Reede, 12. juuni 2015

KATKEND LASTERAAMATUST "PETU" - Margit Peterson



KATKEND LASTERAAMATUST "PETU"


"Pet-uu, Pet-uu! Tule vanaema juurde tuppa! Ära jää võrkkiigele magama! Muidu tulevad varesed ja nokivad su silmad peast!" hüüdis vend oma õde.
   Oli augusti lõpp. Päike paistis kõrgelt ja ninatark tüdruk armastas lesida võrkkiigel. Ta lasi taevavalgusel oma tedretähnilist nägu paitada, tuulepoistel juukseid silitada, sest nii oli kõige mõnusam unistada. Seda enam, et ema oli lausunud, et päike armastab tedretähnilise näoga lapsi. "Juhuuu! Mina olengi päikeselaps!" rõõmustas tüdruk.Ja korraga see kisa, see raamidesse surumine. Petu oli juba lapsena isiksus, kes ei kannatanud keelde ja käske. Ta unistas ennast kollaseks liblikaks, kes lendab õielt- õiele ja värvib maailma ühe tiivaviipega päikesevärviliseks. Tema arvates oli päike toona mitmevärviline.
  Petu oli lillelaps, kes igatses jalutada tundide viisi metsas, kõnelda puude, põõsaste ja lilledega. Tüdruk, kes unistas end vihmaste ilmadega sopalombis mängima, ilma, et oleks kunagi külm hakanud. Tüdruk, kes nägi kõikjal ilu. Isegi lehmakoogid muutis elavaks. Tegi neile kividest silmad, tammetõrudest nina ja tulpide kroonlehtedest suud. Ta pani looduse enda ümber elama. 



                    ****

   "Palju õnne sünnipäevaks!"õnnitles naabrinaine tüdrukut ja kinkis talle nelja aastaseks saamise puhul hiigelõuna. See oli nii armas kingitus, mida tüdruk isegi ampsata ei raatsinud. Tahtis, et see õunake kivistuks ja jääks elu aeg teda saatma, kuid...

   Petu oli pärit paljulapselisest perest. Ihnus oli talle võõras. Vanemad õed oskasid tüdrukut ümber näpu keerata, noolides ampsu järel ampsu. Nii see unistus puruneski. Petu käis nukralt õunapuu alt täpselt samasugust õuna otsimas, kuid tulutult. Kõik õunad olid seal ussitanud ja poole väiksemad. Pisikesi putukaid ja usse tüdruk kartis. Isegi nii hullult, et ükskord, kui putukas oli jala peale roninud, kisas ta nii valjusti, et kogu majarahvas jooksis välja vaatama. 

Margit Peterson

Raamatu illustratsioonid: Signe Lauk

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar