kolmapäev, 28. september 2016

MILLISE POLIITIKU MILLINE SELGITUSTÖÖ? - Neeme Sihv


Fotol pole pagulane. Fotol on eestlane. Aga laevad on ka selle teema ühisjoon.
Foto autori erakogust.

 MILLISE POLIITIKU MILLINE SELGITUSTÖÖ?

Tänases Postimehes ilmus äärmiselt huvitav artikkel "Eestlased ei erista ikka veel pagulasi õnneotsijatest" Piret Laksoni sulest. See selgitab paljutki, kuid vaid neile, kes aru saavad. Kuigi Postimees on selle artikliga ületanud igasugused eetika piirid! Artikli alguses mainitakse kohe, et "põgenike suhtes kõige kriitilisemalt meelestatud ühiskonnagrupis korraldatud uuringust selgub, et poliitikute selgitustöö pole nendeni jõudnud ning oma pagulasvastastes arusaamades on nad äärmiselt vankumatud." *

Kuskohast algab siis rumalus või mõistmatus? Oskamatus aru saada? Kas sellest mainitud ühiskonnagrupist, milline on siis täpsemalt "Äsja avaldatud uuringusse valiti osalema kesk- või sellest madalama haridusega 40–70-aastased Tallinna, Jõhvi ja Elva elanikud – tegemist on ühiskonnagrupiga, kes on sõjapõgenike vastuvõtmise suhtes kõige kriitilisemalt meelestatud.".

Tegelikult ei tarvitsekski rohkem kirjutada, sest põhimõtteliselt ütleb see kõik. Kuid ma ei ole nõus, et nemad, kellest jutt, oleks meil kõige rumalamad, kelleni poliitikute selgitustöö ei jõua. Pigem kumab antud uuringu ja artikli valguses, et kõrgharidusega inimeste hulgas on (liiga palju?) neid, kelleni arusaamad ja selgitused ei jõua? Selgitused meedia pläralates ja suhtlusmeedias? Või on probleem hoopiski tellitud uuringus ja artiklis? Sest ei tahaks uskuda, et keegi ise nii aru saaks või selgitada püüaks, siin tekib ikkagi vandenõuteooria tunne. Ma ei taha mitte kuidagi uskuda, et valitsus, uuringu tellija Riigikantselei, Postimees, "müütilised" poliitikud (alul mainitud) püüaks oma rahvale ajupesu teha!? Või olen ma rumal?

Uuring toimus umbes 30 inimesega, kahes grupis venelased Tallinnast ja Jõhvist, kahes eestlased Tallinnast ja Elvast. Muidugi, uuringu tõsiseltvõetavuses paneb kahtlema juba see, kui ca 30-ni ulatuva grupi puhul ei suudeta isegi inimeste arvu täpselt üles lugeda!? Imelik on ka ühes lõigus mainitu, et "Selgus, et kui Tallinna eestikeelsed elanikud näevad lähitulevikku pigem optimistlikult, siis Elva ja osaliselt ka Jõhvi elanikud suhtuvad paljudesse muutustesse kriitiliselt, eeskätt toodi esile ääremaastumist. Esines arusaama, et hästi elatakse vaid Tallinnas või Tartus.  sest ääremaastumine pole ju otseselt teema? Samas on see oluline, sest pagulased muudavad meie tulevikku. Kas rohkem või vähem, millises suunas, see kõik sõltub paljudest asjaoludest. Kuna aga poliitikud, vähemalt osa neist ja tõenäoliselt seesama osa, kelles loo algul juttu, ei saa eelkõige ise aru, siis on tulevik tume küll. Süüdistavad ju needsamad poliitikud sageli teisi näiteks populismis, kuigi ise on selles suureks eeskujuks. Või sallimatuses ja vihaõhutamises, kuigi ise just sellisena käitutaksegi. Mis teha, ka liikluses on palju neid, kes ei tea näiteks, mis on pikivahe ja põrutavad teisele tagant sisse. Ma ei tea, kas need just alati liberaalid on, aga võrdlusmoment on olemas. Sest tagant sisse põrutatakse ikka valdavalt seetõttu, et ei saada aru, milline on ohutu ja normaalne pikivahe! Nii et ikka arusaamisvõime ja selle puudumine on olulised.

Aga tuleb välja, et väheharitud pööbel, nii eestlased kui venelased, on targad. Eluliselt targad. Raske on nüüd täpsemalt öelda, kas ääremaastumise probleemi siinse teksti järgi ei näe vaid ajakirjanik, või ka noodsamad poliitikud. Kui vaadata aga reaalset elu, siis ikkagi nad ei näe! Ja seda just reaalne elu tõestabki ja just see ongi üks suuremaid põhjuseid, et ääremaastumise vastu ei püütagi võidelda, vastupidi, tehakse kõik selleks, see juhtuks. Aga näed, inimesed murujuure tasandilt saavad sellest ja tegelikult artikli järgi ka kogu pagulasteemast väga hästi ja õigesti aru! Või on siiski noodsamad poliitikud NII rumalad, et teevad näo, et ei saa aru? Isegi kodanikuühiskonnas on neid, kes ka Rail Balticu puhul näevad möödasõitmise asemel vaid Tartut, unustades muu ääremaa ja jäigalt keelduvad silmi avamast! Pangautomaatides, koolidest, arstiabist ja muust ma ei räägigi

Vene keelt kõnelevad Eesti kodanikud näevad lähitulevikku tumedamates toonides, kuna nad tajuvad Eesti üha suurenevat integreerumist Euroopaga. Mitmeid nähtusi, mis nende meelest pärinevad Euroopast, hinnati värdkultuuriks. Välja toodi näiteks lastega homoseksuaalsete perede olemasolu.

Tohoh! Kas ikka püütakse teha nägu, et pere definitsioon oli, on ja saab olemagi teistsugune? Otse loomulikult ongi olemas väärtused ja "euroopalikud väärtused". Taas ikka poliitikute "selgitustöö" tõttu. Ja-jaa, ikka nendesamade! Nüüdseks olete vist taibanud, et just nendesamade poliitikute ja ka ajakirjanike tõttu on pagulastermini mõiste segi aetud. Sest pidevalt kasutas enamus neist ikka sõna "pagulased", hoolimata sellest, kas jutt sõjapõgenikest, mugavuspagulastest, illegaalidest (illegaalne tähendab seadusevastasust) või kellestki veel. Ei hakka ju ometi sõjapõgenik tungima tunnelitesse, autodesse, osutama vastupanu politseinikule ehk ametnikule jne? Seda teeb enamasti ikka pättpagulane! Ning nüüd püütakse tavainimene lolliks ja rumalaks tembeldada! Ehk peaks ikkagi peeglisse vaatama? Artikli lõigu järgi võiks juba arvata, et värdkultuuriks peaks eestlane ja venelane, üldse kogu "progressiivne inimkond" pidama traditsioonilist peret! Traditsioone üldse. Muidugi, äärmusliberaalide jaoks nii ongi. Igati sobiks siia tuua Barbi Pilvre kuulus lause: .Kui sotsid neid rühmi arusaadaval moel ei kõneta, kõnetavad neid --madalaimale ühisnimetajale rõhudes (rahvus, muld ja veri)-- rahvuskonservatiivid. . Või on ikkagi värdväärtuste pealetung normaalsus?



Euroopast üldisemalt rääkides nimetasid kõik grupid peamisteks probleemideks pagulaskriisi, terrorismi ja Euroopa Liidu (EL) piiride nõrka valvet. Pagulaskriis seostus uuringus osalenutele eeskätt pagulaste tohutu tulvaga, millega ei osata midagi peale hakata ja mis tekitab lõpuks suure kultuurikonflikti.

- Eesti keelt kõnelev Elva elanik:
«Terrorism [on probleem], ja üldse turvalisus on Euroopas ikka ohtu sattunud. Kunagi ei või kindel olla, kui sa lähed kuskile turule või rahvarohkesse kohta, et sa sealt terve nahaga ka tagasi tuled. Muidu sellised asjad olid meist kaugel – Lähis-Idas ja seal, et ei julgenud kuskile minna –, aga nüüd on need asjad meile koju kätte tulnud.»
Paljudes intervjueeritutes tekitas mõiste «pagulaskriis» frustratsiooni, põlgust ja viha, sest nad ei mõista, miks ei suudeta ELi piire kontrollida ja miks kõik pagulased vastu võetakse.

Samuti seostus sõna «pagulane» neile täisjõus mehega, kes tuleb Euroopasse õnne otsima, ja üleüldse emotsionaalselt millegi väga ebameeldivaga. Suuresti mängivad mulje puhul rolli hiljuti Euroopas aset leidnud terroriaktid ja vägivallajuhtumid. Intervjueeritud olid seisukohal, et pagulaskriis kujutab ohtu ühiskonna turvatundele. Põhiliste hirmudena nimetatigi terroriakte ja vägistamisi (esile toodi seksuaalrünnakuid Saksamaal).

- Vene keelt kõnelev Tallinna elanik:
«See on mees, kuskil 30–40-aastane, elujõu koidikul…»

- Eesti keelt kõnelev Elva elanik:
«Must, teist usku… Nad on räpakad. Nad jätavad endast sellise prügi ja jama maha, et...»


Lugesin nii- ja naapidi. Mis siin siis lihtlabane inimene ikkagi valesti ütleb või mõtleb? Mitte midagi ju!? Piiride nõrk valve ongi ju probleemiks. Rääkimata sellest, et probleemiks on illegaalide püüdmine lausa Liibüa rannikuvetes! Probleemiks on suure kultuurikonflikti oht! Probleemiks on, et kõik põgenikud tahetaksegi vastu võtta! Ja kahtlemata võivad probleemiks saada ka pommid turul! Või ei?

Ja ei saa seda hetkel võrrelda Eesti näitega, sest needsamad "õpetlased" ongi püüdnud igati mõista anda, et kõik, või vähemalt absoluutne enamus; PAGULASTEST on valmis keelt õppima, sealiha sööma, tööle hakkama! No aga miks siis on ikkagi paljudes riikides suur arv (seksuaal)kuritegusid? Sotsiaalsfääri rahadest elajaid? Getostumist ja soovimatust sulanduda teise kultuuriruumi? Oma kommete ja tavade pealesurumist?

Artiklis toodi välja ka tõiku, "Eesti keelt kõnelevad inimesed tunnetavad enda kinnitusel ohtu ka eesti kultuurile, kui pagulaste hulk peaks ületama kriitilise piiri. Majanduslikust mõjust rääkides mainiti, et riik peaks pagulaste aitamise asemel toetama pigem oma vaesuses elavaid peresid, mis vähendaks ka väljarännet. Osale vene keelt kõnelevatest elanikest oli aga eriti vastumeelne pagulastele tasuta keelekursuste pakkumine.

Vastanud suhtusid sallivalt välismaalastesse, kes tulevad Euroopast, on pärit meiega sarnasest kultuuriruumist, sulanduvad ühiskonda ja õpivad või töötavad siin. Suhtumine välismaalastesse muutus kohe jahedaks, kui juttu tuli islamiusulistest. Leiti, et viimased ei sulandu ühiskonda, nende elupaigad getostuvad ja nad on kohalikele ohtlikud.

- Eesti keelt kõnelev Tallinna elanik:
«Ma arvan, et kui nad sulanduvad meie rahva sekka, siis see ei ole üldse probleem, kuigi nad võivad musta värvi olla. Aga kui nad moodustavad selliseid linnaosasid, kus on ainult näiteks moslemid, ja kus nad hakkavad põhimõtteliselt oma riiki tegema, siis…»

- Vene keelt kõnelev Tallinna elanik:
«Kui ta on Inglismaalt pärit, sündinud seal, ja tuleb siia, hea spetsialist, siis kes sellele vastu oleks, eks ole ju?»
************

Uuringu läbiviijad küsisid elanike arvamust ka pagulaskriisi lahendamise võimaluste kohta. Mitmed intervjueeritud ütlesid, et Eesti on nii väike ja meist ei sõltu nagunii midagi. Mõned leidsid, et pagulaskriisiga seotud probleeme peab lahendama nende tekkekohas ehk väljaspool ELi. Muu hulgas soovitati rajada pagulaslaagreid, luua puhvertsoon või tugevdada ELi piire.

Kui pagulasi siiski Eestisse vastu võtta, peaks küsitletute arvates eelnema põhjalik taustakontroll. Siia tohiks nende hinnangul lubada vaid meiega sarnasesse kultuuriruumi kuuluvaid sõjapagulasi ning nad peaksid Eestis elama võimalikult hajutatuna ja pigem suurtes linnades.

Sõjalist sekkumist kriisikolletes ei pooldatud üheski intervjueeritud grupis. Kui üldse, siis aktsepteeriti ainult nõuandjate saatmist konfliktipiirkonda.


Taas, kas keegi arvas midagi valesti? Kuidas saab üldse keegi kahelda, et sõjapõgenik ehk tegelikult pagulased üldse, sulanduvadki paremini oma kultuuriruumi ja sarnasesse keskkonda? Kas eestlastest sõjapõgenikud läksid 44-dal oma kultuuriruumi või valisid Aafrika, Aasia ja/või islamimaad? Ning otse loomulikult oleks põgenikel kergem oma kodu lähedal. Ka selleks, et sõja lõppedes või majandusolude paranedes minna tagasi KOJU! Aga jutt, et meist ei sõltu mitte midagi, ei tähenda, et me peaksimegi väärkultuuri ja -väärtustega kaasa minema! Sõjapõgenikud, jah! Eestlaste hulgas on rohkesti hoolivaid ja kaastundlikke inimesi. Raske öelda, kas see protsent on 40, 80 või mõni muu number. Kuid kahtlemata püütaks sõjapõgenikele pigem igati kaasa aidata, nende valu ja muresid leevendada. Isegi siis, kui ise võidakse elada alla vaesuspiiri.

Küll aga teab Piret Lakson ja vist ka Riigikantselei, valitsusest ning "nondest" poliitikutest rääkimata, et "Uuringu sihtrühm – kesk- või sellest madalama haridusega ja pagulastesse kriitiliselt suhtuvad inimesed – moodustab ligikaudu 40 protsenti kogu täisealisest elanikkonnast Eestis. Ülejäänud pooldavad pagulaste vastuvõtmist või esineb neil pagulaste suhtes kõhklusi.

Nii ongi? Et siis põhimõtteliselt vähemalt 40% Eesti elanikest ei saa asjadest aru ja kuuluvad rumalate kilda? Siis on muidugi mõistetav, et rumaluseks peetakse ka kellegi arvamust, et "Majanduslikust mõjust rääkides mainiti, et riik peaks pagulaste aitamise asemel toetama pigem oma vaesuses elavaid peresid, mis vähendaks ka väljarännet.

On ju meie eliit väga sageli viidanud sellele, et meile on vaja targemat elanikkonda. Töötajaid. Soovitavalt miinimupalgaga nõustujaid! Ning igati keeldunud ka suhtlusmeedias vastama teemal "et meil hääletatakse jalgadega". Sellisel teemal esitatud küsimusi lihtsalt ignoreeritakse. Ja ikka, isegi selle artikli valguses, pole ma kindel, kas rumalusest või teeseldes rumalust! Ning samas vaimus tiksub kogu see artikkel. Hetkel teles arutletakse uue presidendikandidaadi üle. On`s ta (padu)konservatiiv või -liberaal? Kas peab olema "padu"? Ehk piisab sellest, kui on "sotsiaalselt tundlikum" nagu rahvuslased kipuvad olema? Ehk on Kersti Kaljulaid õiglane "keskmik", kes püüab mõista inimest ja kindlasti ei hakka kunagi õigustama neid päris äärmuslasi ja sildistajaid ega hurjutama oma maad ja rahvast armastavaid inimesi? Nagu praegune president pea igas kõnes ikka ja jälle tegi? Kardan, et astume aga jälle sama reha otsa. Kui juba liberaalid kedagi või midagi toetavad, siis head nahka sest ei tule....

 Samas tõid vastanud välja, et nad pole kuigi palju kuulnud, mida valitsus on seoses pagulaskriisiga öelnud või ette võtnud. Kui valitsuse tegevust üldse hinnata osati, siis peeti seda pigem negatiivseks. Näiteks solvas Tallinnas elavaid eestlasi, et poliitilisse eliiti kuuluvad inimesed peavad oma inimesi rassistideks. Venekeelsed elanikud aga heitsid valitsusele ette originaalsete mõtete nappust ehk seda, et otsuseid tehakse vastavalt sellele, mida Euroopast ette dikteeritakse.

Hoiakuid muuta raske

Uuringust järeldus, et küsitletud elanike ülikriitilist hoiakut põgenike suhtes on raske muuta, kui see on üldse võimalik. Põhiline barjäär on ikkagi ohutunne, mida toidavad mujal toimuvad terroriaktid. Samuti ei tee inimesed vahet sõjapõgenikel ja majandusmigrantidel, kuigi seda erisust saaks selgitada, tutvustades rohkem Eestisse ümberpaigutatavate põgenike igapäevaelu ja mõtteid.

Muidugi islamimaailmas ning teistes Euroopa riikides  toimuv teeb ettevaatlikuks. Peabki tegema! Rumal on rahvas, kes uisapäisa lammastena segiläinud juhtoina järel jookseks! Või tahavad taas NOOD poliitikud selgeks teha, et peaks? Eestis saavad muutused PAREMUSE poole toimuda vaid siis, kui nood poliitikud ja ajakirjanikud ikka ise, kas siis mõistust kinni püüdes või areenilt lahkudes, püüavad reaalsusesse tagasi tulla.

See, et meid tembeldatakse lollideks ja sallimatuteks ja rassistideks, on oma maa inimesele äärmiselt solvav! Topelt solvav, kui seda teevad arvamusliidrid, eliit ja president! Või oleks õigem neid kõiki siinkohal jutumärkides välja tuua? Kummas tahaksid olla Sina, selgitustöö magister-poliitik, õiges tähenduses või jutumärkides Siis mõtle sügavalt tulevikus iga kord, enne kui midagi ütled.?

 Enamik uuringus osalenutest arvas, et pagulaskriisi kohta on piisavalt teavet, kuid seda esitatakse kallutatult või varjatakse midagi. Olukorda aitaks vastanute hinnangul parandada see, kui Eestisse jõudnud pagulaste eluolu kohta rohkem infot jagataks.

Enim usaldatakse ETVd

Põgeniketemaatikat käsitlevat infot saadakse nii uudistesaadetest kui ka suurematest ajalehtedest. Kui eesti keelt kõnelevad inimesed jälgivad peamiselt Eesti meediakanaleid, siis vene keele kõnelejad jälgivad Vene väljaandeid, aga ka näiteks uudistekanalit Euronews.

Eesti keelt kõnelevad tallinlased pidasid põgeniketeemal kõige usaldusväärsemaks infoallikaks Eesti Televisiooni (ETV) ja inimestest usaldasid enim hiljuti lahkunud staažikat teleajakirjanikku Aarne Rannamäed. Elva elanikud pidasid lisaks ETV-le usaldusväärseks ka Tallinna TVd ning lisaks Rannamäele «Pealtnägija» saatejuhti Mihkel Kärmast ja poliitikavaatlejat Jakko Välit.

Vene keelt kõnelevad inimesed nimetasid uudistekanalitest usaldusväärsetena PBKd, raadiokanalit Majak, Euronewsi ja Rossijat. Usaldusväärsetest isikutest tõid nad esile Keskerakonna esimeest Edgar Savisaart ja tema parteikaaslast Yana Toomi, samuti endist välisministrit Marina Kaljuranda.

Parteidest tajutakse kõige selgemalt pagulastevastasena Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda (EKRE) ja paljud uuringus osalenud eesti keele kõnelejad pidasidki EKRE seisukohti pagulaste teemal kõige mõistlikumaks. Vene keelt kõnelevad elanikud usaldavad aga Keskerakonna seisukohti.

See kõik ei pane imestama ja on targale inimesele ammu teada. ka see, et venelane istub enamasti oma meediamaailmas ja sellest on kahju. Sest on ju nemad isegi , kes rohkem, kes vähem, immigrandid või nende järeltulijad. Kõik sõltub ikka mõttemaailmast. Aga ärgem unustagem siinkohal ka seda, et ka SIIN ei suuda valitsus, Riigikantselei ega aajakirjanikud mõista vana tõde. Tõde, mille mõistmisel hakkaks näiteks ajalehed Pealinn ja Postimees oma väljaannetes esitlema ühtesid ja samu uudiseid, olgu tegu siis vene- või eestikeelsega. Kunstlik piiride hoidmine on siiani siis tellimustöö või rumalus. Sama, mis kõlab läbi ka Postimehe artiklis. Usinasti kiputakse arvama, et televisoonil pole tulevikku, kuigi nagu siitki võib aru saada, saadakse televisioonist suur osa infost. Kuid meil on vaid venekeelne valitsuskanal ETV+, selle asemel, et luua taevakanal, mille subtiitrite puhul oleks mitme keele valikuvõimalus, vene keel loomulikult sealhulgas. Taipliku programmivalikuga saaks lüüa parve kärbseid ühe hoobiga!
Ja muidugi on meil mainitud rahvuslased, kui kõige tundlikum, kuid samas kainet talupojamõistust eviv grupp need, kelle seisukohad ongi kõige mõistlikumad. Sest selle jõu tunnistajaks on nende soovimatus pead liiva alla peita. Ja kuigi rahvuslasi püütakse kõigiti halvustada, siis seesama rumal madalalt haritud eestlane mõistab, et segiläinud väärkultuurne juhtoinas viib rahva ja maa hävinguni. Läheb aega, aga seda mõistab kunagi ehk ka seesama venelane. Ja siis on "nondel" poliitikutel maapinnalt kadumine käeulatuses. Sinna, kuhu nad juba praegu sageli häbitundes pidid vajuma! Kuigi, miks maa neid siis ei neela? Ometi peaks põrgu ju olema nende koht? Ehk on põhjus hoopis selles, et ka paradiisi ja põrgu mõisted on tahtlikult segi aetud?

Kus siis on tõde? Peegli teisel poolel. Eelkõige pidanuks millalgi tunnistama, et enamus asju pagulasprobleemi juures ja inimeste teavitamisel on tehtud valesti. Tunnistama pidanuks seda mida varem, seda parem. Selle asemel on meil tänaseks päevaks hoopis uuring ja artikkel, mis tõestab, et mingit arusaama vigadest ei ole! Esimene samm sellel teel võiks olla tunnistamine, et sõna "pagulane" kasutati vastutustundetult iga aspekti juures ja situatsioonides ning ei suudetud anda rahvale teada, milline on (või peaks olema)riigi suhtumine Euroopas toimuvale inimkaubanduse toetamisele! Mis sest, et oleme väikesed ja meist justkui midagi ei sõltu. Ehk seda enam peaksime julgema olla inimesed!?

Teine oluline aspekt selle juures on tõsiasi, et ei mõisteta, mille vastu rahvas on. Kas see sihtrühm või suurem osa elanikest, polegi ehk nii oluline, kuigi samas see näitab, kui palju meil on reaalsust tajuvaid inimesi. Inimesed enamuses ei ole pagulaste, täpsemalt sõjapõgenike vastu. Protest "pagulaste" vastu on hoopiski protest illegaalsete sissetungijate vastu. Sissetungijad, kes tungivad sinu koju! Rõhk on sõnal KODU! Vähe sellest, selles sinu kodus hakatakse aina rohkem ja rohkem nõudma OMA reeglite järgi elamist, see on siis põliselanikele võõraste väärtuste ja kultuurinormide pealesurumine. Protest "pagulaste" vastu on teisest küljest ka protest sellise valitsuse, poliitikute ja meedia vastu! Ning loomulikult ka teerullipoliitika vastu. Kõiges. Koos pagulasteemaga tuli samal ajal ju ka kooseluseadus ehk siis homoäärmuslaste pealetung traditsioonidele ja ühiskonnale, mille puhul teerullijuhid ei saanudki istmelt maha ronida, sest rullida üle rahva tuleb lausa mitmel rindel. 

Ning see kõik jätkub, kõige kõrgemal tasandil Hirmutavam on asja juures hoopis see, et suur osa rahvast endiselt ei mõista (mitte see, kelle seas uuring tehti) selle pealetungi räigust ja inimvihkajalikku olemust. Jätkates nondesamade poliitikute ja meediategelaste (-väljaannete) uskumist ja toetamist. 
See ongi tõde!

Häbi Teil olgu, "poliitikud" ehk meie eeskujud!


* Tsitaadid artiklist on äärmiselt olulised ning seetõttu eristamiseks viidatud teistsuguses kirjas.



teisipäev, 27. september 2016

MAAILM PAKSUDE MÄTTA OTSAST - Kairi Kuur, Fausto Gobbi. (katkend)


MAAILM PAKSUDE MÄTTA OTSAST 

Kairi Kuur, Fausto Gobbi.

3. peatükk.

Paksud arsti juures.

Kui ajalehti lugeda, erinevaid telesaateid vaadata või kuulata raadiost dietoloogide ja südamekirurgide arvamusavaldusi, kerkib tahtmatult silme ette pilt, et esmajoones ongi paksud need, kes oma haiguste ja ülekaaluga tervishoiusüsteemi koormavad. Reaalsus on aga paraku selline, et paljud paksud lähevad arsti juurde alles viimases hädas, sest kardavad juba ette, kuidas arstid nendega käituvad.
Doktori kabinetiuksest sisse hiilides valitakse tavaliselt taktika, et hoitakse pilk maas ja manatakse kurb nägu ette, mis võimaldab sisseastuja igast kehaosast välja lugeda, et patsient polegi proua Tamm või Kask, vaid hoopis proua Paks. Mõnedele arstidele meeldib selline alandlikkus väga ja nad lisavad veel õli tulle juurdegi. Mu hea tuttav, kes on samuti parajalt paks, rääkis loo, kuidas arst oli teda niimoodi alandanud, et tal hakkas nuttu löristades süda lööke vahele jätma. Doktoriproua ei piirdunud aga üksnes temaga, ta mõnitas ka mu hea tuttava hauas olevat ema, kuna too polevat tütrele tervislikke eluviise õpetanud ning oli lisaks kindlasti ka ise paks. Kusjuures ta oligi paks, aga elas 97-aastaseks ning ta ainus arstilkäik kogu elu jooksul piirdus kahe hamba väljatõmbamisega. Seda mu sõbranna muidugi doktor Paksude Hirmutajale ei öelnud, kuigi minu meelest oleks võinud küll.
Edasi läks asi nii, et sissejuhatavate solvangute järel asus doktor pikema jututa mu sõbrannal vererõhku mõõtma. Aga oh häda, vererõhumansett jäi patsiendile nii kitsaks, et sellega oli võimatu mingeid mõõtmisi läbi viia. Tuttav tunnistas, et tal oli sellepärast olnud nii häbi, et ta oleks tahtnud maa alla vajuda. Kas ei peaks aga häbi olema hoopis doktoril, kes ei suuda muretseda endale mansettigi, millega ükskõik mis suuruses inimesel vererõhku mõõta? Ja pealegi, mis on arsti ülesanne? Sellest loost lähtuvalt tundub, et selleks on inimesi mõnitada nende kehakaalu pärast, et nad hiljemalt visiidi lõpuks närvišokini viia. Muide, doktor olevat käskinud mu tuttaval kolme kuu pärast tagasi tulla. Mis te arvate, kas ta läheb?
Eelnev näide ei tähenda muidugi, et kõik arstid sellised oleks. Mõni väga entusiastlik doktor oma tööaega solvamise peale ei raiska ja asub kohe asja kallale. Vaatamata sellele, et patsient kurdab valu kõrvas, on doktori esimene lause kõrva uurimatagi, et võtke kõigepealt kaalust alla! Järgmiseks suunatakse patsient südame kardiogrammi tegema, siis kuulatakse kopse, mõõdetakse vererõhku ja jalgade paistetust. Seejärel otsitakse sahtlitest ja riiulitelt välja kõiksugu kaalulangetamise brošüürid. Visiidi lõppedes on paksul suur kilekott peeneks saamise materjali täis, aga kõrv ikka valutab.


Ent nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Vahel mõni iriseb hoopis selle kallal, et näe, ise on arst, aga vaata kui paks ja kuidas ta üldse niimoodi inimesi ravida saab. Silmitsedes iga korda seda kommikarpide hunnikut oma arsti lauanurgal, mõtlen sageli, et inimesed on ise hulga arste paksuks söötnud, sest kui mõnigi doktor peaks endale sisse ajama kogu selle šokolaadikoguse, mis talle tuuakse, siis ilmselt ei mahuks ta peatselt oma kabineti uksestki sisse ega saaks tõesti enam ravida peenikesi, rääkimata paksudest.
Nii, nagu iga inimene on erinev, on seda ka doktorid. Paljud neist on suure südamega ja näevad ka inimest, mitte ainult tema puudusi ja probleeme. Olgu inimene paks või peenike, terve või haige – igaühe jaoks on tähtis, et temasse suhtutaks austusega. Igasuguse teadusliku uuringuta võib aga väita, et arstikabinetis satuvad paksud väga harva kiituse ohvriks. Sest ikka on neil mõni asi viltu, olgu siis liiga kõrge veresuhkur või D-vitamiin, mida on liiga vähe. Isegi kui paksul on mõni tervisenäitaja korras, ei peeta seda tähtsaks mainida, sest maksanäitajatest võib ikkagi välja lugeda, et maks on rasvunud, ka on kolesterooli laes jne. Et sama palju terviseprobleeme on ka peenikestel, pole üldse tähtis, sest paks on ikkagi igatepidi allapoole arvestust, aga imekombel ta siiski veel elab ja näe, tuleb isegi arsti juurde.
Iga kord aga, kui mu naabritädi arsti juurest koju tuleb, on ta endast lausa sedavõrd väljas, et lamab mitu tundi diivanil ja kuulab plaadilt vaalade häälitsusi, et maha rahuneda. Ainsad meditsiiniga seotud kohad, kus talle käia meeldib, on apteekide tervisepäevad, kus viiakse läbi osteoporoosi ehk luude hõrenemise kontrolli. Teadupoolest paksudel kõikide muude hädade kõrval luud ei hõrene või kui hõrenevad, siis haruharva. Iga kord, kui tädi on jälle kusagil oma luid mõõtmas käinud, astub ta üle näo särades ka meilt läbi ja annab teada, et mõtle, kõik olid seal hädas oma hõredate luudega, aga temal oli kõik korras ja ta sai üksnes kiita ning seda veel proviisoritelt ning teiste ees.
Teame juba, et nüüd peame ka meie talle takka kiitma, sest arstide tööd tuleb ju millegagi kompenseerida ja kui ma ükskord ettevaatamatusest küsisin, kuidas tal viimati perearstil läks, kaotas ta sekundiga igasuguse tuju ja küsis, kas mul on käepärast peavalutabletti. Enam ma sellist jama talle ei korralda, vaid pigem keedan tassi teed ja ajame niisama juttu sellest, kui hea on elada, kui kont on tugev ja jõuab pead kanda.


2016.

Raamatut saab soodushinnaga tellida Õhtulehe toimetusest aadressil www.ohtuleht.ee/paksud

teisipäev, 20. september 2016

RAUDTEEVÕIDUJOOKS RAHA JA AJAGA - Neeme Sihv


RAUDTEEVÕIDUJOOKS RAHA JA AJAGA.

Neeme Sihv.


Tänasel päeval peaks raudteel pidurit tõmbama, mitte ummisjalu kindlalt edasi jooksma. Miks siis ikkagi toimub see võidujook? Ikka raha nimel, sest ajalise faktorina on igal päeval praegu ärimeestele kulla hind. Jagada on veidi alla 50 miljoni euro, mille eest peab natuke paberile sehkendama. Sedasama RB trassi, mis on aga praeguseks hetkeks tee kuristikku. Ja kulla hind on juba kasvõi seetõttu, et viimaste aegade areggute valguses ei pruugi uus uuring üldse Rail Balticule elujõudu sisse puhuda. AECOM-i uuring oli nõrk, uus uuring aga peaks suure tõenäosusega näitama, et kiirraudteena on see planeeritav trass sulaselge mõttetus ja priiskamine.

Tegelikult on Rail Balticu teemal viimastel aastatel asjalikke artikleid kirjutanud ainult kodanikuühiskonna esindajad. Ametnikud ja/või poliitikud väikseimast kuni ministriteni on paraku vaid hämanud, alates EL-i poolsest rahastuse protsendist kuni ulmeliste reisijate- ja kaubavoogudeni. Kodanikuühendus Avalikult Rail Balticust on samuti aastaid tegelenud sellega, et panna ametnikke ja poliitikuid kõrvale kalduma sellest teest, mis viiks Eesti vaid kuristikku. Aga ei, suurepärase oskusega tehakse nägu, et mitte midagi pole valesti. Ehk et "koerad hauguvad, karavan aga liigub edasi"!?

Äsja ilmus ühe teadjama transpordieksperdi, Hannes Lutsu, sulest arvamuslugu Postimehes - "Eesti Raudtee või Rail Baltic"! Värskelt uudise taustal, kus lähitulevikus plaanib Venemaa lõpetada igasuguse transiidi läbi Baltikumi, peaks see arvamuslugu tähendama kiirpidurdust riigi poolt. Kiirpidurdus, mida teeb vedurijuht ohusituatsioonis. Hannes Luts kirjutas selle loo üpris pehmeloomulisena ja nii võib kõrvalseisjale tunduda, et tegelikult polegi mingit probleemi. Kuid asjatundjad saavad väga hästi aru, mida selliste arvamuste eiramine kaasa toob. Et riik aga siiani eirabki just kainet analüüsi, siis on siin kaks võimalust. Kas puudub tarkus või laristatakse rahadega teadlikult. Mõlemal juhul ei ole tulevikus meil midagi head loota. Sest nagu Hannes Lutski ütleb, küsimus pole ehitamise kuludes, vaid hilisemas ülalpidamises. Nii ongi. Pidurit ei tule tõmmata mitte raudteede ehitamisele, vaid eelkõige mõttetutele megaprojektidele. Seda siis nii Rail Balticule kui ka neljarealistele maanteedele. Mõlemad võiksid anda majandusele vaid väikeseid positiivseid impulsse, üldises mõõtmes aga muudab surve riigikassale üüratuks. Seda enam, et vene transiidiraha kaob ja nagu öeldud, riik/reisijad peavad ise suutma raudteed üleval pidada. Mitte kasumlikult, kuid sotsiaalmajanduslikult tasuvalt. Seega peab rõhku panema reisiveole ja rongide igakülgsele täituvusele ning seda nii Eesti mastaabis kui kaugemale vaadates. Mida siis teha?

Üks suur puudus selles artiklis siiski on. Ka Hannes Luts kaldub sinna, kuhu mitmed asjatundjad - püütakse rahad suunata ainult Tartu suunale ja jätta Pärnu sellest ilma. Sest on selge, et Taru suunale rõhku pannes kaotab igasuguse mõtte Lelle-Pärnu suund, seda juhul, kui Pärnust edasi raudtee ei lähe! Tehes sealkandis isegi teeremondi, jääks rongide arv  liinil väikeseks, seega ei kasvaks oluliselt ka reisijate arv. Kuid rong, mis läbiks Keilat, Märjamaad ja Pärnu-Jaagupit, oleks ainuüksi kohaliku liikluse lõikes arvestatava reisijate arvuga, rääkimata võimalusest tuua turist riigi lääneosale lähemale. See aga võimaldaks ka seal rõõmsamalt turismisektoris kaugemasse tulevikku vaadata.

Esimese asjana tuleb rahavoog peatada ja minnagi Brüsselisse laua taha. Selgitamaks meie "eristaatust", mis tuleneb nii erinevatest raudteelaiustest kui ka meie kui ääremaa väiksest rahvaarvust, rääkimata muidugi vene transiidi kadumise teemast. Järgmise sammuna tuleb paika panna, mida, kuhu ja kuidas meil ehitada. Samal ajal tuleb Eestis endas kokku kutsuda kõik selle alla asjatundjad ja visionäärid ning teha esialgsed, kuid samas põhjapanevad otsused. Alates sellest, et Eestis ehitatakse ainult vene laiusega raudteid.

Hannes Luts räägib oma loos muudetava rattavahega vagunitest. Eeldaksin, et 100 reisirongivagunit meil kindlasti vaja ei lähe, sest väga pikki sõite siit teha pole raudteel mõtet. Piisab tõepoolest ehk maksimum Berliinini. Et raudteele ei ole oodata reisijate arvu, mis vastaks tiheasustusega Euroopale, piisaks esialgu ehk ka  vähem kui 50 vagunist. Kusjuures kaubavagunitega on omaette ooper. Mõnevõrra võiks neid olla, kuid mitte enne, kui peaks valmima Helsingi tunnel. Vaid siis oleks loota mõningasele transiidile Soome poolt. Teadaolevalt on aga ka Soomes tegu raudteega, mis toimib vene laiusel, nii et muudetava rattavahega kaubavagunid ei saa olla konkreetselt Eesti asi, vaid ikka raudteevedude korraldajate rida. On nad siis meilt, Soomest, Lätist või mujalt, on juba vähemolulisem. Pealegi ei tohi me unustada, et arendame peaksime ka reisirongiliiklust Venemaaga jt idaregiooni riikidega. Lõpmatuseni ei peaks ju kriis idas kestma!   Turism on Eestile 10-20 aasta pärast võtmeküsimus ja nii on kõik ühendused olulised. Et ellu jääks nii Meresuu spaa, Aidu veespordikeskus, Lottemaa kui kõik teised ettevõtjad, kui arenema konverentsiturism ja loodusturism. Õnneks on meie loodusel veel kõvasti potentsiaali. Veel on!
Unustada ei tohiks ka seda, et mõned renoveeritud ja Elroni värvides sõitvad vanad rongid oleks olulised erirongidena ja võimalikud porgandite asendajad rikete või reisijate suure arvu korral. Ning muidugi peaks auruvedur Kaspar teenindama maksimaalselt turiste, mitte sõitma siin kord 10 aasta jooksul filmivõtetele....

Siit tulenevalt tekib veel üks küsimus. Mis saaks Lelle-Pärnu lõigust? Meil on aga olemas ka päris kitsarööpmeline muuseumraudtee. See tuleks üle tuua kas Lelle-Pärnu või Märjamaa - Virtsu lõigule. Viimane tekitab ka ühe lisavõimaluse, näiteks saabumine Märjamaale (Riisiperest) võib tähendada, et Märjamaa külje all saab olema ühisjaam, kus ühelt perroonilt pääseb nii RB rongi, kui ka sealt alustavasse Märjamaa - Virtsu (- Saaremaa?) kitsarööpmelisse rongi.  Koos kaasaegse paari koosseisuga oleks selle kitsarööpmelise puhul  tegu arvestava juurdeveoteega ja muuseumiga. Mis omakorda tooks kaasa võimaliku turismi arengu piirkonna muudes valdkondades. Rääkimata sellest, et soovi korral saaks poole odavama raudteega kui laiarööpmeline, jätkata isegi Saaremaal ringraudteena. Mõte tundub ulmeline, kuid turismi koha pealt oleks see mõeldav. Muidugi  juhul kui Saaremaa püsiühendus tekib. Siit edasi mõeldes oleks ju püsiühendus kaherealine ning mingit probleemi ei tekiks ka siis, kui rongi sillaületamisel mõneks minutiks vastav rida kinni pannakse. Sest rööpad oleks ju sellesama reaga koos, eraldi silda pole vaja. Kuigi see saaks olla kaugem tulevik, siis keegi ei saa kuidagi keelata sellele mõtlemist. Kitsarööpmeline raudtee Saaremaal ühendaks asulaid ja külasid Kuressaare jt suuremate kohtadega, nagu ka süvasadamat. Ärgem unustagem, et süvasadam kiratseb, uhke (muuseumi) rong oleks laevadega saabuvatele turistidele lisaväärtus. Nagu ka Saaremaalt tulijatele. Natuke fantaasiat ei tee paha, kuid suundume hetkel tagasi RB juurde....

Mainitud Tartu suunal tuleb ülikiiresti käivitada kaugrongiliiklus. Seni, kuni uusi kaugrongikoosseise meil pole, tuleb kokkuleppele jõuda lätlaste vt või äärmisel juhul kiirkorras renoveerida paar vana Go Raili diiselrongi. Miks seda siiani pole tehtud? Ükskõiksusest ja huvipuudusest, kuid ka kartusest, et üle Tartu Riiga sõites võib potentsiaalselt selguda, et reisijaid on vähe. Ja see oleks juba löök Rail Balticule. Aga mitte miski reaalsuse ei tohi ju hetkel RB-le varju heita! Haanes Luts mainib ka vajadusest kohati Tartu suunal tõsta kiirused 140-ni. Miks mitte. Seda peab tegema juhul, kui "raha üle jääb". Kas jääb? Võimalik!

Brüsselis peab ametnikkond aru saama, et see raha on Baltikumile eluliselt vajalik. Kuid vaid raudtee jaoks, mille puhul oleks kiirused 120-160 km/, tee oleks valdavas osas üheteeline ning üldjuhul suudetakse tagada ka ohutud ühetasapinnalised ristumised maanteedega. Kuhu see raudtee ehitada? Üks võimalus on kasutada olemasolevat Lelle-Pärnu lõiku, kuid selle kulgemine äärmiselt inimtühjas piirkonnas on miinus. Sest raudtee peab tagama ka kohalike rongide liikluse, et aga võtmeküsimuseks on reisijate arv, siis Kõnnust möödasõitmine pole kindlasti jätkusuutlik variant. Siin tuleb lähtuda hoopis uudsest lahendusest. Uudsest meie jaoks. RB peab kulgema koos Via Balticuga, olulisim faktor asja juures oleks see, et see tähendaks vaid ühte trassi, mis poolitab maapiirkonnad ja ka looduse. Ja see oleks igal juhul mõttekam! Me ei tohi unustada ka seda, et on ju olemas planeering Via Baltica muutmiseks 1. klassi maanteeks. Nii saaks aga rahasid kulutada otstarbekalt mõlema jaoks ja kindlasti tähendaks see olulist kokkuhoidu, lisaks võib eeldada, et raudtee toimimine kaotab vajaduse neljaealise järgi. Ka praegu on autode arv ehk ca pool sellest, mille puhul neljarealine muutub mõttekaks. Ja ma ei kahtlegi selles, et 10-20 aasta pärast on autode arv hoopis väiksem, kaovad paljud mõttetud "tühiveod" ja edasi-tagasi sõitmine, samuti hakatakse rõhku panema auto täituvusele. Sest hetkel on rekkade täituvus mahtu arvates kohati isegi vaid 20%!

Et sellise variandi puhul peab loobuma Ülemiste upitamisest "ühispeatuse esinumbriks", jääks ära ka uue trassi loomine, mis paljudes piirkondades paksu verd tekitanud. Tõsi, teisel pool Pärnut tuleb raudtee ikkagi ehitada, aga n.ö. normaalsuurusena oleks see sealsele kandile hoopis kasuks, mitte kahjuks! Küsimus tekib eelkõige selles, kuidas jõuda Balti jaamast Via Balticuni!

Kindlasti saaks seda teha ka Rapla kaudu, luues uue raudteelõigu Raplast Märjamaani. Kuid et see eeldaks tõenäoliselt Tallinn-Rapla raudtee kaheteeliseks ehitamist, siis oleks see kulukam kui võimalik variant Riisiperest Märjamaani. See eeldab eelkõige mitut lisalõiku, kuid üldine kasu võiks olla suurem. Esimese asjana on vaja mõned lühikesed lõigud Laagri ja Keila vahel ehitada kaheteeliseks, mis nagunii on plaanitud. Riisiperest saab aga valida, millist "metsa mööda" jõuda Via Balticuni, sest see võib toimuda nii Märjamaal kui ka tunduvalt varem. Maastik pigem soodustab ehitust. Kindlasti tuleb kaaluda ka võimalust Ülemiste ühendamiseks läänesuunaga, kuigi tekib ka teine variant, millega ühendub RB-ga Paldiski, kui hea potentsiaaliga sadam.
 Üksiti oleks veelgi rohkem põhjust jätkata Riisiperest raudtee ehitust Rohukülani, võimalik, et elektrifitseerituna, sest ülearused elektrirongikoosseisud on meil ju olemas, seni nad vaid amortiseeruvad. Ärgem unustagem et tegu on ikkagi väga kalli tehnikaga! Aga nii saab ka Lääne- ja edela-Eesti ning saared reisijatevood endale lähemale. Ei saa ju pidada reaalseks, et lõunast saabuvad turistid peaks saartele sõitma Tallinnast või Jõgevalt, Valgast rääkimata.

Ja kõik vastutustundetud otsused (just äsja tõdes minister Liisa Oviir MKM-i teatel vastutustundlikkuse vajadusest ettevõtluses) tuleks kohe ka välja öelda ning tühistada. Tõsi, hetkel toimub presidendiralli ja on mõnevõrra üllatav, et sellele kohale pürib ka vastutustundetu ekstranspordivolinik, kelle esmane ülesanne olnuks RB jaoks vastutustundlikku suhtumist üles näidata! Ka siin on võimalus veel pidurit tõmmata. Kuigi, kas vastutus üldse enam mingit väärtust omab? Vaid üksikud poliitikud, nagu Igor Gräzin, Tõnis Palts ja veel mõni, on selgelt välja öelnud sellise RB mõttetuse. Seega on RB kui regionaalraudtee projekt ainuvõimalik. Ka selleks, et mitte kaotada kõiki investeeringuid, mis RB puhul juba tehtud. Muidugi, peab mainima, et oleks lootnud RB teemal suuremat ja aktiivsemat arvamuste avaldamist opositsiooni, eelkõige Vabaerakonna ja EKRE poliitikutelt. Hetkel tundub, et ka nende jaoks ei ole sadade miljonite eurode kuritegelik raiskamine probleemiks!? Aga valikud teevad nemad muidugi ise, sest mida vähem asjalikkust (kõikides valdkondades), seda vähem toetust!

Pärnust edasi tuleb aga jätkata suunal Pärnu - Häädemeeste - Salacsgriva - Riia. Turismipotentsiaalina on mereäärsed piirkonnad kõige mõttekama tulevikuvisiooniga, sh Lottemaa ja teised kandid. Et olla vastutustundlik, tuleb anda millegi ehitamisega suurimad tõuked eri piirkondade arenguks. Kas Liisa Oviiri mainitud väiksemad ja keskmised ettevõtted piirduvadki olemasolevaga, mitte ei püüa jõuda millegi suuremani?

Kuidas aga on sellise variandi puhul rahadega? Usutavasti võib laias laastus RB ehitus osutuda ligi poole odavamaks, ülejääva raha (ja ka kokkuhoitud raha neljarealiste maanteede arvelt) saaks aga kulutada mainitud Rohuküla raudtee taastamiseks, nagu ka Valga-Koidula raudtee remondiks. On ju seegi reisijateveoks küllalt hea potentsiaaliga, kuigi valitsusringkondades püütakse seda rolli pisendada. Kokkuhoid võimaldab isegi tõsiselt kaaluda ringraudtee ehitamist Pärnust Elva kanti ja Viljandi suuna sellega ühendamist. Teatavasti on raudtee ehitus üldjoones ühekordne investeering, järgnevatel aastakümnetel aga eelkõige reisirongiraudteena amortisatsioon väike, seega ei pruugi see ollagi nii utoopiline! Sellise raudteevõrguga kaetud riigis on aga ülihead võimalused (rahvusvahelise) rattaturismi arendamiseks, mis võiks tuua ettearvamatul hulgal rattamatkajaid igalt suunalt ja seegi on üks, meie puhketalude, RMK puhkekohtade, matkaradade ja muuga seonduvalt perspektiivikas.

Vastutustundlikkus muuhulgas tähendabki kogu Eesti arendamist, inimeste liiklemisvõimaluste parandamist ja positiivse süsti andmist ääremaadele. Kas meil on siiski nii palju tarkust, et seda mõista?


teisipäev, 13. september 2016

MINA JA ROHE-VESIHOBU - Jaanika Kolk


Foto: Jaanus Uibu.

Jaanika Kolk.

MINA JA ROHE-VESIHOBU.

Kuigi ma olen nagu Mowgli vanaema juures maal puude otsas ja põõsastes üles kasvanud,

oli kuni ühe konkreetse hetke läbielamiseni loodusega suhtlemine minu jaoks ikkagi midagi

ühepoolset. Möödus mitmeid aastaid, enne kui panin tähele, et loodus võib ka vastu

suhelda. Suhtlemistasand muutus ühel suvepäeval, kui ma kiili tiigist päästsin. Teadmata

kaua oli see Rohe-vesihobu seal tiigivees sipelnud, kui ma teda märkasin ja õrnalt sealt vee

seest välja õngitsesin. Vapper uppumissurmast pääsenud tiivuline lesis siis tükk aega

rahulikult mu kõrval, kuivatas end ja põristas aegajalt jälle oma katkiste tiibadega. Kiil nägi

nii rääbakas välja, et kartsin ta päris lennuvõimetu olevat. Mõne aja pärast tõusis see mulle

juba lähedaseks saanud ilus olend siiski lendu ja läks. Rõõmu ja murega vaatasin, kuidas

ta natuke laperdades üha kaugemale suundus. Aga siis keeras kiil ühtäkki ringi ja lendas

tagasi minu juurde. Hõljudes otse mu näo ees, vaatas see roheline putukas tükk aega oma

liitsilmadega mulle otsa ja tegi alles siis lõplikult minekut. Ma vist ei hinganud ka sel ajal, kui

ta mu näo ees hõljus. See oli kirjeldamatult ilus ja eriline tunne. Peale seda sündmust

hakkasin kõiki elusolendeid hoopis teise pilguga vaatama ja kui ma õppisin järjest rohkem

tähele panema, sain osaks ka üha erilisemate kohtumistega looduses ja loodusega.



neljapäev, 1. september 2016

AASTA TÖÖTUNA - Jaanus Järs.



AASTA TÖÖTUNA.

30 aastat töötanud õpetaja koondati. Lapsed iseseisvusid majanduslikult, kohustusi jäi vähemaks, mõtlesin, et hakkan elama oma päriselu ja tegelen sellega, mis jäi pooleli 30 a. tagasi: loen raamatuid ja kirjutan luuletusi. Enam polnud mul riiklikke eesmärke, sain püstitada oma väärtushinnanguid, nõustuda või mitte nõustuda sellega, mis tuleb kõrvalt. Sõber soovitas siiski minna Töötukassasse ja end töötuna kirja panna, et see on mu õigus. Mõtlesin järele ja tegingi seda.
Kohtusin tuttava kirjanikuga, too rääkis, et on elatise teenimiseks ühendanud kirjutamise ja käsitöö ning elab ära. Töötukassa küsis minult, mida ma teha tahan. Alguses polnud ma kindel ning varuvariandina panin kirja õpetajatöö, toimetaja ja võimaliku puutöö. Iga kahe-kolme nädala tagant pidin ette kandma, kuidas tööotsingud edenevad. Lugesin kuulutusi, aga töö leidmine ei edenenud: peale õppeaasta algust polnud aineõpetajaid eriti vaja või olid kohad kauged või tööd osalised või lasteaiaõpetajatele, toimetajatöö raamatupidamisajakirjas polnud minusugusele. Töötukassa küsis nõudlikult ka lihttöö kohta, aga Palale saeveskisse minek tundus siidikäpale pisut äkiline. Mõtlesin edasi, lugesin veel kuulutusi, ootepingil istudes nägin tööotsijaid eri maadest ja rassidest.

Paari kuu möödudes õpetajatöö enam ei tõmmanud: 30 aastat väikese palga eest, viimased paar aastat närvilistes oludes, peaksin ju sellest midagi õppinud olema. Aga mõte ettevõtluspuslest “kirjutaja-käsitööline” jäi alles. Mõne kuu möödudes rääkisin sellest ka oma nõustajale Töötukassas, külastasin ettevõtluspäevi vallas ja maakonnas. Nõustaja hindas mõtte mõistlikuks ja soovitas minna ettevõtluskursusele. Üks selline oli peatselt tulemas Tartus, teine varsti ka Jõgeval. Valisin välja 2 kursust Tartus: ettevõtluse ja keraamika. Nende läbimine oleks kulutanud poole töötu koolitusrahast. Käisin ka ettevõtlusnõustaja juures, tema toetas ja julgustas oma nõuannetega. Valmistusin vaimus uuteks asjadeks.
Siis hakkas juhtuma. Vahetus minu nõustaja, uus nõustaja pidas minu äriplaani visandit liiga pealiskaudseks. Püüdsin seletada, et päris äriplaani saan koostada koolituse käigus, aga ju siis mu jutt ei olnud veenev. Nimetati ilukirjanduseks. Siis tuli uus nõustaja – juba kolmas. Tema laitis maha kõik kursused ja soovitas minna õpipoisiks töökotta.
Ja nii ma läksingi Töötukassa suunamisel Ene Luik-Mudisti juurde Palamuse Klaasikotta. No umbes nagu Kiir Tootsi juurde põllutööd õppima. Juhendaja Ene surus kätte klaasinoa ja graveerimisnõela, teemantkäia ja jootekolvi, näitas sulatusahju pulti. Soojalt riidesse, ikkagi aprill kütmata ruumides! Omandasin esmased töövõtted, sain kiita nii Ene käest kui Töötukassast. Hommikuti istusin lillepeenras ja joonistasin kavandeid, päeval valmisid esimesed tooted või teosed või kuidas neid nimetada. Kui Ene soovitas vitraažidele oma allkiri graveerida, tundsin end kõrvust tõstetuna. Sellieksamiks pidasin seda, kui esimene töö Jõgeva naiste tantsupeo laada jubedas tuules-vihmas-külmas uue omaniku leidis. Nüüd oli mind kellelegi vaja!


Päevade ja nädalate viisi istusin Palamuse vanas katlamajas ja käiasin klaasi. Nägin aknast, kuidas rohi kasvas ja sain tuttavaks jänkuga, kes õhtuti ja hommikuti üle õue kalpsas. Näpud narmendasid, kael jäi kangeks, hakkasin kandma krokse, et liigesed ei raksuks. Käisime Enega pealinnas materjale ostmas ja näitusi vaatamas, sattusin töökodadesse, laatadele ja kirikutesse, kõikjale, kus säras klaas. Andsin aru ja koostasin elektroonilise õpimapi. Jõgeva töötukassa nõustaja nimetas mind nende parimaks praktikandiks läbi aegade. Aprillist sai märkamatult august, minust peaaegu ettevõtja.
Oi-oi, õnn ja nõustaja meel ei ole püsivad, samade asjade eest, mille eest enne kiita, sain nüüd laita ja ikka hooga. Küsisin nõustajalt N3 (vahepeal oli olnud ka N4), et kas nüüd saaksin ka ärikoolitust või alustaja toetust. 

Daam.


Nõustaja imestas ja küsis, et kus ma senimaani olen olnud, töötuaasta hakkab ju peatselt lõppema? Vaatasin kalendrisse, kasvuhoonesse ja kase latva ja sain aru, et nii see ongi.
Aga minu mehemeel pole mitte surnud veel! Tänan Enet südamest uute oskuste õpetamise eest, nõustajat N3 siiralt taganttorkimise eest ja lehelugejaid selle jutu lugemise eest. Ning ühel korralikul lool peab olema tingimata ka õnnelik lõpp. Teatan siis pidulikult, et kui midagi vahele ei tule (juuksevärvilt olen blondiin), siis asutan peatselt LUUALUULE OÜ, mis teeks siis erinevaid asju, millele eelnevate ridade vahel viidatud. Homne on alati huvitav! 

Sisalik.


Arvukate kohtumisteni!
Jaanus Järs.