Toimetuse märkus: Looduskaitsjatel ei olevat oma väljundit, siin on.
Matsalu rahvuspargi kuude pikkune rüüstamine Keskkonnaameti järelevalve nina all jäi märkamata.
Olen oma töös näinud paljutki ning saanud aastate jooksul mitmeid telefonikõnesid Keskkonnaameti (KeA) järelevalvelt, kus soovitakse, et ma ehk ikka väga karmilt järelevalve võimekuse kohta avalikult ei paugutaks, kui nad millegi on „ämbrisse astunud“. Seekord enam ei helistatud, sest olukord on sedavõrd piinlik, et siin pole mõtet isegi paluda.
Matsalu rahvuspargi juhtum näitab, et meil on riiklikus keskkonnajärelevalves ikka jube suur auk. Kliimaministeeriumi käsul kärbiti eelmine aasta omajagu niigi õhukest riikliku järelevalve rahastust. Vahepeal levis kuuldus, et raha anti justkui tagasi, aga tundub, et vist ei saadud sentigi. Keskkonnaamet on metsameeste avalikul üritusel öelnud, et raha järelevalve jaoks napib ja seetõttu suunatakse linnurahu riiklik järelevalve ennekõike punasesse kategooriasse jäävatesse metsadesse.
Mis siis meie Euroopa ühes kuulsaimas linnualas Matsalus juhtus?
Läksin üks hommik oma tavapärasele tööretkele. Kui jõudsin Haapsalu–Laiküla maantee peale, mis pole mingi külatee, vaid väga suur tugimaantee, siis avanev vaatepilt oli juba maanteel šokeeriv: raietööd mitmel kinnistul, lausa teeni välja ulatuvad raied ning teatisi pole võimalik kahe kinnistu kohta leida, pinnasekahjud ja muu selline. Käisin ala läbi ja nii ulatuslikke pinnasekahjustusi pole mina varem Natura 2000 alal leidnud.
Raietööd olid umbes kolm kuud vana. Esimene mõte oli, et selle kolme kuuga on KeA selle kindlasti tuvastanud, sest kindlasti pidi sealt mõni keskkonnaametnik mööda sõitma. Kuid Keskkonnaameti menetlustoimingutest polnud metsas jälgegi. Nii jõhker kahju ja järelevalvest pole kippu ega kõppu.
Tallasin ala läbi, suundusin edasi, leidsin väljaspool rahvusparki veel ühe kahtlustuse kohaselt seadusega vastuolus oleva raie ning jõudes tagasi koju, sain lõpuks avalduse kirjutatud ja Keskkonnaametile teele saadetud. Tavaliselt ei tee Keskkonnaamet minu avalduse peale kohe teist nägugi – võib kuluda üle nädala, et isegi vaatama minnakse, mida ma nüüd jälle leidsid. Kirjutasin sellest avastusest ka postituse, mis jäi silma Lääne Elu ajakirjanikule. Andsin pika intervjuu ja ta asus uurima, mida Keskkonnaamet on tuvastanud. Minu avaldusest oli möödas juba üle nädala. Ajakirjanik avastas, et Keskkonnaamet pole midagi selle ajaga ette võtnud, aga pärast ajakirjaniku päringut oli juba järgmine päev Keskkonnaamet metsas asja uurimas.
Algatati esmalt väärteomenetlus looduskaitseseaduse ja metsaseaduse rikkumise osas. Kohapeal tõdes inspektor ajakirjandusele, et on kahtlustus, et raiuti metsa rohkem kui võis, ning ajakirjandusel õnnestus välja uurida, et igasugune pinnase kahjustamine on Matsalu rahvuspargis keelatud. Ajakirjanik tuletas mulle meelde ka seda, et kogu maailma ühe liigirikkama Laelatu puisniidu kohta tegin ma ka avalduse, kui seal oli asi pärast tööde lõppu väga halvasti lõppenud. Seal aga juhtus selline tobe olukord, et Keskkonnaamet unustas Laelatu puisniidul kordasaadetud kuriteo lihtsalt ära ja kui Lääne Elu ajakirjanik hakkas asja uurima, tuli mõistagi kohe kõik KeA-le meelde – et neil oli seal järelevalvetöö tegemata. On hea, et koostöö ajakirjandusega toob enamasti ka tulemusi.
Keskkonnaameti järelevalve peale ma pahane pole. Jah, nad teevad vigu ja ei avasta isegi oma nina all olevat rikkumist, aga ma mõtleks selliselt: miks see nii on, et ei avastata? Nii palju kui ma aru olen saanud, on keskkonnainspektorite palk ametnike mõistes ülimadal. Jah, nad saavad rohkem palka kui mina, aga ametnike tasandil on nad ikka väga armetus seisus. Kui ametnik saab madalat palka, puudub tal ka motivatsioon. Lisaks, kui ikka väga usinasti tööd teeksid, siis võin mürki võtta, et see ei meeldiks paljudele mõjukatele isikutele. Mida rohkem rikkumisi statistikasse kirja läheb ja üles leitakse, seda keerulisem on Kliimaministeeriumil oma loodusvaenulikku seaduseloomet läbi suruda. Ja neid tegureid on veelgi. Olen kuulnud, et inspektor ei tohi päris nii teha, et võtan hommikul auto ja hakkan raiealasid süsteemselt läbi käima.
Ausalt öeldes ma ei teagi, mida Keskkonnaameti inspektorid päevast päeva teevad või kui palju neid metsa kondama lubatakse. Ma tean siiski nii palju, et meil on rikkumiste, sh linnurahu avastamisel erinev strateegia. Minule pole pandud peale piiranguid, et peaksin nüüd ainult punases kategoorias raieid otsima, aga inspektsiooni strateegia on just suunatud kindlatele metsadele ja piirkondadele, mis aga avab ukse metsatööstusele. Seda ust ma oma võimaluste piires proovin siis kinni katta. Kuid ainuke häda on see, et Eesti on maailma kaardil väga väike, aga piisavalt suur, kui uksest välja minna. Kindlasti on selles vigases riiklikus järelevalvesüsteemis, mis keskkonnaametnikule on ette antud, võimalik pigistada parem tulemus välja, kuid osad seda kindlasti ei taha teha. Inimesed on lihtsalt erinevad.
Mina pigistan oma tööd tehes maksimumi välja – saaks mõistagi paremini, aga mul pole selleks majanduslikke vahendeid. Jala ma hommikul 300 km maha ei kõnni, aga ma siiski leian, et metsafirmad teavad: üsna kindlalt võivad nad vahele jääda ja kui mitte otse teolt, siis aja jooksul kindlasti.
Isiklikult on mul väga kahju sellest, et Matsalu rahvusparki sedasi rüüstati. Nina all ei tabatud isikuid ja ei suudetud tehtud kahju ära hoida, aga see juhtum andis selge signaali metsatööstusele – isegi kui Matsalu on minust 300 km eemal, ei pääse kurjategijad ka seal puhta nahaga.
Keskkonnaamet – see on nüüd küll koht peeglisse vaatamiseks. Loodetavasti on piisavalt piinlik, et hakata päriselt oma tööd tegema. Selline olukord ei tohi korduda, et te suure maantee kõrval mitme kuu jooksul ei suuda avastada rahvuspargis ulatuslikku keskkonnakahju. Korralik prahmakas!
Ma olen alati arvanud, et kes oma tööga riigisüsteemis toime ei tule, peaks sealt lahkuma ja uue töö otsima. Riigiametnike elu ei saa olla loorberitel puhkamine. Ennekõike pean siin silmas juhtivaid riigiametnikke. Selle eest, et järelevalve on meil puudustega, ei vastuta otseselt inspektorid, vaid Keskkonnaameti juhtkond, Kliimaministeerium ja minister koos valitsusega. Kui inspektsioon näitab üles samasugust saamatust nagu peaminister Kristen Michal Eestit juhtides, siis on ajad halvad ja asjad kehvasti.
On alust kahtlustada, et Matsalu piirkonnas on rikkumisi veelgi, mistõttu suunan aprillis, kui MTÜ Hoiame Loodust saab kasutusele võtta uue eelarve, oma tähelepanu just sinna piirkonda.
Täna mu poeg küsis, kui suur on minu töötasu tunnis. Ütlesin, et võib-olla 2 eurot tuleb kokku, aga lisasin, et elus on tähtsamat kui raha. Toonitasin, et raha on mõistagi vajalik. Ta aitas mul puid tund aega lõhkuda, andsin talle taskurahaks 10 eurot ja sellest tekkis tal huvi, kui palju ma tunnis loodushoidu tehes teenin. Looduskaitsjana kasutan ka mina puid kütmiseks, seega ma vahel ei mõistagi seda arutelu, nagu looduskaitsjad ei teaks elust midagi ja tahaksid kõik ära keelata. Mina usun, et raiemaht tuleb 11 miljoni pealt tuua vähemalt 5 miljoni peale, sest me oleme suuresti kõik juba maha raiunud. Nüüd on aeg võtta vastutus. See sõna – vastutus – on midagi, mida metsatööstus ja riigiametnikud peaksid teadma une pealt: mida see tähendab ja kuidas seda ellu viia.
MTÜ Hoiame Loodust juhatuse liikmel Madis Messimasel on ütlus: „Mati müttab metsas ja mina pakun juriidilist tuge“. Meil on MTÜ-s väga võimas meeskond. Teeme koostööd ka teiste looduskaitseühendustega. Minu töö on küll ilmselt teiste looduskaitseorganisatsioonide omast mõnevõrra erinev, aga meil kõigil on oma tugevad ja nõrgad küljed ning kokku moodustame terviku.
MTÜ-s Hoiame Loodust teeme me küll väga spetsiifilist rikkumiste otsimist, mida teised minu teada ei tee, aga nõustame inimesi, käime isegi koolis lastele aeg-ajalt kõnelemas loodusest ja oleme nagu Tootsi tasku – teeme seda, mida vaja, ja ülima professionaalsusega. Kõige hullem töö minu jaoks on seadusloomele tagasiside andmine. Kui loed, mis jama Kliimaministeerium kokku kirjutab – leiutades dokumentidesse isegi seadusi, mida pole olemas, et mõnest kehtivast seadusest lahti saada –, siis see teeb selle töö ääretult ebameeldivaks. Ning siis ütlevad nad, et me ikka ei võta teie arvamust arvesse, aga jätavad ütlemata, et mõni ärimagnaat on neid juba mõjutanud ja tehakse ikka nii, nagu tema tahab! See on nüüd küll naljaga pooleks öeldud.
Võtame üks päev korraga. Mida enam rikkumisi välja tuleb, seda vähem tahavad teised uusi asemele teha. Matsalu rahvuspargi juhtum näitab, kui olulist tööd MTÜ Hoiame Loodust teeb – natuke õõvastav on mõelda, mis olukord Eestis valitseks, kui me seda tööd ei teeks.
Kõigile, kes ilguvad minu annetuste küsimise peale – ma teen seda tööd ka teie jaoks ja eest. Loodan, et kunagi mõistate seda.
Hoiame loodust!
Mati Sepp
MTÜ Hoiame Loodust
53936991
mati@hoiameloodust.ee
MTÜ Hoiame Loodust
SEB EE951010220298842222
SWED EE622200221082508590
NB! Kui soovid annetusel tulumaksu tagasi, siis lisa selgitusse oma isikukood.
Mati Sepp FB lehel
https://www.facebook.com/groups/mtuhoiameloodust/permalink/2699295527136992/
