teisipäev, 24. november 2020

TELLIMUSLOOD MEEDIAS - Neeme Sihv

 


 Peamine on raha? Või põhimõtted, ausus ja väärtused?

TELLIMUSLOOD MEEDIAS

 Lääne Elus ilmus kokkuleppeline lugu Erkki Bahovskilt. https://online.le.ee/2020/11/20/erkki-bahovski-ootele-pandud-euroraha/ Ehk siis tellimuslugu. Iseenesest on see täiesti loomulik, sest ikka tellitaks lugusid tuntud kirjutajatelt ja Erkki Bahovskil on piisavalt "põhja all", et tasemel lugusid kirjutada. Ja kuna Lääne Elule sellised lood on eriti mokkamööda, siis ka tellitakse. Kes tellib muusika, see maksab?  Tegelikult maksmine materiaalses mõttes pole siin isegi oluline. Seda enam, et meil kipub meedia lugejatelt mitu nahka koorima. Maksa reklaam kinni, maksa paberlehe eest ja maksa netiversiooni eest! uudisena oleks see ka mõistetav, aga meie meedia tase on selline, et lugu jääb igaveseks tasuliseks. Loe või 10 aastat hiljem! Vaid üksikud maakonnalehed on veel eetika säilitanud ja mõne aja möödudes võetakse rahanõue maha.

 

On kommenteerijaid, kes viitavad Linnar Priimägi arvamusele, et kui lugu on selline, mis ei vihasta ega tekita emotsioone, siis tegu on mõttetu looga. Igati nõus! Välja arvatud selles, et lugu ei pea vihastama, see on ju madal väärtus! Seda enam, et vihaõhutamine pole kuidagi tolereeritav.  Väärtus on aga emotsioonide tekitamine!Erkki Bahovski lugu seekord on aga, vähemalt minul, väga emotsioone tekitav! Kui esimeses lõigus on juttu sellest, et Poola ja Ungari blokeerisid EL-i suure numbriga eelarve, tekitades sellega uue kriisi, siis tegu on ju tõsise asjaga. Seda enam, et nagu Bahovski mainib, oli tegu "kavatsusega siduda juurdepääs eurorahale õigusriigi põhimõtetest kinnipidamisega"! Väga õige ju? Printsipiaalsemat põhjendust ei saagi ju olla? Või on "õige" põhjendus vaid see, kui midagi blokeeritakse "euroopalike väärtuste nimel"?
Muidugi järgneb lame väide, et need riigid on saanud ju ometi Euroopa Liidult "altkäemaksuks" miljardeid eurosid". Seega, kui sind kinni makstakse, siis unusta selgroog? See pole enam liberaalne tekst, vaid puhas äärmuslus! Tegelikult on vaid kahju, et Eesti ei näinud EL-õigusriigi rakendamises kavatsust riivata meie suveräänsust ja otsustab pugejalikkuse kasuks!

 

Sedasama küsib ka Bahovski, aga lause algab imestusega, et "iroonilisel kombel võiks küsida, miks Eesti ei toetanud"!? Mitte võiks, vaid peaks! Võib olla sellepärast, et valitsus on kokku klopsitud hädavariandina ja selle sees õilmitsevad võltsparempoolsed eesotsas Kiisleriga? Ja on teisigi selgrootuid, kelle jaoks põhimõtted on mõistetamatu termin! Bahovski edasine jutt on nagu mulin pajas ja ennäe, ta meenutabki, et EK ühelt ning Poola ja Ungari teiselt poolt meenutavad paja- ja katlateemalist vanasõna. Tean seda vanasõna hästi ehk et selle tähendus on asjaolus, et mõlemal omajagu süüd, valekäitumist, -arusaamu. Kuidas saab aga asjast aru autor? Ikka nii, et pilt on meeldiv ühelt poolt, aga pole meeldiv Poola ja Ungari poolt! Nn euroopalike väärtuste seisukohalt. Miks jõutakse iga paari lause tagant olukorrani, kus mõlemal justkui oma süü, aga need õiged väärtused on ikka vaid ühel poolel? Tõsi, räägitakse palju, aga Bahovskit paneb muretsema, et tegudeni jõutakse vähe! Väga hea ju? Mingi saastava pealesurumine ei saagi olla asi, millele peaks järgnema teod!? Me ju ka ei tohi põlevkivi puhul rääkida saastamisest, aga samas kasvatada selle kasutamist ja veel teistele "pähe määrida"? Saast hukutab elu!

Pajas mulin aga aina kasvab, mullidest paiskub poliitilisi süüdistusi ja ikka kallutatult. Ainult tellitud loo sisu huvides ja erinevalt supist, kus mulisemise tagajärjel soolasus aina kasvab, selles loos aga jutt muutub aina magedamaks! Ja eks mulin jätkuvalt muuda ka leent aina hägusemaks, sest kardulad jm aina rohkem laguneb ja peenestub pajas. See aga lõkketegijat ei huvita, sest peamine on kütmine! Järeldus ühel hetkel on aga meeldiv - väärtused olevat aina rohkem paberil ja tegelik reaalsus hoopis muu! See on muidugi vaieldav, aga eks peab ütlema, et "õnneks", sest oleks päris hull lugu, kui juudaseeklite eest mahamüümine oleks aina suurem väärtus!?

Edasi muretseb autor aga ikka raha pärast. Kas siis meile laekuva euroraha, tellimuslugude tasude ja/või muu pärast. Mainitud on küll muret, kus eelarves mitte kokkuleppimine tähendaks justkui mitme europrojekti peatumist meil. Ometi, seegi oleks ju tervitatav, eriti kui lugeda kasvõi hiigelsuure meie mõistes. kuritegeliku projekti nimega Rail Baltic kiitvaid arvamusi. Kui ei jaga asjast ööd ega mütsi, aga ikka kiidad? Kas siis ei teki mure, et ka tellimuslugude sisu on madalamal tasemel kui Kroonlinna null? Ikka tekib, teadjad juba ammu pähklid läbi ammustanud. Ja takkakiitjad ei saa aru, et selliste projektide maht on nii suur vaid ühel põhjusel - et suurprojektide euroraha liiguks tagasi Euroopasse. Väikeprojektide puhul seda ei pruugi juhtuda, sest kes seeklite pärast ikka vaeva tahab näha? Jah, turismisektor vaagub meil hinge, aga positiivne mõju sellele koroonavabas ühiskonnas oleks pea sama ka siis kui RB asemel oleks mõistliku suurusega projekt! Isegi suuremgi ehk, sest vabanevate rahade arvelt saaksime ju teha turismisektori jaoks mitu korda rohkem olulisi asju?

Ah et oleks tore, kui täituks peamine unistus - avaneks rahakraanid? Et siis saaks endiselt süüdimatult kulutada Euroopa maksumaksjate raha? Asjadele, mille puhul tulevikus maksame igavest "intressi" nii, et ise vaaguksime hinge? Ja teadagi, üks "huvilisi" rahade tagasisaamiseks on ju mainitud eesistujamaa Saksamaa!

Oh seda pugemist ja mammona kummardamist! Tahaks nii loota, et seda aina rohkem saab näha paberil, mitte elus! Ja loodetavasti kängub ka Lääne Elu! Sest mida rohkem keegi ümbritsevat saastab, seda rohkem tuleb tegutseda.




neljapäev, 19. november 2020

MIDA ÕPETAB PIIBEL LOOMADE JA LOODUSHOIU KOHTA? - Lewis Regenstein

 



MIDA ÕPETAB PIIBEL LOOMADE JA LOODUSHOIU KOHTA? - Lewis Regenstein

Sissejuhatus

Piibli ja judeokristliku traditsiooni kohaselt tuleb loomi kohelda lahkelt ja lugupidavalt. Massiviisiline kuritarvitamine ja kannatused, mida põhjustatakse igal aastal miljarditele loomadele igal aastal täiesti seaduslikult rikub seega selgelt kristliku usu põhimõtteid.

Tuhandeid aastaid tagasi, piibli kirjapaneku ajal olid tollased inimesed looduse ja koduloomade, eriti metsloomade ja kariloomadega tihedas kontaktis, eriti seoses karjakasvatusega. Piibel sisaldab rangeid eeskirju, mis reguleerib seda, kuidas kohelda põllumajandusloomi ja tegelikult kõiki Jumala olendeid, keda ei loodud taluma tarbetuid valu ja kannatusi.

Kaasaegne loomakasvatus on vastuolus kristlike põhiväärtustega. See hävitab terveid looduslike liikide populatsioone, vangistab tohutul hulgal loomi, asetades nad kehvadesse tingimustesse suurfarmides, saastab keskkonda, raiskab loodusvarasid ja kahjustab inimeste tervist.



Kümme käsku: Ärge ülekoormake loomi

Heebrea pühakirja Moosese seaduses keelatakse loomade tööga ülekoormamine ja nõutakse hulkuvate ja eksinud loomade abistamist. Paljudes ettekirjutustes on selgelt mõeldud loomade, mitte omanike heaolule.

Selles seaduses nõutakse, et aidataks ka loomi, kes kuuluvad vaenlastele, kelle ees ei ole neil mingit kohustusi ja sõprade omi. Ei tohi „minna mööda“ hätta sattunud loomast: „Kui sa kohtad oma vihamehe eksinud härga või eeslit, siis vii see temale tagasi! Kui sa näed oma vihamehe eeslit koorma all lamamas, siis ära jäta teda maha, vaid aita ta lahti päästa” (2Ms 23:5).

Kümnes käsus tuuakse eraldi välja, et kariloomi ja eesleid ei tohi sundida hingamispäeval töötama. 2. Moosese raamatu 23. peatükis annab Jumal Moosesele mitu loomakaitsealast seadusepügalat: „Kuus päeva tee oma tööd, aga seitsmendal päeval puhka; et su härg ja eesel kosuksid ...” (2Ms 23:12). Lisaks: „Aga seitsmes päev on Issanda päev, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar ... ei su härg ega eesel või mõni muu su loomadest” (5Ms 5:14).

Jumal käsib ka, et igal seitsmendal aastal ei tohi külvata saaki ega koristada põlde, viinamarjaistandusi ja oliivisalusid. Need tuleks jätta „koristamata ja harimata“ (2Ms 23:11). Jumala käsul tuleb seitsmendal aastal anda maale „täielik puhkeaeg ... Aga maa puhkeaja vili võib olla toiduks: teile, su sulasele ja teenijale, su päevilisele ja majalisele, kes elab võõrana su juures. Ka su karjale ja metsloomadele, kes su maal on, olgu toiduks kogu see saak“ (3Ms 25:4-7).


Loomadevastase julmuse keelamine

Piiblis keelatakse ka koduloomade vastane julmus. Oleks julm takistada härgadel töötamise ajal söömist ja sellest tulenevalt on 5. Moosese raamatus (25:4) kirjas: „Ära seo kinni härja suud, kui ta pahmast tallab.” Lisaks öeldakse 5. Moosese raamatus 22:10: „Ära künna härja ja eesliga paaris.” Erineva suuruse ja jõuga loomade kokku panemine koormaks nõrgemat või võib-olla mõlemaid.

Need iidsed seadused, mis püüdsid vähendada loomade kannatusi, on vastuolus kaasaegsete tootmismeetoditega. Näiteks tänapäeval eemaldavad põllumajandustootjad vasikaid, kes on mõeldud lihaks, kohe pärast sündi ema juurest, jättes nad ilma emapiimast, mis sisaldab neile vajalikku rauda. Vasikaid hoitakse kogu elu kitsastes latrites, kus nad ei saa ennast isegi ümber pöörata. Sellise olukorra tõttu jäävad vasikate lihased pehmeks ja verevaeseks, mis muudab kogu nende liha pehmeks ja kahvatuks. Taoline loomade kohtlemine ei sobi kokku piibli põhimõtetega.


Õige inimene hoolib oma looma elust

Õpetussõnades (12:10) öeldakse: „Õige hoolib oma looma hingest, aga õelate halastuski on julm.“ Selles olulises piiblisalmis jagatakse inimesed kahte liiki – ühed, kes on „õiged” ja oma loomade vastu head, ning „õelad”, kes kohtlevad oma hoolealuseid loomi halvasti.

Loos Rebekast rõhutatakse loomade lahket kohtlemist kui vajalikku positiivset isiklikuomadust. Selles loos saadab Aabraham oma usaldusväärse sulase pojale Isaakile sobivat naist otsima. Sulane valib välja Rebeka pärast seda, kui see on ilmutanud sõbralikku suhtumist, võttes kaevust vett ja andnud seda mitte ainult sulasele, vaid ka tema kaamelitele (1Ms 24:19).

Samamoodi kasutab Jumal 2. Saamueli 12. peatükis üht kurba lugu perekonna armastatud lemmik tallekese andestamatu tapmise kohta, et näidata kuningas Taavetile tema vigu.

Kui Jaakob kutsus kokku oma 12 poega, Iisraeli hõimu esindajad, et rääkida neile nende tulevikust, karistati Siimeoni ja Leevit muu hulgas ka härgade vigastamise eest (1Ms 49:6-7).




Ja metsloomadel on sinuga rahu

Psalmides näitatakse, et Jumala headus ja kaastunne ei ole kuulu ainult inimestele, vaid laieneb kõigile Jumala olenditele. Psalmis 36:7 ülistatakse Jumalat sõnadega: „... sa päästad inimesi ja loomi. Kui kallis on su heldus, Jumal! Sellepärast otsivad inimlapsed pelgupaika su tiibade varju all.“

Psalmis 145 see teema - Jumala mure kõigi olendite pärast - kordub: „Hea on Issand kõigile ja tema halastus üle kõige tema tegude ... Sina ... täidad kõik, mis elab, hea meelega“ (9, 16)

Samamoodi peegeldus Jumala mure loomade pärast, kui Ta selgitas Joonale oma otsust Niinevet mitte hävitada. „Selles suures linnas” oli 120 000 inimest ja „palju loomi“ (Jn 4:11).




Jumala ideaal hõlmab rahu loomadega

Hoosea raamatus (2:20) viidatakse sellele, et Jumal sõlmib loomadega lepingu, mis tagab neile ohutu elu , ilma et neid ei häiritaks või kütitaks, hävitades tapariistad: „Ja sel päeval teen ma nende heaks lepingu metsloomade, taeva lindude ja maa roomajatega; ammu ja mõõga ja sõja murran ma maalt ja nad võivad elada julgesti.“

Hiiobi raamatus (5:23) kirjeldatakse ideaalset päeva, mil inimkond saab olema rahujalal loodusega: „Sest sul on leping kividega väljal ja metsloomadel on sinuga rahu.“

Jesaja raamatus (11: 6-9) kirjeldatakse ilmekalt, kuidas loomariik saab osa rahuõnnistusest maa peal, kui see saabub: „Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ... ja lõvi sööb õlgi nagu veis. ... Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist.“




Aukartus elu ees Uues Testamendis

Uues Testamendist leiab mitmeid loomi ja loodust kaitsvaid viiteid. Luuka evangeeliumis (12:6) rõhutab Jeesus, et Jumal armastab isegi kõige madalamaid olendeid: „Eks müüda viis varblast veeringu eest? Ja ükski neist ei ole unustatud Jumala ees”. Matteuse evangeeliumis (10:29) räägitakse Jeesuse usust selle kohta, et Jumal hoolib kõigist Jumala olenditest, isegi nendest, kes on meile rahalises mõttes väheväärtuslikud. Matteus aga tsiteerib Jeesust, õpetades Jumala lõpmatust tarkusest ja armastusest: „Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata.“

Luuka evangeeliumist (13:15) loeme, kuidas Jeesus kasutab piibellikke loomade humaanse kohtlemise seadusi, et õigustada vigase naise tervendamist hingamispäeval, öeldes: „Eks igaüks teie seast päästa ka hingamispäeval oma härja või eesli sõime küljest lahti ja vii jooma?” Samamoodi õigustab Jeesus Luuka evangeeliumis ühe mehe tervendamist hingamispäeval sõnadega: „Kes on teie seas, kelle poeg või härg kukub kaevu, et ta kohe ei tõmbaks teda välja hingamispäeval?” (14:5). Ja Mäejutluses räägib Jeesus „taeva lindudest", öeldes, et „teie taevane Isa toidab neid" (Mt 6:26).

Huvitav on see, et Uues Testamendis ei kujutata kunagi Jeesust liha söömas, isegi mitte viimasel õhtusöömaajal, kuigi kahel korral pärast tema surma ja ülestõusmist kirjeldatakse, kuidas ta sööb kala.

Paljud kristlased näevad sügavat tähendust selles, et Jeesuse elu algas loomade seas (Lk 2:7). Pärast seda, kui Maarjale ja Joosepile keelduti Petlemmas, Juudamaal öömaja ja varjualuse andmisest, olid nad sunnitud kasutama loomasõime, kus Jeesus ilmale tuua. Nii sündis Jeesus nähtavasti selliste loomade keskel nagu eeslid, härjad, lehmad ja lambad.

Jeesuse austusest loomade suhtes annavad tunnistust tema korduvad loomadega seotud võrdumid ja viited, mida ta õpetamisel kasutas. Ta osutas oma jüngritele ja teistele usklikele kui lammastele ning võrdles Jumala hoolitsust Jeruusalemma eest kana hoolitsusega oma tibude eest. Jeesus võrdles ennast sageli ennast selliste loomadega nagu lammas ja tuvi, kes on tuntud oma süütuse, kuulekuse ja alandlikkuse poolest. Ta rääkis sageli sellest, et loomad on Jumala hoole all ning kutsus korduvalt üles ilmutama nende suhtes armastust, halastust ja kaastunnet, mis on kooskõlas humaanse ja looduse muutumatul kujul säilitamise eetikaga (preservation ethic), ning on selle aluseks.




Piibli sõnum loodushoiu kohta

Kogu piiblit läbivaks teemaks on inimeste kohustus austada ja kaitsta looduskeskkonda. Sageli viitab see sõnum otseselt neile probleemidele, millega me praegu silmitsi seisame: põllumajandusloomade vastane julmus, metsloomade ja looduslike elupaikade hävitamine ning maa, vee ja õhu saastamine.

Võib-olla on maailma esimene saastamisvastane seadus V Moosese raamatus (23:13–15), mis keelab maa saastamise inimtekkeliste jäätmetega. Jeremija (9:9-11) ja Habakuki (2:17) raamatutes hoiatab Jumal looduse ja metsloomade hävitamise eest. Jeremija raamatust leiab Jumala sõnad: „Mägede pärast tõstan ma nuttu ja kaebust, ka kõrbe karjamaade pärast nutulaulu, sest need on nõnda hävinud, et ükski seal ei käi ja karja häält pole kuulda. Nii hästi taeva linnud kui loomad on põgenenud ja ära läinud” (9:9). Ka Habakuk ennustab „… ja loomade hävitus teeb sulle hirmu, inimeste vere, samuti maale, linnale ja kõigi selle asukaile tehtud vägivalla pärast“ (2:17). Mõlemal juhul toob maa hävitamine - nii nagu me täna teeme põllumaa ja puutumatu loodusega - kaasa viletsust.

Piiblis osutatakse erakordset austust puude ja metsade vastu ning üks esimesi asju, mida iisraellastel teha kästi, kui nad „jõuavad” tõotatud maale, oli istutada puid ja lasta neil küpseda enne, kui hakatakse nende vilja sööma (3Ms 19:23).

Moosese seadus sisaldab tähelepanuväärset looduskaitsealast eeskirja, mille kohaselt on viljapuude hävitamine keelatud isegi sõjalise rünnaku ajal (5Ms20:19). Mujal Moosese seaduses on kehtestatud ranged ja üksikasjalikud eeskirjad puude hooldamise kohta. Näiteks 3. Moosese raamatust (19:23-25) loeme selle kohta, et viljapuid ei tohi esimestel aastatel lõigata ega koristada, et anda neile jõudu ja suurendada nende saagikust.

Kõikjal piiblis, kus rõhutatakse aukartust maa ees, edastatakse Pühakirja tugev loodushoiualane sõnum, hoiatades loodusvarade üleliigse kasutamise ja kurnamise eest. 3. Moosese raamatus (25:4) käseb Jumal: „ ... aga seitsmendal aastal olgu maal täielik puhkeaeg, puhkus Issanda auks: sa ei tohi külvata oma põldu ega noppida oma viinamäge!“

Ka sama raamatu salmides 26:3-6 kirjeldatakse, kuidas Jumala austab maad, lubades iisraellastele, et kui nad täidavad Jumala käske, siis maa tasub neile: „Kui te käite minu seaduse järgi ning peate mu käske ja teete nende järgi, siis annan ma teile vihma õigel ajal ning maa annab oma saagi ja puud väljal annavad oma vilja. ... Ja mina annan maale rahu ...“



Jumala armastus looduse vastu

Kõikjal 1. Moosese raamatus kohtleb Jumal kohtleb erilise soosinguga „kõiksugu elavaid olendeid“. Jumal lõi nad, õnnistas ja käskis neid: „Olge viljakad ja teid saagu palju“, iseloomustades nende loomist korduvalt väljendiga: „see oli hea“.

Mõned piibliteadlased peavad oluliseks asjaolu, et Jumal kuulutas iga asja, mille Ta oli loonud – vaalad, linnud, veised, „metslmad ... ja kõik roomajad maa peal ja muud maa loomad“ – iseenesest „heaks” (1Ms 1: 25), toetades harmoonilise universumi loomise mõtet.

Psalmis 104 võetakse tabavalt kokku Jumala hool oma loodu eest, ülistades Jumalat kõigi olendite hoolitsemise eest. Selles märgitakse, kuidas me kõik sõltume ökoloogilisest süsteemist, mille Jumal on loonud, kuulutades: „Kui palju on sinu töid, Issand! Sa oled nad teinud kõik targasti. Maa on täis sinu looduid. Siin on meri, suur ja lai; seal kubiseb lugemata palju loomi, pisikesi ja suuri ... sina avad oma käe, ja nende kõhud saavad täis head ... Sa läkitad välja oma vaimu, ja nad luuakse, ja sina uuendad maa näo. Kestku Issanda au igavesti! Issand rõõmustugu oma tegudest ...“ (Ps 104:24-31).

5. Moosese raamatus (8:7-9) kirjeldab Mooses Tõotatud maad ökoloogilise paradiisina, viidates selle rikkalikule ja kaunile keskkonnale ning kui „veeojade, allikate ja sügavate vete maale, mis voolavad orgudes ja mägedes …” Mooses rõhutab iisraellastele maa pühadust: „Maa, mille eest hoolitseb Issand, su Jumal, millel alaliselt, aasta algusest aasta lõpuni viibivad Issanda, su Jumala silmad (5Ms 11:12).

Jumala armastab maad selle enda pärast, mitte inimeste kasu silmas pidades. See selgub Jumala ja Iiobi vahelises jutuajamisest tormi ajal, kui Looja ütleb, et laseb „sadada asustamata maale, kõrbe, kus ei ole inimest, kõrbes, laastatud ja lageda küllastuseks, et lasta tärgata noort rohtu“ (Ii 38:26-27). Iiobi raamatus räägitakse meile, et inimesed peavad elama loodusega kooskõlas ning püüdma õppida sellelt targast ja salapärasest toimimisest: „Aga küsi ometi loomadelt, nad õpetaksid sind, ja taeva lindudelt, et need annaksid sulle teada, või kõnele maale, et ta teeks sind targaks ... Kes neist kõigist ei tea, et seda on teinud Issanda käsi?“ (Ii 12: 7-9).




Inimeste loodushoolduse alased kohustused

Piiblis mitte ainult ei rõhutata, et loodus peegeldab Jumala hiilgust ja suurust, vaid seal kinnitatakse ka, et inimestele on antud eriline vastutus kaitsta ja hoolt kanda looduskeskkonna eest. Kuid iroonilisel kombel on seda Pühakirja mandaati sageli kasutatud kui luba loodust saastada ja hävitada.

Tõenäoliselt ei ole piiblis ühtki teist nii valesti mõistetud ja tõlgendatud kirjakohta kui 1Ms 1:26, kus Jumal annab inimestele loa looduse ja loomade üle „valitseda“. Seda on sageli ekslikult peetud omandiõiguse sünonüümiks, mis annab nimestele õiguse kohelda loodust ja loomi oma suva järgi. Kuna aga Edeni aias ei olnud vägivalda ja Jumal kirjeldas kogu loomingut väga heana, on palju mõistlikum loomade valitsemise all mõista inimese püha kohust olla hea majapidaja looduses. Lisaks maa eest hoolitsemisele ja kaitsmisele kästakse 1. Moosese raamatus (1:28) „täita maa“.

Vastupidiselt neile, kes väidavad, et maa kuulub inimestele, kuulutab Jumal 3. Moosese raamatus (25:23): „Maa on minu päralt; sest teie olete ju võõrad ja majalised minu juures.“ Samuti viitab Psalm 24 sellele, et maailm ei kuulu inimkonnale, vaid Jumalale: „Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailma ja kõik, kes seal elavad ... „ Lisaks sellele loeb 5. Moosese raamatust (10:14): „Vaata, Issanda, su Jumala päralt on taevas ja taevaste taevas, maa ja kõik, mis seal on ...“ Kõik elusolendid kuuluvad Jumalale ja Psalmis 50:10-11 kuulutab Ta: „Sest kõik metsloomad on minu omad ja kariloomad tuhandeil mägedel. Ma tunnen kõiki mägede linde, ja loomad minu väljadel on mu juures.“




Loomade inimeste hoolde usaldamine

Piibel sisaldab arvukalt kitsendusi seoses metsloomade ja koduloomade hoolimatu või julma tapmisega. Koguja raamatus (3:19-21) kinnitatakse, inimesest on ülbe mõelda, et tema saatus erineb loomade saatusest: „Sest mis sünnib inimlastega, see sünnib loomadega - neile kõigile sünnib sama: nagu sureb üks, nõnda sureb teine. Ja neil kõigil on ühesugune hing; ja inimesel ei ole paremust looma ees, sest kõik on tühine. Kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks. Kes teabki, kas inimlaste hing tõuseb ülespoole või kas loomade hing vajub maa alla?“

Paljudes kohtades piiblis kohtleb Jumal inimesi ja loomi ühte moodi. Kui Jumal päästis Noa ja tema perekonna hävingust, päästis Ta ka loomad: „Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile mestloomadele ja kõigile kariloomadele, kes temaga laevas olid“ (1Ms 8:1).

1. Moosese raamatus (9:8-10) räägitakse, et pärast suure üleujutuse taandumist lubas Jumal, et uputus ei hävita enam kunagi maad. Jumal tegi lepingu mitte ainult Noa ja tema järeltulijatega, vaid ka „iga teie juures oleva hinge vahel kõiges lihas ...“ Seega Jumal ei tee tegelikult vahet inimeste ja loomade vahel, et sõlmida leping „enese ja kõige liha vahel, mis maa peal on” (1Ms 9:12–17).

Paljude arust Jumala luba Noal loomi süüa annab inimkonnale õiguse loomi oma suva järgi kohelda. Loomade tapmine ja söömine tõi aga kaasa needuse – kui varem olid inimesed ja loomad elanud harmooniliselt koos, siis nüüd „teid peavad kartma ja pelgama kõik maa loomad ...” (1Ms 9:2). Vihavaen Jumala loomadega on suur hind, mida maksta nende söömisest tuleneva maitsemeele rahuldamise eest. On veel üks needus - rasv, kolesterool, kahjulikud kemikaalid ja muud ained, mis soodustavad südamehaigust, diabeeti, teatud vähke ja teisi degeneratiivseid haigusi, mis tapavad või hävitavad igal aastal miljoneid ameeriklasi.




Loomohvrid

Mõned inimesed küsivad, kuidas 3. Moosese raamatus kirjeldatud loomade rituaalseid ohverdusi lepitada väitega, et Jumal loomadest väga hoolib. Ohverduse näiline eesmärk oli patu lunastamine,, seega on mõistlik pidada loomohvreid vajalikuks sammuks, et eemalduda inimeste ohverdamisest (4Ms 31:30, 40) teel igasuguste ohvrite kaotamise suunas. Hilisemad prohvetid, sealhulgas Jesaja, Hoosea, Aamos, Miika ja Jeremija, mõistsid loomade ohverdamise hukka. Jesaja (1:11-13)näiteks räägib sellest, et Jumal palus iisraellastel ohvreid enam mitte tuua, kuna see oli Talle „vastumeelt“ Jesaja raamatu salmides 66:2-3 võrdles Jumal looma tapmist inimese mõrvamisega: „Ons inimese mahalööja härja tapjaga võrdne ...”

Ka Hoosea kirjutas: „Sest ustavus on see, mida ma tahan, mitte ohver; Jumala tundmine on enam kui põletusohvrid”(6:6). Jeremija kaudu kuulutas Jumal, et „teie põletusohvrid ei ole mulle meelepärased ja teie tapaohvrid ei kõlba mulle”(6:20). Jeremija vahendab veel Jumala sõnu: „Sest sel päeval, mil tõin nad ära Egiptusemaalt, ei rääkinud ma teie vanematega ega andnud neile käsku põletus- ja tapaohvri kohta“ (7:22). Kuningas Taavet kirjutas: „Tapa- ja roaohver ei ole su meele järgi“(Psalm 40:6). Jumala sõnumitooja Aamose sõnul mõistab Jumal ohverdamise sügavalt hukka: „sest kuigi te totoe mulle oma põletus- ja roaohvreid, ei ole mul neist hea meel ja ma ei vaatagi teie rasvase tänuohvri peale…(5:22).

Ka Miika kirjeldas Jumala vastumeelsust ohvrite suhtes: „Millega võiksin tulla Issanda ette, kummardama kõrge Jumala ette? Kas pean tulema ta ette põletusohvritega, aastaste mullikatega? Ons Issanda meele järgi tuhanded jäärad, kümne tuhanded õlijõed? Kas pean andma oma esmasündinud üleastumise eest, ihuvilja oma hinge patu eest? Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult ei muud, kui et sa teeksid mis on õige, armastaksid heldust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?“(6:6–8).

Jeesus õpetuses peegeldusid hilisemate prohvetite õpetused ja Matteuse sõnul tsiteeris Jeesus vähemalt kaks korda korda Hooseat, öeldes: „Ma ei taha ohvrit, vaid halastust!” (9:13, 12: 7). Ta ajas templist välja kaupmehed, kes müüsid loomi ohverdamiseks ning need, kes vahetasid raha loomade ostmiseks, ja ka loomad (Jh 2:15).




Religioon ja loomakaitse

Neid Pühakirja looduhoidlikke ja humaanseid ettekirjutusi järgisid nii juudi rabid kui kristliku kiriku varased juhid. Esimese tuhande aasta jooksul on kristlastest pühakutel olnud tihedad ja sõbralikud suhted mets- ja koduloomadega. Selliste pühakute hulka kuulusid näiteks Giles, Jerome, Benedictus, Meinrad, Columba, Cuthbert, Patrick ja sajad teised. Kõige tuntum on muidugi loomade kaitsepühak Assisi Franciscus.

Sarnaselt on judaismile on olemas pikk traditsioon loomade ja looduse austamise kohta, mis põhineb Piibli õpetustel. Juudi entsüklopeedias märgitakse, et „loomade kohtlemist käsitlevate moraalsete ja õiguslike eeskirjade aluseks on põhimõte, et loomad on osa Jumala loomingust, mille eest inimene vastutab. Seadused ja muud viited ... piiblis selgitavad, et keelatud pole mitte ainult loomade vastane julmus, vaid, et Jumal nõuab meilt ka kaastunnet ja halastust nende vastu … Hilisemas rabiinlikus kirjanduses … pööratakse suurt tähelepanu veel sellele, et näidata Jumala halastavat suhtumist loomadese ning sellele, kui oluline on neile valu mitte põhjustada.”

Arstist misjonäri ja Nobeli rahupreemia laureaadi Albert Schweitzer arusaama kohaselt Jeesuse armastuskäsku järgiv nn eetiline inimene „kuuletub sunnile aidata igasugust elu“. Tema arvates ei peaks „ajaviiteks teeärsel lillel pead maha lööma, sest sellega patustab ta elu vastu, seismata paratamatuse võimu all.” Schweitzer kirjutas väga ilmekalt vajadusest tunda aukartust kõigi eluvormide vastu: Tõeliselt usklik inimene „ei küsi, mil määral see või teine elu väärtuslikuna osavõtmist pälvib ... Elu kui selline on tea jaoks püha.”

Teine juhtiv kristlik teoloog Norman Vincent Peale on öelnud: „Ma ei usu, et inimene võib olla tõeline kristlane ja samal ajal tahtlikult osaleda loomade julmas või hoolimatus kohtlemises.”

Jutlustaja Billy Graham on märkinud: „Piibel õpetab, et me ei tohi loomi julmal viisil kohelda ega karistada. Jumal on nad loonud ja sellest saadik, kui inimkonnale anti võim loomade üle, ei tohi me neid julmalt kohelda.“

Lloyd Putman on hoiatanud „usulise müoopia“ kasutamise eest, öeldes, et „meil on väike usk, kui seal ei ole ruumi ülejäänud Jumala olenditele.“ Kuulus Inglise teoloog kardinal John Henry Newman (1801- 1890) kirjutas kord: „Loomade julm kohtlemine viitab sellele, et inimene ei armasta Jumalat."

Paavst Johannes Paulus II on öelnud õhes oma jutluses, et kristlastel on moraalne kohustus kaitsta keskkonda: „Meie planeedi loodusvarade austamine” peab olema osa igaühe südametunnistusest Tema sõnul „loodusele tekitatud kahju” hüvitamine ... ja ennetamine on „tõsine moraalne kohustus”.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et kõige tugevam argument loomade lahke kohtlemise kasuks põhineb õigluse kaalutlustel. Mõned on küsinud, kuidas inimesed saavad paluda halastust ülevalt, kui nad ei ole armulikud nende vastu, kes elavad nende meelevallas?




Intensiivse loomakasvatuse põhjustatud häving

Piibli autorid ei saanud näha ette nüüdisaegses ühiskonnas loomadele tekitatud kannatusi ja hävitustööd nende kallal, mis rikub selgelt piibellike seaduste sisu ja ulatust. Näiteks põhjustab intensiivne loomakasvatus, kui ta surub miljardid loomad tuhandetesse rajatistesse, keskkonnale tohutut kahju. Sõnnik, keemilised pestitsiidid ja väetised saastavad meie jõgesid, järvi, ojasid, põhjaveekihte ja muid joogiveeallikaid, tappes kalu ja elusloodust ning põhjustades ränki terviseprobleeme inimestele, nagu vähki, raseduse katkemist ja sünnidefekte.

Veiste, sigade, kanade ja muude loomade kasvatamiseks kasutatakse tohutuid vee-, energiahulka ja teravilja, millega kaasnevad ka suured jäätmekogused. Kariloomad paiskavad õhku tohutul hulgal gaase, mis põhjustavad või süvendavad globaalset soojenemist ja kahandavad planeedi stratosfääri osoonikihti, mis kaitseb surmava kiirguse eest kogu elu Maal.

Üha suurenevast keskkonnakriisist on saanud üks kesksemaid poliitiliste debattide teemasid. Paljud inimesed ei mõista, et tegemist on ka moraalse ja vaimse küsimusega, sest inimkond on ületamas Maa suutlikkust pidada ülal mitte ainult elusloodust, vaid ka inimelu. Milline patt võib olla suurem patt kui hävitada tulevaste põlvkondade elu võimalus meie planeedil?

Õnneks võib paljude nende probleemide lahenduse leida piibli õpetustest. Kui neid järgitakse, siis maa ja selle olendite ees aukartuse edendamine võib ära hoida paljusid keskkonnaohte ja tagada inimkonnale turvalise tuleviku.




Lewis Regenstein

USA Humanistliku Seltsi

Interkonfessionaalse Nõukogu



president




Tõlkinud Maie Lüüs.

laupäev, 14. november 2020

KRATILUGU JA KOLM SÕRME - Leevi Kirsimäe

 


Kratilugu.


Öeldakse, et juhuseid pole.

Juhtusin mõni päevake tagasi täitsa juhuslikult üht raadiointrvjuud kuulates äkisti oma kõrva kikitama. Intervjueeritav oli vist siis kas metsanduse ja puidutööstuse liidu juht või direktor, alul arvasin, et on härra Nigul, aga siis selgus, et mitte.

Küsiteldav oli aga ülimalt enesekindel tegelane, kes leidis, et meie puidutööstus on väga tähtis riiklik majandusharu ja et meie metsad on tegelikult ilusad, väga hästi hooldatud. Eesti metsade omanikud aga on väga haritud, targad,  tublid.  

Eesti metsade raiemaht peaks aga jätkuvalt olema 15 miljonit tihumeetrit, nii nagu siiani.  Seega pea poole suurem, kui seda nõuavad meie looduskaitsjad ja asjaomased teadlased. 

Intervjueeritav nimetas end ka  tööandjaks  ja  töökohtade loojaks  meie väikeses riigis.

Oli ka juttu  Eesti metsanduse arengukava üle arutamise koosolekust, kui reporter küsis äkki: „ Kas on tõsi, et teie sel koosolekul näitasite oma kolmandat sõrme ühele tuntud naisisikule?“ Vastus oli, et  oh ei, ma ainult vehkisin käega.“


Kummalised küsimused ühele juhtivtöötajale.

 Et kes siis? Selgus, et Raul Kirjanen on intervjueeritav. 

 Alles, jah alles see oli, kui nimetet isik figureeris Eesti Taastuvenergia Koja juhtfiguurina ja Eesti Metsamajanduskava Koostajate juhtgrupis.

Nii et Juht suure algustähega, Kirjanen siin, Kirjanen seal ja Kirjanen iga koha peal. Kus metsaga tegu või metsast jutt. Või pelletist.  Kirjanen seletas  ka reporterile asjatundlikult,  kuidas Taani riigis tema pelletit koostootmisjaamas väga roheliselt ära  kütetakse.


Täna tuli raadiost sõnum, et keskkonnaminister Kokk astub tagasi, tervis olla pahaks läinud. Ei, see polevat metsamajanduskava ja metsanduse punnseisu tõttu,  vaid hoopis isiklik asi,  ja et on hoopis vastupidi, et Kokk on olnud väga tubli ja suured tänud talle hea töö eest.

Nüüd peab leidma uue ministri. 

Loodetavasti tuleb keegi, kes pole ei tuulelipp, ei teeni kannuseid suurmonopolistide ees ja on keegi, kel ka nati  reaalsesse maailmasse on sissevaadet, mis  lubaks ehk isegi linnurahu kehtima, mida siiani  pole juhtunud.

Ei lubanud seda palju oodadet, palutet ja nõutet linnurahu ei Kiisler, ei Kokk. Viimane parandas kliimat, eelmine puhastas maad ja ilma prügist ja sai see-eest isegi presidendilt kohase preemia... 

Nojah.


Pelletimonopoli Suur Juht leidis muuhulgas ka, et erametsaomanikele, kelleks on ka praegu tihti  suurfirmad, kes talumaid kokku kahmitsevad, on solvav, kui neile mingeid piiranguid kehtestatakse. Eraomand, mets ja maa, olevat püha ja puutumata asi ja olevat omaniku püha õigus oma metsast võtta välja raha nii uue auto kui uue villa või/kui mistahes hüve tarbeks.

 Minu õel kommentaar siin, et suurfirma saaks seal lageraiet teha.

Veel leidis intervjueeritav, et lageraie ongi ok. Kohane. Tänapäevane. Ja kena ka.


Miks mulle meenub siin äkki üks internetist leitud intervjuu ühe eesti metsaärimehega, kes teadis kindlalt öelda, et ega need harvestrid  ja muud metsamasinad meie metsadesse tegelikult ikka üldse ei sobi, lõhuvad täielikult pinnase, mis on paha, väga paha , aga ta soovis samas olla ilmtingimata inkognito, vastasel korral löödavat ta risti ja tema äriga on lõpp. Et suupruukimine teemal on karistatav.


Miks mulle meenub siin kunagine pilapilt internetist, mis sedastab, et Eesti rahvuspuu on ei kask ega kuusk vaid KÄND.

 Miks mulle meenub äsjane kurb foto karust, kes on kummuli kännul ja hoiab kahe käpaga pead kinni, tema seljataga  aga laiub nagu suur stepiavarus, ääretu lagastatud raielank.


Miks?

Kas sellised reageeringud on siis naljanumbrid?

Et mis avitaks, et kurbus võiks minna, kevad tulla ja linnul  õigus laulda, ilma, et tema lapsed sööb monstrum, kel nimeks harvester. 

Või jätkub ikka sama, et eesti pellet kütab Euroopa elektrijaamu, mis on Tulus Äri, millele meie  riik maksab peale. Ja kütja riik. Ja töö ja vile  koos, täies hoos, 24/7, aasta ringi, ikka meie eesti metsades, sest elektrit tarbitakse ju ka 24/7 ja aastaringi.

On üks tubli metsamees Mati Sepp, kes kuuldavasti oskab rääkida kenasti nii puukallistaja kui kirvemehega, kas aga ka nendega, kelle käpa all on meie metsandus.?..

 Aga ta on öelnud oma kirjatükkides kuldaväärt sõnad,  et tuleb teha SEADUSED,  mida RMK kui Suur Eeskuju täidaks ja küllap siis tulevad ka erametsaomanikud järele. Muinasjutt. Nii ja naa. 

 

Aga kui korda teha METSASEADUS, mis on kurja juur, siis saab mõistus pinnale. On ju seesama metsaseadus tehtud ekstra!  pelletimajanduse tarbeks ja kes selle tegi, oli kaval ja tark ja ärihuvidega. 

Toon siin paralleeli meie Andres Talijärve mahitusel ära korraldatud eelmise riigikogu valimiste tarbeks korraldatud debattide nudimise. Ühel mehel peab olema ikka võimu, tarkust ja kavalust, et panna ennast kuulama valitsuse ja meedia, ellimineerimaks valimisdebattides nii metsa- kui ka keskkonna teema, mille asemel kolistabki meedia usinasti luukeresid, alustades EREst kui elurikkuse erakonnast kui kõige rohirohelisemast, siis Rohelised ja kui lõpuks muudki erakonnad kolisema hakkavad, siis on juba rahvas tüdinud ja ei viitsi enam kuulata, aeg aga läheb ja lõpeb nii, nagu oli plaanitud, ei mingit mula teatud teemal, pärast aga virin, et debatt oli lame, mage, igav ja mõttetu, et ei tea, et miks. Ja ei saagi teada. 

Riigikogu saab aga valitud, nii nagu vaja, ükskõikne nii keskkonna kui metsa probleemide vastu. Siis saab metsast võtta veel viimast, millest annabki  tublit tunnistust praegune metsamajanduskava punnseis. 

Annaks taevas, et Suure Juhi plaanitav 15 miljonit tihu ei läheks raiekavasse. Vaid läheks mõistlik  suurus.

Uudis meediast.

Kai Rimmel on Koka järglane asendusliikmena ja veel mitu isikut on kaalukausil, kes saab uueks keskkonnaministriks, selline uudis Vikerraadiost, äsja...

Uus uudis, et keskkonnaministriks saab rahandusministri endine nõunik. Raha on tähtis asi, ka olevat uus minister tudeerinud tugevasti Rohemajandust. Viimane uudis sedastab, et minister peab väga tähtsaks alternatiivenergiat. 


No eks ta ole, jäljed viivad jälle ligi puidu põletamisele, mis olevat tänase päeva pea ainuvõimalik ellujäämise aluspõhi. Ja kiitus hakkepuidu põletamisele. Säästuenergia. Päästuenergia.


Räägime lõpetuseks metsaseadusest, 1934 a metsaseadus ütleb, et raieringid ei või olla okaspuudel alla 80 ja lehtpuudel alla 40.   Ka on selles seaduse tekstis märgitud noore metsa kõrguseks 3 meetrit, meie metsaseadus aga märgib metsa kõrguseks, üldse, 1,3 meetrit

.

Targad on sedastanud, et kala hakkab mädanema peast. 


Meie Metsaseadus on huvitav. Kuni see ei muutu, ei muutu midagi. Nagu seda sedastab ka härra Sepp.

.

Metsaseaduse järgi on mets maa, millel on teatud omadused. Seega ei ole mets mets, vaid hoopis maa. 

Öeldud on selles seaduses,  punkt 1, et mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast koos sellel kasvava ja eluneva taimestiku, loomastikuga.


Jah, seega ongi üks meie tark loodusminister Marku Lamp väga õigesti sedastanud, et metsa  taimestu ei olegi  seadusega ära määratletud. Nii ongi.

. Mets on seega vabalt ka kännustu, võsastu ja/või muu taimestu.


Punkt 2 ütleb, et metsamaa on maa, jah, maa, mis vastab VÄHEMALT ÜHELE järgmistest nõuetest: 1. maa on maakatastrisse kantud metsamaana.

VÕI

  1. On vähemalt 0,1 ha suurune maa tükk, kus kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit.

Seega ainult ühest  tingimusest/punktist piisab, et olla mets.


 Siit tuleneb ju ka lausa muinasjutuline lugulaul sellest, et Eestis olla metsa rohkem kui kunagi varem, vaat et lausa Põhjasõja aegadest alates.  Et metsa on palju ja tuleb aina raginal juurde.


  1. Ja on veel ainult üks seadusesäte, punkt 3,  mis näitab loeteluna ära selle maa, mis ei ole metsamaa. Ainult huvitav on, et kes on küll see tola, kes peab metsamaaks/metsaks kalmistut, aiandit, istandikku või õuemaad. Et see tõsiasi tuleb seadusesse raiuda: õuemaa pole metsamaa.


Lõpetan oma loo juhuslikult kätte sattunud vana ajalehe artikliga, mis on justkui roosa propaganda meie metsade väärkasutamisele. 

Viio Aitsam, Maa Elu. 8.juuni 2017. „Kui mets ajab kaklema“, nii veider kui pealkiri, on ka sisu. Algab see sellega, et kirjas on, et ÕPPELEHES Sinu Mets on algajale metsahuvilisele seletatud, et Eestis mets otsa ei saa, kuna paikneme metsavööndis. Kui inimene metsas ei toimetaks, kataks loodus ise kõik metsaga. 

Siis on justkui vihje EMA-le, kui on öeldud, et , osundan: „Nimetuse poolest metsade abistamiseks ellu kutsutud liikumine võimendab SEDA oma Facebooki lehel. Sealt loen: „Algaja metsahuviline, ära usu...“ Kas ei tohi uskuda, et Eesti paikneb metsavööndis“. „

 

 Mida võimendab? Seda. Mida? Jääb selguseks, mida. Kas seda, et mets ajab kaklema? 

Artikkel sedastab, et ilmus ka ÕPPELEHE järgmine number, kus algajate rubriigis on seletatud, et metsaraie ei aja metsloomi metsast välja, vaid tekitab mitmele neist (et mitmele siis, huvitav) soodsaid elupaiku. Zoloog Tiit Randveer kirjutab, et :“....intensiivsem lageraie toob kaasa ......põdra, hirve, metskitse  arvukuse kasvu ja seega..... ka neist toituvate kiskjate arvu kasvu.“ Nii et intensiivsem lageraie ON  siis tähtis. 

Veel on nimetet  artiklis pikalt juttu Mikitast ja Masingust, ugrimugrilikust meelelaadist, ürgdemokraatiast ja mõnede teatud  inimeste väga looduslähedasest  eluviisist. 

 Kokku on see artikkel sama paljuütlev kui samas mitte midagi  ütlev, just nii nagu on juurde  lisatud illustratsioon puiduvirnadest, milledeks on nähtavasti üks noor lageraides mahaniidetud mets, oma peenikeste puutüvedega, milline  ilmselt läheb hakkeks. Siin pole ei oksahunnikuid ega palki, kõik on peenikesed tüved, kask, haab ja veel mingi puuliik, vist okaspuu. Kurb pilt.


Mets ei aja kedagi kaklema. Kaklema ajab väär metsanduspoliitika,, mis tugineb savijalgadel seadusandlusele.



neljapäev, 29. oktoober 2020

MIS OLUKORRAS ON EESTI METSAD? - Mati Sepp

 

 
Foto: Mati Sepp
 
Mis olukord on Eesti metsaga?
Olen Eesti metsades töötanud tänaseks juba pea 14 aastat ja kui ma metsatööga alustasin, pidin raielangile jõudmiseks marssima enamasti mööda vanemaealisi metsamassiive. Mööda on läinud ligemale 14 aastat ja töökeskkond on drastiliselt ümberkujunenud. Raielangile jõudmiseks ei marsi ma enam metsamassiivides, vaid lageraiete ja noorendike vahel. Hariduslik taust on Luua Metsanduskoolist omandatud METSUR II ja lisaks veel eraldi Luua kooli metsanduslik haridus.
Minu soov on EKRE-le edasi anda väikese osa infost, mida olen kogunud viimase 5 aastaga looduskaitse rindel tegutsedes. Peamised teemad, millele olen keskendunud, on - juurdekasv, raiemaht, raie vanused ja kui palju meil seda metsa tegelikult reaalselt olemas on.
Alustuseks metsamaa ja metsa pindala – mets algab teatavasti 1,3 meetrisest võsast.
Kui lähtuda SMI 2019 andmetest, siis 51,4% Eesti maismaapindalast on metsamaana arvel ja hektaritesse panduna - 2 332 600 miljon ha on Eestil metsamaad. Samas juhiks tähelepanu, et metsamaa ei tähenda seda, et seal ka mets reaalselt peal kasvaks (mets algab 1,3 meetri kõrgusest võsast). Oluline on teada, et metsaga metsamaad on Eestis 2 142 000 ha ja sellest saame järeldada, et meil on 190 600 ha jagu lageraie lanke Eestimaal rahvale “silmailu” pakkumas. Lisaksin, et uuenemata lageraiete hulgale - 190 600 hektarile, tuleks veel juurde liita 191 300 hektarit ja saame teada, et 20 aastaga on Eestis kokku 381 000 ha metsa maha raiutud. Sellist raiesurvet pole Eesti metsad 100 aasta jooksul veel näinud, mis on läbi viidud 20 aastaga ja kahjuks leidub hulk inimesi isegi kõrgel ametikohtadel, kes arvavad, et võiks veel julgelt edasi raiuda sellises tempos. Sellises tempos raiumine soodustab ökosüsteemi killustumist, rahvas jääb ilma oma harjumuspärastest metsadest ja metsatööstust ootab lõpuks kindel krahh.
Siit edasi suunduks hetkel RMK metsadesse, kuna erasektori metsaandmetega on see probleem, et erametsade andmed on tihtilugu aegunud ja vahest lausa kuni 10 aastat püsinud valeandmetena metsaregistris üleval. Põhjus andmete aegumisele - erasektor ei ole kohustatud metsaregistrisse tegema andmetes uuendusi, kui nad oma metsad nt maha raiuvad ja sedasi on tekkinud väga palju vale- informatsiooni. Kuid siit nüüd põikame RMK ehk (riigi metsa).
RMK hallatava metsamaa pindala on 1 023 620 ha. RMK juhib rahva tähelepanu tihtilugu sellele, et nad raiuvad metsamaast iga aasta lagedaks 1%. Pindalaliselt raiub RMK 11 000 ha ringis aastas lageraiet ja sedasi on väidetavalt tagatud RMK-s 100 aastane raiering. Kahjuks on see RMK poolne väide teadlik poliitikute ja rahva eksitamine, kuna RMK-l on majandusmetsamaa pindala sootuks 633 793 ha. RMK metsamajandamine ei ole 100 aastase raieringiga, vaid sootuks 60 aastase raieringiga. Metsafirmade raiering on lausa 30 aastat ja erasektori lageraiete pindalad on üle 25 000 ha aastas.
Kui nüüd lähtuda asjaolust, et Eesti levinuim puuliik on mänd, kattes Eesti metsamaa pindalast peapuuliigina 31,3 % ja männi raievanus jääb 90 - 120a piiresse, siis on üsna arusaadav, et 60 aastase raieringiga RMK ei majanda männikuid jätkusuutlikult, ei majanduslikus ega ökoloogilises mõttes ning metsafirmad ammugi mitte. 1995 aastal oli männi raievanus 101-120a ja männi parimaks raieeaks majanduslikult peetakse 100-110 aastat. Põhjus, miks männi raievanust on langetatud, on minule teadmata, aga põhjus võib peituda selles, et tagada puidutööstusele toorainet.
RMK-l samas napib raieküpset metsa ja seetõttu raiutaksegi KAH aladelt. Lähtudes 2019 aastal avalikustatud RMK andmetest, selgub, et RMK raieküpsete puistute pindala tulundusmetsades on kokku kõigest 108 706 ha. Tasub teada, et keskkonnaminister allkirjastas 2019 a. detsembris määruse, mille tulemusel on RMK hallatavates metsades võimalik uuendusraietega järgmise viie aastaga maha raiuda 54 400 ha – see on pea pool RMK küpsest majandusmetsast. Sellises mahus lageraieid tehes, saaks kümne aastaga need metsad kõik raiutud (nende alade hulka kuuluvad külade lähedased metsad, linnade äärsed metsad jne). Kuid samal ajal oli valmivate metsade, s.t selliste metsade , mis saavad raieküpseks järgneva kümne aasta jooksul, pindala 2019. aastal RMK andmete järgi 69 889 ha, ehk ainult 64% võrreldes raieküpsete puistute pindalaga. See tähendab, et kui RMK teeks tulundusmetsades järgmised kümme aastat lageraieid ministri kinnitatud värskeima määruse järgi, siis kümne aasta pärast peab lageraiete mahtu vähendama korraga rohkem kui kolmandiku võrra, sest uusi raieküpseks saanud metsi lihtsalt rohkem ei ole.
 
Ajakirjanik küsib: “RMK juhatuse esimees Aigar Kallas, kas riigimetsa raieplaani täitmiseks tuleb järgmise kümne aasta jooksul lagedaks raiuda peaaegu kõik väljaspool kaitsealasid asuvad raieküpseks saanud metsad?”
Vastus Aigar Kallaselt: “Riigimetsa majandamiseks arvutatakse igal aastal vastavalt õigusaktidega kehtestatud reeglitele uuendusraiete arvestuslank, mille aluseks on metsade vanuseline jaotus”.
See, et RMK juht vastusest kõrvale põikleb, mind imestama ei pane, aga imestama paneb see, et EKRE keskkonnaminister Rene Kokk on selgelt väljendanud, et Eesti metsadega on kõik korras ja RMK on samuti kõik korras. Mina näen RMK numbritest, et asi pole korras ja arvestama peab sedagi, et RMK raiub väiksemas mahus, kui erasektor. Erasektoris on olukord veelgi tõsisem. Numbrid näitavad, et RMK raied on otseselt suunatud üleraiele. Siinkohal tasub veel mainida, et Keskkonnaministeeriumis ollakse hetkel seisukohal, et metsade jätkusuutliku arengu tagaks 11,5 mln tm ulatuv raiemaht Eesti metsades, mis tähendaks sisuliselt hetke raiemahu jätkumist aastani 2030, kuigi neto juurdekasv on kõigest 9,8 miljon tm . MAKi juhtkogus on välja pakutud, et aastase raiemahu kompromiss võiks olla 8 mln tm, et vähekenegi üleraiet leevendada, aga seda ei toeta Keskkonnaministeerium. Neto juurdekasvuga on veel seegi asi, et isegi parima tahtmise juures ei saaks kunagi kogu neto juurdekasvu raiuda ( inimesed ei majanda oma metsa ja on piirkondi, kuhu lihtsalt ei pääsegi ligi, näiteks sood.
 
Hetkel oleme sellises olukorras.
«Lühiajalise kasumi nimel hävitatakse võimalus pikaajaliseks, jätkusuutlikuks ja mitmekesiseks metsanduseks,» hindas Tartu ülikooli metsandusteadlane Asko Lõhmus.
«Jätkusuutliku metsaraie valem on kolm tihumeetrit puitu metsahektari kohta aastas, et säiliks mets kui ökosüsteem», seletas omaaegne metsaülem ning metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi kaitsealade osakonna juhataja Mart Herman. Riigimetsas raiutakse praegu aga ligi kaks korda ja erametsas üle kolme korra rohkem.
Üleraiele viitab ka selgelt juurdekasvu analüüsimine. Teada on kogu metsa aastane bruto juurdekasv SMI alusel, mis paljuski teoreetiline number - 16,4 mln tm, mida pole võimalik kunagi metsast välja raiuda, kuna looduslik puude tihumeetriline väljalangemine on 30% või enamgi. Lisaks on 16,4 mln tm sisse arvestatud ka rangekaitse all olevate metsade juurdekasv ja range kaitseall on 14,1% Eesti metsamaast. Kuna rangekaitse all olevat metsa raiuda pole võimalik, tuleb lähtuda majandusmetsade juurdekasvust - 14 mln tm ja maha tuleb arvestada siit alustuseks 30% loomuliku puude suremist ja nii saamegi majandusmetsade neto juurdekasvuks 9,8 miljon tm. Eesti 10 aasta keskmine raiemaht on olnud juba hetkel 10,7 mln tm ja 2018 aastal ulatus lausa 12,7 mln tm. Kui pelgalt võrrelda majandusmetsade juurdekasvu raiemahtudega, siis peegeldub selgelt vastu metsade üleraie, mida Keskkonnaministeerium eitab. Keskkonnaministeeriumis paistab soov jätkata üleraiet vähemalt aastani 2030 ja lubada raiemahtu kuni 11,5 mln tm. Selle õigustamiseks kasutab Keskkonnaministeerium bruto juurdekasvu numbrit, mida tegelikult ei tohiks üldsegi kasutada (16,4 mln tm) sellises olukorras. Juurdekasvuga on veel see probleem, et kõige enam juurdekasvu annavad nooremapoolsed metsad. Ning mida rohkem vanu metsasid maha raiuda, seda suuremaks muutub aja jooksul juurdekasvu number ja seda enam saaks näiliselt raiuda.
Loodan, et suudata minuga sammu pidada ja kaasa mõelda ikka veel. 
 
Järgmiseks teemaks võtaks puude eluea ja raievanuste võrdluse. Põhjus selles, et metsandusliku taustaga info rõhub tihti sellele, et kui metsas puid õigel ajal ära ei raiu just sellises vanuses nagu metsaseadus on nad raieküpseks kuulutanud, siis mets mädaneb maha. Et selles asjas nüüd selgust saada - siis mänd võiks Eestis elada 350–500-aastaseks ja männikute parimaks raiumisvanuseks on peetud 100–110 aastat. Raievanus männil 90- 120 aastat ja 1995 aastal oli see 101-120 a. Kuused elavad 250–300-aastaseks, raievanus kuusel 60-90 a. ja 1995 aastal 81-100 a. Sanglepad, kased ja haavad elavad parimates tingimustes umbes 200-aastaseks, kuid enamik puid sureb 120–130-aastaselt. Raievanus kasel hetkel 60-70 a. ja 1995 aastal 71-80 a. Raievanus sanglepal 60 a., 1995 aastal 71-80 a. Raievanus haaval 30-50 a. ja 1995 aastal 51-60 a. Põhjus, miks ma ka 1995 aasta raievanused siia lisasin, peitub selles, et hoomaksite, kui suures ulatuses on kõigest 25 aastaga Keskkonnaministeeriumi abiga langetatud metsade raievanuseid ja paljuski metsatööstuse huvide kasuks (kahtlustan).
Teemasid, mis vajaks lahtikõnelemist on veelgi, sealhulgas SMI , KAH alad, ökoloogiline elurikkus ja selle mõju majandusele, seenkahjurid ja nende tõrje, kuuse-kooreürask jne, kuid kuna aeg on piiratud ja need pole otseselt vaja numbritesse nii väga panna, siis võimalusel saame neid jooksvalt lahata.
 
Kuid kõige lõpuks annaksin edasi Aveliina Helmi, Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi vanemteaduri kirjutatud read:
Meil ei ole põhjust Eestis loorberitel puhata ja arvata, et need mured meid ei puuduta. Käime oma maakasutuses juba aastaid tempokalt ühte sammu teiste Euroopa riikidega, nendesamadega, kust pärit turistide kohta oskab igaüks lookese rääkida, kuidas nad Eesti loodusesse sattudes käsi kokku lõid. Kuid kas teadsite, et Eestis katavad looduskaitsealad väiksemat osa maismaapindalast (18,8%) kui Euroopa riikides keskmiselt (21%), kusjuures jääme kõvasti alla suurtele ja oluliselt tihedamalt asustatud majandusriikidele, näiteks Saksamaale (37,8%) ja Prantsusmaale (25,8%)? Täpselt nii nagu mujal Euroopas, oleme ka Eestis hoogsalt kaotanud ja jätkuvalt kaotamas meie elurikkust hoidvaid olulisi ökosüsteeme - meie maastikest on viimase 70 aastaga kadunud 95% niiduelupaikadest, meie metsadest vaid kahte protsenti saab pidada loodusmetsadeks. Igal aastal kahaneb Eesti metsade ja põllumajandusmaastike lindude arvukus 57 000-111 000 paari võrra. Nii on ka Eestis inimese jalajälg liiga suur, et teistele piisavalt ruumi jätta. Oleme uhked oma looduskaitsealade ja rahvusparkide üle ja oleme seda õigusega. Kuid kui paneme kokku elurikkuse kao trendid ja meie teadmised sellest, kuidas elurikkus toimib, selgub, et vaid looduskaitsealadest ei piisa.
Ma tänan ja loodan, et EKRE päästab metsandussektori tulevast krahhist ja hoiab meile kõigile südame lähedast Eestimaa loodust.
Lugupidamisega
Mati Sepp (Tartu EKRE juhatuse liige)
 
-------------------
 
 
Käisin Toompeal EKRE fraktsioonile tutvustama Eesti metsade olukorda.
Ettevalmistus oli väga põhjalik ja jagan lugejatega oma kodutööd, mille põhjal tegin ettekande. 
Mati Sepp.


neljapäev, 3. september 2020

KOIDUKIIRTE EEL - MINU LUGU - Eliis Pillmaa


 Minu lugu

Kes on minu muusa? Milline kaitsejumalanna on
mulle kunsti õpetanud? Ma arvan, et selleks on
Melpomene, kreeka mütoloogias trgöödia muusa.
Võb ka teistmoodi seda sõnastada - minu
depressioon on mind inspireerinud. Asi ei ole selles,
et minu aju ei suudaks serotoniini toota, vaid mu elu
on viinud mind läbi selliste punktide, kus lihtsalt ei
ole olnud millegi üle õnnelik olla.
Ma olen depressiooniga võidelnud viimased viis
aastat. Luuletused on valminud viimase aasta
jooksul. „Koidukiirte eel” räägib minu elu kõige
tumedamast perioodist välja tulemisest. Ma arvan, et
selleks oli punkt kui olin enesetapukatse pärast
hullumajas, olukorras, kus mul ei olnud kohta, kus
elada, enamus mu perekonnast ja sõpradest olid
mind hüljanud ning mul puudus igasugune elu
eesmärk. Umbes aasta püüdsin
oma tundeid ignoreerida ja põgenesin enda eest.
Põgenemiseks oli erinevaid viise: alkohol, uimastid,
peod, enesevigastamine, näljutamine jms. Need olid
kõigest ajutised lahendused ja ei andnud pikemas
perspektiivis midagi. Üks hetk sain aru, et ma ei taha
enam põgeneda ja tegin oma elus kannapöörde.
Ma üritasin iseendaga tegelema hakata. Õppisin
väga tervislikult toituma, tarvitasin kõiksuguseid
toidulisandeid, hakkasin aktiivselt spordi ja joogaga
tegelema, magasin piisavalt, liikusin palju looduses,
käisin isegi kaaniravis. Kuid kuna olin nii sügavas
depressioonis, siis sellest kõigest ei olnud ikkagi abi.
Mäletan väga hästi hetke, kus istusin wc-s, tõmbasin
endalt peotäite viisi juukseid peast välja ja nutsin
hüsteeriliselt. See oli hetk, kus sain aru, et ma ei
suuda sellest olukorrast üksi välja tulla. Mu keha
andis sellest mulle märku, mul oli kujunenud välja
alopeetsia (haiglaslik juuste väljalangemine). Olin
kaotanud umbes 2/3 oma juustest.
Hakkasin otsima kõrvalist abi. Pöördusin
dermatoloogi, psühhiaatri kui ka psühholoogi poole.
Ma olen olnud terve elu antidepressantide vastu,
aga sel perioodil ma teadsin, et ma pean neid võtma 
hakkama, sest ma lihtsalt ei jõudnud enam. Mulle
kirjutati välja antidepressandid, rahustid ja unerohud.
Tasapisi hakkasin nägema oma elus värve ja kõik ei
olnud enam nii must. Arstide, oma isa, parima
sõbranna ja rohtude abiga ronisin ma kõige
sügavamast august välja.
Peale seda oli mul juba jõudu jälle isennast aidata.
Ma hakkasin tõeliselt avastama, mis mulle endale
meeldib ja mis mulle rõõmu pakub. Psühholoogi ja
raamatute abil hakkasin iseendast aru saama.
Muidugi oli ka palju tagasilööke, aga ma olen
praeguseks leidnud iseendas rahu ja kasvatand
ennast nii tugevaks, et kõrvalised tegurid ei suuda
mind enam nii rivist välja viia, et eluisu ära kaoks.
Ma ei ütle, et praegusel hetkel on minuga kõik kõige
paremas korras, aga ma saan oma eluga hakkama
ja minu jaoks on see juba koidu algus. Kõik hea
algab iseenda armastamisest, tuleb teha endaga
rahu.
Depressioon on väga levinud haigus. Ei ole kasu
eirata neid negatiivseid tundeid. Tuleb neile otsa
vaadata ja siis need ei tundugi enam nii hirmutavad.
Ma loodan, et see luulekogu aitab kasvõi ühel

depressioonis inimesel oma tundeid näha ja siis juba
osata nendega tegeleda.
Luuletuste taga on minu enda tehtud fotod (paar
fotot ka minust). Need illustreerivad ja aitavad
luuletuste mõtteid paremini välja tuua. Ma olen uhke,
et olen suutnud sügavast depressioonist välja tulla,
aga samas igal halval asjal on ka oma helgem pool.
Nüüd ma saan teistest inimestest, kes on samas
olukorras, palju paremini aru ja võib-olla oskan neid
ka natuke aidata. Samuti tänu sellele on valminud
need luuletused.


Loodan, et kirjastajad märkavad minu lugu ja saame need koostöös ka avaldada!
 
 


teisipäev, 9. juuni 2020

KAS LOOMADEL ON HING? - Marianne Widmalm





Marianne Widmalm


KAS LOOMADEL ON HING?


MIDA RÄÄGITAKSE SELLE KOHTA PIIBLIS.

„Hing“ on mõiste, mida kasutavad peamiselt usklikud. See moodustab inimesest selle osa, mis elab peale surma igavesti. Tänu sellele me elame ka füüsiliselt, kuid sealt on pärit ka teadvus ja tahtejõud. Ihu ei saa elada ilma hingeta. Viimast võib kirjeldada ka kui energiat, mida tänapäeva füüsika seisukohast ei saa hävitada, vaid muuta ainult selle vormi.

Usk hingesse eraldab usklikke ateistidest, kes eitavad hinge olemasolu ja järelikult ka elu pärast surma. Nende jaoks on elu seotud ainult füüsilise kehaga, kuigi see ei selgita teadvuse olemasolu - seda miks või kuidas elu üldse eksisteerib. Vastav näide on inimese elu algus eostamisel. Teadlased saavad seda protsessi ainult jälgida ja kirjeldada. Sügavamate küsimuste vastamine jääb väljapoole teaduslike teadmiste valdkonda, sest inimesed ise ei loo elu. Nad on selleks ainult kanalid. Elu, kaasa arvatud loodusseadused, on loonud Igavene Jumal.
Piibel räägib hingest kohe 1. Moosese raamatu alguses. Piiblis on kaks loomislugu, mida ühed peavad erinevateks lugudeks, samas kui teised usuvad, et teine lugu on esimese osa täiendus. Siin ma keskendun teisele loole (1Ms 2:7). Sealt loeme: „Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.“

„Elav hing” on heebrea keeles „nefeš hajja“. „Hajja“ tähendab „elavat” ja „nefeš“ „hinge”. See viitab ka isiksusele või tahtele, mis on hinge aspektid.
Jumal lõi kõigepealt Adami ihu ja mees sai elavaks, kui Jahve puhus tema ninasse eluhinguse. Sellest, kuidas hing paneb ihu elama kirjutatakse ka 1Kn 17:21-22. Siin kuulis Issand Eelija palvet, et lapse „hing“ tuleks pärast surma temasse tagasi. Jumal vastas tema palvele ja nefeš tuli tagasi poisi ihusse ja ta oli jälle elus.

Esimese loomeloo kohaselt on mees ja naine loodud Jumala näo järele ning Looja otsustas lasta inimestel valitseda kõigi loomade üle. Siiski räägitakse seal ka hinge olemasolust loomadel.
1Ms 1:30: „Ja kõigile loomadele maa peal ja kõigile lindudele taeva all ja kõigile roomajaile maa peal, kelles on elav hing, annan ma kõiksugu haljast rohtu toiduks. Ja nõnda sündis.“

Seega on ka loomadel nagu Aadamalgi „nefeš hajja“. Sellega iseloomustatakse kõiki mereloomi ja lendavaid olendeid, mida Jahve on loonud (1Ms 1:20-21). 1Ms 1:24 kohaselt on loomadel ja roomajates, samuti kalades (3 Ms 11:10) elav hing.
Kui inimestele ei meeldi mõte, et loomadel on hing, sest piiblis ei kujutata Jumalat puhumas loomadele eluhingust, nii nagu ta Aadamale tegi, võib väita, et ka naistel ei ole hinge, sest seal ei ole ju öeldud, et Jumal seda hingust Eeva ninasse puhust.

Piibel on täis kirjakohti, kus loomad ja loodus ülistavad Jumalat. Selle kohta leiab tõendeid psalmidest, Jesaja ja Jihannese Ilmutusest, mis näitab, et kogu Jumala loodu on Jumalast teadlik.
Selle näiteks on Bileami eesli lugu, millest selgub, et loomad on palju enamat kui hingetud olendid. Bileami kutsutakse „halvaks prohvetiks“, sest kuigi ta tundis Jumalat, reetis ta Tema. Moabi kuningas palus Bileamil minna ja needa Iisraeli raha eest. Bileam ei suutnud seda käsku täita, sest Issand oli Iisraeli õnnistanud. Lõpuks leidis ta võimaluse, kuidas sõtitada Jumala viha Iisraeli vastu, meelitades viimast patustama. Kuid, kui Bileam sõidab oma ülesannet täitma eesli seljas, näeb see Issanda inglit tee peal seisvat. Eesel pidi kolm korda ingli eest kõrvale põikama ja Bileam lõi teda iga kord, sest tema ei näinud kedagi. Seejärel Issand „avas emaeesli suu” (4Ms 22:28) ja küsis Bileami käest, mida ta oli teinud, et mees teda lõi. Bileam vastas, et loom tembutas temaga. Siis ütles ta, et kui tal oleks mõõk, tapaks ta looma. Eesel vastab selle peale, et Bileam on temaga kogu oma elu ratsutanud ja küsib, kas ta on kunagi varem niimoodi käitunud. Bileam vastas eitavalt (4Ms 22:30). Siis avas Issand Bileami silmad ja ta nägi Issanda inglit mõõk käes. Bileam kummardas ja heitis silmili maha. Issanda ingel küsis, miks mees oli löönud looma kolm korda, ja ütles, et tema ise astus tema vastu välja, kuna see tee on hukutav „minu ees” (ingel on Issanda esindaja) (4 Ms 22:32). Ingel jätkas: "Kui ta poleks pöördunud mu eest, ma tõesti oleksin nüüd tapnud sinu ja jätnud tema elama“ (4 Ms 22:33).

Pange tähele, eesel nägi Issanda inglit ilma, et Jumal ta silmad avaks, erinevalt Bileamist. See tähendab, et loomad, tõenäoliselt oma süütuse tõttu, näevad vaimset maailma. Inimesed näevad seda aga ainult siis, kui Jumal teeb erandi, nagu juhtus siis, kui Ta pani eesli inimkeeles kõnelema. See lugu heidab valgust pigem Bileami kui eesli rumalusele. Mees tahtis eesli tappa, kuid sai teada, et too oli tegelikult tema elu päästnud. Issanda ingel ütles isegi, et kui eesel ei oleks inglit vältinud, oleks ta tapnud Bileami, mitte eesli (Ms 22:33). Teiste sõnadega, Issand kaitses looma inimese eest, kes eksis.

Hing annab ihule isiksuse, tahtejõu ja mõistuse ning me näeme kõiki neid jooni eeslil. Kuna see eesel suutis rääkida inimkeeles, ta isegi vaidles Bileamiga. Me teame juba, et loomad suhtlevad omavahel ja inimestega, lihtsalt oma keelt kasutades.
Seega ka loomad saavad osa tulevasest jumalariigist.

Js 11:6-9: „Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid. Lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad lesivad üheskoos, ja lõvi sööb õlgi nagu veis. Imik mängib rästiku uru juures ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse. Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist - otsekui veed katavad merepõhja.“

Loomad ei rikkunud ühtegi käsku Eedeni aias, välja arvatud madu, kes oli saatana kehastus. Järelikult Jumal neid ei karistata ega saada neid viimse kohtu ette. Seega kuulub paradiis neile. Kui paradiisis söömine jätkub, siis Jesaja ennustuse järgi pöördutakse tagasi taimetoidu juurde, nagu see oli Edeni aias inimestel ja loomadel enne surma loomist. Loomad ei olnud loodud algselt toiduallikana, vaid Aadamale kaaslaseks (1Ms 2:9,16–20).
Üks lugu, kust ilmneb, et loomadel on hing, on Jumala leping Noa ja tema järeltulijatega. Issand pani taevasse vikerkaare, mis oli tähiseks, et kogu inimkonda laastavat veeuputust enam ei tule. Kuid Ta sõlmis sellise lepingu ka kõigi loomadega. Tegelikult oli see leping Tema ja kogu maa (loodu) vahel (1Ms 9:13). Miks peaks Jumal tegema kokkuleppe iga olendi ja loodusega, kui sel puudub teadvus, mis on hinge tunnus? Leping on alati vähemalt kahepoolne.

Kas see tähendab, et hing on ainult inimestel ja loomadel? Või et ka mõned asjad on elus, aga ilma hingeta nagu taimed? Või on mõnel asjal hing, ilma et ta oleks elus, nagu mäed ja vesi. Me ei tea seda. Kuid selgelt on öeldud, et hing on inimestel ja loomadel, mis tähendab, et kui neil on hing, elavad nad ka peale surma.

Ent see, et ainult inimesed sõid hea ja kurja tundmise puu otsast ning neid loodi Jumala näo järgi, eraldab inimest ülejäänud loodust. See ei tähenda, et loomariigis ei oleks head või kurja või et loomad oleksid rumalad – nad ei ole seda. Nad küll järgivad instinkte ega tee teadlikult vahet hea ja kurja vahel, nagu meie, sest nad ei ole kunagi söönud keelatud vilja Eedenis. Inimeste pattulangemine küll mõjutab loomi, kuid nad jäävad ikakgi süütuse seisundisse.

Jeesuse surm on oluline mitte ainult inimeste, vaid ka loomade jaoks. Ta asendas ja lõpetas tulevikus igasuguse loomohvri, saades ise ohvritalleks - lõpikult, igavesti, kui Ta paasapüha ajal risti löödi. Issand Jumal oli juba varem väljendanud ohvri mõttetust ilma õigluseta. Prohvet Amos (5:21 jj) kõneles Jumala nimel ja ütles: „Ma olen teie pühadest nördinud, ma põlgan neid ja ma ei salli teie koosolekute lõhna. Sest kuigi te toote mulle oma põletus- ja roaohvreid, ei ole mul neist hea meel ja ma ei vaatagi teie rasvase tänuohvri peale. Saada ära mu eest oma laulude kära, ma ei taha kuulda su naablite mängu! Aga õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!“

Seda Jumal meilt tahabki: õigust ja õiglust.

Mõned ütlevad, et tollal ei olnud inimestel lemmikloomi ja seetõttu ei koheldud neid nii nagu täna. See on liigne lihtsustamine. Inimestel, kellel olid põllumajandusloomad või need, kellega ratsutati, oli nendega samasugune suhe nagu tänapäeva inimestel. Bileami eesli lugu on vaid üks näide piiblist ning teise näitena võiks tuua piibellikest aegadest Aleksander Suure ja tema hobuse Bucephaluse. Muistses Egiptuses kodustati kasse ja peeti suure au sees ning Indias on lehmad siiani pühad. Hobused on ühed tähtsaimad loomad ajaloos ja neil on tähtis roll Ilmutuse raamatus.
Ilm 6:1-8 kirjelduses kannavad nad nelja ratsanikku. Tavaliselt mõistetakse apokalüpsise all Jeesuse teist tulemist (peatükk 19). Ta ratsutab valgel hobusel, saadetuna oma sõjaväest, kes samuti istuvad valgetel hobustel, kaetuna valge linaga (s. 14), mis sümboliseerib puhtust. Hobused kandsid sõdureid ja Johannese Ilmutuse raamatus tekib kontrast Jeesusega, kes ratsutas Jeruusalemma eesli seljas. Vastupidiselt levinud arvamusele, et see oli märk tagasihoidlikkusest ja alandlikkusest, väljendas see kuninglikkust ja sõitu rahu nimel. Hobuseid, nagu eesleidki ei kohelda piiblis asjadena. Nad on kaassõdalased tulevases apokalüpsises, abilised talude jt ja seega kaaslased, kes elavad oma esialgse eesmärgi kohaselt, mille Jumal neile loomise ajal seadis. Me ei saa olla kaaslased kellelegi, kellel pole hinge.

Jeesus kirjeldas Issandat kui jumalat, kes teab igat pisiasja kogu oma loomingu kohta. Ta ütles: „Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata.“ (Mt 10:29)

Jumala hool hõlmab kõigi, ka pisikeste varblaste elu ja surma. Tavalist väikest lindu võib saada tühise summa eest turult, kuid taevase Isa jaoks on kõik ühtviisi kallid. Jumal armastab igasugust elu, mille Ta on loonud: kogu elu on hindamatu. Selline on Jumala sõnum.

Nagu juba eespool öeldud, piiblist selgub et loomadel on hing, et Jumal armastab neid, ja nad kõik saavad tulevasse jumalariiki, erinevalt inimestest ilma viimse kohtu ette minemata. Loomadel ei ilmne mitte ainult sellised omadused nagu truudus ja tarkus, vaid ka armastus. Nad armastavad elu, oma järeltulijaid, kaaslast, sõpru ja mõnikord ka inimesi ning ei ole võimalik armastada ilma Jumalat tundmata, sest Jumal on armastus (1Jh 4:8).

Viimaks kirjakoht kõige võimsamast piibli osast - Iiobi raamatust. Iiob kuulutab Jumala kõikvõimsust.
Ii. 12:7-10: „Aga küsi ometi loomadelt, need õpetavad sind, ja taeva lindudelt, need räägivad sulle. Vaatle maad, see juhatab sind, ja mere kalu, need jutustavad sulle. Kes neist ei teaks, et Jehoova käsi on nad loonud? Tema käes on kõigi elavate hing ja iga inimese vaim.“

Viimases lauses on heebreakeelne „nefeš“ (eestikeelses piiblis) tõlgitud kui „hing”, samas kui „ruah“ on „vaim“. See tõendab, et ka loomadel on hing ja eelkõige seda, et erinevalt inimestest on kõik loomad teadlikumad ühest asjast, mis on kõige tähtsam: et kogu elu tuleb Jumalalt ning meie elud on Tema kätes ja ainult Tema kätes. Meil on palju õppida loomadelt.


Autorist

Marianne Widmalm on Rootsi päritolu teoloog, kes elab USA-s. Seal sai ta magistrikraadi Michigani Ülikoolis religiooni (eriti VT) ja rahvusvahelise poliitika õpingute alal Tema teosed: “Our Mother – the Holy Spirit” (Relevant Publishers LLC. US, 2019) and “God is not Alone“.

Tõlkinud Maie Lüüs

veebilehelt: https://blogs.timesofisrael.com/do-animals-have-souls-what-the-bible-says/

neljapäev, 21. mai 2020

VASTUSEKS ANDRES METSOJALE - Mart Järvik


Foto: Neeme Sihv

Vastuseks Andres Metsojale - Mart Järvik


Isamaad esindavate Pärnu linnavolikogu liikmete kirjatükke lugedes leiame huvitava vastuolu: uue silla ehitamiseks polevat Pärnu piisavalt rikas, aga Rail Balticu ehitamiseks on Eesti riigil raha küll.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) on suhtunud Rail Balticusse umbusklikult. Siiamaani pole kindlust, et Eesti panus uue kiirraudtee rajamisel ei ületa 19%, paljud kulutused (kohalike peatuste rajamine, uute rongide ostmine jne) pole abikõlbulikud. Selleks, et kulutused üle pea ei kasvaks, kirjutasid Keskerakonna, Isamaa ja EKRE esindajad üleriigilisse koalitsioonileppesse, et projekt vaadatakse üle, kui Euroopa Liidu järgmine eelarveperiood ei taga Rail Balticu projekti 81% kaasrahastust.

Pärnu koalitsioonilepingus seisab: „Peame oluliseks, et rajatav Rail Baltic läbiks Pärnut, valmistame ette Pärnu jaama ja juurdepääsude ehituse“. See peaks hajutama Andres Metsoja kahtluse, et me siin kohapeal mingit teistsugust poliitikat ajame. Pigem on meie koalitsioonipartnerid natuke optimistlikumad ja EKRE natuke pessimistlikum, kuid koos tegutseme ühise asja nimel.
Saan aru, miks Kaismal elavale Metsojale meeldib Rail Balticu rajamine uuele, mitte vanale trassile. Pärnumaal on kohti, kes trassi muutmisest võidavad ja kes kaotavad. Minagi näen näiteks Järvakandile uuest trassist kasu tõusvat, kuigi odavam oleks raudtee ehitamiseks kasutada senist trassi.

Optimistid ja pessimistid muutuvad, kui jutuks tuleb Pärnusse uue silla ehitamine. EKREst linnavolikogusse valitud, kuid hiljem Isamaasse üle hüpanud Aare Arva arvates pole Pärnu uue silla rajamiseks piisavalt rikas. Mis sest, et lõpuks on lootust jutust tegudeni jõuda ja riik on valmis silla ehitamist toetama.
Mina toetan mõistlikkust igas olukorras. Metsoja propageeritav tootmis- ja ärimaa maamaksust vabastamine oleks laustoetus ning tooks kasu näiteks Pärnu Sadamale, kellel on ettevõtte juhi sõnul läinud aprillikuus väga hästi. Kui Isamaa soovib oma toetajatele vastuteenet teha, võiks seda otse välja öelda, mitte kriisi leevendamisest rääkida.
Metsoja üritab mulle jätkuvalt nina alla hõõruda kunagist nalja, et juhtimises pole mingit vahet: üks juhib ja teised taga oksendavad. Palun vabandust, et ma nüüd natuke teravaks lähen, kuid tooksin paralleeli kiremise ja poliitikute käitumise vahel.

Kui kukeke rind ees ja kael väljasirutatult kireb, siis tavaliselt on selleks oma põhjus. Loodus annab kukele geenidega kaasa suunised, mille puhul ja millisel ajahetkel seda õige teha on. Kui kukeke on ajataju kaotanud ja kireb järjekindlalt valel ajal ja vales kohas, võib ta varsti end supipotist leida.
Parteisõduritel on „kiremiseks“ omad põhjused ja enamasti läheb laul lahti enne valimisi. Praegu on valimisteni veidi aega ja põhjuse „kiremiseks“ annab valearvestus, mille tagajärjel Pärnus valitsuskoalitsioon lagunes.
Kindlasti on võimust ilmajäänutel nüüd raske peeglisse vaadata ja oma vigu tunnistada. Midagi pole parata: Pärnu elu paremaks muutmise asemel suudab Isamaa nüüd üksnes „kireda“.

-------------------

Pärnu Postimees lugu ei avaldanud.