neljapäev, 3. september 2020

KOIDUKIIRTE EEL - MINU LUGU - Eliis Pillmaa


 Minu lugu

Kes on minu muusa? Milline kaitsejumalanna on
mulle kunsti õpetanud? Ma arvan, et selleks on
Melpomene, kreeka mütoloogias trgöödia muusa.
Võb ka teistmoodi seda sõnastada - minu
depressioon on mind inspireerinud. Asi ei ole selles,
et minu aju ei suudaks serotoniini toota, vaid mu elu
on viinud mind läbi selliste punktide, kus lihtsalt ei
ole olnud millegi üle õnnelik olla.
Ma olen depressiooniga võidelnud viimased viis
aastat. Luuletused on valminud viimase aasta
jooksul. „Koidukiirte eel” räägib minu elu kõige
tumedamast perioodist välja tulemisest. Ma arvan, et
selleks oli punkt kui olin enesetapukatse pärast
hullumajas, olukorras, kus mul ei olnud kohta, kus
elada, enamus mu perekonnast ja sõpradest olid
mind hüljanud ning mul puudus igasugune elu
eesmärk. Umbes aasta püüdsin
oma tundeid ignoreerida ja põgenesin enda eest.
Põgenemiseks oli erinevaid viise: alkohol, uimastid,
peod, enesevigastamine, näljutamine jms. Need olid
kõigest ajutised lahendused ja ei andnud pikemas
perspektiivis midagi. Üks hetk sain aru, et ma ei taha
enam põgeneda ja tegin oma elus kannapöörde.
Ma üritasin iseendaga tegelema hakata. Õppisin
väga tervislikult toituma, tarvitasin kõiksuguseid
toidulisandeid, hakkasin aktiivselt spordi ja joogaga
tegelema, magasin piisavalt, liikusin palju looduses,
käisin isegi kaaniravis. Kuid kuna olin nii sügavas
depressioonis, siis sellest kõigest ei olnud ikkagi abi.
Mäletan väga hästi hetke, kus istusin wc-s, tõmbasin
endalt peotäite viisi juukseid peast välja ja nutsin
hüsteeriliselt. See oli hetk, kus sain aru, et ma ei
suuda sellest olukorrast üksi välja tulla. Mu keha
andis sellest mulle märku, mul oli kujunenud välja
alopeetsia (haiglaslik juuste väljalangemine). Olin
kaotanud umbes 2/3 oma juustest.
Hakkasin otsima kõrvalist abi. Pöördusin
dermatoloogi, psühhiaatri kui ka psühholoogi poole.
Ma olen olnud terve elu antidepressantide vastu,
aga sel perioodil ma teadsin, et ma pean neid võtma 
hakkama, sest ma lihtsalt ei jõudnud enam. Mulle
kirjutati välja antidepressandid, rahustid ja unerohud.
Tasapisi hakkasin nägema oma elus värve ja kõik ei
olnud enam nii must. Arstide, oma isa, parima
sõbranna ja rohtude abiga ronisin ma kõige
sügavamast august välja.
Peale seda oli mul juba jõudu jälle isennast aidata.
Ma hakkasin tõeliselt avastama, mis mulle endale
meeldib ja mis mulle rõõmu pakub. Psühholoogi ja
raamatute abil hakkasin iseendast aru saama.
Muidugi oli ka palju tagasilööke, aga ma olen
praeguseks leidnud iseendas rahu ja kasvatand
ennast nii tugevaks, et kõrvalised tegurid ei suuda
mind enam nii rivist välja viia, et eluisu ära kaoks.
Ma ei ütle, et praegusel hetkel on minuga kõik kõige
paremas korras, aga ma saan oma eluga hakkama
ja minu jaoks on see juba koidu algus. Kõik hea
algab iseenda armastamisest, tuleb teha endaga
rahu.
Depressioon on väga levinud haigus. Ei ole kasu
eirata neid negatiivseid tundeid. Tuleb neile otsa
vaadata ja siis need ei tundugi enam nii hirmutavad.
Ma loodan, et see luulekogu aitab kasvõi ühel

depressioonis inimesel oma tundeid näha ja siis juba
osata nendega tegeleda.
Luuletuste taga on minu enda tehtud fotod (paar
fotot ka minust). Need illustreerivad ja aitavad
luuletuste mõtteid paremini välja tuua. Ma olen uhke,
et olen suutnud sügavast depressioonist välja tulla,
aga samas igal halval asjal on ka oma helgem pool.
Nüüd ma saan teistest inimestest, kes on samas
olukorras, palju paremini aru ja võib-olla oskan neid
ka natuke aidata. Samuti tänu sellele on valminud
need luuletused.


Loodan, et kirjastajad märkavad minu lugu ja saame need koostöös ka avaldada!
 
 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar