Foto: Autor.
Kiired käigud viimase kümnendi tegemata jätmiste parandamiseks Tallinna haridusvõrgus
Kellel on soovi avaldada oma artikleid erinevatel teemadel, siis kirjutage vabaajaleht@gmail.com Lingid siin (kopeerige ja leiate kõik lood): https://eestimaablogi.blogspot.com/2022/02/vaba-eestimaa-ajaleht-postitused-ja.html Sobivusel saab selle avaldada ja muidugi artiklit ka kommenteerida. Jätan endale õiguse valida artikleid ning ka lisada neile fotosid. Päevik/blogi materjalide kasutamiseks saab luba küsida samalt aadressilt. Linkide jagamiseks takistusi ei ole. Leia meid ka Facebookist.
Foto: Autor.
Kiired käigud viimase kümnendi tegemata jätmiste parandamiseks Tallinna haridusvõrgus
Eesti Maaülikooli pressiteade
13. oktoober 2024
Maaülikooli teadlased lugesid kokku Eesti raudkärblased
Eesti Maaülikooli teadlaste uuringus tehti kindlaks, et Eestis on levinud üheksa raudkärblase liiki. Lisaks sellele, et nad on tüütud putukad, võivad nad kanda ka patogeene.
Raudkärblased on suhteliselt liigivaene, omapärane sugukond kahetiivalisi, kuhu kuuluvad nii meile kõigile tuntud põdrakärbes (Lipoptena cervi) kui ka kümnekonna aasta tagune uustulnuk Eestis – hirvekärbes (Lipoptena fortisetosa). Lisaks nendele veel mitmed loomadel ja lindudel parasiteerivad liigid.
Raudkärblaste kehaehitus on kohastunud eluks imetajate karvastikus või lindude sulgede vahel. Nad on lamenenud, tugevate jalgadega ja paljude ogataoliste karvadega kärbsed. „Valmikud toituvad püsisoojaste loomade verest. Seenemetsas oleme ju tihti hädas põdrakärbestega, kes kipuvad meile krae vahele pugema,“ selgitas Eesti Maaülikooli süstemaatilise entomoloogia professor Olavi Kurina.
Olavi Kurina rääkis, et Eestis puudus siiani korralik ülevaade meil esinevatest liikidest. „Hiljuti avaldatud teadusartiklis summeerisime senised (peamiselt eestikeelses) trükisõnas ilmunud andmed, töötasime läbi aastakümnete jooksul Eesti entomoloogilistesse kollektsioonidesse talletatud isendid ja kogusime aastatel 2020–2023 sihipäraselt materjali,“ sedastas Kurina.
Kokku tehti kindlaks üheksa raudkärblase liigi esinemine Eestis, mis on proportsioonis naaberalade elurikkusega. Üheksast neli liiki parasiteerivad imetajatel – lisaks eelnimetatud põdrakärbsele ja hirvekärbsele veel hobuse raudkärbes (Hippobosca equina), kes parasiteerib hobustel ja veistel ning lambakärbes (Melophagus ovinus), keda võib kohata lammastel. Tänu putukatõrjevahendite laiale kasutusele ja karjakasvatuse vähenemisele on nimetatud liigid küll Eestis taandumas (või juba taandunud). Ülejäänud viis liiki on parasiteerivad lindudel, nendest kaks spetsiifiliselt pääsukestel või piiritajatel. Potentsiaalselt võib rändlindudega sattuda Eestisse veel 4–5 liiki.
Olavi Kurina toonitas, et oluline on teada raudkärblaste liigilist koosseisu ja levikut Eestis, sest lisaks ebameeldivusele on meie lähiriikides tõestatud, et osa liike on võimelised kandma mitmesuguseid patogeene, sealhulgas ainurakseid ja baktereid nagu Trypanosoma spp., Babesia spp., Bartonella spp., jt. Tõsi, ei ole tõestatud inimeste nakatumist läbi raudkärblase hammustuse ja seega puudub otsene põhjus paanikaks, aga olukorra jälgimine on nii inimese kui looma tervise seisukohast vajalik.
Uurimus ilmus ajakirjas
Checklist: https://checklist.pensoft.net/
Lisateave:
Olavi Kurina
Eesti Maaülikooli süstemaatilise entomoloogia professo
551 8020
olavi.kurina@emu.ee
Indrek Sell pakkuski, et tegu võib olla hoopiski suure tardpoorikuga (Aporpium macroporum). Ja nii sobib see määramise keerulisus suurepäraselt loo alustuseks. Sven Pruul võttis seenest proovid ning küllap geenuuring toob selgust, Irja Saar jpt tegelevadki sekveneerimise ehk järjestusanalüüsiga.
(P.S. Tegemist ongi suure tardpoorikuga, see selgus siis DNA määrangu abil)
Tagasi pealkirja juurde.
Lühike vastus on: puuseened. Pikem vastus oleks ikka väga-väga pikk ning väikese "lõigukese" sellest tooks välja, piltidena ja selgitavate tekstidena autorite poolt. Eelkõige teeks seda kogu selle põneva seenemaailma pärast, aga üksiti ka nende suure vaevanägemise tunnustuseks, kes erinevates kohtades püüavad tutvustada meile kõigile väikese Eesti liigirikkust nin looduse mitmekesisust. Oluline siinjuures ju seegi, et metsaärimehed armastavad eriliselt ühte väljendit: "puit ilmaasjata mädaneb metsas". Ilmaasjata ei juhtu siin ilmas mitte midagi ja kui te kelle iganes jutus sellise väljendi leiate, võite olla kindlad, et tegu on inimestega, kes loodust ei adu ning on pigem selle (ja meie) vaenlased!
Allar Antson, Urmas Kaja, Anneli Kask, Veiko Kastanje, Reet Pehka, Tõnu Ploompuu, Sven Pruul on osa neist, kes seenegrupis väga aktiivselt panustavad, aga kahjuks kõiki nimesid ei jõuakski siin üles täheldada. Samamoodi saab sügavat tänu väljendada ju igale pildistajale/postitajale, sest panus on antud ja jäädvustatud!
Puuseente liigirikkus on isegi meil Eestis väga suur, rääkimata kogu maailmast ning teisalt, nende määramine ei ole sugugi lihtne. Ja kuigi mükoloogid on ühte meelt, et piltide põhjal jääbki sageli täpsem määrang tegemata, siis ometi väärivad head pildid selle maailma peensustesse süvenemist. Teadmistel on ju tohutu jõud ja iga põnevate loodushuvidega inimene on meie kõigi tuleviku jaoks oluline.
Kindlasti on puuseentel, nii nagu on positiivseid ja negatiivsemaid omadusi, ka ilu erinevas "astmes" Ilu on üldse vaataja silmades, öeldakse, kuid küllap valdav enamus inimesi nõustub järgmise seene puhul nõustuma minu arvamusega tõelisest iludusest. Mida veel kindlasti peab mainima, siis just puuseente hulgas on palju neid, mis näitavad ära mingi metsaosa tähtsuse looduse mitmekesisuse koha pealt, nii ongi osa liike selgelt põlismetsa indikaatorliikideks.
Foto ja tekst: Sven Pruul.
Foto ja tekst: Urmas Kaja.
Roosa kirmik (Peniophora incarnata) 27-12-2022 Harjumaa
Foto ja tekst: Reet Pehka.
Puuseente puhul on muidugi loomulik seegi, et ühel ja samal tüvel võib olla mitmeid liike. Hea leid, mille pildistas Anneli Kask.
10.10.23 Neeruti, Lääne-Viru maakond.
Allar Antsoni määrang:
Roosa pess ja kuusekorgik. Kasvavad tihti samadel, looduslikult surnud kuuskede tüvedel üheskoos. Lisaks võivad sellistel tüvedel kampa lüüa veel volt-tardnahkis ja ookernahkis.
Uurides ja puurides tundub suurepooreline korgik (Antrodia mellita). 9.03.2024, Kassivere, haaval. Moodustavat ebakübaraid ja on mesimagusa lõhnaga. Punase nimestiku staatus väljasuremisohus ja Runnel ja Lõhmus andnuksid talle juba 2017 I kaitsekategooria.
Foto ja tekst: Sven Pruul.
(Ka siin selgus, et tegu ikkagi suure tardpoorikuga)
Poorikust on juba juttu olnud põgusalt, aga küllap jõuame teistenigi, sest puuseente "valik" on nii lai, et neid kõiki nimetusi ei saakski pealkirja panna. Seenegrupi Eestimaa Seened oluline pluss on parimate asjatundjate kaasalöömine. Allar Antson (ja mitmed teisedki) täiendavad oma fotosid põhjaliku tekstiga ning see näitab, kui keeruline seeneriik on. Sama keeruline on määramine nagu juba mainitud ja sageli aitab vaid mikroskoop. Muide, värskes Eesti Looduses on väga tore artikkel Mükoloogiaühingu ajaloost.
Foto ja tekst: Allar Antson.
Muidugi on näätsaliike rohkem. Nääts (Junghuhnia) on klassi Agaricomucetes kuuluv kandseente perekond.
Pruun nääts, (Junghuhnia collabens),
04.10.2023, Lahemaa,
Kasvab kuuse lamatüvel.
Fotod ja tekst: Urmas Kaja.
Pruun nääts (Junghuhnia collabens), kõdunenud kuuse lamatüvel põlismetsas, Sirtsi LKA, Ida-Viru, 10.04.2023.
Vääriselupaiga tunnusliik, keda võib ära tunda selle järgi, et pooripind muutub kriimustuskohtadest tellispunaseks.
Foto ja tekst: Allar Antson.
Öeldakse sageli, et ei hõbedat ega kulda leidu meie maal. Siiski on see sügavalt ekslik, kulda ja küllap ka hõbedat leidub looduses üsna sageli. Ehk lausa kamakatena?
Tõenäoliselt kuldvammik (Pseudomerulius aureus). Kasvab Tartumaal Pala kandis. Männi lamatüvel, pehastab puidu pruuniks. Mõnusalt kurruline tegelane. 07.09.21
Foto ja tekst: Mart Paadik.
Muidugi tuntakse metsas lonkijate poolt üksjagu puuseeni ja seega ei saa ma kõrvale jätta neid, kelle nimi kõlab ehk tuttavamalt. Pässiku ehk seekord siiski jätan kõrvale, see-eest on aga mitmeid nimesid, mis paljudele tuttavad ja Eestis lausa ehk sajandeid, olgu tegu siis taelikute või millegi muuga.
Helepruun taelik, Phellinus/Fuscoporia viticola, oma ainukeses teadaolevas kasvukohas Eestis. Põline kuusik (pilt kasvukohast kommentaarides), Soonurme, Ida-Viru, 10.04.2023.
See liik arvati vahepeal olevat Eestist välja surnud, kuid taasavastati siin vääriselupaikade kaardistamise käigus. Huvitav on, et ta kasvab sageli peenevõitu ja mitte väga kõdunenud kuusetüvedel — seda substraati leidub küllaga mitmel pool. Naaberriikide kogemused aga näitavad, et liigil on väga kehv võime naasta kasvukohtadesse, kust ta on mingil hetkel kõdupuidu saadavuse katkemise tõttu hävinud (eoste levikukaugus on ilmselt väike). Loogiline, et ta on säilinud just siin ajalooliste põlismetsalaamade piirkonnas, kus metsakate on järjepidev olnud.
Foto ja tekst: Allar Antson.
Roostepruun taelik, Phellinus ferruginosus
Pildiotsingut kasutades meenutab tumepruuni taelikut ( Phellinidium ferrugineofuscum). On nii?
13.02.20 Saku.
Foto ja tekst: Ülle Raag.
Muidugi on harvemini esinevate seente leidmisel oluline ka piirkond, Järvselja oma kaitsealaga on kindlasti üks sellistest.
Foto ja tekst: Sven Pruul.
Fotod ja tekst: Timo Nuoranen.
Allar Antson: Toredad leiud! Aga kas 1. ja 2. piltidel on ikka erinevad seened, või kogemata kaks pilti kaviiniast?
Foto ja tekst: Tõnu Ploompuu.
Tõnu Ploompuu on Läänemaa mees ning kuigi ta loomulikult otsib ja leiab paljutki üle Eestimaa, siis vist enim pilte temalt on ikkagi Läänemaalt. Küllap tunneb ja teab teda seal iga seen!
Fotod ja tekst: Allar Antson.
Nagu tekstist aimu saab, võib mükoloogide üks päev tuua palju leide, piltidest lisasin siia aga just liibuva roostetoriku ja poropooriku. Muidugi on ka torikseente liikide arv Eestis üsnagi suur. Mitmeid muid seeni leidub aga isegi linnades ja mõni neist torkab eriliselt silma oma värvi tõttu, seega on need üsna paljude jaoks tuttavad.
Foto ja tekst: Ülle Raag.
Tõsi ta on! Tegu siis tegelikult söögiseenega (noorelt söödav, ehk et mitte sööja ei pea olema noor, seen ikka). Värv on aga sageli lausa ligitõmbav ja kaugelt ju nähtav, küllap see ka üks põhjus, miks tema pilte sageli postitatakse. Aga kahtlemata kogu vorm ja olemus on veelgi lisapõhjuseks.
Mõnevõrra sarnane on aga Põhjanarmik (Climacodon septentrionalis), kuid enamasti on tegu selgelt kahvatumate värvitoonidega.
Liina Lepner:
31.07.23
Tartumaa, Elva, Peedu.
Eelmisel korral lähenesin redeliga, sel korral tegin pildi maast.
Kõigi nende huvitavate nimedega ei saagi olema otsa ega äärt. Tagel üks neist