LUULETUSED - Kertrud Juht

Luuletust teha saab kõigest – inimestest, asjadest, elust. Vahest piisab vaid kuuldud hõikest või põrandal lebavast lelust. Minu jaoks pole siin reeglit, kuidas sõnu või ridasid seada. Nii nagu enamus kasutab peeglit, annab luule autori hingeseisundist teada.

***

Iga unistus kord reaalsuseks võiks saada. Olgu imepisikene see või hiigelsuur. Iga lind ja loom peaks vabadusse naasma, Kelle koduks mõnda aega olnud raudne puur. Nii ka inimestega, kes vangis praegu. Ma usun küll, nad südames on head. Nad mõelnud, meenutanud on möödunud aegu Ja aru saanud, kellel kus said tehtud vead. Kui ühel päeval taas vabadeks nad saavad Ja koju jõuavad... Kas oodatakse neid? Kas paranenud on ka lähedaste haavad? Kas enam tahetakse käia käidud teid?

*** 

 Puudel punavad pihlad, on jahedamaks muutunud tuul. Nüüd tihti sajab vihma ning lehti langetavad puud. Linnud parve kogunevad, Neid ees ootab teekond pikk. Taas tulevad kui saabub kevad- on kindel ja selge neil siht. Ma jalutan üksi pargiteel, kus kirevaid vahtralehti. Neid vaatan ja mõtlen õhtueel, miks taas mulle haiget tehti. Kas tõesti ei oska ma tunda ära õnne, mis hõljub mu lähedal? Pole ammu mu silmis tema sära ja miskipärast ta eest lähen ära ma. Eks ole osake loodusest minagi, kes õitsele kevadel puhkeb. Ja nüüd, sügise saabudes tunnen, et varsti süda valust ja murest mul lõhkeb. Ei ole õieti hinnata mind osanud see mees. Olen suurem väärtus kui ta arvab. Nüüd peagi lahku lähevad me teed Seda tajun ette ma, mitte ei arva. Raske südamega tunnistama pean- tunded tõelised tõrjusin tagasi ma. Kuid ma ei kurda, sest kindlalt tean- oli õppetund elult eneselt see taas. Ehk ootab pea seegi aeg mind ees, mil õpin tõelist õnne ma tundma. Siis südamesse vargsi poeb õige mees ja mul on tunne, et näen ilusat und ma.

***

 
Miks tahta asju, mida tahta ei tohiks ja mõelda mõtteid, mis valu hinge vaid toob? Kuid keelatud vili on alati magus... Eks paistab, mis tulevik toob.

***

Kurb kui vähe on vahest vaja, et teistele haiget teha. Kõige hullem kui ise ollakse rahul, et teisele enam rõõm hinge ei mahu. Haiget saab teha nii vaimselt kui füüsiliselt. See teine variant on hullem. Sinikad, katkised luud- need paranevad peatselt, aga valusad sõnad, mida kallilt inimeselt kuuled...

***

 
Meil kummalgi on oma maailm, kuid miski meid siiski seob. Ja ma tean, et haiget saaksin kui see side me vahelt kaoks. Oleme aastaid läbi käinud, tundnud nii tõuse kui mõõne Ja palju koos me näinud, koos nutnud, koos tundnud rõõme. Kasvasime korraga nii kokku kui lahku Mõista seda kuis tahad Kuid tea, ma millegi ees ei kohku Sinu jaoks olemas- nii heas kui pahas

***

Kas ma ei taha aru saada või lihtsalt ei saagi ma aru, miks talve saabudes pahuraks ja uniseks muutun ma kui karu? Kevade saabudes õnnelik olen- lumi sulab, pea rohetab kõik. Metsa all tärkamas sinililled, kuulda lindude rõõmus hõik. Suvel saab rannas joosta paljajalu. Energiat mul siis on küllaga. Kuna ka ööd on soojad, lõkke ääres võin hommikuni istuda oma kalliga. Sügisel looduse värve ma naudin. On parim kunstnik see aastaaeg. Metsas seeni otsimas käin või marjul. Lastega lehesõda pidades kostub mu naer. Kuid siis tuleb talv, ma energiast tühi. Ka jõulude ajal õiget jõulutunnet ei ole. Kes ütleks, mida tegema pean, et aru saada, talvel loodus puhkab, on ka ilus. Talv pole kole!

***

Kui oleme sattunud eksiteele ja see tuleb liiga hilja meelde.... Kui enam ei anna midagi teha pole nõustamas, toetamas kedagi näha... Kui lootust enam pole ja kurgus vaid nutt on minul sulle siiski veel üks jutt... Ära anna veel alla, kõik kadunud pole mina alati sinu jaoks olemas olen... Koos otsima hakkame lahendust ja kasutame akent kui ei näe ust... Pole miski nii hull, et hullem olla ei saaks mul luba vaid seda sulle tõestada...

***

Kertrud Juht

PÖÖRDUMINE RIIGIKOGU POOLE.

 

Foto: Neeme Sihv

Austatud Eesti Vabariigi Riigikogu liikmed! 02.11.2016

Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu (EHRL) nimel pöördume teie poole ettepanekuga lükata edasi majutusasutuste käibemaksu kavandatav järsk tõus, mis on planeeritud jõustuma alates 2017. aasta 1. jaanuarist.

Oluline on meenutada, et leevendamaks käibemaksu tõusu mõju majandusharule, lubas Vabariigi Valitsus seejuures majutusasutustele konkreetseid toetusmeetmeid (nt lubati toetada energiasäästlikkuse projekte) 6 miljoni euro ulatuses. EHRL tunnustab kõiki Riigikogu ja valitsuse liikmeid, kes pidasid 2015 aasta kevadel toimunud debatis võimalikuks ettevõtjate huvide eest seista. Käesolevaga rõhutame siiski, et ükski turismimajanduses tegutsevaid ettevõtteid koondav erialaliit ei ole antud otsust mitte kunagi heaks kiitnud. Veelgi enam, ettevõtlusorganisatsioonide andmetel ei ole 2017. aasta riigieelarves arvestatud ka lubatud toetusmeetmete ehk 6 miljoni euroga. Seetõttu tundub ettevõtjatele, et neid üritatakse pügada kaks korda.

Turistid jõuavad esmajoones Tallinna kesklinna.

Kuigi mõned Vabariigi Valitsuse liikmed armastavad võimendada rõõmusõnumeid turismitööstuse tippajast, siis tegelikkuses puudutab positiivne statistika suures osas Tallinna kesklinna majutusasutusi, samal ajal kui probleemid väljaspool pealinna vaid süvenevad. 80 protsenti Eestit külastatavatest turistidest teevad oma kulutused Tallinnas ja Harjumaal. Enamik suuremaid maakondi on viimastel aastatel kaotanud välisturiste vaatamata sellele, et koostöös EAS-i meeskonnaga tehakse piirkondade atraktiivsemaks muutmisel tõsist tööd. Välisturistide ja neid teenindavate ettevõtjate pidev täiendav maksustamine kahjustab otseselt Eesti majanduse rahvusvahelist konkurentsivõimet. Kusjuures väljaspool Tallinnat tegutsevate ettevõtjate näol on tegemist valdavalt Eesti kapitalil põhinevate väikefirmadega, kes ei pruugi selliseid maksutõuse üle elada. Siseriiklikku transpordikorraldust puudutavad läbimõtlemata ja kohati piinlikud riiklikud otsused on turismistööstust niigi nõrgestanud, rääkimata sellest, et vigaste otsuste hinnad on mitmeid kordi suuremad kui majutusasutuste käibemaksu tõstmisest soovitav tulu. Kehvasti ajastatud ja ennatlikust otsusest tingitud majandusliku kahju suurus selgub alles 2018. aastal, kuna Eesti Euroopa Liidu eesistumine 2017. aastal loob ühekordsed eeldused turismi kasvuks sel perioodil.

Vaatamata majutus- ja toitlusasutuste järjest paranevale maksudistsipliinile ning heale koostööle 
Maksu- ja Tolliametiga seisab sektorist saadav maksulaekumine käesoleval aastal sisuliselt paigal. Täiendavat maksutõusu ei ole majutusasutustel võimalik kliendile edasi veeretada ning need kulutused võetakse sisse kohustuste poolel, mille kandmine ei ole kõigil ettevõtetel kahjuks võimalik.

Kujunenud olukorras pöördume Riigikogu fraktsioonide poole ettepanekuga lükata majutusasutuste käibemaksu tõus edasi. Oleme valmis esimesel võimalusel ja teile sobival ajal kohtuma kõigi teemast huvitatud fraktsioonide esindajatega, et kirjas toodud põhjendusi täiendavalt selgitada.

Lugupidamisega,

Verni Loodmaa
EHRL, juhatuse esimees

Maarika Liivamägi
EHRL, tegevjuht

Külli Karing
Eesti Turismifirmade Liit, president

Aire Tohver
Eesti Spaaliit, juhataja

TAHAKS EUROOPASSE, AGA NII KÜLL MITTE - Juhan Telgmaa

 

Foto: Neeme Sihv

 

Tahaks Euroopasse, aga nii küll mitte.

 

Suurte projektide kallale asudes kaalutakse variante. Alati on üheks alternatiiviks projektist loobumine. Kui klammerdutakse praeguse versiooni külge, siis olekski see Eestile Rail Balticu puhul parim.

 

Hiljuti koguneti KUMUs galakonverentsil. Huvi oli suur, sest küsitavusi ripub RB kohal hulgana. Jäidki rippuma, sest kahjuks oli kogunemine seda tüüpi, kus protagonistid ühel nõul oma asja ja üksteist kiidavad, kinnitades oma vankumatut usku, et nende jumal on ainuke ja teisiti arvajad pole eriti targad. Polnud kõnelemas ühtki ettevõtjat, kelle kaup kibeleks RB järele, mis võiks tuua tubli kasvu tema ärile. Isegi turismifirmasid polnud, ehkki raudteel reisimine võib just neile huvi pakkuda kui mõnus turismivorm. Käisin kunagi suusarongiga Karpaatides. No küll oli tore sõit!

 

Pärast ministri loosungeid pidas innustava, kuid siiski realistliku kõne ülikõrge euroametnik Hololei, asetades RB Euroopa transpordivõrgustiku laia konteksti. Aga mitte piisavalt laia, sest peale transpordi areneb ka kõik muu maailmas. Järjest saab selgemaks, et lõputu majanduskasvu paradigma, mis on aluseks ka RB tasuvusrehkendustele, on umbtee. Visionäärid on seda korrutanud alates 1960.-test, täna on märgid kõigile näha. 20-30 aasta jooksul, mis on RB ligim ajahorisont, ollakse sunnitud sellest loobuma ja nii kaob kindlasti alus uskuda ka kaubavedude mahu pidevat kasvu. Või natuke lähemalt: Euroopa Liidu praegu promotav ringmajanduse kontsept näeb ette asjade pikaealisust ja nende remonditavust, mis tähendab, et neid pole vaja enam nii palju toota ega ka neid ega nende jaoks toormaterjali vedada. Piltlikku näidet tuues ei ole enam vaja rikkis külmkapi asemele järgmist kohale vedada, vaid piisab, kui tuua kohale 100 x väiksema transpordimahukusega varuosa. Kõrge euroametnik jäi kahjuks kitsalt oma liistude juurde ega pannud ei ennast ega RB-t tervikpilti.

 

Üks tehti veelkord selgeks – reisijatevedu jääb marginaalseks, sest kiired rongid kusagil ei peatu ja kaugele sõit on lennukist kallim. Veel sai selgeks, et mujalt kui Soome ettevõtetelt pole RB-l märkimisväärset huvi ega kaubamahtu oodata. Neilgi on varsti palju otsem tee Taani kaudu, sest Fermanbelt üle Lollandi saab valmis enne RB-t.

 

Toon veel mõned kõlanud argumendid, mille veenvuse panen kahtluse alla.

·         RB annab parema ühendustee Euroopaga? Nii abstraktselt väljendudes kõlab see muidugi edumeelselt. Miks oli hädas ja hääbus Estonian Air? Käpardlik juhtimine pikendas agooniat, aga see polnud põhjus. Põhjus on selles, et otseühendusteks suurte keskustega lihtsalt ei jätku reisijate mahtu, mis kulud normis hoiaks. Analoogselt vajab ka RB teistsuguse loogikaga äriplaani. Ehk oleks targem ka RB Eesti osa kujundada näiteks kaupade juurdeveoteeks Kaunase logistikakeskusse, nagu me praegu sõidame Riiga, et edasi lennata?

·         Raudtee elavdab maa? Ei elavda. Vaadake kasvõi Tallinn-Tapa liini. Pole enam üheski jaamas laadimisplatvorme ega kaubaladusid, sest raudteetranspordi järele on vajadus kadunud. Kui raudteest saab ületamatu müür ja rongid ei peatugi, siis raudtee, vastupidi, suretab maa.

·         Lennukid-laevad reostavad õhku ja tulevikus nad kaotavad konkurentsis? Kust võtavad need RB kiidulauljad, et vee peal ja õhus jääb areng äkki paigale seisma?

·         Meie SKP, järelikult rahva heaolu, saab tubli kasvu? Jah, muidugi. Näiteks meie uued eurovanglad on ka suur panus SKP kasvu, kuigi kurjategijate taastootmine käib üha efektiivsemalt, Euroopa riikide võrdluses lausa eeskujulikult. Mõtet edasi arendades oleks loogiline kohe pärast RB valmis ehitamist selle lammutamine planeerida. Saaks veel kümmekond aastat SKPsse tublisti panustada. Kadunud ja põlatud Gustav Naan nimetas sedasorti meetodeid rahva elujärje tõstmiseks sotsiaalseks onanismiks, vanarahvas püksipissimiseks, et sooja saada.

·         Majanduslik tasuvus saab kindlasti tõestuse, sest varsti valmib AECOMi uus täpne analüüs? Tänan, ei! Sellel firmal on teada maine. Ja meenutaks siin ka kaasust brittide nõustamiskompaniiga GIBB, millele maksti „pädeva“ analüüsi eest Eesti Raudtee erastamisel 75 miljonit krooni. Mis oli tagajärg, teavad (ja sülitavad) kõik. Nagu maksad, saad ka muusika.

·         Ja lõpuks kõige kõvem argument – kui kohe ehitama ei hakka, siis euroraha ei saa. Ehk kui ma end kohe üles ei taha puua, siis mulle hiljem köie jaoks raha ei anta.

 

Suurt kõhklust tekitab teadmatus Poola seisukohtadest. RB ühisettevõttes ta ei osale, tema kaasa mängimisele pole peale heade lootuste muud kinnitust. Ka polnud Poola konverentsil esindatud.

 

Meil on muidugi vaja paremaid ühendusi Euroopaga. Paremaid ei tähenda ainult kiiremaid ja sirgemaid/odavamaid füüsilisi ühendusteid. Kui peale kiiruse ja odavuse teisi asjaolusid ei arvestata, polegi midagi mõistlikku oodata. KUMU kogunemisel ei räägitud sõnagi sellest, mida annaks-võtaks trassi läbi Tartu viimine. Ei räägitud sellest, et ka otseteel võiks piirduda kiirusega 160 km/t, mis võimaldaks nii inimestel kui loomadel igal pool üle raudtee saada. Inimesi see otsetee vedama ei hakka, kaupadele ei tähenda pool päeva kauem teel olemist midagi. Vaadates Brüsselist gloobusele ei teki tõesti tunnet, et sellisele pisikesele industriaalselt ja rahvast tühjale maalapikesele oleks rohkem kui ühte rongipeatust vaja. Praegune plaan surub Tartu tähtsusetuks provintsilinnakeseks. Eestile on sellel suurem tähendus kui 100 tuhat elanikku, mis Euroopa kaardil vaid pisilinnake. Mis suure ilma mastaabis kärbsekaka, on meile väikeses Eestis oma ja kallis, mida ei raatsi lasta hääbuda ka ükskõik kui suure idee nimel. Selleks sai ju Eesti riik tehtud.

 

Ajakirjanik Inga Raitar (aitäh talle selle eest!) nägi väga suure vaeva kogu selle avantüüri eest otsese vastutaja leidmisel. Ja ennäe imet, leidiski! Allkirja Eesti nimel pani üks kunagine Majandusministeeriumi kantsler. Mitte kellelegi teisele pole võimalik näpuga näidata, kui kord selgub, et tehtud on tohutu kahju. Tegelikud otsustajad ju kannavad vaid kollektiivset poliitilist „vastutust“.

 

Ma eriti ei süüdistagi RB rajamisele pühendunud rahvusvahelist seltskonda. Poliitikud on püstitanud ülesande, nemad püüavad seda parimal moel täita. RB projekt ühendab neid, kes elavad selle peal veel palju aastaid, ega kaota sentigi, kui asi lörri läheb. Eetika pole enam moes, rehepaplus on au sees, kollaborante on olnud igas ajas.

 

Alternatiivseid ja vähemalt kaalumist ootavaid ettepanekuid on aastate vältel otsustajatele teinud Eesti Rooma Klubi, Eesti Looduskaitse Selts, paljud ühendused ja üksikisikud, viimati 101 kultuuritegelast. Vastuseks on tuim vaikus või labane sildistamine. Ikkagi jätkub poliitikutel häbematust küsida, kus te seni olite, nüüd on hilja midagi muuta. Nähtavasti polegi kedagi peale Jumala, kes Eestit kaitseks.

 

EV vastne President ütles: „Kui on veel aega arutelu avada, siis võiks siiski veel korra vaadata, kas mingisugused eeldused, mille põhjal me tegime need valikud … on nii palju muutunud, et mõned meie valikud … enam on pädevad. Aga kui arutelu taasavamine tähendab, et see projekt jääks üldse teostumata, oleksime me kaotanud olulise võimaluse siduda ennast kiiremini ja paremini Euroopaga“. Eeldused ongi muutunud – AECOMi analüüs näiteks on osutunud puudulikuks. Euroraha kasutamisega väga hästi kursis olevana ütleb ta, et ka siis, kui seda raha mitte lihtsalt tuulde ei lasta vaid sellega lausa kahju tehakse, ei saa seda rongi enam peatada. Keeldun uskumast, et see on nii. Keeldun uskumast, et EV President nii mõtleb.

 

Balti riikide valitsused pole veel lepingule allkirju pannud. Ka Hololei ütles, et punkti, kust pole tagasi pöördumist, pole veel jõutud. Meil ON veel aega mõtelda. Poliitikud, kes te olete end nurka värvinud, ajage kõik eelkäijate süüks ja tehke paremad otsused! Näidake, et hoolite! Ärge koguge endale karmavõlga. Kartke säravvaim Hardo Aasmäed, kes sealt ülevalt kõiki teie tegusid näeb ja kirja paneb. Raportid saadetakse mitte ainult Brüsselisse vaid ka Peetrusele.

 

Juhan Telgmaa,

murelik kodanik

MILLISE POLIITIKU MILLINE SELGITUSTÖÖ? - Neeme Sihv

 

Fotol pole pagulane. Fotol on eestlane. Aga laevad on ka selle teema ühisjoon.

Foto autori erakogust.

 MILLISE POLIITIKU MILLINE SELGITUSTÖÖ?

Tänases Postimehes ilmus äärmiselt huvitav artikkel "Eestlased ei erista ikka veel pagulasi õnneotsijatest" Piret Laksoni sulest. See selgitab paljutki, kuid vaid neile, kes aru saavad. Kuigi Postimees on selle artikliga ületanud igasugused eetika piirid! Artikli alguses mainitakse kohe, et "põgenike suhtes kõige kriitilisemalt meelestatud ühiskonnagrupis korraldatud uuringust selgub, et poliitikute selgitustöö pole nendeni jõudnud ning oma pagulasvastastes arusaamades on nad äärmiselt vankumatud." *

Kuskohast algab siis rumalus või mõistmatus? Oskamatus aru saada? Kas sellest mainitud ühiskonnagrupist, milline on siis täpsemalt "Äsja avaldatud uuringusse valiti osalema kesk- või sellest madalama haridusega 40–70-aastased Tallinna, Jõhvi ja Elva elanikud – tegemist on ühiskonnagrupiga, kes on sõjapõgenike vastuvõtmise suhtes kõige kriitilisemalt meelestatud.".

Tegelikult ei tarvitsekski rohkem kirjutada, sest põhimõtteliselt ütleb see kõik. Kuid ma ei ole nõus, et nemad, kellest jutt, oleks meil kõige rumalamad, kelleni poliitikute selgitustöö ei jõua. Pigem kumab antud uuringu ja artikli valguses, et kõrgharidusega inimeste hulgas on (liiga palju?) neid, kelleni arusaamad ja selgitused ei jõua? Selgitused meedia pläralates ja suhtlusmeedias? Või on probleem hoopiski tellitud uuringus ja artiklis? Sest ei tahaks uskuda, et keegi ise nii aru saaks või selgitada püüaks, siin tekib ikkagi vandenõuteooria tunne. Ma ei taha mitte kuidagi uskuda, et valitsus, uuringu tellija Riigikantselei, Postimees, "müütilised" poliitikud (alul mainitud) püüaks oma rahvale ajupesu teha!? Või olen ma rumal?

Uuring toimus umbes 30 inimesega, kahes grupis venelased Tallinnast ja Jõhvist, kahes eestlased Tallinnast ja Elvast. Muidugi, uuringu tõsiseltvõetavuses paneb kahtlema juba see, kui ca 30-ni ulatuva grupi puhul ei suudeta isegi inimeste arvu täpselt üles lugeda!? Imelik on ka ühes lõigus mainitu, et "Selgus, et kui Tallinna eestikeelsed elanikud näevad lähitulevikku pigem optimistlikult, siis Elva ja osaliselt ka Jõhvi elanikud suhtuvad paljudesse muutustesse kriitiliselt, eeskätt toodi esile ääremaastumist. Esines arusaama, et hästi elatakse vaid Tallinnas või Tartus.  sest ääremaastumine pole ju otseselt teema? Samas on see oluline, sest pagulased muudavad meie tulevikku. Kas rohkem või vähem, millises suunas, see kõik sõltub paljudest asjaoludest. Kuna aga poliitikud, vähemalt osa neist ja tõenäoliselt seesama osa, kelles loo algul juttu, ei saa eelkõige ise aru, siis on tulevik tume küll. Süüdistavad ju needsamad poliitikud sageli teisi näiteks populismis, kuigi ise on selles suureks eeskujuks. Või sallimatuses ja vihaõhutamises, kuigi ise just sellisena käitutaksegi. Mis teha, ka liikluses on palju neid, kes ei tea näiteks, mis on pikivahe ja põrutavad teisele tagant sisse. Ma ei tea, kas need just alati liberaalid on, aga võrdlusmoment on olemas. Sest tagant sisse põrutatakse ikka valdavalt seetõttu, et ei saada aru, milline on ohutu ja normaalne pikivahe! Nii et ikka arusaamisvõime ja selle puudumine on olulised.

Aga tuleb välja, et väheharitud pööbel, nii eestlased kui venelased, on targad. Eluliselt targad. Raske on nüüd täpsemalt öelda, kas ääremaastumise probleemi siinse teksti järgi ei näe vaid ajakirjanik, või ka noodsamad poliitikud. Kui vaadata aga reaalset elu, siis ikkagi nad ei näe! Ja seda just reaalne elu tõestabki ja just see ongi üks suuremaid põhjuseid, et ääremaastumise vastu ei püütagi võidelda, vastupidi, tehakse kõik selleks, see juhtuks. Aga näed, inimesed murujuure tasandilt saavad sellest ja tegelikult artikli järgi ka kogu pagulasteemast väga hästi ja õigesti aru! Või on siiski noodsamad poliitikud NII rumalad, et teevad näo, et ei saa aru? Isegi kodanikuühiskonnas on neid, kes ka Rail Balticu puhul näevad möödasõitmise asemel vaid Tartut, unustades muu ääremaa ja jäigalt keelduvad silmi avamast! Pangautomaatides, koolidest, arstiabist ja muust ma ei räägigi

Vene keelt kõnelevad Eesti kodanikud näevad lähitulevikku tumedamates toonides, kuna nad tajuvad Eesti üha suurenevat integreerumist Euroopaga. Mitmeid nähtusi, mis nende meelest pärinevad Euroopast, hinnati värdkultuuriks. Välja toodi näiteks lastega homoseksuaalsete perede olemasolu.

Tohoh! Kas ikka püütakse teha nägu, et pere definitsioon oli, on ja saab olemagi teistsugune? Otse loomulikult ongi olemas väärtused ja "euroopalikud väärtused". Taas ikka poliitikute "selgitustöö" tõttu. Ja-jaa, ikka nendesamade! Nüüdseks olete vist taibanud, et just nendesamade poliitikute ja ka ajakirjanike tõttu on pagulastermini mõiste segi aetud. Sest pidevalt kasutas enamus neist ikka sõna "pagulased", hoolimata sellest, kas jutt sõjapõgenikest, mugavuspagulastest, illegaalidest (illegaalne tähendab seadusevastasust) või kellestki veel. Ei hakka ju ometi sõjapõgenik tungima tunnelitesse, autodesse, osutama vastupanu politseinikule ehk ametnikule jne? Seda teeb enamasti ikka pättpagulane! Ning nüüd püütakse tavainimene lolliks ja rumalaks tembeldada! Ehk peaks ikkagi peeglisse vaatama? Artikli lõigu järgi võiks juba arvata, et värdkultuuriks peaks eestlane ja venelane, üldse kogu "progressiivne inimkond" pidama traditsioonilist peret! Traditsioone üldse. Muidugi, äärmusliberaalide jaoks nii ongi. Igati sobiks siia tuua Barbi Pilvre kuulus lause: .Kui sotsid neid rühmi arusaadaval moel ei kõneta, kõnetavad neid --madalaimale ühisnimetajale rõhudes (rahvus, muld ja veri)-- rahvuskonservatiivid. . Või on ikkagi värdväärtuste pealetung normaalsus?

Euroopast üldisemalt rääkides nimetasid kõik grupid peamisteks probleemideks pagulaskriisi, terrorismi ja Euroopa Liidu (EL) piiride nõrka valvet. Pagulaskriis seostus uuringus osalenutele eeskätt pagulaste tohutu tulvaga, millega ei osata midagi peale hakata ja mis tekitab lõpuks suure kultuurikonflikti.

- Eesti keelt kõnelev Elva elanik:
«Terrorism [on probleem], ja üldse turvalisus on Euroopas ikka ohtu sattunud. Kunagi ei või kindel olla, kui sa lähed kuskile turule või rahvarohkesse kohta, et sa sealt terve nahaga ka tagasi tuled. Muidu sellised asjad olid meist kaugel – Lähis-Idas ja seal, et ei julgenud kuskile minna –, aga nüüd on need asjad meile koju kätte tulnud.»
Paljudes intervjueeritutes tekitas mõiste «pagulaskriis» frustratsiooni, põlgust ja viha, sest nad ei mõista, miks ei suudeta ELi piire kontrollida ja miks kõik pagulased vastu võetakse.

Samuti seostus sõna «pagulane» neile täisjõus mehega, kes tuleb Euroopasse õnne otsima, ja üleüldse emotsionaalselt millegi väga ebameeldivaga. Suuresti mängivad mulje puhul rolli hiljuti Euroopas aset leidnud terroriaktid ja vägivallajuhtumid. Intervjueeritud olid seisukohal, et pagulaskriis kujutab ohtu ühiskonna turvatundele. Põhiliste hirmudena nimetatigi terroriakte ja vägistamisi (esile toodi seksuaalrünnakuid Saksamaal).

- Vene keelt kõnelev Tallinna elanik:
«See on mees, kuskil 30–40-aastane, elujõu koidikul…»

- Eesti keelt kõnelev Elva elanik:
«Must, teist usku… Nad on räpakad. Nad jätavad endast sellise prügi ja jama maha, et...»

Lugesin nii- ja naapidi. Mis siin siis lihtlabane inimene ikkagi valesti ütleb või mõtleb? Mitte midagi ju!? Piiride nõrk valve ongi ju probleemiks. Rääkimata sellest, et probleemiks on illegaalide püüdmine lausa Liibüa rannikuvetes! Probleemiks on suure kultuurikonflikti oht! Probleemiks on, et kõik põgenikud tahetaksegi vastu võtta! Ja kahtlemata võivad probleemiks saada ka pommid turul! Või ei?

Ja ei saa seda hetkel võrrelda Eesti näitega, sest needsamad "õpetlased" ongi püüdnud igati mõista anda, et kõik, või vähemalt absoluutne enamus; PAGULASTEST on valmis keelt õppima, sealiha sööma, tööle hakkama! No aga miks siis on ikkagi paljudes riikides suur arv (seksuaal)kuritegusid? Sotsiaalsfääri rahadest elajaid? Getostumist ja soovimatust sulanduda teise kultuuriruumi? Oma kommete ja tavade pealesurumist?

Artiklis toodi välja ka tõiku, "Eesti keelt kõnelevad inimesed tunnetavad enda kinnitusel ohtu ka eesti kultuurile, kui pagulaste hulk peaks ületama kriitilise piiri. Majanduslikust mõjust rääkides mainiti, et riik peaks pagulaste aitamise asemel toetama pigem oma vaesuses elavaid peresid, mis vähendaks ka väljarännet. Osale vene keelt kõnelevatest elanikest oli aga eriti vastumeelne pagulastele tasuta keelekursuste pakkumine.

Vastanud suhtusid sallivalt välismaalastesse, kes tulevad Euroopast, on pärit meiega sarnasest kultuuriruumist, sulanduvad ühiskonda ja õpivad või töötavad siin. Suhtumine välismaalastesse muutus kohe jahedaks, kui juttu tuli islamiusulistest. Leiti, et viimased ei sulandu ühiskonda, nende elupaigad getostuvad ja nad on kohalikele ohtlikud.

- Eesti keelt kõnelev Tallinna elanik:
«Ma arvan, et kui nad sulanduvad meie rahva sekka, siis see ei ole üldse probleem, kuigi nad võivad musta värvi olla. Aga kui nad moodustavad selliseid linnaosasid, kus on ainult näiteks moslemid, ja kus nad hakkavad põhimõtteliselt oma riiki tegema, siis…»

- Vene keelt kõnelev Tallinna elanik:
«Kui ta on Inglismaalt pärit, sündinud seal, ja tuleb siia, hea spetsialist, siis kes sellele vastu oleks, eks ole ju?»

************

Uuringu läbiviijad küsisid elanike arvamust ka pagulaskriisi lahendamise võimaluste kohta. Mitmed intervjueeritud ütlesid, et Eesti on nii väike ja meist ei sõltu nagunii midagi. Mõned leidsid, et pagulaskriisiga seotud probleeme peab lahendama nende tekkekohas ehk väljaspool ELi. Muu hulgas soovitati rajada pagulaslaagreid, luua puhvertsoon või tugevdada ELi piire.

Kui pagulasi siiski Eestisse vastu võtta, peaks küsitletute arvates eelnema põhjalik taustakontroll. Siia tohiks nende hinnangul lubada vaid meiega sarnasesse kultuuriruumi kuuluvaid sõjapagulasi ning nad peaksid Eestis elama võimalikult hajutatuna ja pigem suurtes linnades.

Sõjalist sekkumist kriisikolletes ei pooldatud üheski intervjueeritud grupis. Kui üldse, siis aktsepteeriti ainult nõuandjate saatmist konfliktipiirkonda.

Taas, kas keegi arvas midagi valesti? Kuidas saab üldse keegi kahelda, et sõjapõgenik ehk tegelikult pagulased üldse, sulanduvadki paremini oma kultuuriruumi ja sarnasesse keskkonda? Kas eestlastest sõjapõgenikud läksid 44-dal oma kultuuriruumi või valisid Aafrika, Aasia ja/või islamimaad? Ning otse loomulikult oleks põgenikel kergem oma kodu lähedal. Ka selleks, et sõja lõppedes või majandusolude paranedes minna tagasi KOJU! Aga jutt, et meist ei sõltu mitte midagi, ei tähenda, et me peaksimegi väärkultuuri ja -väärtustega kaasa minema! Sõjapõgenikud, jah! Eestlaste hulgas on rohkesti hoolivaid ja kaastundlikke inimesi. Raske öelda, kas see protsent on 40, 80 või mõni muu number. Kuid kahtlemata püütaks sõjapõgenikele pigem igati kaasa aidata, nende valu ja muresid leevendada. Isegi siis, kui ise võidakse elada alla vaesuspiiri.

Küll aga teab Piret Lakson ja vist ka Riigikantselei, valitsusest ning "nondest" poliitikutest rääkimata, et "Uuringu sihtrühm – kesk- või sellest madalama haridusega ja pagulastesse kriitiliselt suhtuvad inimesed – moodustab ligikaudu 40 protsenti kogu täisealisest elanikkonnast Eestis. Ülejäänud pooldavad pagulaste vastuvõtmist või esineb neil pagulaste suhtes kõhklusi.

Nii ongi? Et siis põhimõtteliselt vähemalt 40% Eesti elanikest ei saa asjadest aru ja kuuluvad rumalate kilda? Siis on muidugi mõistetav, et rumaluseks peetakse ka kellegi arvamust, et "Majanduslikust mõjust rääkides mainiti, et riik peaks pagulaste aitamise asemel toetama pigem oma vaesuses elavaid peresid, mis vähendaks ka väljarännet.

On ju meie eliit väga sageli viidanud sellele, et meile on vaja targemat elanikkonda. Töötajaid. Soovitavalt miinimupalgaga nõustujaid! Ning igati keeldunud ka suhtlusmeedias vastama teemal "et meil hääletatakse jalgadega". Sellisel teemal esitatud küsimusi lihtsalt ignoreeritakse. Ja ikka, isegi selle artikli valguses, pole ma kindel, kas rumalusest või teeseldes rumalust! Ning samas vaimus tiksub kogu see artikkel. Hetkel teles arutletakse uue presidendikandidaadi üle. On`s ta (padu)konservatiiv või -liberaal? Kas peab olema "padu"? Ehk piisab sellest, kui on "sotsiaalselt tundlikum" nagu rahvuslased kipuvad olema? Ehk on Kersti Kaljulaid õiglane "keskmik", kes püüab mõista inimest ja kindlasti ei hakka kunagi õigustama neid päris äärmuslasi ja sildistajaid ega hurjutama oma maad ja rahvast armastavaid inimesi? Nagu praegune president pea igas kõnes ikka ja jälle tegi? Kardan, et astume aga jälle sama reha otsa. Kui juba liberaalid kedagi või midagi toetavad, siis head nahka sest ei tule....

 Samas tõid vastanud välja, et nad pole kuigi palju kuulnud, mida valitsus on seoses pagulaskriisiga öelnud või ette võtnud. Kui valitsuse tegevust üldse hinnata osati, siis peeti seda pigem negatiivseks. Näiteks solvas Tallinnas elavaid eestlasi, et poliitilisse eliiti kuuluvad inimesed peavad oma inimesi rassistideks. Venekeelsed elanikud aga heitsid valitsusele ette originaalsete mõtete nappust ehk seda, et otsuseid tehakse vastavalt sellele, mida Euroopast ette dikteeritakse.

Hoiakuid muuta raske

Uuringust järeldus, et küsitletud elanike ülikriitilist hoiakut põgenike suhtes on raske muuta, kui see on üldse võimalik. Põhiline barjäär on ikkagi ohutunne, mida toidavad mujal toimuvad terroriaktid. Samuti ei tee inimesed vahet sõjapõgenikel ja majandusmigrantidel, kuigi seda erisust saaks selgitada, tutvustades rohkem Eestisse ümberpaigutatavate põgenike igapäevaelu ja mõtteid.

Muidugi islamimaailmas ning teistes Euroopa riikides  toimuv teeb ettevaatlikuks. Peabki tegema! Rumal on rahvas, kes uisapäisa lammastena segiläinud juhtoina järel jookseks! Või tahavad taas NOOD poliitikud selgeks teha, et peaks? Eestis saavad muutused PAREMUSE poole toimuda vaid siis, kui nood poliitikud ja ajakirjanikud ikka ise, kas siis mõistust kinni püüdes või areenilt lahkudes, püüavad reaalsusesse tagasi tulla.

See, et meid tembeldatakse lollideks ja sallimatuteks ja rassistideks, on oma maa inimesele äärmiselt solvav! Topelt solvav, kui seda teevad arvamusliidrid, eliit ja president! Või oleks õigem neid kõiki siinkohal jutumärkides välja tuua? Kummas tahaksid olla Sina, selgitustöö magister-poliitik, õiges tähenduses või jutumärkides Siis mõtle sügavalt tulevikus iga kord, enne kui midagi ütled.?

 Enamik uuringus osalenutest arvas, et pagulaskriisi kohta on piisavalt teavet, kuid seda esitatakse kallutatult või varjatakse midagi. Olukorda aitaks vastanute hinnangul parandada see, kui Eestisse jõudnud pagulaste eluolu kohta rohkem infot jagataks.

Enim usaldatakse ETVd

Põgeniketemaatikat käsitlevat infot saadakse nii uudistesaadetest kui ka suurematest ajalehtedest. Kui eesti keelt kõnelevad inimesed jälgivad peamiselt Eesti meediakanaleid, siis vene keele kõnelejad jälgivad Vene väljaandeid, aga ka näiteks uudistekanalit Euronews.

Eesti keelt kõnelevad tallinlased pidasid põgeniketeemal kõige usaldusväärsemaks infoallikaks Eesti Televisiooni (ETV) ja inimestest usaldasid enim hiljuti lahkunud staažikat teleajakirjanikku Aarne Rannamäed. Elva elanikud pidasid lisaks ETV-le usaldusväärseks ka Tallinna TVd ning lisaks Rannamäele «Pealtnägija» saatejuhti Mihkel Kärmast ja poliitikavaatlejat Jakko Välit.

Vene keelt kõnelevad inimesed nimetasid uudistekanalitest usaldusväärsetena PBKd, raadiokanalit Majak, Euronewsi ja Rossijat. Usaldusväärsetest isikutest tõid nad esile Keskerakonna esimeest Edgar Savisaart ja tema parteikaaslast Yana Toomi, samuti endist välisministrit Marina Kaljuranda.

Parteidest tajutakse kõige selgemalt pagulastevastasena Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda (EKRE) ja paljud uuringus osalenud eesti keele kõnelejad pidasidki EKRE seisukohti pagulaste teemal kõige mõistlikumaks. Vene keelt kõnelevad elanikud usaldavad aga Keskerakonna seisukohti.

See kõik ei pane imestama ja on targale inimesele ammu teada. ka see, et venelane istub enamasti oma meediamaailmas ja sellest on kahju. Sest on ju nemad isegi , kes rohkem, kes vähem, immigrandid või nende järeltulijad. Kõik sõltub ikka mõttemaailmast. Aga ärgem unustagem siinkohal ka seda, et ka SIIN ei suuda valitsus, Riigikantselei ega aajakirjanikud mõista vana tõde. Tõde, mille mõistmisel hakkaks näiteks ajalehed Pealinn ja Postimees oma väljaannetes esitlema ühtesid ja samu uudiseid, olgu tegu siis vene- või eestikeelsega. Kunstlik piiride hoidmine on siiani siis tellimustöö või rumalus. Sama, mis kõlab läbi ka Postimehe artiklis. Usinasti kiputakse arvama, et televisoonil pole tulevikku, kuigi nagu siitki võib aru saada, saadakse televisioonist suur osa infost. Kuid meil on vaid venekeelne valitsuskanal ETV+, selle asemel, et luua taevakanal, mille subtiitrite puhul oleks mitme keele valikuvõimalus, vene keel loomulikult sealhulgas. Taipliku programmivalikuga saaks lüüa parve kärbseid ühe hoobiga!

Ja muidugi on meil mainitud rahvuslased, kui kõige tundlikum, kuid samas kainet talupojamõistust eviv grupp need, kelle seisukohad ongi kõige mõistlikumad. Sest selle jõu tunnistajaks on nende soovimatus pead liiva alla peita. Ja kuigi rahvuslasi püütakse kõigiti halvustada, siis seesama rumal madalalt haritud eestlane mõistab, et segiläinud väärkultuurne juhtoinas viib rahva ja maa hävinguni. Läheb aega, aga seda mõistab kunagi ehk ka seesama venelane. Ja siis on "nondel" poliitikutel maapinnalt kadumine käeulatuses. Sinna, kuhu nad juba praegu sageli häbitundes pidid vajuma! Kuigi, miks maa neid siis ei neela? Ometi peaks põrgu ju olema nende koht? Ehk on põhjus hoopis selles, et ka paradiisi ja põrgu mõisted on tahtlikult segi aetud?

Kus siis on tõde? Peegli teisel poolel. Eelkõige pidanuks millalgi tunnistama, et enamus asju pagulasprobleemi juures ja inimeste teavitamisel on tehtud valesti. Tunnistama pidanuks seda mida varem, seda parem. Selle asemel on meil tänaseks päevaks hoopis uuring ja artikkel, mis tõestab, et mingit arusaama vigadest ei ole! Esimene samm sellel teel võiks olla tunnistamine, et sõna "pagulane" kasutati vastutustundetult iga aspekti juures ja situatsioonides ning ei suudetud anda rahvale teada, milline on (või peaks olema)riigi suhtumine Euroopas toimuvale inimkaubanduse toetamisele! Mis sest, et oleme väikesed ja meist justkui midagi ei sõltu. Ehk seda enam peaksime julgema olla inimesed!?

Teine oluline aspekt selle juures on tõsiasi, et ei mõisteta, mille vastu rahvas on. Kas see sihtrühm või suurem osa elanikest, polegi ehk nii oluline, kuigi samas see näitab, kui palju meil on reaalsust tajuvaid inimesi. Inimesed enamuses ei ole pagulaste, täpsemalt sõjapõgenike vastu. Protest "pagulaste" vastu on hoopiski protest illegaalsete sissetungijate vastu. Sissetungijad, kes tungivad sinu koju! Rõhk on sõnal KODU! Vähe sellest, selles sinu kodus hakatakse aina rohkem ja rohkem nõudma OMA reeglite järgi elamist, see on siis põliselanikele võõraste väärtuste ja kultuurinormide pealesurumine. Protest "pagulaste" vastu on teisest küljest ka protest sellise valitsuse, poliitikute ja meedia vastu! Ning loomulikult ka teerullipoliitika vastu. Kõiges. Koos pagulasteemaga tuli samal ajal ju ka kooseluseadus ehk siis homoäärmuslaste pealetung traditsioonidele ja ühiskonnale, mille puhul teerullijuhid ei saanudki istmelt maha ronida, sest rullida üle rahva tuleb lausa mitmel rindel. 

Ning see kõik jätkub, kõige kõrgemal tasandil Hirmutavam on asja juures hoopis see, et suur osa rahvast endiselt ei mõista (mitte see, kelle seas uuring tehti) selle pealetungi räigust ja inimvihkajalikku olemust. Jätkates nondesamade poliitikute ja meediategelaste (-väljaannete) uskumist ja toetamist. 

See ongi tõde!

Häbi Teil olgu, "poliitikud" ehk meie eeskujud!

* Tsitaadid artiklist on äärmiselt olulised ning seetõttu eristamiseks viidatud teistsuguses kirjas.

MAAILM PAKSUDE MÄTTA OTSAST - Kairi Kuur, Fausto Gobbi. (katkend)

MAAILM PAKSUDE MÄTTA OTSAST 

Kairi Kuur, Fausto Gobbi.

3. peatükk.

Paksud arsti juures.

Kui ajalehti lugeda, erinevaid telesaateid vaadata või kuulata raadiost dietoloogide ja südamekirurgide arvamusavaldusi, kerkib tahtmatult silme ette pilt, et esmajoones ongi paksud need, kes oma haiguste ja ülekaaluga tervishoiusüsteemi koormavad. Reaalsus on aga paraku selline, et paljud paksud lähevad arsti juurde alles viimases hädas, sest kardavad juba ette, kuidas arstid nendega käituvad.

Doktori kabinetiuksest sisse hiilides valitakse tavaliselt taktika, et hoitakse pilk maas ja manatakse kurb nägu ette, mis võimaldab sisseastuja igast kehaosast välja lugeda, et patsient polegi proua Tamm või Kask, vaid hoopis proua Paks. Mõnedele arstidele meeldib selline alandlikkus väga ja nad lisavad veel õli tulle juurdegi. Mu hea tuttav, kes on samuti parajalt paks, rääkis loo, kuidas arst oli teda niimoodi alandanud, et tal hakkas nuttu löristades süda lööke vahele jätma. Doktoriproua ei piirdunud aga üksnes temaga, ta mõnitas ka mu hea tuttava hauas olevat ema, kuna too polevat tütrele tervislikke eluviise õpetanud ning oli lisaks kindlasti ka ise paks. Kusjuures ta oligi paks, aga elas 97-aastaseks ning ta ainus arstilkäik kogu elu jooksul piirdus kahe hamba väljatõmbamisega. Seda mu sõbranna muidugi doktor Paksude Hirmutajale ei öelnud, kuigi minu meelest oleks võinud küll.

Edasi läks asi nii, et sissejuhatavate solvangute järel asus doktor pikema jututa mu sõbrannal vererõhku mõõtma. Aga oh häda, vererõhumansett jäi patsiendile nii kitsaks, et sellega oli võimatu mingeid mõõtmisi läbi viia. Tuttav tunnistas, et tal oli sellepärast olnud nii häbi, et ta oleks tahtnud maa alla vajuda. Kas ei peaks aga häbi olema hoopis doktoril, kes ei suuda muretseda endale mansettigi, millega ükskõik mis suuruses inimesel vererõhku mõõta? Ja pealegi, mis on arsti ülesanne? Sellest loost lähtuvalt tundub, et selleks on inimesi mõnitada nende kehakaalu pärast, et nad hiljemalt visiidi lõpuks närvišokini viia. Muide, doktor olevat käskinud mu tuttaval kolme kuu pärast tagasi tulla. Mis te arvate, kas ta läheb?

Eelnev näide ei tähenda muidugi, et kõik arstid sellised oleks. Mõni väga entusiastlik doktor oma tööaega solvamise peale ei raiska ja asub kohe asja kallale. Vaatamata sellele, et patsient kurdab valu kõrvas, on doktori esimene lause kõrva uurimatagi, et võtke kõigepealt kaalust alla! Järgmiseks suunatakse patsient südame kardiogrammi tegema, siis kuulatakse kopse, mõõdetakse vererõhku ja jalgade paistetust. Seejärel otsitakse sahtlitest ja riiulitelt välja kõiksugu kaalulangetamise brošüürid. Visiidi lõppedes on paksul suur kilekott peeneks saamise materjali täis, aga kõrv ikka valutab.

Ent nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Vahel mõni iriseb hoopis selle kallal, et näe, ise on arst, aga vaata kui paks ja kuidas ta üldse niimoodi inimesi ravida saab. Silmitsedes iga korda seda kommikarpide hunnikut oma arsti lauanurgal, mõtlen sageli, et inimesed on ise hulga arste paksuks söötnud, sest kui mõnigi doktor peaks endale sisse ajama kogu selle šokolaadikoguse, mis talle tuuakse, siis ilmselt ei mahuks ta peatselt oma kabineti uksestki sisse ega saaks tõesti enam ravida peenikesi, rääkimata paksudest.

Nii, nagu iga inimene on erinev, on seda ka doktorid. Paljud neist on suure südamega ja näevad ka inimest, mitte ainult tema puudusi ja probleeme. Olgu inimene paks või peenike, terve või haige – igaühe jaoks on tähtis, et temasse suhtutaks austusega. Igasuguse teadusliku uuringuta võib aga väita, et arstikabinetis satuvad paksud väga harva kiituse ohvriks. Sest ikka on neil mõni asi viltu, olgu siis liiga kõrge veresuhkur või D-vitamiin, mida on liiga vähe. Isegi kui paksul on mõni tervisenäitaja korras, ei peeta seda tähtsaks mainida, sest maksanäitajatest võib ikkagi välja lugeda, et maks on rasvunud, ka on kolesterooli laes jne. Et sama palju terviseprobleeme on ka peenikestel, pole üldse tähtis, sest paks on ikkagi igatepidi allapoole arvestust, aga imekombel ta siiski veel elab ja näe, tuleb isegi arsti juurde.

Iga kord aga, kui mu naabritädi arsti juurest koju tuleb, on ta endast lausa sedavõrd väljas, et lamab mitu tundi diivanil ja kuulab plaadilt vaalade häälitsusi, et maha rahuneda. Ainsad meditsiiniga seotud kohad, kus talle käia meeldib, on apteekide tervisepäevad, kus viiakse läbi osteoporoosi ehk luude hõrenemise kontrolli. Teadupoolest paksudel kõikide muude hädade kõrval luud ei hõrene või kui hõrenevad, siis haruharva. Iga kord, kui tädi on jälle kusagil oma luid mõõtmas käinud, astub ta üle näo särades ka meilt läbi ja annab teada, et mõtle, kõik olid seal hädas oma hõredate luudega, aga temal oli kõik korras ja ta sai üksnes kiita ning seda veel proviisoritelt ning teiste ees.

Teame juba, et nüüd peame ka meie talle takka kiitma, sest arstide tööd tuleb ju millegagi kompenseerida ja kui ma ükskord ettevaatamatusest küsisin, kuidas tal viimati perearstil läks, kaotas ta sekundiga igasuguse tuju ja küsis, kas mul on käepärast peavalutabletti. Enam ma sellist jama talle ei korralda, vaid pigem keedan tassi teed ja ajame niisama juttu sellest, kui hea on elada, kui kont on tugev ja jõuab pead kanda.


2016.

Raamatut saab soodushinnaga tellida Õhtulehe toimetusest aadressil www.ohtuleht.ee/paksud