"Akadeemiline Mälestuskeskus HEREDITAS ja selle sõbrad tähistasid 27. märtsil 2021 Kursi surnuaial teadlase ja Tartu Ülikooli endise õppejõu Jüri Kuke hukkumise 40. aastapäeva" - Rein Vanja

 

 

 

 

40 AASTAT JÜRI KUKE HUKKUMISEST GULAGis

Nelikümmend aastat tagasi, 27. märtsil 1981 vaevati Põhja-Venemaal Vologda repressiivasutuses surnuks eesti teadlane, Tartu Ülikooli endine õppejõud Jüri Kukk.

Jüri Kuke hukkumine võõrsil on üks kõige jälgimaid justiitskuritegusid, mida poststalinistlikul ajajärgul endises Nõukogude Liidus korda on saadetud.

Jüri Kukk sündis 1. mail 1940 Pärnus õpetajate perekonnas. Keskhariduse omandas Abjas, Tartu Ülikooli lõpetas keemikuna 1963. aastal. Pärast seda tegi läbi teenistuse Nõukogude Armees, kus astus ka komparteisse. Pöördunud tagasi Tartusse, asus õppejõuna tööle Tartu Riiklikus Ülikoolis, spetsialiseerudes elektrokeemiale. Avaldanud trükis mitmeid teadustöid. Aastatel 1975.-1976 stažeeris Prantsusmaal Bellevue teaduskeskuses Pariisi lähedal.

Tulnud kodumaale tagasi, jutustas Jüri Kukk kolleegidele ja üliõpilastele avameelselt elust ja tegelikkusest nn kapitalistlikus maailmas. Mõnedele võimulolijatele ja kolleegidele annekteeritud ja okupeeritud Eestis seesugune avameelsus ei meeldinud, kuna Jüri Kukk oli esitanud ka avalduse komparteist lahkumiseks. Ülikoolis algas asjaosalise ahistamine ideoloogilistel motiividel. Otsitud põhjustel teadlane seniselt töökohalt vallandati. Seejärel koos perekonnaga soovis ta välismaale ümber asuda, et seal erialast tööd jätkata. Ametlik vastus oli eitav. Selle asemel Jüri Kukk Tartus 13. märtsil 1980 otse tänavalt arreteeriti ning “riikliku kurjategijana” heideti Patarei vanglasse Tallinnas.

Nn süüdistusmaterjalid Jüri Kuke vastu valmistas “eriti tähtsate asjade vanemuurija” Erich Vallimäe (1950), kes alates 1991. aastast taasiseseisvunud Eesti Vabariigis peab pensionäripõlve Pärnumaal. Eesti NSVs valitsenud justiitsterrori tõttu alustas Jüri Kukk Patarei vanglas suvel 1980 protestiks näljastreiki. Sellest hoolimata korraldati Tallinnas jaanuaris 1981 Jüri Kuke ja Mart Nikluse üle kohtulavastus, mida mõlemad kohtualused peaaegu täielikult boikoteerisid. Rikkudes isegi tolleaegseid seadusi saadeti Jüri Kukk eluohtlikus seisundis jaanuaris 1981 karistust kandma Venemaale, kus ta Vologda kinnipidamisasutuses sama aasta 27. märtsil hukkus.

Eestis Jüri Kukk 1988. aastal “süü tõendamatuse” tõttu postuumselt ja täielikult rehabiliteeriti. Aasta hiljem toodi tema põrm võõrsilt kodumaale, kus see sängitati mulda Kursi kalmistul. Südamliku järelhüüdega esines Tartu Ülikooli rektor Jüri Kärner (1940-2010). Auvalves kirstu ümber seisid lähimineviku kommunismivangid.

Tartu Ülikooli endisesse keemiahoonesse peahoone kõrval, kus Jüri Kukk oli õppinud ja töötanud, seati 2001. aastal üles mälestustahvel. Selle avas rektoraadi esindaja Volli Kalm (1953-2017). Alates 1997. aastast on Tartu Ülikoolis korraldatud Jüri Kuke mälestuskonverentse. Tänavune mälestuskonverents oleks arvult pidanud olema kahekümne viies ja oli ette nähtud märtsi lõpul, kuid eriolukorra tõttu riigis jäi kahjuks ära või lükatakse edasi. 

 

Jüri Kuke elu ja tegevuse kohta on avaldatud artikkel näiteks TEA Entsüklopeedias, kd 11, lk 306. Temast võib lugeda ka Eesti Entsüklopeedias, kd 14, Eesti elulood, lk 191 ja raamatus “Tuhat tartlast läbi aegade”, 2003, lk 192.

Kokku võttes – tekitavad hämmastust Eesti Vabariigi Riigiprokuratuurist hiljuti pärinevad teated vastusena kodanike avaldustele, mille kohaselt “Prokuratuur desovetiseerimisega ei tegele: pole andmeid, et Nõukogude dissidentide põhiõigusi oleks rikutud”. Või et “Mart Nikluse jt suhtes oleks toime pandud teise astme kuritegu”? Aga kes siis ometi peaks valusa probleemiga tegelema? Veel üks küsimus – kas siis Jüri Kuke ja tema kaaskohtualuse täielik rehabiliteerimine “rangelt seadusele vastavatest” kriminaalsüüdistustest eelmise sajandi lõpul Eesti Vabariigi õiguskaitseorganite poolt oli ikkagi seadusekuulekas? Või koguni rahvusvaheliselt aktsepteeritud inimõiguste ja kodanikuõiguste vastane?

Mälestus poliitvangistuses hukkunud teadlasest Jüri Kukest on rahvuslikult mõtlevate inimeste poolt aga jääv.

Rein Vanja, Akadeemiline Mälestuskeskus HEREDITAS, kontakt: rein.vanja@ut.ee, 58399401

Tartus, 28. märtsil 2021

Fred Jüssi mõtetega Hiiumaa metsades - Mati Sepp

 

 

 

Autori fotod.

 

 Fred Jüssi mõtetega Hiiumaa metsades - Mati Sepp

 

 

Päev enne Emakeelepäeva olin Eesti Metsa Abiks kaaskoordinaatori (Helena Eenok) praamil ja suundusime Hiiumaale, et osaleda Hiiumaa Emakeelepäeva auks korraldatud matkal. Hiiumaa matkadel osaleb alati käputäis inimesi ja see annab matkale oma lihvi ja turvalisuse. Matka eestvedajaks on Mattias Hiiumaalt ja südamest suured tänud, oli jällegi väga meeldejääv retk.

Ma omalt poolt tänaks veel ka praami meeskonda, kes meie auto tööle aitasid ja me ei jäänudki praamile lõksu nagu natuke pelgasime. 

 

Kuid koroonast ei saa üle ega ümber antud lugu kirjutades ja pean ütlema, et inimesed tajuvad ohtu üsna hästi, mis viirusega kaasneb. Praamil olles hoiti ohutuid vahemaid ja kanti maske. Praamil viibisime enamasti õues, kuna sedasi oli inimestega kontakte kõige vähem ja see hoidis ka meeleolu üleval. Tegime endast kõik võimaliku, et kõigil oleks ohutu. Riske mõistagi 100% maandada saab ainult siis kui püsid kodus nelja seina vahel, aga see oleks vaimselt väga kurnav.

 

Hiiumaal matkal käimine on osaliselt minu jaoks puhkus, aga peamiselt ikkagi seotud looduskaitse tööga, kuna olen Eesti Metsa Abiks metsamajanduse programmi koordinaator ja matkates mööda metsasid saan ülevaate, millised muutused toimuvad looduses. Kas rikutakse seadusi, milliseid JOKK-skeeme metsamehed kasutavad ja iga matk annab parema ülevaate Eesti metsades toimuvast. Mis omakorda on hea infopagas, kui tuleb suhelda poliitikutega, kes otsustavad paljuski, milline Eesti metsade tulevik saab olema. Ka Hiiumaa metsade saatuse otsustavad lõpuks ikkagi poliitikud. Tasub ära mainida, et Eesti Metsa Abiks ei soovi Eestis metsamajandamist ära keelata nagu tihti ekslikult metsamehed arvavad vaid eesmärk on jätkusuutlik metsamajandamine, mis tagaks maapiirkondadesse tööd inimestele ka 20 aasta pärast ja ökoloogiline looduskeskkond säiliks toimivana. Ainuüksi kolme aastaga raiutakse Eestis metsa lagedaks Hiiumaa suurune ala ja see pole jätkusuutlik metsandus, arvan vähemasti mina metsamehena.

 

Lumekate aitas meid leida

Meie matkaretk sai alguse Kärdla-Käina maanteelt ja sealt suundusime mööda metsasid Hiiumaa keskpunkti suunas. Keskpunktist jäi veel kiviviske kaugusele lõpp-punkt Leigri küla. Matk sai ellu viidud karmide koroonapiirangute ajal ja matkalisi oli kokku kuus, aga alustasime viie inimesega. Üks matkal osalenutest liitus otse töölt tulles ja jõudis meile järele umbes 7. km paiku. Matka algusest peale sadas laia lörtsi, mis kattis nii maapinna kui ka kõik ümbritseva metsamaastikul kasvava kauni, aga samas hirmuäratavalt märja vatja valge lumega. Kuid üsna hanereas liikudes ja hoides vahemaad üksteisest, jätsime endast maha hästi jälitava raja, mida mööda oli võrdlemisi lihtne meile järgi jõuda.

Mina liikusin kõige ees ja aeg ajalt tükkisin natuke pikema sammuga olema ja kadusin võserike vahele. Selle ajaga kui teised järgi silkasid, kuulasin ümbritsevat loodust. Vaikus, lausa surm vaikus, ühel üksikul korral oli kuulda kauguses ronkasid. Majandustegevusega kaasnev vaikus on paljuski hirmutav kuna ma ei tea, kuhu see meid lõpuks välja viib.

 

 

 

Lootust ei tohi kaotada

Kuuldes ronkasid kauguses, oli see minule ikkagi lootus, uus elu on tärkamas. Ronkadel kooruvad pojad märtsi lõpus või aprilli alguses ja ronga pesa leides tasub jätta metsameestel lindudele puhvertsoon (10 meetrit). Olen mandril leidnud korduvalt siiski hiireviu ja ronga pesasid, mis kõiguvad üksiku säilikpuu ladvas kuna mingit puhvrit ei jäeta pesa ümber - seadus seda ei nõua. Tulemuseks on see, et lähima viie aastaga murdub enamasti puu koos pesaga maha ja sellega koos lootus, et lähiajal miskit paraneks, aga loodus on visa ja vanalinnud ehitavad uue pesa ning kõik algab uuesti. Aga kui pole enam metsamassiivi kuhu pesa rajada, siis oleme jõudnud lõpp-punkti, millest välja saada on raske.

 

Hiiumaa looduse lõpp-punktid

Metsamatk oli 17,2 km pikk ja seda läbides sai selgeks, et vanemailmelisemad Hiiumaa metsad on üsna tõsise raiesurve all nii RMK hallatavatel aladel, kui erasektoris. Matkal läbisime korduvalt alasid kus metsa oli maha raiutud üle 10 ha ja leidus ka näiteks üle 20 ha suurune ala, mis oli lühikese ajaga vanast metsast tühjaks raiutud. Sedamööda oleksime saanud vantsida ca 1,5 km, aga kui ma olin 500 meetrit sealt kaudu läinud, sai minul hingeliselt mõõt täis ja suunasin matkaseltskonna vanemaealisse metsa, kus juba oli alusmetsa raie tehtud, et seegi saaks maha raiutud lageraiega. Raied tehakse väga lühikeste ajahüpete tagant ja kui uued lageraieteatised ka ära realiseeritakse, on maharaiutud ala suuruseks juba üle 30 ha. 

 

 

 

Kuidas selline loodusvaenulik raiesüsteem Hiiumaal üldse võimalik saab olla? Kogu süsteem on üles ehitatud seadustele, mis on teatavasti inimeste endi tehtud. Kui mets loetakse seaduse alusel raielangil uuenenuks, saab selle kõrvale uuesti lageraie sisse raiuda. Seaduslik alus võimaldab sedalaadi looduse laastamist hiigelmastaapides ka Hiiumaal ja toon ühe näite seadustest, mis avab ukse 30 ha suurustele raiealadele. 

 

§ 16. Metsa uuenenuks lugemiseks nõutav puude minimaalne arv hektaril ja arvesse võetavate puude minimaalne kõrgus

1) Mets loetakse uuenenuks kui hektaril kasvab vähemalt 1500 0,5m kõrgust ja kõrgemat harilikku mändi või vähemalt 1000 0,5m kõrgust ja kõrgemat harilikku kuuske või vähemalt 1500 0,5m kõrgust ja kõrgemat harilikku tamme või vähemalt 1500 1,0m kõrgust ja kõrgemat muud metsa uuenenuks lugemisel arvesse võetavat puuliiki.

Huvitav on veel seegi, et mets hakkab seaduse alusel 1,3 meetrist, aga toimiva metsaökosüsteemi maha raiumiseks on vaja kas või 0,5 meetri kõrguseid puukesi raieküpse metsa kõrvale ja võibki juba harvesteri peale saata, et järgmised metsalad saaks maha raiutud. Kuni metsaseadus kubiseb JOKK-skeemidest, on Hiiumaa metsade saatuseks valdavas enamuses saada maha raiutud, selles pole mul enam kahtlustki. 

 

Sealsel 20 ha maharaiutud alal oli veel üks asi, mida täheldasin. Osad langid olid uuenenud vegetatiivsel teel (kännuvõsust) ja kui raiekände oli ca 500 tükki hektari kohta ja ühest kännust sirgus välja 7 võrset, siis need kõik loetakse uuendamise arvestusse sisse ja saadakse mitu tuhat väikest puud, mis tegelikkuses tulevad ainult ca 500 kännust. Sedasi seaduse järgi on mets uuenenud ja lubatakse kõrvale uus lageraie, aga looduses on suurem osa lageraielangist ikka lagemaa ja kännuvõsust tulnud sookask pole mingi tulevikumets. Kurvaks teevad sellised vaatamisväärsused Hiiumaa looduses, kuna see pole tulevastele põlvedele metsakasvatamine, vaid oma taskute täitmine. 

 

 

 

RMK raiub ka Hiiumaal looduskaitsealust metsa

Üle Eesti on üsna problemaatiline, et uuendusraied tehakse ka looduskaitsealadel ja ennekõike on raied majandustegevuse eesmärgil tehtud, kuna looduskaitse kaitse-eeskirjad lubavad sedalaadi tegevust Eestis. Hiiumaa pole mingi erand selles osas ja RMK on raiunud ka Leigri looduskaitsealal. Ühest küljest on see kurb teadmine, aga Eesti Metsa Abiks pingutab selle nimel, et looduskaitsealad saaks majandustegevuse raiesurve alt välja. Loodusel peab olema oma varjupaik, kuigi hetke looduskaitsealad tagavad kaitstavatele liikidele ainult ellujäämise koha, on see siiski parem kui mitte midagi ja iga tehtav uuendusraie looduskaitsealal seab ka selle eesmärgi ohtu.

Põdrale ja hirvele annab metsaraie Hiiumaal elupaikasid ka looduskaitse alale

Ühed vähesed, kes Hiiumaa metsa hävingust kasu lõikavad on sõralised (põder, hirv ja metskits), metsafirmade kõrvalt. See toidubaas, mis rajatakse sõralistele ületab igasuguseid ootusi ja hirved elavad Hiiumaal üsna hästi. Mõistagi, kus on palju toitu, seal on ka suuremahuline paljunemine tagatud ja kui hirvi on palju, on ka konflikt inimese ja looma vahel kerge tulema. Olen kuulnud, et metsaomanikud ei ole üldse rahul hirvede kõrge arvukusega, kuna söövad istutatud taimed metsas ära ja ka põllumehed kurdavad suure arvukuse üle. Kuid ära unustatakse tihti see, et süüdi pole hirv metsas, vaid inimese loodud süsteem. 

 

Matkal aga tulid hirved igati kasuks, kuna noorendikud olid lörtsi lume alla mattunud ja sealt läbi ronimine oli üsna ebameeldiv, eriti seetõttu, et olin veel kõige esimene, kes teed juhtis. Ühel hetkel ilmus kolm hirve ei tea kust (jälgede järgi oli neid kolm tükki) ja läksid täpselt selles suunas, kuhu meiegi suundusime ja nad nagu väikesed lumesahad, raputasid oma liikumisega võsa pealt lund maha ja lihtsustasid oluliselt sedasi meie liikumist. Loomadest kohtasime kokku ainult nelja metskitse ja jälgede järgi võis oletada, et meie jäljerajad ristusid 17 km pikkusel matkal kaheksa hirvega. Kuid siiski loodus ei koosne ainult hirvedest ja metsaraie ohustab rohkemal arvul liike, kui on raiemajandusest kasusaajaid.

Hiidlased on üsna rahuliku loomuga ja kogenud matkakaaslased, väga ei räägi, mida nad Hiiumaa metsade üleraiest arvavad, aga teravaid noote siiski esines ja hiidlaste mure oma metsa pärast kasvab. Otseselt keegi pole metsa raiumise vastu, aga kui see läheb juba nii mastaapseks nagu Hiiumaal juba on, siis valulävi hakkab igati kätte jõudma. 

 

Ka Fred Jüssi, kes on elanud samuti mõne aasta Hiiumaal, on avaldanud üsna selgeid ja arusaadavaid mõtteid Eesti looduse kannatuste kohta. “Kuidas saab keegi olla nii rumal, et mõelda: «See on minu maa, teen siin, mis tahan! Saen metsa maha, tapan kõik loomad.» Juba moraalselt ei pea ma seda õigeks. Teisest küljest on omanikke vaja, ilma ei oleks üldse korda majas. Inimene ei ole veel valmis, et hoida seda, mis talle ei kuulu.”

Mõelge Fred Jüssi sõnadele ja ehk leiame Jüssi mõtetest elutarkuse, mis aitab siinset loodust lõpuks ka hoida.

 

 

KÕIGE ILUSAM KEVADNÄDAL EHK "OOD KARANTIINILE" - Jaagup Kippar

 

 

 

Foto: Jaagup Kippar.

 

Kõige ilusam kevadnädal ehk "Ood karantiinile".

 

Eelmisel reedel näitas ilmateade Valgamaale siia nädalasse +15. Mõne päeva olin mõtet vaaginud ning jõudsin järeldusele, et kas nüüd või ei niipea - lastega kevadine koolivaheaeg maakodus tegutseda. Tellisin ülikooli videoloengute pidamiseks "üle õhu" tugevama paketi, pakkisin laupäeval auto mitmesugust kraami täis ning pühapäeval nina lõuna poole. Neli hauda tee peal korda, Võrtsjärve ääres Emajõe lähtme vaatetornis pilk kaugele ning võiski saunaahjus tuld tegema hakata. Pikk ja sügav uni ning hommikuks kokku lepitud lõputööd kirjutava üliõpilasega videokõne - mis ühtlasi tõehetk, kas kannatab õppejõu ametit ka Väikese Emajõe kaldalt pidada - või tuleb ruttu päevaste loengute tarbeks parem ühendus leida ning vastu ööd linna tagasi põgeneda. Pilt paistis ja jutt liikus vähemalt sama hästi/halvasti kui Nõmme ühenduse puhul, nii et plaanimise juures suurim mure oli murtud. Keskpäeval algavaks loenguks sättisin end mugavasti võrkistmesse kiikuma ning see sai ka nädala jooksul põhiliseks töökohaks. Verandat ehitades unistasin, et ehk õnnestub millalgi seal mugavasti istuda ja programme kirjutada. Et ühtlasi kaamera pilti edastamas, mikrofon suu juures ja kõrvaklapid peas - selle peale ei tulnud 2006. aastal nurki maha mõõtes kuidagi. 

 

Tunnid ja vahetunnid

 

Järgmisel hommikul panin ühe kampsunikihi jope alla lisaks, sest hoolimata kalendri kohta küllalt soojast ilmast püsin videoloenguid pidades siiski tunduvalt rohkem paigal kui klassis ning selle peale lähevad liikmed kergemini jahedaks ja kangeks. Keskpäevane päike aga asus vaikselt riidekihte seljast meelitama. Vahetundidel said muud kevadised tavapärased maaettevõtmised ka joonde - pump kaevu juurde tagasi kruvida, päikesepaneelidest soe vesi boilerisse ning tuulega lahti löönud tõrvapapiosa katusel paika. Pillitunnid pidasin leiliruumist, ühe õpilasega aga tunniühendus telefoni kaudu ning selle jooksul jõudsin üle põllu jõeni ja tagasi jalutada muudkui kuulates ja kommenteerides, et mis ilusasti, mis aeglasemalt, kus vaja tähelepanelikumalt rütmi ja noote hoida. Teekonna juures jõudis ka kevadiselt ringutavaid mesilasi ja paarituvaid konni jälgida. 

 

Tavalised kevaded.

 

Kevadised maalkäigud kuni jaanipäevani kipuvad enamasti kuni paari tunni täpsusega ette teada olema ning üldiselt on kogu aeg kiire-kiire-kiire. Lihavõtte ajal õnnestub sageli poole aasta jagu küttepuid saagida ja lõhkuda. Öeldakse küll, et Suurel Reedel iga raginaga töö on nagu kruvi ristile ning vaikne laupäev hoopis tasane päev - aga kui need sinnakanti ainukesed vabad päevad, siis parem ikka saada nendega talve jooksul murdunud puud juppideks ja kuivama, siis vähemasti midagi sügisel ja järgmisel kevadel võtta. Maipühadel peenrad kaevata ja osa kraami külvata, heal juhul veel veidi võsa maha võtta, mida ikka iseenesest juurde tuleb. Edasised nädalavahetused panen juba varakult suurelt omale üle nädala kalendrisse, et Maalkäik. Kui mõni Tartu-, Võru-, Valga- või Mulgimaa esinemine sinna sisse tuleb, siis saab need mõned laupäevaõhtused tunnid sealt veel kuidagi näpistada. Kui aga põhjarannikule tegemisi pakutakse või suisa tungivalt nõutakse, siis kipun seda nonde nädalavahetuste kohta kui isiklikku rünnakut võtma. Isegi näeb päevakava ette, et reedel hilisõhtul maale, laupäeval päevajagu rohimist ja kõplamist, pühapäeval pärastlõunani niitmist ning nõnda tagasi, et heal juhul südaööks linnas voodisse saab, et järgmisel hommikul kes klassi, kes klassi ette jõuaks. Alles pärast koolide lõppu, informaatikute suvepraktikat ning jaanipäevaümbruse esinemisi selline aeg, kus võin omale suuremate süümepiinadeta lubada mõnda aega verandal ripptoolis jalgu kõlgutada ning pilvi ja puulatva vahtida. Nüüd aga nädal, kus saan päevad otsa võrkkiikuda ning seda ei peetagi tööluusiks. 

 

Koduõppe kiitus.

 

Kogu selle koduõppe looga olen üllatavalt rahul. Nii laste kui õpetaja poolt vaadatuna. Ja just sellisena, et on kõrgemalt poolt määratud, kõigile ja korraga. Kui muidu õppuritele kirjutaksin, et teate, ma ei viitsi loengu pärast läbi Eestimaa Tallinna ja tagasi sõita - siis arvataks arvatavasti, et õppejõud on segi läinud. Ja eks lastel vaadataks ka koolis üllatunud pilguga, kui (e-)päevikusse kirjutaksin, et ilusa ilma tõttu loeb õpikut maakodu verandal kasepuu all. Nüüd aga võib rahumeeli tavapärase 5.55 asemel ärgata 7.30 ning ikka jõuab enne hommikul kaheksast tundi kõhu täis süüa ja õigeks ajaks õpilaste ees olla. Eks mõnel edeneb nobedamalt ning mõnel vähem, kuid see on ka tavalise klassitunni puhul nõnda. Mure korral ekraani jagades on kaasüliõpilasedki lahkesti valmis aitama ning mõnigikord leiavad omale juba tuttava veakoha üles enne õppejõudu. Oma lastel kipub koolitööga alustamine tüki hoovõtmist nõudma. Kui aga kord teema edenema hakanud ja põnevaks mõeldud, siis võib toimetamise püsivust jaguda kaua-kaua ning külge jääb palju enam, kui see tavalises koolitunnis õnnestuks. Poeg võttis põhjalikult ette ajaloovideod ning tütar maalimise, aga eks muudelgi teemadel õnnestub vahel süveneda. Sellegipoolest on hea meel, et lapsevanemana saan koolide koduõppe ajal kodus olla - ehkki enamiku päevasest ajast klapid peas ja mikrofon ees suhteliselt omaette verandal ning enamasti alles kolmveerand kuuest saan tõsisemalt laste ja nende kooliasjadega tegelema hakata. Olenevalt päevast ja ülesannetest, aga mõnelgi päeval läheb kummagi lapse kooliülesannete ühise uurimise peale paar-kolm tundi ning viimased õpetaja tellitud tööd saab üles laetud alles veidi enne südaööd. Et aga lastel koduõppe ajal hommikul kaheksasi tunde pole sattunud ning koolimineku peale ka aega ei kulu, siis magavad nad oma uneaja täis paremini kui tavaliselt. Ühtlasi leian, et selline ühine õppimine on vajalik ja kasulik võimalus. Eks tuleb muulgi ajal ette, aga praegu võin öelda, et kolmanda ja viienda klassi teemad on igati tuttavad. Ja ühine ajaloo õppefilmide vaatamine ja analüüsimine vähemalt sama kasulik kui Uno või mõne lauamängu mängimine. Kui kuulen meediast kurtmist, et kas ikka peab nii palju asju kinni panema - siis mu meelest on igati mõistlik, et on kodus nii lapsed kui vanemad ja saab vaikselt lisaks hulga poolikuid asju joonde ajada, mis muidu ripakile jäänud. Kondiitriäri või rõivapoodi pole mu meelest põhjust praegu üksikute klientide pärast lahti hoida. Kui kinni, siis kinni ning ei kulu raha ka toorainete tellimise, vedamise, kütmise ja koristamise peale. Kui ilmaasjad jälle liikuma hakkavad - eks siis jõuab pirukaid rohkem küpsetada ja süüa. Kel praegu isu peale tuleb, sel jahukott ja praeahi kodus olemas. Tuttavate peale mõeldes enamikul ikka mitu tegevusala ning mõtet siis praegu sellel suunal enam toimetada, mis rohkem edeneb. Või kui muid väliseid tellimusi pole, siis saab kasvõi kodus rahus remonti teha või ehitada ja selle pealt kokku hoida, et pole vaja hiljem asjamehe tellimiseks varusid koguda. Eks omal ole ka lisaettevõtmiste ärakukkumise tõttu teenistus mõnevõrra väiksemaks jäänud - samas kui nüüd kord nädalas kärutäis toiduaineid koju tuua, ise keeta ja küpsetada ning "niisama" ei saagi kulutada, siis jääb alles vähemasti sama palju kui muidu. Sellist võimalust kevade otsa lastega koos tegutseda ja põhjalikult õppida võibolla enam ei anta ning mu meelest on see mõistlik võimalikult hästi ära kasutada. 

 

Õhtused tähelepanekud

 

Praegusel maanädalal jalutasin päevatööde lõppemise järel igal õhtul looduses ringi. Märkan mõndagi, mis tavalistel aastatel pole silma jäänud. Siiani arvasin, et valged ööd hakkavad mai teisest poolest - pärast seda kui ülikoolis põhiloengud läbi saavad ning algab eksamite ja praktikate aeg. Vahel veidi märganud ka roheliste rattaretkel, mis sageli mai teisele nädalavahetusele end sättinud. Esmaspäeval ringi kõndides tundus õhtu tavapäraselt pime olema. Teisipäeval tundsin, et midagi on imelik - kell juba 22, aga võib täiesti rahumeeli koperdamata ringi jalutada. Õhtul kiikasin igaks juhuks kuukalendrisse, et äkki me kaaslane kusagilt salamisi helendab vastu arvepidamist. Täielik must ring ehk kuu loomise aeg, aga õues hele ikka. Kui neljapäeval samal ajal veel jupi maad heledam oli, siis tabasin ära, et ongi päikesekuma. Lihtsalt pole varem teadlikult sattunud seda lampidest kaugel ja avara põllu peal aprillikuus jälgima.

Linnuhääli ka mitmesuguseid. Mõned tuttavad ja õhtul mingil kellaajal ka päris väikus. Siiamaani aga nuputan, kes võis olla õhtuse jalutuskäigu ajal must korra üle lennanud varese ja pääsukese ristsugutis. Nii haki suurune. Tumedapoolne, aga ega sellest hämaras päris aru ei saa. Ja häälitsuseks kraaks-kraaks-kraaks-vidiit. Kolm sekundit ja mõnikümmend meetrit vahet ning uuesti kraaks-kraaks-kraaks-vidiit. Päeval põhjust jälgida, kuidas kotkas heinamaal konni taga ajab. 

 

Pipi ja koolivaheaeg.

 

Praegune koolivaheaeg igati hea puhkus nii lastele kui vanematele. Uudistest loen, et muretsetakse, et lastel pole äkki sel ajal miskit teha. Kõrvalt jälgides ja vahel kaasa lüües paistab tegemisi jaguma piisavalt ja rohkemgi. Näha, et arvutimängudest saab vahel isu täis küll. Siis tullakse õue heeringat, (palli)kulli ning "tõde ja tegu" mängima. Eilne soe päev oli veesõja päralt, aga pärast läksid ikka hea meelega sauna soojenema. Loetakse õnneks praegu ka - igal õhtul seitsmest kaheksani on lugemistund. Võibolla pikema aja peale saaks niimoodi mugavaks muutuda ning koolivaheaja sära kaotaks oma võlu. Paari päeva pärast eesootav koolinädal aga teatab, et tuleb jälle usinaks hakata, töövihikuid täita, raamatupeatükke jutustada ning need videotena õpetajale saata. Nii on igati selge põhjus veel viimaseid vabu päevi nautda. Ja nautida on põhjust, sest ettevõtmised paistavad ilusasti tasakaalus olema. Nagu juba Pipi teadis, et koolivaheaja saamiseks peab ka usinasti koolis käima. 

 

Kokkuvõte.

 

Isa ehitas hea kakskümmend viis aastat oma maakodu mõttega, et kui kord pensionile läheb, siis saab seal ka kevadel ja sügisel pikemalt olla. Eks veidi sai ka, aga mingist ajast ei lasknud tal tervis enam kõike teha mis tahtnuks. Mul nüüdseks kakskümmend ehitusaastat selja taga ning nüüd võin vähemasti pensionipäevini mäletada, et 2020. aastal pidasin terve koolivaheaja maakodu veranda ripptoolist loenguid ning jälgisin koos lastega kevade tulekut vahetult nii päeval kui õhtutundidel. Kõik tänu karantiinile!

 

2020.

 

PRESSITEADE - Eestimaa Looduse Fond

 

Väike-puanalamesklane.
Foto: Indrek Tammekänd.

PRESSITEADE
Eestimaa Looduse Fond
16.02.2021

Raport: riigimetsas on raiutud kümne aastaga 5700 ha kaardistamata vääriselupaiku

Täna, 16. veebruaril avaldatud Eestimaa Looduse Fondi (ELF) raport toob välja, et riigimetsas on kümne aasta jooksul raietega hävitatud 5700 hektarit ehk rohkem kui kolme Naissaare jagu kaardistamata vääriselupaiku. ELF soovitab värske raporti valguses asuda viivitamatult vääriselupaiku laialdaselt kaardistama, teha RMK tegevustes olulisi parandusi ning juba raiutud alad kompenseerida.

Vääriselupaigad (ka VEP) on suure loodusväärtusega elupaigad majandatavas metsas. Nendel mõne hektari suurustel vana metsa aladel leidub sageli haruldasi, ohustatud või kitsalt kohastunud liike ning nende kaitse on metsaelustiku seisukohalt võtmetähtsusega. Riigimetsas on VEPide kaitsmine seadusest ning FSC sertifikaadist tulenev kohustus ning seal raieid teha reeglina ei tohi. Suurem osa teadaolevatest vääriselupaikadest kaardistati sajandivahetusel, kuid toona jäi leidmata hinnanguliselt üle poole VEPidest. Kaardistamata vääriselupaigad on tulenevalt suurest raiesurvest ohus, sest tegemist on ammu raieküpsuse saavutanud metsadega.

Raportis “Kuhu kaovad meie vanad elurikkad metsad? Kaardistamata vääriselupaikade hävimine riigimetsas 2010-2019” on välja toodud, et ametkonnad ja RMK on vääriselupaikade kaardistamisega kahetsusväärselt venitanud ning seda lausa takistanud. Olukorras, kus suur osa vanadest elurikastest aladest oli ametlikult kaardile kandmata, määrati neid aastate jooksul massiliselt lageraiesse. Nõnda on kõrge kaitseväärtusega metsadest raiutud raportis vaadeldud kümne aasta jooksul hinnanguliselt 1,5 miljonit tihumeetrit puitu. Iseäranis palju on kõrge loodusväärtusega metsaalasid hävitatud 2019. aastal, kuigi RMK lubas toona avalikult, et hakkab taas laialdasemalt vääriselupaiku kaardistama ja kaitse alla võtma. RMK metsakorraldajad on küll viimastel aastatel teinud tänuväärset tööd uute VEPide kaardistamisel, kuid samal ajal on RMK juhtkond takistanud väliste ekspertide kaardistatud vääriselupaikade keskkonnaregistrisse jõudmist, suurendades nii riigiametnike halduskoormust kui aeglustades kogu vääriselupaikade kaardistamise protsessi. 

ELFi juhatuse esimehe Tarmo Tüüri sõnul on taoline vastutustundetu loodusväärtuste hävitamine lubamatu. “Selleks, et meie viimased elurikkad vana metsa killud ei kaoks, tuleb veel leidmata vääriselupaigad viivitamatult kaardistada. Kiiduväärne, et see plaan on koalitsioonileppes kirjas ning loodetavasti toetab keskkonnaminister igakülgselt kõigi osapoolte ühiseid jõupingutusi selle ülesande täitmisel. Juba maha raiutud aladest sündinud looduskahju kompenseerimiseks tuleb hoida vanu metsi, mis järgnevate aastakümnete jooksul vääriselupaikadeks kujunevad,” rääkis Tüür. “Seni on RMK vanade metsade hoidjana paraku ebaõnnestunud. Elurikkuse kaitset nähakse kui saamata jäävat puidutulu ning kompetents ja motivatsioon vääriselupaikade leidmiseks on madal.”

Värskest raportist leiab ülevaate vääriselupaikade taustast ja ajaloost, analüüsi riigimetsas seni kaardistamata vääriselupaikade hävimisest aastatel 2010-2019, näiteid raiesse määratud väärtuslikest metsaaladest ning ettepanekud vääriselupaikade kaitse tõhustamiseks. Raporti väljaandmist toetasid Eesti Keskkonnaühenduste Koda ja Sigrid Rausing Trust. 

Raportiga saab tutvuda siin: www.elfond.ee/mets/vep-raport

Fotosid vääriselupaikadest teate juures kasutamiseks leiab siit.

Rohkem infot:

Tarmo Tüür

Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees

tarmo@elfond.ee

Tel. 5341 1020

Liis Kuresoo

Eestimaa Looduse Fondi metsaekspert

liis.kuresoo@elfond.ee 

Tel. 5624 3102

LIBLIKATEST NÄORAAMATUS - Neeme Sihv

 

 

 

Foto: Nikolai Saalits.

 

 Grupp Eestimaa Liblikad näoraamatus on inspireerinud väga paljusid inimesi rohkem märkama ja pildistama seda maailma ja oluline on, et sellega antakse tänuväärt infot ka lepidopteroloogidele.
Aga loomulikult on tegutsemine vastastikune ja nemad annavad jõudumööda tagasisidet ka postitajatele.

 

 

 Keegi maiustab tshilliga.
Foto: Ellu Vibur.

 

 

 Karusmarja-tähnikvaksik.

 

Foto: Aivar Sokk. 

 

 

Vaariaka-aiaöölane.

 

Foto: Tarmo Teppe.

 

 

 

Kevadpaabusilm.

Foto: Heidi Hanso

 

Nii ongi iga näoraamatu EESTIMAA sarja gruppide puhul rõõmustavaim, et nii paljude jaoks avaneb uus maailm ning leitakse uusi huvialasid, mis üksiti abiks ka teadlastele.

 

Grupi link:

 

https://www.facebook.com/groups/317309221735018

 

 

 

 

MERIKOTKA SURM RAUDTEEL - Neeme Sihv

 

Fotod: Jürgen Ruut.

MERIKOTKA SURM RAUDTEEL

Hiljuti jõuti Edelaraudteel niikaugele, et remonditi ära viimane viletsas seisus raudteelõik kasutataval Viljandi raudteel, Lelle ja Türi jaamade vahel, mille tagajärjel on rongide liikumiskiiruseks olenevalt lõigust 100-120 km/h. 

Teadaolevalt on see üks sagedasem loomade liikumisradadega ala raudteetrassidel, eriti Lintsi ja Mädara jõgede vahelisel alal, sarnaseks saab pidada ehk vaid Haapsalu raudteel lõiku Ellamaa peatuse ja Risti jaama vahel. Et keskkonnateemade hulgas on tihti jutuks hukkuvad ulukid ja linnud teedel, siis on teema ka kõrgendatud tähelepanu all. Vähemalt loodusehoidjate poole pealt, ametkonnad on endiselt üpris ükskõiksed. Nii ka seekord. Ometi, igal aastal seal puruks sõidetavate suurulukite arvu saab lugeda kümnetes ning see ei ole ametkondadel teadmata!

Kui veel mõned aastad tagasi arvati, et aastas on teedel kokkupõrkeid loomadega 3000 ringis (jäämäe veepealne osa), siis  Postimehe andmetel ulatus mullu arv ligi 5500-ni. Liikluskindlustuse Fond, mis registreerib vaid kaskojuhtumid, pakkus hukkunud loomade koguarvuks isegi 10 000 looma aastas ( https://www.accelerista.com/keskkond/10-000-soiduk-ja-loom-onnetust-aastas/ ). Raudteelt on aga statistika osakaal väike, sest enamasti kokkupõrgetest ei teatata. Ja kui ka teatakse, on asjal veel üks aspekt, mis iseenesest ka mõistetav - loom jäetakse loodusesse n.ö. loomuliku "kaduva teed" ehk söögiks teistele. Iseenesest on see loomulik, sest ega üpris purukssõidetud suurulukeid ei saagi nii lihtsalt ära vedada, raskesti ligipääsetavatest kohtadest eriti. Küll aga on see läbi ajaloo kaasa toonud uute loomade ja lindude hukkumisi. On minulgi olnud Kaarepere ja Tabivere jaamade vahel juhus, kus 100 km/h sõitnud rongi lähenedes tõusis teeveerelt lendu merikotkas, õhuvoos kandus vaevalt meetri kaugusel esiaknast üle katuse ja vist jäi ellu. Tagasiteel ma teda ei leidnud. Kolu metsade vahel merikotkal nii hästi ei läinud! Mainitud kandis nähtud ka karu loomajäänuste kallal maiustamas.

Teavitasin nähtud eeldatavast merikotkast Urmas Sellist MTÜ Kotkalubi, piirkonnast pärit klubi liige Jürgen Ruut sai ära käia ka kohapeal, et veenduda, millise liigiga tegu, kas ehk rõngastatud isendiga jms. Õnnetu hukkumise "põhjustaks" oligi siis varem tõenäoliselt rongilt löögi saanud põder. Või põhjustajaks hoopis "porgand"? Kindlasti mitte, sest rongi "roolis" istudes pole enam suurt midagi teha sellistel puhkudel. Eriti kui arvestada, et nende "porgandite" puhul on kaugtulede puhul tegu väga hädiste lahendustega. Muide, ka seda, milliseid kaugtulesid on rongidel vaja, teavitasin ametkondi enne uute rongide tellimist. Taas tähelepanuta, sest vastuses teatati, et "tuled vastavad kõikidele nõuetele". Mis sest, et loomi ja ka inimesi raudteel nähakse seetõttu sageli väga hilja....

Jälgede järgi võis arvata, et merikotkas polnud seal esimest korda toitumas ning nähtudki teda ka eelnevalt.

On see vältimatu? Kindlasti mitte! Juba enne raudtee remonti küsisin siin-seal mitmelt ametkonnalt, kas lõigule plaanitakse loomatunnelit! Seda oleks ju odavamalt võimalik teha mingi vooluveekogu kallastel? Mitte üks osapool, ei Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Keskkonnaministeerium ega keegi teine isegi ei kommenteerinud! Ka Edelaraudtee loomupäraselt ei huvitunud.

Loomatunnel sellises piirkonnas ja piirdeaed tähendaks aastas kümnete loomade ja seega ka lindude ellujäämist! On siin ametnike süüd? Kahtlemata! Ning võib olla kindel, et tapatalgud jätkuvad! Või ilmnevad kunagi muutused? Lähimas plaanis planeeritakse kuni 160 km/h liikuvate rongidega Ellamaa - Risti lõigul loomatunnel ja aiad?

Eriti kurb on see minu jaoks seetõttu, et olen aastaid jõudumööda Ornitoloogiaühingu tegemistes kaasa löönud ning erilise huviga püüdnud jälgida MTÜ Kotkaklubi tegemisi. Juba ajast, kui Urmas Sellis, manalateele lahkunud Einar Sellis jt aitasid n.ö. kotkamõõnast üle saada, ehitades neile kümneid pesasid ja panustades muudmoodigi.

Neeme Sihv

**********************************

Mitte üheltki osapoolelt pole näha grammigi aktiivsust Ellamaa - Risti jaamavahel aia paigaldamiseks ja loomade läbipääsu tagamiseks.

ÜKS TAVALINE VALGUSE JA PIMEDUSE TALVINE PÄEV - Kaili Mikk.

 

ÜKS TAVALINE VALGUSE JA PIMEDUSE TALVINE PÄEV - Kaili Mikk

Üks tavaline, talvine päev.

Ärkan hommikul selle peale, et lae peal hakatakse voodeid kokku panema. Mürts, põnts, tümm-tümm. Hetke pärast kostab tooli lohistamist mööda minu lage. Nojah, eks nemad ise sääl üleval, on kindlad, et see, kus nad oma toole-taburette vastu paneeli veavad, on põrand. Aga mina tean, et see on minu toa lagi.

Vaatan kella, kell on pool seitse, enne päikesetõusu. Sirutan end, ringutan, lükkan teki pealt ja tõusen voodiservale istuma. Istun sedasi, natuke aega und silmast pöidlanukkidega minema nügides.

Kusagil hakkab kopsima üks saba. oi, see ju mu oma koera saba. See saba käib kop-kop-kop vastu seina, vastu uksepiita, lõpuks vastu minu sääri, mis üle voodiserva põranda poole kõlguvad. . Terehommikust, terehommikust!

Koperdan, ikka veel unehärmasena vannituppa. Ja nüüd kiiresti: külma vee kraan lahti ja pahinal jäist vett näkku, kaela, selga... Huuhhh!!! Talv on tore, torust tuleb päriselt külma vett, ikka täidsa külma!

Duši alt pääsnuna, kuivaks nühituna, kärmelt kampsunid selga, karupüksid jalga, mantel ülle, saapad varvaste ümber, koer rihma ja rakmeisse ning õue!

Kõnnime koeraga mööda lumekonarlikku kõnniteed. Parkivate autode ninad rohkem või vähem meid tervitamas. Keegi tuleb vastu. Puhub suitsu mulle vastu. Köhatan. Puhub uuesti. Astume edasi.

Majadeesine kõnnitee saigi otsa. Seisatame randi peal, et alustada teeületust. Peame saama üle majadevahelise sissesõidutee. See on hommikuti üpris tiheda liiklusega kaetud. Seisatame, ootame. Näh, tekkiski väike vahe autodevoolu. Lipsame kärmesti üle tänava. Aga oh jamajamajama. Teisel pool ei ole sugugi lihtne kõnniteerant, millele astuda. Ei, seesinane kõnniteerant on kaetud lumega. Vähe sellest, lumi on aetud valliks. Selliseks, mulle nii vöökõrguseni ulatuvaks.

Taon oma saapaninasid ja kandasid ohvriks tuues valli sisse pisikese jalgrajakese, et oleks kergem üle lumevallitõkke turnida. Toksin veel saapaninaga. Ühelt ja teiselt poolt, lükkan kõrvale suuri lumekamakaid, mille sahk oma sahkamisega tekitanud on. Liigume kõnniteel pargi poole. Korraga kuulen selja taga, justjust minu selja taga traktoripõrinat. Oi pekki küll, see kurivaim ajab lahti kõnniteed... Mul ei ole mitte kusagile eest ära põigata. Mitte kusagile. Mu kõndimistee kõrval on imekitsas mururibake, nii kümne-viieteist sentimeetrine, millest pool on hõivanud hõre hekiribi. Hekinatukese taga on kohe kooli staadioni võrkaed. Teisel pool kõnniteed on eelpool kirjeldatud lumevall ja tolle taga autosid täis sõidutee...

Midagi ei ole teha, tõmban koera tihedalt enda vastu, surun end nii valusalt, kui saan, seljaga vastu võrkaeda. Ai, mingi oks jäi täpselt keskselga mind valusasti suskama.

Seisame sääl ja loodan südamest, et me kõik elusa ja tervena kõnniteele ära mahume. Et me kõik jääksime ka elusaks ja terveks.

Traktor võtab hoo maha, sõidab imeaeglaselt, mootori vaiksel tuksumisel, meist mööda. Seisan, hoian hinge kinni. Koer näib taipavat, et tuleb olla tihedalt mu jalgade vastu surutuna vagusi.

Oehhh! Pääsesimegi elusa ja tervena kõik! Isegi traktor sõitis rõemsal põrinal edasi.

Jätkan koeraga oma teekonda hommikuse pargiringi poole.

Enne parki jõudmist vaja veel üks kaheosaline, tiheda liiklusega sõidutee ületada. Kamandan koera: Otsi rant, näita ranti, näita, kus on rant. Oh pagan, mingeid rante ei ole tunda lume alt. Valle ei ole, aga madalaid rante ka pole ei tunda ega koeralegi näha.

Seisatan iga kahe tibusammu järel, kaabin jalaga maad, nagu peru obene. Nojah, perust obesest eristab mind see, et ma ei vehi peaga ja ei pruuska vahtu suunurkadest pritsides. Aga kirun vaiksel häälel küll, et pagan, kus see rant on, aita mind Dalii. Nii me kahekesi tibusammul ranti otsime.

Lõpuks jääb üks auto meie ees seisma, annab teed. Lehvitan talle ja lippame kiirelt üle tee. Nüüd tuleb ainult teine teepool veel ületada.

Autod, autod, autod, autod... Siis halastab keegi meile, peatab oma masina ja lubab meil teeületusega edasi liikuda. Ai, pagan, teisest sõidureast läheneb keegi sellise kiirusega, et temal ei näi küll mingit kavatsust esimese auto eeskujul vöötrajal liikujat üle tänava lasta... Hüppan sammu tagasi. Kuulen,kuidas kiirelt lähenenud auto pidurdab ja lõpuks jääb seisma. Otse meie ees. Seal, kus veerand sekundit tagasi mina koos koeraga olin.

Natuke higistamist, kolm korda sügavat sissehimgamisharjutust ja jooksuga üle sõidutee.

Laseme koos koeraga pargis oma pingetel langeda. Loobin Daliile oksa, tema toob selle mulle, et ma uuesti toda vitsa tema jaoks eemale viskaksin.

Aeg tagasi koju minna.

Tagasitee läheb pisut kergemalt, autosid selle va kaheosalise suure tänava pääl momendiks polegi. On hetk vaikust, mil kusagil kogu see masinavoog on mõne foori taga kinni. Meie õnn!!!

Enne lumevallist läbimurdmist, toksin rajakest veel pisut, et neid va kivistunud lumejurakaid ikkagi mitte jalgu ei jääks. Sest vahepeal on sahk, va sunnik, siit jälle läbi käinud. Minu hoole ja armastusega lumevalli sisse rajatud rajake, on uute lumejurakatega blokeeritud. Seisatame, ootame, et paar autot kodutänaval läbi lasta ja siis üle tee. Aga veel keegi tahab üle tee tulla. Ja just sellest kohast, kuhu olen oma saapavarvastega jalgraja toksinud. Sealt tuleb otse meile peale kaks väikest tüdrukut. Taandun kiiresti koos koeraga nende eest, sest avariid ei ole toredad. Ei ole need toredad ei autode ega ka jalakäijate vahel.

Järgmine samasugune käik on lõunaajal. Taas teeületused, lumevallid, autod...

Vahepeal jõuab üks kena inime meiega koos kõndida. Jalutab minu ja mu koera kõrval. Seisatan, et lasta tal pisut meist ette jõuda. Ei, tema seisatab ka. Panen natuke sammu juurde, et siis ise veidi ettepoole sest kaaskõndijast saada. Nojah, ka tema lisab sammu. Raskeks teeb sellise kooskõndimise asjaolu, et lumine tee on kitsas ja mu koera väga huvitab, kes see niisuke inimeseloom meiega koos sammub. Astusin paar korda koerale käpa peale, no päris mitte peale, aga komistasin ta käppade otsa. Ei, kaaskõndija ei muuda ka selle pääle oma käitumist. Nii me sekeldasime ja jäselesime sääl oma viis-kuuskümmend meetrit koos tammuda. Lõpuks avastas võõras seltsiline vist, et kodust võib nii mööda kõndida. Ühtäkki, otsekut ussist nõelatud, kargas ta üle kõrge lumevalli. Kadus nagu peremehele varandust kokkukandev kratt, kuuvalgel ööl, endal lumi taldade alt tuiskamas...

Saime koeraga kahekesi vabamalt edasi liikuda.

Kodumaja juurde jõudes, ei pääse ma oma välisuksest sisse. Sest just selle koha peal, kuhu peaksin ukse avamiseks magnetinööbi toksatama, seisavad paar-kolm naisterahvast ja jutlevad magusasti. Seisame, ootame. Jutlevad. Seisame... Jutlevad...

Keerasin saapaninad teise suunda, läksin ümber maja jalutama, ehk vahepeal juhtub ime ja jutupuhujate lõualuud ja keelelihased väsivad.

Ringiga tagasi tulles, leidsin need daamid kohta vahetanud olevat: jätkasivad oma jutlemist seespool välisust. Ah, olgu, vähemalt ukseava on vaba.

Selline argine igapäevane päev.

Aga meid ootab ees jube sula, jäävihmad, lörts ja muu, mis elu huvitavaks muudavad..