„Päewaleht“ veebruar 1919.[1]:
„Enam kui 700 aasta järele esimene Eesti
kangelane...“
Eesti kirjanik Richard Roht kirjeldas
Vabadussõja alguse olukorda Eestis oma 1919.a. ilmunud mälestuskogumikus „Julius Kuperjanow. Tema elu ja teod“[2]:
"Keset ääretut jõuetuse-ja
asjatusetunnet tegi meie sõjaväevalitsus kramplikke katseid luua sõjaväge,
saada sõjariistu, muretseda varustust. Kuid sel kõigel oli vähe tagajärgi. Viru
väerindel edenes asi vähegi, sest sääl oli Tallinn selja taga ja enamlased
Tallinnast kaugel. Kuid Tartul olid ju enamlased ligidal, Võru ja Valk (Valga) olid nende käes ja kogu Tartu ja ta ümbrus
oli täis hirmu ja lootusetust..."
Meie rahvast ja tema juhte
veidi alandav, kuid paljuütlev tekstiosa paljastas ilmselt sügava tõe, mida noorel
Eesti riigil tuli Vabadussõja alguses läbi elada. Selles rahva hulgas valitseva
„hirmu
ja lootusetuse“ õhkkonnas
kerkis esile nimi: „Kuperjanov“. Päevaleht nr.34 (11.02.19.): „See nimi, mis ilma eel-ja järelseletuseta tulevastele
eestlastele palju ütleb, sest kadunu on enam kui 700 aasta järele esimene Eesti
kangelane, ja kui niisugune on tal Eesti ajaloos oma
hiilgekoht..."
Julius Kuperjanov 20 aastase
õpetajana Kambjas
Vabadussõja puhkedes suutis
Julius Kuperjanov asendada linna-ja maameeste alandliku orjameelsuse lühikese
ajaga uue, peremehe tunnetusega, mille teket ei olnud tarvis tagant tõugata ega
meelitada maa-andmise või isegi raha maksmisega, nagu sõja päevil riik
nimetatud meetmed rahva sõjaväkke meelitamiseks kasutusele võttis. Leitnant
Kuperjanov ei saanud Vabadussõjas krossigi palgaraha, isegi mitte oma meestele,
sest juhi eestvedamisel peeti sõdimist eelkõige vajalikuks missiooniks, mitte
aga tööks. Just missioonitunnetus, kangelaslikkus ning märtrisurm Paju lahingus
olid need väärtusted, mida läbi ajaloo ongi temas esile tõstetud. Austati teda
temanimelise Partisanide Polgu ja Pataljoni ajajärgul Eesti Wabariigis, austati
temanimelise Seltsi asutamisega 1938.a., austati 1944.a. Narva all Eesti
kaitsele asudes, austati temanimeliste salkade asutamisega Stalini terrori
aastail, austati poliitiliselt vaigistatud üliõpilaste poolt küünalde salajase
süütamisega suure iidoli haual.
Põhjus, miks grupp endisi
kuperjanovlasi eesotsas kolonel J.Soodlaga
asutasid 1938.a. Kuperjanovi nimelise Seltsi tulenes eesmärgist
avada ning kinnistada õpetaja ja Vabadussõja kangelase J.Kuperjanovi pärand
meie tulevastele põlvedele, tutvustada tema lühikeseks jäänud elutööd kui
väärtust ning normi vaba rahva harituse ja iseolemise tahte süvendamisel. Miks seda kõike tarvis oli, kui ilmunud oli
niigi palju artikleid ajalehtedes, ajakirjades ja raamatutes?
Leitnant Kuperjanovi varasema
tegevuse kui ka tema viimasest lahingust Paju
all on rahva hulgas levitatud rohkesti väärlegende, millest rumalamad nimetavad
Kuperjanovit mõttetuks tormajaks, kes olevat Paju lahingus juhtinud oma alluvad
üle lageda välja kindlasse surma ning Kuperjanovi enda lasknud maha keegi oma
meestest. Paljud teadjad olevat neid väiteid kuulnud kelleltki oma tuttava tuttavalt,
vanaonu sõbralt või kelleltki usaldust väärinud kontvõõralt, kes ka ise Paju
lahingus osalenud. Pärides aga konkreetset nime jäädakse jänni või nimetatakse
nimi, kes ei olnud Kuperjanovi enda poolt pataljoni vastu võetud meeste
nimekirjas isegi mitte nende 1200 seas, rääkimata ca 200-st, kes osalesid Paju
lahingus.
Oletades, et leitnant Kuperjanov
andiski Paju all oma partisanidele valesid käske, siis peame küsima miks appi
tõtanud soomlasi hukkus või sai haavata eestlastest enam?[3]
Nemad ju ei allunud leitnant Kuperjanovile! Pealegi viidi Kuperjanov vahetult
enne soomlaste saabumist haavatuna võitlusväljalt üldse minema. Vastus on üks:
nii eestlased kui soomlased täitsid vaid oma kohust, mis kõrgemalt poolt otsuste ja käskudena alla anti.
Esimesena, ootamata ära soomlaste saabumist, anti rünnakukäsk leitnant
Kuperjanovile – seda alles enne keskpäeva, mil tuli rünnata vastu madalal
kiirgavat päikest. Nende käskude andja, kolonel Hans Kalm oli ka ainuke, kes
5-6 versta kauguselt koordineeris Valga vabastusoperatsiooni ning edastas
alluvatele, sealhulgas leitnant Kuperjanovile rünnaku käsu ja keelas nii
kahurite kui ka soomusrongide osavõtu Paju lahingust. Just Eesti päritolu
kolonel Kalm oli see, kes algatas järgmisel päeval pärast Kuperjanovi surma valede
levitamist.
Hiljuti ühest soome raamatust[4]
avastatud dokument kannab nimetust „Leitnant
Kuperjanovi viimane kiri“, mis kõneleb üsna selgelt, kas Kuperjanov ikka
tormas kell 9 rünnakule, nagu Kalm kramplikult väitis[5].
Muide Kalmi raamatu valesid kasutas enamik meie ajaloolasi[6] ja
poliitikuid Kuperjanovist „mõttetu
tormaja“ kuvandi loomisel, mille suur osa rahvast tõe pähe alla neelas.
Ilma kontrollimata usuti pigem ühte uhkust täis eestlasest ooberstit kui
südamega asja ajavat noort leitnandi. Kuperjanovi kiri on siin: http://kuperjanov.ee/Kuperjanovi%20kiri.html
Kui Valga vabastamist võime õigusega
pidada Vabadussõja üheks olulisemaks murdepunktiks, mis avas värava Läti
vabadusele, siis Paju lahing oli selle Läti vabadusvärava veriseks võtmeks. Et
Paju lahingu võidu taga oli mitte Valga vabastusoperatsiooni hea strateegiline
ja taktikaline juhtimine, vaid lahingus osalenud käputäie eestlastest ja
soomlastest sõjameeste mehisus ja vabadusetahe, siis sellest tulenebki põhjus,
miks oli tarvis reaalsust võltsida. Paju lahing on väga õpetlik õpikunäide
sündmusest, kuidas talitada olukorras, kus kõrgem juhtkond on küll olemas
(H.Kalm), ent eri väeosade koordineeriv juhtimine puudub ning võidu vastase üle
peavad tagama Kuperjanovile lisaks niisugused madala astme ohvitserid, nagu
Piip, Soodla,
Saar, Hannula.
Leitnant Saare hukkumine
(Ü.Telgmaa 2013)
Soomlastest vennad Oskar ja Sven (Ü.Telgmaa 2013)
Loe Paju lahingu lugu ilma naiivsete valedeta http://kuperjanov.ee/files/Paju%20lahing%202015.pdf
Me kõik teame, et Kuperjanov
viibis oma partisanide salgaga Vabadussõja alguses Puurmani mõisas, kimbutas
sealt punaseid ning vabastas lähedal asuva Saduküla. Siit algatas ta
ainuisikuliselt ka pealetungi Tartule, mis lõppes linna vabastamisega, kui
temaga ühinesid omavoliliselt Viru rindelt lahkunud kaks soomusrongi. Nüüd aga
heitke pilk juba Eesti Wabariigi päevil joonistatud Vabadussõja kaardile ning
leidke üles Puurmani asula. Mida te märkate? Jah, nii see paraku on: muidu nii
täpselt kulgev rindejoon eraldab Puurmani kohal valged punastest suvalise
sirgjoonega nõnda alatult, et Kuperjanovi kontrolli all olnud 350km2 ala on
värvitud punaste võimu all olevaks!?! Loomulikult ei ole see juhuslik apsakas.
Kaart kingiti 2008.a. kõigile Eesti koolidele.
Need imelised kangelasteod, millega
Vabadussõja esimestel kuudel sai hakkama leitnant Julius Kuperjanov, on palju
märkimisväärsema tähendusega, kui enamik lugejaid arvata oskaks. Kambja külakooli õpetaja ametist Esimesse
maailmasõtta värvatud noor 21 aastane mees omandas sõjatandril saksa-austria
vägede vastu võideldes kogemusi, mis Puurmani päevil aitasid lõppu teha
Punaarmee pealetungile Kesk-Eestis Paide-Jõgeva-Tartu rindelõigul.
Põhjus asutada endiste
kuperjanovlaste poolt 1938.a. Kuperjanovi Partisanide Polgu Selts tuleneski
vastuseisust paljudele valedele ning kangelastesse suhtumisele. Kahjuks ei
jõudnud selts kuigi kaugele oma tegevusega, sest algas II Maailmasõda ja
tegeleda tuli olulisemate asjadega. Küll jõuti tulevaste põlvede tarvis arhiivi
kaante vahele jätta seltsi asutamise dokumendid, põhikiri ja kuperjanovlaste
endise ohvitseride rinnamärgi joonis. Selle joonise ja originaalfoto alusel on
tänaseks rinnamärk muudetud J. Kuperjanovi Seltsi teenetemärgiks, millega
esimesena autasustati postuumselt loomulikult J. Kuperjanovit. Otsus kuulutati
välja Kuperjanovi 116. sünniaastapäeval. Pärast seda sai teenetemärk omale
nimetuse „Leitnant Kuperjanovi teeneterist“. Risti kõrval on täna kasutusel ka
„J. Kuperjanovi mälestusmedal“.
Foto: Leitnant
Kuperjanovi teeneterist (JKS)
„Leitnant Kuperjanovi
teeneteristiga“ on tänaseks autasustatud kokku 6 isikut:
Nr. 001 – Julius Kuperjanov postuumselt
Nr.002 – Johannes Soodla postuumselt (Paju lahingu kangelane ja
Kuperjanovi nimelise seltsi asutaja)
Nr.003 – Ülo Adamson (Kuperjanovi nimelise organisatsiooni eestvedaja
nõukogude ajal, küüditatu)
Nr.004 – Jüri Pertmann (Kuperjanovi nimelise organisatsiooni eestvedaja
nõukogude ajal, küüditatu)
Nr.005 – Villu Kibena (Kuperjanovi nimelise organisatsiooni eestvedaja
nõukogude ajal, küüditatu)
Nr.006 – Artur Sirk postuumselt (Vabadussõjalaste juht, vaikiva ajastu
ohver).
Me teame, et 1940-date aastate
lõpus hävitati kümned Vabadussõda käsitlevad M.Maxolly jt. maalid., s.h. ka
Kuperjanovi portreed ja „Paju lahing“. Ajaloolise õigluse ning mälu
kestvuse nimel palus MTÜ J.Kuperjanovi Selts 2013.a. kunstnik Ülo Telgmaal koostöös käesoleva artikli autori
selgitustega maalida Paju lahingu sündmusest kuus uut lõuendit. Tänaseks on
kunstniku töö tehtud ja Paju lahingust saab koostada teemakohase näituse Valga
isamaalises Muuseumis ning ka eraldi väljaandena kogumiku „Paju lahing pildis“.
Ülalpool on avaldatud kaks maali: „Ltn.Saare surm“ ning „Vennad Oskar ja Sven“.
Et maalide eest on autorile veel kahjuks tasumata, esitab JKSelts siinkohal palve annetada heategevuse korras maalide
heaks. Annetaja nimi(ed) kinnitatakse muuseumis maalide juurde. MTÜ
J.Kuperjanovi Seltsi arveldusarve nr. 221049626428 Swedpangas.
Pole olemas nõnda kogukaid
kaalupomme, mis suudaksid ülesse kaaluda seda tohutut isamaa armastust, pole
olemas ka nõnda pikka mõõdulinti, mis ulatuks ümber selle tahtejõu, mille abil
kord Eesti erinevad rahvused astusid murdumatu leitnant Kuperjanoviga eesotsas
vastu rahvuslikule alandatusele, jõhkrusele ja vägivallale.
Olgu lõpetuseks ära toodud ajakohane Julius Kuperjanovi poliitiline
testament ning sõnum meile tänasesse päeva:
„Kõigest
jõust oma rahva kasuks töötada, Eesti isekultuuri tõstes ja ümberrahvustuse
vastu võideldes.“
Lugupidamisega
Võidupüha eel
Olev Teder
J.Kuperjanovi Selts
2015
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar