HAAPSALU POLE NÕRKADELE - Erkki Bahovski.

 

Haapsalu. Tulge aga julgesti autoga, kõik muud "eripärad" pole soositud.
Foto: Neeme Sihv

Erkki Bahovski kirjutas oma Facebooki kontol loo, kuidas ta Haapsalus söömaaega planeeris. Tore, et Kuursaalist sai ta ka vastuse. Tõsi, küsimus jääb õhku - mis segab ajutist pandust tegemast?
Ja lisan, et Haapsalus siiski on probleeme treppide jm ka mujal. Nii oli nt isegi Posti tänava renoveerimise ajal uskumatuid lahendusi algselt sealolevate majatreppidega, kus midagi oli "lihtsalt paberile sirgeldatud". 

(Toim. märkus)

Hea Erkki Kõigepealt siirad vabandused, et selline olukord on tekkinud. Kindlasti on meie juurde kõik külalised oodatud. Me oleme ise ka kurvad, sest kaldtee eemaldati juba kevadel ajutiselt, et see kiirelt veidi ümber ehitada. Ehitaja sõnul on panduse tagastus veninud keerulise turuolukorra tõttu, eriti metallitööstuses. Oleme hetkel seadnud eesmärgi antud pandus paigaldada Kuursaali hiljemalt augusti esimeses pooles. Veelkordsed vabandused siinkohal kogu meie meeskonna poolt ning loodan, et leiate tee meie juurde, kui oleme selleks kõik võimalused taganud või soovi korral palun pöörduge meie teenindajate poole, kes Teid seni saavad trepist üles aidatud.

Lugu ise oli selline:

Haapsalu pole nõrkadele

Mitte miski ei ennustanud hävingut, kui asutasin end pühapäeval 10. juulil Muhust Tallinna sõitma. Et aga päev varem oli Haapsalus avatud uudistes pealkirju tekitanud Posti tänav, otsustasin sõita Haapsalu kaudu. Ja seal ka süüa.

Sõna otseses mõttes minutipealt tabas linna rahehoog, kui jõudsin Posti tänavale. Mõne hetkega hakkas uputama – mitte võibolla Posti tänaval -, aga mujal oli hiljem täielik ookean. Sõitsin siis linnuse parklasse, aga seal oli buss parkinud põiki üle kahe invakoha. Kolmas oli ka eemal, kuhu autoga seisma jäin, sest sellise ilmaga ei tahtnud linnas liigelda.

Taiplik lugeja sai juba aru, et olen liikumispuudega. Sestap võib pakkuda Posti tänavast rääkides kaht perspektiivi – autojuhi ja liikumispuudega inimese oma. Kumbki pole just ülemäära positiivne. Ikka need kivid – kui plaan oli maha võtta sõidukiirust, siis see õnnestus, aga miks seda ei saanud teha liiklusmärgiga – mulle isiklikult poleks olnud probleemi sõita sel tänaval aeglaselt.

Ja ega need kivid ole lihtne teekond tõesti liikumispuudega inimestele. Hiljem ronisin autost välja ja ületasin tänava. Ratastooli ma ei kasuta, aga ka käia on keppide najal sel tänaval veidi keeruline. Ratastooliga inimestele soovin aga kannatust.

Tähele tuleks panna ka tõika, et jutt käib suvest. Mis hakkab saama talvel? Kuidas Posti tänavalt lund koristatakse, sest ütleb ju tavamõistus, et asfaldit on lihtsam lund lükata kui kivide pealt? Reeglina on kivid talvel ka libedamad kui asfalt, sest õnarusi, millelt libiseda on hulka rohkem.

Sõnaga, rahehoog sai läbi ja jõudsin Kuursaali juurde. Kuursaal meeldib mulle väga, seal on mulle sobiv menüü ja head mälestused ka selle ajalehe Lääne Elu 30 aasta sünnipäevapeost. Aga elus ei pea kõik lihtne olema – Kuursaal oli lammutanud sissepääsuni viiva kaldtee, nii et sinna saamiseks tulnuks ronida ilma käsipuuta treppidel. Hüvasti, ratastooliga ja muud liikumispuudega inimesed, vaadake ise, kuidas söönuks saate!

Aga ma ei taha olla kolumnist, kes elab oma frustratsiooni välja hommikukohvi kõrvale artikleid vorpides. Saatsin Kuursaalile – oma arvates – viisaka kirja, kus tundsin huvi, miks kaldtee on eemaldatud. Ajakirjanduseetika koodeksile vastavalt viitasin ka sellele, et vastust võidakse kasutada ajakirjanduslikel eesmärkidel. Ent mida ei tulnud, oli vastus. Ilmselt on koroonapandeemia lõplikult läbi saanud, kui toidukohad võivad endale lubada säärast suhtlemist.

Niisiis tuli auto ja sammud seada kuskile mujale. Kuhu sisse pääseks. Ja see ülesanne osutus võimatuks. Kärmesse Küülikusse oleks saanud sisse, aga see oli just tol päeval reserveeritud. Edasi selgus, et pea kõik toidukohad Posti tänaval on sellised, kuhu liikumispuudega inimestel pole asja. Müüriääre kohvikusse oleksin ma end kuidagi nikerdanud – ratastooliga sinna ka ei saa -, aga see oli lihtsalt rahvast täis. Pizza Grande aga suutis teha „peteka“, sisse saab samalt tasapinnalt, aga siis läheb trepp üldse alla ja seega on ka see no-go koht.

Tekib hämmastav vastuolu. Ses mõttes, et linnusesse saab ilusti sisse ja seal saab liftiga ka korruste vahel liigelda. Invakohad – nagu juba märkisin – on olemas ka parklates.

Ma muidugi tean, miks linnuses on tagatud ligipääsetavus ja mujal on olukord 50:50. Linnus on saanud renoveerimiseks raha Euroopa Liidult, too aga nõuab projekti, milles oleks tagatud ligipääsetavus puudega inimestele. Olen käinud aastate jooksul kõnelemas Euroopa Liidust kutsehariduskeskustes – seal on täpselt sama, sest euroraha toel üles vuntsitud kutsehariduskeskused on taganud ligipääsu ka puudega ka inimestele.

Aga euronõuded on ju pahad? Ehkki, kui väheke rahuneda ja järele mõelda, on need euronõuded mõeldud ikkagi inimeste enda parema elu korraldamiseks.

Kuidagi ei tahaks, et Haapsalu langeks samasugusesse liikluskorraldamatusse nagu Tallinn, kus kõik – puudega ja terved inimesed, tõuksijuhid, jalgratturid, ühistransport, autojuhid jne – üritavad kuidagi liikluskaoses ellu jääda ja kus linna arengule olulisi otsuseid tehakse umbropsu, nii et kaotajaks jäävad tegelikult kõik liiklejad. Haapsalu võiks olla ikka Euroopa linn, kuhu on hea tulla puhkama, aga loomulikult on esmatähtis, et seal oleks hea selle elanikel. Tallinn on selle euroopalikkuse ammu minetanud.

Kokkuvõttes lõppes minu hull päev Haapsalus sellega, et süüa ma ei saanudki. Ilmselt oleks ma kuskile ikka sisse pääsenud, aga pidin olema Tallinnas õhtul kella pealt ja seega väga seigelda ei tahtnud. Sõitsin pealinna ja tellisin endale kulleriga toitu. Kogu lugu.

(Lugu ilmus ka Lääne Elus).