni lõpus tehtud ja nii saab aimu, kuivõrd keeruline midagi sellist teha on, sest arvestama peab paljude tavainimese jaoks teadmata nüanssidega Ometi paneb (alati) see vähemalt mind ka mõttes sügavat kummardust tegema inimestele, kes midagi teevad millegi ja kellegi heaks!

Oktoober 2025.

Riskides meie jälgijaid tüüdata, reklaamime taaskord võimalust osta meie endi tehtud astrofotosid puitraamile venitatud lõuendtrükis. Nimelt on meil neid terve ports niisama seismas ning kuna käimas tööd täitsa enda pisikese observatooriumi ehitamiseks, siis kuluks igasugune abi ära.

Kõik pildid on suuruses 70x100cm ning valmis kohe seinale riputamiseks. Iga lõuendiga tuleb kaasa selgitav tekst sellega, et mis täpsemalt on fotol ja mis tehnikaga see pildistatud on. Saadame kulleriga või Tõrva valla piires võime ka ise kohale tuua.

Kui eelnevalt oleme piltide lõpphinna jätnud huvilise otsustada, siis seekord on asi lihtsam. Iga pildi hinnaks on 75 eurot, millele lisandub 12 eurot saatmiskulu. Muidugi ei saa me kuidagi takistada neid, kes soovivad meid ja meie observatooriumi enamaga toetada...

Huvi korral kirjutage meile facebooki või e-postile tahetipp@gmail.com

Usun, et paljusid huvitaks autentsed fotod oma kodu seinalgi? Siin siis näide, milliseid pilte on olnud müügil, aga see muidugi muutub pidevalt.

Valiku piltidest/postitustest teen tunde järgi, aga kindlasti tasub näidata nii suurte "tegijate" nagu James Webb kosmoseteleskoobi jt kui ka meie kodukamaral, Tõrvas tabatud hetki. Mind ennast on astronoomia alati huvitanud ja seetõttu mõistan vägagi tegijate huvi ja püüdu saavutada ka midagi erilist.

Hiljuti avaldas maailma suurima kaameraga Vera Rubini observatoorium oma esimesed laiad vaated lõunataevasse. Teleskoobiks, mis suudab puurida võimalikult sügavale universumisse, on aga endiselt ilmselt kosmoseteleskoop James Webb. Kui näiteks Rubin vaatab korraga taevaala, mille sisse mahuks 40 täiskuu ketast, siis Webbi NIRCam-iks kutsutud kaamera näeb korraga vaid umbes 1/15 täiskuust moodustavat ala. Erinevusi kahe teleskoobi ja nende võimete vahel on tegelikult palju veel ning päris ausat võrdlust ei kannata neist ükski.

Igatahes all on James Webbi seni üks pikema säriajaga (120 tundi) vaade universumisse. Sellel on näha meist umbes 4,5 miljardi valgusaasta kaugusel asuvat galaktikaparve tähisega Abell S1063. Valgus sellest tuhandeid elliptilisi ja spiraalseid galaktikaid sisaldavast grupist pärineb ajast kui universum oli enam kui kolmandiku võrra noorem. Kusjuures parve gravitatsioon on niivõrd võimas, et see töötab sisuliselt suure läätsena (gravitatsiooniläätsena), kõverdades ja koondades selle taga asuvate palju kaugemate galaktikate valgust. Neid näeb fotol parve ümbritsevate peenikeste punaste poolkaartena.

Täissuuruses: https://www.esa.int/.../05/Webb_glimpses_the_distant_past

Eelmise nädala kolmel selgel ja kuuvabal ööl sai pildistatud üht meie kohaliku galaktikagrupi vähemtuntumat liiget - Kolmnurga galaktikat (M33). Kui Linnuteed teavad ilmselt kõik selle elanikud ja võimast Andromeedat on tõenäoliselt paljud vähemalt fotodelt näinud, siis läheduse ja suuruse poolest järgneb neile just Kolmnurk. Meist 2,73 miljoni valgusaasta asuv spiraalgalaktika, mis tiirleb arvatavasti ümber Andromeeda, sisaldab ühtekokku kusagil 40 miljardit tähte, kuid on silmale praktiliselt nähtamatu. Isegi hobiteleskoobis on seda raske esialgu märgata. Antud fotole on aga kokku kuhjatud umbes 12 tundi valgust ning sellelt on näha, et Kolmurga spiraalharudes toimub üsna agressiivne täheteke. Punakad laigud on hiiglaslikud udukogud (suurim NGC 604 ulatub läbimõõdult 1500 valgusaastat) ja sinakad laigud sarnastest udukogudest tekkinud noorte ja kuumade tähtede parved.

Foto täissuuruses: https://www.astrobin.com/yvvd54/

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD + Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 367x120sek, gain 120, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight, PS.

Veel üks tabamus eelmise nädala selgetest öödest. Fotol, kus on koos kolme öö jooksul kogutud 13 tundi kauget valgust, on näha Keefeuse ja Luige tähtkujude piiril asuv NGC 6946 ehk Ilutulestiku galaktika. Tegemist on Linnuteest veidi pisema spiraalgalaktikaga, mis asub meist kusagil 25 miljoni valgusaasta kaugusel. Erinevalt võrdlemisi rahulikust Linnuteest on Ilutulestik nähtavasti väga aktiivse tähetekkega galaktika. Sellest annavad mõista selle spiraalharudes arvukad punakalt hõõguvad emissiooniudud ning fakt, et viimase saja aasta jooksul on sellest avastatud vähemalt kümme supernoovat. Linnutees nähti viimati supernoovat 1604. aastal (Kepleri supernoova).

2009. aastal vaadeldi Ilutulestikus Hubble kosmoseteleskoobiga haruldast sündmust (N6946-BH1), mida on hakatud kutsuma läbikukkunud supernoovaks. Selle käigus näis paariks kuuks üks 25 Päikese massiga punane ülihiidtäht või siis kollane hüperhiidtäht nähtavas valguses oluliselt heledamaks muutuvat ning seejärel kaduvat. Infrapunakiirguses jäi aga objekt endisel vaadeldavaks. Kuigi toimunu iseloom ei ole täielikult mõistetud, on üheks hüpoteesiks, et me nägime, kuidas tähe tuum tõmbus supernoova alghetkel mustaks auguks ning vaatlused infrapunas näitavad, kuidas tähejäänused selle ümber kettasse kogunevad ning loodejõudude poolt kuumaks hõõrutakse.

Kuna Ilutulestik asub meie vaatenurgast Linnutee tähtede ja nendevahelise tolmu osas rikkalikule tasandile väga lähedal, on selle kauge valgus mõnevõrra varjutatud. Sellele vaatamata õnnestus see kuulsal briti-saksa astronoomil William Herschelil avastada juba 1798. aastal. Pikalt peeti seda sarnaselt paljude teiste meile lähemate galaktikatega meie Kohaliku galaktikagrupi liimeks. Tänaseks teame, et gravitatsiooniliselt kuulub meie Linnuteega samasse gruppi suurematest galaktikatest vaid Andromeeda (M31) ja Kolmnurga (M33) galaktikad.

Foto täissuuruses: https://www.astrobin.com/u7qvzx/

Postitus 7. oktoobrist 2025.

Taaskord midagi Tõrva koduaiast. Kahel eelmise nädala selgel ööl sai kogusäriga umbes 8 tundi pildistatud üht meie taeva heledaimat peegeldusudu NGC 7023 ehk Iirise udukogu Kefuses. Erinevalt emissiooniududest, kus gaas ise helendab, valgustab peegeldusudus peent tolmu mõni selle südames asuv hele täht või tähed.

Iirise udu puhul on kõige võimsamaks valgusallikaks B-tüüpi kuum ja massiivne täht SAO 19158. Selle valguse hajumine tolmus värvib udu siniseks sarnaselt sellele nagu meie Päike värvib siniseks meie atmosfääri ja taeva. Paksust tolmust vaevu läbi paistvad taustatähed on aga silmnähtavalt punakad, nagu ka paksust atmosfäärist läbi paistev tõusev või loojuv Päike on pigem punakas. Udu sinise osa läbimõõt on kusagil kuus valgusaastat ja see asub meist umbes 1300 valgusaasta kaugusel.

2. oktoober 2025.

Järjekordne hämmastav James Webbi kosmoseteleskoobi vaade kaugele udule ja tähtedele. Fotol on meist umbes 5500 valgusaasta kaugusel Skorpioni tähtkujus asuva Langusti udu (inglise keeles Lobster nebula) süda, kus asub noortest ja massiivsetest tähtedest koosnev täheparv nimega Pismis 24. Osad suurimad tähed selles ületavad Päikese massi ligemale sada korda ning nende kujutlematult tugev kiirgus puhub udukogu hõredamaid osasid endast eemale, paljastades tihedamad tolmu- ja gaasipiirkonnad, millest tumedamad peidavad endast tõenäoliselt omakorda uute tähtede algeid.

Vahelduseks ka midagi Tõrva koduaiast. Peale ebatavaliselt pilvist ja vihmast perioodi sai augusti lõpus ja septembri alguses lõpuks süvataevafotograafia hooaeg sisse juhatatud. Seda paraku olukorras, kus enamustel öödel (foto on jäädvustatud kokku viiel ööl) säras lõunataevas praktiliselt täiskuu, mis oma heledusega kauget ja nõrka udukogu lämmatas.

Fotol, kogusäriajaga umbes 17 tundi, on näha meist ligemale 10 tuhande valgusaasta kaugusel Kassiopeia tähtkujus asuvat udukogu fantaasiavaese hüüdnimega Mulli udu (kataloogitähis NGC 7635). Tegemist on väga massiivse ja kuuma niinimetatud O-tüüpi tähe SAO 20575 poolt ümbritsevasse laiemasse molekulaargaasipilve uuristatud kusagil 10 valgusaastat laia sfäärilise võrdlemisi tühja alaga. Vaid paar miljonit aastat vana, kuid Päikest massilt 45 korda ning heleduselt lausa poolt miljonit korda ületav SAO 20575, on nähtavasti mõnikümmend tuhat aastat tagasi endast eemale puhunud võimast tuhandeid kilomeetreid sekundis liikuvat tähetuult. See on ümbritsevat hõredat gaasi enda ees kokku lükanud ning tähe enda kiirgus näib seda seestpoolt helendama ergastavat. Paistab see Mulli sees kõige heledama tähena.

Fotot saab täissuuruses näha meie Astrobini kontol: https://www.astrobin.com/s8kr1m/

Siinne selgitav tekst annab ka aimu, kuivõrd ajanõudlik on selline hobi, sest tegu ei ole mõneminutilise säriajaga. Pühendumine on tõsine, mida põnevamaid tulemusi soovitakse.

Eile täielikult varjutatud Kuu, mis sai vaatluse kõrvalt kiirelt läbi teleskoobi pildistatud. Teleskoop Celestron 9.25EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC pro.

Postitus 8. sept. 2025

Lisan veel ühe pildi, mis täna nähtuna pani mind mõtlema, et selle kõige tutvustamine on hea idee.

Loodetavasti on veel meeles, et 7. septembril oli meie maalt üle pika aja vaadeldav täielik kuuvarjutus. Sama varjutus oli muuhulgas nähtav ka Aasias. Allpool näeb suurepärast fotot sellest samast varjutusest selle tipul - hetkel, mil täiskuuvalguse kadumine lubas mõneks ajaks näha tähistaevast kogu selle hiilguses. Foto on jäädvustatud Sise-Mongoolias asuvast Mingantu vaatlusjaamast ning selle autor on Chunlin Liu.

Lainurkkaameraga tehtud foto ülemises osas on näha punakat Kuud, millele langes Maa vari. Punakas värvus tuleneb asjaolust, et isegi täieliku varjutuse ajal jõuab Kuu pinnani veidi päikesevalgust, mis on hajunud Maad ümbritsevas atmosfääris ja värvunud päikeseloojangupunaseks. Fotot läbib kaks jutti, mis moodustavad otsekui kaksikheeliksi. Neist esimene ja võimsam on meie kettakujulise Linnutee hele riba, mis tekib sadade miljardite tähtede kumulatiivsest kumast. Selles kumas on fotol näha punaselt hõõguvaid udukogusid ja molekulaarvesinikupilvi - paiku, kus galaktika loob uusi tähti. Kaameraobjektiivi omapära väänab Linnutee riba vasakus nurgas ebaloomulikult kõveraks.

Teine, oluliselt nõrgema heledusega riba kuulub sodiaagivalgusele. Tegemist on Päikesesüsteemi tasandil leiduva ülipeene tolmuga, milles päikesevalgus hajub. Sodiaagivalgust on kõige paremini näha kevadel ja sügisel väga pimedates paikades. Silmaga paistab see otsekui horisondilt taeva poole ulatuv kolmnurkne helendus, kuid pika säriajaga fotodel ulatub see nõrga kitsa ribana üle kogu taeva. Linnutee ja Päikesesüsteemi ekliptikas asuv sodiaagivalgus paiknevad omavahel umbes 60-kraadise nurga all.

Fotolt leiab veel mitmeid huvitavaid objekte ja nähtusi. Näiteks paistab heleda pisikese kettana peaaegu foto keskel meie naabergalaktika Andromeeda, sellest paremal ja allpool sinine Plejaadide täheparv. Foto alumises servas särab planeet Jupiter ja Saturni võib näha heledama tähena, liikudes varjutatud Kuust kella viie suunas. Fotot raamib ülevalt ja alt vikerkaarevärviline ja laineline ööhelendus, mis tekib siis, kui Päikese ultraviolettkiirguse mõjul ergastatud või ioniseeritud aatomid ja ühendid atmosfääris öö jooksul oma algsele olekule naasevad. Selle käigus kiirguvad erineva lainepikkusega ehk värvusega footonid. Näiteks punast valgust kiirgavad niinimetatud hüdroksiidi (OH) ioonid umbes 85 kilomeetri kõrgusel maapinnast. Oranži ja rohelise valguse eest vastutavad naatriumi ja hapniku aatomid, mis asuvad veidi kõrgemal.

Olen sellestki fotost tõsiselt vaimustatud ja tahan soovida edu Taavile ning Tõrva Astronoomiaklubile. Loomulikult loodan, et nendega liitub ka aina uusi huvilis ning nemadki omakorda saavad selle kõige kaudu erilisi elamusi.

SVEN PRUUL, SEENEKÜTT JA ÕPETAJA - Neeme Sihv

 

SVEN PRUUL, SEENEKÜTT JA ÕPETAJA - Neeme Sihv

Singerocybe phaeophthalma (Chicken Run Funnel)
3.09.2025, Järvselja
Eoslehekesi mudides pääseb valla kanaaedikut vms meenutav kõva hais. Lisaks sellele ja jalale laskuvatele eoslehekestele on seene tunnuseks kübara keskel asetsev tume "silm" (pildil vanemal seenel vähemmärgatav, teistel rohkem).

FB grupis Eestimaa Seened on palju põnevust ja muuhulgas torkavad silma Sven Pruuli huvitavad leiud. Sageli tegu vägagi haruldaste leidudega meie seeneriigis. Ka on seente määramine tänaseks muutunud varasemate aegade võrreldes, selleks kasutatakse seente DNA-d. Nii et laborites on sekveneerimisega (1) tänapäeval tööd küll ja veel ja sellega tegeletakse meil eelkõige Tartus. Piltide juurde kuuluva teksti autor on ka loomulikult Sven Pruul.
Tema poolt leitu peaks panema paljusid mõtlema looduse mitmekesisuse teemale, seda enam, et seende on looduses midagi rohkemat, kui see mida me silmaga näeme. Sümbioos puudega, lagundaja ja veel palju "elukutseid". Seeneliikide arvu ei tea keegi ja naiivselt võiksin minagi küsida, et kas neid kõiki vaja on? Aga me ju ka täna ei tea veel määratult palju seenemaailmastki, kõikide seoste jm kohta.

Head nautimist!

Neeme

Üks mitmest Euroopa männiliimikuliigist ja meie sagedasim: Chroogomphus rutilus (Brown slimecap, Copper spike, tava-männiliimik).
3.09.2025, Veeriku, mägimänni (Pinus mugo) all.
Teistest meil haruldasematest tuvastatud männiliimikutest nagu C. purpurascens ja C. subfulmineus eristavad teda roosad ja kollased toonid, tihedalt asetsevad eoslehekesed ja valge mütseel.
Kasvavat mingisuguses sõpruses lambatatikuga (Suillus granulatus), mida justkui ka eemal silmasin.

Thelephora cuticularis
Koorik-nibukandja (lad/kr k-st)
3.09.2025, Järvselja

Ebamõistlikus koguses ebavöödikut (Leucocortinarius bulbiger). Muguljas looritatud valge (lad k-st).
2.09.2025, Ignase, männikus.
Ei soovitata süüa ega pole tal õiget mekkigi.

Taaskord uut: sametkübarik Conocybe aporos. 5.05.2025, Vilsandi, sekv. Irja Saar.
Seene kohta kirjutasin juba varem (vt komm.), sest olin juba kohapeal määrangus suht kindel.
Kevadine Vilsandi-seiklus oli omaette ooper: ca 20km 9st 3ni kumparites ja paljajalu jääkülmas ja sügavamad kohad kajakiga tormis, tuletornini, et taani merisalatit kaeda ja tagasiteel see seen teeservas.

Seq. by Irja Saar.

Teda sai kevadel omajagu jahitud Lõuna-Eestis, aga keda polnud, seda polnud. Sattusin talle peale hoopis Järvseljal, sest kus ikka mujal: Crustoderma corneum (sarv-tardnahkis)
19.04.2025, Järvselja, männi lamatüvel - kehva talvitunud isend, aga siiski ka silma järgi tundus õige. Sekv. Irja Saar.
Varem leitud ja sekveneeritud meil ka kuuselt.

Neoboletus erythropus (Scarletina Bolete, punajalg-kivipuravik)

Punase näoga uus-kamakas (kr/lad k-st)

2.09.2025

Jälle meenub lõuna-põldseen (Cyclocybe cylindracea), mida sai Itaalias karbiga supermarketist osta ja mis igati meeldiva maitsega. See aga pole see: maksa-põldseen (C. erebia), mis on väga jäleda maitsega ja karpigipanekuks tavaliselt vähe.
26.08.2025, Vana-Kuuste park
Rohu-ringpea (lad/kr k-st)

Võiks olla haruldane ja üks kaevurliudikutest Geopora arenosa (Mountain Cup) 30.05.2025, Tartu.
Juurde saab täpsemini uurida lingilt kommentaariumis.
Väikene liiv-kaevurliudik (G. arenicola) kasvab hallidel luidetel või muidu liivas, G. arenosa aga liivasel mullal. Tal pole "jalga", on veidi karvane (aga mitte nii kõvasti nagu pruun harjasliudik Humaria hemisphaerica), võtab vanemas eas kroonilaadse kuju, aga on siiski enamuses maa all, on seest hallikas-beež. Svampe pakub iga nurga alt kevad-kaevurliudikut Geopora sumneriana, kes aga meil ei kasva, kuna vajab mükopartneriks seedrit (mitte segi ajada siberi seedermänniga), mis meil talvi üle ei ela.

Paistab, et Briti ilmad on meil juba kohal, koos seentega. See on Irja Kivimäe leid Võnnust, käisin pildistamas. Alljärgnevat võite võrrelda kommentaariumi lingilt ja mujalt.
Collybia nuda, varem Lepista nuda (Blewit, Wood Blewit, lilla ebaheinik, vana nimega violetne heinik, omaloomingus lilla kõrges, paljas kõrges) 28.05.2025, Võnnu, kompostipeenras.
Lilla ebaheiniku kübar, eoslehekesed ja jalg on lillakad lapsepõlvest saati, hiljem värv tuhmub. Võib kasvada aasta läbi rammusal mullal. Eosed on äravahetamiseni sarnased vagel-ebaheiniku (C. personata) omadele. Tihti jalg nuijas - vt kolmas pilt. Lõhnab meeldivalt, on hinnatud söögiseen.
Paljas väike münt (lad k-st)

Arrhenia epichysium (Brown Goblet, puidusõlik)
Luuotsa-(Johan Petter) Arrhenius'ikas (lad k-st)
2.09.2025, Järvselja

Cystodermella cinnabarina (Cinnabar Powdercap, kinaverpunane pisisirmik)
Erepunane väike villisnahk (lad k-st)
30.08.2025, Alatskivi

Cystodermella granulosa (roostepunane pisisirmik)
Granuleeritud väike villisnahk (lad k-st)
30.08.2025, Alatskivi

Tahaks öelda jõhvnööbik!, aga ei saa laskuvate eoslehekeste pärast: 'sarv-nabaseen' Xeromphalina cornui 29.08.2025, Laari.
Nagu jõhvnööbikki kasvab ta laguneval puitmaterjalil sh okastel, tihti samblas, kus niiskust rohkem.
Meil väga vähe registreeritud, aga tõenäoliselt laialt levinud.
Teised lähisugulased tal teada-tuntud kelluk-nabaseen (X. campanella) ja vähemtuntud lõhnav nabaseen (X. cauticinalis).
Sarv-kuivnabake (lad k-st)

Uus Eestis! Harik Ramaria boreimaxima (e.k pakuks männiharik või põhjaharik) 14.08.2024, Tudusoo lka. Koostöös siis leidja Aivi Aunapuu ja Allar Antsoniga. Siiani teada ainult Norrast, Rootsist, Soomest, Venemaalt.
Põhja suurim eoste-oks (lad k-st)

Sai lapatud raamatuid ja netti, aga see pilvik ei sobi eriti kellekski: kasvab pärnadega pargis, kollakaspruun kübar kuni 10cm, KOH (2) selle tumedamal keskosal oranž, täiesti lõhnatu, kollakad eoslehekesed muutuvad kibedaks mõne aja jooksul. Jalg säsikas, sellel KOH-.

Inocutis rheades (Inocutis dryophila, haavapässik)
Lagendikuelanik-naelnahk (lad k-st)
26.07.2025, Väimela

Pholiotina velata (Veiled Conecap)
Looritatud leheke (lad k-st)
26.08.2025, Vana-Kuuste park

Fusicolla merismoides, 2025. Seq. autor Irja Saar.

Mycena haematopus (Burgundydrop Bonnet, Bleeding Fairy Helmet, Bleeding Mycena, verimütsik)
Verine seen (lad/vana-kr k-st)
25.08.2025, Kodavere

Gyromitra venenata (pikkjalg-kogrits)
Mürgitatud keerdunud turban (lad k-st)
27.05.2025, Savka

Ischnoderma benzoinum (Benzoin Bracket, harilik tõrvis)
Bensoe-kuivnahk (lad/vana-kr k-st)
10.08.2025, Laossina

Picipes melanopus (mustjalg-torik)
Mustjalg-tõrvjalg (krlad k-st)
21.08.2025, Koeravere

Talle sarnaneb lehterriisikas (Lactarius cyathuliformis): L. obscuratus (Alder Milkcap, loduriisikas, õrn riisikas)
28.08.2025, Kirna, märjal pinnal leppade all.
Varjatud piimik (lad k-st)

Põõsas- ehk pruun kobarheinik. 17.09.2023, Sadramõtsa. Sel aastal nii mõnegi korra üsna sarnaseid punalehikuid nii värvi kui grupeerituse poolest kohanud. Seega tasub tähelepanelikult roosat otsida, mis punalehikutel võib õrnalt olla nii kübara all kui peal. Eosprint ka seekord valge, lõhn jahune ja maitse pähkline.

Psatürelle on juurde tehtud palju ja rohkem. Siin on tegemist kevadpsatürelli (Psathyrella spadiceogrisea) lähedase liigiga P. marquana. Mõistagi pole neil pealevaadates võimalik vahet teha.
6.05.2025, Koguva, alvar, sekv. Irja Saar, teine leid meilt.

Ilmselt Phaeocollybia lugubris (Russet rootshank, isoruostejuurekas). 24.07.2024, Vohnja, kibeda maitsega. Vaatasin ka P. jennyae ja P. christinae pilte, ei tundunud need. Kõiki kolme Eestist ära märgitud korra-paar. Koostöö eesti tuleb ära mainida Anneli Kask, kes seened leidis ja kätte juhantas, Allar Antson, kes määras perekonnani ja Urmas Kaja, kes pakkus perenimeks juurkõrges (mitte-ametlik). Ise pakuks juurde ruske juurkõrges. Edit: juurkõrges on juba Gymnopus fusipes.
Kurb tume väike münt (lad k-st)

Lilla(?) võrkpoorik (Allar Antsoni perekonnani määratud). 17.02.2024, Tartu. Kooreta lehtpuul, tõenäoliselt lepal.

Uus Eestis! Hebeliliik Hebeloma subconcolor
28.05.2025, Järvselja, lehise all kuivas, sekv. Irja Saar.
Ladinakeelne nimi viitab ta kübara ja jala mingile värviühtsusele, aga mine võta kinni, kas on päris nii..
Global Biodiversity Information Facility andmetel mõned varasemad leiud maailmast on.
Pea ühtvärvi noorloor (lad/vana-kr k-st)

Entoloma clypeatum (Shield Pinkgill, kilp-punalehik) 29.05.2025, Tartu. Teda on ikka linnast leitud ja võiks kasvada mükoseoses roosõielise puu kännuga (komm. link), aga  kasvas hoopis  koos roosilaadse (ameerika/hariliku) jalakaga. . Eesnime on saanud kilpi meenutava võrdlemisi teravatipulise kübara järgi. Kõva jahumaitsega, mingit erilist lõhna ei tajund.
Kilp-siseäär (lad k-st)

Koorikuline Erythricium aurantiacum parasiteerumas tammel kasvaval rosettsamblikul. 9.02.2025, Mooste. Illosporiopsis christiansenii ja Marchandiomyces corallinus olevat erkroosad, see oranž.

Pruuntagel Coriolopsis (Sulev Järve määrang). 28.10.2023, Välgi

Kobar-punalehik (Entoloma lividoalbum) 24.05.2025, Simuna, murul õunapuu all. Esimene mõte oli hiid-punalehik, aga see sai kiirelt ümber lükatud: jalg pole nuijas, noortel isenditel pole eoslehekesed kollakad, kübar ega jalg pole valget tooni. Küll on olemas õrn jahulõhn ja tugev jahumaitse, aga seda paljudel. Võiks hakata tulema juunist tavaliselt.
Hiid-punalehik ei ole minu arust kuskilt otsast ka 2023 Maaülikooli linnaku leid . Ainus geneetiliselt tõendatud on L. Tedersoo 2003. a leid.
Siiski tasub ettevaatlik olla, et mitte ka sellist mürgist seent kevad-võluheiniku pähe korjata. Kuigi nad pole kaugeltki sarnased.

Marasmius oreades (Scotch Bonnet/Fairy Ring Champignon, aasnööbik)
25.05.2025, Simuna, murul.
Nümfide ärakuivav (kr/lad k-st)

Pidi kunagi ette jääma ja sai parajalt maadeldud, et rahuldav pilt kätte saada: Rickenella fibula (Orange Moss Navel, Orange Mosscap, oranž rikenell)
25.08.2025, Kodavere.
Pole võimatu ka, et hoopis R. mellea ('mesi-rikenell').
Pandla-(Adalbert) Ricken'ikas (lad k-st)

Mycena polygramma (Grooved bonnet, vagujalg-mütsik) 6.06.2025, Selli-Sillaotsa.
Elukoht: jänesekapsa-kuusik.
Substraat: mattunud leht- või okaspuu.
Kübar: hallikas, ca 4,5 cm lai, triibuline.
Lamellid: 10x luubiga vaadates roosakad, eemalt tundusid hallid; hõredalt asetsevad, ebakorrapärase servaga.
Jalg: õõnes, pikitriibuline, hallikas hõbedase-sinaka läikega.
Lõhn: olematu.
Maitse: justkui iiveldamaajav, ebameeldiv, vb õrnalt mõru.
Polügramm-seen (lad/vana-kr k-st)

Kreisi kevadkuu lõpetuseks veel midagi tavatut: Paxillus involutus (Brown roll-rim, Common roll-rim, Poison pax, tavavahelik)
31.05.2025, Tartu
Sisserullund servaga punn (lad k-st)

Kirbe metskõrges (Collybiopsis peronata). 20.07.2024, Maiorg, piprase maitsega, tihti väga arvukas.

Laiapoorne sarvpoorik(?). Järvselja, 3.03.2024, haaval, vb õrna õunalõhnaga.

Kes kavatseb Raadil looduses veinikest juua ärgu imestagu, et veinil seenemaitse äkki juures: Crustomyces subabruptus 26.01.2025, Raadi LKA, lehtpuu lamatüvel, tundus mõni huvitav Xylodon, sekveneeris Irja Saar.
Seda nahkseent on meil leitud vaid kahel v kolmel korral ja ta toodab ühendit nimega 1-octen-3-one, mis annab veinile värske seenese maitse. Veinitootjamaade probleem ja seal tegelikult suurem "kahjur" ja seenemaitse põhjustaja hahkhallitus (Botrytis), mille vastu aktiivselt võideldakse.

Saatana-kivipuravik (Rubroboletus satanas), 9.08.2024, Haapsalu, kaskedega. Aitäh Mall Erik!

Caloboletus radicans (Rooting bolete, Whitish bolete, mõru kivipuravik)
Juurdunud ilus savikamakas (lad/kr k-st)
18.08.2025, Veeriku, Tartu

Postia sericeomollis (Pencil Rot, Pocket Rot, näätstümak)

Siidpehme elukoht (lad k-st)

4.05.2025, Puhtulaid.

Hemimycena mairei, 2025. Seq. by Irja Saar.

Gloeophyllum odoratum (Anise Mazegill, lõhnav kõrbik)
Lõhnav kollalehik (lad k-st)
26.07.2025, Tilleorg

Coprinopsis cinerea (Grey ink cap, Grey shag, juurtindik) 12.06.2025, Luunja, põhul.
Võib ka olla välimuselt sarnane villjalg-tindik C. macrocephala, mida meilt pole tõestatud.
Juurtindikult olevat prof. Aeb avastanud kopsiini-nimelise antibiootikumi.
Hall sõnnikuasukas (lad k-st)

Läheb mugavustsoonist veidi välja jälle. Sametkübarik Conocybe aporos (Nonpored Conecap, "idupooritu* sametkübarik") 5.05.2025, Vilsandi, teeservas. Kübara kuju, värvus ja lõdvalt kinnituv krae klapivad. Pildi parempoolne noorem viljakeha meenutas hoobilt söödavat lõuna-põldseent (Cyclocybe cylindracea), aga põldseened Cyclocybe ja Agrocybe oleks jässakamad. Talinigerikul pole sellist suurt ja nahkjat kraed. Oleks esimene leid Eestis. Kevadine seen, mürgine.
*idupoor, germ pore - eose õhukesekestaline tipuosa, mille kaudu eos idaneb.
Poorideta koonuspea (lad/kr k-st)

Kes tahab, võib vaidlustada, aga: Russula depallens (Bleached Brittlegill, "kahvatuv pilvik") 5.06.2025, Tartu, kaskede all hoovis.
Meil harva leitud, rohkem sügisel, aga kord ka juunis.
Kübaral kollakat, roosat, valget. Eoslehekesed kollakad, kibedad, seeneliha mahe, tuhmuv. Svampe lubab juba maist.
PS samas hoovis oli nädal tagasi väljas ka maaheinik.

Harmik Clitopilus hobsonii? 27.10.2024, Vehendi, tuletaela kõduneval alaküljel, iseloomulikult roosakad eoslehekesed ja karvane ülapild, veidi läppand jahu lõhn ja maitse. Meil vähe registreeritud,  Tõnu Ploompuu , kes pakkus nimeks pisiservikjas harmik.

Tõnu Ploompuu: See harmik meenutab vägagi pisiservikut, on pisiservikjas harmik. Iilmselt on ta meil nende servikjate harmikute seas kõige märgatavam - piisavalt suur ja sage. Tema kübar on nii 1-2 cm läbimõõduga.

Välimuselt on ta väga sarnane pisiservikute seltskonnaga. Silma järgi vaadates ei oska ma välja tuua ühtegi head eristamise tunnust, kuigi leitud silma järgi harmikukahtlusega seened on osutunud harmikuteks. Võimalik, et harmikud on natuke pehmema-vatjama kübaraga ja eolehekesed on veidi hõredamad-vahajamad. Värvuses selget piiri pole - ka pisiservikud võivad olla kergelt roosakate eoslehekestega.

See pisiservik kasvab eelkõige surnud puidul. Võimalik, et see määratlus pole täpne - et oluline on nende toidus surnud puude peal olev puukoor, mitte niivõrd puit. Puukoore ja puidu eristamine söömises on seentel vahe tegemine vägagi laialt levinud. Peale selle pidavat kasvama ta ka rohttaimede vartel jm tugevamatel taimsetel jäänustel.

Kobarsüsik (Xylaria polymorpha). 3.06.2024, Tartu
Mitmekujuline puidukas (lad/kr k-st)

Cerioporus rangiferinus. juuli 2024, Luua, pika juurega.
Kasvab maas ja eelistab parke, seega võiks nimeks saada pargi-soomustorik. Kändudel kasvav võiks siis olla harilik soomustorik (C. squamosus). Aga siis on veel soomusteta kännutorik (C. varius).
Teise perekonda kuulub juba sarnane mugultorik (Polyporus tuberaster), lk II, mis kasvab sarapuu jt lamaokstel/-tüvedel.
Põhjapõdra-meekärg (vana-pr/lad k-st)

Uus Eestis: kübarnarmik Hydnellum lepidum (Crowned Tooth, "kaunis kübarnarmik") 4.09.2024, Järvselja, lähimad kask/sarapuu, maitse kibe.
Kübar juba noorelt soomusjas, hiljem lisandub punakas-lillat värvi, serv lainjas.
Jalg pruunikas, hiljem punakas-pruun, alusel valge, hiljem lisandub sinakas-rohelist.
Narmad kuni 3mm, valge tipuga.
Seenelihas kollast.
Ühesõnaga täielik värvide mäng ja seen oma nime vääriline.
Kaunis käsnjas seen (lad/kr k-st)

Uus Eestis! Tindik Coprinopsis rhombisporoides 30.05.2025, Tartu, Viljandi mnt, jäätmaal, oma esialgne määrang Coprinellus flocculosus, sekv. Irja Saar.
"Rombeoseline tindik"
Rombspoor-sõnnikuasukas (lad k-st)

Harilik lamesüsik (Kretzschmaria deusta). 1.05.2024, Tartu bot-aed. Harilik suitsik pole harilikult nii muhklik ega jäta järgi musta ärapõlenut meenutavat massi. Äärmiselt lagunenud pakkudel.

Pholiota highlandensis (Bonfire Scalycap, söemampel)
22.05.2025, Elva, põlenud pinnasel.

Rips-viltvahelik (Ripartites tricholoma). 12.10.2024, Tagakolga, vanal põhul. Ilma erilise lõhnata, maheda maitsega, valge eospulbriga. Selliseid karvaseid kübaraid naljalt teisi ei kohta. Viimati leitud 2015.
Karvaseservaline jagatu (lad/it k-st)

Meil tugevalt alaregistreeritud: sootanuk (Bog Bell, Galerina paludosa) 2.06.2025, Akste, turbasamblal. Maitse magus-jahune, aga seen mürgine.

Jalaka-tubaknahkis (Hymenochaete ulmicola). 7.04.2024, Tusti (sealt viimati registreeritud 20 a tagasi, üldse Eestis pea sama ammu). Kasvab jalaka ja künnapuu koorerõmedes, pikemalt Seenevanalt endalt: (3)
Jalakalelav karvalakk (lad/kr k-st)

Mõhkliudik (Peziza vesiculosa, Blistered Cup, Common Dung Cup) 18.05.2025, Luunja, hobusesõnnikul ja vanal põhul. Viimane regamine 11 a tagasi
Villiline (vesikulaarne) murupall (vana-kr k-st)

Mustuv torbikseen (Craterellus melanoxeros), 15.08.2024, Kannastiku. Looduskaitse II kategooria. Tunduski eemalt kukeseene jaoks liiga roheline, hiljem muutus puutekohtadest mustaks. Seepja lõhna ja maitsega.

Maisi-lendnõgi (Ustilago maydis), 5.09.2024, Väike-Rakke. Praetult üsna hõrgu maitsega.

Parasiitseen Illosporiopsis christiansenii 23.02.2025, Simuna, õunapuul kasvaval samblikul.

1.09.25: tegemist sametkübarikuga Conocybe nemoralis

Sametkübarik, tanuk või keegi muu? 26.04.2025, Trepimäe, järve ääres pilliroosodil, maitse hea, murdusid kergesti. Proov kuivatatud.

Roosa võrkheinik (Rhodotus palmatus). 8.09.2024, Puurmani
Peopesa-roos (lad/vana-kr k-st)

Hortiboletus bubalinus, juuli-august 2024, Luua ja Järvelja. Tuvastatud Euroopa parimate puravike-ekspertide poolt FB grupis European Boletes (üheks kauniks tunnuseks on nö päiksetõus mere kohal, kus kübara läbilõikel on näha all sinist ja selle kohal roosat).
Meie ainuke varasem jäädvustus/määrang paistab V. Liiva poolt 2015.
Paistavad meil kasvavat pärnaga. Kübar piisonikarva, millest ka nimi bubalinus, teisalt inglise keeles Ascot Hat ehk viltkübar. Eestikeelseks nimeks võiks saada vilt-aiapuravik.
Teine ka meil väheleitud sama perekonna esindaja on H. rubellus (karmiin-sametpuravik/aiapuravik).

Uus Eestis! Nahkseen Xenasmatella wuliangshanensis 7.10.2024, Haavametsa, sanglepa lamatüve alaküljel, oma määranguks "mis kuradi asi see nüüd on?", sekveneeris Irja Saar.
Teada alles aastast 2021, kui seda Hiinas, Wuliangshanis, uuriti. Tegemist tõenäoliselt esimese leiuga väljaspool Hiinat.
Xenasmatella nägu on ta küll, kui tagantjärgi võrdlema hakata X. vaga jt sarnastega.
Esimese proovi olin mõistagi minema visand, aga käisin hiljem teise järel - klassika, peab ikka raske olema nende uutega!
Nimeks sobiks wuliangshani võrknahkis (kuigi ka kollane võrknahkis X. vaga veel kinnitamata).

Mürklite ajal kasvab ka mürkelliudik (Disciotis venosa), mis ladinakeelse eesnime saanud "veenide" järgi, mis selle kausja moodustise sees väänlevad. Teisi tunnuseid: kollakas/kaneelpruun sisu, valge täpiline väliskülg, murtud pinnalt lõhn nagu kloorine basseinivesi. Esines sedapuhku aias (aitäh Ülle Särg!), söödav: üsna hea, aga mürklist jääb maha. 11.05.2025, Elva.

Sphagnurus paluster (Sphagnum Greyling, soo-kobarheinik)
25.05.2025, Valgesoo, turbasamblal.
Sooservas, kust lihtne hankida kummikutäis vett. Tegeleb turbasambla tapmisega. Veidi jahukas maitse.
Justkui haruldane, aga pigem ei teata otsida või ei tunta, ehkki kasvab suurte kogumitena, ka ringis.

Haavatarjak (Allari Antsoni määrang). 14.04.2024, Järvselja

Volvopluteus gloiocephalus (Big sheath mushroom, Rose-gilled grisette, Stubble rosegill, suur tuppnapsik)
8.06.2025, Luunja, toore kartuli lõhna ja maitsega.

Colpoma quercinum (tammeoksa-nööpaukseen)
Tamme-trikk (lad/kr k-st)
8.05.2024, Tartu

Hall sametkorgik. 18.02.2024, Luua/Jõgeva. Mõlemad peenel koorega lamakuusel. Teisel kahlustäratav serv, aga ei oska mujale liigitada.

Seenegrupis postitatud ka juhend seenehuvilistele.

Irja Saarelt selline kuivatisoe Juhend seente kogumiseks seenekogudesse. Selle abil saan äkki minagi korralikuks. Pidi mükoloogiühingu kunagisele uuele saidile ka minema, aga tuleks siis juba juhinduda. Pdf: https://velhosmestres.com/Juhend%20seente%20kogumiseks.pdf

(1) Sekveneerimine tähendab monomeeride järjestuse kindlaksmääramist informatsiooniliste biopolümeeride  (DNA, rNA, valkude) molekulides.

(2) Kaaliumhüdroksiid ehk KOH (M = 56,11 g/mol) on keemiline aine, tugev leelis, valge värvusega ja tugevalt niiskust imav tahke aine.

(3) https://eestiloodus.horisont.ee/artikkel3770_3748.html