Tõrva Astronoomiaklubi - Neeme Sihv

Tegelikult ei olegi ma selle loo autor, sest valdavalt plaanin kasutada avalikku infot tegija kohta, nimelt FB-st. Tegu on aga ääretult põneva maailmaga ja natuke oleks mul hea meel sellele hoogu anda.

Hoogu on neil endilgi, lehe jälgijaid on 14 000, see on juba vägagi suur number. Aga ehk on veel toredam see, kui selle lehe avastavad veel rohkemad inimesed? Tean, kui suur on tegelikult eestlaste hulgas huvi looduse ja meid ümbritseva vastu.

Riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija 2023. Kel huvi, siis ehk on lihtsam leida midagi ka nende blogilehel https://www.astromaania.ee/ 

Taavi Niittee fotod.

Pildiseeriat aga ei alusta ma tähistaeva, Andromeeda udukogu ega muu põnevaga vaid kellegi "puukuuriga". Esmapilgul võib tunduda isegi üllatav, et kas selline siis ongi observatoorium? Aga miks mitte? Tänapäeval ju on ka teleskoopide müüks üsna tuntuks ja populaarseks saanud ja kui keegi tahab seda tutvustada ka oma huvilistele, siis tulebki midagi ehitada. Mitte Palomar Mountaini ilmtingimata ja nii piisabki väikese huviliste seltskonna jaoks kodune ja privaatne observatoorium. Astronoomiaklubi teksti muudan siniseks, sest vahele suskan ehk siiski ka midagi enda poolt.

Paari kuuga on Tõrva Kaarlimäe obervatooriumi ehitus jõudnud sellisesse etappi. Natukene selgituseks, et ideeks on olemasoleva puukuuri lõunapoolsesse otsa umbes 2,5 meetri kõrgusele ehitada kusagil 4x4 meetrine tuba, millel saab olema mahalibisev katus. Toa keskel ulatub läbi põranda post, millele toetub teleskoobimonteering. Post on ülejäänud strutuurist isoleeritud eesmärgiga, et observatooriumis toimetamine ei väristaks teleskoopi ja seega vaadet. Observatooriumi viib välitrepp.

See pilt on tänavu juuni lõpus tehtud ja nii saab aimu, kuivõrd keeruline midagi sellist teha on, sest arvestama peab paljude tavainimese jaoks teadmata nüanssidega Ometi paneb (alati) see vähemalt mind ka mõttes sügavat kummardust tegema inimestele, kes midagi teevad millegi ja kellegi heaks!

Oktoober 2025.

Riskides meie jälgijaid tüüdata, reklaamime taaskord võimalust osta meie endi tehtud astrofotosid puitraamile venitatud lõuendtrükis. Nimelt on meil neid terve ports niisama seismas ning kuna käimas tööd täitsa enda pisikese observatooriumi ehitamiseks, siis kuluks igasugune abi ära.

Kõik pildid on suuruses 70x100cm ning valmis kohe seinale riputamiseks. Iga lõuendiga tuleb kaasa selgitav tekst sellega, et mis täpsemalt on fotol ja mis tehnikaga see pildistatud on. Saadame kulleriga või Tõrva valla piires võime ka ise kohale tuua.

Kui eelnevalt oleme piltide lõpphinna jätnud huvilise otsustada, siis seekord on asi lihtsam. Iga pildi hinnaks on 75 eurot, millele lisandub 12 eurot saatmiskulu. Muidugi ei saa me kuidagi takistada neid, kes soovivad meid ja meie observatooriumi enamaga toetada...

Huvi korral kirjutage meile facebooki või e-postile tahetipp@gmail.com

Usun, et paljusid huvitaks autentsed fotod oma kodu seinalgi? Siin siis näide, milliseid pilte on olnud müügil, aga see muidugi muutub pidevalt.

Valiku piltidest/postitustest teen tunde järgi, aga kindlasti tasub näidata nii suurte "tegijate" nagu James Webb kosmoseteleskoobi jt kui ka meie kodukamaral, Tõrvas tabatud hetki. Mind ennast on astronoomia alati huvitanud ja seetõttu mõistan vägagi tegijate huvi ja püüdu saavutada ka midagi erilist.

Hiljuti avaldas maailma suurima kaameraga Vera Rubini observatoorium oma esimesed laiad vaated lõunataevasse. Teleskoobiks, mis suudab puurida võimalikult sügavale universumisse, on aga endiselt ilmselt kosmoseteleskoop James Webb. Kui näiteks Rubin vaatab korraga taevaala, mille sisse mahuks 40 täiskuu ketast, siis Webbi NIRCam-iks kutsutud kaamera näeb korraga vaid umbes 1/15 täiskuust moodustavat ala. Erinevusi kahe teleskoobi ja nende võimete vahel on tegelikult palju veel ning päris ausat võrdlust ei kannata neist ükski.

Igatahes all on James Webbi seni üks pikema säriajaga (120 tundi) vaade universumisse. Sellel on näha meist umbes 4,5 miljardi valgusaasta kaugusel asuvat galaktikaparve tähisega Abell S1063. Valgus sellest tuhandeid elliptilisi ja spiraalseid galaktikaid sisaldavast grupist pärineb ajast kui universum oli enam kui kolmandiku võrra noorem. Kusjuures parve gravitatsioon on niivõrd võimas, et see töötab sisuliselt suure läätsena (gravitatsiooniläätsena), kõverdades ja koondades selle taga asuvate palju kaugemate galaktikate valgust. Neid näeb fotol parve ümbritsevate peenikeste punaste poolkaartena.

Täissuuruses: https://www.esa.int/.../05/Webb_glimpses_the_distant_past

Eelmise nädala kolmel selgel ja kuuvabal ööl sai pildistatud üht meie kohaliku galaktikagrupi vähemtuntumat liiget - Kolmnurga galaktikat (M33). Kui Linnuteed teavad ilmselt kõik selle elanikud ja võimast Andromeedat on tõenäoliselt paljud vähemalt fotodelt näinud, siis läheduse ja suuruse poolest järgneb neile just Kolmnurk. Meist 2,73 miljoni valgusaasta asuv spiraalgalaktika, mis tiirleb arvatavasti ümber Andromeeda, sisaldab ühtekokku kusagil 40 miljardit tähte, kuid on silmale praktiliselt nähtamatu. Isegi hobiteleskoobis on seda raske esialgu märgata. Antud fotole on aga kokku kuhjatud umbes 12 tundi valgust ning sellelt on näha, et Kolmurga spiraalharudes toimub üsna agressiivne täheteke. Punakad laigud on hiiglaslikud udukogud (suurim NGC 604 ulatub läbimõõdult 1500 valgusaastat) ja sinakad laigud sarnastest udukogudest tekkinud noorte ja kuumade tähtede parved.

Foto täissuuruses: https://www.astrobin.com/yvvd54/

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD + Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 367x120sek, gain 120, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight, PS.

Veel üks tabamus eelmise nädala selgetest öödest. Fotol, kus on koos kolme öö jooksul kogutud 13 tundi kauget valgust, on näha Keefeuse ja Luige tähtkujude piiril asuv NGC 6946 ehk Ilutulestiku galaktika. Tegemist on Linnuteest veidi pisema spiraalgalaktikaga, mis asub meist kusagil 25 miljoni valgusaasta kaugusel. Erinevalt võrdlemisi rahulikust Linnuteest on Ilutulestik nähtavasti väga aktiivse tähetekkega galaktika. Sellest annavad mõista selle spiraalharudes arvukad punakalt hõõguvad emissiooniudud ning fakt, et viimase saja aasta jooksul on sellest avastatud vähemalt kümme supernoovat. Linnutees nähti viimati supernoovat 1604. aastal (Kepleri supernoova).

2009. aastal vaadeldi Ilutulestikus Hubble kosmoseteleskoobiga haruldast sündmust (N6946-BH1), mida on hakatud kutsuma läbikukkunud supernoovaks. Selle käigus näis paariks kuuks üks 25 Päikese massiga punane ülihiidtäht või siis kollane hüperhiidtäht nähtavas valguses oluliselt heledamaks muutuvat ning seejärel kaduvat. Infrapunakiirguses jäi aga objekt endisel vaadeldavaks. Kuigi toimunu iseloom ei ole täielikult mõistetud, on üheks hüpoteesiks, et me nägime, kuidas tähe tuum tõmbus supernoova alghetkel mustaks auguks ning vaatlused infrapunas näitavad, kuidas tähejäänused selle ümber kettasse kogunevad ning loodejõudude poolt kuumaks hõõrutakse.

Kuna Ilutulestik asub meie vaatenurgast Linnutee tähtede ja nendevahelise tolmu osas rikkalikule tasandile väga lähedal, on selle kauge valgus mõnevõrra varjutatud. Sellele vaatamata õnnestus see kuulsal briti-saksa astronoomil William Herschelil avastada juba 1798. aastal. Pikalt peeti seda sarnaselt paljude teiste meile lähemate galaktikatega meie Kohaliku galaktikagrupi liimeks. Tänaseks teame, et gravitatsiooniliselt kuulub meie Linnuteega samasse gruppi suurematest galaktikatest vaid Andromeeda (M31) ja Kolmnurga (M33) galaktikad.

Foto täissuuruses: https://www.astrobin.com/u7qvzx/

Postitus 7. oktoobrist 2025.

Taaskord midagi Tõrva koduaiast. Kahel eelmise nädala selgel ööl sai kogusäriga umbes 8 tundi pildistatud üht meie taeva heledaimat peegeldusudu NGC 7023 ehk Iirise udukogu Kefuses. Erinevalt emissiooniududest, kus gaas ise helendab, valgustab peegeldusudus peent tolmu mõni selle südames asuv hele täht või tähed.

Iirise udu puhul on kõige võimsamaks valgusallikaks B-tüüpi kuum ja massiivne täht SAO 19158. Selle valguse hajumine tolmus värvib udu siniseks sarnaselt sellele nagu meie Päike värvib siniseks meie atmosfääri ja taeva. Paksust tolmust vaevu läbi paistvad taustatähed on aga silmnähtavalt punakad, nagu ka paksust atmosfäärist läbi paistev tõusev või loojuv Päike on pigem punakas. Udu sinise osa läbimõõt on kusagil kuus valgusaastat ja see asub meist umbes 1300 valgusaasta kaugusel.

2. oktoober 2025.

Järjekordne hämmastav James Webbi kosmoseteleskoobi vaade kaugele udule ja tähtedele. Fotol on meist umbes 5500 valgusaasta kaugusel Skorpioni tähtkujus asuva Langusti udu (inglise keeles Lobster nebula) süda, kus asub noortest ja massiivsetest tähtedest koosnev täheparv nimega Pismis 24. Osad suurimad tähed selles ületavad Päikese massi ligemale sada korda ning nende kujutlematult tugev kiirgus puhub udukogu hõredamaid osasid endast eemale, paljastades tihedamad tolmu- ja gaasipiirkonnad, millest tumedamad peidavad endast tõenäoliselt omakorda uute tähtede algeid.

Vahelduseks ka midagi Tõrva koduaiast. Peale ebatavaliselt pilvist ja vihmast perioodi sai augusti lõpus ja septembri alguses lõpuks süvataevafotograafia hooaeg sisse juhatatud. Seda paraku olukorras, kus enamustel öödel (foto on jäädvustatud kokku viiel ööl) säras lõunataevas praktiliselt täiskuu, mis oma heledusega kauget ja nõrka udukogu lämmatas.

Fotol, kogusäriajaga umbes 17 tundi, on näha meist ligemale 10 tuhande valgusaasta kaugusel Kassiopeia tähtkujus asuvat udukogu fantaasiavaese hüüdnimega Mulli udu (kataloogitähis NGC 7635). Tegemist on väga massiivse ja kuuma niinimetatud O-tüüpi tähe SAO 20575 poolt ümbritsevasse laiemasse molekulaargaasipilve uuristatud kusagil 10 valgusaastat laia sfäärilise võrdlemisi tühja alaga. Vaid paar miljonit aastat vana, kuid Päikest massilt 45 korda ning heleduselt lausa poolt miljonit korda ületav SAO 20575, on nähtavasti mõnikümmend tuhat aastat tagasi endast eemale puhunud võimast tuhandeid kilomeetreid sekundis liikuvat tähetuult. See on ümbritsevat hõredat gaasi enda ees kokku lükanud ning tähe enda kiirgus näib seda seestpoolt helendama ergastavat. Paistab see Mulli sees kõige heledama tähena.

Fotot saab täissuuruses näha meie Astrobini kontol: https://www.astrobin.com/s8kr1m/

Siinne selgitav tekst annab ka aimu, kuivõrd ajanõudlik on selline hobi, sest tegu ei ole mõneminutilise säriajaga. Pühendumine on tõsine, mida põnevamaid tulemusi soovitakse.

Eile täielikult varjutatud Kuu, mis sai vaatluse kõrvalt kiirelt läbi teleskoobi pildistatud. Teleskoop Celestron 9.25EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC pro.

Postitus 8. sept. 2025

Lisan veel ühe pildi, mis täna nähtuna pani mind mõtlema, et selle kõige tutvustamine on hea idee.

Loodetavasti on veel meeles, et 7. septembril oli meie maalt üle pika aja vaadeldav täielik kuuvarjutus. Sama varjutus oli muuhulgas nähtav ka Aasias. Allpool näeb suurepärast fotot sellest samast varjutusest selle tipul - hetkel, mil täiskuuvalguse kadumine lubas mõneks ajaks näha tähistaevast kogu selle hiilguses. Foto on jäädvustatud Sise-Mongoolias asuvast Mingantu vaatlusjaamast ning selle autor on Chunlin Liu.

Lainurkkaameraga tehtud foto ülemises osas on näha punakat Kuud, millele langes Maa vari. Punakas värvus tuleneb asjaolust, et isegi täieliku varjutuse ajal jõuab Kuu pinnani veidi päikesevalgust, mis on hajunud Maad ümbritsevas atmosfääris ja värvunud päikeseloojangupunaseks. Fotot läbib kaks jutti, mis moodustavad otsekui kaksikheeliksi. Neist esimene ja võimsam on meie kettakujulise Linnutee hele riba, mis tekib sadade miljardite tähtede kumulatiivsest kumast. Selles kumas on fotol näha punaselt hõõguvaid udukogusid ja molekulaarvesinikupilvi - paiku, kus galaktika loob uusi tähti. Kaameraobjektiivi omapära väänab Linnutee riba vasakus nurgas ebaloomulikult kõveraks.

Teine, oluliselt nõrgema heledusega riba kuulub sodiaagivalgusele. Tegemist on Päikesesüsteemi tasandil leiduva ülipeene tolmuga, milles päikesevalgus hajub. Sodiaagivalgust on kõige paremini näha kevadel ja sügisel väga pimedates paikades. Silmaga paistab see otsekui horisondilt taeva poole ulatuv kolmnurkne helendus, kuid pika säriajaga fotodel ulatub see nõrga kitsa ribana üle kogu taeva. Linnutee ja Päikesesüsteemi ekliptikas asuv sodiaagivalgus paiknevad omavahel umbes 60-kraadise nurga all.

Fotolt leiab veel mitmeid huvitavaid objekte ja nähtusi. Näiteks paistab heleda pisikese kettana peaaegu foto keskel meie naabergalaktika Andromeeda, sellest paremal ja allpool sinine Plejaadide täheparv. Foto alumises servas särab planeet Jupiter ja Saturni võib näha heledama tähena, liikudes varjutatud Kuust kella viie suunas. Fotot raamib ülevalt ja alt vikerkaarevärviline ja laineline ööhelendus, mis tekib siis, kui Päikese ultraviolettkiirguse mõjul ergastatud või ioniseeritud aatomid ja ühendid atmosfääris öö jooksul oma algsele olekule naasevad. Selle käigus kiirguvad erineva lainepikkusega ehk värvusega footonid. Näiteks punast valgust kiirgavad niinimetatud hüdroksiidi (OH) ioonid umbes 85 kilomeetri kõrgusel maapinnast. Oranži ja rohelise valguse eest vastutavad naatriumi ja hapniku aatomid, mis asuvad veidi kõrgemal.

Olen sellestki fotost tõsiselt vaimustatud ja tahan soovida edu Taavile ning Tõrva Astronoomiaklubile. Loomulikult loodan, et nendega liitub ka aina uusi huvilis ning nemadki omakorda saavad selle kõige kaudu erilisi elamusi.