Aado Lintrop rattamatkal 1984.

 

Sattusin Aado Lintropi väga vahvale pildiseeriale ja olen alati olnud seda meelt, et kõikvõimalikku ajaloolist peame säilitama. Mitte ainult tegijate endi jaoks vaid kahtlemata on paljude eakaaslaste jaoks põnev vaadata kohti, mis ehk endalegi tuttavad, noorte inimeste jaoks on see aga "igavik" ehk midagi tundmatust kaugest minevikust.

Aado Lintrop kirjeldas nii:

Rattad olid mu mäletamist mööda sellised- üks tavaline meesteratas Ukraina, millel tagumine hammasratas väiksema vastu vahetatud, et saaks kiiremini sõita. Tavalisel Ukrainal oli vist tagarattal 13 hambaga hammasratas, see sai asendatud 11 hambaga hammasratta vastu. Teine ratas oli mitmest kokku kombineeritud, tugevdatud raamiga ja kolmas (väiksem) Saljut. Rattakotid õmbles mu abikaasa presendist. Varustust tollal ju eriti saada polnud, tuli kasutada olemasolevat, mis raske ja suur. Telk oli tavaline vene kahekohaline presenttelk, kuhu tavaliselt mahtus neli inimest, magamiskotid ka nõuka toodang, ilmselt vatist täidisega. Lisaks väike katel koos kolmjalaga ning tablettidega töötav veekeetja. 1984. aastal oli mul vaba suvi, tulin Eesti Rahva Muuseumist ära (ajutiselt, nagu hiljem selgus) veebruaris või märtsis ega kavatsenud enne hilissügist uut tööd otsida. Seega oli vaja aega kuidagi täita. Tihti sisustasin päevi rattasõitudega Tartu ümbruses. Vist juulis sai käidud ratastega Võrtsjärve ääres purjelaagris ning osaletud Tartu meistrivõistlustel, pikema rattamatka võtsime ette augusti lõpus. Ilmad kiskusid juba vihmaseks. Marsruut oli kavandatud nii – esimesel päeval Tartu, Rõngu, Pikasilla, Tõrva, Koorküla Valgjärv, mille ääres ööbisime. Teine päev ümber Valga Karulasse, Lüllemäele ja sealt Ain Kaalepi suvekoju Mähkli külla. Järgmise päeva veetsimegi seal, käisime Ähijärve ääres ja veel ühes väiksemas järves ujumas. Edasi viis tee Kaika kaudu Vana-Antslasse ning sealt läbi Urvaste Tartusse tagasi. Seda ma ei mäleta, kas me tagasiteel veel ühe ööbimise tegime või sõitsime ühe jutiga Tartuni. Tollal polnud 70 kilomeetrit ühe päevaga maha sõita mingi probleem. Sõitsin siis üldse palju jalgrattaga, isegi aastaringselt. 1981. aastal läksin välitöödele ka rattaga, sõitsin Tartust Kõpu kaudu Hallistesse ja pärast Õisust Tartusse tagasi, järgmisel aastal käisin rattaga Kolga-Jaani välitöödel. Mul oli kaasas kaks fotokat, ühes, vist Zenit’is ORWO slaidifilm, teine aparaat oli vene „ime“ – panoraamkaamera Horizont, milles mustvalge film. Teel sai pildistatud lisaks maastikele vanu meiereisid (üht neist Henrik Visnapuu sünnipaiga lähedal Leebiku külas) vesiveskit ja Vana-Antsla mõisa.

**************

Toimetajana tahaksin veelgi lisada paar sõna. Need pildid, igas mõttes ajavad mul kananaha ihule! Ma ei usu et ainult sellepärast, kuna ka ise olen palju matkamas käinud, vaid piltides on maaelu kurbust kuid ka nipernaadit ja kõik see on puhas ning ehe Eestimaa ilu!

Hiiumaa klaasist loss ehk statistika, mis ei toida - Kadri Pulk

 

Autori fotod.

Fotol on hiljutine pilt Orjaku kadakatest, mis on ühetasaseks lõigatud, et need aknast merevaadet ei varjaks, aga siiski rannalagedal justkui asjataksid. .

Olen järjest viinud oma sõpru seda teeäärset "ilmaimet" vaatama.

Ehk sobituvad need sandistatud ja kõndistatud puud seda arvamuslugu ilmestama üsna täpselt.

Hiiumaa klaasist loss ehk statistika, mis ei toida.

Vallavanema rõõmusõnum Hiiumaa elanike arvu kasvust mõjub uue aasta alguses kui hästi sihitud PR-projekt. "9797 elanikku," hüüab statistika. "Kasvutrend!" kiidavad tabelid.

Kuid kui kraapida seda säravat pealispinda, paljastub tõde, mis on kaugel võidujoovastusest.

Me elame ajastul, kus Hiiumaa on muutumas klaasist lossiks – väljastpoolt vaadates suursugune ja justkui kasvav, seestpoolt aga üha tühjem ja jahedam.

.

Registrihiidlane ei ole päris-hiidlane

Statistika on tõepoolest ebatäpsete arvude täpne kogum.

Kui me räägime kasvust, siis keda me silmas peame? Kas neid, kes reaalselt saarel ahju kütavad, lapsi kooli saadavad ja kohalikus poes käivad, või neid "mandrihiidlasi", kes hoiavad oma sissekirjutust saarel vaid missioonitundest või soodsamast parvlaevapiletist?

Nagu märkis Ulf Johansson, siis tegelik püsielanike arv võib olla vaevalt 6000 hinge. (Jah, ta tegi seda ilmselt nn tunde pealt, aga see ei muuda sisu tõesust).

See vahe – peaaegu 4000 inimest – ongi see "hall tsoon", mille varjus poliitikud end hästi tunnevad.

On mugav raporteerida kasvust, kui tegelikult on saar tasapisi muutumas suviseks mänguväljakuks, mis talvel pooltühjana kumiseb.

.

Tulumaks kui armuand, mitte arengumootor

Mandrihiidlased on saare doonorid. Nad elavad ja töötavad Tallinnas või teistes paikades, kuid suunavad oma tulumaksu kodusaarele, et hoida elus lootust Hiiumaa edenemisest . See ei ole "boonusraha laevapileti jaoks" – see on teatud mõttes ellujäämisfond.

Kas kohalikud otsustajad üldse tajuvad selle tulumaksu kaalu? Selle asemel, et olla tänulik iga euro eest, mis Tallinnast või mujalt mandrilt saare arengusse voolab, näib valitsevat suhtumine, et see on enesestmõistetav.

Veelgi hullem – seda raha kasutatakse küsitavateks projektideks, mis teenivad pigem võimulolijate egovajadusi, mitte kogukonna tegelikku ellujäämist.

.

Lootus, mida ei julge välja hingata

Ometi ei ole pilt üheselt must. Igal hommikul palvet lugedes mõtlen neile noorematele hõimlastele, kes koroonatuultes päriselt saarele tulid ja siin oma juured mulda surusid. See on nende lootuskiir – kaugtöö võimalus, mis lubab osaliseltki hoida sidet maailmaga, aga elada hiidlasena.

Neil hommikutel mõtlen ka meie küla naabriperedele, kus elujõuliselt toimetatakse ja kus kasvavad pere pisemadki.

Need on hetked, mil süda on soe, kuid ometi... Neil hetkedel ma ei julge väga valjusti välja hingata. See elujõud on ikkagi habras.

See püsib vaid tänu nende inimeste pühendumusele, mitte tänu vallamaja Exceli-tabelitele.

.

Suured egod vs. pühendunud inimesed

Kõige kurvem on aga see, mis toimub kulisside taga.

Saarel, kus iga inimene on arvel, peaks hoidma andekaid ja pühendunuid kui pilpa peal.

Ometi kuulen järjest lugusid, kus suured egod ja võimuiha sõidavad üle neist, kes tegelikult südamega asja juures on.

Üks lugu sellest aastavahetusest on eriti arutu ja jabur. Ning Hiiumaa tänase kultuuriloo järjepidevuse kestmise valguses erakordselt juhm ja lühinägelik.

Kui me praalime numbritega, aga samal ajal peletame eemale hoolivaid inimesi, siis on see kasv vaid õhk.

Arutu ja kurb suhtumine inimestesse, kes julgevad erineda või (näivale) süsteemile vastu rääkida, on Hiiumaa tõeline vähkkasvaja.

Ükski positiivne protsent rahvastikuregistris ei korva seda, kui saarelt kaob sisu ja hoolivus.

.

Kokkuvõtteks: Aeg on peeglisse vaadata

Lõpetame selle eneseimetluse. Hiiumaa elanikkond ei kasva – see profileerub järjest ümber suvitajateks ja patriootideks, kes toetavad saart eemalt.

Kui vallavalitsus jätkab reaalsuse eiramist ja peidab end mugava statistika taha, siis ühel päeval avastame end olukorrast, kus meil on küll "paberite järgi" 10 000 elanikku, aga ei pruugi olla enam kedagi, kes sadamasse saabujatele vastu tuleks.

Fotol on hiljutine pilt Orjaku kadakatest, mis on ühetasaseks lõigatud, et need aknast merevaadet ei varjaks, aga siiski rannalagedal justkui asjataksid. .

Olen järjest viinud oma sõpru seda teeäärset "ilmaimet" vaatama.

Ehk sobituvad need sandistatud ja kõndistatud puud seda arvamuslugu ilmestama üsna täpselt.

Lugu ilmus esmalt autori FB lehel.

AASTAVAHETUSE IMELINE LOODUSE VAATEMÄNG MEIE JUGADEL

 

2025. aastal, vahetult enne aastavahetust muutus ilm talviseks ning nagu ikka sellistel puhkudel võivad meie joad ja joastikud pakkuda imelist vaatepilti, mida siis pildistajad ka agaralt jäädvustama tõttavad. Muidugi minnakse ka ise nautima ja neile, kel ei olnud seekord võimalus minna, pakuvad pildistajad oma nägemust neist hetkedest. Minu poolt tänu neile, et nad lubavad mõningaid oma pilte kasutada. Teadmiseks, et juga asub kohas, kus saab vaateid pildistada vaid teatud nurkade alt ning seetõttu on rakursid justkui piiratud, kuid erineva aeg, valgus, pildistajate silm jm muudavad ikkagi kõik hetked erinevateks ja erilisteks.

Need pildid tegi enne aastavahetust Erika Kruup. 

Kas nimetada moodustisi lilledeks, korrallideks või kuidas tahes, on iga vaataja otsustada.

Et enamus pilte siin saab olema meie Balti klindil asuvast Valaste joast, lisan ka ühe minu tehtud varasema pildi ja selgituse.

Valaste joast ehk Voka mõisa maadel asuvast kahesaja jala (u. 60 m) kõrgusest veelangust on esimest korda juttu juba 1852. aastal baltisaksa nädalalehes Inland (Das Seebad Chudleight). Vaevalt see juga tollal nii kõrge oli, sest paeplatoolgi on siinkohal kõrgust vaid veidi üle 50 meetri. Siiski viitab see ülestähendus vett astanguni juhtinud kraavile, mis küll tollal oli praegusaegsest üksjagu madalam: Kaasikvälja peakraavi süvendati alles 1960. aastatel.

Nii nagu Valaste oja vooluhulk (0–2 m3/s) joa kohal, nii on ka langeva veejoa kõrgus heitlik, ulatudes eri andmetel 24–32 meetrini. Suurvee ajal puhastab langev vesi joa jalami varingurusust ja uuristab sinisavisse kuni viis meetrit sügava kanjoni ning kõige selle tagajärjel võib langeva veejoa kõrgus tõusta üle 30 meetri. Näiteks pärast 2003. aasta 6. augustil Ida-Virumaal maha sadanud paduvihma saadi veejoa kõrguseks 30,6 meetrit (mõõdetud elektrontahhümeetriga Leica vaatesillalt). Veevaesel ajal, kui juga kipub kuivama, täidavad joaastangult ja selle külgedelt lähtuvad varingud joaaluse kivirusuga ning seeläbi kahaneb ka langeva veejoa kõrgus tunduvalt.

Tuleb tõdeda, et kui Valaste joal on vett, siis on ta nii ilus kui ka võimas; kui Valaste joal vett ei ole, siis on ta üksnes ilus. Oma ilu võlgneb ta suuresti joaastangus paljanduvale siiruviirulisele kivimilasundile. Selles üle 35 meetri paksuses halli-sini-rohe-pruuni-kollaseviirulises lasundis on kirjas ligikaudu sada miljonit aastat Eesti maapõue tekkelugu.

Joaastangu seinas paljanduv kivimilasund algab ligikaudu kahe meetri paksuse moreenikihiga. Sellest allapoole jäävas umbes 13 meetri paksuses lubjakivilasundis järgnevad üksteisele ülalt alla liikudes Aseri kihistu raudooide sisaldav lubjakivi (3,5 meetri jagu), Loobu kihistu lubjakivi (6,5 m) ja Toila kihistu glaukoniiti sisaldav lubjakivi (3,1 m). Seejärel aga Leetse kihistu pudedavõitu roheline glaukoniitliivakivi (1,3 m), Türisalu kihistu tumepruun peenekihiline graptoliitargilliit (2 m), Kallavere kihistu ehk fosforiidilasundi oobolusliivakivi (3,5 m), kambriumi (Tiskre kihistu) helehall liivakivi (12 m) ja Lükati kihistu kvartsliivakivi vahekihtidega sinisavi (kuni 10 m). Viimase ülaosaga sillalt nähtav kivimilasund tavaliselt piirdubki, kuid joaaluse sälkoru kaldail võib näha paljandumas ka päris ehtsat sinisavi: Lontova sinisavi.

Lugu on pikem ja selle on kirja pannud meie geoloogia grand old man Kalle Suuroja.

http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2047_2042.html

#valastewaterfall

Loodan, et see Mait Penjami videolink ka toimib.

https://www.facebook.com/reel/691495317233547

Fotod: Ande Esberg-Tarum.

Vahel õnnestub näha aga midagi hoopis teise nurga alt ja võib juhtuda, et ei tunne kohta äragi.

 

5 imelist fotot, Merle Kruusamägi nimetab seda ... muinasjutumetsaks. Miks ka mitte, muinasjutumetsad on inimesi saatnud ju kaua aega ning me olemegi metsarahvas.

Usun, et teiegi ei suuda jääda ükskõikseks, nähes mida loodus kui kunstnik loob!? Ning pole ka ime, järgnevad pildid tegi Mare Paun.

Kuidas on aga lood mõned aastad tagasi tehtud trepiga, millel turnides sai kaldalt alla laskuda?

Fotod Laidi Zalekeshina.

Leena Lättemägi piltidel on selle pankmoodustise  ja külmataadi töö harmoonia eriti "otse" nägemisulatuses.

Ning võime vaid ette kujutada, kui raske on siinsetel puudel-põõsastel seda koormat kanda, aga küllap nad ellu jäävad.

Järgmised 2 pilti.

Fotod: Monika Haukanõmm.

Pilte on aga ka teistest kohtadest, kus vesi ja pakane oma kunstiteoseid lõid.

Saka Kivisilla juga 1.01.26. F: Andres Papp.

Paldiski 01.01.2026. F: Natalja

Jäämaailm Tabasalu külje all. F: Angelika Vers

Pakri juga mõni päev peale uue aasta saabumist.
Fotod: Katrin Tarand.