RAHVUSLIBERAALID, RAHVUSKONSERVATIIVID JA RAHVUSTSENTRISTID- Taavi Pärtel

 

Pildi kujundus: Taavi Pärtel

RAHVUSLIBERAALID, RAHVUSKONSERVATIIVID JA RAHVUSTSENTRISTID

Vabaerakond kui rahvusliberaalne erakond
Vabaerakond on silma paistnud ääretult suure sisemise demokraatiaga ja arvamusvabadusega - igaüks võibki omada täiesti omaenda maailmavaadet. Viimane ongi paraku viinud selleni, et erakonnal kipub avalikkuse meelest maailmavaade üldse puuduma.
Erakonna seest jällegi nimetatakse niisugust asja „vabakonservatismiks“, millest on tõtt-öelda valijate enamusel ikka väga raske aru saada. Parem võiksid vabaerakondlased nimetada endid siis juba rahvusliberaalideks, mis oleks palju paremini mõistetav.
Lahtiseletatult tähendab see, et vastandina rahvuskonservatiivsele EKRE-le ei aja VE ultimatiivset, karmi liini, vaid püüab sama asja ära teha nutikamalt ning on rohkem valmis reas küsimustes kokku leppima. Samas - erinevalt päris liberaalidest! - peetakse kõige selle juures ikkagi kõige olulisemaks rahvuslikke huve. Püütakse ka välja töötada selliseid lahendusi, mis jätavad meie traditsioonilise maailmapildi alused paika ja samas annavad ühiskonnale ka arengutõuke.

EKRE - rahvuskonservatiivne jõud
Seevastu EKRE kui rahvuskonservatiivne erakond ajab just nimelt rõhutatult ultimatiivset, karmi liini ega ole paljudes küsimustes valmis üldse mingeid kompromissegi tegema.
Siinkohal peabki ütlema, et kui VE puhul võib küsitav olla, kas tema valmisolek kompromissideks mõnikord aadete reetmiseni ei või viia, siis EKRE jällegi kipub liiga palju ja täiesti valimatult „tuld andma“, kippudes liigselt ultimatiivseid seisukohti võtma ka neis küsimustes, mis nõuaksid hea lahenduse leidmiseks väga suurte mahtudega info läbitöötlemist (kasvõi Rail Baltic ja kõikvõimalikud majandusküsimused).
Teatud probleemiks võib olla ka EKRE juhtide ülisuur mõju erakonnale ja selle pooldajaile. Mitte kõigile rahvuslastele ju see ei sobi - isegi IRL-i väga suur sisedemokraatia osutus päris paljudele ju ebapiisavaks. Mida siis veel EKRE-st rääkida, kus sisuliselt kogu poliitikategemist juhivadki praktiliselt ainult Helmed? Ehkki toetajate usalduse olemasolu on nende puhul väljaspool igasugust kahtlust.
Samuti annab see erakonna juhtidele võimaluse kasutada oma äärmiselt kõrget autoriteeti toetajate seas erakonna poliitika juhtimiseks sellesse suunda, mis mitte mingil moel ei pane ohtu 90-ndate alguses väljatöötatud riikluse aluseid. See ei tähendaks samas loobumist senistest väljakuulutatud eesmärkidest, vaid viiks erakonna üldises plaanis üksnes paremini mõistetavasse raamistikku.
Muide, sama kehtib ka Vabaerakonna suhtes - sarnaselt EKRE-le vajab ka VE selgemat enesemõtestamist EV uuema ajaloo kontekstis ehk samuti selget deklareerimist, et kaitstakse 90-ndate alguses väljatöötatud riikluse aluseid. Niisugune lojaalsuse deklareerimine 90-ndate alguse ideaalide suhtes hajutaks nii VE kui EKRE suhtes palju küsimärke kummagi võimalike kaugemate eesmärkide osas. See on eriti vajalik tänases poliitilises olukorras, kus näiliselt iseenesestmõistetavad tõedki ühelt, teiselt ja kolmandalt poolt kahtluse alla seatakse.

Rahvustsentristlik ISAMAA
Loogiline järeldus sellest kõigest on, et kui paljude meelest on ISAMAA edasine eksisteerimine üldse mõttetu, siis äsjakirjeldatu valguses tuleb hoopis vastupidist tunnistada. Rahvuskonservatiivid ja rahvusliberaalid on siiski liiga erinevad, et vaid kahekesi ära katta rahvuslikkust oluliseks pidavate valijate huvid. Nii et rahvustsentristidel on eelmainitud kahe vahel oma koht endiselt täiesti olemas. Ka üldine loogika ütleb, et koonduda tuleks ikka tsentri ümber, mitte ühte serva. Iseküsimus on muidugi see, kas tsentris olijad ikka oskavad ja suudavad oma paiknemist ära kasutada?
ISAMAA kui 90-ndate alguse paljude ideaalide loojate ning seadustesse viijate järglane omab tänu oma ajaloole praegugi endiselt piisavalt suurt moraalset autoriteeti. Seda näitab ka asjaolu, et madalale reitingule vaatamata ei toimu erakonnast massilist liikmete lahkumist, kuigi neil oleks küll, kuhu minna. Enamus liikmetest ja toetajatest on seega endiselt äraootaval seisukohal.
Vahepealne sisemine ebakindlus, mida põhjustasid konkurentide surve ja valimiskaotus, hakkab nüüdseks mööduma. Omaenda olemust enam ei häbeneta. Uus juhtkond on ka hakanud rõhutama ISAMAA peamist eelist konkurentide ees: ollakse ju ainus erakond, kes oli ise 90-ndate alguses kinnistatud rahvusriikluse loomise juures ja soovib ka praegu seda poliitikat jätkata. 25 aastat tagasi ju EKRE-t ega Vabaerakonda ei olnud, ISAMAA eelkäijate pikaaegsed koalitsioonipartnerid on seevastu loobunud üldse rahvuslike huvide kaitsmisest.

Tulevikuväljavaated
Kuidas võiksid rahvuslikud jõud edasi tegutseda ja mis suunas? Nagu öeldud, oleks hädavajalik kõigi poolt avalik deklareerimine, et kaitstakse 90-ndate alguse ideaale:
Eesti on demokraatlik ja turumajanduslik rahvusriik/õigusriik,
mida iseloomustavad maksimaalne sõna-, info- ja kultuurivabadus,
mis austab traditsioonilisi väärtusi,
mis kaitseb oma julgeolekut läbi NATO liikmelisuse ja
mis on lääneriik, mitte mingi „hall tsoon kuskil Lääne ja Ida vahel“.
Nii et selline retoorika nagu „27 aastat pidevat allakäiku“ on välistatud. See on pealegi olnud hoopis ühe teise ja üldsegi mitte eestimeelse erakonna kauaaegne retoorika. Pealekauba on see täiesti vale: kas siis praegu elatakse halvemini kui 90-ndate alguses? Ent see oleks juba teine teema.

Tähtis on ka rõhutada, et olenemata paiknemisest rahvusluse sees liberaalsuse-konservatiivsuse skaalal, ollakse paljudes asjades ühel meelel.
▪ Nii on rõhuv enamus rahvuslastest seisukohal, et Eesti praeguste hädade peapõhjusteks on eurobürokraatia (või Eesti ametnike-poliitikute valelik viitamine sellele) ja kauaaegne Reformierakonna valitsemine.
▪ Halvimaks peaministriks peetakse konkurentsitult Taavi Rõivast, parimaks seevastu Mart Laari (jah, ka EKRE toetajad tunnistasid Laari parimaks peaministriks!).
▪ Pooldatakse eraettevõtlusele toetuvat rahvuslikku kapitalismi, mitte riigikapitalismi.
▪ Diktatuuri - ka mitte rahvuslikku - ei pooldata, valitseb üldine demokraatiausk, täpsemalt öeldes pooldatakse rahvuslik-konservatiivset demokraatiat.
▪ NATO liikmeksoleku vajalikkuses valitseb väga üldine üksmeel.
▪ Mis Euroopa Liitu puutub, siis üldine hoiak ei poolda mitte kohest lahkulöömist, vaid oodatakse ühenduse muutumist taas normaalsemaks ehk rahvuslik-konservatiivse poliitika au sisse tõstmist.
▪ Seetõttu valitseb ka üldine poolehoid mässuliste Poola, Ungari jt. suhtes, samuti toetatakse Donald Trumpi poliitikat.
▪ Kultuuriliseltki ollakse ühtemoodi orienteeritud Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse, mitte Venemaale.
▪ Ühtviisi umbusklikud ollakse ka ametliku meedia suhtes - EKRE uudisteportaali Uued Uudised, teist sõltumatut portaali Objektiiv ja valitud allikaid sotsiaalmeedias usaldasid ka ISAMAA ja VE toetajad (enne omaenda portaalide käivitamist) rohkem. Pole ka üllatav, sest ametlik meedia on juba mõnda aega üsna tõrjuv igasuguse rahvusluse suhtes.
▪ Mõnevõrra üllatav on, et Helmed omavad arvamusliidrite staatust ka päris paljude isamaalaste silmis, vähemüllatav on samas taasiseseisvumise juures olnud rahvuslaste sarnane positsioon EKRE toetajate juures.

Ohumärkideks on kahtlemata see, et paljud pole siiani veel mõistnud tänapäevase poliitilise olukorra keerukust. See väljendub ekslikus veendumuses, et hädaoht ähvardab meid vaid ühest suunast. See pole paraku nii. Ohtlikud on meile nii jätkuvalt punaokupatsiooni kuritegusid kaitsev-õigustav putinlik Venemaa kui ka kõikjal barbaarsust külvavad islamistid. Varem esimesele ja nüüd teisele katet tegev Lääne liberaalsotsialistlik eliit on samuti kõike muud kui sõber. Jaapani, USA, Iisraeli (kõik 1995. aastal) ja Norra (2011) näitel tunneb maailm juba ka paremäärmuslaste terrorit.

Koostöö on hädavajalik - kuidas selleni jõuda?
Seda enam on vaja, et rahvuslased suudaksid Eestis koostööd teha. Selleks pole vaja ilmtingimata üheks erakonnaks ühineda, ehkki nii konservatiivsem kui liberaalsem tiib mahuksid ühte erakonda ära küll. Tähtis on eelkõige kindlate väärtuste ühine tunnustamine ja teatud mitte-väärtuste sama kindel eitamine: see looks küll koostööle senisest palju kindlama aluse.
Kahtlemata on muus osas teatud erimeelsused paratamatud: mõnele meeldib, kui üks-kaks juhti suuna kätte annavad ja mõnele meeldib rohkem suurema seltskonnaga asju läbi arutada. Mõnele meeldib sõjakam joon ja mõnele jälle pehmem ning samas kavalam joon. Mõned on keskendunud ühele-kahele teemale, mõned aga võtavad kõike laial rindel ette. Lisaks veel vanusest ja poliitikas osaletud aja pikkusest tulenevad erisused.
Mõnede programmiliste seisukohtade ülevõtmine üksteiselt aitaks samuti edasisele koostööle kaasa. Näiteks võiksid nii ISAMAA kui EKRE võtta Vabaerakonnalt üle kogukondi ja kodanikuühiskonda tugevdavad punktid, sh. ka avatud valimisnimekirjade pooldamise. EKRE-lt võiksid nii ISAMAA kui VE üle võtta suurema julguse rahvuslike huvide kaitsmisel, seda eelkõige Euroopa Liidu suunal - pealegi olid ju ajad, mil isegi meie liberaalsemad ja vasakpoolsemad poliitikud julgesid rahvuslikke huve kaitsta, rääkimata päris rahvuslastest. ISAMAAlt saaksid teised seevastu üle võtta just selle, millega ISAMAA eelkäijad on Eesti ajalukku läinud - juba korduvalt nimetatud väärtustepaketi, mis 90-ndate algusest peale ongi olnud tänase EV aluseks.
Siinkohal peab rõhutama, et isegi rahulolematus praeguse ISAMAAga ei tohi küll kuidagi mõjutada suhtumist tema eelkäijate loodusse. Vastasel juhul on tegemist sulaselge riigikukutamisega, isegi kui vastupidist väidetakse. Sealjuures pole vahet, mis ettekäändel seda tehakse. Meeldetuletuseks veelkord: rahvuslikult meelestatud valijate rõhuv enamus on kriitiline euro- ja Eesti oma bürokraatia ning Reformierakonna pikaaegse võimutsemise suhtes, mitte ei räägi „27 aasta pikkusest allakäigust“ või millestki muust sellisest. Seega tuleb tagasi minna selle juurde, mis just viimase 15 (mitte 27!) aastaga on hakanud laiali lagunema.

Ohud
ISAMAA enda puhul ongi olnud suurimaks ohuks võimalik lahtiütlemine omaenda ajaloost ja traditsioonilisest poliitikast. Vabaerakonna puhul seevastu on olemas oht langeda „Brüsseli mõjusfääri“. EKRE ümber tiirlev küllaltki arvukas vähemus (ent siiski vähemus) püüab panna teda ajama jällegi Moskvale sõbralikumat poliitikat. Nii et igalühel on omad ohud, mida nii juhid kui aktiivsemad liikmed ja toetajad peaksid meeles pidama.
Vabaerakonnalt on isegi EKRE kohta tulnud hinnanguid, et viimaselgi on „kartellierakonna tunnused“ juba olemas. Teatud alus siin kahtlemata on. Nimelt - kuigi EKRE peab samuti võitlust seniste Eesti poliitikas domineerinud jõudude vastu, on suur oht selles, et teiste kukutamise järel asendab EKRE selle lihtsalt iseenda moodustatud „kartelliga“ ja sellega kogu muutus Eesti poliitikas ka piirdub. Vaja oleks hoopis sügavamat muutust, millele Vabaerakond on ka õigustatult tähelepanu juhtinud - muutust, mis viiks laialdasema demokraatiani nii erakondade sees kui ühiskonnas laiemalt. Mitte nii, et üks kitsas ring otsustab ning teised peavad tingimusteta kuuletuma. Säärane juhtimine pole ju jätkusuutlik. Sest kui tugev juht eest kaob, vajub tema loodud süsteem kiiresti laiali. Seevastu hajusam struktuur on hoopis tugevam ja suudab ka tõeliselt rasked ajad üle elada.
Kõiki on ka süüdistatud „korraga mitmel toolil istumises“. Sellegi vastu aitab trumpilik rõhutamine „Eesti huvid kõigepealt!“ Muidugi peavad seda ka teod kinnitama. Sest kui hääletustel mõne märgilise tähendusega küsimuse üle hääletatakse hoopis liberaalide kombel või kui näiteks Ukraina aatekaaslaste toetamise asemel tehakse hoopis mingi Kremli sõjapoliitikat toetav avaldus, ei lähe see küll kuidagi meie rahvusluse üldtunnustatud väärtustega kokku. Samuti on oluline rõhutada, et rahvuslust ei tohi segi ajada nn. nõukogude-eestlusega. Viimane püüab elus hoida hoopis ENSV-d ja suhtub seetõttu nii rahvuslusse kui kõigesse viimase 25 aastaga saavutatusse vaenulikult.

Ühistegevuse võimalikkusest
Üldse oleks kena, kui nii rahvustsentristid, rahvusliberaalid kui rahvuskonservatiivid hakkaksid edaspidi nii Eesti ajaloos olulisi päevi kui ka jooksvaid olulisi sündmusi (nagu Vene agressiooni või massimmigratsiooni vastu protestimine) üksteist pelgamata koos tähistama.
Kommunistidki teadsid, et ühtsuses peitub jõud. Kommunismi ja selle kaitsjate lõplikku ajaloo prügikasti saatmiseks tuleb samuti ühtselt tegutseda. See peakski olema meie ühine suur eesmärk, mis lihtsustab tunduvalt ka näiteks islamismi kui kurjuse tänapäevase vormi vastu võitlemist.
Samas võib küll ennustada: kuni rahvuslased jätkavad üksteise umbusaldamist ja juba ette „reetmises“ süüdistamises, seni jäävadki võimule just need, kelle võimulolek ühelegi rahvuslasele ei meeldi. Liitlasi on kõigil vaja, ka EKRE-l. Sest kui ta ka 2019 peaks valimistel ülihea tulemuse tegema ja samas pole ei ISAMAA-d ega Vabaerakonda, siis suure tõenäosusega tabab EKRE-t Res Publica saatus... ja nii algabki kõik jälle otsast peale. Ometi on meil kõigil võimalus ajaloost midagi õppida.
Lõpetuseks tahaks veelkord rõhutada, et meid on liiga vähe selleks, et senisel vaenutseval ja alusetust paranoiast lähtuval verejanulisel moel teisi suvalisel ettekäändel lausa „riigi vaenlasteks“ kuulutada. Ka seni tehtud vigadest tuleb pigem õppida, enamus vigu on ka parandatavad. Mõelgem siis selle peale. Nagu ka selle peale, mida rahvuslikult meelestatud valija tahab - ikka traditsioonidest lähtuva poliitika jätkamist 90-ndate alguse vaimus. Mitte aga selles vaimus poliitikat, mida omal ajal eriti sõgedad punased ellu viisid, nii et isegi Stalinile oli see liig - põhimõttel „kapitalistlikud raudteed tuleb maha lõhkuda ja asemele ehitada sotsialistlikud raudteed“. Meil on selliseid „sotsialistlike raudteede“ ehitajaid niigi küllalt, nii et rahvuslased peaksid olema targemad ja vältima teise äärmusse langemist.

ERINEVAD VAATED RAHVUSLUSES - Taavi Pärtel

 

Foto: Taavi Pärtel

ERINEVAD VAATED RAHVUSLUSES

Tähtis on mõista, et inimesed on erinevad ja järelikult on ka nende vaated erinevad. Samuti meeldib ühtedele rohkem ühtede arvamusliidrite stiil (nii retoorika kui ka juhtimisstiil) ja teistele jällegi hoopis teistsuguste arvamusliidrite stiil. Ühtedele meeldib rohkem hajusam ehk väga demokraatlik erakond, teistele jällegi ühe või paari tugeva juhiga erakond. Enamikul rahvuslust väärtustavatel Eesti erakondadel on olnud siiski mitu juhti.
Kui praegu toimetab rahvuslikumas sektoris kolm erakonda, siis omaaegne rahvuslik koonderakond Isamaa pandi kokku koguni neljast väikesest erakonnast. Need kõik olid tekkinud mingitmoodi sõpruskondade või muudmoodi tutvusringkondade baasil. Õnneks saadi üsna kiiresti aru, et kui tahetakse Eestis midagi reaalselt muuta, siis tuleb oma jõud ühendada. Nii ka tehti, esialgu tegutseti valimisliiduna, millega liitus hiljem ka Reformierakonna eelkäija Liberaaldemokraatlik Partei.
Tagantjärele näib uskumatu, et Isamaal polnud pikka aega kindlat liidritki ning isegi 1992.a. valimisvõit tuli ilma väljakuulutatud peaministrikandidaadita. Põhjuseks oligi asjaolu, et tegu oli esialgu vaid valimisliiduga.

VAJALIK ON SUUTLIKKUS ÜHENDADA ERINEVAID OSAPOOLI
Mart Laari esilekerkimine sai võimalikuks tänu sellele, et ta polnud ühegi Isamaad moodustava erakonna esimees. Ka muus mõttes sobis ta kõigile väga hästi, sest oskas erinevate osapoolte vahel edukalt konsensust luua. Veel enam - 1991.a. rahututel augustipäevadel oligi Mart Laar see „käskjalg“, kes jooksis Ülemnõukogus Eesti Komitee ja Rahvarinde esinduste vahet ja püüdis ka siis osapooli veenda taasiseseisvumise otsuseprojekti toetama. Nagu teame, see lõpuks ka õnnestus.
Vastupidiselt Isamaale oli ERSP juba üsna selgelt väljakujunenud erakond oma kindla liidriga Tunne Kelami näol, kellest sai hiljem ka erakonna esimees. Tundub, et temagi sobis ERSP liikmete enamusele juhiks kõige paremini ja ilmselt samuti tänu oskusele erinevate seisukohtade vahele konsensust luua. Samas tuleb ka meeles pidada, et ERSP oli Isamaaga võrreldes hoopis sõjakam, kuigi ka Isamaad liigses pehmuses süüdistada ei saanud - meenutagem kasvõi kuulsat valimisloosungit „Plats puhtaks!“

VÄRSKE JÕUD TUNDUB HUVITAVAM
Miks ERSP Isamaale valimistel tunduvalt alla jäi? 1992. aastaks hakkas juba tunda andma see, et senistest lemmikutest oldi juba väsinud. Sellepärast meeldiski rahvuslikult meelestatud valijale rohkem see uuem jõud (Isamaa), niisamuti nagu Rahvarinne kaotas väga palju toetajaid samuti uuele jõule - Tiit Vähi juhitud Koonderakonnale ja selle baasil loodud valimisliidule Kindel Kodu. Lisaks kaotas ERSP palju hääli ka teisele uuele jõule - valimisliidule Eesti Kodanik, mis oli isegi ERSP-st mõnevõrra sõjakam.
1992 oli rahva üldine jälestus nõukoguliku elulaadi suhtes õnneks niivõrd suur, et isegi rahvuslike jõudude märkimisväärne killustatus ei saanud takistuseks kõigi kolme suurema rahvusliku nimekirja Riigikokku jõudmisele.
Samas on tuline kahju, et ka kolme peale kokku ei õnnestunud saavutada absoluutset enamust - 4 häält jäi puudu. Seetõttu juhtuski nii, et Isamaa ja ERSP valitsuses sai kolmandaks osapooleks hoopis vasaktsentristlik nimekiri Mõõdukad, mitte ülirahvuslik Eesti Kodanik (sest nii saadi toimiv koalitsioon kokku). Tõsi küll, viimasest õnnestus mõned hääled koalitsiooni poolele üle meelitada, selle eest said ülejooksikud mäletatavasti kuningriiklaste käest „rändrüütlite“ tiitli. Läbirääkimisi peeti ka osade Kindla Kodu liikmetega, kuid paraku ebaõnnestunult.

KARM JOON JA PEHME JOON
Isamaa enda sees võis samuti rääkida mõnevõrra pehmemast Mart Laari tiivast, millele hakkas tasapisi vastanduma Kaido Kama väga rõhutatult karm liin.
Siinkohal peabki ütlema, et ega kunagi ei saa lõplikku seisukohta võtta, kumb on see ainuõige ja kumb mitte. Mõlemal puhul on teoreetiliselt võimalik nii õnnestumine kui läbikukkumine. Pehmem lähenemine võib tuua „meile“ igati kasuliku kompromissi ja võib tuua ka kapituleerumise teise osapoole ees. Karmim lähenemine seevastu võib tuua küll vastase kapituleerumise „meie“ ees ja võib tuua ka kokkuleppe mittesaavutamise. Nii et kõik olenebki konkreetsest ajaperioodist ja konkreetsest olukorrast, lahendamist ootavast ülesandest. Vahel on karmim joon parem ja vahel hoopis pehmem joon.
Vahel on ajaloo keerdkäigud päris kummalised. Nii ühinesid paljud Kaido Kama pooldajatest Parempoolsete liikmed lõpuks mitte enam Isamaaliiduga, vaid hoopis vasaktsentristliku Mõõdukate erakonnaga, ehkki oleksid maailmavaateliselt pidanud hoopis ERSP poole hoidma. ERSP ise ühines küll koos Isamaaga Isamaaliiduks ning see ühinemine osutus väga õnnestunuks.

ISIKLIKE MÄLESTUSTE OLULISUS - VANAD JA NOORED
Hiljem oli ka Res Publica oma valimiseelses retoorikas Isamaaliidust palju sõjakam, ent hiljem selgus hoopis midagi muud. Nimelt hakkas tunda andma juba see, kas ja kuipalju erakonna peamistel eestvedajatel oli vahetuid mälestusi punaokupatsioonist. Kui ERSP ja Isamaa puhul ei saanud niisugust vahet teha, sest kuigi paljud Isamaa juhid olid ERSP juhtidest märgatavalt nooremad, omasid nemadki palju kogemusi suhtlemisest nõukogude võimuga. Res Publica juhtidel selliseid kogemusi märgatava vanusevahe tõttu enam polnud, ehkki mingid mälestused ka neil kahtlemata olid.
Nii juhtuski, et vähemalt avalikkuse jaoks jäi ajalooga seotud aatelisuse kandjaks endiselt Isamaaliit ja mitte Res Publica, kuigi mitte kuidagi ei saanud öelda, et viimane oleks liberaalsem olnud - vähemalt programmides see välja ei paistnud. Teatud vahe oligi selles, kumb hoiab tänapäevaste probleemide lahendamisel rohkem ajaloolist järjepidevust.

VÕISTLUS TAGATUBADE VAHEL, MART LAARI JA TEMA MEESKONNA TAANDUMINE
Ehkki rahvuslikult meelestatud valijate enamus andis koguni mitmetel järjestikustel valimistel IRL-ile oma väga tugeva toetuse, hakkasid järjest enam avalikkusegi ette jõudma murettekitavad teated ühenderakonna siseolukorrast. Sest kui omal ajal sulasid ERSP ja neljast erakonnast moodustunud Isamaa väga hästi kokku, siis Res Publica ja Isamaaliit tõid kumbki oma „tagatoa“ ka ühenderakonda kaasa.
Miks nii juhtus? Sest Isamaaliit erakonnana ja Res Publica klubina olid kumbki juba 15-20 aastat tegutsenud. Res Publica liikmed võisid küll kandideerida Isamaa(liidu) nimekirjades valimistel ja tegidki seda, kuid kumbki toimetas üldiselt ikka omaette meeskonnana.
Võrdluseks - kui ERSP ja Isamaa 1995. aastal ühinesid, oli esimene neist tegutsenud 7 ja teine 5-7 (kui arvestada Isamaa moodustanud erakondade asutamisaegu) aastat. Samuti olid mõlemad olnud koos Mart Laari esimeses valitsuses ja üheskoos „läbi tule, vee, vasktorude“ ja veel palju muu läinud, mis samuti muutis nad omavahel lähedasemaks (tõsi küll, sisetülide tõttu osa liikmetest lahkus). Lisaks veel ka Laari teise valitsuse kogemus.
Res Publica aga polnud riiki koos Isamaaliiduga ainsatki päeva valitseda saanud, samas oli ka temal juba omaenda valitsemiskogemusega meeskond („tagatuba“) tekkinud. Kui lisada veel ka „tagatubade“ vanusevahest tulenevad erisused, ongi IRL-i sisevastuolude lähtepunktid kindlaks tehtud. Sest kuigi perioodil 2006-2012 võis ennustada Mart Laari ja tema kaaslaste taandumist mingi aja pärast, olid nad kõik sel ajal veel täiesti „vormis“.
Õnneks ei andnud need vastuolud vähemalt seni, kuni erakonna eesotsas oli Mart Laar, end veel väga palju tunda. Ka 2012.a. märgilisel suurkogul ütles tema järel erakonna esimeheks valitud Urmas Reinsalu täpselt sellised sõnad: „Mart, keda me kõik väga austame...“
Ent uut esimeest ei hakanud mitte kõik austama, kuigi ta sai esimehe valimistel selgelt kõige rohkem hääli. Teisteks kandidaatideks olid Isamaaliidu taustaga Liisa Pakosta ja hiljem koos mässajatega Vabaerakonna moodustanud Andres Herkel. Tagantjärele tarkusena võibki öelda, et ehk oleks kompromissina olnud õige valida hoopis Liisa Pakosta - pealegi oleks see andnud väikse üllatusefekti ka väljapoole.

VABA ISAMAALINE KODANIKU JA VABAERAKONNA TEKE
Iseenesest on IRL olnud ka sisemiselt vägagi demokraatlik erakond, vastandina näiteks ühele justkui liberaalsele erakonnale, mida ülimalt autoritaarselt juhiti ja nii lausa 25 aastat järjest. Ent ka IRL-i sisedemokraatial olid varjuküljed, mis ärritasidki mitmeid varasemaid isamaaliitlasi.
Nimelt oli Res Publical juba enne erakonnaks muutumist saanud tavaks „õigete“ inimeste äravalimise kindlustamiseks viia enne sisevalimisi läbi massiline liikmehõive ehk uute liikmete värbamine, kes kõik ka valimistele toimetati. See tava jätkus kahjuks ka IRL-is, kurioosseim juhtum leidis aset veel 2015. aastal, mil vahetult enne suurkogu lausa kriminaalse taustaga tegelasi liikmeteks värvata püüti.
Mõistagi viis selline arusaam sisedemokraatiast endiste isamaaliitlaste mõju kahanemisele ega tekitanud erakonna sees seetõttu suurt üksteisemõistmist.
Lisaks vapustas erakonda vahetult enne 2012.a. suurkogu kurikuulus elamislubade skandaal, millega olid seotud just mitmed Res Publica taustaga erakonna liikmed. Vaatamata sellele, et erakonna mõlemad „tagatoad“ juhtunu hukka mõistsid ning süüdlased pidid erakonnast lahkuma, on paljude jaoks siiani kogu erakonna maine selle tõttu rikutud.
Nii sündiski esialgu MTÜ nimega Vaba Isamaaline Kodanik, millest kasvas hiljem (2014) välja Vabaerakond. Viimast asus juhtima Andres Herkel, koos veel mitmete teiste Isamaa(liidu) veteranide ja ka muud tausta omavate kogukonnaaktivistidega. Vastu ootusi hakkas uus erakond ka populaarsust koguma ning suutis 2015.a. Riigikogu valimistel kätte võita koguni 8 kohta.
Sellest, kuidas erinevate rahvusluse kontseptsioonide olemasolu juures peaks edasi toimetama, juba järgmises artiklis.

ABIELU TÄHTSUSEST - Kenno Põltsam

ABIELU TÄHTSUSEST

VÄÄRTUS ON eetikas ja filosoofias püsiv hinnang, mis mingile kujundile on antud või selle juurde muul viisil kuulub. Üks väärtus, mis on püsinud paar aastatuhandet muutumatuna ja seda meie enda, Euroopa kultuuriruumis, on kristlik abielu. Katoliku kirik käsitleb abielu mehe ja naise vahelise lepinguna ning erinevalt teistest sakramentidest lepingupooli abielusakramendi jagajatena. Kristlikku abiellu saavad astuda mees ja naine, kes on vastastikku kinnitanud oma nõusolekut ja vaba tahet abielluda ning kel ei ole ilmalikust ega kanoonilisest õigusest tulenevaid takistusi abielluda.

EELK peapiiskopi Urmas Viilma ettepanek määratleda abielu põhiseaduses ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna teenib minu hinnangul elukultuuri. Hoolimata sellest, et luterlikus kirikus puudub otsene viide abielusakramendile, tunnistab kaudselt ka peapiiskop, et “abielu” mõiste vajab tänapäevases globaalses maailmas konstitutsioonilist kaitset. Säärase sammu on astunud juba üle kümne Euroopa riigi.

Vastandumine samasoolistele paaridele pole eesmärk omaette, nagu mõni ekslikult arvab. Samasooliste paaride kooselu on maine tegevus, nagu on ka eri sugupoolte kooselu. Abielu on aga religioosne tegevus. See on kahe eri sugupoole ettevõtmine, mis teenib kõige pühamat eesmärki siin maakeral, milleks on uus elu ja sellega kaasnev õpetus.

LOODUSSEADUSLIKULT on soorollide erinevus objektiivne, see ei sõltu poliitikast ega moest. Mees ja naine moodustavad koos täiuse, mille kõige kõrgem vorm on abielu. Sellest tulenevalt on üks ja õige abielu käsitlus olnud läbi aegade ühe mehe ja ühe naise vaheline liit. Tunnistagem endile, et kui meie ühiskonnas on tugevad abielud, siis saavad rahus elada ka need kooselu vormid, mis jäävad abielust allapoole.

Minu meelest peaks luterlik kirik tegema tulevikus ühe olulise järelduse: rääkigem pisut rohkem traditsioonilise abielu tähtsusest ning lõpuks taastagem ametlikult abielusakrament.

Foto: Sonjachnyj/Bigstockphoto.com

KOOSTÖÖ KASULIKKUSEST MAAILMAVAATELISE POLIITIKA ELLUVIIMISEL - Taavi Pärtel

Foto: Taavi Pärtel

KOOSTÖÖ KASULIKKUSEST MAAILMAVAATELISE POLIITIKA ELLUVIIMISEL

„Seal, kus on kolm eestlast, on viis erinevat erakonda“, nagu öeldakse. Nii see ka on, eriti hästi iseloomustab see rahvuslike jõudude ajalugu ja tänapäeva. On ju selles sektoris tegutsenud juba taasiseseisvumiseelsest ajast peale mitmeid erinevaid erakondi, mis on vahepeal liitunud ja siis uuesti jagunenud ning seejärel uuesti liitunud.

Isamaa ja ERSP

Õnneks saadi juba 90-ndate alguses aru, et Eestile pole kasulik, kui igaüks oma erakonna teeb, sest siis valitsevad teised. Nii sündiski valimisliit Isamaa, mis suutis isegi valimised võita!

Kõrvalmärkusena olgu ka see ära öeldud, et 1992 valitud Riigikogu koosseis oli kõigi hilisematega võrreldes konkurentsitult kõige rahvuslikum - erinevate rahvuslust oluliseks pidavate nimekirjade esindajaid oli seal koguni 47 (2015 valitud koosseisus oli isegi IRL-i, Vabaerakonna ja EKRE esindajaid kokku vaid 29). Seega jäi absoluutsest enamusest üsna vähe puudu ja sellest on kahju, sest siis olnuks valitsusel palju tugevam mandaat, et „platsipuhastamist“ palju jõulisemalt läbi viia.

Sellegipoolest suutis Mart Laari esimene isamaaline valitsus teostada väga palju julgeid reforme ning selle kõrvalt veel ajada maalt välja okupatsiooniväed, hoida ära kodusõja puhkemise ja säilitada ka riigi territoriaalse terviklikkuse. Seda kõike olukorras, kus juba mitu kuud enne Laari valitsuse ametisseastumist oli käinud „demokraatliku“ Venemaa algatatud agressiivne Eesti-vastane laimukampaania, mis leidis Lääneski paraku rohkem mõistmist, kui normaalne oleks olnud.

Julge (ning ühtlasi ainuvõimaliku) poliitika hind oli selle teostajate jaoks paraku väga kõrge, nii Isamaa kui ERSP lõhenesid. Kui järelejäänud osad ühinesid hiljem Isamaaliiduks, siis nende kõrvale tekkinud konkureerivast rühmitusest nimega Parempoolsed liitusid paljud hoopis vasaktsentristidest (!) Mõõdukatega. 1995-99 võimul olnud koalitsioonidest jäid aga mõlemad kõrvale. ERSP-st eraldunutest moodustatud Tuleviku Eesti Erakond aga ei suutnud valimiskünnist ületada.

Ka opositsioonis püsinud rahvuslaste valimisliit Parem Eesti/Eesti Kodanik ei ületanud 1995. aastal enam valimiskünnist. Siit teatud hoiatus EKRE-le, et lõputult opositsioonis olles võib ühel hetkel oodata ees hoopis pildilt kadumine. Sest valija saab aru, et igaveste opositsionääride peale pole järgmistel valimistel mõtet oma häält enam raisata.

Isamaa ja ERSP lõhkiminekud ja üldine rahvusliku parempoolsuse allakäik tegidki 1995. aastal ja hiljem võimalikuks kõik selle negatiivse, mis siis järgmise nelja aasta jooksul Eestis toimus. Märksõnadeks „korruptsioon“, „hiiliv vasakpööre“ ning palju ei jäänud ka puudu rahvusvahelisel tasandil saavutatud edu mahamängimisest.

Isamaaliit ja Mart Laari teine tulemine

Ehkki Mart Laari üle heideti palju nalja ning ta oli juba enne peaministriametist tagandamist muutunud kõigi Eesti hädade „peasüüdlaseks“, hakkasid senised rahvuslikult meelestatud valijad teda peagi taga igatsema. Lihtsalt tundus, et vaid siis on asi õige, kui Isamaa(liidu) eesotsas on Mart Laar. Nii saigi võimalikuks Laari „teine tulemine“.

Sel ajal olid teisedki erakonnad - Reformierakond ja Mõõdukad - huvitatud tõhusa ja Eesti huve hästi kaitsva valitsuse moodustamisest. See saigi teoks pärast 1999.a. Riigikogu valimisi ja üllatuslikult kogus kõigist kolmest osapoolest just Isamaaliit kõige rohkem hääli. Mart Laari teist valitsust tulebki koosseisu poolest ilmselt taasiseseisvumisjärgsetest parimaks pidada.

Ka see valitsus suutis esimesed kaks aastat teha ära palju julgeid reforme ning kindlustada lõplikult ka Eesti liitumise NATO ja Euroopa Liiduga. Nii et mingil määral isegi rahvuslikkuse üleselt koostööd tehes on võimalik väga suuri asju ära teha. Tollest ajast ongi pärit ka ühed Eesti viimased edulood, nagu ID-kaart ja e-riik. Samuti tehti siis ära näiteks meid kõiki puudutav pensionireform.

Muidugi olgu ära öeldud, et tollane Reformierakond oli hoopis midagi muud kui praegune, ehk siis tollal oli tegu tõepoolest edumeelse „kodanike riigi“ eestvõitlejaga. Ka Mõõdukad polnud mitte need praegused vasakäärmuslikud sotsiaaldemokraadid, vaid pigem lausa Isamaaliidu „satelliit“ - mitmetel puhkudel võis juba varem ja hiljemgi näha, et maailmavaatelist lähedust oli Mõõdukatel Isamaaliiduga rohkemgi kui Reformierakonnal. Viimane ju sõdis millegipärast 2001. aastal kommunismi hukkamõistva avalduse vastuvõtmise vastu, Mõõdukad olid aga selle avalduse poolt. Ehkki Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus võttis selle avalduse muudetud kujul hiljem siiski vastu, oli varasem vastusõdimine seda kummalisem. Just Reformierakond ajaski Laari teise valitsuse lõhki, püüdes ilmselt sellega omaenda reitingut päästa (see ka õnnestus).

Ka teistkordne julgete uuenduste poliitika läks Isamaaliidule väga kalliks maksma. 1995.a. stsenaariumi ärahoidmiseks oli nüüd vaja kedagi, kes mingilgi moel aitaks Toompeal rahvuslikkust alal hoida.

Isamaaliit ja Res Publica

Nii ilmuski välja Res Publica kui erakond. Ehkki sarnaselt praegusele EKRE-le oli ka Res Publica Isamaa(liidu) jaoks väga vihane ja palju populaarsem konkurent, oli tal erinevalt EKRE-st Isamaaliiduga tunduvalt rohkem sidemeid. Nimelt võisid Res Publica liikmed vastavalt 1993 sõlmitud koostööleppele Isamaa nimekirjades valimistel kandideerida ja seda võimalust ka kasutati. Huvitav on märkida, et nii Vabaerakonna praegune esimees Andres Herkel kui ka EKRE esimees Mart Helmegi olid mõlemad omal ajal Res Publica liikmed.

Res Publica kohta võibki öelda, et ta „tuli, nägi, võitis... ja kaotas“. Oma põhiülesande ta küll täitis, kuid selle hinnaks oli koalitsioon sääraste jõududega, kelle eesmärgid olid hoopis teistsugused: ühelt poolt Reformierakond, kelle peamiseks huviks oli järjest enam lihtsalt võimul püsida, ja teiselt poolt natsionaalbolševistlik Rahvaliit, kelle eesmärgiks oli samuti lihtsalt võimul olla ja ühtlasi hävitada kõik see, mis rahvuslike jõudude eestvedamisel oli 10 aastaga loodud.

Loomulikult oli niisuguses valitsuses rahvuslikku poliitikat väga raske teostada, mida tõestaski väga ilmekalt kahetsusväärne kapituleerumine Lihula kriisi ajal 2004. aastal. Paraku jäi avalikkuse silmis selleski süüdlaseks just Res Publica, mitte aga teised koalitsioonipartnerid.

Nii juhtuski, et Res Publica hea tahte nurjas üldise kogenematuse ja liigse populismi kõrval ka libasõprade salakavalus. Ent kõik see oli mõneti paratamatu, sest tollases poliitilises olukorras ei olnud ka mingeid muid häid valikuid. Res Publica oli ainus jõud, kes suutis ära hoida endiste punaste täieliku võimuhaaramise ja vähemalt selle ülesande ta ka täitis. Muidu oleks kordunud periood 1995-99 ja võib-olla veel ebameeldivamal kujul. 2005 võimule tulnud koalitsioon koosneski täielikult endiste punaste juhitud erakondadest: Keskerakond, Reformierakond ja Rahvaliit, koos kõige sellest tulenevaga. 2006. aastal sündis koguni kurikuulus KeRa pakt. Hea, et säärane kooslus ei saanud võimul olla mitte 4, vaid ainult 2 aastat.

IRL-i sünd ja Mart Laari ärajäänud „kolmas tulemine“

Ehkki Isamaaliidu populaarsus polnud oluliselt tõusnud, oli Res Publica maine veel madalam. Sel põhjusel loobus ka Reformierakond kavandatud ühinemisest Res Publicaga, mis olekski olnud kuidagi ebaloomulik. Selle asemel sai teoks hoopis maailmavaateliselt loomulikum ühinemine, mille tulemusel sündiski Isamaa ja Res Publica Liit (IRL).

Sarnaselt 90-ndate teisele poolele oli ka 2005.a. paiku rahvuslaste seas jõutud äratundmisele, et nende aateid kandvat erakonda peab taas hakkama juhtima Mart Laar, muidu pole asi „õige“. Nii ka läks, Mart Laar valiti IRL-i esimeseks esimeheks ja ees terendas Laari „kolmas tulemine“.

Kahjuks nurjas selle nähtus nimega „hiid-Ansip“. Reformierakonnast oli vahepeal saanud mitme teise erakonna eeskujul samasugune populistlik erakond. Nii juhtuski, et IRL-i asemel võitis valimised hoopis Reformierakond, sest viimane kaaperdas osavalt rahvuslastegi loosungeid. Sama kordus ka järgmistel Riigikogu valimistel.

Siit tulebki lausa õpikunäide selle kohta, et üldjuhul määrab riigis valitseva poliitika põhisuuna ja -olemuse eeskätt koalitsioonis juhtpositsioonil olev erakond. Sest vaatamata sellele, et 1999 ja 2007 moodustatud koalitsioonid olid ju praktiliselt identsed (erakondade nimemuutusi ei saa väga arvestada), oli Laari valitsus hoopis midagi muud kui Ansipi valitsused. Kui Laari ajal andsid tooni julged algatused, siis Ansipi ajal sai põhiliseks viimase lause „ei ole vaja muuta hästitoimivat süsteemi“, millega suretati teadlikult ka kõik head algatused ära.

Sellega kaasnes kahjuks seegi, et IRL muutus aja jooksul järjest enam iseseisvast poliitikakujundajast „kaasalohisejaks“. Eriti käib see Mart Laari tagasiastumise järgse perioodi (2012 ja hiljem) kohta. Lauri Vahtre on nimetanud IRL-iga toimunut „maailmavaateliseks hägustumiseks“.

Nii juhtuski, et vaatamata paljudele vajalikele sammudele, mille IRL suutis valitsuses olles astuda, tekitas selline hägustumine erakonna ja selle alaliste valijate seas järjest enam nurinat. Samas polnud erakonnal omas „sektoris“ tükk aega enam ühtki vähegi arvestatavat konkurenti olnud, seetõttu ei pidanud erakonna juhid vajalikuks midagi muuta. Seda enam, et ka erakonna üldine toetus püsis aastaid stabiilsena. Veel sügisel 2013 õnnestus IRL-il teha väga edukas kampaania kohalikel valimistel, eriti Tallinnas.

IRL/ISAMAA konkurentide piiramisrõngas

Ent just sel ajal (2012-13) tekkisid IRL-i kõrvale juba konkurendid. IRL-i sisedemokraatia suhtes rahulolematud lõidki lõpuks lahku ja panid aluse Vabaerakonnale, mis registreeriti ametlikult 2014. Endise Rahvaliidu varemed võttis aga 2012. aastal oma juhtimise alla Eesti Rahvuslik Liikumine, mille eesotsas olid isa ja poeg Mart ja Martin Helme. Nii sündiski Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

Nõndaviisi oligi 2015.a. Riigikogu valimiste eel IRL olukorras, kus nii konservatiivsemas kui ka liberaalsemas tiivas oli konkurent. Paraku ei suudetud sellest õigeaegselt järeldusi teha ning tulemuseks oli masendav kaotus valimistel. Tasub ka mõelda selle peale, et kolme peale kokku saadi Riigikogus küll 29 kohta (IRL - 14, VE - 8, EKRE - 7), kuid just nimelt kolme peale kokku. Võimalik, et ühtse jõuna oleks neile lisaks ehk isegi veel paar kohta õnnestunud võita.

Praegugi oleme endiselt olukorras, kus tegelik võimuteostamine on riigis juba väga pikka aega olnud pigem liberaalide ja ka sotsiaaldemokraatide, mitte rahvuslike jõudude käes. Ka valitsuse vahetus 2016. aastal ei muutnud selles osas midagi.

Kahtlemata on koostööd seganud ka see, et IRL/ISAMAA on koguaeg olnud valitsuses, VE ja EKRE aga opositsioonis. Ent ka viimased on üksteisemõistmisest kaugel, kuigi on juba aastaid koos opositsioonis töötanud. Koostöö asemel käibki hoopis vastastikune süüdistamine kas idanaabri või „globalistide“ heaks töötamises. Ehkki taolistel süüdistustel pole väga tugevat alust, pole seni ükski süüdistatav ka omapoolsete tegudega suutnud piisavalt veenvalt näidata, et need süüdistused on alusetud.

Viimase aja uudised kõnelevad koguni sellest, et nii endine IRL-i esimees kui ka endine Vabaerakonna esimees, kes mõlemad on oma erakonnast lahkunud, püüavad nüüd omaenda erakonda moodustada. Mida iganes ka sellega saavutada ei taheta, valijaid teeb selline olukord veelgi nõutumaks ja riigis valitseva poliitika olemust muuta nii küll ei õnnestu. Sest rusikareegel on ju, et poliitikat määrab kõige enam valitsuse kõige tugevam erakond. Mitte see, kes võib-olla valimiskünnistki ei ületa.

Senine ajalugu on näidanud ka väga selgelt, et riigi jaoks suurimad saavutused tehti ära siis, kui rahvuslaste vahel oli rohkem üksmeelt, eriti Mart Laari valitsuste ajal.

Omavaheline koostöö on eriti vajalik praeguses keerulises olukorras, kus rahvusvahelises mastaabis tuleb võidelda mitte enam ühe, vaid mitme vaenlasega ning samal ajal jälgida ka seljatagust.

Juba vähem kui 6 kuu pärast on järgmised Riigikogu valimised. On viimane aeg endile selgeks teha (ja see käib kõigi erakondade kohta), mida õieti saavutada tahetakse: kas reaalset muutust valitsevas poliitikas või suure hulga tühjade sõnade loopimist, millest endal on küll hea tunne, kuid millest tegelikult mingit kasu pole?

SUVELAVASTUS KONSTANTIN PÄTSI ELUST - teatrikülastaja ülevaade - Kenno Põltsam

Kenno Põltsam

25. juulil esietendus Viinistu katlamajas Eesti Päevalehe ja R.A.A.A.M.i suvelavastus "Kostja ja hiiglane", milles käsitletakse presidendi Konstantin Pätsi elu ja võitlust, eelkõige aga hetki, mil tema kätes oli Eesti saatus. Käsikirja autor on Mart Kivastik ja lavastaja venelane Aleksandr Ogarev.

Ma käisin etendust vaatamas ajal, mil selle mängimine oli jõudnud poole peale, ehk viiendat korda. Esimeste päevadega on olnud näidendi vaatajaid väga palju, hoolimata krõbedast pileti hinnast, milleks oli kolmkümmend eurot. Päev enne esietendust, mil näitlejad tegid peaproovi, said kohalikud inimesed juba lavastuse ära näha ning esietendust käisid vaatamas ka enamus ministreid.

Lavastuse esistseeni läbivaks küsimuseks oli, et miks tahtvat nemad kui näitlejad vana teemat üles kaevata – tekkis kahe erineva inimese vaidlus, üks oli Pätsi toetaja ning teine Artur Sirgu toetaja. Teises stseen jagas lavastaja juba näitlejatele rollid, kes keda mängib – säärane rollist välja tulek, kus lavastaja suhtles näitlejatega nagu proovis, kordus veel oma kolm korda. Nõnda oli üks stseen lavastuse esimeses pooles selline, kus ei saanud nimetamata jätta EKRE ja Sotsiaaldemokraatide vastasseisu – käidi välja hüpotees, et Päts oli vabariiki luues tänapäeva ekrelase moodi, aga ta võttis hiljem üle sotsiaaldemokraatlikud vaated.

Lavastuse esimeses pooles õigustas Päts riigipööret, õigustas Päts vabadusvõitlejate rehabiliteerimist – nendega ei juhtunud ju midagi, saidki vangis natuke järgi mõelda ning see mis juhtus Artur Sirguga 1937. aasta 2. augustil, oli vaid õnnetus – nõnda ka mängiti  läbi Sirgu kukkumine hotelli rõdult, mida näidati hüppamisena.

Lavastuse esimeses pooles õigustas end Konstantin Päts, et ta tegutses Rooma õiguse alusel - Rooma õigus oli Vana-Rooma riigis kehtinud õigus, sai alguse seaduste koguga "Kaheteistkümne tahvli seadused" (umbes 449 eKr) ja lõppes seaduste koguga "Corpus iuris civilis" (aastal 529). Rooma õiguse põhimõtetel põhines Eestis varem kehtinud Balti eraseadustik. Välja oli toodud ka see, et Päts oli õigeusklik ning jälgis alati 10 käsku – ometi alistus ta 1939. aastal revolutsioonilistele jõududele.

Lavastuse üheks läbivaks teemaks oli Kostja võitlus hiiglasega – Kostja oli Konstantin Päts ning hiiglane Nõukogude Liit. Ühes stseenis oli näidatud katlamaja seinale manatud suurt hiiglast ning tema vastas väike president Päts.

Stseen, kus teenija Juuli oli lava ühes otsas ja Päts lava teises otsas kõneles mulle poliitikust, kes on oma rahvast võõrdunud. Ta oligi üks väike Kostja suurte hiiglaste vastu, väike inimene, kes oma egotsentrilisuses valitses riiki autoriteetlikult. Seda või ka lavastusest endast välja lugeda, kui võtta arvesse et Kindral Laidoner ega ka sotsiaaldemokraatide juht August Rei oli välja jäetud – kogu etendus oli üles ehitatud ühe mehe keskseks.

Lavastuse teine pool keskendus juba Baaside lepingule. Eesti valitsus, mida juhtis Päts ainuisiklikkusest, oli pandud fakti ette – kas kuulutada välja sõjaväeline mobilisatsioon või võtta vastu Nõukogude Liidu poolt pakutav pakt. Mulle tundus siin kohal Pätsi mõttekäik selline – et võtame vastu NL pakutava pakt, viidame aega seni kuni Saksamaa NL ründab, eks siis vaatame kelle omale uueks isandaks saame – siin paistab välja see igipõline orjamentaliteet.

Lõpuks esitas üks NL ametnik Pätsile uue nõudmise – moodustada uus valitsus, mida asub juhtima Pärnust pärit Johannes Vares Barbarus. Barbaruse valitsusse kuulusid isehakanud võimumehed – pea kõik nendest kuritegeliku valitsuse liikmetest olid kahtlase minevikuga. See kõik viidi läbi olukorras, kus rahval polnud enam kaasa rääkimise võimalust.

Mitu korda lavastuse jooksul kummitas Pätsi ka Artur Sirgu vaim – näitleja, kes kandis verist särki, jalutas viimast korda Pätsi ümber ajal, mil Päts tunnistas et oli Eesti rahva reetnud. Sama Artur Sirgu vaim ütles Pätsile, et tol on veel üks võimalus – end maha lasta.

Miks Konstantin Päts end maha ei lasknud?– usun et psühholoogid seletaksid seda sellega, et Päts põdes nartsissistliku isiksushäiret, mille tõttu ta kartis surma minna – pigem eelistas ta elada kasvõi vangistuses. Hilisemas elus, kui ta viibis Siberis, diagnoositi tal juba vaimuhaigus. Mina igatahes arvan, et kui Päts oleks otsustanud minna vabasurma, siis vaataksime teda natuke teistmoodi kui praegu.

Lavastuse „Kostja ja hiiglane“ eesmärk polnud leida ajaloolist tõde, vaid selle ajaloolise tõe peab iga vaataja ise üles leidma. Senini on lavastuse kohta käinud tagasihoidlikud, pisut kahtlevad kommentaarid – inimesed ei oska päris selget seisukohta võtta. Lavastuse viimase stseeni ja publiku aplausi vahele jäi vaid paar sekundit. Oleksin oodanud rohkem vaikust, enne kui aplaus kõlab, see oleks andnud tunnistust sellest, et teema sügavus jõudis inimestele rohkem kohale – samas on see pelgalt minu arvamus.

Foto: lavastuse reklaamplakat / Eesti Päevaleht

MIKS MA VALISIN ELURIKKUSE ERAKONNA? - Mihkel Kangur

Foto: Neeme Sihv

MIKS MA VALISIN ELURIKKUSE ERAKONNA? - Mihkel Kangur

Head sõbrad, ilmselt olete märganud, et olen Elurikkuse erakonna asutamise juures. Räägin sellest, miks ma seda teen.

Selle aasta jaanuaris-veebruaris sai selgeks, et kõik variandid dialoogiks riigiga mõistliku, väljakujunenud inimasustusmustrit ja keskkonnatingimusi arvestava RailBaltica saavutamiseks on ammendunud ja ma pidin Eesti Geograafia Seltsi presidendina langetama lõpliku otsuse, kas selts esitab riigi vastu kohtukaebuse. Kõik pingutused, mida EGS on alates 2011. aastast teinud, et sellesse protsessi lisada geograafide teadmisi, olid luhtunud. Olles alati olnud Eesti patrioot ning austanud juhte, keda rahvas on valinud, oli selle sammu tegemine raske, kuid ma leian, et vajalik. Olen teadlik, et kohus ei saa anda hinnangut poliitiliste otsuste osas, kuid seda saab teha rahvas, sina kaasaarvatud. Eesti oludele ja vajadustele vastavate infrastruktuuride rajamine on võimalik, kui võetakse arvesse siinseid keskkonnatingimusi ja arvestatakse kogukondade vajaduste ja eesmärkidega. Kui nendega ei arvestata, siis saamegi sellised juhtumid nagu ulatuslikud lageraied, tselluloositehas, Väimela kanatehas jne. Väga palju asjatut segadust ja väga vähe tulu. Kuid mis veel hullem, tulevikus ei julgeta seetõttu investeerida ka mõistlikesse arendustesse.

Kaasaja majandus ei saa olla keskkonnaressurssi hävitav, vaid seda taastav, kogukondadele küllust pakkuv, kõrge lisandväärtusega ja teadusel põhinev. Me ei saa rikkaks, kui hävitame oma keskkonna. Meie inimesed ja kultuur on osa meie loodusest, hoides loodust hoiame ka iseennast. Meie elukorraldust saab mugavamaks ja lihtsamaks muuta läbi digilahenduste. Selle abil saame tuua otsustamise lähemale tasandile, mida otsus puudutab ning anda neile, keda otsus puudutab, võimaluse selle kujunemisesse panustada. Otsustamises kaasalöömine nõuab suuremat teadlikkust ja vastutuse võtmist. See on oluline kultuurimuutus, millele kaasaaitamine peab algama koolist. Koolid on kogukonna keskmed, neis integreeritakse erinevate põlvkondade teadmised ja kogemused ning antakse õpilastele oskused kogukonnas osalemiseks ning ühiskonda panustamiseks. Mitte kedagi ei jäeta maha, kuid igaühele antakse võimalus olla vastutav oma toimetuleku eest.

Selle nimel tahan ma lähikuudel töötada, et järgmises riigikogus oleks inimesi, kes kannaks sarnaseid väärtuseid ja eesmärke. Kui sa tahad Eesti paremaks muutmisele kaasa aidata, siis oled oodatud www.elurikkuseerakond.ee

Nii on!

EESTI KEELEST JA MEELEST - Erik Puura

Eesti keelest ja meelest.

Ma armastan oma emakeelt. Minu jaoks tähendab armastus eelkõige seda, et ma ei lörtsi teda ning teen kõik selleks, et kõnelda ja kirjutada ladusalt ning ilma vigu tegemata. Ja ehk teha mõnele kolleegile väike märkuski, kui ta sõnas ’konstateerima’ ikka ja jälle n-tähte kasutab. Kuigi sageli on kõikidest reeglitest väga raske aru saada, näiteks miks ikkagi ’bukett’ tuleb kirjutada kahe t-ga ning ’buklet’ ühe t-ga. Aga et mitte vigu teha ja ka võõrsõnu vähem kasutada, võiks ju eelistada hoopis sõnu ’nentima’, ’kimp’ ja ’voldik’.
Kas see armastus on pealesunnitud? Mäletan ranget eesti keele õpetajat Elvi Viirat Tallinna 37. Keskkoolis, kes uskumatu agarusega nõudis nii reeglite kui ebareeglipäraste sõnade ja vormide selgeks saamist. Just nii algklassides kui teismeea esimestel aastatel laotakse eluaegne alus emakeele oskusele. Vanemaks saades võib ranget õpetajat ainult tänada. Sellest hoolimata osalesin mõned aastad tagasi ülikooli töötajatele tasuta pakutaval korrektse eesti keele täiendkursusel. Üllatusi oli rohkesti, õigekirjareeglid on pidevas muutuses.
Samal ajal ka võõrkeelte oskus on üks tänapäeva elus kõige vajalikumaid oskusi. Kui tulin 1985. aastal tagasi kohustuslikust sõjaväeteenistusest, kuhu 1983. aastal kõik esimese kursuse lõpetajad saadeti, osalesin üleülikoolilisel vene keele olümpiaadil ning sain esikoha, kuna mul olla olnud kõige originaalsemad ideed. Teenisin sellega ka ümbriku, milles oli 25 rubla, ning isa töökaaslane ütles, et ma räägin vene keelt praktiliselt laitmatult, aga ukraina aktsendiga. Meenub 1990. aasta sügis, kui pidasin Helsinki Ülikoolis soome keeles kahetunnise loengu Eesti maavaradest. See oli mu esimene tasuline loeng ning teenitud 459 marka võrdusid toona Tartu Ülikooli vanemlaborandi poole aasta palgaga. Tänu inglise keele oskusele, mida kontrolliti TOEFL testiga, sain 1991. aastal õppima magistrantuuri Manchesteri Victoria Ülikooli. Õpingud Manchesteris aga avasid ukse Stockholmi Kuninglikku Tehnikaülikooli, kus 1997. aastal õpetasin keemiainsenere juba rootsi keeles…
Arvan, et iga inimene võiks perfektselt osata kaht keelt, milleks üks on loomulikult emakeel, ning lisaks väga hästi veel vähemalt üht keelt. See võiks olla miinimum. Jah, ilmselt arenevad tõlkeprogrammid samuti väga kiiresti ning peagi võib võõrkeelse mobiilikõne lülitada endale sobiliku tõlkekeele peale, kuid võõrkeelte õppimine on inimest arendav, oskus vahetult suhelda on väga oluline ja lugupidamist äratav ning loodud on võimalus lahti mõtestada teisi kultuure. Aga sõjaväeteenistus, õpe ja töö pikki aastaid Ukrainas, Moldovas, Inglismaal, Rootsis ja Itaalias ei vähendanud karvavõrdki minu eesti keele oskust.
Olen püüdnud protestida ka meie veebimeedias vohava lohakuse ja oskamatuse vastu, kuid senini tulutult. Mõtlesin juba aastaid tagasi, et kui sellist suhtumist emakeelde algklasside laste poolt naeruvääristada, näiteks enim eksinud ajakirjanike ja veebiväljaannete edetabelite koostamise kaudu algklasside laste poolt, siis võiks ju kellelgi häbi olla. Saatsin ka vastava ettepaneku Õpetajate Lehele, kuid vastuseks sain üherealise tõdemuse, et veebimeedia ongi emakeele hukk.
Mis puutub Tartu Ülikooli rahvusvahelistumisesse, siis näen, et on mõned peamised põhjused, miks me soovime arendada rahvusvahelisi võõrkeelseid õppekavasid. On erialasid, kus läbi võõrkeelse õppe õnnestub tõsta Eesti tööjõuturu jaoks vajalike magistrandikandidaatide arvu ja suur osa mujalt maailmast tulnud andekatest noortest jäävad tõepoolest Eestisse tööle. Näiteks info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga seotud erialade lõpetanutest jääb mujalt maailmast tulnutest tugevalt üle 50% tööle Eestisse.
Teiseks, nii saavad tekkida uued perspektiivsed suunad ja koolkonnad: kui toome siia välisõppejõud uutes perspektiivsetes suundades, siis tekib kriitiline hulk akadeemilisi töötajaid, kelle poolt arendatavatele rahvusvahelistele õppekavadele tulevad ka välisüliõpilased, tõstes uute koolkondade arenemise mahtu, kiirust ja potentsiaali. Näiteks just ülikooli tehnoloogiainstituudis töötav iraanlasest professor on ülikooli üks edukamaid ettevõtluskoostöö tegijaid ning omab väga selget vaadet, missugustes suundades ülikool peaks arenema, et me üha rohkem ka majandusarengus kaasa räägiksime. Kolmandaks, on õppekavasid, kus välisüliõpilased maksavad õppe täies mahus kinni, näiteks arstiõppes.
Tähtis on ka see, et välisüliõpilased täiendavad meie kultuuriruumi – rahvusvahelistumine kodus on kõikjal maailma ülikoolides tähtis teema. Õppides rahvusvahelises keskkonnas areneb meie enda üliõpilaste maailmanägemus, see on väga oluline. Ning üliõpilasvahetusega õnnestub meie üliõpilastel üha enam omandada mujal maailmas teadmisi ja oskusi, mida meie õppetöö ei paku. Eestisse tagasi pöördudes toovad nad oma oskused kaasa ja nii ongi välistatud konnatiigistumine.
Olulised on ka kaudsed rahalised ja rahvusvaheliste ühenduste aspektid – lisaks õppemaksule toovad välisüliõpilased raha linna ja suurendavad reisijate arvu (reisivad ise, kutsuvad siia sõpru ja sugulasi jne).
Viimaseks, on olukordi, kus õppe- ja teadussuund võib hääbuda, kuna Eestist pole piisavalt sisseastujaid ning võõrkeelne õppekava võimaldab üliõpilaste arvu suurendada. Samas loomulikult on väga oluline eestikeelse terminoloogia arendamine, milleks parimad meetodid on teadust populariseeriv tegevus ning osalus entsüklopeedia koostamises.
2017. aasta seisuga oli Tartu Ülikoolis välisüliõpilasi 9,3% ning välisteadlasi ja -õppejõude 9,4%. On tekkinud ka arusaam, et need osakaalud ei pruugiks kasvada üle 20%.
Ülikool hakkab novembris koostama oma uut arengukava ning kindlasti tekivad rahvusülikooli arendamise ja rahvusvahelistumise küsimustes tulised arutelud. Samas ei maksa unustada ka ülikooli praegust arengukava, mille kohaselt ülikool vastutab eesti keele, kultuuri ja rahvusteaduste uurimise, õpetamise ning arengu eest, väärtustab töötajate ja üliõpilaste kõrgtasemel eesti keele oskust ning toetab välistöötajate ja -üliõpilaste eesti keele ja kultuuriloo õppimist, edendab eestikeelse oskussõnavara kasutamist ja arendamist. Tartu Ülikool on ja jääb Eesti rahvusülikooliks.

************************

Käesolevat kirjutist on lubatud jagada ja mujal avaldada ilma muudatusi ja kärpeid tegemata. Kirjutise lugemise eest ei ole lubatud küsida tasu.
Erik Puura