MINU EMA LUGU - Taimi Ploompuu.

 

Fotod on illustratiivsed.

Minu ema lugu.

1.
Oli kuum lõikuskuu 26.juuli 1912.a. pealelõunane aeg. Mõisa rukkipõllul käis vilgas rukkilõikus käsitsi. Igale teomehele oli välja mõõdetud suur põlluosa, mis pidi saama kiiresti koristatud. Sellel ajal ei tuntud veel niidumasinaid, traktoreid ega kombaine. Kõik põllutöö tehti käsitsi. Vili (rukis, oder, kaer) lõigati maha sirpidega, heal juhul tohtis ka vikatit kasutada. Niideti tavaliselt vastu kasvavat vilja,mille pidi koheselt teine inimene järele vihkudeks siduma. Vihud asetati alul üksteise peale, nii umbes 5-6 vihku, mida nimetati parmasteks. Kui vili oli pisut päikese käes kuivanud, asetati vihud hakkideks. Ühest vihust tehti katus peale, et vihm lausa peale ei sajaks. Hakid püstitati sirgete ridadena põllule kuivama. Ja naised olid alati selle töö juures meestele abiks.

2.
Ühel mõõdutükil töötasid ka minu vanemad Maria ja Johannes Ploompuu, sellel samal kuumal juulikuu päeval. Emal oli pisut halb olla, kuid mõte oli enne koju minekut töö lõpetada. Kodus ootas neid 3 mudilast koos vanaema Madliga.
Siis see juhtus! Inimene plaanitseb, aga Jumal juhib. Seal samas, voogaval viljapõllul kinkis Jumal neile veel ühe lapse, pisikese tütretirtsu. Nimeks pandi Lydia Pauliine. Juba kolme päeva pärast läks emake jälle põllule tagasi, süles beebi, keda ei saanud ju koju jätta, sest titt vajas ema rinda.
Tuletan oma kalleid vanemaid meelde laulusõnadega:
„Isakene, taadikene,
Emakene, memmekene!
Küll Sa nägid suure vaeva,
Kui Sa minda kasvatasid,
Kasvatasid, kallistasid,
Suu juures suisutasid,
Kahel käel kiigutasid,
Üles tõstsid, hüpitasid.
Viisid mind põlles põllu peale,
Panid mind parmaste vahele,
Sületäie keskele.
Et ei tuleks tuuli peale,
Ega veereks vihmahoogu.
Ole terve memmekene!
Teiseks terve taadikene!
Minda nõnda kasvatamast,
Kasvatamast, kallistamast.
Tänu teile hauassegi,
Musta mulla katte alla!

3. 

Isa mobiliseeriti sõtta, jättes ema nelja väikese lapsega Jumala hooleks. Erich oli kõige vanem,7aastane. Õde Ida 5-ne,Marta 3-ne, mina vaid 1 aastane.
Minu vanemad olid juba enne abiellumist usklikud, nad kuulusid baptisti kogudusse. Aga Jumal ei jäta iial oma armsaid lapsi maha. Ta hoidis ja kaitses perekonda kodus, kuna isa oli 6 pikka aastat ära sõjaväes. Tema usaldas kogu oma pere Jumala juhtimise alla. Jumal oli valmistanud sõjaväes olles isale sobiva koha, et ta ei pidanud püssi kandma, et inimesi tappa. Talle anti koht kantseleis. Seal võis ta vabalt oma kaasavõetud Piiblit uurida ja palvetada. Ta leidis iseseisvalt Piiblit uurides peagi, et hingamispäev (laupäev) on õige Jumala teenimise päev, mitte nädala esimene päev, pühapäev. Leides, et pühapäev ei olegi õige Jumala teenimise päev, oli ta väga üllatunud, et oli siitsaadik vale päeva pühitsenud. Teda valdas süütunne, et ta on siiani üle astunud Jumala käsust, Jumala poolt eraldatud ja pühitsetud päevast. Ta tegi selsamal tunnil tõotuse Jumala ees, et kui Jumal lubab teda veel koju tagasi minna oma perekonna juurde, siis hakkab ta kindlasti, kasvõi üksi seda päeva pidama. Ka siis, kui kõik teised selle vastu seisavad!

4. Kui isa sõtta läks, lasus kogu vastutus ema õlgadel, kuidas kasvatada ja õpetada oma 4 last jumalakartuses. Usaldades oma laste saatuse jäägitult Jumala juhtimise alla, valis isa neile vaikse maakodu keset kaunist loodust, eemal kärarikkast ja lõbu armastavast suurlinnast! Põllu taga oli suur segamets, kus kasvasid kullerkupud ja pääsusilmad, kus me lapsena jooksime ja mängisime. Kui kaunis oli see maakodu, kui palju rõõmu ta meile lastele pakkus. Iial ei unune see! Maja ümber oli suur aed, kus kasvasid marjapõõsad, õunapuud, kirsid ja oli ka palju peenraid juurviljade tarbeks. Ema hoolitses ustavalt, et kõik oleks korras ja umbrohuvaba. Tubli oli mu emake!
Meenub laul:
„Metsa all, kus noored kuused seisvad,
Linnukesed rõõmsalt laulavad.
Väike ojakene voolab läbi heinamaa,
Seal peab mu kodu olema.
Kive nüüd kokku kandke,
Teineteise peale pange.
Kui on seinad juba tõusnud kõrgele,
Sarikad siis panen peale.
Katuseks sai pehme sammal pandud,
Mida Looja metsa alla küllalt andnud.
Veel on vaja valge korsten ka
Ja maja ongi valmis! Tral-lal-laa!
Läheme nüüd üle aasa,
Nopime sealt lilled kaasa,
Et saaks kaunistada majakest.
Maja ümber vaja veel aedki teha,
Kaunis valge, et võiks kaugelt näha,
Aia äärde väiksed põõsad istutan,
Nende varjus puhata siis saan“.
Kuidas me seal metsas mängisime. Kaunis mälestus on jäänud meelde siiani. Lehmadeks olid pikad pruunid kuusekäbid, tikkudest said lehmad jalad alla. Lammasteks kõlbasid kohevad männikäbid. Pulkadest tegime isegi aia koplile ümber ja puutükkidest said laudad, küünid, aidad. Minu lapsepõlve ajal ei olnud ühtki uhket poest ostetud mänguasja, kõik tuli lastel ise välja mõelda ja valmis teha. Tore oli! Ema juhtis tihti meie pilgud Suurele Loojale, kes on meile nii kauni looduse ja ka kodukese kinkinud. Sealt saime tööarmastuse eluks kaasa.

5.
Vend Erich saadeti varakult ise endale leiba teenima, ta läks suurde naabertallu karjapoisiks. Kõigil meil tuli sama tee jalge alla võtta. Aga karjase amet polnud küll kergete killast, püüan luuleliselt pisut sellesse selgust luua:
„Vihma küll sajab sealt pilvede vinast,
Taevas ja maa on tormide tinast.
Puid rebides küll vilistab tuul.
Kari on väljas isegi mihklikuul.
Karjalaps, vaeseke, kuhja all kükib,
Kaelani märg, külm kallale tükib.
Tuule ja vihma käes elajad norus,
Karja krantsilgi on saba nii sorus.
Tarvis on hoolikalt kuhjasi vahti,
Peremehe häält nii hirmsasti kartsi:
„Sihukesel karjasel vaja on malka,
Kuidas ta saab veel selle eest palka!“
Tuleks kord õhtu poeks ahjule, tarre.
Rätid ja pastlad kõik riputaks parde.
Peagi süüa saaks soojendud suppi,
Paelugi pastel punuks hea jupi.
Nii õhtuke veniks, käes uinakutund,
Aga varakult peremees juba peletab und:
„Latseke, vaata, rehi tuleb kiiresti maha!
Tõistre perest me muidu ju jääme nii maha.“
Tahes või tahtmata ülesse punni.
Koera ja karjalast võib igaüks sundi.
Rehi on maas, pole seal mingit vahet,
Tarvis on valgeks küll lõpeta ahet.
Puru veel suus, pead võtma küll märsi,
Peremees sunnib, muudkui edasi marsi.
„Karjalaps“, ütleb „ei tema küll väsi!“
Nii käib sügisel vaese karjalapsi käsi.

6.

Sellel kaugel ajal ei tuntud elektrikarjust, ei olnud isegi okastraati. Kõik loomade tarad tehti puust.
Lõppes Esimene Maailmasõda ja isa tuli tagasi täiesti tervena. Milline rõõm oli kohtuda oma perekonnaga. Mõisa poolt võimaldati talle nn“ kolmepäeva koht“. Kolm päeva igal nädalal tuli mõisas tööd teha, ülejäänud päevad võisid oma kodus toimetada. Meil oli ka endal loomi, oli paar-kolm lehma, ilus hobune „Miira“, kelle mõisahärra endale võttis tõumäraks, vastu andis väikese ruuna. Me hakkaksime teda Junnaks kutsuma. Kogu töö põllul tehti ainult hobustega.
Meie kodu, kus elasime, oli tee ääres, kust mõisa voorid läbi sõitsid, kui rabast turvast veeti. Meile, lastele, meeldis sageli neid mõisa hobuseid tee ääres vahtida. Vahel sõitis parun meist mööda oma uhkel täkul. Kord kutsus härra meie isa enda juurde ja käratas: 

“Miks sa oma lastele peksa ei anna, et nad mõisahärrat ei tereta?“  

No peksa me isa käest küll sellepärast ei saanud, kuid sellest ajast alates me teretasime härrat iga kord, kui ta mööda sõitis. Olime kui haned reas ja kõik järgemööda teretasime viisakalt ikka “Tere, parunihärra! Tere, parunihärra!“  

Iga laps oma häälega.

7.

Meie isa enam Vabadussõtta ei võetud. Tal oli juba 5 last ja et vanemaks oli ta jäänud ka, vist ka sellepärast. Kui lõppes kohutav mõisade põletamine, milles võit saavutati võõra võimu surve all, läksid mõisa maad ja loomad jaotamisele. Põllud jaotati kohtadeks ja mõisa kariloomad anti inimeste kätte.
Kuna meie isa Vabadussõjast osa ei võtnud, ei olnud tal ka mingisugust eelist mõisa vara jaotamise juures. Mul on meeles, et isale anti siiski üks suur must-valgukirju lehm. Meil endil olid segaverelised väikesed lehmad. Põldude jagamisel anti isale üks tükk mõisa endisest karjamaast, see oli väga kivine ja kehv pinnas . Hea, et see koht anti meile kõik ühes tükis. Heinamaa oli mäe all, maja ligidal, kust jooksis läbi oja. Heinamaal kasvasid ka mõned üksikud kased. Meile, lastele meeldis kangesti ojas suplemas ja hullamas käia. Pealegi oli see oja ühe suure jõe lisaharu, kuhu kevadeti tulid kudema kalad, mida armastasime püüdmas käia. Püük käis väga lihtsalt, loopisime kätega ojast kalu välja kaldale. Uppumisohtu lastel ei olnud, sest vesi oli nii madal, kuid pisike koerarants uppus siiski ühel päeval sinna ära. Suure teeni oli ojast umbes pool kilomeetrit.
Kui siis taludele nime hakati panema, pani isa sellele talule nimeks „Näljakünka“. See nimi aga läbi ei läinud, tuli mõelda uus nimi, mis läks läbi ja see oli “Uuepõllu“.
Nüüd tuli vanematel leida oma perele elamispind Pikavere mõisa lähedal. Meie Uuepõllu talu oli mõisast umbes 2 km kaugusel. Hakati elama perega mõisa viinavabriku pealses väikeses toakeses. Loomad sai talveks paigutatud mõisa talli, mis oli aga pool kilomeetrit eemal. Meie isa-ema käisid koos suuremate lastega iga päev talus tööl. Ka lehmad olid suvel seal. Mina olin pisikeste lastega peamiselt kodus. Olin sel ajal 9-aastane, Leidakene oli vaid kolmene ja Asta aastane. Vahel harva sain ka teiste laste juures käia. Isa tegi väikese vankri, millega sõidutasin Astat. Leida jooksis kogu aeg kõrval. Talvel oli ema kodus ja vanemad lapsed koolis Perilas, umbes 3 km meie elukohast.Mina veel kooli minna ei saanud, sest emal oli mind kodus hädasti vaja, kuna talvel ta ketras ja kudus pikad kangad. Varakevadel pandi need lumele pleekima, millest jätkus nii voodipesuks kui ka viljakottideks. Ema oli väga hoolikas ja töökas kõike ise tegema, sest riie oli sel ajal väga kallis. Ta kudus kauneid poolvillaseid kangaid ka pere riiete tarvis.

Järgneb.