Ma mõtlen, et kas alustatud raamatut tuleks edasi kirjutada või see mõte nurka visata. Ma palun siiralt Teie arvamust. Et arvamust avaldada saaksite, panen siia kaks peatükki nö prooviks. Neid lugusid on tegelikult veel paras rivi, aga sahtlisse kirjutada ei ole ju mõtet.
(Mart Saarso ootab arvamusi oma FB lehel)
Niisiis:
See oli 2000-nda aasta aprilli esimesel poolel, kui olime pärast pikka ja võrdlemisi ebamugavates olmetingimustes purjetamist piki Tśiili rannikut jõudnud Higuerillase jahtklubi kai äärde. See on lähim jahtsadam Tśiili tähtsaimale sadamale – Valparaisole. Paik oli kõigiti kena: pehme sügisene kliima, pelikanid muuliotsal, õdus sadamakõrts (loe: restoran) otse kail jne. Ainus, mis head äraolemist pisut häiris, oli ahtakesse sadamabasseini sisse jooksev ummiklaine, mis pani jahtlaevad kaiotste ja poide vahel tõnkuma, nagu järsaku servale lükatud kitsed.
Sadamas seismise kolmanda päeva homiikul küsisin madrus Kaidolt: “No kuidas sulle siis siinne kant ka meeldib?”
Vastus oli lihtne ja ehtmeremehelik: “Tead, il capitano, ega ma siin veel eriti midagi näinud polegi, aga see sadamakõrtsi oober on veri sümpatiko.”
Ehtsa meresõitja hingeelu võib, mõistagi, kirjeldada keeruliseks, nagu kvantmehaanika, kuid tegelikkuses on see sagedamini lihtne ja otsekohene, kui nõukogudeaegne fotoseinaleht. Noogutasin mõistvalt ja soovisin kajutisse suunduvale madrusele head “koivahti”.
Järgmise asjana pidin end korda seadma tähtsaks sündmuseks. Nimelt oli oodata Eesti aukonsuli Tśiilis, proua Ella Maria Gleisner Vivance ammu planeeritud visiiti meie aluse pardale. Mustad viigipüksid ja kingad, kraega särk, mille rinnal tikitud projekti logo ja pisut lõhna. Niisuguses välimuses ootasin ma auväärset külalist. Laevas oli meid hetkel kolm. Vanemtüürimees Meelis Saarlaid, läbinisti saarlasest merekaru, keetis kohvi, madrus Kaido Kama puhkas oma kajutis kummuli asendis õiglast laevamehe und ja mina lihtsalt ootasin.
Siis nad tulid. Proua aukonsul oli enda saatjaks kaasanud oma seitsmekümnendates tädi. Aupaklikult paluti külalised pardale ja selgitati neile lahkelt, et see siin on Eesti territoorium, kus võib end vabalt tunda ja kõiki uksi avada. Seda nad ka terve uudishimuga inimestena tegid. Jahtlaev Lennuk oli alus, keda häbeneda polnud põhjust. Avati ka selle kajuti uks, kus puhkas madrus Kaido. Lõhn kajutis sarnanes Wismari haigla vastuvõtu osakonna omaga. Vilunud diplomaadi ja tõelise daamina pani proua aukonsul ukse vaikselt kinni ja jätkas laevaga tutvumist. Seejärel paluti külalised kohvilauda. Sõnaga, kõik toimus vastavalt headele tavadele ja diplomaatilisele protokollile.
Pakkusin lugupeetud külalisele istet meie mugava nurgadiivani laiemal osal, platseerudes ise kapteni kohale laua otsas. Vanemtüürimees Meelis täitis elegantse kummarduse saatel aukonsuli ja minu kohvikruusid, asetas lauale küpsised ja pähklid ning võttis vanema daami oma hoole alla. Aukonsuli tädi oli nimelt ahelsuitsetaja, armastas kanget musta kohvi ja valdas ainult hispaania keelt. Paraku kehtis jahtlaeva Lennuk siseruumides suitsetamiskeeld, mis haruharva kaotas kehtivuse kapteni eriloal. Sedakorda erandit ei tehtud ja tüürmanihärra siirdus koos aukonsuli tädiga ning piisava kohvi- ja sigaretivaruga kokpitti. Nii oli kõik soliidselt ja seisusekohaselt lahendatud.
Vestlus aukonsuliga kulges soojas, sõbralikus ja üksteisemõistmise õhkkonnas. Peamisteks teemadeks olid Eesti ja Tśiili üha tihenevad suhted ning võimalused nende veelgi kiiremaks edendamiseks. Juhtisin tähelepanu Tśiili fjordidele, kui ühele vähestest inimmõjust praktiliselt puutumata alale planeedil ja vajadusele seda loodusväärtust hoida. Eraldi peatusime välisminister Toomas Hendrik Ilvese eelseisva Tśiili visiidi teemal ning minu järgmisele päevale planeeritud kohtumisel kolme Tśiili senaatoriga eelnimetatud kontekstis. Jututeemasid ja kohvi jätkus.
Eesti vanasõna ütleb, et õnnetus ei hüüa tulles. Sellest sain ma ühel hetkel aru, tõdedes, et ei peagi hüüdma, vaid võib lihtsalt kobistada. Nimelt kostis madrus Kaido kajutist kurjakuulutavat kobistamist. Aimasin halba, kuid parandamatu optimistina lootsin siiski parimat. Kajuti uks avanes ja väsinud, kuid üdini distsiplineeritud meremees astus salongi. Olgu siinkohal märgitud, et tema huuled kleepusid janust ja suunurgad vahutasid. Tal oli raske, kuid nagu teada, peab mees oma saatusest suurem olema. Vaaruval kõnnakul astus mees salongi laua juurde ja toetas sellele oma mereparki saanud soonilised käelabad ning küsis täiel häälel: “Härra kapten, kas pissile võib minna, kas on luba?” Võrdlemisi läbi hammaste andsin talle selleks loa, mida tavaolukorras poleks keegi meeskonnast minult küsinud. Olgu siinkohal ära märgitud, et põie tühjendamine on enamustes kultuurkeeltes võrdlemisi sarnane verb. Ta läks.
Jahtlaeva Lennuk peldikut eraldas salongist kaheksateistmillimeetrine vineerist vahesein, mis teadagi pole just kõige parem heliisolaator. Peldiku laes asetses luuk, mille peamiseks otstarbeks, lisaks valgustamisele, oli ebameeldivate lõhnade emiteerimine planeedi atmosfääri. Nii hingeliselt kui ka füüsiliselt raskes seisundis madrusel polnud selle seadeldise avamisele mahti mõtelda. Muresid niigi küllaga.
Muredest vabanemist saatev helitaust oli mitmekesine ja ühemõtteline. Kui otse ütelda, siis oli sinna kaasatud kogu korralikus pohmeluses vaevleva meremehe helide spekter. Mõistagi saime sellest elusümfooniast osa nii aukonsul kui ka mina. Jälgides, kuidas ükski närv proua aukonsuli näos ei värahtanud ning ta sundimatult vestlust jätkas, tõusis minu arvamus temast veelgi. Järgnevalt väljus Kaido peldikust koos teda saatva aroomkokteilipilvega ja võttis, mõtlik ilme näol, istet minu vastas teises laua otsas. Väsinud meremehe silmamunad liikusid teineteisest sõltumatult, nagu molekulid Brown`i liikumises. Tema pilk ei olnud fokusseeritud. Kuid muutus saabus kiiresti ja järele mõteldes, üldse mitte ootamatult. Äkitselt sai madruse silmavaade teravaks ning sihtis – paraku täiesti vale objekti. Pohmelusega kaasneb teatavasti vajadus manustada vedelikku ja seepärast fokusseerus Kaido pilk proua aukonsuli kohvikruusil. Edasi toimus kõik printsiibil: tehtud, mõeldud. Värisev käeke sirutus, võttis raudsesse haardesse eelnimetatud kohvikruusi ja viis selle sirgel kursil januste huulte juurde. Aukonsul käitus, nagu poleks ta midagi märganud. Minul tekkis samal hetkel unistus küüntest kaabust, mis teadupärast pidavat inimese nähtamatuks muutma. “Kaido, sealt sa küll ei joo”, sisistasin läbi hammaste. Madruse pilk selgines veelgi ning anum sai kiirelt tagasi oma endise positsiooni. Seejärel, vähemalt nii mulle näis, tajus Kaido oma üleliigsust selles rahvusvaheliste suhete diskussioonis ning tõusis treppi mööda väärikal sammul kokpitti, kus käis elav vestlus aukonsuli tädi ja vanemtüürimehe vahel. Mis keeles see toimus, on mulle siiani teadmata.
Et olukorrast alusel täit ülevaadet omada, vabandasin ja tegin samuti kokpitti asja, kus leidis aset järgmine vestlus. Nimelt oli austatud aukonsuli tädi, ilmselt eelmisel päeval kohalikus päevalehes ilmunud artikli põhjal teinud järelduse, et kogu jahtlaeva Lennuk meeskond koosneb elukutselistest mereväelastest. Veel enne , kui proua oli oma küsimuse esitanud, vaatas madrus Kaido teda häguste silmadega ning teatas selges maakeeles: “See on ju täiesti pandav.” Reaktsioon oli ootuspäraselt ja ilmselt ka teatava keelebarjääri tõttu täiesti loomulik, mida saatis lahke ja aval naeratus: “si – si”, mis kohalikus kõnepruugis tähendab ülimat jaatust. Täiendavalt tundis auväärne aukonsuli tädi huvi, et millise merekooli Kaido on läbi teinud. Vastus, mida saatis kaks mehist rusikapõrutust vastu rindkeret, oli ühemõtteline: “Võro Institutt” oli vastus, mis küsijale enam küsimisruumi ei jätnud.
Nii oli tookord ja mul oli rõõm tõdeda, et olen ümbritsetud lojaalsetest ja ausatest meestest koosneva mansahvtiga.
1984. aasta 16. jaanuaril asusin tööle Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Kalamajanduse Valitsuse Projekteerimise ja Tehnoloogia Büroo Kalamajanduslike Perspektiivuuringute ja Katsetootmise osakonda, esimese kategooria insener-konstruktori ametikohale. Sellele tööle meelitas mind juba tol ajal väsimatu visionääri kuulsusega purjetajast merendusentusiast Sulev Roosma.
See pika ja ajastu märki kandva nimetusega asutus paiknes vanas orasekarva puumajas, Pääsukese tänavas, kus nüüd asub Tallinna pilvelõhkujate kvartal. Jõudsin kontorisse mingi tähtsa koosoleku ajal ja pidin koridoris ootama. Kuna uks heli ei pidanud, olin sunnitud koosolekut paratamatult pealt kuulama. Peamiselt rääkis Sulev Roosma ja jutt käis mereuuringutest. Korraks sai sõna keegi aeglasevõitu kõnepruugiga mees, teoreetiline matemaatik Hillar Lõhmussaar, nagu ma hiljem teada sain. Ta seletas mitu korda järjest, et meres pidavat olema temperatuuri hüppekiht – termokliin ning lisas vabandavalt, et ega ta täpselt ei tea, aga on kuulnud. Avaldus tundus Sulevi poolt mulle ettemaalitud ekspertide meeskonna kohta kuidagi kummaline, kuid kummalisi avaldusi ja ilminguid olin ma piisavalt kogenud juba eelmises töökohas, Läänemere Kalamajanduse Instituudi Tallinna osakonnas. Ametisse vormistamine sujus kiirelt ja lihtsalt.
Pääsukese tänava majast meenub mulle mitte just palju. Kontor nagu ikka, direktor Tõnspoja kabinet, teadusala asedirektori, raamatupidamise ja Kalakasvatuse osakonna juhataja, sm. Ants Kaalu tööruumid, kus kogu aeg midagi tehti. Aga mida tehti, on jäänud ähmaseks tänase päevani.
Keldrikorrusel paiknes Töö Teadusliku Organiseerimise osakond, kolmeliikmelise koosseisuga, mis pidi idee poolest olema asutusesisese hädavajaliku tugiteenuse osutaja. Seda usinat ühikut juhtis vettinud välimusega, kiilaspäine krooniline alkohoolik Vello, kelle polüesterlakiga kaetud töölaual oli vaid vana numbrikettaga telefon ja kuueteistkandiline teeklaas, mis oma kleepuva sisu ja peremehe värisevate käte tõttu oli jätnud lakipinnale mitmeid kleepuvaid ringe. Vello jõi põhiliselt peedikat. Osakonna ülejäänud personali moodustasid kaks vene naist, keda võis kohata harva, sest nende päevad kulgesid mööda komisjonikauplusi traalides, hilpe ostes, müües ja vahetades. Iga kuu lõpus toksisid nad kirjutusmasinal (vist kordamööda) valmis osakonna töö aruande. Selles muudeti eelmise kuu omaga võrreldes ainult kuupäeva. Ülejäänud tekst olevat koostatud juba enne neid, nagu nad mulle seletasid. Niimoodi oli kogu büroo töö teaduslikult organiseeritud. Kas ka Vellol sellest aimu oli, ei julge ma oletada.
Sulev Roosma juhitud Kalamajanduslike Perspektiivuuringute ja Katsetootmise osakond asus aga aadressil Lauteri 1, ruumides, kus selle sajandi alguses töötas Eesti Maja restoran. Isikkoosseis oli mitmekesine ja mitte just koloriidivaene.
Meie juht, õpetaja ja vedur Sulev oli väsimatult ametis, seljas enamasti hõlmad lahti klubipintsak ja suurest rügamisest lips viltu valgel särgil. Temalt saime me igapäevaselt teada, et viime ellu Eesti mereprogrammi ning üldsõnalisi, kuid pateetiliselt sisendavaid juhiseid selleks ajalooliseks missiooniks. Suur juht rääkis oma ajast ees oleva teerajajana merekatastrist, millest, nagu mulle tundus, keegi täpselt aru ei saanud. Eesti mereprogrammi ei olnud me kunagi paberil näinud ja kuna teised infokandjad olid veel juurutamata, eksisteeris see vaid Sulevi peas. Kandvaks teemaks oli plaan viia läbi kõigi Eesti NSV lõhejõgede suudmete süvendamine, mis käibiva teooria (autor Sulev Roosma) kohaselt olid settematerjalist madalaks ummistunud ning ei võimaldanud suure süvisega lõhedel kudema pääseda. Seda, et osad Põhja-Eesti jõed olid industrialiseerimise tulemusena muudetud peaaegu bakterivabaks ning vahutasid, nagu voolaks neis detergendilahus, teooria ei käsitlenud. Ja polnud vajagi, sest mastaapne kraavitamisplaan pidi garanteerima paljudeks aastateks töö meie osakonnaga kaasa lohisevale süvenduskaravanile, mille lipulaevaks oli legendaarne süvendaja „Endla“, kes 20. sajandi lõpus leidis oma otsa Ruhnu saare Ringsu sadamas. Kuna süvendustööd olid eksperimentaalne katsetootmine, ei kehtinud sellele plaanimajandus. Teisisõnu polnud vahet, kas ja kui palju veealust kaevamist toimus – preemiat maksti regulaarselt. Veel meenub projekt, mille sisuks oli järvevee pumpamine läbi planktonivõrgu, eesmärgiga koguda kasvanduse kaladele looduslikku toitu. Tehissööta ei jätkunud ja sageli oli see kaladele surmavalt mürgine. Ettevõtmine soikus, kuna sobivaid pumpasid ja planktonivõrku ei õnnestunud kalamajanduse varustussüsteemist hankida.
Üldiselt valitses Sulevi kohal olles õhkkond, nagu rindestaabis, sest meie ajaloolise missiooni mõistmisega oli suuri raskusi praktiliselt kõigil ametkondadel ja asutustel, kellega asju tuli ajada. Erandiks oli vaid Kalamajanduse Valitsuse varustuskontor, mille laost võis välja kirjutada mida tahes ja kui palju tahes. Kogu koorem kanti samal päeval raamatupidamises kulumaterjalina maha ja muutus bilansilises mõttes olematuks. Kui Sulevit kohal polnud, valitses vaikelu, mida elavdasid põhjusega või ka põhjuseta mõõdukad napsitamised.
Mind võeti tööle n.ö. koos teemaga, millega olin alustanud Kalamajanduse Instituudis. Tol ajal oli konjunktuurseks terminiks damping, ehk süvendamisel ammutatud settematerjali merre heitmine, selleks valitud kohtades. Kuna reostatud sadamate põhjast üles tõstetud muda oli mürgine, tuli uurida dampingu käigus tekkivate hõljumipilvede leviku mõju kalamajandusele. Ühiseks nimetajaks kõigil neil lennukatel ja osakonnale ilmselgelt üle jõu käivatel projektidel oli Toitlusprogramm, mis vaatamata Leonid Brezhnevi surmale, oli objektiivsetel põhjustel aktuaalne üle terve Nõukogude Liidu. Nõukogude inimesed elasid kroonilises toiduainete nappuses. Suvaline taotluskiri, mis algas sõnadega: „Toitlusprogrammi ellu viimiseks“, oli määratud saama positiivse vastuse, sest ükski ametnik ei riskinud minna vastuollu partei pealiiniga – see oleks lõhnanud üleviimise järele tootvale tööle või halvemal juhul kojameheks.
Osakonna ülejäänud töötajatel puudusid igasugused tunded mere vastu ning ka soov neil tekkida lasta. Hilisema Eesti Maja restorani saksakambri, mis sai minu laboriks ja oli ühtlasi Sulevi kabinet, eesruumis istus meie moldaavlannast sekretär Marina. Alati rõõmsa ja särasilmsena keetis ta kohvi, lobises telefoniga ja oli lihtsalt rõõmus. Tema ainsaks arvestatavaks puuduseks oli kehvapoolne kirjaoskus, mis ülemuse poolt loodud venekeelsed tekstid pisut raskelt arusaadavaks muutis. Ta nimelt kohendas masinal tippides sõnastust või ei saanud käekirjast aru. Kuna aga enamus ajaloolisi dokumente rändas läbi lugemata ajaloo prügikasti, ei olnud sellest suuremat häda. Loeti ju ainult, et Toitlusprogrammi täitmiseks ja siis küsiti: mida vajate, et tüütajast kiiremini vabaneda.
Erinevate laudade taga (kus parasjagu juhtus ruumi olema) istus suurt kasvu flegmaatiline Heldur Lõhmussaar ja joonistas pastakaga kollakale kontoripaberile ülejäänutele arusaamatutest sümbolitest koosnevaid võrrandeid. Temasse suhtuti lugupidamisega, kui meie akadeemilisuse nurgakivisse ning see andis talle absoluutse loomevabaduse. Helduri side osakonna suurte eesmärkidega oli teadmata isegi talle endale.
Ühes tillukeses toas pesitsesid meie geoloogid Viktor ja Sergei. Esimene, sünnilt odessalane, oli end Eesti NSV ühiskonda oskuslikult sisse sulatanud ning omandanud sotsialistliku vegeteerimise kõik peensused. Tema põhitegevuseks oli vanade raamatutega äritsemine. Märkimisväärse osa oma kasumist investeeris ta alkoholi, millest tema suuremapoolne nina oli muutunud punakaks. Viktorilt sai palju kasulikke õpetusi eluks äsja Venemaalt Tallinnasse kolinud Sergei, kellel olid kohanemisraskused lääneliku elulaadiga. Lisaks tegi talle vaeva sünnimaalt kaasa kolitud ämm. Nii aitas Viktor tal mitte ainult Tallinna vene kogukonnaga sidemeid luua, vaid ka ämmast põhjustatud stressi viinasse uputada. Sergei omandas joomisharjumuse silmapaistva ladususega. Tuleb tunnistada, et vahel rääkisid nad ka tööst, selle tegemiseni kunagi jõudmata. Nii oli kõigil lihtsam.
Omaette kabinetis istus saarlane Valter Sääsk, kes oli vist aukraadilt Sulevi asetäitja, kuid ajas tegusa inimesena hoopis mingeid muid asju, millest meil aimugi polnud. Ta oli omandanud kõrgema hariduse Moskvas, õppides ametiühingute instituudis, mida uhkelt kommunismi kooliks kutsuti. Venekeelsetele telefonikõnedele vastas ta: „Sjaesk”.
Selline oli meie loominguline kollektiiv, määratud niisiis ellu viima Eesti mereprogrammi, Toitlusprogrammi reeotsal.
Esimese tööülesandena pidin rentima laeva uurimistöödeks Pärnu lahel, sest sealset sadamat oli just eksperimentaalse katsetootmise korras süvendama hakatud. Eesti mereuurimismaastikul juba piisavalt hästi orienteeruvana läksin kohe Teaduste Akadeemia Pärnu välibaasi juhataja, Jüri Tensoni jutule. Ta oli mu vana hea toetaja juba Õpilasteadusliku Ühingu aegadest, varustajahingega merebioloog.
Tensoniga saime kaubale kiiresti. Leppisime kokku, et kalatraalerist uurimislaevaks kohandatud „Kiir” on terve suve valdavalt minu käsutuses ja maksta tuleb ainult reaalsete merepäevade eest, tormipühad ja lihtsalt seisupäevad olid tasuta. Tõtt öeldes ei huvitanud ülekanderaha, mida ei saanud sulaks vahetada eriliselt mitte kedagi ja oli rohkem virtuaalne nähtus.
Tagasi pealinnas, kandsin oma õnnestunud tehingust ülemusele ette. Mul oli õigustatud ootus saada tunnustust, kuid rahanumbritest kuuldes läks Sulevi nägu pilve. Ta selgitas murelikult, et minu igakuine plaaniline töömaht on kümme tuhat rubla ja kui ma seda ei täida, jääb kogu osakond preemiast ilma. Töömahu mõistet nõukogude poliitökonoomika arusaamade järgi polnud mulle, veel rikkumata inimesele, keskkoolis õpetatud. Siiski leidus mul piisavalt oidu, et lühikese nuputamise järel teha asjast õige kokkuvõte: kui kümmet tuhandet kuus läbi ei löö, vean alt ennast ja kollektiivi. Lihtne arvutus näitas aga, et vajaliku tulemuse saavutamiseks on laev liiga odav uurimisplatvorm. Seadsin sammud Mereinspektsiooni ja rentisin laevale lisaks helikopteri. See sõi raha kiiresti ja palju ning nõnda ei kujunenudki lisatasustatud lennutunnid ranniku kohal ülearu koormavaks. Kuna väljavaade kopteriga lõbusõitu teha ja soovi korral näiteks Pärnu lennujaamas sardelli söömas käia, tegi lõhejõgede suudmete projektist hooajaks kuuma teema, võisin enda asemele alati leida õhuvaatleja. Kui Teise Maailmasõja partisanivõitluse kogemustega Ants Kaal, binokkel kaelas lendama läks, mõmises küll Sulev midagi Piiblit vaatavast seast, aga sinna see jäi.
Tegelikult tuli rannikulähedaste looduslike hõljumipilvede õhust vaatlemine ja hariliku pliiatsiga mahakantud merekaardile kandmine mulle hilisemas elus kõvasti kasuks. Fotokaamera ainuüksi kopterisse kaasa võtmine ilma KGB eriloata olnuks kuritegu ja tegelikult polnud meie osakonnal ka ametlikku luba merekaarte kasutada. Need olin saanud heade suhete abil kalalaevadelt ja jahtklubist. Nõnda tuli arendada oma olematut joonistamisoskust ja dokumenteerida vaatlusi Darwini aegsete meetoditega.
Ühel päeval küsis merelt saabunud isa minult, et kus sa poeg siis nüüd töötad ja mis asju te seal ajate. Andsin talle põhjaliku ülevaate oma tööst PTB-s ja asutusest üldse. Kui olin raportiga lõpetanud, ütles isa, nagu hiljem selgus, prohvetlikud sõnad: „See Sharashkina kontora pannakse küll kinni:” See kokkuvõte ei tulenenud siiski tema ettenägemise võimest, vaid sellest, et ta oli loomult pessimist ning kaugsõidu meremehena ilma ja teistsuguseid ühiskonnakorraldusi näinud. Ilmselgelt ei oleks kaubalaevastikus meiesuguseid ka pikalt palgal peetud, sest seal tehti reaalset tööd – veeti laste sadamast sadamasse.
Meie osakond oleks suure tõenäosusega võinud palehigis tööd rügada vähemalt perestroika ajastuni, kuid Sulev eksis lihtsa reegli vastu, mida iga purjetaja peab teadma: ära kuse vastu tuult. Tema aga oli Eesti mereprogrammi nimel alustanud ristisõda Kalamajanduse Valitsusega. Nõudva tooniga kirju lennutati Ministrite Nõukogule ja kuhu iganes õnnestus, Moskvani välja. Ja nii saigi toitval käel hammustamisest kõrini.
Jõudsin tagasi nädalaselt seirereisilt Hüdrometeoroloogia Teenistuse ekspeditsioonilaeval „Orbita”. Osakonnas valitses tavatu õhustik, millest oli tunda, et välk on peldikusse löönud. Joodi, mis polnud tavatu, kuid tavatu oli see, et joodi, nagu oleks surnud lähedane sugulane. Ruumi sisenedes vaatasid kõik silmapaarid mind kaastundega – osakond oli likvideeritud ja kogu koosseisule antud teada koondamisest, mis oli nõukogude tingimustes äärmiselt harvaesinev nähtus.
Ilmselt minu nooruse või agaruse tõttu või lihtsalt halastusest noore inimese vastu, viidi mind ainsana üle Kalakasvatuse Uurimise osakonda, mida juhtis sm. Ants Kaal. Põhimõtteliselt ei muutunud peale ametinimetuse midagi, olin nüüd teise kategooria insener-tehnoloog. Kuna hõljumipilvedest, settepüüdjatest ja tahkete osakeste vertikaalsest voost meres ei teatud selles osakonnas üldse midagi, oli mu peaaegu täielikust loomevabadusest saanud absoluutne.
Kasutades tekkinud täielikku suveräänsust, vormistasin endale nn. teise viisa, mis andis õiguse meresõiduks väljaspool Nõukogude Liidu majandusvööndit ning komandeerusin pooleteiseks kuuks baaslaevale „Rand-1”, kes siirdus Toitlusprogrammi täitmiseks Gotlandi süviku piirkonda turska ja kilu külmutama ning karpidesse soolama. Kalurid nimelt viisid Toitlusptrogrammi ellu täiesti mitteteaduslikul viisil, lihtsalt nälgivatele Vene NFSV elanikele toidupoolist hankides. Mina, teadusliku töötajana, leotasin oma algelisi settepüüdjaid ja uurisin meres vajuvaid osakesi. Laevaelu on mulle alati sobinud.
Reisilt tagasi jõudsin just siis, kui jõi kogu PTB, ja seegi kord täielikus peiemeeleolus. Asutus oli Ministrite Nõukogu otsusega likvideeritud, kui mittevajalik.
.jpg)
