teisipäev, 24. märts 2015

INIMENE, LOODUS JA KEHA ARHAILINE MÄLU - Maria Kaljuste





Inimene , loodus ja keha arhailine mälu


Psühholoogina käsitlen inimest kogu tervikuna , inimene eksisteerib ajas aega aga jagab inimene tulenevalt oma vajadustest põhiliselt töötamise, puhkamise , suhtlemise ja söömise vahel . Need nähtused aga omavahel mõjutavad üksteist ja see kui suurt rolli nad inimese elus mängivad ja milline on nende kvaliteet annabki kokku inimese elu , tema tervise , õnne.
Täna tahaks siiski pöörata tähelepanu pigem toitumisele ehk mis teeb toitumise osa inimesega ja kuidas küll on läinud nii et me sellest tulenevalt nii erinevad oleme.


Minu huvi psühholoogina toitumise vastu sai alguse juhusest, kus minu poole pöördus ärevushäirega patsient. Ta oli selle all kannatanud aastaid. Paanika ja hirm olid muutnud tema elu põrguks ja pannud ka pere kannatama. Viimasel ajal oli ta juba hakanud  tarbima kangeid medikamente aga miski ei aidanud. Ka nõustamisel käitus ta nagu hirmunud loom. Kõige tipuks lisandus hirm oma pere kaotamise ees. Tavapärane lähenemine tema hädadele aga ei andnud erilisi tulemusi. Viimases hädas,  (kuna kaalul oli siiki ka minu pädevus nõustajana ) konsulteerisin juhtumit vanaprouaga kes ei ole küll ei arst ega psühholoog,  küll aga elutarkust täis.... proua naeratas malbelt ja soovitas rohkelt vett juua ..jah, jah kõike seda mida psühholoog muidu teeb ka -  aga ikka rohkelt vett..
 Ja ennäe imet , minu lootusetu patsient avaldas kiiresti tervenemise märke. Mis siis juhtus !? juhtus see et patsient oli sattunud nõiaringi , tal oli paha ja ta unustas enda eest hoolitsemise, ei jälginud enam palju ja kas ta jõi .... keha aga läks sellest paanikasse , tekkis surmahirm,  hirm janusse suremise ees... arhailine ellujäämisinstinkt tõstis pead ja nõudis tähelepanu.

Kehal on arhailine mälu. Kiiretel aegadel ja väsinuna kipume me seda eirama, mitte kuulama, puhkuse hetkedel küll plaanime, kuidas sööma-olema peaks, kuid normaalse rütmini on siit edasi pikk maa minna. Täna on võimalik söönuks saada ka ilma et toitu pööraselt kaevata või jälitada. Pigem oleme vastupidises olukarras – valida on LIIGA palju. Ja nagu sellest veel vähe - suur osa sellest on toidulaadsed tooted . Meie keha mäletab aastaaegu. Sügisel, kui viljad on küpsed, püüdsime neid süüa niipalju kui suutsime (marjad, puuviljad) ning koguda endale polstrit külmal ajal ellu jäämiseks. Tõsi on, et meie keha saabki ette varuda tegelikult ainult rasva, mitte samamoodi pikaajaliselt tallele panna näiteks vitamiine. Ühte grammi rasva saab talletada 9kcal, suhkrus on võrdluseks nt. ca 4kcal. Rasv aga ei ole mitte ainult energiavaru vaid seal toimub ka osa ainevahetusest näiteks hormoonide tootmise läbi. Ja kui se muutub liialt suureks siis hakkab se taaskord mõjuma psüühikale ja inimene muutub kurjaks, rahulolematuks. Kuigi näiliselt nagu põhjust ei olekski. Lisaks aga püüab se sama õnnetu mina halvast tundest vabaneda ning endale head teha,  teadmata kuidas -  ning sageli satub nõiaringi, kus püüab ülekaalust tekkinud halba enesetunnet materdada midagi head (sagedamini midagi magusat) süües. Kui jälgida tähelepanelikult inimkäitumist, märkan et erakordselt suur osa sellest on seotud toiduga ja alateadvusega ehk siinkohal keha arhailise mäluga. Se kehtib kõiges – näiteks kaalulangetamises:

Jõulude paiku, kui sügisvarud kippusid külmkapita ajastul hukka minema, õgisime end veel viimastest allesolevatest toitudest hingetuks . Edasi paastusime - kuni esimeste roheliste liblede ilmumiseni, närides kuivatatud juurikaid või vähest liha mis õnnestus külmas küttida. Ja nii aastaringi. Täna meil seda rütmi enam ei ole aga keha mäletab ja ka külm ja soe ning aktiivne liikumine käib veel samas tempos,  seega ei tasu trampida sellele mälule vastu vaid vastupidi lasta ennast sellel lainena toetada ning hakata kaalust alla võtma just nüüd,  mitte sügisel enne külmade tulekut.

Veel võiks rääkida samas kontekstis  kuufaaside mõjust inimesele, kui need suudavad liigutada merd,  miks siis ei peaks need mõjuma meile. Ilma asjata ei ütle vanad targad inimesed et kui kuu on J tähe kujuline tuleb kõik juurde ..kui juukseid lõikad kasvab juurde kui suhu paned hakkab kasvama juurde ja sama kehtib ka vastupidi.... Keha on rütmis millega on harjunud , seda tuleks järgida ja enda huvides kasutada alustades dieedipidamist kaalulangetamiseks siis kui kuu seda soosib ja tõstmist siis kui takka aitab. Teha oma kehaga ja  reaalse universumige sõna otseses mõttes koostööd. Rütmis mida keha mäletab ja millest ta aru saab.
 
Ja mis siis on edu ja õnne valem? Loomulikult ei anna psühholoog seda,  muidu koosnekski maailma ainult saledatest inimestest ja rikastest psühholoogidest. Samas aga on psühholoogi juurde minek kaaluprobleemidega  tark tegu. Kuna kaal algab siiski mõtlemisest. Kui inimene ei ole rahul, on midagi valesti, mitterahulolemine aga koosneb erinevatest  emotsioonidest ja kuni me mäletame teatud sündmusi emotsionaalselt, on meie õppimisvõime nendest kogemustest piiratud. Kuna me ei ole neid sündmusi meenutades adekvaatsed, ei suuda me langetada edasiseks tegutsemiseks ka õigeid otsuseid. Põhiline on see et ei ole mõtet otsida vastuseid küsimusele ennast süüdistades , miks see asi juhtus, vaid kontekstis kuidas ma sellest üle saaksin.

Ehk selleks et kaalust alla võtta on vaja korrastada oma mõtlemist. On vaja välja selgitada oma õnnelik olemiseks vajalik kompromiss. Lihtsalt öeldes see et kas me tahame olla rohkem sale või me tahame rohkem maiustada ..jalutama või telerit vaatama J oluline on inimeste jaoks märgata seda, kui nad end hästi tunnevad, mitte aga ainult seda, kui nad end halvasti tunnevad. Millegipärast aga meenuvad meile sagedamini need hetked kui on valus ja oleme vihased mitte need kui meil on põhjust ilusa elu üle rõõmustada. Me peame õppima aru saama oma õnnest et õnnelik osata olla.

 ... meenub üks vana anekdoot täismehest kes ööseti  alla tegi  ja oli selle pärast väga löödud ning murelik kuni lähikondlased ta psühholoogi juurde saatsid. Kui mees mõnda aega psühholoogi juures käinuna rõõmsaks muutus siis lähikondlased küsisid – „noh kas said hädast lahti“ vastas mees.“ Ei, aga nüüd ei muretse ma selle pärast enam“.
Nii võib ka juhtuda et naine kes oma elu kõikides hädades süüdisatab enda keha mis ei ole samas vormis kui varasemalt võib arusaamale jõuda et jah, alla tuleb võtta küll aga mitte esialgse arvamuse põhjal 25 kilo vaid aitab 7 mest ja elu on pahaks teinud hoopis teised asjad millega tuleb tegeleda.

 Alla võtmise järgmine tõsisasi on see et seda tuleb õppida, õppida tuleb tundma nii oma  erisusi ehk analüüsida ausalt miks nii on juhtunud nagu täna on,  et osata targalt edasi minna vaid et millised on minu keha eripärad, talumatused, ainevahetus, võibolla ka sisse söödavad rohud jne jne. Ja  kui meil ei ole just haruldaselt tarku vanemaid, kes on meid lapsest peast meid õigesti toitu suhtuma ja sööma  õpetanud siis me reeglina ei tea piisavalt palju toidust üldse. Ei seda milline toit mida kehale teeb ega seda  mida süüa et  alla või juurde võtta (tõsi esimesel puhul meil tõenäoliselt eiteki ka neid  vajadust ega sellega seonduvat fustratsiooni). Ja  kuna targaks õppimine ei käi üleöö ja sageli ajavad sellel teekonnal paljud soovitused (internet , ajakirjad , sõbrannade õpetused ja kaallulangetamisega raha teenivad tegelased.) meid segadusse ja kaotavad aega, oleks mõistlik pöörduda nõustaja poole.

Nagu üks väga aukartustäratavasse vanusesse jõudev   proua hiljuti intervjuus oma tervise saladuse kohta ütles süüa tuleb korralikku toitu mis toidab, et ei peaks elu lurri sisse lahmimise peale ära raiskama...

Rõõmsalt tervitades  ja ilusat kevadet ja tarku otsuseid soovides


Maria Kaljuste.


(Veidi kohendatud kujul ilmus lugu  ka ajakirja Oma Maitse märtsikuu numbris.)

esmaspäev, 23. märts 2015

RINGKAITSE MURTUD, JÄÄDAVALT? - Anti Poolamets


Ühtehoidmine. Foto: Neeme Sihv

Ringkaitse murtud, jäädavalt?

Hoolimata sellest, et valimisvõitlus on läbi, pole sõnasõjakirvest maha maetud. Uneta öödest veel välja magamatuna jäid Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna inimesed meedia ja vanade riigikogu erakondade raketirünnaku alla.
Äärmusluse otsingud läksid kohati nii absurdseks, et reformierakondlane Urmas Sutrop avastas sellele viiteid isegi EKRE rukkililles. Millal laulupidu ja kuused-männid luubi alla võetakse? Detaile rohkem analüüsimata tasuks märkida, et ka Põhja- ja Lääne-Euroopas on samal moel juba aastaid rünnete all need parteid, kes on isamaalised ja kritiseerivad massiimmigratsiooni. Nii on juhtunud Rootsi Demokraatide ja Põlissoomlastega, kes pidevast survest hoolimata on tõusnud riigi suuremate erakondade hulka. Muide, ka EKRE läheneb liikmete arvult 8000-le.
Kui tuletada meelde hiljutisi Stockholmi eeslinnade massirahutusi, siis just need parteid on osutanud seni vaiba alla pühitud tabuteemadele, mis põhjustavad valimiskampaanias nii reformierakonna kui sotside poolt unelmaühiskonnana esitletud Põhjamaades tõsiseid sotsiaalseid ja etnilisi pingeid. Ka EKRE on rääkinud otsekoheselt teemadel, mida teised väldivad. Ilmselt on see üks rünnakute põhjus, kuigi ettekäänded võivad olla teised.
Oleks väga puudulik rahvaesindus, kui Eesti parlamendis poleks ühtki parteid, kes julgeks kritiseerida Brüsseli uusi lambipirni-direktiive, Kreeka laenude garanteerimist, euroliidu immigratsioonikvoote või Euroopa föderatsiooni plaani, sest uuringute järgi toetaks seda üksnes 6% Eesti elanikest. Oleks imelik, kui riigikogust puuduks partei, kes on selgelt vastu seadusandlikele eksperimentidele abielu teemal, sest nii arvab ka 2/3 elanikkonnast.
Kui vaadata tagasi valimiskampaaniale, siis üheks märksõnaks Lääne-Virumaal oli kindlasti “debatt”. Nende toimumisele aitas tuntavalt kaasa Virumaa Teataja tingimus, et valimisüritust kajastatakse lehes vaid siis, kui sellel osalevad vähemalt kolme erakonna esindajad, ja nii asendas enesetutvustust debatt. Debattide toimumine läks kohati nii intensiivseks, et ainult kangemad suutsid sammu pidada. Kiidaks oma head konkurenti Marko Pomerantsi, kes staažika poliitikuna pole tüdinenud vaidlustes tõe otsimisest. Sama ei saa kosta debattidelt deserteerunud Siret Kotka ja erakondlikke teatrikülastusi eelistanud Rannar Vassiljevi kohta.
Valimiskampaania peamine sisu peakski olema ühiskondlik debatt oma argumentide proovilepanekuks, mitte telereklaamiga valija oimetuks löömine. Valijaid tasuks tänada vaidluskultuuri arendamisega ka valimistevahelisel ajal, mitte lööktööd tehes alles kolme aasta ja üheteistkümne kuu pärast.
Selleks ongi ju olemas maksumaksjalt kogutud kopsakad riigikogulase kuluhüvitised, mille tegelik kasutamine enamasti mõistatuseks jääb. Poliitiliselt kaasa mõtlevad ja targad valijad toovad kasu kogu Eestile. Meenutagem ütlust, et iga rahvas on väärt oma valitsust.
Tänan oma 2080 valijat ning neid, kes oma hääle EKRE-le usaldasid, sest just nemad aitasid lammutada “kartelliparteide” betoonmüüri.
Nüüd on uute inimeste ülesanne võidelda selle eest, et valimistel murendatud müür madalamaks saada, nii parteide riigieelarvest rahastamise vähendamise kui erakonnaväliste kandidaatide pääsu hõlbustamisega riigikogusse. Kohalike omavalitsuste valimisel on valimisliitude vabatmehed ja -naised ennast tõestanud – miks mitte ka riigi tasandil?
See oleks õhuaknaks erakondade nn tagatubade võimu vastu, mille nivelleeriv toime on hästi teada. Rõõmustaksin, kui riigikogus oleks veerandi jagu või rohkemgi sõltumatuid saadikuid.
Valimiskokkuvõtteid tehes peetakse suurkaotajaks IRLi, aga vaatame, kuidas asjad tegelikult on. On tõsi, et IRLil oli veel nädalapäevad tagasi riigikogus 23 liiget (fraktsioonis 22 pluss Aivar Riisalu), aga reformil ei olnud üksnes 33 ja sotsidel 19 kohta, sest ärgem unustagem nn aknaaluseid, kellega reformi meeskond täienes 35 liikmeni ja sotside oma 22 saadikuni.
Seega kaotas reform hoopis viis kohta, mitte kolm, ja SDE seitse, mitte neli. Nüüd juba ametist lahkuva valitsuse taga olevast 57 parlamendikohast jäi alles napp 45.
Valija andis just EKRE ja vabaerakonna poolt hääletades signaali, et nii valitsemise stiil kui sisu vajavad muutmist. Ja seda olukorras, kus rahalised ressursid olid täiesti ebavõrdsed.
Kui peamine ressurss poleks kulunud kautsjonile, oleksid uued tulijad võtnud kuni 20 kohta. Igal juhul on uustulnukate esimene lubadus täidetud – neli eelmise riigikogu parteid ei saa jätkata hästi kokku harjutatud mugavuses ning nad on tajunud, et ülbuse ja saamatuse eest võib ka järgmistel valimistel karistada saada.
Minu jaoks ei olnud eksinute korralekutsumine piisav, sest üksnes reformierakonna rahastamisskandaalid ning VEB-fondi loo taastulek oleks pidanud nad varupingile suunama. Samuti oleks oodanud keskerakonna toetuse suuremat vähenemist eesti valijate hulgas, sest Vene agressiooni eitamine või pisendamine Ukrainas on tõsiseks hoiatuseks. Ilmselt kaotasid sotsid valijaid eriti vabaerakonnale ja paljud IRLi senised valijad said seekord hääle anda EKRE-le kui nende arvates paremale rahvuskonservatiivsuse esindajale. Lisaks oli uute tulijate teeneks ka nende valijate väljatoomine, kes muidu oleks koju jäänud. Teisalt – hääled pole ette kellegi omad, vaid iga valimisega on rahval õigus oma eelistusi muuta.
Liisa Pakosta ütles oma kirjas parteikaaslastele: “Ärme solva vabaerakondlasi, need ju kõik puha vanad omad inimesed. Maailmavaateliste seisukohtade tugevdamiseks tuleb lihtsalt hakata ette valmistama nendega ühinemist.” Ka valitsuskõnelusi jälgides tundus, et pärast sametlahutust on endised IRLi liikmed üksnes toole vahetanud ja äsjased erakonnakaaslased Urmas Reinsalu ja Andres Herkel piiravad Taavi Rõivast nüüd kahelt poolt. Ometi loodan, et vabaerakond ei abiellu uuesti vana partneriga ega saa neist ka oravatele kerget pähklit.

Nüüd peavad uustulnukad valijaile tõestama, kas nad suudavad koalitsioonis kompromisse tehes iseendaks jääda või konstruktiivset opositsiooni üleval hoida. Loevad eeskuju ja teod. Sellest sõltuvalt saame näha uute tulijate jätkuvat tõusu või langemist.

Anti Poolamets
(artikkel ilmunud Virumaa Teatajas 17. märts, piirangutega - tasuline)

teisipäev, 17. märts 2015

MORAALIREVOLUTSIOONIST JA SALLIVUSEST. - Malle Pärn

Foto: Neeme Sihv


Moraalirevolutsioonist ja sallivusest


Meie meedias valitsevate hoiakute põhjal võiks vist öelda, et progressiivseks ja edumeelseks peetakse tänapäeval moraalitust ja kombelõtvust, kompleksivabadust ja nartsistlikku hedonismi. Moraalsus näib olevat pahe, igand, pidur paljude inimeste meelest, koguni haiguslik foobia – või siis silmakirjalik, sest mõnede inimeste meelest ei saa keegi siiralt olla moraalne. Nojah, eks varas usub ju ka, et kõik varastavad. Või vähemalt kindlasti tahaksid varastada, kui vaid julgeksid.

See kõik on loomulikult pika ja agressiivse seksipropaganda tulemus, millele pani alguse nõndanimetatud seksrevolutsioon Ameerikas. Sellest on saanud seksikultus või seksuaalne narkomaania, lühidalt võiks öelda seksomaania. Loomulik häbitunne, mis pani inimese oma intiimelu salajas hoidma, on ümbernimetatud valehäbiks ja liiderlikkus ülendatud kompleksivabaduseks.

Kummaline, et meil on nii palju inimesi, kes ei pea enam moraali inimese psühholooogia oluliseks osaks.
Eks me kõik vahel eksi igiigaveste moraalireeglite vastu. Ja muidugi on paljud neist ajaloo prügikasti visatud. Ent mõni aeg tagasi inimesed ei julgenud sellega hoobelda. Nüüd räägitakse, et moraal on vaid kokkuleppe küsimus.
Jah, aga KELLE soovidega siis arvestada tuleb? Inimeste ihad ja instinktid võivad ju omavahel vastuollu minna, kui pole mingeid mõistuslikke universaalseid reegleid, mis neid vaos hoiaks. Eks see ole jälle üks ajendeid sõja pidamiseks.

Ja siis hõigatakse: me elame ometi 21. sajandil!
Mis see sajand siia puutub? Kas päike on nüüd hakanud tõusma läänest? Kas jõed voolavad teistpidi? Kas inimesed kõnnivad neljakäpukil? Või lendavad õhus? Vaadake loodust: kõik, mis pole otseselt inimese poolt ära rikutud, toimib aegadest aegadesse ühtviisi.
Ja UUT pole praeguses “moraalirevolutsioonis” midagi. Piibli loomislugu näitab, et tuhanded aastad tagasi toimus seesama protsess. Jälle meelitab madu meie eevasid ja aadamaid: ärge kuulake Loojat, vilistage tema seaduste peale, te saate ise jumalateks, ja võite teha kõik, mida ise tahate, nii nagu ise tahate.
Kas ikka võime?

Meil on Tartus eetikakeskus, nagu Tallinnas inimõiguste keskus. Üks uuendab universaalset eetikat, teine toodab juurde inimõigusi. Moraal ei huvita kumbagi. Inimese edasikestmine ei huvita kumbagi. Elatakse tänasele päevale, pärast meid tulgu või veeuputus.

Inimesed pole täiuslikud, meil kõigil on hälbeid, me võime nende suhtes olla tolerantsed, aga neid ei tohi seadusega igaveseks normiks kuulutada. Me peame püüdlema elus täiuslikkuse poole, mitte allakäigu poole. Inimesteks saama, mitte oma instinktide orjaks hakkama.

Populaarsed propagandaterminid "sallivus" ja "sallimatus" ei ole tegelikult mingid positiivsed mõisted. Sallimist kasutab eestlane hoopis negatiivses mõttes: ma ei salli. Sallimine tähendab ju sisuliselt: kannatan su ära, kuigi sa oled mulle üpris vastik. Kas nii? Või väljendab see ükskõiksust: ole nagu oled, mulle ei lähe see korda. Isegi kui see sulle kahju teeb. Ühtehoidev, üksteisest hooliv ühiskond ei oleks nagu valitsevale klikile meeltmööda.

Heakene küll, see oleks ju iseenesest tore, kui see sallivuse nõue käiks kõige kohta, ent meilt nõutakse sallivust vaid ühe konkreetse nähtuse või hoiaku suhtes. Ka normaalsust ei tohi praegu eriti "sallida", vastupidi, kes normaalsust hälbele eelistab, see on juba sallimatu. Ja sallimatut ei tohi kohe mitte sallida, tema suhtes on igaühel lausa kohustus olla absoluutselt sallimatu! Õigustatakse ju – kuni kõrgeimate instantsideni välja – inimeste diskrimineerimist, karistamist ja avalikku sõimamist selle eest, et nad julgevad moraalireeglitele truuks jääda ja oma mõttekaaslastega meile kõigile pealesurutavaid uuendusi arutada. Korralikke inimesi mõnitatakse selle pärast, et nad ei ole nõus reproduktiivsüsteemi häiret normaalseks seksuaaleluks nimetama. Meedia on nad lausa üleujutanud kõikvõimalike laimavate epiteetidega, ma ei taha neid siinkohal korrata.

Kui sallivus on tõesti uue aja moraal, siis olgu ta universaalne! Siis peaks geiabielu seaduse läbisurujad ka perekonna kaitsjaid sallima, ja kuulama neid, kellele abielu mõiste laiendamine haiget teeb. Näidaku eeskuju! Kuni neil aga sallivust veel vähem on kui "sallimatutel”, seni ei suuda nad kedagi veenda seksuaalfunktsiooni häirete normaalsuses ja nõuda mängu-abielu võrdsustamist päris-abieluga.

Samas ei ole olemas mingit tõsiteaduslikku tõestust selle kohta, et inimesel kui liigil on (suure erandina terves looduses!) mitu võimalikku võrdselt normaalset seksuaalsust. On ainult mingi USA kõrge komisjoni otsus homoseksuaalsus haiguste hulgast välja arvata, mis oli välja kuulutatud poliitilise surve all. See ei olnud mingi rahvusvahelise tõsiteadusliku uurimuse tulemus.

Kas ei oleks ikka ilusam kutsuda inimesi üles üksteist mitte ainult sallima, vaid AUSTAMA? Sellelt pinnalt saaksime kõik probleemid arukalt ära lahendada. Näiteks: kui keegi teeb ettepaneku, et ka mehed võiksid omavahel abielluda, ent teised ütlevad, et see ikka ei ole abielu, jätke perekond puutumata, see muudab abielu tähenduse ära, – siis oleks VIISAKAS ka need vastuväited ära kuulata ja ühiskonna ümberkujundamisel arvesse võtta, mitte neist teerulliga üle sõita.

Ja siis võiks üheskoos sõbralikult välja mõelda geide jaoks hoopis uue, paariselu-lepingu, ja jätta abielu rahule. Keegi ei sõdiks sellele vastu.



(saatsin PM portaalile 5. aug. 2014, ei avaldatud.
Malle Pärn.)


VIRVE - Andrus Leberecht








VIRVE.

… Kardin eemal, mändide vahelt paistva maja teise korruse akna taga justkui pisut väreles. Olin seisnud vaikides sääl suure punakas-pruuni raudkivi kõrval juba ei mäletagi enam kui kaua, ja mitmendat korda. Päev oli õhtusse jõudmas. Või polnudki ma vahepeal siit ära käinud? Seisin seda akent vaadates, ja ununenud oli, mis ajast, kas tõesti aastaid, oodanud et kardin lööks värelema, aken avaneks ja rinnatisele ilmuks… 
Kuue-aastasena, mõned kuud pärast isa surma, kui kolisime kevadel emaga uude kodusse, tutvusin lähedal elava naabritüdrukuga, õieti jäi ta mulle millegi erilisega silma, kuigi läheduses elas ka teisi minuealisi....Ta oli minuvanune, selline kõhn, vibalik, pikkade heledate kulla-karva juustega, mis olid kahte patsi punutud, naerulohukestega põskedel, ning temas oli veel midagi sõnul seletamatut, mis ei lase mind toda aega unustada. Temale, ja sellele kõigele mõeldes hakkab mu süda tänaselgi päeval kiiremini põksuma ning mind pitsitab magus valu – sellisena ma teda mäletan. Meie uus kodu oli Mustamäe kaldal Hiiu parkmetsas, suusahüppetorni lähedal. Ümbruses olid männid kanarbikuga, pohla- ja mustikavartega, kassikäppadega ja suure punakas-pruuni kiviga. Kivi juurest nägi naabritüdruku kodumaja. Mõned aastad hiljem, kui tema perekond kolis tolle sama maja teisele korrusele, oli näha selle kivi juurest ka tüdruku toa aknasse. Ning õhtuti sai ikka selle kivi juures seistud.
Seisin kivi kõrval, mis ulatus siis mulle rinnuni. Päev hakkas hämarduma, puude varjud tumenesid. Kas oli suveõhtu või talveõhtu? Vist ikka suveõhtu, sest meenub kivist õhkuv päevasoojus ja puude vahel hõljuv liiva ning männiokaste lõhn, või oli sellel ajal vist kogu aeg suvi. Pisut eemal oli Mustamäe kaldapealne, kust päikese loojangu suunas paistis ära Harku järv ja selle taga meri, ja paremat kätt oli hästi näha Toompead. Mustamäe all-linna alles hakati ehitama. Suur soe kivi, õhtune loojuv päike ja naabritüdruku toa aken. Mõnikord tundub, et ma polegi sealt kivi juurest ära läinud. Et vaatan seda akent ja ootan, muudkui ootan… puudutusi, embusi, sõnatut mõistmist. Et ehk tuleb tüdruk avatud aknale ja lõpuks ometi lehvitab säält mulle, hüüab õhtusesse päikese-punakasse hämarusse minu nime. Või ehk pöördub aeg tagasi ja kuuleksin tema poolt sosinal lausutud sõnu... Kas või sosinal – nagu olen mina tema nime endamisi korranud, tuhandeid kordi korranud.
Tüdruku nimi oli Virve. Virve, Virve… selle nime kõla meenutab ootusäreva tüüne mere väsinud lainete virvendust, peibutavaid muinasjutulisi ja nii kättesaamatuid virvatulukesi, neid naeru-lohukesi tema põskedel, lootust, et ehk tuleb ta tõesti kodunt sinna kivi juurde, kus seisan, ütleb mulle – ma tean, sa ootad mind, sa oled mind oodanud aastaid, sa ootad mind, kallis, jah, kallis… Nii ei saagi ma lõplikult ära minna ning miski sunnib mind pöörduma ikka ja jälle tagasi, tagasi lapsepõlveradadele ja unistustele tollest ajast. Et avaksin silmad, ärkaksin raskest unest, ja kõik on taas nagu tol hetkel, mida vaid suletud silmi näen. Nüüdki aastakümneid hiljem juba keskealise mehena aegajalt nostalgilistel lapsepõlveradadel käies ja selle sama kivi juurde sattudes, või kusagil mujalgi mingis teises olukorras teisel hetkel valdab mind tunne, et see kõik oli alles eile ja kõik võib veel tagasi pöörduda, kui hästi pingutada, kui ainult suudaks öelda salasõna või veeratada peos absoluutse garantii kivikest, suudaks vaikimise lõpetada... Möödunud on enamvähem nelikümmend aastat ja iga aastaga koguneb neid rohkem, südamevalu ja ebamäärasus on alles. Kivi on vait ja kardin aknal ei värele, pole kardinatki –... Maja on oma vaatamise tühjade akna-aukudega kunagise park-metsa poole lõpetanud, aastast 2012 teda pole enam. Uusrikkad on oma maitsetud kipsist majad kunagise mereväebaasi raadiojaama hoovile püstitanud... Kunagi nii korras ja hoolitsetud metsa-alune on aastakümneteks lohakile ja hooldamata jäetud ning võssa lastud kasvada, tüdruk on ammu ära kolinud, ja mis tüdruk ta tõenäoliselt ammu enam on. Minagi elan aastaid mujal. Lapsepõlvekodu on aga ikkagi kodupaik, see tõeline kodu, ükskõik siis, kus ma mujal olen elanud. Uneski ilmub ta mulle alatasa, et justkui oleksin ma seal ja miskit pole muutunud, ja kui ongi midagi vahepeal muutunud, siis olen ma kõikide asjade kiuste koju tagasi jõudnud, jõudnud tagasi sinna ja sellesse aega, mil kohtusin naabritüdrukuga... Ent siis saabub taas hommik ja unenäod lahkuvad.
Sinu nimest on saanud minu tarkus ja saatus, oled muutunud minu noorpõlve unistuste sümboliks, Sinu isikupärasest olemusest ja elukäigust olenemata. Nooruses, kui veel küsimusi erilisi polnud, olid vaid unistused ega osanud siis veel arvatagi, et elu kujuneb selliseks nagu ta on nüüd kujunenud, nagu oleme ta ise kujundanud. Mida õieti varajasest lapsepõlvest kaasa võetakse ja kuidas see edasist elukäiku mõjutab, ning kas inimese mina üldsegi muutub läbi aastate? Kui nüüd püüda ehk seletada, siis ilmselt lapsepõlves üle-elatu jätab kindlasti edaspidisele kaunis suure jälje, pitseri... Kellel turvaline perekond ja kodu, kellel ebakindlus ja kahtlused; kasvatus, vanemlik hoolitsus, kaitstus või siis selle puudumine. Ent tõenäoliselt mitte ainult lapsepõlv ei mõjuta inimest, seda teevad ka tema eelmised elud, sünnipära, päritolu. Millega on mind õieti köitnud minu elu esimene armastus – vilksatused eelmistest eludest? Kuivõrd geenidega edasiantut võiks pigem vaimu taaskordseks ümbersünniks nimetada, või õieti vist peakski? Vaim sünnib uuesti, et eelmiste elude karmavõlga tasuma hakata ja koguda ning kogeda uusi elukogemusi. Seega varajases lapsepõlves võib ilmselt mäletada asju eelmistest eludest. Hiljem kõik eelnev peaasjalikult ununeb. Jäävad ähmased pildid millestki, justkui mitte kunagi olnust või just kunagi olnust, jääb uskumus. Reaalsus, eelmised elud ja uued unistused segunevad. Aastatega tekib päevaprobleemidest tingitud ebamääraseid mõtteseoseid ja vastusteta küsimusi. Oleks vaid julgust mõelda nende üle, neid üksteisega jagada ja küsimusi küsida, mitte ainult endalt. Millist elu oled Sa elanud? Millist elu me kõik oleme elanud? Mida oleme teinud valesti ja miks? Mida võisid mõelda, kes Sa tegelikult kindlasti märkasid minu sõnatuid pilke... Kas mõtlesid vahel minule, et miks küll...? Et miks küll me vahel teeme asju, millega jätame teise inimese täiesti hämmingusse ootama? Jätame ta oote-seisundisse, aastateks, ega lõpeta oma alustatut, mis on ju üsna sarnane petmisele, teise inimese ootuste petmisele. Tegeleme nn oma asjadega, ent teine inimene on justkui köides tee ääres..., elu möödub temast, aga ära ka minna ei saa... Ehk olen ma petnud, aga ma pole seda tahtlikult teinud. Nii nagu nii mõnigi teine, kellesse mina olen heausklikult suhtunud, on mind petnud. Nagu me üksteise võidu petame endid ja kõiki iga päev, iga hetk, mõtlemata. Varjame oma tõelisi soove pseudo-kiirustamise ja näilise aja puuduse taha. Lükkame olulisi vestlusi päevast päeva homsele tõdemata, et kaotatuid hetki tagasi ei saa, aastad ega isegi päevad ei kordu. Ma olen Sind petnud minu enese ees..., ja ennastki. Ilmselt inimestel ei ole kombeks sügavuti mõtestada oma tegevusi teiste inimeste suhtes ja isegi eneste suhtes. Ning siinjuures erilisest empaatiavõimest ning suurtest vaimuannetest vist rääkida ei saa, kuivõrd need üldse õpitavad on nagu tolerantsuski? Miks küll ei leidnud ma end kordagi aiaväravat avamas, et tulla uksele koputama, ja nüüd südant valutan? Ei ühtki suudlust, ei ühtki puudutust, vaid eemalt pinget täis pilgud. Vaid unenäos olen Su juuste lõhna tundnud ja käte soojust... Kui olengi püüdnud komistades katkendlikke mõisteid leida, siis on need tundunud vahel kõik nii võltsid, valed ja mõttetud justkui tõlkes kaduma läinud, ning tihti on seejärel minu osaks jäänud mahajääja vaikiva mõtleja roll. Mu silmis peituks tõde, ja tema silmis sõnatu vastus mulle, kui vaid oskaks neid lugeda, puudutuses aastate pikkuse ootamise pinge lahendus. Ent täna olen ma jälle siin, mõtetes, et oodata, sest küsimused on ikka veel küsimata, uksele koputamata... Oodata kuni kustuvad tähed, kuni see suur kivi muutub jahedaks suve-soojuse kadudes, kuni kõiksus kaob, jääb vaid kurb-mõtlik pimedus ja lõpuks ometi saan ehk vastuse seda kivi puudutades, ta on ju pilgeni täis minu unistusi ja lootusi, mälestusi, küsimata küsimuste hirmu. Mälestuste mäletamise kivi..., virve-kivi. Ta tuleb aknale ja ma saan talle öelda, ja tema saab mulle öelda.
Projtseerides omaenese mõtteid teisele inimesele, õieti ettekujutusele teisest inimesest, ja sattudes sellest suurde vaimustusse, kas ei jää seejuures tähelepanuta teine inimene kui inimene, tema tunde-maailm ja elusaatus? Kõik minu mõtted toimuvad minu kui ainumõtleja peas. Ent see teinegi, ka Sina oled olemas oma mõtetega ja tunnetega, me kõik oleme... Praktilist-pragmaatilist eestlast aitaks siinjuures vaid ehk vargamäelaslik usin töökus. Põrgupõhja Jürka soov õndsaks saada on tava-eestlasele juba pisut liig. Teed tööd, siis ununevad rasked eksistentsi-probleemid ja peaks saabuma armastus. Ent mida Anton Hansen õieti peab silmas töö ja töö tegemise all? Kui pea on tühi igavikulistest küsimustest, siis kuidas peaks kohale saabuma armastus? Jumala armastus on niikuinii koguaeg kohal kohalt lahkumata. Seega kuidas oleks pidanud saabuma Virve armastus minu vastu? Ning millist tõestust veel oleks vajanud minu armastus Virve vastu? Oskar Luts on ähmaselt kujutanud sarnast lootusetut olukorda Arno silmade läbi, oli ju Arnolgi oma Virve sääl kuskil linnas, sõna otseses mõttes. Kättesaamatu Virve, vaikimine ja lõpuni rääkimatus... Kõik muu hingerahu aga oli Arnol Saare kodutalus ja  Paunveres... Nii jäi Arnol kodune õnn ja inimlik armastus ühildamata. Kui me loeme raamatuid, siis mida me nendest raamatutest õieti loeme, või kas või sellest praegusestki tekstist siin? Otsime tuttavaid tähti ja sõnu, või midagi enamat, tunnetust? Üritame ennast samastada, leida tuttavaid situatsioone... Vaatame pilti seinal ning mõtleme mingeid omi mõtteid...
Nii leian ma end taas tõdemuselt, et ma ei olegi midagi muud, kui vaid ma ise. Oma saatuse olen ära määranud oma igapäevaste tegevustega ja tegemata jätmistega, otsustustega, vigadega ja hirmuga teadmatuse ees ja julgusega, kui julgust on olnud... aukartusega elu ees ja eelmistest eludest pärit uskumustega. Tagantjärele tarkus ongi see kõige suurem tarkus, elutarkus. Elutarkus eluõhtul. Jääbki üle vaid lootus, et
kardin eemal, mändide vahelt paistva maja teise korruse akna taga justkui pisut väreleb...
...
2004/2011
Osa sellest loost ilmunud Emmaste Vallalehes Andrus Leberechti nime all novembris 2004

esmaspäev, 16. märts 2015

TÕLKELISTE MUDILASRAAMATUTE LAUSETE RASKUSASTE - Alvi Lina

Foto: N. Sihv.




Alvi Lina
10. a klass





TÕLKELISTE MUDILASRAAMATUTE LAUSETE RASKUSASTE


eesti keele olümpiaadi uurimistöö



Rakvere 2015



LISA 1. Andmebaas kirjastuse Sinisukk raamatute lausetest
LISA 2. Andmebaas kirjastuse Kirilill raamatute lausetest
LISA 3. Andmebaas kirjastuse Egmont raamatute lausetest


SISSEJUHATUS


Väga sageli on meedias juttu sellest, et tänapäeva lapsed ja noored loevad aina vähem. Üha enam võime märgata ka avalikes kohtades lasteaiaealisi lapsi, kes veedavad aega telefonide, süle- ja tahvelarvutite seltsis. Samal ajal pakutakse raamatupoodides küllaldaselt värvikirevaid väikelasteraamatuid, mille hulgas on nii algupärast eesti lastekirjandust kui ka  väikelastele suunatud tõlkekirjandust. Eelneva põhjal tekkis mul küsimus, kas lisaks värvikirevatele piltidele pakuvad väikelastele suunatud tõlkeraamatud ka lastele huvipakkuvat ja jõukohast lugemist.

Minu töö eesmärk on teada saada, missugune on lause eestikeelses väikelastele suunatud tõlkeraamatutes. Sellest tulenevalt püstitan uurimisküsimused: kui pikk on alles lugema õppivale lapsele suunatud raamatus lause, kas lause on lugema kutsuvalt lihtne ja selge või esineb ka keerukaid lausekonstruktsioone. Võrdlen oma töös kolme erineva kirjastuse raamatuid, et tulemus oleks objektiivsem  ning saaksin tuua välja ka võimalikke erisusi kirjastuste lõikes. Analüüsimisel kasutan uurimistöös lisaks lausepikkuse ja -liikide määramisele ka lugemisindeksit LIX, millega soovin määrata tekstide raskusastet. Andmebaase töötlen arvutiprogrammi MS Excel abil. Valisin selle teema, kuna mulle pakkus huvi see, kas koolieelikutele mõeldud raamatud on neile jõukohased või mitte, mul on ka endal kolm venda, kellest kaks juba loevad, aga selleks, et nad lugema hakkaksid ja raamatute vastu huvi tunneksid, tuli palju vaeva näha. Seetõttu tundus ka teema mulle isiklikult huvi pakkuv.

Töö esimesed kaks osa on referatiivsed, milles tutvustan mudilaskirjanduse olemust ja keeleuurijate lausealaseid soovitusi väikelaste raamatute lausele. Samuti tutvustan erinevaid lausete liike ning annan ülevaate rootslaste poolt välja töötatud loetavusindeksi LIX olemusest. Töö kolmas osa on uurimuslik ning selles analüüsin kolme kirjastuse väikelastele suunatud tõlkeraamatute lausete raskusastet loetavusindeksi LIX abil ning lauseliikide võrdluses.

Minu töö lähtehüpotees on, et väikelastele mõeldud tõlkeraamatute lause on liiga keeruline.


1. MUDILASRAAMATUD JA NENDE KEELEKASUTUS

1.1 Mudilaskirjandus – üks osa eesti lastekirjandusest

Eesti lastekirjanduse algallikas on meie rahvaluule selle kõige mitmekesisemal kujul: rahvalaulud, -jutud, mõistatused, liisusalmid jm. Sajandite kogemused kinnitavad, et näiteks muinasjutt on lapsele tema vaimseks kasvamiseks asendamatu. Kindlasti on lastekirjanduse arenguloos suuri teeneid aabits-lugemikel. Need ja mitmed muud rahvuskeelsed raamatud võimaldasid eestlastele varase kirjaoskuse ja seeläbi rahvahariduse leviku. 19. sajandi algul oskas Eestis lugeda vaid pisut üle poole rahvastikust, sajandi lõpul oli lugemisoskus juba üleüldine. (www.elk.ee)

napäeval ilmub lasteraamatuid väga palju ja raamatupoodides on riiulid kirevad, valikut on keeruline teha. Raamatud on väga erinevad mitmete tunnuste poolest, näiteks vanusegrupi poolest, kellele raamatud on suunatud, teemade poolest, mida raamatus käsitletakse, aga ka keelekasutuse poolest.

Väikelastele suunatud raamatuid on nimetatud mudilaskirjanduseks. Mudilaskirjanduseks võib nimetada raamatuid, mille tekstiline osa on pildilise kõrval suhteliselt tagasihoidlik, alates sellisest raamatust, mis on pigem pildiraamatud, mida „illustreerib” paar tekstirida ja millest algabki väikese inimese sõprus raamatuilmaga, kuni selliseni, kus pildi kõrval on juba mitu lühemat tekstilõigukest.

Enne 2010 aastat ilmus algupärast eesti mudilaskirjandust Tallinna Ülikooli lastekirjanduse dotsendi Mare Müürsepa sõnul kurvastavalt vähe (Vasli 2011). Müürsepp selgitab, et Eesti oma autorite värskeid ja vaimurikkaid mudilasraamatuid ei ole nii palju, kui neid võiks olla, enamik poes pakutavatest väikelasteraamatutest olid kordustrükid ja tõlked. Ühe raamatupoes pakutavale lastekirjandusele pilgu peale visanud Müürsepp tõdes, et 150 lasteraamatu kohta leidis ta vaid umbes 15 sellist teost, mida võiks nimetada mudilasraamatuks. See näitab, et väikelastele, kes alles hakkavad ise lugema ja teksti kokku veerima, ilmus raamatuid liiga vähe.

Vaid aasta hiljem, 2011. aastal kirjutab aga Krista Kumberg Loomingus meie mudilaskirjanduse arengust ning esitab ka suurepäraseid näiteid eesti autorite väikelasteraamatutest. Samas tunnistab Kumberg, et välismaist lektüüri on siiski oluliselt rohkem ja see konkureerib turul edukalt oma odavama hinna tõttu, aga paraku on tõlkeraamatud halvema kvaliteediga kui algupärane eesti lasteraamat. (Kumberg 2011)

2013. aastal kirjutab lastekirjanduse uurija Jaanika Palm Sirbis, et mudilasraamatud, nagu ka kogu ülejäänud elu meie ümber, on kiires muutumises. Meie mudilasraamat pole enam homogeenne mass, vaid väga erinevaid teoseid sisaldav kogum. Järjest rohkem annavad tooni pildirikkad, vähese teksti, kuid suure mõttega raamatud. Üha harvem kohtame suhtumist, et titele käib kah. Parimal juhul kannab kirjaniku suurepärast teksti, kunstniku illustratsioone ja kujundaja tööd sünergia, mis haarab kaasa ka täiskasvanu. (Palm 2013)

1.2 Nõuded mudilasraamatule ja selle keelele

Kui laps õpib lugema, tunneb ta esialgu ära üksikuid sõnu ja mõistab, mida need kujutavad. See on oluline samm lugema õppimisel. Kui laps mõistab,  missugust mõtet sõnad lauses väljendavad, on see juba teine, veelgi tähtsam samm. (Doman 1992: 160) Seega on väikelapse keelelises arengus oluline moment ka see, et ta raamatuid lugedes hakkaks lauset mõistma, sõnade kokkulugemisest ei piisa.

Mare  Müürsepp iseloomustab head väikelapse raamatut järgnevalt: selle tekst on sisukas ja mõnusas keeles. Teksti on esitatud küllalt lühikestes annustes, nii et leheküljelt loetu jääb lapsele meelde. Uuesti selle lehe vaatamisel saab ta meenutada sõnu ja neid ka juba kirjas ära tunda. Mare Müürsepp peab oluliseks just teksti ja pildi parajat vahekorda ja seda, et need mõlemad oleksid meisterlikud. Väga oluline on mudilastele mõeldud raamatus hea keelekasutus, arukas ja südantsoojendav sisu, kunstiväärtuslik pilt ja kujundus. (Tamm 2010) Krista Kumberg lisab, et mudilasraamat peab lõbus olema. (Kumberg 2008)

Krista Kumberg ütleb, et väikelapse keeletaju arengut mõjutavad mudilasraamatud väga palju. Tänapäeva lasteraamatud on tema sõnul muutunud väliselt efektsemaks, värvipildilisemaks, vormimängulisemaks, kuid palju on tulnud tõlkekirjandust, milles esineb vigast lauseehitust ja stiilivigu – mõnikord eesti keeles lihtsalt ei öelda nii, nagu raamatus otse tõlgitud on. Põhjendamatult palju kasutatakse võõrsõnu. Tõlkija näeb originaalteksti ning ei söanda autori teksti  muuta. Ladusus ja sõnamõnu lähevad aga niimoodi kaotsi. Kumberg toob veel välja, et komasid pannakse lausetesse üsna juhuslikult. (Kumberg 2000: 21-23)

Lugema hakkava lapse raamatult eeldatakse lihtsust, raamat peab olema üheselt arusaadav, raamatute kirjutajad ja tõlkijad peavad olema empaatiavõimelised inimesed, kes suudavad lapsetasandlikult mõelda ning mõtteselgus peab avalduma selges ja elavas sõnastuses. Kindlasti peab raamat arvestama lapse keelelise arengu eripäraga. Üks väikelastele suunatud populaarsete lasteraamatute keele uuring Tšehhis tõi välja, et heas raamatus on lühikesed laused, palju otsekõnet, sündmustik koondub ühe tegelase ja ühe süžeelise konflikti ümber. (Müürsepp 1998: 171-172)

Mare Müürsepp ütleb, et mudilasraamatu lause peab olema eelkõige lühike, siis on seda kergem lugeda, meelde jätta ja jälgida. Lühemat lauset lugedes on väikelapsel kergem selle rütmi tabada. Nt „Sipsiku“ lauseid uurinud Müürsepp toob välja, et seal on lause pikkus umbes 10 sõna, aga esineb ka 22sõnalisi lauseid. Samuti lisavad Müürsepa sõnul teksti vastu rohkem huvi otsekõnelaused, sest need kutsuvad esile vahetu suhtlemise illusiooni ja tekitavad enam huvi kangelase vastu. (Müürsepp 1998: 172-174)

Lisaks lausealastele soovitustele ütleb Müürsepp, et väikelastele mõeldud raamatute sõnavara peab olema eakohane ja põnev, lühikeses lauses võiks esineda palju tegusõnu, sest need annavad loole liikuvust, samas peaks vältima omadussõnu, mis „viidavad lugeja aega“ ja aeglustavad tegevust. Väikelasteraamatutes on hea kasutada kordusi, vorm peab olema täpne, tekstis peab esinema sõnamaagiat, s.t salapäraseid sõnu, head rütmi, kordusi, kooskõla. (Müürsepp 1998: 173-176)

2. LAUSETE TÜÜBID JA LAUSELÜHEND

Kuna minu töö praktiline osa keskendub mudilasraamatute lausete raskusastme võrdlusele, annan järgnevalt ülevaate eri lausetüüpide ja lauselühendi olemusest, mida andmebaasi abil hiljem analüüsin, ning Rootsis välja töötatud loetavusindeksist LIX, mida kasutan samuti mudilasraamatute lausete raskusastme määramiseks.

2.1 Lause mõiste, lausete liigid ja lauselühend

Lause on keelelise suhtluse põhiüksus. Lause abil kas väidetakse midagi sündmuse kohta, küsitakse midagi, kästakse kellelgi midagi teha, ilmutatakse soovi, et mingi sündmus leiaks aset või  avaldatakse imestust mingi sündmuse toimumise üle. (Erelt 2000: 345) Lauseid saab jagada erinevatel alustel, näiteks struktuuri järgi, vastavalt lause suhtluseesmärgile jne.

Lihtlauseks nimetatakse lauset, mis ei sisalda teisi lauseid. Näiteks Laps mängib õues.(Erelt 2000: 426) Lihtlause eriliigiks on koondlause, milles on mitu samanimelist rinnastatud lauseliiget, nt mitu alust (Jüri ja Mari läksid metsa), sihitist (Jüri sõi suppi ja praadi), öeldistäidet (Jüri on väike, aga tubli), määrust (Jüri käis Riias ja Vilniuses) jne. (Erelt 2000: 518)

Liitlauseks nimetatakse lauset, mille koosseisus on mitu osalauset. Näiteks Vihma sajab ja päike paistab. Liitlause peamised liigid on rindlause ja põimlause. Rindlause on liitlause, mille osalaused asetsevad kas lihtsalt kõrvuti, nt Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad, või on seotud rinnastavate sidesõnadega ja, ning, ega jt, nt Jõudsime hilja koju ja heitsime kohe magama. (Erelt 2000: 424) Põimlause on liitlause, mille osalaused on alistusseoses, nt Tädi Maali korjas maasikaid, et küpsetada kooki, mida külalistele pakkuda.

Liitne liitlause ehk segaliitlause on liitlause, mis sisaldab nii põim- kui ka rindlauset, ntPoiss ütles, et pole aega, ja läks edasi. (Erelt 2000: 571)

Lauselühend on aluse ja öeldise moodustaja, mille peasõnaks on käändeline verbivorm, ntdes-vorm, nud- või tud-vorm jne. Näiteks Seda kuuldes... Jõudnud koju.... Lauselühendi eriliigiks on verbita lauselühend, mis on saadud olema-verbi väljajätmisega lausest, nt Poiss läks, kepp käes, üle mäe. (Erelt: 2000 435)

2.2  Loetavusindeks LIX – teksti raskusastme määraja

Rootsis kasutatakse teksti loetavuse mõõtmiseks indeksit LIX, mis arvestab lausete pikkust ja pikkade sõnade esinemissagedust ning on lihtsalt arvutatav. Loetavuse indeksi leidmiseks tuleb:
·         leida lause keskmine pikkus (selleks jagatakse sõnade arv tekstis lausete arvuga);
·         leida, mitu protsenti on tekstis pikki sõnu (pikkadeks sõnadeks loetakse neid, milles on rohkem kui 6 tähte);
·         liita lausepikkus ja pikkade sõnade esinemisprotsent.
Tulemuseks saadaksegi LIX — loetavuse indeks. (Puksand 2004)

LIXi abil saab määrata tekstide raskusastme. Rootslased on kasutanud indeksit LIX eelkõige düsleksia välja­ selgitamisel ja korrigeerimisel, sest selle abil on lihtne teksti valida vastavalt õpilase tasemele. (Puksand 2004)

LIX-ide arvestamiseks on lausete lugemisel määrav algustäht, st otsekõnega lausetes, kus saatelause eelneb otsekõnele, loetakse saatelause ja otsekõne lause eraldi lauseteks, vastasel juhul mitte. Pikkadeks sõnadeks loetakse need sõnad, mis sisaldavad rohkem kui 6 tähte. Tabel 1 näitab, kuidas Rootsis iseloomustatakse teksti raskus­astet:

Tabel 1. Teksti raskusastme tõlgendamine Rootsis (Puksand 2004)
LIX
Teksti raskusaste
Lause pikkus (sõnades)
Pikki sõnu (%)
20
Väga lihtne
9
11
30
Lihtne
13
17
40
Keskmine
16
24
50
Raske
19
31
60
Väga raske
22
38

LIXi arvutamisel tuleb arvestada järgmisi aspekte:
·         kontrollida saab ainult seotud teksti, st mitte luuletusi, näiden­deid, sisukordi või sõnaloendeid;
·         pealkirjad ja piltide allkirjad jäetakse analüüsist välja;
·         arve, lühendeid ja sümboleid (v.a kirjavahemärgid) vaadeldakse kui sõnu. (Puksand 2004)

Muidugi tuleb silmas pidada, et eeltoodud normid on välja töötatud rootsi keele kohta, sõnade keskmine pikkus on aga keeliti erinev. Võib tekkida küsimus, kas teksti loetavuse hindamiseks piisab, kui arves­tada lause keskmist pikkust ning pikkade sõnade osatähtsust.Viivi Maanso on märki­nud, et mida noorem on laps ja väiksem lugemisoskus, seda rohkem põhjustavad pikad sõnad takerdumist. Halb lugeja suudab ühe pilgu­ga haarata vaid 3-4 tähte, hea lugeja 8-10 tähte ja üksnes kiirlugeja 13 või enam tähte. (Maanso 1982: 24-26)

3. VÄIKELASTELE MÕELDUD TEKSTIDE RASKUSASTE


Oktoobris 2014 moodustasin andmebaasi väikelastele mõeldud tõlkeraamatute tekstidest, et seejärel loodud andmebaasi lauseid ja tekstide raskusastet analüüsida. Uuringu eesmärk oli kindlaks teha, kas väikelastele mõeldud raamatute laused ja tekst üldiselt on piisavalt kergete lausetega, mis peaks laste huvi raamatute vastu suurendama. Et seda teada saada, uurisin, missugune on väikelaste raamatute tekstide loetavusindeks LIX, kui suur on liht- ja liitlausete osakaal, missuguseid liitlause tüüpe esineb, kas ja kui palju kasutatakse lausetes lauselühendit.

Kuna Lääne-Virumaa keskraamatukogus oli palju eri aegade ja eri kirjastuste väikelasteraamatuid, võtsin raamatute valiku aluseks järgmised printsiibid:
·         et teksti saaks analüüsida lausetasandil, peab mudilasraamatus olema piisavalt teksti (vähemalt 3-4 lauset leheküljel); 
·         et tulemus oleks objektiivsem, võtsin andmebaasi kolme erineva kirjastuse raamatud, igast kirjastusest aga omakorda mitu raamatut, niisugune valik annab ka võimaluse võrrelda erinevate kirjastuste lasteraamatute lauseid.

Andmebaasis (lisa1, lisa 2, lisa3) on kirjastuste Sinisukk, Egmont ja Kirilill kirjastuste lasteraamatute laused. Igalt kirjastuselt võtsin analüüsimiseks 3-5 raamatut. Kõik analüüsitud raamatud on ilmunud aastetel 2000-2013, kõigi puhul on tegu tänapäevaste suurepildiliste raamatutega, mille tekst on trükitähtedes. Iga kirjastuse raamatutest valisin juhuslikkuse alusel (enamasti raamatu algusest) enam kui 100 lauset, mida analüüsisin arvutiprogrammi MS Excel abil.

3.1 Lausete pikkus väikelastele suunatud raamatutes


Üks aspekt, mis alles lugema õppiva, lugemist harjutava lapse jaoks on oluline, on kindlasti lause pikkus. Keskmiselt oli analüüsitud kolme kirjastuse (Sinisukk, Kirilill, Egmont) lausete pikkus 7,02 sõna. Eraldi väljatooduna olid lause pikkused järgmised: Sinisukk – 8,14 sõna, Kirilill – 6,59 sõna, Egmont – 6,34 sõna. Kirjastuste lõikes esines seega erinevusi: kui kirjastuse Egmont keskmine lausepikkus oli 6,34 sõna, siis kirjastusel Sinisukk oli see lausa 8,14. Seejuures tuleb veel ka mainida, et LIXi analüüsiprogrammis, mille abil need tulemusedon välja toodud, loetakse erinevateks lauseteks ka saatelausega otsekõnelaused, mida eesti keeles grammatikas käsitletakse pigem ühe otsekõnelausena ja mida laps loeb ka ühe tervikuna. Seega, kui arvestada otsekõnelausete küllaltki suurt mahtu andmebaasis, tuleks lause keskmine pikkus saadud näitajast veelgi suurem. 

Iga kirjastuse lausete hulgas ka väga pikki (ja keerulise konstruktsiooniga) lauseid, mille lugemisega võib lapsel raskusi tekkida. Näiteid:
·         Liisa aga unustas vana kana söötmata, kuigi too püüdis kaagutades ja tiibadega vehkides tema tähelepanu võita. (Sinisukk)
·         Hommikul pärast ärkamist jooksis Liisa kohe kanalasse vaatama, kas uus kana on hästi maganud ja muna munenud. (Sinisukk)
·         Tema ema sai kohe peale kassikese sündi aru, kellega tal tegemist on, ning andis oma kiisule vastava nime. (Sinisukk)
·         Ta ei teinud aga midagi vana kana heaks, kes pidi kükitama vanal heinahunnikul nurgas, kus tuul tõmbas. (Sinisukk)
·         Linnud, kes hakkasid laulma ainult mängulustist, punastavad, märgates puude all nii paljusid loomi, kes neid kuulama on jäänud ja naeratavad, sest laul meeldib neile. (Sinisukk)
·         Sadu tihenes, langes loendamatuid helbeid, kui Robin märkas põldhiire lapsi, kes vudisid ringi, ega kuulanud oma ema kutset: „Kohe, kohe siia!“ (Kirilill)
·         Oravapoiss silkas tal vapralt kannul, aga Priidu silmad vedasid teda alt – ta nägi, et teel on suur kivimürakas, tahtis selle otsa hüpata, et kaugemale kaeda. (Kirilill)
·         Kannatlik Kaelkirjak ootas, kuni õunapuu kasvas päris suureks ja oli lõpuks sama kõrge kui kannatlik Kaelkirjak. (Egmont)
·         Ta armastas neid nii väga, et ühel ilusal päeval pani ta mulda õunaseemne ja asus kannatlikult ootama. (Egmont)

3.2 Eri kirjastuste lausete raskusastme võrdlus lugemisindeksi LIX järgi


Analüüsin andmebaaside lauseid loetavusindeksi LIX abil. Selleks kasutasin veebilehel www.lix.se asuvat programmi. Analüüsitud andmebaasis oli eri kirjastuste lauseid 121 – 150. Erinevus kirjastuste vahel tuleneb ka sellest, et eri kirjastustel oli erinev arv saatelausega otsekõnelauseid, mida analüüsiv programm tõlgendab kahe eraldi lausana. Analüüsi tulemused on esitatud tabelis 2.
Tabel 2. Mudilasraamatute tekstide analüüs loetavusindeksiga LIX

Sinisukk
Kirilill
Egmont
Lauseid andmebaasis
121
150
119
Sõnu kokku
985
989
755
Pikki sõnu
(rohkem kui 6 tähte)
274
284
214
Keskmine sõnade arv
8,14
6,59
6,34
Pikkade sõnade osakaal
27,82
28,72
28,34
Lugemisindeks LIX
36
35
35


Kõigi kolme kirjastuse tekstide lugemisindeksid olid küllaltki sarnased: 35 (Kirilill ja Egmont) ja 36 (Sinisukk). Kui üldiselt näitab rootslaste tõlgenduste järgi niisugune indeks pigem kergemapoolset teksti (vahemik 30-40 on lihtne tekst), siis alles lugema hakkava väikelapse jaoks on indeks 35-36 liiga kõrge.

Eestis on loetavusindeksit arvestanud oma aabitsa koostamisel õpetajad-metoodikud Mare Kütt ning Küllike Kütimets. Võtsin nendega ühendust ning sain teada, et nemad on oma hiljuti ilmunud aabitsa ja algklassi emakeeleõpikute puhul järginud järgmisi loetavusindekseid:
1. kl soovituslik LIX 15-20;
2. kl soovituslik LIX 20-25;
3. kl soovituslik LIX 25-35;
4. kl soovituslik LIX 35-40.

See jaotus on Kütil ja Kütimetsal paika pandud Rootsi eeskujul ning selle põhjal on minu analüüsitud mudilasraamatute raskusaste võrreldav 3. ja 4. klassi õpilasele suunatud raamatute raskusastmega. Seega on ka selle mõõdiku järgi laused lugema hakkavale lapsele liiga keerulised. Erinevused võrreldud kirjastuste lõikes olid väga väikesed.

Lisaks lause pikkusele analüüsib LIX ka pikkade sõnade osakaalu tekstis. Pikki sõnu (6 ja enam sõna) oli eri kirjastustel küllaltki võrdselt: kirjastusel Sinisukk 274 pikka sõna (kõigist sõnadest 27,82%), kirjastusel Kirilill 284 pikka sõna (kõikidest sõnadest 28,72), kirjastuse Egmong lausetes esines pikki sõnu 28,34% kõikidest sõnadest (214 pikka sõna).
Näiteid pikkadest sõnadest:
kirjastus Sinisukk: sadamavalvur, siutsatuste, ümbritsetuna, puupardikest, ·         ·        tuuletõmbusest, toiduvarusid, varahommikul, tööriistakastis, talvekuudeks, kannikesevärvi, kollasepunasekirju, elavaloomuline, heinahunnikul, joogikünasse, mängulustist, kõrkjavarrest, majapidamisest, magamamineku, maasikakaramelle; 
·         kirjastus Kirilill: sädistaja, Pähkli-Priit, koopaorav, oravapoiss, rasvatihased, rebaseisandale, sügislehed, samblavooditel, sootihased, siiliperekonda, vooderdanud, õhtueineks, vembumees, täissöönud, tihasepoeg, esmakordselt, ennelõuna, loendamatuid, musttihased, lumehelbekest;
·         kirjastus Egmont: mägraema, salapärane, siilipoissi, õunaseemnest, õunapuuokstest, õunapuuõiele, tibatillukesed, vorstileivad, hommikuringi, ettevaatlik, fotoaparaat, loomalapsed, lasteaiaõpetaja.

3.3 Liht- ja liitlausete osakaal erinevate kirjastuste väikelasteraamatutes


Järgnevalt  soovisin teada saada, kui keerulise struktuuriga lauseid on eri kirjastuste mudilasraamatutes. Selleks uurisin liht- ja liitlausete osakaalu kõigist lausetest ning liitlausete tüüpe, mida raamatutes oli kasutatud. Samuti uurisin, kui paljudes lausetes esineb lauselühendit. Tõin andmed välja eraldi uuritud kolme kirjastuse – Sinisukk, Kirilill ning Egmont – kohta. Saatelausega otsekõnelaused on EKG II järgi loetud liitlauseteks (põimlauseteks), sest seal on nimetatud otsekõnelauset sidendita kõrvallauseks ning järelikult saatelauset selle pealauseks. (Erelt jt 1993: 292) Saatelausega otsekõnelaused on loetud edaspidises analüüsis põimlauseteks.

Kirjastuse Sinisukk raamatutes oli lihtlauseid 43% ja liitlauseid 57% (joonis 1).
Joonis 1. Liht- ja liitlausete osakaal kirjastuse Sinisukk raamatutes

Kirjastuse Kirilill andmebaasist selgus, et selle kirjastuse raamatutes on liitlausete osakaal märkimisväärselt väiksem (joonis 2). Liitlauseid esines 45%, lihtlauseid 55%. Seega on selle kirjastuse laused struktuurilt kirjastuse Sinisukk raamatutest lihtsamad.
Joonis 2. Liht- ja liitlausete osakaal kirjastuse Kirilill lasteraamatutes




Kirjastuse Egmont väikelasteraamatutes oli lihtlauseid kõigest 37%, liitlauseid aga koguni 63% (joonis 3). Selle kirjastuse lause oli analüüsitud kirjastuste tekstidest kõige raskem. Mingil määral võib see tuleneda ka sellest, et kirjastuse Egmont lausete hulgas oli kõige enam saatelausega otsekõnelauseid, mis on liitlaused.
Joonis 3. Liht- ja liitlausete osakaal kirjastuse Egmont lasteraamatutes





 Lihtlausete eriliiki koondlauset oli kirjastuse Sinisukk lausete hulgas 9%, kirjastuse Kirilill lausete hulgas 8% ja kirjastuse Egmont lausete hulgas samuti 9%. Selles osas kirjastuste vahel suuri erinevusi ei olnud.

Seega oli kõige rohkem oli liitlauseid ja lause kõige raskem kirjastuse Egmont lasteraamatutes, järgnesid Sinisukk ja siis Kirilill (vastavalt 63%, 57%, 45%). Liitlausete osakaal on alles lugema õppiva lapse jaoks liiga suur.

3.4 Eri liitlausetüüpide esinemissagedus mudilasraamatutes

Järgnevalt vaatlesin lasteraamatutes esinevate liitlauste tüüpe: kui palju on rindlauseid, põimlauseid ja segaliitlauseid (joonis 4).
Joonis 4. Liitlause tüüpide esinemissagedus eri kirjastuste raamatutes




Rindlauseid oli kõige rohkem kirjastusel Kirilill (14% liitlausetest). Kirjastuse Egmont liitlaustest oli rindlauseid 10% ja kirjastusel Sinisukk oli rindlauseid 8%.

Kõige enam esines liitlausetest põimlauseid: kirjastuse Egmont liitlausetest oli 72%, kirjastuse Sinisukk liitlausetest 71% ja kirjastuse Kirilill liitlausetest 67% põimlauseid. Erines ka mitmekordseid alistussuhteid, mis muudavad väikelapsel teksti lugemise raskeks. Erinevused kirjastuste vahel ei ole liitlause liikide osas kuigi suured.

Põimlausete hulgas esineb ka päris keerulise struktuuriga põimlauseid. Näiteid:
·         „Nendest õuntest jagub kõigile,“ sõnas kannatlik Kaelkirjak, „aga need ei ole veel küpsed, nii et varuge kannatust.“ (Egmont)
·         Häbelik kassike, kes siiani ei olnud julgenud veel kellegagi rääkida, on endale sõbra leidnud. (Sinisukk)
·         Tüdruk jõudis järeldusele, et kokkuhoiu ja munamüügiga saaks ta oma väikese farmi suureks majapidamiseks muuta. (Sinisukk)
·         „On viimane aeg minna kõigile mu talveunne vajuvatele sõpradele head und soovida!“ hüüdis ta proua Sädistajale. (Kirilill)
·         Aga kui mulle lasteaias toit ei maitse,“ vastab väike Rebane kõhklevalt,“siis on mul vähemalt vorstileivad omast käest võtta!“ (Egmont)
·         Liisa aga unustas vana kana söötmata, kuigi too püüdis kaagutades ja tiibadega vehkides tema tähelepanu võita. (Sinisukk)
·         Ühel päeval avastavad Ants ja Jaak, et džungel on salapärane paik, kuhu tasub minna. (Egmont)

Segaliitlaused on kõige keerulisemad liitlaused alles lugema hakkava lapse jaoks, sest segaliitlause on kõige raskema konstruktsiooniga, seal on koos nii rinnastus- kui alistusseos. Segaliitlauseid oli kirjastusel Egmont 18% kõigist liitlausetest, Sinisukk 20%, kirjastusel Kirilill 21% kõigist liitlausetest. Erinevused ei ole taas väga suured, kõikumine kirjastuste vahel on vaid 2-3%. Näiteid keerulisematest segaliitlausetest:
·         Oravapoiss silkas tal vapralt kannul, aga Priidu silmad vedasid teda alt – ta nägi, et teel on suur kivimürakas, tahtis selle otsa hüpata, et kaugemale kaeda. (Kirilill)
·         Sadu tihenes, langes loendamatuid helbeid, kui Robin märkas põldhiire lapsi, kes vudisid ringi ega kuulanud oma ema kutset: „Kohe, kohe siia!“ (Kirilill)
·         Varahommikul proovige teiegi olla vaikselt, kikitage kõrvu ja kui teil veab, võite kuulda linnikeste laulu! (Sinisukk)
·         Tema ema sai kohe peale kassikese sündi aru, kellega tal tegemist on, ning andis oma kiisule vastava nime. (Sinisukk)
·         Ta armastas neid nii väga, et ühel ilusal päeval pani ta mulda õunaseemne ja asus kannatlikult ootama. (Egmont)
·         Kannatlik Kaelkirjak ootas, kuni õunapuu kasvas päris suureks ja oli lõpuks sama kõrge kui kannatlik Kaelkirjak. (Egmont)

Lisaks liht- ja liitlausete analüüsile uurisin, kui palju on mudilasraamatute lausetes lauselühendit (joonis 5). Lauselühendi esinemise osas oli eri kirjastuste osas kõige suurem erinevus. Kirilille kirjastuse lausete hulgas esines lauselühendit kõige enam – lauselühendit esines koguni 10% kõigist lausetest. Kirjastuse Sinisukk lausetes esines lauselühendit 4% lausetest. Kirjastuse Egmont analüüsitud lausete hulgas ei esinenud lauselühendit üldse. Lauselühendi liikidest esines enim des-lauselühendit.

Joonis 5. Lauselühendi esinemissagedus %-des

Näiteid lauselühenditega lausetest:
·         Teel lõbustas Liisa end arvutamisega, kui palju ta võiks teenida, müües ühe muna päevas. (Sinisukk)
·         Martin, nähes nii imekena hiirekest, tahab kinkida talle lilleõie. (Sinisukk)
·         „Mida ütleks küll tema ema, kui ta seda näeks,“ mõtleb mesilane, nähes kassipoeg vigurvänta üleval puu ladvas. (Sinisukk)
·         Linnud, kes hakkasid laulma ainult mängulustist, punastavad, märgates puude all nii paljusid loomi, kes neid kuulama on jäänud ja naeratavad, sest laul meeldib neile. (Sinisukk)

3.5 Kokkuvõte ja järeldused lausete raskusastme kohta


Analüüsisin kolme kirjastuse väikelastele mõeldud raamatute raskusastet. Keskmiselt oli kolme kirjastuse lausete pikkus 7,02 sõna. Kirjastusel Sinisukk oli kõige rohkem pikki lauseid – keskmine sõnade arv oli lauses 8,14 sõna.
Lugemisindeksid olid kolme uuritud kirjastuse lasteraamatutes suhteliselt sarnased: 35 ja 36. Sellise indeksiga tekstid liigitatakse küll rootslaste hinnangul tavamõistes kergete hulka, kuid alles lugema õppivale lapsele on niisuguse indeksiga tekst liiga raske. Pikkade sõnade osakaalu poolest kirjastuste seas väga suuri erinevusi ei olnud, kuid kõigi kirjastuste lausetes esines ka päris pikki sõnu.

Kõige rohkem liitlauseid esines kirjastuse Egmont mudilasraamatutes ja kõige vähem oli neid kirjastuse Kirilill raamatutes. Kirilille kirjastusel oli kõige rohkem lihtlauseid, seega on just sellel kirjastusel kõige lihtsamad laused. Huvitav on siinjuures välja tuua, et just kirjastuse Kirilill raamatute tõlkijate hulgas on tuntud kirjanikud (Leelo Tungal, Maarja Kangro, Helvi Jürisson), samas kui kirjastuse Sinisukk raamatutes ei ole raamatute autori või tõlkija andmeid võimalik raamatust leida.

Kõige rohkem põimlauseid oli kirjastusel Egmont ja kõige vähem kirjastusel Kirilill. Segaliitlaused on alistus- ja rinnastusseose sidumise tõttu kõige raskemad väikese lapse jaoks. Neid oli kõige rohkem kirjastusel Kirilill ja kõige vähem kirjastusel Egmont, kuid vahed olid väga väikesed. Lauselühendit esines kõige rohkem kirjastusel, samas kui kirjastuse Egmont lausetes polnud seda üldse.

Eelnevast tulenevalt võib väita, et väikestele lastele annaks kirjutada kergemat teksti, kui tõlkijad ja toimetajad sellega rohkem vaeva näeks. Üheks „mõõdupuuks“ võiks meiegi kirjastustel olla loetavusindeks LIX, mida Eestis veel kuigi aktiivselt ei kasutata.

KOKKUVÕTE


Minu uurimistöö keskendus väikelastele mõeldud raamatute lausele. Teema oli huvitav ning töö tegemine avardas mu silmaringi. Samas oli uuritav teema ka vajalik, sest Krista Kumbergi sõnul mõjutavad lapsepõlves loetud tekstid meie keeletunnetust kogu elu (Kumberg 2000: 21), seega on oluline teada saada, missugune on tänapäevase mudilasraamatu lause.

Sissejuhatuses püstitasin uurimistöö eesmärgid ning sain need tööga täidetud. Minu püstitatud lähtehüpotees osutus tõeseks. Väikelastele mõeldud raamatutes on liiga raske tekst ja see ei kutsu väikseid, alles lugema õppivaid lapsi raamatute juurde. Seda kinnitas nii loetavusindeks LIX kui ka lausepikkuse ning -liikide analüüs. Tänapäevastes väikelasteraamatutes on küll kirevad ja ilusad pildid, kuid tekst piltide juures võib jääda lapsele arusaamatuks ning võib vähendada huvi lugemise vastu. Meie mudilasraamatute laused on liiga pikad, seal esineb keerukaid alistusseoseid, samuti esineb päris palju segaliitlauseid. Mudilasraamatute teksti LIX-analüüsi tulemus on vastav pigem 3.-4. klassi lapse tasemele kui alles lugema õppiva lapse tasemele.

Selle töö tegemine aitas mul meelde tuletada lause eri liike ja lauselühendi olemust. Meenus, kuidas ise kunagi lugema õppisin. Enne selle uurimistöö tegemist ei teadnud ma midagi ka loetavusindeksist LIX. Seega õppisin keelealaselt palju uut juurde. Peale selle sain uusi teadmisi uurimistöö koostamise kohta ning töö vormistamise kohta arvutis.

KASUTATUD KIRJANDUSE LOETELU


Albert, Anna-Lisa 2009. Väike rebane 2000. Tõlkinud Kadi-Riin Haasma. Tallinn: Egmont

Baxter, Nicola 2001. Džunglis. Tallinn: Egmont

Carr, John 2012. Kannatlik kaelkirjak ja teisi väärt lugusid. Tõlkinud Annely Jauk. Tallinn: Egmont

Doman, Clenn 1992. Kuidas väikelast lugema õpetada. Tallinn: Katherine Kirjastus

Eesti lastekirjanduse Keskuse koduleht. www.elk.ee (20.01.2015)

Erelt, Mati jt 1993. Eesti keele grammatika II. Süntaks. Eesti Keele ja Kirjanduse Instituut

Erelt, Mati 2000. Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Hiver, Jeanne 2002. Hiilgav mõte. Tõlkinud Maarja Kangro. Tallinn: Kirilille Kirjastus

Hiver, Jeanne 2006. Lumekanad. Tõlkinud Helvi Jürisson. Tallinn: Kirilille Kirjastus

Hiver, Jeanne 2006. Pähkli-Priit. Tõlkinud Maarja Kangro. Tallinn: Kirilille Kirjastus

Hiver, Jeanne 2006. Suur Torm. Tõlkinud Helvi Jürisson. Tallinn: Kirilille Kirjastus

Kumberg, Krista 2000. Tõlkekirjandus näitab keelt. Nukits. Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus

Kumberg, Krista 2008.05.17. Tere, mina olen... Postimees

Kumberg, Krista 2011. Jõukas aeg jätkub. Eesti lastekirjandus aastal 2010. Looming nr 4


Kuupüüdja Pepe 2000. Tallinn: Sinisukk

Liisa ja tark kana 2000. Tallinn: Sinisukk

Maanso, Viivi 1982. Meie õpikute keelest: sõnapikkusest ja selle vastavusest õpilaste lugemisoskuse tasemele. Nõukogude Kool 1

Montemagno, V 2002. Väikesed kiisulood. Tõlkinud Leelo Tungal. Tallinn: Kirilille Kirjastus

Mängime peitust 2000. Tallinn: Sinisukk

Müürsepp, Mare 1998. Laps on hakanud lugema. Tallinn: Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus

Palm, Jaanika 2013.03.07. Karneval ja köögiviljasupp: eesti lastekirjandus aastal 2012. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/karneval-ja-koeoegiviljasupp-eesti-lastekirjandus-aastal-2012/ (15.01.2015)

Puksand, Helin 2004. Loetavusindeksi LIX sobivusest eestikeelsele tekstile. Tekstid ja taustad III. Tartu: Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 28. http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/40068/kasik_tekstid_3_ocr.pdf?sequence=1 (04.01.2015)

Tamm, Merike 2010.08.28. Eesti mudilasraamatute seas on põud.
http://eesti.info/uudised/uudis.php?uudis=Eesti_mudilasraamatute_seas_on_p%F5ud&uid=880552 (21.01.2015)

Tii-Tii tihasepoja äpardused 2001. Tallinn: Kirilille Kirjastus

Vasli, Karolina 2010.08.28. Eesti mudilasraamatute seas on põud. www.ohtuleht.ee
http://www.ohtuleht.ee/392228/eesti-mudilasraamatute-seas-on-poud (30.12.2014)

Veider paar 2000. Tallinn: Sinisukk

LISA 1
Lisa 1. Kirjastuse Sinisukk lasteraamatute laused
Liisal oli kanalas vaid üks, sulgiv kana, kes munes ühe muna päevas.
Liisa tahtis kahte kana: „Kui saaksin kaks muna päevas, oleksin proua!“
Lõpuks otsustas ta pühapäeva hommikul turule minna, et osta endale ka teine kana.
Teel lõbustas Liisa end arvutamisega, kui palju ta võiks teenida, müües ühe muna päevas.
Tüdruk jõudis järeldusele, et kokkuhoiu ja munamüügiga saaks ta oma väikese farmi suureks
majapidamiseks muuta.
Tema ise võiks siis kanda ilusaid riideid ja tal oleksid teenrid – hea muretu elu.
Turul tingides ostiski Liisa kana.
Müüja ütles, et too muneb igal hommikul ühe muna.
Kana oli tõepoolest just selline, millist Liisa soovinud oli.
Ta tasus ostu eest, pani kana õrnalt korvi ja hakkas tagasi minema.
Koduteel kiitis Liisa kanakest taevani ja hellitas nii kuidas oskas.
„Küll näed, kui hästi sa minu juures elama hakkad,“ ütles Liisa.
„Sul ei tule millestki puudust.
Vastupidi: kui sa mulle lubad, et muned päevas ühe muna, annan sulle hästi tervislikku ja toitvat sööki.
Ja iga päev teen sulle väikestest õlgedest uue pesa.
Sinust saab kõige hoolitsetum kana terves külas.
Ei terves maailmas pole ühtegi teist kana, kes elaks nii hästi kui sina!“
 Kui nad farmi jõudsid, sai uus kana suure portsu toitu ning palju kiitusi ja hellitusi.
Liisa aga unustas vana kana söötmata, kuigi too püüdis kaagutades ja tiibadega vehkides
tema tähelepanu võita.
Vaeseke pidi leppima veega, mis oli jäänud lehmade joogikünasse.
Vahepeal oli kätte jõudnud magamamineku aeg ja Liisa asus uuele kanale pesa valmistama.
Ta võttis ilusa korvi, täitis selle värskete ja pehmete õlgedega.
Nii  sai mugav ja soe pesa.
Liisa pani pesa kanala keskele, kaugele tuuletõmbusest.
Ta ei teinud aga midagi vana kana heaks, kes pidi kükitama vanal heinahunnikul nurgas, kus tuul
tõmbas.
Hommikul pärast ärkamist jooksis Liisa kohe kanalasse vaatama, kas uus kana on hästi maganud
ja muna munenud.
Niipea kui ta oli ukse avanud, jooksis kana välja.
Liisa läks talle järele ja hüüdis: „Miks sa ära jooksed?
Tule kohe tagasi!"
„Sinu kanalasse?
Isegi mitte unes!
Ma ei ole hull!" vastas kana.
„Miks sa nii ütled?
Kas ma ei kohelnud sind hästi?"
Pardike Pepe elas imeilusa järve kaldal, kus kasvasid kõrkjad.
Kord nende vahel uidates nägi ta üht väga pikka kõrkjavart.
„Miks mitte teha sellest õngeritv,“ mõtles Pepe.
Ta murdis varre, puhastas selle lehtedest ja viis koju.
Et kõrkjavarrest saaks tõeline õng, oli vaja veel kolme asja: nööri, korki ja konksu.
Pepe jooksis ema juurde, palus puuvillast nööri ja sidus selle tihedalt ümber ridva.
Siis läks Pepe isa juurde ja sai tema käest pudelikorgi.
Pardike oli väga rahul.
Puudus veel õngekonks ja sööt.
Kust leida tükk traati?
Pepe tuhlas tööriistakastis.
„Siin see ongi!
Lõpuks ometi!“ hüüdis ta rahulolevalt.
Ta painutas pisut traati, sidus selle õngenööri otsa ja jooksis siis kööki.
Sealt võttis ta söödaks tüki leiba.
Nüüd oli kõik korras.
Pepe võis rahul olla.
Puudus veel vaid paat.
Ta otsustas selle sadamavalvur Tomilt laenuks küsida.
„Vaata siia!
Mul on siin just sulle sobilik,“ ütles Tom ja näitas talle ilusat punaseks värvitud puupaadikest.
„Siin on aerud.
Võid rahulikult minna.
Ma jälgin sind eemalt.“
Pardike vajutas oma mütsikese kindlalt pähe, hüppas paati ja hakkas sõudma.
Lõpuks otsustas pardike, et on aeg peatuda ja kala püüda.
Sulpsti!
Ta viskas õnge vette ja hakkas ootama.
„Niipea kui saan ühe ilusa kala kätte, lähen kaldale ja näitan kõigile, kui tubli ma olen,“ mõtles Pepe.
„See on ime.
Lõpuks ometi räägib ka täheke kellegagi,“ siristab linnuke.
Häbelik kassike, kes siiani ei olnud julgenud veel kellegagi rääkida, on endale sõbra leidnud.
Kes ütles, et kassid ja koerad omavahel hästi läbi ei saa?
Nendele, kes veel ei tea – kassike Kiti ja koerake Reks on olnud lahutamatud sõbrad sünnist saati.
Kiti on elav ja väga ülemeelik.
Reks aga on lahke, hea ja väga kannatlik.
Kui te vaid teaksite, kui palju kordi on Reks pidanud hädast välja aitama vallatut Kitit!
Vaadates kaht sõpra, arvab linnuke: „On see vast veider paar!“
Linnuke harjutab kõrgel oksal uut lauluviisi.
Julge kassipoeg on roninud puu otsa, et kontserti lähemalt kuulata.
Kiisu on endale istumiseks valinud väga peenikese ja ebakindla puuoksa.
„Mida ütleks küll tema ema, kui ta seda näeks,“ mõtleb mesilane, nähes kassipoeg vigurvänta
üleval puu ladvas.
Jah, täpselt, vigurvänt on selle kassi nimi.
Tema ema sai kohe peale kassikese sündi aru, kellega tal tegemist on, ning andis oma kiisule vastava
nime.
Vigurvänt naudib esmakordselt kontserti ja samas ka erakordset vaadet.
Mida ütlevad küll tema sõbrad, kui ta sellest kõigest neile räägib!
Pupi on jänku, kes armastab väga loodust.
Talle meeldib olla lillede keskel.
Ta on väga ettevaatlik, et lilledele mitte peale astuda.
Pupile maitsevad ka seened ja nii ta nuusutabki suurt punase kübaraga ja valgete täppidega seent.
Tal on väga lõbus.
Jänku ei märkagi, et kaks liblikat üritavad istuda tema kõrvaotsale.
„Valmis maanduma...!“ hüüab kollasepunasekirju liblikas.
„Tulen!“ vastab tema sõber.
Tigu vaatab seda lõbusat mängu pealt.
Hiireneiu seilab vaiksel järveveel.
Martin, nähes nii imekena hiirekest, tahab kinkida talle lilleõie.
Hommikul vara kostub lõbusat muusikat!
Mets ärkab linnukoori armsate siutsatuste saatel.
Linnukesed istuvad vana puu okstel, ümbritsetuna lõhnavatest õitest.
Kõik metsaelanikud imetlevad lindude laulu ja jooksevad lähemale, et paremini kuulda.
Linnud, kes hakkasid laulma ainult mängulustist, punastavad, märgates puude all nii paljusid loomi,
kes neid kuulama on jäänud ja naeratavad, sest laul meeldib neile.
Varahommikul proovige teiegi olla vaikselt, kikitage kõrvu ja kui teil veab, võite kuulda linnikeste laulu!
Koerake Maasi on leidnud maasikakaramelle ja võtab neilt nüüd pabereid ümbert.
Maasi on valge karvaga, pehme ja alati sõbralik.
Kannikesevärvi taevas lendab õrn liblikas, kes sarnaneb lilleõiega.
Lennates jätab ta taevasse valge raja.
Sel ajal kui Maasi liblikat vaatleb, varastab hiireke kiirest ühe karamelli.
Taevas värvub punaseks.
Koheva sabaga usin oravake kogub talvekuudeks toiduvarusid.
Oravakese vastandiks on Parbo, elavaloomuline koerake, kes mängib kahe liblikaga peitust.
Temal muresid ei ole.
Nutikas liblikas maandub Parbo sabale, öeldes:“Lõpuks leidsin su üles!“
Koerake liigutab rõõmsalt saba ja kõrvu.
Puuoksalt vaatab seda pealt linnuke ja vangutab pead.
Õnneks on nad kõik erinevat värvi, muidu ei suudaks neil keegi vahet teha.
Tipi, Täpi, Tuti ja Tobi on nelikutest kassikesed.

LISA 2
Lisa 2. Kirjastuse Kirilill lasteraamatute laused
Mu nimi on Tii-Tii.
Kui mõni üritab mind kutsuda lihtsalt tihasepoeg Tiiks, siis pole see temast sugugi kena.
Ma olen juba suur ja tark.
Isegi väga tark.
Lausa ninatark.
Seda ütleb mulle tihtipeale isa.
See aga tähendab, et võin igaühele oma tarkusega vastu nina anda.
Ma lihtsalt olen nii tark.
Seda on kõik noored tihased, kes siutsuvad-säutsuvad ja natuke eputavad.
Ka meie sugulased sootihased ja musttihased.
Meie, rasvatihased, oleme aga kõige enam tarkust täis, sest me oleme lihtsalt kõige ilusamad.
Ma sündisin oma vanemate neljanda lapsena ühe talumaja vanas postkastis.
Isa-ema olid sinna oksakesi ja heinakõrsi tassinud, neist pesa pununud ja sulekestega pehmeks
vooderdanud.
Seal ma siis sündisingi.
Andsin toksu vastu mind kaitsvat munakoort.
Väljas toksiti vastu, kuni koor katki läks.
Nii pääsesingi siia ilma.
Õde ja kaks venda ootasid mind juba ees.
Varsti lendas pessa ka isa.
Tal oli rasvane uss noka vahel.
Kassiperre sündis neli poega.
Nimeks said nad Kiti, Kati, Kuti ja Vati.
Nad on kogu aeg ninapidi koos ja muudkui mängivad.
Eriti meeldib neile hullata suures lõngakorvis, nii et lõngakerad veerevad.
On alles lõbusad kassipojad!
Nad pole välimuselt üldse üksteise moodi.
Kiti on üleni valge, Kati on hall, Kuti karv on punakas ja Vatil on ilus kuldpruun kasukas.
Kas sina oled oma venna või õega sarnane?
Tiisu sündis ühe linnapargi kõrvalises nurgakeses.
Kui kassipoja silmad esmakordselt lahti läksid, ei näinud ta enda läheduses ei ema ega isa.
Kiisule kippusid korraga kallale nii nälg, kurbus kui ka hirm.
Ta oleks tahtnud haledalt näuguda, et oma südant kergendada.
Kuid tema roosadelt huultelt ei tulnud ühtki piuksu.
Õnneks juhtus kassipojast mööduma üks vanatädi, kes oli parki jalutama tulnud.
Tädi märkas kiisut, võttis ta sülle ning viis oma koju.
„Panen sulle nimeks Tiisu,“ lausus vanatädi.
„Minagi olen maailmas üksikuks jäänud.
Aga nüüd on meil koos tore olla.
Minul, sinul ja värvuke Valmaril.“
Tiisu oleks tahtnud vanatädile aitäh öelda, kuid ta ei suutnud ainsatki häälitsust kuuldavale tuua.
Vanatädi juures sai Tiisu endale ilusa kausikese, millesse tädi kallas mõnusalt sooja piima.
Kui kassipoeg  oli kõhu täis saanud, tundis ta end palju paremini.
Kevadeks olid kõik puud metsas saanud selga uue rohelise kuue.
Ka jänku Robinil oli seljas uhiuus korv!
Ta jalutas vilet lastes metsa all, kui ta teele hüppas äkki sõber Pähkli-Priit.
„Hirvebeebi on sündinud!
Lähen teda vaatama.
Kas tuled kaasa?“ hüüdis Pähkli-Priit.
Robinile see mõte meeldis, ta asus sedamaid koos sõbraga teele.
Et kiiremini edasi jõuda, hüppas Pähki-Priit Robini uude korvi.
Korraga kuulsid nad proua Sädistaja ärritunud kisa.
Mis siis ometi juhtunud oli?
Oli see vast pahandus!
„Kõtt, välja, proua Kägu!“ hurjustas proua Sädistaja.
„Ei tohi oma mune minu pessa muneda!“
Robin teadis, et proua Kägu oli endale pesa punumiseks liiga laisk.
Seetõttu oli tal paha komme oma mune võõrastesse pessadesse sokutada.
Oi-oi!
Aga õnneks oli jänese imepärases korvis hädale lahendus varuks.
„Mis te arvate, kas see kaabu sobiks teie pisikestele pesaks?“ küsis ta.
„Mis hiilgav mõte, kuku-kuku!“ jäi käoproua rahule.
Ma näen seal hirveema lemmiklilli!“
Robin hakkas edasi astuma, kui äkki hüüdis Pähkli-Priit: „Oot-oot!“
Vesiroosid kasvasid aga sügavas vees.
Neid polegi nii lihtne kätte saada, tõdes Robin koos konnadega, kes olid talle appi tulnud.
Metsas olid varisenud viimased sügislehed.
Robin vaatas taevasse ja nägi väikest lumehelbekest, mis laisalt maa poole liugles.
Kõhklematult asus ta tegutsema.
„On viimane aeg minna kõigile mu talveunne vajuvatele sõpradele head und soovida!“ hüüdis
ta proua Sädistajale.
Kõgepealt jõudis ta koopaorava juurde.
See oli jõudnud pidevalt toitu pugides oma kõhu peaaegu maani kasvatada.
„Tere, koopaorav, väljas sajab lund.“
„Ja-jaa, talvetaat puistab seal jahu,“ ümises koopaorav ja vajus sealsamas unne.
Siis kihutas ta siiliperekonda külastama.
Liiga hilja!
Täissöönud pontsakad siilid magasid sügavat und oma kohevatel samblavooditel.
Sadu tihenes, langes loendamatuid helbeid, kui Robin märkas põldhiire lapsi, kes vudisid ringi,
ega kuulanud oma ema kutset: „Kohe, kohe siia!“
Robin püüdis nad kähku kinni ja paigutas oma seljakorvi.
„Ei ole teil siit pääsu, te üleannetud!“
Põldhiire-ema luges kõik üle: „Üks, kaks,kolm,neli...taevake, kaks on puudu!“
Sealsamas lendasid kohale harakas Kät-Kät ja roherähn proua Sädistaja.
„Halvad uudised!“ kädistas Kät-Kät.
„Rebane suursuli on teie kaks last kinni püüdnud.“
„Nad on tema urus vangis,“ lisas proua Sädistaja.
„Kuidas me nad vabastame?“ küsis ta.
„Pähkli-Priit on ära eksinud,“ teatas Robin.
„Kas te teate, kus ta elab?“
„Ah sina siis polegi uudiseid kuulnud!
Priidu vanemad panid lausa kuulutuse välja.
Nad elavad siit kolme lagendiku kaugusel.“
Jänku Robin asus sedamaid teele.
Oravapoiss silkas tal vapralt kannul, aga Priidu silmad vedasid teda alt – ta nägi, et teel on
suur kivimürakas, tahtis selle otsa hüpata, et kaugemale kaeda.
Hüppaski!
Ja maandus rebaseisanda seljal, kes seepeale uinakust ärkas.
„Oi, andke andeks, härra Rott!“ vabandas Pähkli-Priit.
„Ah sa väike närukael, koperdad mulle otsa ja teed mu üle veel nalja ka!
Söön su õhtueineks ära!“pahandas alles unine rabane.
Aga seepeale sadas rebaseisandale selga terve hunnik teravaid kastaneid.
„Appi! Appi!“ pani rebane jooksu.
„Kastanisalus on koletis!“
„Noh, väike vembumees!
Hea, et ma sinuga kaasas olin,“ ütles Robin.
„Pääsesid hammaste vahelt.
Hüppa nüüd mu korvi.“
„Kas ma võin selle suure kastani kaasa võtta?“ küsis Priit.
„Kuule, see pole ju mingi kastan!“ hüüatas Robin.
„See on pisike siilipoeg!“
Robin tundis orava pärast muret.
Osav oravapoiss kukub puu otsast alla ja peab siili kastaniks?
Ta viis Priidu silmaarsti juurde.
Kuivast rohust katus lendas minema, siis läksid puukoorest voodid ja samblast vaip.
Puu vankus tormi käes.
„Ma kardan!“ hüüatas Pähkli-Priit ennast ema vastu surudes.
„Ronige alla!
Kähku!“ kisendas oravaisa.
„Meie korter variseb!“
Sähvatas välk, puu rappus ja suur oks, millel asus nende kodu, murdus.
Oravaisa kukkus selg ees alla.
Hirm hirmuks, aga nüüd oli häda käes: oravaisa ei saanud kõndida.
Ema ja Pähkli-Priidu toel talutati ta tihnikusse varjule.
„Kõik on halvasti,“ ohkas Pähki-Priit.
„Alguses torm ja äike, nüüd isa viga saanud käpp!“
Sadu kestis terve ennelõuna, aga siis ilmus puude kohale ilus vikerkaar.
Nukker Pähki-Priit väljus oma varjualusest... ei olnud tal enam kodu.
Ta oli väsinud ja kõht valutas – ta polnud ju midagi söönud.
Isa jalg oli koledasti üles paistetanud.
Oli aeg abi paluda.
„Liblikad, palun minge kiiresti Robinit otsima!“
Kibekähku oli Robin koos sõpradega kohal.

LISA 3
Lisa 3. Kirjastuse Sinisukk lasteraamatute laused
Keegi koputab aknale.
„Tere, väike rebane, kas sa oled valmis?“ küsib jänes
Akna taga seisavad Mäger ja Jänes, nemad on väikese Rebase parimad sõbrad.
„Ootake natuke, ma kohe tulen!“ hüüab väike Rebane ja paneb veel viimase võileiva pooled kokku.
„Miks sa kõik need võileivad kaasa võtad?“ imestab Jänes.
„Lasteaias neid küll vaja ei lähe.“
„Aga kui mulle lasteaias toit ei maitse,“ vastab väike Rebane kõhklevalt, „siis on mul vähemalt
vorstileivad omast käest võtta!“
Mägrapoisi kulm läheb kortsu.
„Emale selline asi tavaliselt ei meeldi,“ ütleb ta.
Väikese Mägra ema on lasteaiaõpetaja.
Mäger ja Jänes käivad juba tükk aega lasteaias.
Ainult väike Rebane läheb täna päris esimest korda.
„Tere hommikust, väike Rebane!“ tervitab Mägraema sõbralikult.
„Nii tore, et sina ka tulid!
Hiirekesed näitavad sulle kohe meie tube, ja ärge siis vetsusid unustage!“ ütleb Mägraema.
„Vetsusid?“ küsib väike Rebane üllatunult.
„Kas neid on siis mitu?“
„Muidugi,“ kinnitab üks Hiireke ja teine selgitab:
„Meie käime alati kõige väiksemas.“
Kõrval mängutoas on kaks siilipoissi endale onni ehitanud.
„Kas tahate ka meiega mängima tulla?“ küsivad nad teistelt.
Väike Rebane heidab mureliku pilgu siilide okastele ning raputab pead.
Kõigepealt tahab ta oma võileivad ära panna.
Hiirekesed näitavad, kus tema kapp on.
Siis kõlab kellahelin ja kõik loomalapsed jooksevad, hüppavad ja sibavad hommikuringi.
Nad laulavad laule „Kõik loomad on juba kohal“ ja „Väike pingviin“.
Pärast seda võib igaüks teistele midagi huvitavat jutustada või veel mõne laulu välja pakkuda.
Väike Rebane soovib laulu „Hani näppas Rebaselt“.
Mägraema seda laulu ei teagi, aga Rebase laul meeldib talle küll.
„Jõe peale on üks puu kukkunud,“ teatab Kobras.
„Äkki läheks vaatama?“
„Lähme, jah,“ hüüavad hiirekesed.
Ka Mägraema meelest on see hea mõte.
Kui hommikuring läbi saab, asutaksegi teele.
„Sina lähed väikese Rebasega paaris,“ ütleb Mägraema valgele Hanele.
Hani ainult sisistab selle peale, sest Rebase kõrval ta küll käia ei taha.
Väike Rebane toriseb nördinult: „Kes ütles, et mina tahan temaga minna?
Ma lähen Mägra ja Jänesega.“
Aga siis haarab Mägraema Rebasel sabast kinni.
„Ei, teie kaks olete paaris,“ otsustab ta.
„Kõik lapsed peavad kahekesi paaris olema, muidu ei pääse meist keegi mööda.“
Kannatlik Kaelkirjak armastas väga õunu.
Ta armastas neid nii väga, et ühel ilusal päeval pani ta mulda õunaseemne ja asus kannatlikult
ootama.
Kannatlik Kaelkirjak ootas ja vaatas, kuidas õunaseemnest võrsus pisike puuke.
Ta ootas ja vaatas, kuidas puukesest sirgus väike õunapuu ja seejärel suur õunapuu.
Kannatlik Kaelkirjak ootas, kuni õunapuu kasvas päris suureks ja oli lõpuks sama kõrge
kui kannatlik Kaelkirjak.
Kannatlik Kaelkirjak ootas, kuni õunapuuokstele ilmusid pungad.
Ta ootas veel veidike, kuni pungadest puhkesid õied.
Kui õunapuuõitest said tibatillukesed õunad, tulid ka teised loomad puud vaatama.
„Meile maitsevad ka õunad,“ ütlesid nad.
„Nendest õuntest jagub kõigile,“ sõnas kannatlik Kaelkirjak, „aga need ei ole veel küpsed, nii et
varuge kannatust.“
Järgmisel hommikul olid kadunud kõik pisikesed õunad, mis kasvasid Lõvi lõugade kõrgusel.
Puu all aga lamas jorisev Lõvi, kelle kõhuke jorises veelgi rohkem.
„Vabandust,“ jorises Lõvi.
„Aga ma ei jaksanud oodata.“
Kannatlik Kaelkirjak üksnes naeratas.
„Varuge kannatust!“ ütles ta.
„Muud ei olegi vaja.“
Järgmisel hommikul olid kadunud kõik pisikesed õunad, mis kasvasid Ninasarviku lõugade kõrgusel.
Puu all aga lamas nukker Ninasarvik, kelle kõhuke tegi nukrat häält.
Kannatlik Kaelkirjak üksnes naeratas.
„Varuge kannatust!“ ütles ta.
„Muud ei olegi vaja.
Õunapuudega peab kannatlik olema, muidu hakkabki kõht valutama.“
Järgmisel hommikul olid kadunud kõik pisikesed õunad, mis kasvasid Elevandi londi kõrgusel.
Puu all aga lamas üsna suur Elevant, kelle kõht oli veelgi suurem.
„Vabandust,“ ägises Elevant, „aga ma ei jaksanud oodata.“
Kannatlik Kaelkirjak üksnes naeratas.
„Varuge kannatust!“ ütles ta.
Ühel päeval avastavad Ants ja Jaak, et džungel on salapärane paik, kuhu tasub minna.
„Miks mina pean kõiki asju kandma?“ küsib Jaak.
Tema seljakott on väga raske.
Ants isegi ei kuula teda, vaid tormab džunglisse.
Antsul pole ühtki pakki!
Ants rühib puude vahel aina edasi.
Patsti!
Üks suur leht lööb Jaagule valusasti vastu nägu.
„Ai!“ hüüab Jaak.
„Ole ettevaatlik, Ants!
Leht võib haiget teha!“
Aga Ants ei kuule, sest teda kaisutab parajasti... üks Gorilla!
„Ai!“ hüüab Ants.
„Sa teed mulle haiget, Gorilla!“
Aga Gorilla ei lase Antsu lahti.
„Anna talle midagi süüa!“ hüüab Ants Jaagule.
 Jaagu seljakotis on võileib, küpsis, õun ja banaan.
Ta annab Gorillale võileiva, aga see ei lase Antsu lahti.
Gorilla sööb ka küpsise ja õuna, aga Antsu lahti ei lase.
Viimaks pakub Jaak Gorillale banaani.
„Mine ära!“ ütleb Papagoi hoopis!
„Ma tunnen end rumalana,“ ütleb Ants.
„Sa nägidki rumal välja!“ vastab Papagoi.
„Ma pean sinust foto tegema!“ naerab Jaak.
Aga oh häda!
Oksal istub Ahv.
Hetk hiljem on fotoaparaat tema käes.
Hoopis Ahv teeb Antsust pilti!
„Anna mulle binokkel!“ ütleb Ants.
„Ma ei lase Ahvil seda ära võtta.“



Töö sai 30. emakeeleolümpiaadil uurimistööde hulgas (9-10 kl) . I KOHA!