PUUDE TAGA ON METS JA ÖKOSÜSTEEM - Leevi Kirsimäe

 

Foto: Neeme Sihv

Metsa kaitseks.

 Puude taga on (mets ja) ökosüsteem.

 Minu internetiseinalt vaatab vastu  ikka ja jälle naeratav „Timberi“ reklaam. REKLAAM ON KALLIS KAUP. 

TÕSI, viimasel ajal teeb endale väga usinasti, riigi kulul loomulikult, kallist  reklaami ka RMK.

Ikka jalutavad või poseerivad videotes ja reklaamtulpadel, kirjanikud, kunstnikud ja kaunid lauljannad, reklaamides iseennast ja imelist Eesti metsavaadet.

Ja oh imet, viimase ajal on hakanud sellist reklaami tegema  KAUNILE EESTI METSAMAASTIKULE ja EESTI LOODUSVÄÄRTUSTELE ja kas siis ka iseendale kui riiklikule institutsioonile??? Ka meie riigi keskkonnaministeerium.

Huvitavad tööülesanded meie riigiametitel.

Aga pöördudes „Timberi“ kui puidu kokkuostu firma juurde, siis järgnevalt üks küsimus.

Kes on nüüd selle firma president. Arvasite ära? Selleks on meie kuulus pelletikuningas, kes on selle positsiooni hiljaaegu endale hankinud. Ju vist on kuningal kippumas kätte puidunappus, et miks muidu selline liigutus. 

Siinnimetet isik on muuhulgas ka Eesti Taastuvenergia Koja üks juhtfiguur, samuti on ta etendanud ja etendamas/ edendamas mõjuvõimsat rolli Eesti Kümneaastaku Metsanduse Arengukava -MAK 2020-2030 -Nõukojas, kus ta siis ilmselt annab nii oma  nõu kui jõu.

Et mis sellel kõigel tegemist on Eesti metsa kaitsega?

Praegu on ju uus valitsus moodustamisel ja eks siis tulekul ka uus keskkonnaminister. Mulle meeldiks, kui ametisse saaks Keit Pentus Rosimannus, sest kes siis oleks parem, öelge? Ei ütle?

Anne Mari Väli? Jah aga teda nüüd kohe kindlasti ei panda. Sest ta ei ole käpiknukk, vaid ma ütleks pigem, et professionaal omal alal. Aga sellised on tavaliselt välistatud.

Mulle meenub see aeg, kus Keit Pentus oli Keskkonnaminister ja siis oli teemaks puidu põletamine Eesti Elektrijaamades. Tjah, pelletimajandus oli siis alles titekingades aga need kippusid juba titele kitsaks jääma. 

Aga TOONANE keskkonnaminister Keit Pentus oli sellise  arengu vastu, Ja punkt. Nii oli.

Meenub aga ka, et TOONASED Eesti Energia poisid, noored entusiastlikud mehepojad, olid väga-väga ülbed ja teatasid selle peale, et nemad saavutavad OMA EE-s / OMA? EE-s OMA? EESMÄRGI , puitu kütta, nagunii, et neil juba Euroliiduski kõva lobitöö käimas.

   Et kuidaspidi see lobitöö tegelikult käis, kes seda enam teab, sest tollal ei olnudki ju nii valdav ja nii väga hästi kinni makstud   ROHEHÜSTEERIA  nii pildil kui nüüd.

Et millised meenutused siis veel? 

  Katsun siin mitte väga pikalt heietada.

 Aga jah, eks meie KÕIGI/// seisame me siin ju   MEIE KÕIGI eest,  MEIE KÕIGI eesti inimeste OMAND on ju meie, MEIE Eestimaa mets, meie oma mets.

 See MEIE EESTI METS,  IMELINE, HARULDANE ja HINNALINE VARANDUS, mis aga kahjuks nii omade kui võõraste ahnurite silmi  pimestanud juba Meie Vaba Eesti loomise või taasloomise algusest. 

Mitu aastat on sellest tagasi? Kui lühikese ajaga suudetakse toime panna totaalne häving?

Meie Eesti mets, mis alguses olid palgid, üüratud palgivirnad, nüüd on juba vaid peenpalk ja sageli ka vaid oksarisu, aga teatud silmade ahne läige ei kustu, see läige on, mis jääb särama. Vist igavene väärtus.

Meenub, et eesti energiapoiste unelm täitus üsna pea. Kuna vahetus keskkonnaminister- et kes? Kas see ei olnud mitte härra Pomerants, selline vürtsise keelekasutusega karismaatiline mees, kes hakkepuidu „majandusele“ lahkesti avitas sillutada tee.

Kuskilt sealtmaalt hakkas ka avanema see kingikott, kus pudenes eurorahasid sillutamaks siledat rada meie pelletikuningale. Aastanumber oli 2005, kui pelletikuningas alustas oma hiilgavat bisnessi, aastanumber oli 2009, kus meie lahke riigikogu kinnitas metsanduse vallas nii nii nii VAJALIKUD?!?  seaduse muudatused.  Millised siis  muuhulgas kinnitasid ära ka meie EESTI metsa AMETLIKUKS ja SEADUSEGA SÄTESTATUD  kõrguseks 1,3 meetrit.

Ja nii edasi, kuna hakkepuidumajandus tõsteti SUURE POLIITILISE  AU SISSE  ja Eesti pelletikuninga muinasjutumaa avardus, päädides tänaseks ühe Euroopa suurima pelletimonopoli staatuseni, isegi Ameerikasse on ostetud ära üks pankrotistunud pelletivabrik, kuningas ise on aga Eestis oma jõukuse poolest koguni postil NUMBER 4.

Veidra paralleelina meenub siin riigifirma EE, kes TOONA hakkas ehitama Utahi kõrbeliivadele suurt moodsat elektrijaam, mis aga ebaõnnestus, aga näe, kui anda edu pant eraomandusele, on edu mäekõrgune ja kõrgem veel , või taevani välja. 

Eesti mets ja edu pant.

 Kurb, kui eestlane peab kaitsma omaenda maa loodust ja oma maa suurimat ja hinnalisemat aaret, see on: METSA.

METSA taga on ju ökosüsteem. Kui me, kes ME? Laseme hävitada oma ökosüsteemi, siis hävime ka ise. 

Kuidas on see juhtunud, et kuni kolmandik eesti puidust läheb pelletiks ja sealjuures sellest „kaubast“  üks  kolmandik  läheb Inglismaa elektrijaamadesse? Kes vastab?  Kes vastutab?

Et kui palju siis läheb mahavõetud metsast meie Eesti Energiale ja et  KUI PALJU ÜLDSE meie metsa PÕLETATAKSE ÄRA? 

KES teab? Kes vastutab? 

Kas vastust teab vaid tuul, lagedaks raiutud ja järjest laastamisel olevate väljade kohal?  

Eestile  oleks vaja asjalikku ja pädevat KESKKONNAMINISTRIT.

KEIT PENTUS-ROSIMANNUS ON EHK PRAEGU PARIM VALIK, Nii tundub minule.

AASTAKOMMENTAAR 2020 - Taavi Pärtel.

 

AASTAKOMMENTAAR 2020.

Saigi see seninägematu kaose kaasa toonud 2020. aasta läbi. Kui veel 2019. aasta viimastel kuudel võis pidada järgmiseks aastaks põnevaid reisiplaane, sh. ka lennureise, siis tegelikult jäid siinkirjutajale 2020. aasta kõige olulisemateks reisideks hoopis endise kodukandi külastamised ja mõned puhtisikliku taustaga sõidud Võru- ja Valgamaale. Seega oli turismist asi väga kaugel ja riigipiiri lähedalegi ei õnnestunud sattuda. Isegi Eesti-sisesed plaanitud reisid tuli peaaegu täielikult ära jätta, suuresti just raha ja ka aja kokkuhoidmise eesmärgil.

Alanud kriis suunas kogu tähelepanu sundkorras hoopis mujale ja tuli hakata tegelema hoopis kõikvõimalike varude soetamisega. Selles olukorras ei saanudki reiside jaoks raha kuidagi jätkuda, isegi kui koroonaviirus poleks reisimist seganud.

Ent segas küll ja kuidas veel! Kui ikka ähvardab oht ükskõik kuhu minnes enam-vähem 24 tunni jooksul täiesti ootamatult lõksu sattuda ning paljud senised transpordiühendused niikuinii ei toimi, ei ole ju mõtet mitte kuhugi sõita. Lisaks oleks isegi Lätis-Leedus tulnud päev otsa maski kanda... no ega ikka ei taha sedamoodi reisida küll.

Kaosesse läks ka kodumaal toimuv ehk see meie tavapärane elu. Kuigi olen olnud keskmisest ikka tunduvalt suurem kinosõber, ei käinud ma vahepeal tervelt 7 kuud ja 12 päeva kordagi kinos. Huvipakkuvatest kontsertidest jäi kevadel teiste seas ära ka Europe'i ja Whitesnake'i kontsert Tallinnas, samuti lükkus aasta võrra edasi mitmepäevane festival "We love the 90's!" Ära jäi ka K.-Nõmme Muusikakooli kokkutulek. Erakonna üritustele tulid samuti pikad pausid sisse. Õnneks said vähemalt suvepäevad toimuda.

Positiivse poole pealt ei saa kuidagi ütlemata jätta, et rotiaastal tuleb kuulata just rotiaastal sündinute soovitusi. Sest nemad teavad, kuidas säärase kaose tingimustes üldse elada võimalik on. Samuti teavad nad ka seda, kus on need "praod" pealtnäha läbitungimatus "müüris". Nii et kuulakem Henn Põlluaasa, Lauri Vahtre, Riina Solmani ja teistegi nõuandeid. Minu omi samuti.

Lõppenud aastal tõusiski ühiskonna ellujäämise seisukohast fookusesse rahvusliku majanduse teema. Mingil määral püüdis IRL seda tõstatada juba lõppenud kümnendi alguses, kuid just siis käivitasid sotsid oravate mahitusel siiani kestva kultuurisõja, mis viiski ühiskondliku fookuse hoopis küsitava väärtustega "väärtustele".

Rahvusliku majanduse teemat püüdsin sellele vaatamata ikka päevakorral hoida - ka oma 2017.a. valimiskampaania ajal kirjutasin, et "olen rahvuskapitalist, mitte rahvussotsialist". Paras huumor oli muidugi see, kuidas Eesti 200 üks ideoloogidest Margus Tsahkna kirjutas aasta hiljem mulle, et see teema on ka "kahesajastel" programmis sees. Huvitav, et miskipärast pole ma seda siiani suutnud nende programmist üles leida...

Õnneks tekkis lõppenud aastal vähemalt selle teema vastu senisest hoopis laiem huvi. Kirjutasin rahvusliku majanduse teemal kaks artiklit, mida saab lugeda Uute Uudiste portaalist. Ka Maksumaksjate Liidu kuukiri trükkis need peaaegu täies pikkuses ära.

Muuhulgas tõin välja ka selle, et tugeva rahvusliku majanduse olemasolu aitab lisaks kauaigatsetud rikkuse loomisele üle elada ka mistahes katastroofid. Senine vahendamisele ja/või tooraine ekspordile orienteeritud majandus jätab meid aga kaitsetuks ja mõistab igavesse vaesusse.

Muidugi ei taha ükski opositsionäär seda tunnistada, sest just nemad on seda senist majandusmudelit aidanud iga hinna eest "edendada". Pealegi toetab ju see nende endi erakondlikku "toiduahelat", mis nüüd hakkab laiali lagunema. Avalikkusele serveeritakse seda just nii, et "EKRE valitsus lõhub Eestit". Nojah, kui "Eesti" all silmas pidada neidsamu "toiduahelaid", siis kõik klapib. Ainult et kõik sellised värdstruktuurid tulebki laiali lammutada, sest rahval ega riigil neist mingit kasu tegelikult pole, need kulutavad üksnes maksumaksja raha.

Samuti kordan ikka ja jälle, et maailmas pole ühtegi edukat riiki, mis võlgneks oma edu praegu meile pealesurutava libaliberaalse agenda ülevõtmisele. Vastupidi - kõik edukad riigid võlgnevad oma edu just neile väärtustele, mille vastu libaliberaalse agenda pealesurujad fanaatiliselt võitlevad.

Paraku pole mul endal endiselt õnnestunud siirduda sellisele tööle, mis võimaldaks mu oskusi senisest kordades efektiivsemalt rakendada ning ühtlasi viiks mu nii-öelda ohutsoonist täiesti välja (kodus töötades ma ei peaks ju mitte kuskil käima). See teema on endiselt päevakorral ja muutub järjest kriitilisemaks. Ent siin pole mul endal suurt midagi võimalik ette võtta. Nii see paraku on.

Samas võib juba isegi väita, et teatud mõttes „juhin“ mitte enam ühte, vaid juba kahte (!) erakonda. Ehk siis nii oma EKRE-t kui ka sellele lisaks veel Isamaad. Ega muud varianti polegi, sest kui võtaksin seisukoha, et minu tegevusest nagunii midagi ei sõltu, siis... kes teab, mis siis juhtuks? Ei või iial teada, mis võib saada just siis oluliseks, kui need, kelle käes on võim midagi otsustada, hakkavad oma otsuseid tegema. Kõik otsustajad teevad oma otsuseid ju olemasoleva info põhjal. Kui see koosneb üksnes opositsioonile lojaalsete tegelaste poolt kokkusoperdatust ja seal pole mitte mingit muud, alternatiivset vaadet, siis jätab see meie saatuse ebakindlatesse kätesse.

Õelusest ja rumalusest pakatav opositsioon püüab ju iga hinna eest valitsust lõhki ajada. Kui Jüri Ratast ümber veenda ei õnnestu, siis püütakse töödelda just Isamaad. Parempoolsete nimelise rühmituse teke ongi ilmselt just selle tegevuse tulemus. Õnneks ei ole küll suurem osa nii Isamaa sisemistest arvamusliidritest kui ka tuntumatest liikmetest selle seltskonnaga liitunud.

Opositsiooni eesmärgiks ongi Isamaad võimalikult palju "moosida", võimendades ühtlasi libaparempoolsete tegelaste väljaütlemisi endale lojaalsete kaabakajakirjanike abil. Sellel tegevusel on veel ka teine eesmärk - jätta mulje, nagu oleks Isamaa "tegelikult" EKRE eesmärkide vastu. Selle peale muutuvad (ettearvatult) väga kurjaks sõjakamad EKRE liikmed ja toetajad, mis ärritaks omakorda jälle väga paljusid Isamaa liikmeid ja toetajaid, viies nende mõtted järjest enam sellesse suunda, et ehk ikka ei ole praeguses valitsuses jätkamine mõistlik.

Pole mingit kahtlust, et opositsioon just kõige selle peale mängibki. Ikka põhimõttel - Isamaas on need "head" rahvuslased ja EKRE-s on "pahad" rahvuslased. Mart Laar on "hea", Mart Helme on "paha". Tegelikult on mõlemad absoluutselt lojaalsed Eesti riigile ning 1992 valitud rahvusriigi ideaalidele. Mart Helme kadunud vend Rein Helme oli koguni Mart Laari sõber ning just esimene Isamaa valitsus saatis Mart Helme Eesti suursaadikuks otse "karukoopasse" ehk Moskvasse.

See oli äärmiselt suur usalduse märk - niisugusesse kohta ei oleks mitte mingil juhul saadetud suursaadikuks inimest, kes poleks absoluutselt Eestile lojaalne. Ka üks ERR-i arhiivis olev Foorumi saade (25.11.2002) näitab, et Mart Helme seisukohad on olnud samad nii aastal 2002 kui ka aastal 2020. Ehk siis "USA ja NATO on head, Euroopa Liidu suhtes oleme umbusklikud ja meie läbirääkijad on Eesti huvid Brüsseliga läbi rääkides absoluutselt kaitsmata jätnud“.

Minu väike missioon ongi nüüd levitada mõlemas erakonnas teadmisi, eriti neid, millest peavoolu- ega ka alternatiivne meedia ei räägi kas sihilikult või teadmatusest. Just nende teadmiste baasil saaksid võimalikult paljud inimesed mõista, et mingit ideoloogilist vastuolu Isamaa ja EKRE vahel pole. On vaid erinev võimekus oma ideaale ellu viia ehk siis EKRE-l on erinevalt Isamaast lihtsalt olemas ka JÕUD selleks. Samas on Isamaas endiselt olemas paljud praktilised teadmised, millesse ei maksa mingil juhul üleolevalt suhtuda.

Praeguse valitsuse vastased püüavadki just panustada võimalikult palju "haugimälule" ning suruvad jõhkralt peale vaid seda, mis neile endile hetkel kasulik on. Mitte mingeid aateid, isegi siirast usku "liberaalse demokraatia kaitsmisse", nende tegevuses ei ole, on vaid metsik võimuiha. Pealegi kuulavad meie liberaalid-sotsialistid kõhklematult oma piiritaguste aatekaaslaste soovitusi, nagu juba 2012. aastal ennustasin.

Eriti ilmekalt tuli see välja kurikuulsa "vihakõne" vastase seaduseelnõu esitamisel. Ütlen otse välja - kui säärane seadus kunagi peaks vastu võetama, siis see viiks meid päevapealt CCCP-i tagasi. Just (sõna)vabaduse puudumine oli ka üks kõige põhilisematest liikumapanevatest jõududest, mis pani meid ja/või meie vanemaid-esivanemaid punaimpeeriumi vastu võitlema. (Nagu mu vanaonugi umbes 40-50 aastat tagasi mu vanaemale ütles, kui viimane vanaonu head isiklikku majanduslikku edu kiitis: "Aga mul pole vabadust!") Tagatipuks pannakse seal lääne pool juba Marxile-Leninile ausambaid üles, nii et Euroopa Liit muutub tõepoolest järjest enam N. Liidu sarnaseks.

Säärased kuritegelikud seadused kukutavadki kõik lääneriigid moraalses mõttes samale tasemele Venemaa, Hiina, Iraani jt. maadega, kus ju tegelikult just niisuguste seaduste abil rahva suud kinni topitakse. Senine Lääne moraalne üleolek ebademokraatlikest riikidest ongi toetunud just sõnavabaduse olemasolule, mis andis omal ajal koos majandusliku üleolekuga ka tugeva argumendi N. Liidu vastu võitlemisel.

Reformierakonna kui liberaalse (?!) erakonna maailmavaatega ei peaks niisugused seadused pealegi kuidagi kokku sobima. Isegi RE toetajatest tervelt KAKS KOLMANDIKKU ei toeta seda ilget, lausa kuritegelikku seaduseelnõud. Koguni Kaja Kallas ise näib seda seaduseelnõud pisut pelgavat. Ometi läksid nad ikkagi sellise jõledusega lõpuni ja isegi olid koos sotsidega selle prügikasti saatmise vastu. Kõik viimseni, kes kohal olid. (Vähemalt seekord jäid isegi Isamaa mässajad koalitsioonile lojaalseks, mida peab tunnustama.) Seda peame igavesti meeles pidama ja mistahes järgmistel valimistel avalikkusele meelde tuletama, kes siis ikkagi tahavad tegelikult punaimpeeriumi taastada - ja süüdistavad selles valelikult hoopis valitsust, eriti EKRE-t.

Kui lisada veel ehtsas "idiootse Eesti" eestvedajate vaimus ettevõetud katse lasta põhja väidetavalt "ebaoluline" abielureferendum, siis peaks olema täiesti selge, mis seltskond seal opositsioonis istub. Tegu on kõigi aegade halvima tasemega, mille kõrval isegi Savisaare-aegne Keskerakond ehtsate mõttehiiglastena mõjub. Eelmise Riigikogu koosseisu aegne opositsioon oli samas parim - ka Vikerraadio opositsioonitundi oli siis nauditav kuulata, sest seal olid ikka koos nii EKRE kui Vabaerakonna esindajad, nii et sealt tuli alati väga tarka juttu.

Lõpetuseks ka pisut kriitikat ERR-i suunas. Kõigest ei hakka rääkimagi, ent juba teist aastat järjest peab ütlema, et aastakokkuvõtte uus formaat ei kõlba kuhugi. Muidugi oli selge, et koroona oli kindlasti 2020.a. põhiteema, ent aasta varem see nii ei olnud. Varem (isegi veel 2018) on ikka meenutatud sedagi, millised tuntud isikud on lõppeval aastal meie seast lahkunud. Nüüd seda enam ei tehta :( Oleks ju viisakas seda siiski teha. Kui seda oleks tehtud, oleksid näiteks nii Mart Nuti kui Jaan Räätsa lähedased, sõbrad ja austajad väga tänulikud olnud.

Samuti vaikitakse maha paljud olulised ja positiivsed asjad ning selle asemel vingutakse ikka sel teemal, et kui pahad on Donald Trump, EKRE, Poola ja Ungari, Brexit jne. Muide, isegi Reformierakonna asutajaliige Rein Lang on oma saates sellest korduvalt rääkinud ja olnud samuti kriitiline, et kogu meedia (sh. ERR) jaurab meil väga "ühte väravasse". Tasakaalustatud käsitlusest ei ole juttugi, tegu on tõesti opositsiooni "paramilitaarse tiivaga", nagu EKRE on Eesti meediat iseloomustanud.

Taavi Pärtel

rahvuskonservatiiv

KUHU KAOB METS? - Kristel Vilbaste

 

Foto: Arne Ader.

KUHU KAOB METS?

Igal kevadel tekib mul vastupandamatu tahe kusagile uusi puid istutada. Nii nagu labidas mulda läheb, hakkan käima puukoolides puuistikuid vaatamas, ikka leian vaba nurgakese, kuhu veel mõni uus puu istutada.

Kõige vahvam on tuua pisikesi puulapsi mõne vana põlispuu alt, kus mutimullahunnikul on seemnest või tõrust puulaps sirgunud ja mida ei ole veel hooldustööliste trimmer suutnud maha niita.

Mu aiavärava taga on Tamme-Lauri tamme laps sirgunud juba minupikkuseks, eelmisel aastal Oandu metskonna maja juurest kaevatud lehiselapsed naeratavad oma kodus Tartus ja Ilmamäel. Ilmamäele eelmisel aastal istutatud poolestsajast hobukastani lapsest on vaatamata jäneste talvisele trallimisele enamus alles. Ja kui nädala alguses talu piirisihti käisin vabaks raiumas, siis jätsin alles noored tammed, lähen kaevan need üles ja toon meie talu maadel asuva hiiepaiga - Tammetsõõri taha mäeküljele tekkinud Tõivapera tammikusse üksikute kitsede poolt söödud tammede asemele.

Imelik on küll mõelda, mis on see asi, mis inimesi puid istutama ajab, kas on see vajadus oma puusõpru enda lähedusse tuua, et neilt siis kaitset ja tuge saada? Või on minusugustel metsaarmastus-aegade lastel kevadine metsaistutus lapsepõlves sisse koolitatud?

Tõesti, minu lapsepõlves käidi maikuus aina ja aina metsa istutamas. Pääsesime õpikute ja vihikute tagant umbsetest klassiruumidest välja. Istutasime kuusekesi ülastest valendavatele karjamaadele, sinililledest sinetavate kuusekännustikele. Mäletan veel, kuidas lõunaooteks ahmisime suud täis esimesi jänesekapsaõisi.

Mäletan ka, et puudeistutamine oli nii lausaline, et lapsi viidi metsa suurte busside viisi. Koolimetskondi oli üle Eesti sadakond, neil oli oma istutusalasid hektarite viisi.

Olen käinud metsa istutamas nii Kilingi-Nõmme lähedal Sinilillemäel, kui ka Häädemeeste lähedal Rannametsa luidetel. Need kuusikud-männikud on nüüd juba ligi poolesaja aasta vanused. Varsti raieküpsed nagu tänapäevases kiirelt-elatavas elus tavatsetakse öelda.

Kilingi-Nõmme koolis tuli meil teha metsas kõike, mäletan Marana taimlas puutaimede rohimist, mäletan taimede ülesvõtmist ja kümnekaupa puntisidumist. Mäletan nende mahaistutamist – labidas oli enamasti nüri ja töö tüdrukutele raskegi – üks paariline tõi ämbritäie taimi, teine oli labidaoperaator. Ikka labidas maasse, hüpates paar korda selle otsas, maha astudes tuli kallutada labidat enda poole. Paariline pistis tekkinud maalõhesse taime, jälgides, et juurekael ei satuks allapoole mullapinda. Siis labidas välja, nii et vajuv pind vajutas ise juured kinni. Seejärel astus labidamees õrnalt kummaltki poolt puud prao kinni ja läks paar sammu mööda metsaistutusvagu edasi. Seejärel uus labidalöök ja taim. Nii suutsid paarilised lapsed istutada 4-tunnise päevaga umbes 300 taime, see oli norm. Olen kuulnud, et täiskasvanu istutas üksi kiilu kasutades täistööpäevaga üle tuhande puu ja metsatöölisi oli nõukogude ajal tõesti palju.

Seepärast tundub praegune hõiskamine, et RMK istutab sel aastal 18 miljonit puud kuidagi propagandistlik ja kummaline. Kahjuks pole varasemate aegade istutusalade ja istutatud metsataimede statistikat võimalik internetist kusagilt leida. See oleks nagu suur saladus. Metsasaladus. Ilmutatakse ainult seda, mis näib kaasa kõlavat vajaliku poliitikaga. Nagu nõukogude ajalgi. Kes võiks siis teada tegelikku ajalugu ja statistikat? Küllap mets ise.

Võtangi seepärast nädala keskel ette metsamajanduslike uurimisinstituutide, arhiivide ja statistikaameti külastuse asemel ette tee metsa. Kõige vanema ja suurema kuuse juurde, sellise, kelle raieküpsus on kaugelt üle praeguste metsamajandustöötajate taluvusläve. Korp sellel kuusel on krobeline ja igihall, siit-sealt ripub alumiste okste küljest pikki halle habemetorte, oksaharus on mullune musträsta pesa. Musträstas siit kuuse all tärganud sinilillede vahelt pahaselt minema pahistabki.

Küsin võimsalt Metsavanalt, mis tema meie praegusest metsasõjast arvab?

Metsavana pole vastusega kitsi, köhatab tuulekohinal oma hääle puhtaks ja mühiseb:

“Tule, aga tule mu juurekäärule istuma. Hea, et keegi lõpuks ka meie käest küsib, mida vanade kuuskede ellujätmisest arvame. Arvame seda, et praegune keskkonnaministeerium ja metsameeste põlvkond on lasknud võsana kasvama sedavõrd palju kasevõsa, et võimalik oleks neil kõigil kasevitsaga korralikult tagumik tuliseks kütta rumalate ja ahnete mõtete teostamise pärast.

Ära lase end eksitada sõnadest, kui kuuled, et metsa istutatakse nüüd palju ja aina enam. Kuhu oleks neil seda metsa istutada, kui üha enam ei raiutaks? Viimase viie aastaga on lageraiete osakaal metsades läinud nii suureks, kui ei kunagi varem, vähemalt minu silmad pole sellist lagastamist varem näinud.

Jah, ka inimesed on hakanud seda lagastamisraiet märkama, sest kaugematest kohtadest on mets otsas nii riigimetsades kui ka eramaadel. Täiesti jultunult on raiujad läinud kallale teie linnade kopsudele, nendele metsadele, mida varem nimetati rohelise vööndi metsadeks. Need on metsad, mis asuvad asulate ümbruses, kus käiakse jalutamas, seenel ja mis hoiab linnaõhu puhta. Sellistes metsades raiudes teete kurja enestele. Aga eks kaugemalt pole enam midagi võtta. Kui ehk kaitsealadelt ja eks sinnagi ole juba kallid liisitud metsamasinad saadetud. Lihtne on ju kaitseala piire siia-sinna nihutada.

Aga küsisid ka istutamise kohta. Muidugi. Nõukogudeaegne metsaistutus oli kummaline, praegust ja tollast metsaistutust ei saagi võrrelda. Tollal istutati hoogtöökorras ja vahel protsentide näitamiseks. Mõned metsad said istutatud nii tihedatena, et metsameeski pidi neis külg ees liikuma, põdergi ei pääsenud sealt enam läbi minema. Aga see ehk minu suguseltsi suureks sirguda lasigi?

Suurim vahe ongi praegusel ja endisel metsahooldusel. Tollal hoiti majandusmetsadel pidevalt silm peal. Istutatud kultuure käidi hooldamas, kuusetaimede ümbert tallati suvel heina, raiuti võsakiinidega võsa. Praegu on paljud istutatud alad kasvanud nii võssa, et sealt kuuselapsi on pea võimatu üles leida.

Neis sajandivahetusel istutatud eurometsades, mida koorilauljad istutama toodi, pole paljudes peale istutamist keegi käinud, seal laiutab kõrge lehtpuuvõsa. Aga mu pojad ju kasevõsa all kasvada ei suuda. Lehtpuu on palju kiirema kasvuga ja võimsam. Ometi ihkate te ju oma ehituseks ja puidutööstuseks just okaspuupuitu.

Ja räägite, et nüüd tuleb hakata raiuma 60-aastaseid kuuski. Et vanemad puud lähevad kännupessu täis ja ei kõlba enam kuhugi. Saatke need rumalad mehed ometi kord minu juurde metsa ja ma näitan, miks juurepess meie ihusse poeb. Süüdi pole mitte viljakad mullad, vaid valed majandamisvõtted. Kui varem jäid haigeks mu perekonna need liikmed, kes kasvasid karjamaadel, sest loomad lõhkusid nende juured ja seen sai kasvama hakata, siis nüüd teevad sedasama loomastunud inimesed, kes oma metallmasinatega kuusekultuure pidi hooldusraieid teevad. Lööge omale kirvega jalga ja vaadake kui raske on sellisest asjast paraneda, aga kui seda teha ikka ja jälle, siis vannub alla ka kõige tugevam.

Kui te ei usu, siis proovige korraks mõelda. Kui vanasti oli raievanuseks kuusikute puhul 80 aastat, siis tohtis raiuma hakata alles puid vanuses 80 ja pluss üks aasta. Lisaks arvestati ka kümneaastast istutusviga. Seega ei läinud lageraiele ükski kuusik, millel vanust alla 90 aasta. Ometi jätkus palki ja lauda. Ärge laske end eksitada metsaärikate mesikeeltest!

Aga tead, mida ma siit kõrgelt veel märganud olen? Kuni sajandivahetuseni Eesti metsapind suurenes, sest põllumaad kasvasid võssa. Aga siis hakkas nende arv vähenema, sest eurotoetuste tõttu võeti võsa maha. Liigraiumine meie metsades tuli nüüd selgelt avalikuks.

Väljaraiumine on praegu kaks korda kõrgem kui kunagi varem. Ka sõja ajal ja järel ei raiutud nii palju. Suurte tormide ajal, 1967. aasta tormi järel, jäeti kompensatsiooniks teised paigad raiumata. Aga eelmisel aastal Lõuna-Eestit laastanud trombi järel ei halastatud põhjapoolsetele metsadele.

Aga see metsastatistika? Ära vaeva end nendes paberites tuhnimisega. Kas oled märganud, et kuigi siin Maarjamaal räägite kõlavalt e-riigist, siis metsastatistika, nagu paljud muudki aruanded, saabuvad aastase viivisega, kui paljud vead on juba tehtud ja süvenemas.

Inimesed, usaldage oma silmi ja ärge laske metsasid maha raiuda! See on teie rahva rikkus.”

Kristel Vilbaste

2017.

Looduskalender lehel:

https://www.looduskalender.ee/n/node/1253

HIIUMAA LOODUSE ILU JA VALU - Mati Sepp

 

Hiiumaa looduse ilu ja valu.

Pimeduse ja hämaruse piiril saabub Heltermaa sadamasse järjekordselt praam ja hakkab vilgas sagimine praamilt mahasaamisega. Hiiumaa pinnal liikvele saanud  autokolonni kiirus tõuseb ja ootamatult tekib liiklusohtlik olukord ning kokkupõrke vältimiseks litsun minagi pidureid nii kuidas jaksan. Võin ainult oletada, et autokolonni eest lipsas läbi mõni punahirv, kits, kährik või muu Hiiumaa looduse kodanik, kes tekitas kogu autorivis suure segaduse. Õnneks lõppeb kogu möll plekimõlkimiseta ja rivi võtab libedal teel rahulikumalt suuna edasi.

Liiklusohtlik olukord ergastab meeli ja mõtisklen omaette, et ikkagi jõudsin kohale, kuigi poleks uskunudki, et koroona-aastal Hiiumaale jõuan Jõgevamaa metsamaastikelt. Võtan suuna Kärdlasse, kus ootab mind hea sõber ja matkakaaslane Mattias Hiiumaal. Kuid enne Kärdlasse jõudmist uurin GPS-i ja keeran väikesele metsateele, peatan auto ning ohkan raskelt. Mitte seepärast, et homme ootab mind ees plaanikohaselt 22-24 km pikkune metsamatk mööda Hiiumaa loodusmaastikku, vaid hinge kriibib teadmine, et vanade metsade üleraiumine on kontrolli alt väljunud Eesti Vabariigi territooriumil, kaasa arvatud Hiiumaal.

Teele jäänud lageraie langil hingan rahustuseks sügava sõõmu külma värsket õhku ja sammun talvepimeduses mööda RMK lageraielanki ja asetan raiekännule küünla. Järgmisel õhtul tõin oma küünla ilusti ära, nagu kohusetundlikud eestlased üle Eestimaa tegid.

Eesti elanikud asetasid 26. detsembril raiekändudele küünlad ja tegevuse eesmärgiks on juhtida rahumeelselt RMK ja poliitikute tähelepanu ülekäte läinud lageraietele, püüdes viia teadvuseni tunnet, et sedasi jätkata  Eesti metsade majandamisega ei tohiks ja suund tuleb võtta säästvale metsamajandusele. Millega kaasneks olukord, kus raiemaht ei ületaks 8 miljon tm aastas ja RMK kõrgendatud avaliku huviga (KAH) alasid majandataks püsimetsandusvõtetega või võimalusel säästa raiumisest. Hetkel toimuvad KAH-aladel ulatuslikud uuendusraied ja piltlikult öeldes laastud lendavad.

Küünalde süütamisega kändudele raiesmikel oli tegemist südamliku ettevõtmisega, millest võtsid osa üle Eesti elavad inimesed ja mitmed minu tuttavad Hiiumaaltki. Rahval pole just palju viise, kuidas Eesti metsade kaitseks välja astuda, aga küünla asetamine on üks võimalikest rahumeelsetest viisidest, mis ühendab kogukondi ja kokkuvõttes Eesti rahvastki lootuses et ehk on poliitikutel ka säilinud südames soojust teha õigeid otsuseid, mõeldes meie ja tulevaste põlvede tulevikule.

Järgmisel hommikul algas Vahtrepa küla rannast, mitte väga kaugel Vohilaiust, metsamatk. Võtsime eesmärgiks jõuda enne pimedat Hiiumaa keskpunkti. Linnulennult on sinna üle 22 km, kuid meil oli varrukast võtta ka tagavaraplaan, et kui ei jõua, siis jätkame metsamatka pooleli jäänud kohast 2021 aastal.

Kuueliikmeline matkaseltskond oli meelestatud väga energiast pakatavalt ja et matka alguspunkt osutus olema täpselt keset karjakoplit, siis küsisime perenaiselt loa karjakoplisse siseneda. Eesmärk oli ikkagi matkaga algust teha otse mere kaldalt ja see meil õnnestus. Üks meie kuuest matkakaaslasest leidis karjakoplist surnud veise ja info andsime edasi perenaisele. Seega algus oli natuke emotsionaalselt konarlik, kuid rohkemat me miskit teha saanudki kui info edasi anda.

Üsna matka alguses sai selgeks, et vett on ikka väga palju metsa all. Kordades enam kui oleks oodanud, aga samas kohati metsaalust kattev väike lumekirme tegi rõõmu - kõik loomajäljed hästi näha. Minule isiklikult liigne vesi muret ei tekitanud kuna kannan matkates alati kalamehekummikuid. Metsa, kus siiski peamiselt kuival pinnasel oleks saanud kiiret tempot hoida, me väga ei kohanudki. Vesi laius iga mättakese vahel ja loomade poolt sisse tallatud rajad, mida sai aegajalt kasutatud, lirtsusid iga sammu all. Esimesed kilomeetrid läksid üsna nobedasti ja üks matkakaaslastest mainis: "isegi nende pikkade säärtega kummikutega oled meeletult pika sammuga ja annab sulle ikka järgi jõuda".

Esimesed kilomeetrid möödusid nagu linnutiivul ja taevavõlvil jälgis meie minekut majesteetlik merikokas, kes liugles tuulte hoovustes. Merikotka valvsa pilgu alt väljudes rühkimise jõudsalt edasi ja esimese pikema peatuse tegime nii umbes 5. kilomeetril, kui põdravasika korjuse avastasime - oli teisest järgi ainult suur hulk karvu ja skelett. Avastatud skeleti juures algas arutelu, kas jahipraak või liiklusõnnetuses hukkunud põder. Ega selgust saanudki, mille tulemusel oli põdravasikas hukkunud kõik võimalused jäid õhku, isiklikult pakkusin liiklusõnnetust. Kuid huvitav oli see, et kolju oli kadunud (ilmselt rebased minema tassinud). Aga vanuse sai määrata mahajäänud alalõualuu allesolevate hammaste põhjal. Noorloomadel puudub hammastel kulumise muster ja kõik hambad pole välja kasvanud. 

Vanus määratud, jutud aetud ja enne jätkamist  pistsin veel skeleti juurest endale kotti põdra abaluu. Kodus proovin nüüd mingi päev ära keeta salaja, et naine teada ei saaks ja siis kuivatan ära ja kasutan sügisel põtrade peibutamise ajal, imiteerides sellega põdrapulli, kes hõõrub oma sarvi vastu oksi. Põdrapullid on üsna nutikad ja saavad üsna hästi aru, kui neid tüssatakse mõne võltshäälega, aga abaluu kont annab täpselt sellise heli, nagu suur pull kolistaks sarvedega vastu puud. Mina kasutan põdrapullide peibutamist fotojahi eesmärgil, aga jahimehed kasutavad seda nippi ka jahinduslikul eesmärgil.

Matk jätkus ja olime liikumas üsna raievabasse metsatsooni. Metsamaastik oli tõeline soo ja sellest tulenevalt ka raietest puutumata. Pilliroog laius sookaskede all tuules õõtsuda ja jalge all lirtsus igal sammul vesi. Kuid raiutavatest aladest me mõistagi mööda lõpuks ei pääsenud ja nagu Hiiumaale kohane, olid raielangid üsna suured pindalaliselt, kohati ehk isegi 7 ha kanti. Ühel väiksemal raiutaval alal oli RMK teinud raiet, millele oli raske nime anda. Ma kuulutasin selle hellitavalt Hiiumaa stiilis harvendusraieks kuna kokkuveoteede laius, mis võib metsaseaduse järgi olla küll 4 meetrit, siis siin oli tegemist pigem lennuväljaga ning kokkuveoteede laius olid seal umbes 5-7 meetrit.

Kuid kõige ebameeldivam avastus avanes erasektori harvendusraietelt, materjali kokkuveoga tehtud rööpad olid lausa üle põlve ja nagu pikad kuivenduskraavid jooksid need mööda metsaalust. Meie teekond läks risti üle rööbaste ja  pean tõdema, et oli ikka meel üsna pahane, sest ikka leidub selliseid metsamehi, kes panevad metsas ikka täiesti hullu. Nii kaugele kui silm ulatus olid sügavad rööpad. 

Kui saime esimestest üle järgnesid kohe järgmised ja nii iga 30 meetri tagant. See vaatepilt oli kurb ja näitab mõnegi metsamehe suhtumist metsasse. Seadus lubab metsa teha kuni 30 cm sügavuse rööpa, aga seal olid rööpad julgelt üle 60 cm. 

Sõbrale näitasin fotot, kuidas Mattias üht rattarööbast ületab; ja tema arvas, et ikka päris korralikud kuivenduskraavid Hiiumaale kaevatud. Tegelikkuses polnud see kraav vaid traktori jälg soisel maastikul. Oletasin, et see raie tehti mõni aasta tagasi, kui paberipuu hind lakke kerkis ja maksis sadamas lausa 60 eurot/ tm. 

Raha on ennemgi inimesi hulle asju tegema pannud, aga metsas võivad selliste tegude tagajärjed jääda nähtavaks veel aastakümneteks. Pinnasele tehtud kahju oli väga ulatuslik, aga kuna tegemist on puht sooga ja rattarööpas on aasta ringselt vesi, siis keskkonnainspektsioonil pole muud teha, kui kahjustuse kõrval käsi laiutada, kuna nemad ei saa mõõta rööpa sügavust, kui seal vesi sees (tööjuhend on selline ette antud).

Eks seda ebameeldivat raierööbast oli arvatagi, et kohtame, kuid mis teha - elu ongi kohati teiste kokku keeratud jamades sumpamine. Matka jätkudes silmasin kauguses suurt musta kogu, seisatasin hetkeks ja proovisin selgust saada, kas suur raiekänd sookaskede all või sootuks põder. Põder mis põder oli üsna ruttu selge, sest kui üks matkaline jutuhooga minuni hakkas jõudma siis niinimetatud “raiekänd” metsa all kadus vaikselt puude vahele. Metsas kohatud loomadest jäigi antud põder ainukeseks, aga metssead olid ringi liikunud ja mitmel pool oli veel kitse jälgi märgata. Polnud just palju metsloomi siinpoolses Ida-Hiiumaa küljes ning põhjus pidi olema selles, et talveks liiguvad loomad Lääne-Hiiumaa poolsele küljele ja siinpool pigem üksikud hinged metsa all ringi liikumas. Kuid leidsime isegi koprad üles, kes paistavad ennast üsna hästi tundvat Suuremõisa jõe peal.

Ületasime mitmeid jõgesid ja kraave ning kohati olid sillad, millele rihtisime, et üle saada, aga Tammela jõeni jõudes oli selge - läheduses pole ühtegi silda ning ülepääs tuleb ise ehitada. Meeskonnatööna asusime kohe asjale kallale ning läheduses oli murdunud sanglepp, mille tõstmiseks läks kolme meest vaja. See oli täiuslik silla materjal ja nüüd oli vaja see puu ainult üle jõe saada. Mina sumpasin jõkke ning aitasin jõest suunata suurt sillaehitust ja mehed tegutsesid kaldal. Sild sai võimas ja näitas, et isegi peale 14 km mööda soomaastiku kui jalad paljudel juba märjad, oleme ikkagi tugev meeskond ja koostöö toimib laitmatult. Ületasime takistuse ohutult ja saime jätkata teekonda. 

Nüüdseks oli selge, et keskpunkti me täna ei jõua, mööda soomaastiku matkamine oli võtnud kauem aega, kui olime arvanud ja sokkidest vett välja väänavat neiut vaadates oli selge, et matk tuleb selleks korraks lõppenuks kuulutada Kärdla-Käina maanteele jõudes.

"Maantee paistab" ütles üks matkalisest rõõmustades ja tuiskas maantee suunas, mina jäin viimaseid matkalisi järgi ootama ja maanteele jõudes oli peagi kohal meie jaoks soe tee ja maitsev toit, mille vana matkamees Urmas, kes seekord küll kampa tulla ei saanud, meile koos perega maantee äärde kohale tõi, eelnevalt telefonitsi mitmeid kordi küsides, et kuidas me retk sujub ja kui kaugel parasjagu oleme. Vaatasime tagasi metsale kust olime just välja astunud ja tundsime südames rõõmu - see oli võimas ja elamusterohke matk.

Kui avaneb uus võimalus lähen jälle Hiiumaale tagasi matkama – loodus on kaunis ja kohati puutumata inimtegevusest. Matka pikkuseks sai 16-17 km ja alati polegi tähtis jõuda punktist A punkti B vaid tuleb osata tunda rõõmu sellest,  kui kaunis on Eestimaa loodus. Hoiame seda, mida armastame ja majandame Eestimaa metsi ja Hiiumaa metsamaastikke kohusetundega ja ennekõike hoolitsusega.

Mati Sepp

Eesti Metsa Abiks

metsamajanduse programmi koordinaator

AIDU, VAADATES TULEVIKKU - Tanel Leisalu fotoreportaazh.

 

 

 

Tänud Tanel Leisalule, kes jagas oma pilte Aidust. Milline on selle kandi tulevik?

 

 

 

Tanel Leisalu on Aidu teemadel ka meedias kirjutanud.

https://pohjarannik.postimees.ee/6792049/tuulepargi-rajamine-ei-oigusta-havitustood-looduse-kallal

 

SEENEMAAILMAST NÄORAAMATUS - Neeme Sihv

 

 

 

Laulasmaa, 13.10.2020

Foto: Mari Ann.

 

SEENEMAAILMAST NÄORAAMATUS 

 

Eestimaa nimesarja all on Facebookis palju erinevaid loodusvaldkonna gruppe. Populaarseim neist on loomulikult EESTIMAA SEENED. Miks, pole vist tarvidust selgitadagi. Grupp on aastatepikkuse töö järel väga hästi toimima hakanud. Püütakse tagada vajalikku korda, kus fotode või fotogruppide juures oleks kirjas koht ja aeg. See on oluline muuhulgas ka seeneteadlastele ja nii nagu grupi üheks eesmärgiks on seeneliste aitamine, on samas oluline ka võimalik harulduste avastamine ja selle järel toimuvad toimingud.  Ehk et ühegi nimesarjas oleva grupi pole eesmärke üks vaid ikka mitu.

 

 

 Huvitav leid ühe Rakvere linna terviseraja äärest, Palermo mets, 26.oktoober. Mis see olla võib, nägin täiesti esimest korda? Väga liudiku sarnane kujult, kuid lõheroosat värvi.

Foto ja tekst: Enelin Õispuu.

 

Grupi toimimisse panustavad väga paljud. Ilma mükoloogide Allar Antson, Veiko Kastanje, Tõnu Ploompuu ja paljude teisteta, kes aitamas seeni määrata, poleks keskkond grupis see, mis on. Ja kindlasti on ka postitajal hea tunne kui saab teada, millega tegu, veel parem tunne ehk siis kui ongi tegu haruldusega!

Kogu tegevuse käigus on ka lõbusamaid seiku, kuigi tegu väga tõsiste asjadega. Näiteks tekkis aja jooksul, mida rohkem liikmeid kogunes, üpris paljudel küsimusele, mis seenega tegu, vastata "kohe pannile". Nüüdseks see juba lõõpimise käibefraasiks kujunenud. Aga et seenemaailmas on nalja vähe ja mürgistused ning kurvad tagajärjed vägagi tõenäolised, siis korduvalt sarnaseid huupi lahmimisi sooritavad liikmed tõstetakse grupist tänavale!

 

 

Lepapässik, Inonotus radiatus. 05.10.2020, Lahemaa.

Foto ja tekst: Urmas Kaja. 

 

Väga meeldiv, et grupiga on liitunud ka inimesi, kes püüavad kvaliteetseid pilte postitades aidata kaasa inimeste seenetundmise kasvatamisele. Ning sageli võib neid pilte lausa kunstilisteks pidada, mis on sulaselge lisaväärtus.

 

 

Foto: Kristine Allik.

 

Seened ja seenelkäik on puhas rõõm ja rohkemgi veel! Kogu hetkel saadavale naudingule lisandub ju veel seegi, et lapsed harjuvad loodusega, õpivad seda paremini tundma ja külla tulevikus ka hoidma! Pole ju nalja, ka seenemetsad langevad täna paljuski ahnuse ohvriks. Ja kuigi seened teatud mõttes elavad seda ehk kergemini üle kui keegi või miski muu looduses, pole see siiski nii lihtsakoeline. Loodusliku mitmekülgsuse olulisus igale vähegi teadlikule inimesele teada. Ja hoomamatu metsade raiumine ei mõju kindlasti seeneriigile kõiges hästi.  Sageli armastavad raiujad küll öelda, et kellele seda surnud metsa vaja on, aga pole parata kui nad ei tea lihtsat tõde - surnud puu on metsas kõige elusam asi. Ja seda eriti seeneriigiga seonduvalt.

 

 

 Selline parajalt paks ja nunnu punapuravikuke .03.10.20 Niitväljal

Foto ja tekst: Malle Kull.

 

Ja ega ei peagi alati viimast kui üht seent korvi pistma. Nunnu pildi meeliülendav tunne jääb ju pikaks ajaks endasse ja ehk võib mõnegi pildiga võita fotovõistlustel lausa auhinna!

 

 

Tänane seenesaak
Korjatud Peipsi järve rannikuluidetelt
18.09.2020
Kuru küla Alutaguse vald

Fotod ja tekst: Sirje Pallo

Muidugi on seenegrupis kaks põnevat asja. Esiteks, seenekohtade enda teada hoidmine (seepärast me ka ei oota täpseid kohti infoks), aga ka väikestviisi egolaks. Kes siis ei tahaks teisi ahhetama panna ja kadedaks ajada? Igati tore, et nii naudime asju veelgi rohkem!

 

 

Foto: Marina Lääts.
KÄHRIKSEEN.
2.septembril Teringi rabas Viljandimaal...

Veiko Kastanje sõnul eriti ohustatud liik, II kaitsekategooria.

Ja nii saamegi kaasa aidata meie looduse uurimisele ja kaitsele. Ning mükoloogidele, kes omakorda panustavad väga palju oma ajast, et seenelisi aidata..

Üleüldiselt on väga hea tunne, et aastate jooksul on grupp muutunud ülimalt oluliseks ning aidatud nii paljusid inimesi. Ehk hoitud ära mõhigi mürgitus!? Igal juhul ongi hea tunde põhjuseks just teadmine, et saame olla üksteise jaoks olemas!