esmaspäev, 8. jaanuar 2018

ORAVAPARTEI ALLAKÄIK - MARGUS SOOM - Kenno Põltsam.



Foto: arhiiv.


Oravapartei allakäik - Margus Soom

Kohalike volikogude valimised Kuusalu vallas möödusid pealtnäha rahulikult – keegi kedagi avalikult ei mõnitanud ja skandaalid jäid olemata. Sotsiaaldemokraatlike vaadetega inimesed, kui neid üldse oli, kandideerisid valimisliitudes ning IRL ei suutnud enam oma nimekirja moodustada. Keskerakond hoidis madalat profiili, kuid seevastu korraldas tsirkust Kuusalu vallavolikogu liige ja Reformierakonna Kuusalu esimees Margus Soom (58).

Selle aasta suvel, kohe peale seda kui Margus Soomist oli saanud Reformierakonna Kuusalu osakonna esimees, hakkas ta tegema omale valimiskampaaniat. Ta postitas sotsiaalmeediasse video, kus ta lubab tegeleda ASile Alexela Oil kuuluv tanklaga, mis asub Kuusalu aleviku külje all, Tallinna-Narva maantee viaduktil Narva poole suunduva sõiduraja ääres. Kuusalu ja selle ümbruse inimestest rikuvad seetõttu juba mitu aastat liik­luseeskirja, kui nad suunduvad viaduktile tankima kõrvalteedelt.

Kas Margus Soom polnud teadlik või unustas ta meelega asjaolu, et juba 2011. aastal võeti see teema vallavolikogus arutusse? Volikogu liige Sulev Valdmaa kirjeldas liiklusohtliku olukorda ning palus vallavalitsusel probleemile lahenduse leida. Sama aasta sügisel arutas vallavalitsus olukorda ning uuris kas Alexela Oil oleks valmis paigaldama teise tankla Kuusalust Tallinna-Narva maanteele suunduva peale sõidu äärde Bensiinijaama kinnistule. ASi Alexela Oil müügi­arendusdirektor Aivar Räim ütles: „Arvestades Kuusalu elanike hulka, on kaheldav, kas teise tankla rajamine viadukti alla oleks mõistlik. Paraku on suurte asulate läheduses ikka selliseid olukordi, kus bensiinijaam paikneb põhimaantee kõrval ning kohalikel elanikel on selle juurde keeruline pääseda.“ Küsimusele, kas olemas­oleva tankla lähedusse pealesõidu juurde võiks tuua lisatankuri, vastas ta, et see tähendaks ikkagi otsekui teise tankla rajamist.

Maanteeametist vastati, et see tankla on mõeldud vaid Tallinn-Narva suunalise liikluse teenindamiseks ning nõuetekohane juurdepääs on tagatud. Sulev Valdmaa kommenteeris:: „Lahendus oleks panna tankla alla pealesõidu äärde lisatankur koos makseterminaliga.“ Veel sama aasta sügisel kirjutas Sõnumitooja, et Alexela Oil pole selles küsimuses otsustaja rollis ning Alexela Oili turundusjuht Merlis Orion kommenteeris: „Oleme valmis pakkuma tankurit ja kõike muud selle juurde käivat ehk kogu tehnilist lahendust.“ Ta lisas veel: „kõigepealt peab astuma oma sammu projektist huvitatud osapool ehk Kuusalu vald.“
8. aprilli 2016. aasta Sõnumitooja numbris tõdes maanteeameti planeeringute osakonna juhataja Andres Urm et, maanteeamet plaanib teha liiklussõlme ohutuse parandamiseks vajalikke investeeringuid nii sel kui järgneval aastal. «Peamiselt on liiklusohutuse parandamiseks kavas paigaldada piirdeid, mis vähendaksid ka võimalust liiklusohtlike manöövrite sooritamiseks, mis on piirkonnas sage tegevus,“
Margus Soom, miks Te varem seda probleemi ei tõstatanud ning mida Te tegite kõik need neli aastat, kui probleem nii aktuaalne oli? Siis kui valimiskampaania käis, esinete kaamera ees, lubades kiiret lahendust ning ütlesite et: „Meie ühine soov on teenida kogukonda“.

Valimiste ajal läksid sündmused veel markantsemaks, kui ühel kaunil augusti õhtul helistas mulle EKRE Kuusalu osakonna aseesimees, ning rääkis mulle mismoodi Margus Soom meie nimekirja ühte kandidaati on laimanud. Nimelt oli Soom helistanud Tallinnas Toompuiestee 4 asuvasse EKRE peakontorisse, ning nimetanud meie kandidaat X.-i pedofiiliks. Loomulikult reageeriti, ent ühtegi tõendit selle kohta et meie nimekirjas kandideerib pedofiil, lihtsalt polnud. Soom ei julgenud isegi politseisse vastavat avaldust teha, sest ilmselt sai ta ise ka aru, kui absurdselt oli ta käitunud. Muidugi tekitas EKRE Kuusalu konkurentides teatud ärevust, kuid ükski teine peale Soomi meid ei laimanud.

Margus Soomi kohta võis lugeda juba 15 aastat tagasi. 2002 aasta suve lõpus sai Margus Soomist ajalehe vastutav väljaandja ning peale tema olid kambas veel kaks salajast eraisikut. Peale selle oli Soom veel OÜ Kiiu Metall 75 osanik ja põllumajandustehnika firma ASi KTK grupp omanik. Harju Uudiste peatoimetajaks sai endine Eesti Ekspressi ajakirjanik Jaanus Kulli. 
3. oktoobri 2002 aastal kirjutas Eesti Ekspress Margus Soomist artikli, mis avalikustas kahtlased asjaolud OÜ Harju Uudistega. Toimetuses algasid kohe jamad. Selgus, et arvutid olid tegelikult vaid monitorid: ei mingeid programme, internetist rääkimata. Üks töötaja tõi kodust piraatprogrammi. Lubatud seitsme tuhande kroonisest netopalgast võisid ajakirjanikud ainult unistada. Ka fotode eest on siiani maksmata, reklaamitöötajad on palgata ja kaastöötajad saavad oma honorari ilmselt kohtu või töövaidluskomisjoni kaudu.
OÜ Kiiu Metall juhatajal Margus Soomil oli aga varemgi rahalisi probleeme olnud. Ajalehele Harjumaa, kellega Harju Uudistel oli 2002. aasta alguses plaanis ühineda, võlgnes Soom metalliärireklaamide eest umbes 10 000 krooni. "Saadame talle aeg-ajalt meeldetuletusi, aga ei midagi," kaebab Harjumaa peatoimetaja Ahto Kaljusaar. Piraattarkvara kasutamise pärast tegeles Soomiga maksupolitsei ning oma töötajatele maksis Soom, kui üldse, siis ümbrikupalka. Soomi võlg töötajatele on ligi 50 000 krooni ja sama palju võlgnes tema firma Trio LSL Raadiogrupile reklaamide eest raadiojaamades Eeva, Elmar ja Kuku. Margus Soom ei vastanud pikka aja jooksul kontori-, kodu- ega ka mobiiltelefonidele. Reformierakonna Saue piirkonna juhatus, arutas tollal Soomi väljaviskamist erakonnast. 
Margus Soom kogus viimastel valimistel 99 häält, kindlustades omale koha Kuusalu vallavolikogus, ent juba 21. oktoobril ilmus Delfis artikkel, mis kirjutas et Margus Soomi kohta on tehtud politseile mitu avaldust, seoses häälte ostmisega. Seda, et kriminaaluurimine Soomi suhtes algatanud on, kinnitas ka Kuusalu valla valimiskomisjoni esimees Maire Link. "Ütlen aga veel seda, et esmaspäeval kinnitatakse volikogu ära," sõnas ta. See tähendab, et kuna Soom pole veel milleski süüdi mõistetud, pääseb ta vallavolikokku. Delfile ütles Soom, et on kopsupõletikuga kodus ja kommenteerib teemat teisipäeval. Niisiis kordub sama muster mis 15 aastat tagasi, mees jääb äkki haigeks.
Hiljem on räägitud ja Postimehes ka kirjutatud, kuidas Margus Soom Reformierakonna Kuusalu osakonna juhiks sai – läbi kavala skeemi - //Soomi seltskond võeti Raasikul vastu ja tõsteti Kuusallu üle. 28. juulil toimus Kuusalus üldkoosolek ja uueks piirkonnajuhiks valitigi Soom. Nagu arvata võis, sai ta hääletusel 12 häält nelja vastu//. Ma tuletan lugejatele meelde, et kohalikel valimistel kandideerisid ka paar üksikkandidaati, kes nagu arvata võis, kuulusid Reformierakonda aga ilmselgelt ei tahtnud nad Soomiga samas nimekirjas olla.
On spekuleeritud, et viimasel Kuusalu vallavolikogu istungil hääletas Margus Soom praeguse vallavanema Urmas Kirtsi jätkamise poolt, hoolimata sellest et valimisliit Ühine Kodu omab 19-liikmelises volikogus kaheksat kohta. Sellisel juhul on Kuusalu vallavõim osaliselt valitud kriminaaluurimise all oleva isiku poolt.
Ma arvan et paljud kohalikud ja enamus Kuusalu vallavolikogu liikmetest on seda meelt, et Margus Soom ei sobi enam rahvaesindajaks. Kahju! Aga kui inimene mees või naine rikub mängureegleid, tuleb tal poliitikast lahkuda.

Kenno Põltsam.

pühapäev, 31. detsember 2017

AVALDUS SEOSES VABARIIGI VALITSUSE OTSUSEGA MAKSTA KIRIKULE SÕJA JA OKUPATSIOONI KÄIGUS OMANDIÕIGUSE RIKKUMISEGA TEHTUD ÜLEKOHTU HEASTAMISEKS TOETUST - Urmas Viilma



AVALDUS SEOSES VABARIIGI VALITSUSE OTSUSEGA MAKSTA KIRIKULE SÕJA JA OKUPATSIOONI KÄIGUS OMANDIÕIGUSE RIKKUMISEGA TEHTUD ÜLEKOHTU HEASTAMISEKS TOETUST
28. detsember 2017
Täna, mõni päev enne Eesti Vabariigi 100. juubeliaasta algust langetas Vabariigi Valitsus ajaloolise otsuse, mis tähistab ühe pika, vaidlustest pingestatud ja ebakindlust süvendanud perioodi lõppu Eesti Vabariigi ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) suhetes. Vabariigi Valitsuse värske otsus on aluseks keeruliste ja aastateks patiseisu jõudnud omandivaidluste kiireks, samas rahulikuks ja osapooli rahuldavaks lahendamiseks.
Omandireform käivitati 25 aasta eest muuhulgas selleks, et saaks heastatud omandiõiguse rikkumisega okupatsiooni ajal sooritatud ülekohus ning tagastatud või kompenseeritud õigusvastaste repressioonidega või muul omaniku õigusi rikkuval viisil võõrandatud vara. Loomulikult ei ole Eesti Vabariik ise olnud sõja- või okupatsiooni ajal tekitatud omandiõiguse rikkumisega seotud ülekohtu tekitaja. Eesti Vabariik on olnud siiski veerandsaja aasta kestel omal soovil selle ülekohtu heastaja. Kodanikud ja paljud juriidilised isikud, kelle õigusjärgsus sai kinnitatud, esitasid avaldused oma õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saamiseks või kompenseerimiseks. Samasuguse avalduse kogu oma ajaloolise vara tagasisaamiseks või kompenseerimiseks esitas teiste hulgas ka EELK. Eesti Vabariik rahuldas need avaldused jõudumööda vastavalt seadusele.
Reeglina ei tõstatatud selles ülekohtu heastamise protsessis küsimust, miks küsitakse hüvitust Eesti Vabariigilt, mitte kahju reaalselt tekitajalt, sest iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi kodanike ja juriidiliste isikute omandiõigusele loodigi alus sellega, et Eesti Vabariik heastas ise endistele omanikele sõja ja okupantide poolt omandiõiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu. On loomulik, et ka paarkümmend aastat hiljem hoiab Vabariigi Valitsus kinni oma tookord võetud väärtuspõhisest seisukohast ning tegi lähtuvalt sellest ka EELK-le ülekohtu heastamise otsuse. EELK jaoks ei ole vähetähtis, et see otsus langetati tingimusel, et EELK loobub Niguliste kiriku tagastamise ja kompenseerimise taotlusest. Nõnda jääb Niguliste kirik koos omaaegsele kogudusele kuulunud varadega okupatsiooni “paratamatu pärandina” Eesti Vabariigile.
Riik on selle ajaloolise ja kunstiväärtusega vara endale jätmise eest nõus EELK-le uute kirikute rajamiseks, ajaloolise Tallinna toomkiriku restaureerimiseks ja muudeks kiriku põhikirjalisteks tegevusteks nõus eraldama omandireformi reservfondist poolte vahel pikkade ja pingeliste läbirääkimiste tulemusel kokkulepitud summa. Nõnda ei ole tänane otsus lihtsalt raha kinkimise otsus, vaid eeldab EELK-lt valmisolekut omale õigusega kuuluva vara tagasinõudmisest loobumiseks.
Põhjus, miks EELK esitas rahandusministeeriumile eelmisel nädalal taotluse, milles palutakse heastada just sõja- ja okupatsiooni ajal omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus, oli Vabariigi Valitsuse poolt sõnastatud tingimus. See konkreetne sõnastus lähtus nädal varem muudetud Vabariigi Valitsuse 27. augusti 1996. määruse nr 221 “Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondist eraldamise ja kasutamise korra kinnitamine“ otsusest. EELK peapiiskop on oma taotluses kasutatud sõnastuse pärast pälvinud jõulueelsel nädalal palju avalikku kriitikat ning isegi hukkamõistu. Ometi väljendas kiriku esitatud taotlus ja Vabariigi Valitsuse tänane otsus sedasama väärtuspõhimõtet, mille Eesti Vabariik ise omandireformi käivitades oli kogu reformi aluseks seadnud – ülekohtu heastamine ja tekkinud kahjude hüvitamine. Tuleb rõhutada, et need põhimõtted on õigusjärgsete omanike omandiõiguse taastamiseks, omandireformi läbiviimiseks ja ülekohtu heastamiseks kehtinud Eesti Vabariigis juba veerandsada aastat.
Olulisim on, et tänase otsuse täitmise järel lõppeb Eesti Vabariigi ja EELK vahel paar aastakümmet kestnud omandivaidlus Niguliste kiriku kinnistu, hoone ja omaaegsele Niguliste kogudusele kuulunud varade küsimuses. See probleem on olnud nende pikkade aastate kestel kõikide peaministrite ja peapiiskoppide, samuti kultuuriministeeriumi ja konsistooriumi heade ja töiste suhete varjutajaks. Vaidlus nimetatud küsimuses Eesti Vabariigi ja Tallinna Linnavalitsuse vahel jõudis isegi Riigikohtuni, kus EELK õigus Niguliste kinnistule sai lõpliku kinnituse. Sellest hoolimata jäi viimane samm Vabariigi Valitsuse poolt aastateks astumata. Peaminister Jüri Ratase ja tema juhitud valitsuskoalitsiooni ametisse asudes algasid läbirääkimised riigi ja kiriku vahel lõppeva aasta alguses uuesti ning vältasid kogu aasta. Kõrgetasemelised ja valitsuskoalitsiooni kõigi erakondade mitmete ministrite osalusel toimunud läbirääkimised päädisid talve hakul kokkuleppega, mis väljendus EELK poolt esitatud ametlikus taotluses ja Vabariigi Valitsuse äsjases otsuses.
Mul on hea meel, et Eesti riigil on jätkuvalt säilinud südametunnistus, mille olemasolu noor Eesti Vabariik omandireformi käivitades paarikümne aasta eest tõestas ning paari aasta eest Narva Aleksandri kirikut pankrotipesast välja osta aidates kinnitas. EELK on tänase otsuse eest tänulik, sest see võimaldab osapooltel astuda Eesti Vabariigi 100. juubeliaastasse lepitatult ja rõõmsa südamega.

teisipäev, 19. detsember 2017

Eduard Arhensi mälestuseks Villa De Arhens - Kenno Põltsam


Foto Sõnumitoojast: Eduard Ahrensi mälestusmärgi katte eemaldasid skultorid PAUL MÄND, Aivar Simson, Laurentsiuse Seltsi esimees Sulev Valdmaa, suurannetaja, president Arnold Rüütel. Õnnistasid piiskop TIIT SALUMÄE ja peapiiskop URMAS VIILMA.



Eduard Arhensi mälestuseks Villa De Arhens

Kuusalus asuv Laurentsiuse Selts otsustas juba aastaid tagasi, et Eduard Ahrensile tuleks rajada mälestusmärk. 2011. aastal toimunud mälestusmärgi ideekavandite võistluse võitis Aivar Simson ja Paul Männi kahe meetri kõrgune imposantne pronksskulptuur. Seejärel alustas Laurentsiuse Selts üle-eestilist rahakogumist eesti keele ortograafia uuendaja mälestuse jäädvustamiseks.

10. augustil 2017 avati Kuusalus Eduard Ahrensile mälestusmärk. See toimus kohalike inimeste eestvõttel ja suuresti rahva annetuste toel. Kohal oli hinnanguliselt kolmsada inimest.
Eduard Ahrens (3. aprill 1803 Tallinn – 19. veebruar 1863 Kuusalu) oli baltisaksa päritolu kirikutegelane ning eesti keele uurija ja keelekorraldaja. Ahrens märkas kirikuõpetajana rahvakeele ja kirikukeele süvenevat erinevust. Tema arusaama järgi oli vaja uut kirjaviisi, nii et kirjutatav ja väljaöeldav, kiri ja kõne kokku sobiksid. 19. sajandi algul olid enamik kirikuõpetajad sakslased ning piiblikeel toetus saksa ja ladina keele grammatikale. Ahrens soovis muuta kirikukeelt rahvapärasemaks. Kirikukeele uuendajana avaldas ta 1843. aastal eesti keele grammatika. Selle teose tõttu peetakse teda tänapäevase eesti keele ortograafia loojaks. Ahrensi kirjaviisireformi ajend oli püüd kirikukeelt rahvapärastada. Tema soovitatud uus kirjaviis hakkas levima 1860. aastate teisel poolel.
Kultuurimälestiste riikliku registri järgi on Kuusalu pastoraat ehk õpetajamaja kirikumõisa varasema hoonete rohke ansambli vanim hoone ning üks vanimaid pastoraadihooneid Eestis. Kuusalu pastoraat on ehitatud ajavahemikul 1792-1798.

Minu arvates väärib selline suurkuju lausa oma keskust, ehk juba mulle tundmatu inimese poolt avalikult lendu lastud nimi – Villa De Arhens. Keskusest saaks valla turismipunkt, mis täidaks majandusliku ja kultuurilise eesmärgi, ning Kuusalu vald võiks särada põleva tulena põhjaranniku künkal.

Kenno Põltsam

***********************

Hetkel toetab vald kõiki usuasutusi, millest suurem on Laurenstiuse kogudus, kuni 8000 euroga aastas. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond toetab saadud katuserahaga tuleval aastal  MTÜ Laurentsiuse Seltsi 4000 euroga, pastoraadi fassaadi remondiks.

esmaspäev, 18. detsember 2017

EEL PÖÖRIPÄEVA - Margit Peterson



Foto: netist.

EEL PÖÖRIPÄEVA...

päev värisedes vajus pilve taha
on talvevammusest ta pale külm
just alles öö see viskas hallad maha
kuid jäine on ta hingeõhk, jääs sülg

mis sest et päeval vihmadele valla
detsember on, las taevas pisardab
sest peale pööripäeva hangest alla
saab kelgutada, tali visandab

me jõgedele, järvedele kaaned
ning raamib merelained, neelab vee
nii kaua kuni metsad külmast kaamed
ei valla pääse kevad, tõde see

päev võbisedes vajus õhtu, öhe
vaid valgusviirg veel noolib mahedust
mis sest et öö on lämmatavalt jahe
täis tuult ja talve karget jahedust



18.12.2017.
Vana-Rääma


Margit Peterson

13 LAASTAVAT MILJONIT Mihkel Langebraun


Foto: autor.


13 laastavat miljonit - Mihkel Langebraun



On tuntud ütlus, mis algselt pärinevat 12.sajandi prantslasest pühaku St Bernardi sulest, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Sama aksioom näib jätkuvalt kehtivat ka Eesti poliitikas. Ühistransport pole raketiteadus ega molekulaarbioloogia, mille mõistmine nõuaks kümneid aastaid teadustööd. Samal ajal nõuab ühistranspordi – kui elutagava teenuse ja regionaalpoliitilise meetme – efektiivne planeerimine valdkonna kogemust, tervikpildi nägemist, ausat poliitikat, tervemõistuslikku analüüsi ja turumajandusteooriate tundmist.


Transpordispetsialist Hannes Luts on värskes arvamuses (PM, 14.11.2017) väga tänuväärselt selgitanud, kuidas minister Simsoni algatusega praegusel kujul pole tegemist lihtsalt raha tuulde loopimisega, vaid tänase plaani kõige silmnähtavamad kahjud seisnevad siiani toimiva (olgugi puudustega) transpordisüsteemi veelgi enam tasakaalust väljaviimises ja kõigi maksumaksjate ressursside raiskamises. Üksikud bussid küll ülerahvastuvad, samal ajal on tõsisemaks tagajärjeks kommertsliinide veel kiiremas tempos sulgemine. Suurem enamus inimesi jääb endiselt kasutama autosid, sest bussiühendused halvenevad järjest ja reaalseid võitjaid sellise "lahendusega" ei teki üldse. Tuletan siinkohal asjahuvilistele meelde (lugege näiteks endise riigikontrolöri ja nõukogudeaegse transpordiökonomisti Hindrek Meri mälestusi), et isegi aastakümneid pärast punalipu heiskamist Pika Hermanni torni tuli ENSV sotsialistlikus paradiisis maksta bussipileti eest, seda hoolimata ulatuslikest riiklikest dotatsioonidest ja arvestatavast maaelanikkonna osakaalust. Bussipiletid olid küll odavad ja tollane bussivõrk muide oli tiheduse poolest maailmas esirinnas. Säärane bussivõrk oli nii mõnegi eestimeelse rahvukommunisti oluline teene, et säilitada eestlust okupatsiooni kiuste.


Alustades lihtsamast, tooks välja selle, et 13 miljoni euroga aastas saaks kordades paremini arendada regionaalset bussiliiklust Eestis. Eriti just seetõttu, et tänane olukord on täiesti karjuvalt auklik. Nagu tõi välja ka Hannes Luts, ei ole peamiseks probleemiks Eestis bussipiletite hinnad, vaid väljaarendamata, auklik ja analüüsimata liinivõrk. Kui võtta olukorra parandamise eesmärgiks kõige lihtsamat sorti mõistlik plaan (noh selline, mis nõuab algkooli tasemel matemaatika valdamist): näiteks pool lubatud 13 miljonist paigutada maakonnaliinidesse ja ülejäänud poole rahaga doteerida toetustvajavaid, suletud ja uusi maakondadevahelisi liine Eestis, siis tulemused oleksid märkimisväärselt paremad praegu plaanitavast. Nii efektiivsuse, reisijanumbrite kui liinivõrgu kasutatavuse osas. Sest tegelik põhiprobleem Eestis on asjaolu, et bussiga saab iga aastaga sõita järjest harvem ja järjest vähematesse asulatesse. Otseühendusi pole paljudesse piirkondadesse enam ammu. Tabava kujundiga kirjeldas praeguste plaanide järgi "helget tasuta transporti" kirjanik Kivirähk, kuidas maainimene autoaknast kummituslikku "tasuta bussi" hommikuudus näeb. Rohkem seda kummitusbussi ei nähtagi. Antslas ei nähta sedagi peatselt enam üldse. Kas tõesti ei leidu ministeeriumites ühtegi kaine pilguga inimest, kes tänast reaalset olukorda kaardistada suudaks ja toimivamaid lahendusi pakuks?


Osalise dotatsiooni toel tuleks avada mitmeid vajalikke (suletud või uusi) liine, mis toimetaksid kasumi lävel. Olen korduvalt toonud näiteks Võru-Otepää-Palupera-Rõngu-Viljandi, samuti näiteks peatselt sulgetava viimase Anstla liini asemele Tartu-Otepää-Antsla, lisaks Neeme Sihvi blogis hiljuti välja pakutud Võru-Antsla-Mägiste-Tõrva (ümberistumiseks rongile).


Taolisi liine saaks edukalt avada kas läbi riigihanke, riikliku bussifirma loomise läbi (kas osaliselt või täielikult riigi kapitalil) või läbi muude riigipoolsete toetusmeetmete. Kõik meetme variandid oleksid oluliselt odavamad 13 miljonist eurost (alustuseks piisaks täiesti ka 0,5 mln eurot aastas). Eelpool nimetatud liinid lahendaksid väga olulisi regionaalpoliitilisi probleeme ja pakuksid vajalikke ümberistumisi Paluperas, Mägistes, Rõngus, Otepääl ja Tõrvas, kuigi vajadusi sääraste regionaalliinide jaoks on ka mujal Eestis. Juhin lugeja tähelepanu asjaolule, et need liinid oleksid suures osas (keskmiselt circa 70-80%) isetasuvad, kui neid piisavalt mõistlikult planeerida ja samas laiendaksid nad üht väga olulist seni Eestis täiesti välja arendamata transpordimeetodit: ümberistumist rongidele. Muide, hommikul Võrust väljudes oleks Paluperas, Rõngus ja Viljandis peatuv liin konkurentsitult kiireim võimalus võrokatel rongiga Tartusse ja Tallinnasse pääseda ning bussiga Pärnusse pääseda. Sama lugu Sihvi pakutud Antsla-Mägiste-Tõrva liiniga. Just selliste liinivõrgu puudustega peaks riik pidevalt tegelema. Siin laiub piltlikult aastatepikkune tegemata töö. 6,5 miljoni euro eest aastas saaks sääraseid puuduolevaid liine ja väljumisi luua Eestis lausa kümneid.


Tänaseks kujunenud reaalsus Eesti bussinduses on üpris apokalüptilist nägu. Olen ise olnud logistikuna vahetuks asjaosaliseks viimase Võru-Pärnu otseühenduse sulgemisel 2013.aastal ja polnud meeldiv lugeda meediast inimeste palvekirju ja lugejakirju, kelle jaoks oli liini näol tegu viimase ühendusvõimalusega üldse. Täna tabab sama saatus viimast Antsla-Tartu liini, Võrust Otepääle saab juba aastaid kohale kiiremini jalgrattaga kui samal ajal bussiga startides. Otseühendusi lihtsalt pole – juba aastaid. Seda kirjutades on mul ausalt öeldes raske uskuda, et asjad on nii hulluks lastud. See on ju küünilisuse tipp: samal ajal kui riik paigutab 13 miljonit bussidotatsioonidesse, suletakse viimane Antsla liin! Kui paljud tänapäeva Eesti avaliku elu tegelased on pärit Antslast? Antsla ei ole Kapa-Kohila. Karm reaalsus regionaalse Eesti ühistranspordi kokkukukkumisest, mille eest olen hoiatanud 2013. aastast saadik, hakkab toimuva jätkumisel muutuma reaalsuseks.


Lahenduste realiseerimiseks ei ole takistuseks olnud mitte raha, vaid poliitika puudumine. Raha, mis kuluks näiteks Võru-Otepää-Viljandi või Tartu-Antsla regulaarseks doteerimiseks on täiesti marginaalne, tõenäoliselt piisaks mõnekümnest tuhandest eurost aastas. Ministeerium, mis neid karjuvaid probleeme ei tee nägemagi, kuid tahab samas paisata lennukilt 13 miljonit aastas peab olema kas pime, kurt või mõlemad korraga. Kui eelmainitud moel jagada see 13 miljonit pooleks, saaksid kõik maakonnaliinid poole soodsamad bussipiletid, mis oleks väga suur võit kõigile reisijatele, samal ajal oleks võimalik 6,5 miljoni eest doteerida nii paljusid uusi liine, et bussiühendused saaksid olla ilmselt paremad taasiseseisvumisest saadik.


Kui analüüsiga astuda sammuke kaugemalegi, põhikooli matemaatika tasemele, ilmnevad ka maakonnaliinide puudused. Kuna teema on mahukas ja spetsiifiline, siis seda pikalt siin ei käsita. Parandada annaks aga nii väljumisaegu, sünkroniseeritust, liinimarsruute kui ühendusi maakondade piiril. Näitena võib tuua tänase Valga- ja Viljandimaa piiriala (ajalooline Lõuna-Viljandimaa), kus lähimaks ja suurimaks tõmbekeskuseks on Viljandi, liinid aga kulgevad maakonnapiirini, nii et vahekaugus eri maakonnaliinide vahel on üle 10 km. Ühendused Viljandisse (ja teistpidi omakorda Valga suunal) seetõttu puuduvad, kuigi küsimus ei ole rahas, vaid üksnes marsruudi muutmises. Võidaksid kõik: kohalikud inimesed, vedajad ja riik tervikuna. Ilmselt peaksid sääraste kohalike liinide puuduste ja probleemidega tegelema regionaalsed ühistranspordikeskused (maakonnaülesed), ent ka sel juhul võib Eestis probleemiks kujuneda avatud dialoogi puudumine, nagu on viidanud enda blogis Neeme Sihv, mistõttu ongi oluline luua demokraatlikud ja avatud suhtlusplatvormid ühistranspordikeskuste juurde, et pidada dialooge liinide arendamise teemadel.



Minister on vaadanud ju tegelikult õige kivi alla, kuid kahjuks ei ole vaatluse tulemusel suudetud seni teha ühtki sellist järeldust, millega reaalselt Eesti ühistranspordi probleemset olukorda parandada. Populismi aeg Eestis on läbi, käes on mõistlike tegude aeg. Populismi jätkumisel Eesti elu hääbub kiiremini, kui me arvata oskame. Kui 13 miljonit eurot tõepoolest nii kergesti riigieelarvest võtta on, tuleks sellega teha midagi mõistlikku ja jõuda loosungitest sammuke lähemale reaalsele elule. Maakonnapiletid poole odavamaks ja regionaalliinid sõitma!

**********************

Artikkel ilmus Delfis kärbituna


neljapäev, 14. detsember 2017

PRESSITEADE Kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks


Kui seda metsa ees ei oleks... oleks mitmekesisem?
Foto: Neeme Sihv


PRESSITEADE
Kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks
EMA vaidlus hiigeltehase üle jõudis Riigikohtusse
12.12.2017


Kodanikuühenduse vaidlus hiigeltehase üle jõudis Riigikohtusse


Kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks (EMA) andis eile Riigikohtusse Tallinna ringkonnakohtu poolt tagasi lükatud määruskaebuse, olles endiselt seisukohal, et kodanikke pole kaasatud tehase planeerimise esmasesse faasi. Kuna avalikkuse kaasamine toimub alles asukoha planeerimise protsessis, aga mitte tehase sobivuse üldküsimuse juures, siis on ühenduse esindajad sunnitud järgmise astme kohtu poole pöörduma.



Ühenduse juristi Sven Antoni sõnul sisaldab kohtuasi rohkelt esmakordseid juriidilisi probleeme, mille osas hetkel õiguskindlus puudub. Eelkõige tekitab küsimusi, mis tingimustel täpselt saab või ei saa algatada riigi eriplaneeringut. Kuna juhtum on suure avalikkuse tähelepanu all ja puudutab paljusid isikuid, siis on õigusliku selguse saavutamine äärmiselt tähtis ning hõlbustaks ka edaspidi üles kerkivate küsimuste menetlemist. Seega ei saa kaebust kuidagi perspektiivituks nimetada.


Est-For Investi üks tegevjuht Aadu Polli on ettevõtjatele peetud konverentsidel korduvalt öelnud, et tehast soovitakse rajada Lõuna-Eestisse tooraine külluse tõttu. Juhul, kui ehitatakse tselluloositehas vajadusega 3,3 miljonit tihumeetrit puitu aastas ja see otsus võetakse vastu enne uue metsanduse arengukava valmimist, siis ei ole võimalik järgmisel aastakümnel raiemahtusid langetada.


Puidurafineerimistehase praegune investeeringuplaan järgib käesoleval kümnendil kehtinud intensiivmetsanduslikku mudelit, kavatsedes kasutada hetkel ekspordiks minevat paberipuitu ja haket. See ei võimalda alandada raiemahtusid ega kompenseerida vahepealsetel aastatel toimunud üleraiet.


Eesti metsade jätkusuutlik raiemaht on ametlike arvutuste põhjal 8,4 miljonit tihumeetrit aastas. Samal ajal oli meie metsade tegelik raiemaht ametliku statistika järgi ülemöödunud aastal 10,1 ja möödunud aastal lausa 11,3 miljonit tihumeetrit. Käesoleva aasta raiemaht on seni veel välja arvutamata, kuid teame juba praegu, et puidutööstus tõusis sel aastal Eesti suurimaks majandussektoriks ning purustatud sai ka puidu ekspordirekord.

Lisainfo:

Kodanikuliikumine Eesti Metsa Abiks
üldkontakt 56 711 615
abi@liikumine.ee


Linda-Mari Väli
EMA koordinaator
lindamari@liikumine.ee
56 288 472


Sven Anton
EMA jurist
sven@emaliikumine.ee
59 103 955


*************



Jätkusuutlik puidukasutuse piirnorm

Vastuseks EMA poolsele 12. detsembril välja saadetud pressiteatele, mis käsitles hiiglasliku puidurafineerimistehase kohtuasja jõudmist Riigikohtusse (12.12), on Keskkonnaministeerium saatnud ajakirjandusväljaannetesse laiali teabe, et säästlik piirnorm (ehk 8,4 miljoni tihumeetri raiumine aastas), millest EMA metsandusteemalises dialoogis lähtub, on ekslik ning tõeline säästlik piirnorm olevat 12 kuni 15 miljonit tihumeetrit aastas. Kuna meie ühendus ei saa sellise seisukohaga nõustuda, siis selgitame, millistel arvutustel põhineb meie poolt ära märgitud 8,4 miljoni tihumeetru piirnorm.

Statistilise metsainventuuri ehk SMI järgi oli Eesti metsade juurdekasv aastal 2016 15,8 miljonit tihumeetrit, majandatavate metsade juurdekasv aga 13,6 miljonit tihumeetrit. Kuna kogu juurdekasvu kasutada ei saa, sest nooremad puud kasvavad kiiremini, mille tõttu metsade noorenemine tõstab ka juurdekasvu numbreid, ei tähendagi juurdekasvu suurenemine tegelikult täiendavate raievõimaluste tekkimist.

Klassikalises metsandusteaduses on ammu teatud, et maksimaalselt saab kasutada 70% juurdekasvust1: 13,6/100x70 = 9,52 (miljonit tihumeetrit). Meie kasutatav 8,4 miljonit tihumeetrit pole arvutatud aga mitte SMI, vaid tavametsakorralduse järgi, ning pärineb Keskkonnaministeeriumi tellimusel aastal 2013. valminud uuringust „Eesti võimalused liikumaks konkurentsivõimelise madala süsinikuga majanduse suunas aastaks 2050“2, ent sarnast numbrit on välja arvutatud ka korduvalt varem. Näiteks lubas praegune Keskkonnaameti peadirektor Andres Onemar 1996 aastal – toona oli ta metsanduse arenguprogrammi koordinaator – fikseerida 8 miljoni tihumeetrise aastase raiemahu ülempiirina, mis taganuks metsade säilivuse.3

Mõningane numbriline erinevus võib olla tingitud sellest, et 21 aastat tagasi oli arvele võetud vähem Eesti metsi. SMI näitab keskmiselt kakskümmend protsenti suuremat juurdekasvunäitajat, kui tavametsakorraldus. Meie ühenduse hinnangul võeti SMI-metoodika kasutusele nimelt seetõttu, et see näitab juurdekasvu suuremana, kuna sel viisil saab uuele numbrile viidates üha rohkem raiuda. EMA hinnangul säästliku piirnormi pikaaegne ületamine metsade tervisele see kasuks ei tule.

Lisaks Keskkonnaministeeriumile kommenteeris meie pressiteadet ajakirjanduslistis ka Est-For Invest OÜ esindaja, leides, et see sisaldab valeväiteid. Esindaja sõnul läheb regioonis hetkel ekspordiks 7,7 miljonit tihumeetrit sellist tooret, tehas aga kasutaks vaid 3,3 miljonit tihumeetrit mistõttu väide, et tehase rajamine ei lase raiemahte langetada, olevat vale.

Antud väide toetus Maaülikooli metsanduse vanemteaduri Raul Rosenvaldi hinnangule konverentsilt „Eesti puidukeemia perspektiivid“, mis ütleb, et tehase toormevarumispiirkonnaks on ümbes 40% nii Eesti kui Läti piirkonnast, ning et Läti puhul võib olla tegu ülehinnanguga, kuna kaugemalt kui 200 km kauguselt toorme toomine ei pruugi enam tulus olla. Seal on ka välja toodud, et „Praeguse raiemahu säilimisel toorainevajadust katta ei suudeta. Kui kase paberipuu puhul toorainet jagub, siis okaspuu paberipuidu vajadusi praegused raiemahud ei taga.“. Samuti, et „antud piirkonnast on viimaste aastate raiemahtude juures okaspuu paberipuidu väljatulek pisut alla 1 mln tm aastas ning kase paberipuidu puhul kuni 1,8 mln tm aastas.“ Lisaks sellele toob Rosenvaldi analüüs välja, et viimastel aastatel on Eestis juba kuusikute üleraie toimunud.

Est-Fori esindaja juhtis tähelepanu ka faktile, et planeerimisseaduses ette nähtud protsesside ja menetlustega, kus toimuvad kõik seaduses ette nähtud avalikud väljapanekud ja avalikud arutelud, pole veel alustatud. Ühendus aga tugineb oma kohtukaebuses planeerimisseaduse punktile, mis ei luba riigi eriplaneeringu algatamist, kui ilmnevad asjaolud, mis planeeritava igal juhul välistavad. Selliseks asjaoluks on näiteks Emajõe veekogumi seisundi halb kvaliteet, mis Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivi järgi välistab täiendavate inimmõjude lisamise. Samuti oli rahandusministeeriumil seaduse järgi kohustus enne planeeringu algatamist kaaluda avalikku huvi, sealhulgas vastuargumente, ent eriplaneeringu algatamise aruteludesse ei kaasatud ühtegi kodanikuühendust ega kohalikku omavalitsust.

Martin Luiga
EMA koordinaator
567 11 615
1 Enn Pärt. Puistute juurdekasv – metsanduse põhitõed ja müüdid. Eesti Mets nr 3, 2013

neljapäev, 7. detsember 2017

NAINE KUI KANGELANE - Fideelia-Signe Roots (katkend doktoritööst)


Stoppkaader Fideelia-Signe Rootsi videost "Voore linna päästmine" (2014).

Autori fotod.


Voore linna päästmine

Voore linna päästmiseks Raudallika alt tuleb sooritada kangelase teekond. Kangelase rolli panin iseennast. Allika all asub allilm, kuhu on vangistatud Voore linn. Linna kaitseb valvur, kelle käes on kuldne härjaike. Laskumine mäenõlvalt allikani on kui kangelase teekond ülailmast allilma. Campbelli (*190) järgi on see nagu minek Vaala kõhtu, langemine tundmatusse, kus kangelane teeb läbi ümbersünni. Allikal toimub kangelanna ja valvuri vahel võitlus, mille käigus kangelanna näitab valvurile ID-kaarti, mille peale valvur ikke käest annab ning Voore linn saab vabaks.(*191)
Keha on performance’i-kunstniku töövahend. Alasti või poolalasti olek on kehakunstis levinud võte, mida olen praktiseerinud alates 2005. aastast. Nagu juba John Berger mainis, on naisekeha seksualiseerimine ja mehe kontrolliv pilk nii sügavalt juurdunud, et isegi naised näevad enda ja teiste naiste kehasid läbi mehe pilgu.(*192)
Mulvey lisab sellele psühhoanalüütilise tasandi, kus naine tähistab midagi, mille ümber pilk kogu aeg ringe teeb, kuid mille maha salgab: naise peenise puudumine viitab kastreerimisohule, olles seega ohtlik.(*193) Püüdsin luua palja ülakehaga naisekuvandile uudset tähendust, pannes ta aktiivse kangelase rolli. Paljas rindkere peaks väljendama naise vabadust, julgust ja võrdsust meestega, mitte ei tohiks teda muuta seksuaalobjektiks. Võib vaielda, et kuna seksuaalsus on inimesele loomuomane, miks peaksime inimkeha deseksualiseerima? Eesti ühiskonnas levib hirm, et feministid tahavad kõiki ühesuguseks muuta,
nii et poleks enam mehi ega naisi. Kuid nagu märkis Margus Ott, ei ole tarvis karta, et sooliste erinevuste pehmendamine kõik ühesugusteks teeks.(*194)

Sooline eristamine on kõigis kultuurides meelevaldne ja üldistav, põhinedes dualismil, kus pooled ei ole võrdsed vaid üks, tavaliselt maskuliinne on väärtustatud positiivsemalt kui feminiinne. Selle asemel võiks näha peenemaid erisusi, mis väljenduvad mujal kui bioloogilises soos. Niisiis oli lavastuse impulsiks soov mängida läbi kangelase teekond paljastatud ülakehaga naissoost kangelasega. Kas naine saab mõjuda kangelaslikult, kui ta tegutseb paljastatud rindkerega nagu suur osa meeskangelasi? Erinevalt tüüpilisest üleliia seksuaalsust toonitavast kangelannade kujutamisviisist, lähtusin riietuse valikul efektiivsusest. Ma ei tahtnud rõhutada naiselikkust ja seepärast ei kandnud kleiti, vaid teksaseid, mis ühtlasi ka viitavad tänapäevale. Voore linn kadus ennemuistsel ajal, aga päästma minnakse seda täna, meie kaasajal. Teksaste vööks on helesinine pael, mis minu jaoks sümboliseerib kangelannasid. Nimelt avastasin arhiivimaterjali uurides, et paljudel nõukogude plakatikangelastel on juustes helesinised patsipaelad. Soengu jätsin neutraalseks, pikad lahtised juuksed annavad võimaluse, et kangelasnaine mõjub dünaamiliselt ja romantiliselt, aga kombinatsioonis palja ülakehaga ka erootiliselt, mis viitab (super)kangelannade üleseksualiseerimisele. Härjaikke valmistas vanade fotode järgi kohalik metsamees Ants Käärst. Ta kasutas kergemat puud, et jõuaksin iket tõsta, seetõttu aga ei näinud mõned video vaatajad selles härjaiket, vaid antenni, mis ei pruugi ka vale olla, sest antud kontekstis toimib härjaike sidepidajana all- ja ülailma vahel. On kaks maailma ja nendevaheline kommunikatsioon läbi allikas asuva härjaikke. Puhas vesi on halb elektrijuht, aga kui vees leidub elektrit juhtivaid aineid, soodustab vesi elektrijuhtimist. Hea elektrijuht on kuld ning veel parem on kuldne härjaike, mis asub vees. Videos kujutasin signaale piksenooltena ehk siis ülitugeva elektrilaenguna. Härjaike loob mitmeid tähendusi. Kuna iket võrreldakse orjusega, võiks öelda, et Voore linn on maa all ikkes, ta ägab Soome targa ikke all. Mainitud on allikasse uppunud härgi, kelle sarvedest jooksvat külma vett.(*195)
Haaslava valla infoleht vahendab üht paljudest linna päästmise variantidest: „Kui jaaniööl Raudallika lähedalt sõnajalaõis leida, tulevat välja kuldikkega härg. Siis tuleb sellel sarvist haarata ja neid allapoole suruda. Siis avanevadki Voore linna väravad, linn tõuseb uuesti maa peale. Linnapäästjal aga olevat edaspidi väga õnnelik elu.“ (*196)
Raudallika seos härgadega näitab, et tegu on mütoloogilise paigaga. Härg on eestlaste kosmoloogias tähtis sümbol. Hasso Krull (2007) eritleb läänemeresoome müütilist laulu suurest härjast, keda kirjeldatakse nii võimsana, et ta osutub visuaalselt hoomamatuks ning järeldab, et selle härja kaudu kujutatakse hoopis mingit kosmilist väge. Härg kuulub paljude kultuuride vanimate religioossete sümbolite hulka: ta on esindatud muistses Euroopas, Indias, vanas Mesopotaamias, Egiptuses ja Kreetal, samuti Kreeka dionüüsilises usundis.(*197)
Härjasarvedel on veel omaette tähendus: need sümboliseerivad jumalikkust ja on saanud paljudes kultuurides kuningavõimu atribuutideks.(*198) Etümoloogiasõnastiku andmetel on sõna „kroon“ laenatud eesti keelde alamsaksa keelest, aga veel enamgi, „paljudes keeltes tuntud sõna pärineb algselt kreeka keelest, ← vanakreeka kor←nē ‘kõver või painutatud ese; kroon’.“ (*199)
See kõver ja painutatud ese tähendas ka härjasarvi. Kuna Voore linna valitses kuningatütar, on linn seotud kuninglikkusega. Voore linn võis olla kas uhke linnus, maalinn, linnriik või lausa omaette kuningriik. Teiseks on sarved seotud kuuga. Krull vahendab: „Härja ja härjasarvede kujutised liigitab Gimbutas muutumissümbolite hulka (symbols of ’becoming’) koos poolkuu ja ristiga. Et härja sarved kasvavad kiiresti, on härja ja kasvava kuu vahel morfoloogiline suhe, mis omakorda veel kord kinnitab härja sümboolset funktsiooni väeandjana. Kuu ja sarvede kultus on looduse loovate ja viljastavate jõudude kultus.“ (*200, *201) Krull jõuab järelduseni, et „kosmilisele härjale eelneb kosmiline lehm, kes teatud mõttes on selle härja loonud; härja paisumises avaldub tolle kirjeldamatu ürglehma kosmiline vägi. Seega oleks meil siin tegemist ühe alternatiivse kosmogooniaga, kus toimivad üheaegselt mees- ja naissooline loov printsiip.“ (*202)
Suure härja müüt pärineb Krulli meelest kiviajast, mil naise ja ema kultus oli tähtsal kohal. Niisiis jõudsin naisprintsiibi kui maailmalooja metafoorini. Härjaga on seotud veel Europe röövimise motiiv, kus härjaks moondunud Zeus röövib tütarlapse Europe. Siin on kangelase rollis Zeus ja naist näeme abitu ohvrina. Voore kuningatütar on maa all ka justkui abitu ja päästjat ootav naine, keda teine naine vabastama läheb. Ei ole teada, kas kuningatütar on allilmas oma väe kaotanud või jätkab ta seal oma linna valitsemist nagu poleks midagi juhtunud. Pigem oletan, et tema positsioon on maa all sama nagu maa peal. Vaevalt, et Voore kuningatütrel on midagi ühist Hekatega, Vanakreeka mütoloogias kuu-, allmaailma- ja sünnitusjumalannaga. Minu videos härgi ei ole, kuid on androgüüne allikavalvur (ill 37), kelles sisaldub nii nais-kui meesalge ja ta on ühtlasi ka loomalik. Ta ei suhtle kõne vahendusel, vaid häälitseb looma kombel, viibides keeleeelses ruumis, mida Julia Kristeva on nimetanud chora’ks.(*203)
Allikale laskudes toimub võitlus kangelase ja valvuri vahel, aga füüsiline jõud enam ei loegi, sest valvur annab ikke ära ID-kaardi näitamise peale. ID-kaart väljendab minu seisukohta, et tänapäeval pole ei meeste ega naiste juures füüsilisel jõul või muudel võimetel tähtsust. Võimuaparaat kontrollib ühiskonnaliikmeid, hoolimata iga indiviidi erivõimetest. Riiklik retoorika annab signaali, et kodanikelt oodatakse kodanikujulgust, uudseid loomingulisi ideid (vt ajujaht, idufrma, inkubatsioon jne), kuid mitte sellist mässumeelsust, mis kehtiva korraga vastuollu läheks. Sellest kirjutan pikemalt peatükis III. Video jaoks oli vaja tekitada linn, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Ma ei tahtnud näidata äratuntavat linna, sest Voore on täiesti eraldiseisev linn, mida vaid üks mees maailmas väidetavalt on näinud. Seepärast tegin video- ja fotokollaaži, kus linn ilmub musta müürina mu ette. Müüri sees süttivad lugematud aknad: linnaelanikud ärkavad ja näevad, et on vabad. Taevasse panin tiirlema Suure Vankri (ill 36). Eesti kosmoloogias on Suur Vanker seotud härja sümboliga. Nimelt veavad vankrit härg ja hunt, keda kisub metsa poole (vt kolmest vankri ees olevast tähest keskmist). Seepärast ongi vanker väheke viltu. Näitusel oli video black box’i seinal, kus ta mõjus jõuliselt, kuna ruum oli kottpime. Nagu Reet Varblane märgib, järgitakse selle video esteetilises koodis rahvustunde ärkamise aja, rahvaluule avastamise aja, 19. sajandi lõpu esteetikat. (*204)
Niisugusena seostub töö Kalevipojaga, kes justkui „kogemata“ meie rahvuskangelaseks tehti. Annan endale aru, et minu kunstnikutegevuse tulemus ei saagi olla naisekeha deseksualiseerimine ühiskonnas. Sellised suured muudatused toimuvad aeglasemalt ja mitte paari teose vaatamisega, vaid pideva ja pikaajalise kehade ning ajude mõjutamise tagajärjel nagu Pierre Bourdieu selgitab habituste näite varal. (*205)
Habitused aga toimivad ühiskonnas mitmesuunaliselt. Kui sugu on konstruktsioon, saab seda ümber konstrueerida.


Stoppkaader Fideelia-Signe Rootsi videost "Voore linna vabastamine" (2014).


Voore linna lugu.

 Video „Voore linna lugu“ on kestvus-performance’i dokumentatsioon, mis koosneb lühikestest „päästeoperatsioonidest“. Püüan igal pööripäeval päästa Voore linna Raudallika alt. Legendi järgi manas Soome Tark linna maa alla, kuna selle valitseja, kuningatütar Voore lükkas ta poja kosjad tagasi. Linna päästmiseks või sinna sattumiseks on palju võimalusi, aga kuna pööripäevad on olnud eestlastele maagilise tähendusega, käin seal pööripäevadel, lootes näha allikas kuldset härjaiket. Kui ikke kätte saan, saab linn vabaks.
Kestvus-performance on performance’i alaliik, kus sõna „kestvus“ tähistab protsessi vältamise ajalist pikkust: ekstreemselt pikk või lühike. (*206) Välismaal on tuntumad kestvus-performance’i kunstnikud Marina Abramovitš, Tehching Hsieh jpt, eestis on seda kunstiliiki viljelenud rühmitus Non Grata jpt. Olen rakendunud kestvus-performance’it oma eelnevas loomingus: „Äng – 161 km palja rindkerega“ (2011) (*207), kus kõndisin Tartust Karepale suurema osa teekonnast jalgsi ja palja ülekehaga. Jalgsi kulgesin ka Tartust Rupsile (40 km), osaledes üritusel Käkimäe Kägu (2009).(*208) Kestvus-performance’it võib vaadata kui hullumeelsuse ja/või kangelaslikkuse väljendusvormi. Juri Lotman liigitab käitumisviise järgmiselt: „Loll, tark ja hull (meeletu). Lolli ja hullu binaarset vastandust võib vaadelda kui kahe vastanduse ühendust: loll (kui rumal) vastandub targale ja tark (kui mõistlik) vastandub hullule.“ (*209)
Loll teeb tavalisi asju ebatavalises olukorras – nutab pulmas, tantsib matustel. Kuna ta midagi uut välja mõelda ei oska, on tema teod rumalad, kuid ettearvatavad. Targa käitumist määratletakse kui normaalset, see on samuti ette teada ning vastavuses seaduste ja tavadega. Kolmas variant on meeletu käitumine, hullu käitumine, mille viljelejal on vabadus norme rikkuda, ta võib sooritada tegusid, mis „normaalsele“ inimesele on keelatud. (*210)
Lotman leiab, et meeletu käitumine nõuab üleinimlikku mõtestatust ja -tegusid. Paljudes kultuurides seostatakse säärast pöörasust armastaja või kunstniku ideaalkäitumisega. (*211) Lotman märgib, et keskaegses teadvuses on ideaalne väärtusaste (kangelaslikkuses, armastuses jne) saavutatav vaid meeletusseisundis. Reeglid polnud omased mitte massikäitumisele, vaid ainult erakordsetele kangelastele erakordses olukorras. Norm oli ideaal, mille poole pidi püüdlema, aga mis tihti jäigi saavutamatuks. Don Quijote ebaõnnestumiste allikas peitub selles, et ta võttis ideaalset normi argielunormi pähe.(*212)
Palja ülakehaga naine avalikus ruumis on kahtlemata käsitletav hulluna. Küll aga ei mõju esmapilgul erakordsena riietatud naine, kes igal pööripäeval allikal käib. Naised on ikka palverännakuid teinud ja nii võiks sedagi tõlgendada, kui eesmärk ei oleks vabastada Voore linn. Arvan, et selle teose väärtus kasvab ajaga. Aastas on neli pööripäeva. Pole kerge end igapäevatoimetuste küüsist kindlal hetkel lahti rebida ja kangelase kombel ikka ja jälle nõlvalt alla, allika juurde minna. Kui aktsiooni pidevalt korrata, muutub ka selle kvaliteet. Võib-olla tekib kunagi müüt naisest, kes käis aastakümneid igal pööripäeval Vooremäel Raudallikal. Ilmselt seguneb see müüdiga palja rindkerega naisest, Fideeliast, kes läinud jalgsi Tartust Karepale ja maganud öösiti tee ääres heintes.(*213)
Fideelia võib olla hull, aga kas ta võiks olla kangelaslik? Paljud kangelannad on olnud tihedalt seotud oma isaga (vt pt 3.4.1). Lacani psühhoanalüüsis on kesksel kohal peeglifaas (*214), kus laps tunneb end esmakordselt peeglis ära ja taipab, et tema ettekujutusel endast ja peegelpildi vahel valitseb sügav lõhe. Umbes samal ajal astub laps keelde ja võtab omaks Isa ehk võimu reeglid. Paljudes riikides on lapsele juba sündides antud isa perekonnanimi, mis näitab ühiskonna väärtushinnanguid ja peeglifaasi ajal hakkab arenema ka sooline identiteet. Kangelase puhul kerkib sageli üles küsimus, mis on tema nimi. Kas see on kuidagi eriline ja teistsugune või vastupidi, nii tavaline, et keegi ei oskaks kahtlustada levinud nime taga peituvat kangelaslikkust? Vahel võtab kangelane missioonile minnes täiesti uue nime, mis sobib paremini tema uue rolliga. Tüüpiline on nimevahetus superkangelaste juures. Arvestades, et isa nimetas mu Fidel Castro järgi Fideeliaks võib öelda, et ta allutas mind fallilisele võimule, millele oleksin võinud suureks saades vastu hakata kui romantiline hüsteeriku diskursuse esindaja, kellena feministe vahest näha tahetakse. Selle asemel ma justkui kasvasin Fideeliaks. Tegin järjest läbi erinevate loomade identiteete, peatudes pikemalt hundi juures. Sel ajal panin endale ise nimesid: olin Hundu Urr ja Aili Urr. 1. klassis otsustasin, et nime Fideelia hakkan kasutama kui saan daamiks. Daam kehastas minu jaoks positiivset kangelast, üliinimest, midagi uue naise taolist. Hiljem otsustasin, et hakkan Fideeliaks peale ülikooli maalieriala lõpetamist. Neljandal kursusel hakkasingi kasutama oma maalide signatuurina nime Fideelia. Võtsin omaks nime, mis on kahekordne falliline sümbol, esiteks lihase isa pandud ja teiseks Suure Isa Fidel Castro kaudu. Kangelanna ilmneb siin nagu kangelase varjus. Nõukogude Liidu esimene ja kuulsaim naistraktorist Paša Angelina, kellest tuleb juttu peatükis 3.3, pani ühele oma tütrele Stalini järgi nimeks Stalinka (*215). Lydia Emilie Florentine Jannsen võttis varjunimeks Koidula. Näiteid on palju. Nimi on identiteedi osa. Inimene saab oma nime tahtevastaselt ja igaühel ei õnnestu seda elu jooksul kodustada. Kangelaste juured on müütides, kus kehtib teine ajaarvamine. Feministlikus diskursuses asetab Julia Kristeva oma tuntud essees „Naiste aeg“ naised meestest eraldi aega. (*216)
Naiste aeg on pigem nagu ruum, meeste aeg aga lineaarne teelemineku, teel oleku ja kohalejõudmise aeg, projektiaeg. Naine esindab ruumi ehk koda, kust sünnitakse, mees aega, kus tegutsetakse. Viimane ajatüüp on omane kangelastele nii nagu Campbell monomüüdiga näitab. Millised on võimalused sooritada kangelase teekonda, kui piiranguteks on ühelt poolt kangelaste aeg, teisalt naiste aeg? Naastes igal pööripäeval allikale, elan monumentaalses ringlevas ja tsüklilises ajas, mis on Kristeva järgi naistele omasem. Kristeva nimetab seda ka iidseks ja müütiliseks ning selgitab, et selle aja- ning mäluvormiga hakkasid tegelema II laine feministid, kes otsisid naistele ainuomast väljendusviisi.(*217) Kuid minu kui kangelase teekond on lineaarne ja eesmärgipäraselt sõnastatud, kuuludes seega n-ö meeste maailma. Psühhoanalüütiliselt väljendudes on mu tegevus kastreeritud ehk keelele allutatud. Kaasatud on nii visuaalne keel kui kirjakeel, milles oma kunstipraktikat kirjeldan. Visuaal aga sõltub muuhulgas tehnikast. Milline on videotehnika 40 aasta pärast? Kujutades naist kangelasena, võib tekkida küsimus, kas peaks hoiduma lineaarsest, kohitsetud ajast. Kuidas sellisel juhul kangelase rännakut dokumenteerida? Kas peaks muutma teadvusseisundit, mis lülitaks välja keele ja teised kontrollimehhanismid? Kuid kas ei muudaks see naise kangelase asemel abituks ohvriks? Kui teadvusseisundi muutmise tagajärjel enesekontroll ja keel kaovad, ähvardab inimest oht. Paljud küsimused jäävad esialgu vastuseta. Tulles tagasi oma kestvus-performance’i juurde, siis nagu kirjutab Reet Varblane, on võrreldes lavastusliku videoteosega „Voore linna loo“ video ehitatud üles ratsionaalsele käitumisele. Sealse kunstniku kehastatud autoportreelise kangelanna ettevõtmine ebaõnnestub, tema tugevus on lausa meeleheitlik järjekindlus, nõrkus, aga enesepeegeldus, -analüüs, ebaõnnestumises enda süüdistamine.“.(*218) Ma ei arva, et enesesüüdistamine on tingimata nõrkusena tõlgendatav, sest mõnikord on vastupidi: oma vigade tunnistamine on vapruse ja vaimse küpsuse märk, mis kuulub kangelase loomuomaduste sekka. Nõrkuseks saab see siis, kui süüdistusteni ei vii mitte ratsionaalne analüüs, vaid põhjendamatult madal enesehinnang. Mari Kartau kirjeldab: „Mitmeid kordi näeme, kuidas kangelanna asutab end Voore poole, kuid alati tabavad teda takistused. Kord vaatab ta allika juures kogemata tagasi, kord unustab kassi riidekappi kinni. Aga aktsioon jätkub, järgmisel pööripäeval võtab ta teekonna taas jalge alla.“ (*219)
Niisiis kuulub eneseanalüüs teekondade juurde, on osa neist. Seda saaks võtta ka isiksuse kujunemise teekonnana, sest elu veeretab iga kord takistusi ja kiusatusi kangelase teekonnale ette. Kvalitatiivne uurimus ja iseäranis loominguline tegevus kujutab endast käänulist teed, mille kurvide taha uurija ei näe. Nii ei saanudki ma ette näha, et Voore linna päästmisega paralleelselt tekib mu ellu loomakaitse valdkond, mis realiseerub kasside päästmises. Mainin seda alles 2017. aasta kevadise pööripäeva päästeoperatsiooni videos. (*220)
Doktoriõppe II kursusel võtsin kassi, kes oli maantekraavi „unustatud“. Üks Voore linna päästeaktsioonidest luhtus, kuna unustasin sama kassi kappi kinni. Kolmandal kursusel sooritasin keerulise päästeoperatsiooni, kus spetsiaalse püügipuuriga sain tänavalt kätte teise kassi, kes jäi samuti minu juurde. Neljandal kursusel võitlesin õe ravimatult haige kassi elu eest, otsides erinevatest kliinikutest abi ja paludes pööripäeval Raudallikalt kassile tervist, kuid seekord jäin kaotajaks: kass tuli minu sünnipäevaööl eutaneerida. Olles uurinud August Annisti ballaade nagu „Karske Pireta, maheda Mareta ja lauluema Mari lood“ (1970), kirjutasin kadunud kassile eepose „Päike“. (*221)
Loomakaitsega tegelemine on mind isiksusena kasvatanud ja arendanud tõenäoliselt rohkem kui luhtunud päästeoperatsioonid Vooremäele. Kas naised loomaõiguslaste ridades võiksid paista kangelastena? Kaitsevad nad ju nõrgemaid ja võitlevad kõrgema eesmärgi nimel, et maailma paremaks muuta. Mitteinimeste (nonhumans) teema on ajalookirjutuses ja sotsioloogias olulisemale kohale tõusnud kui iial varem.  (*222). Sellega seondub ka ökofeminism, mis lisaks soolisele rõhumisele võtab arvesse liikidevahelist ahistamist (inglise keeles speciesism), kus üht liiki peetakse teisest meelevaldsete tunnuste alusel alamaks, õigustades sellega tema ekspluateerimist. (*223)
Ökofeminismi põhipostulaat on, et sama ideoloogia, millega põhjendatakse rassilist, soolist, vanuselist jms diskrimineerimist on ka looduse hävitamise taga. Ollakse seisukohal, et kuni ühiskond loodust ekspluateerib, ei ole naiste vabastamine võimalik. (*224)
Ökofeminist ja flosoof Lisa Kemmerer rõhutab oma arvukates uurimistöödes, et dualistlik maailmapilt ning naiste ja naiselikkuse loodusena nägemine on aidanud kaasa naiste allutamisele, sest loodustki on käsitletud kui vahendit inimeste jaoks, mitte kui asja iseeneses. Samal alusel põhineb ka emasloomade nagu lehmad ja kanad ekspluateerimine, pidades neid hulgakesi ebaloomulikes tingimustes, et inimesed saaksid tarbida nende kehaeritisi: piima ja munarakke. (*225) Loomakaitset nähakse pehme ja mitteglamuurse valdkonnana, kus tegutsevad rohkem naised. Väidetavalt olevat loomaõiguslaste organisatsioonides 80% naisi ja liikumise siseselt esineb naiste seksuaalset ahistamist sama liikumise meessoost liikmete poolt.(*226)
Loomade varjupaikade ja MTÜ-de loomine, vabatahtlik tasustamata töö, annetuste kogumine ja nõrgemate eest seismine kipub olema pigem „naiste asi“. Uurimused (*227) on näidanud, et kuigi loomakaitse aktivistide hulgas on naised ülekaalus, naudivad liidrirolli mehed. Naistele jäetakse ebamugavad tegevused nagu annetuste küsimine ja organisatoorsed tööd. Liikumine kasutab ära naiselikkuse arhetüüpe nagu emalikkus ja hoolitsemine, aga teisalt seksualiseerib ja objektistab naisi, kasutades naiste kehasid liikumise eesmärkide saavutamiseks. Üks näiteid on PETA karusnahavastane kampaania, kus alasti naised andsid edasi sõnumit, et pigem olen alasti kui kannan karusnahka. (*228) Tuleb taas järeldada, et naisekeha objektistamine ja seksualiseerimine on nii sügavalt juurdunud, et ei leidu valdkonda, kus seda ei tehtaks. Niisiis ei ole naistel enamasti lootust loomaõiguslasena väärikasse kangelaserolli sattuda, mis mõistagi ei tähenda nagu ma isiklikult neid kangelasteks ei peaks. Hoolimata sellest, et nad ei pruugi mõjuda nagu klassikalised kreeka skulptuurid, on loomakaitsjad julged, tahtejõulised ja neil on missioon maailma paremaks muuta. Paljud neist tegutsevadki kulisside taga, et vältida soovitamatut tähelepanu oma isikule. Pean endalt küsima, kas tahan, et looduse asemel tekiks Vooremäele uuesti linn. Ühelt poolt on see justkui naiselikkuse lahtihaakimine emakese maa ja looduse kultusest, teisalt kaasaminek maskuliinse diskursusega, mis on viinud planeedi katastroof äärele. Aastas on vaid neli pööripäeva, performance on kestnud seni 3,5 aastat, kuid mitte kordagi pole mul õnnestunud rahulikult mõtiskledes Vooremäel ära käia. Ikka on meeled ärevil ja olen pidevalt kuhugi mujale teel, jõudmata kohale, sest eesmärk puudub. Kuidas on võimalik, et kunstnikul pole kunsti jaoks aega või kangelane liiga hõivatud, et kangelastegu sooritada, on küsimus, millega peaksin tulevikus tegelema. Kristeva pidas naiste ajast kirjutades silmas naise ja mehe koondkuju üldisemas mõttes, mitte reaalseid tänapäeva inimesi, sest linlik ühiskonnamudel ei võimalda naistel täna enam elada tsüklilises looduslikus ajas. Ka naised peavad käima tööl, teenima elatist ja enamasti pakub see eneseteostusvõimalust, mis ei pruugi olla ebaolulisem laste sünnitamisest ja kasvatamisest. Töötavast naisest, töökangelanna mudelist tulebki juttu järgmises peatükis.

Viited:
190 Joseph Campbell, The Hero With a Thousand Faces, lk 83.
191 Idee ja stsenaarium Fideelia, videooperaator Kullar Viimne, helitaust Gerhard Lock, näitlejad Fideelia, Kalev Mahtra. Video pikkus 00:02:40, valmimisaasta 2014.
192 John Berger, Ways of Seeing. Penguin Books, 1972, lk 47.
193 Mulvey, Laura. Visuaalne nauding ja narratiive kino. – Ariadne Lõng 2003, nr ½, lk 196-197)
194 Margus Ott, Eelretsensioon Fideelia-Signe Rootsi näitusele „Kangelanna teekond“ Tallinnas EKA Galeriis, 2014.
195 Tartumaa muistendeid 2011, lk 24.
196 Teataja 1995, nr 6, lk 6.
197 Hasso Krull, Suur härg ja kiviaja pärand. – Language and Literature (Keel ja Kirjandus), issue: 03/2007, lk 233.
198 Samas.
199 Eesti etümoloogiasõnaraamat (ETY) 2012: kroon http://www.eki.ee/dict/ety/ (vaadatud 07.02.2017) 200 Hasso Krull, Suur härg ja kiviaja pärand, lk 234.
201 Marija Gimbutas (1921–1994), Leedu päritolu ameerika arheoloog on mõjutanud paljusid uurijaid. Vastavalt arheoloogilistele leidudele valitses Gimbutase arvates neoliitikumiaegses Euroopas matriarhaat. Mitmed teadlased seavad aga selle väite kahtluse alla.
202 Hasso Krull, Suur härg ja kiviaja pärand, lk 237.
203 The Subject in Process, The Tel Quel Reader, toim French ja Lack. London: Routledge 1998, lk 133–178.
204 Reet Varblane, Päästeaktsioon ehk kangelanna teekond nr 1. – Sirp 16.01.2015.
205 Pierre Bourdieu, Meeste domineerimine. Tallinn: Varrak, 2005, lk 14.
206 The Conversation. Explainer: extreme duration in the performing arts http:// theconversation.com/explainer-extreme-duration-in-the-performing-arts-28808 (vaadatud 09.01.2017).
207 Fideelia-Signe Rootsi kodulehekülg, Äng – 161 km palja rindkerega. http://fdeelia.future. ee/kunst/performance/ang.html (vaadatud 07.02.2017).
208 Tanel Randeri blogi: Psühhogeograafline ekspeditsioon „Käkimäe kägu“ http://juhanliiv. blogspot.com.ee/2009/12/fdeelia-signe-roots-video-minu-retk.html (vaadatud 07.02.2017).
209 Juri Lotman, Kultuur ja plahvatus. Tallinn: Varrak, 2005, lk 52.
210 Samas.
211 Samas, lk 56.
212 Samas, lk 63–64.
213 Pealtkuuldud vestlus kahe mehe vahel Tartus Werneris 2015.
214 The Mirror Stage. – New Left Review 51 (September/October 1968): 63–77.
215 Paša Angelina, Kolhoosipõldude inimesed. – Looming 1949, nr 7. Tallinn: Ajalehtede Kirjastus, 1949, lk 864
216 Julia Kristeva, Naiste aeg. – Ariadne Lõng 2003, nr IV ½, lk 169–180.
217 Samas, lk 172.
218 Reet Varblane, Päästeaktsioon ehk kangelanna teekond nr 1. – Sirp 16.01.2015.
219 Mari Kartau, Arvustus: universaalne õiguslane Fideelia ründab jälle. ERR Kultuur. 30.12.2014 http://kultuur.err.ee/v/kunst/205bc4a8-abb8-45b1-b928-cd699f474cd7 (vaadatud 07.02.2017)
220 Fideelia-Signe Roots. Voore linna lugu. Päästeoperatsioon nr 12 /Rescue Mission 12 https://youtu.be/1almpR9ZGc4 (vaadatud 18.04.2017).
221 Fideelia-Signe Rootsi blogi. Eepos „Päike”. http://fdeelia.blogspot.com.ee/2017/03/ eepos-paike.html (vaadatud 18.04.2017).
222 Vt Ewa Domanska, Beyond Anthropocentrism in Historical Studies. – Historein 2010, Vol. 10, lk 118–130; Michael Goldman, Rachel A. Schurman, Closing the „Great Divide“: New Social Theory on Society and Nature. – Annual Review of Sociology. 2000. 26:563–584. Downloaded from arjournals.annualreviews.org (vaadatud 18.04 2017).
223 Täpsemalt vt nt Fideelia-Signe Roots. Kes on ökofeminist? Bioneer, arvamused. 01.12.2015. http://www.bioneer.ee/bioneer/arvamus/aid-20063/Kes-on- %C3%B6kofeminist (vaadatud 18.04.2017). 224 Greta Gaard, Living Interconnections with Animals and Nature. – Ecofeminism. Women, Animals, Nature. Temple University Press, 1993, lk 1
225 Vt nt Lisa Kemmerer, Ecofeminism, Women, Environment, Animals. DEP: Deportate, Esuli, Profughe. Ca’ Fosgari University of Venezia, Italy. 23, 2013 http://www. lisakemmerer.com/Articles.html, lk 67–73 (vaadatud 19.04.2017).
226 Corey Lee Wrenn, Dealing with Sexual Abuse in Our Community. Vegan Feminists Network. 15.04.2015. http://veganfeministnetwork.com/sexual-abuse-in-ourcommunity/ (vaadatud 18.04.2017).
227 Corey Lee Wrenn, The Role of Profesionalization Regarding Female Exploitation in the Nonhuman Animals Rights Movement. – Journal of Gender Studies, DOI:10.1080/095892 36.2013.806248, http://dx.doi.org/10.1080/09589236.2013.806248
228 Samas, lk 9.


Doktoritöö kokkuvõte

Loomepõhine uurimus „Naine kui kangelane“ tegeleb soorollide ja nõukogudeaegsete naistraktoristide kuvandi ümbermõtestamisega. Küsitakse, kuidas saaksime ühiskonnas, mis näeb naisi pigem ohvri rollis, tõlgendada naist kangelasena, vältides tema objektistamist ja üleseksualiseerimist. Autor rakendab nii kunstipraktikaid kui kvalitatiivseid uurimismeetodeid. Väitekiri hõlmab muuhulgas traktoristi, kombaineri ja töökangelase Elmina Otsmani ning kulturisti ja amatsooni Maria Watteli juhtumiuuringuid, mille abil vaadeldakse naise kui kangelase eneserefleksiooni ja avastatakse senitundmatuid tahke antud valdkonnas. Autor käsitleb oma kolme temaatilist isikunäitust, avab teoste tagamaid ja vaatleb ajalooliste materjalide kasutusviise kunstipraktikas. Mütoloogilisel tasandil on fookuses amatsoonid ja hiiud, argitasandil naistraktoristidest töökangelased. Kuigi naiseroll on ajas muutuv ja nõukogude perioodil sai valdavaks naisekuvandiks töökangelane, ei ole naised seni vabanenud soolisest tööjaotusest privaatsfääris. Uurimuses tuli esile naiste vajadus maskuliinseks peetaval alal tegutsedes oma naiselikkust kõigest hoolimata säilitada ja oma tegevust põhjendada. Samas ilmnes naiste jõuline püüdlus olla nn mehelikul erialal meestest parem ja missioon innustada teisi naisi iseseisvusele ning julgusele tegeleda meelepärase alaga ka siis, kui seda peetakse maskuliinseks. Ühiskond taastoodab mõttemustrit, et naised ei ole meestega samaväärsed, kuid mida rohkem naistele sõna anda ja neid kuulata, seda kiiremini hakkab lumepall veerema, kuni muutub laviiniks nimega „naiste ajalugu” ja naisi nähakse kui inspireerivaid kangelasi.


Autorist

Fideelia-Signe Roots on kunstnik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikoolis maalieriala (1999) ja Eesti Kunstiakadeemias interdistsiplinaarsete kunstide magistrantuuri (2007). Aastatel 2013–
2017 teostas Fideelia Eesti Kunstiakadeemia doktorantuuris loomingulist uurimistööd
„Naine kui kangelane“. Õpingute ajal (2014–2015) osales Fideelia kursusel „Queer Abilities and Rudimentary Bodies“ Amsterdami ülikoolis (Amsterdam School for Cultural Analysis).
Fideelia on esinenud nii kodu- kui välismaistel näitustel alates 1997. aastast, töötanud muuhulgas /performance/’i ja videožanris ning pälvinud mitmeid filmiauhindu. 2017. aastal noorteadlaste kolme minuti loengute konkursil
„Teadus kolme minutiga“, mida korraldas Teaduste Akadeemia, valiti võitjaks teiste seas Fideelia-Signe Roots teemaga „Naistraktorist – poeetiline kangelane“. Fideelia kunstipraktika on seotud aktivismi, sekkumise ja ootamatute küsimuste tõstatamisega ühiskonnas. Ta osutab unustatud teemadele ja murrab stereotüüpe.
Fideelia on olnud tegev Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna ning Tallinna Vangla kunstiõpetajana.
Ta on Eesti Kunstnike Liidu liige.


Doktoritöö on nähtav siin:
https://eka.entu.ee/shared/428856/2tguiIhsY1XhJ4YV2tCTI2MgbOkMkBrdAwMGXOTFDqHfoAVJxaNmxhT2bfoUlosA