HIIUMAA MATKA JÄTK - Virge Õuemaa
Teate, miks mulle veel meeldib matkal käia? Õigemini see põhjus on alati olnud, aga alles praegu tulid sõnad.
Mulle meeldib näha, kuidas matkaraja kaardile joonistatud jooned, teiste fotod ja lood minu jaoks ellu ärkavad. Matkaraja läbielamine ja -kogemine on palju enamat kui info, mida me rajakaardilt saame, teistelt kuuleme või piltidelt näeme. Matkarajal käib nende kohtade peal iga kord ise elu, mis on iga inimese jaoks ainukordne. Kaart ju ei edasta lõhna, maitset, heli ega vaadet, ükskõik kui hästi oleme marsruudi ette valmistanud.
Mulle meeldib näiteks kohutavalt paberkaarte vaadata. Kui teistel on bussis käes raamat, siis mul on mõnikord kaart. Tihti olen sellesse süvenenud niivõrd, nagu oleks tegu kõige pinget kruvivama suurteosega, mida tahaks ikka ja jälle üle lugeda ja lõpuks ka ise läbi elada.
Igal juhul tekitab see ootusärevust. Nagu nüüdki, kui mu närv ei pidanud enam vastu ja otsustasin jätkata Hiiumaa matkateed sealt, kus märtsis pooleli jäi.
Niisiis sõitsin hommikul bussiga Emmaste-Käina maanteele ja esimesed 19 soojenduskilomeetrit läksid lennates.
Ütlen kohe ära, et kindlasti ei plaani ma ka seekord matkateed lõpuni käia, sest olen oma suve paksult täis organiseerinud ja nii siis tulebki lähtuda ütlusest: tee midagigi, aga tee.... Vähemalt annan oma parima! 
Täna järjekordselt veendusin, kui väga meeldivad mulle muu taimestikuga ühte sulavad matkatee sildid, mis teepervedel pesitsevad. Juba nemad annavad põhjuse jalutama tulla...
Lisaks muule elule, mis ümbruses keeb, isegi kui see muu elu mind näeb, aga mina teda mitte. Mitu korda kuulsin, kuidas mingid pikakoivalised müdinal võsa vahele kadusid, ehkki nad juba olid võsas.
Karu ma ei kahtlustanud, sest mitmekesi nad poleks kindlasti olnud, kui need väidetavad Hiiumaa kaks karu just sõbrunenud pole. Vähemalt seni olevat nad toimetanud Hiiumaa eri piirkondades. Üks arvatavalt seal kandis, kus ka mina esimestel päevadel viibin. Aga ega neil ju palju valikuid polegi!
Veepuuduse üle siinkandis küll praegu kurta ei saa. Kraavid ja ojad, isegi põllud, on vett täis.
Pildil Tihu järv ja metsaonn on selle lähedal. Lisaks on siin veel ka Keskmine ja Kolmas järv ümbruskonnas. Autori fotod.
Ja nõnda leban siis praegu Tihu metsaonnis lavatsil ja heidan aeg-ajalt pilgu välja uksest, millest on saanud minu tänaõhtune ekraan, läbi mille näidatakse mulle kõige ehedamat loodusfilmi koos helide, lõhnade ja kui soovin, ka maitsetega.
Sääsed igatahes tunduvad küll väga ehtsad. Ma nüüd ei tea, kas ma tahangi, et loodusfilmikunst ka päriselt nii kõrge taseme saavutab.
Lõkkeplats metsaonni lähedal.
Kas olete kuulnud ütlemist: pohhuistide kokkutulek jäi ära, sest kõigil oli pohhui?
Hommikul ma esimese hooga ei teadnudki, kes ma olen. Ärkasin tunde peale, et kohe puhub tuul puud onnile virna, ja ma ei tihanud väljagi vaadata. Samas teadsin, et onni ma ju ka ei kavatse jääda. Niisiis otsustasin võtta pohhuistliku hoiaku ja piilusin uksest välja.
Päike paistis ja linnud vadistasid ja asi ei tundunud üldse nii hull. Ilmselt tekitab päikesepaisteline ilm kindlama tunde, kui peaksin puuga pähe saama.
Tegelikult on ikka nii, et telgis või onnis mõjub igasugune suurem tuulepuhang nii, nagu variseksid kõik puud mulle kohe kaela, samas kui puud lihtsalt tuule käes õõtsuvad ja sahisevad. Mida muud nad siis tegema peaksid?!
Kindlasti polnud mul suva sellest, et vähemalt paberkaardi järgi kulgeb matkatee jupp ka Sõru sadamasse. Ja kuna matkamine on minu jaoks püha toiming, siis ma ei saanud sohki teha, kuigi teadsin, et järgmisel päeval tuleb sama teed pidi tagasi vantsida.
Aga nagu ütles Fred Jüssi: et õppida midagi uut, tuleb käia vanu radu.
Nii osutus tänase teekonna pikkuseks 26,9 km. Ja ma ei osanud arvatagi, et sellest kujuneb paras võidujooks, sest plaan oli jõuda kohale enne, kui Sõrus asuv söögikoht suletakse.
Tahtsin oma silmaga kaeda seda mitut pidi mõistetava nimega kohta Esko baar.
Jalutamise ajal mõistsin, kui oluline tähtsus on olnud minu jaoks matkajuhil, kes teeb korrapäraste vahemaade järel puhkepause. Kui ma üksi käin, ei tee neid pause keegi, mina kõige vähem.
Ma ei julge tunnistadagi, et täna käis matkamine umbes nii: kõigepealt mõtlesin, et teen pausi tunni aja pärast. Siis aga tuli üks pikem sirge lõik ja ma ju ei tahtnud teha pausi teadmisega, et see mind ees ootab, juhuks kui see tüütuks kujuneb.
Niisiis plaanisin teha pausi pärast seda, sest selle keskel polnud ka pausil mõtet, aga siis jällegi tuli üks mõnus metsalõik ja seda ma ei jõudnud ära oodata. Ja nii edasi.
Ja no siis olin ma juba Nurste poele nii lähedal, et ma ei mallanud pausi teha.
Tagantjärgi võib öelda, et tegelikult olid sellised pikad sirgedki rajad toredad, võiks lausa öelda, et loovust ergutavad.
Nõnda olin ootamatult maha kõmpinud üle kümne kilomeetri. Aga usun, et see sai võimalikuks tänu kosutavale tuulele.
Ma isiklikult soovitan puhata pigem korrapäraselt, mitte alles siis, kui väsimus või janu tekib.
Tagatipuks ütles track, et mu tänane maksimaalne kiirus oli 8 km tunnis. No tõepoolest! Tundub kuidagi uskumatu.
Aga kui järele mõelda, võis ühel korral see tõesti nii kõrgele karata, aga pigem pean ka võimalikuks, et track luiskas, tavapärane oli ikka 4-6 km tunnis. Ja ma ei uhkusta sellega. Mulle meeldib ju tegelikult rahulik liikumine, kus saan rohkem ka loodusele keskenduda. Õnneks tekkis neidki võimalusi.
Aga suure maantee peal ehk oligi hea tempokamalt liikuda, et autode keskelt ja kõvalt pinnaselt ruttu ära saada. Mitte et liiklus liiga tihe oleks olnud.
Ilmselt see kahtlase nimega baar andis nii palju motivatsiooni. Või oli innu andjaks Nurste poest ostetud energiajook, mida ma vist ostsin esimest korda elus.
Oma teel kohtasin ühte nastikut, keda ma pidasin esmapilgul puuoksaks, millest lihtsalt üle astuda... kuni see "oks" mu jalge vahelt järsku minema voolas.
Ja siis need nunnud bussiooteputkad oma amplitega. Neist ei saanud ka niisama mööda kihutada, ilma et oleksin sisse kiiganud.
Ah et millised muljed jäid baarist? Sain kere soojaks ja telefoni laadida. Kuna mu isu oli vist liiga suur, siis pidin midagi isegi juurde tellima.
Igal juhul: kui pehme maa pole mind hommikuks endasse neelanud, siis ehk kuulete minust jälle...
Ma arvan, et enamus peab mind hulluks, kui ma ütlen, et eile õhtul nautisin ma Sõrus sääsepininat. Aga päriselt! Sest sääsed telki ei küündinud ja see teadmine muutis isegi pinina nauditavaks, ehkki mul tekkis hetkeks tunne, et alanud on sääskede invasioon ja see meid kõiki lõpuks hukutab.
Üldsegi mõtlen ma jalutamise ajal ja õhtutel juba telgis või onnis lebotades asjadele, millest ma muidu ei mõtle.
Ja tema ilmselt ka tänu mere lähedusele kõlav laul mõjus nii, nagu ta oleks mikrofoni laulnud. Aga tõesti! Isegi väikesed linnud ei vaja mikrofoni, et neid oleks kaugele kuulda.
Mõtle, kui inimesed räägiksid sama valjusti. Sellele ei taha mõeldagi, ehkki mõnel ongi kõlavam hääl kui teistel ja tema jutt on üle kõige. Õnneks inimese kõne siiski ilma mikrofonita enamasti nii kaugele ei kosta kui lindude oma.
Hommikul ma äratuskella ei vajanud, sest päike soojendas mu telgi nii kuumaks, et edasi põõnamine osutus võimatuks. Palavuse ja äratuskella vahe on selles, et äratuskella helina saab edasi lükata või välja lülitada, palavust, kui ta kord küpsetama on hakanud, naljalt välja ei lülita. Eks see on ka päikese otsustada.
Tore on see, et üle pika aja on öösel päriselt soe magada.
Sõru muuseumis maksin kombekohaselt telkimise eest ja uudistasin ka veidi kohalikku kollektsiooni. Pean siiski tunnistama, et suur osa minust kibeles samal ajal juba liikuma, sest tõotas tulla pikk päev.
Kui end minema asutasin, rääkisin muuseumi perenaisele, miks ma seal olen ja kuhu lähen. Tema hakkas mulle abivalmilt jagama soovitusi, kust saan kõige paremini bussile, et tagasi sõita, sest see maa on mul ju käidud.
Ma arvasin alguses ise ka ja plaanisin tagasi minnes veidi vangerdada, kui sammudes avastasin, et teistpidi liikudes mõjusid osad kohad täiesti uuena, nagu ma polekski seda teed enne käinud.
Jah, oli ka dejavu-elamusi. Bussipeatustes asuvad putkad tundusid juba nagu oma "inimesed", oleksin iga kord nagu koju jõudnud.
Olin peaaegu kindel, et ka nemad tundsid mu ära.
Niisiis kõmpisin tuldud teed Tihu poole tagasi. Hea uudis on seegi, et teele jäi jälle Nurste pood. Ja seda võimalust ei jätnud ma kasutamata.
Need poeskäigud koos lõunasöögiga kujunesid rohkem kui tunni pikkuseks, aga andsid alati ka hoogu juurde. Pealegi on nii põnev jälgida inimesi, kes poes käivad. Turiste ja kohalikke.
Kusjuures ma pole ühtki teist jalgsimatkajat kohanud, ainult jalgrattureid, kes mind nagu ühte "omadest" alati tervitavad.
Täna õnnestus siis läbida üle 29 km, kui mitte arvestada seda, et ma unustasin ka täna alguses tracki tööle panna ja mingil hetkel lakkas see üldse töötamast.
Ma ei kirjuta seda selleks, et eputada, vaid selleks, et siis on mul numbrid käepärast võtta, kui soovin hiljem huvi pärast kokku arvutada.
Ja nüüd ma siis molutan siin ülimõnusas Leemeti metsaonnis ja olen vaimustuses siinsest "mägismaast". Tundub, et nüüd alles läheb põnevaks....
Mida tähendab hetkes olemine matkal? Minu puhul seda, et asjad, mis muidu on tähtsad, kaotavad tähtsuse või siis nende tähtsus sel hetkel väheneb. Aga võivad tulla täiesti teistsugused "keerdküsimused".
Näiteks eile. Leban onnis. Kell hakkab saama 1 öösel. Kuulen, et keegi tee peal võrriga sõites läheneb. Järsku võrr seiskub ja kes iganes sellega sõitis, proovib masinat käima saada. Masin ei jäta jonni. Mina mõtlen, et äkki see inimene elab kaugel ja kui võrr ei käivitu, siis ta on sunnitud onni ööbima tulema.
Panen igaks juhuks riided selga. Lootsin siiski, et ta elab läheduses, juhuks kui masin ei kuuletu. Või õnnestub kellelgi talle järele tulla. Õnneks ei jätnud ka võrrisõitja jonni ja tal õnnestus minema põristada.
Tahtsin öelda, et teist olukorda mõistavad need, kes on ise Leemeti metsaonnis ööbinud. Aga ilmselt minu vaatepunktist ei pruugi see kellelegi mõistetav olla.
Plaanisin õhtul ukse haaki panna, kuid avastasin, et kui ukse kinni tõmban, siis läheb uks haaki ka väljastpoolt. Sain muidugi nipi kätte, aga teades, et minuga juhtuvad need asjad, mis teistega ei juhtu, siis otsustasin tagala kindlustada, juhuks kui haak peaks just minu "valvekorra" ajal kinni kiiluma ja ma kuidagi enam välja ei pääse.
Enda õnneks avastasin, et üht akent on võimalik avada. Kivi langes südamelt. Vajadusel saan aknast välja. Nimelt aknast käimine on üks mu tugevamaid külgi. Lapsepõlves me maal muud ei teinudki, kui käisime aknast sisse ja välja... kuni meie järgi hakkasid akna kaudu sisenema ja väljuma ka koerad ja see ei olnud lõpuks enam lõbus. Aga see on juba teine muinasjutt.
Onju, justkui tähtsusetud asjad, aga sellised olidki need mu eilsed õhtused hetked.
Info järgi pidi teisel pool teed asuva Leemeti metsamaja abihoone seina küljes olema kraan, millest saab joogivett. See info vastab tõele. Pudelid said kenasti täis.
Tänase päeva järel, millest kujunes 30,5 km pikkune teekond, oli mul hea meel, et sellele rajale tulin. Muidu ma polekski teada saanud, kui äge maastik siin on.
Mis on mets?
Kui eelnevatel päevadel oli palju suure maantee peal kõmpimist, siis tänane päev kulges suures osas metsa vahel.
Kõige rohkem meeldis mulle tõdeda, et kohti, kus varem sai käidud auto või lausa ekskursioonibussiga, saan siin põhjalikult läbi tunnetada.
Eriti tore oli see, et matkateele jääb ka Vanajõe oru õpperada. Kui poleks nii olnud, oleksin selle ikkagi läbinud.
Ahjaa, mul õnnestus ju tänase päev teisel kilomeetril ära eksida. See on see liigne elevus!
Õnneks panin vaid paarisaja meetriga puusse ja hiljem enam rajatähistusi silmist ei lasknud.
Imestasin täna metsi läbides kahe asja üle. Esiteks, kui palju mustikaid siin ikka kasvab. Teiseks imestasin selle üle, et marju taimedel eriti peal ei olnud. Sellegipoolest õnnestus mul Viitasoo kandis selle aasta esimesed väiksed mustikad ära näha ja neid ka maitsta.
Kõpus toimus tore kohtumine, mis kujunes tunni asemel kahetunniseks.
Aga matkamine polegi ainult rassimine, vaid chillimine ikka ka.
Tänasel soojal õhtul oli Kaleste niigi suur telkimisala rahvast täis.
Kuna tulin just Korbimägedest, siis olin veel nende lummuses. Paratamatult tekkis küsimus, kas inimesed, kes seal telkimisalal viibisid, üldse teavad, kui äge koht seal lähedal asub. Koht, mida tuleb ise kogeda.
Korbimägedes õhtuvalguses kõndides tundsin, nagu oleksin avastanud uue mandri, koha, kuhu kindlasti mitte kellegi teise jalg pole astunud. Selline uhkus ja selline üksindus.
Tegelikult, matkateel pole sa iialgi üksi. Hetkel, kui sa kõige vähem ootad, ilmub ei tea kust välja matkatee silt, kes nõndaviisi aeg-ajalt seltsi pakub. Kui vähe on siin õnneks vaja!
Lõpuks jõudsin oma tänase päeva sihtkohta - Ristna külastuskeskusse, mille hoovile ma oma telgi sättisin.
Siiatulekul oli maailma kõige praktilisem põhjus. Siin saab joogivett, akusid laadida (mitte ainult enda omasid) ja kahe euro eest duši all käia. Viimast ma siiski teha ei jõudnud, sest keskus oli selleks ajaks juba suletud.
30 euro eest on isegi saunavõimalus olemas, aga ainult minu pärast ei oleks olnud mõtet sauna kütta, ehkki... iga inimene on üht korralikku sauna ja peapesu väärt. Ikka otseses mõttes.
Pikal matkapäeval võib juhtuda, et mõtted, mis on hommikul olulised, ei oma õhtul enam tähtsust. Ilmselt tuleb seda ka üldiselt elus ette.
Tänane päev oli senistest kõige rohkem pingutust nõudev. Pean tunnistama, et isegi niivõrd, et ma umbes 15 km järel hakkasin heietama mõtteid sättida end mõnda varasemasse telkimiskohta.
Samas tundes ennast, poleks mu hing rahu saanud, kui ma poleks täna Luidjasse jõudnud.
Küllap need, kes on siin käinud, aimavad, millisest rajalõigust jutt käib.
Sellele eelnevatel liivaluidetel polnud ju häda midagi. Ikka üles ja alla. Väga äge maastik. Ja üks vill arvas ka, et tõusudel võiks mu tähelepanu nõuda.
Aga pärast kolmveerandtunnist lõunapausi läksid vähemalt järgmised 5 kilomeetrit jälle nagu lepase reega.
Vahel tundub, et siin matkamine on nagu ühest labürindi otsast teise jõuda püüdmine. Tuleb lihtsalt õiges kohas vastavaid manöövreid teha.
Päevale andsid suuresti tooni ka ämblikud oma uhkete võrkudega. Kohati tundus, et nad püüavadki just matkajaid. Aga võib-olla on nad nii nutikad, et püüavad hoopis radu läbivate olenditega kaasas käivaid putukaid.
Igal juhul olin ma mõne tunniga täiesti ära "võrgutatud". Üks vägevam võrk kui teine.
Mõni oli eriti uhked mitmeosalised võrgud pununud. Nagu lossi või rehielamu koos ohverduskambriga.
Kusjuures valdavalt oli tegu ühte tüüpi suurte ämmelgatega. Arvan, et kui ma oleks iga kord võrku säilitada püüdes ümber puu läinud, siis oleks vist nii mõnigi lisakilomeeter tulnud. 
Ja siis asusin umbes kell 9 õhtul pahaaimamatult Palli puhkekohast Luidja poole teele. Oli ilus päikeseloojang ja tuul muudkui tugevnes.
Tee kulges esialgu mööda liivaranda. Mõtlesin: jah, olen küll väsinud, aga oleks ju päris tore lõpetada päev ühe mõnusa 5-kilomeetrise jalutuskäiguga rannas.
Mis see siis ära ei ole?!
Kui välja arvata see, et ühel hetkel läks rada, mida mööda liikusin, nii kitsaks, et kui keegi oleks mind näinud seal võsas ukerdamas, oleks ta kõhutäie naerda saanud.
Vahepeal tuli ikkagi matkasaapad jalast võtta, et üle mudase ojakese pääseda. Ja no kui ma juba seal olin, siis käisin mudameres veel edasi. Laine lõi tugevasti kaldasse.
Hetkeks isegi mõtlesin, kas ma olen ikka õigel teel. Aga aeg-ajalt oli näha märke, et mõni teinegi oli seal ukerdamas käinud.
Panin mingil hetkel plätud jalga ja jätkasin oma teekonda, saapad ühes ja matkakepid tegevusetult teises käes.
Actioni ajal polnud mahti ühtki pilti teha.
Põnevust lisas asjaolu, et päike hakkas loojuma ja minna oli veel jupp maad. Ja vahemaa ei tahtnud kuidagi väheneda.
Imelik mõelda: omamoodi ma seda isegi nautisin.
Kujutasin ette, kuidas oleks kellegagi koos olnud seda läbida. Kas pigem lõbus või siis mitte? Oleneb ilmselt kaaslasest.
Tagasi polnud enam mõtet pöörduda ja nõnda sain ainult mõelda: läheb, kaua läheb. Kiiret ei ole.
Tegelikult täna saatis see lause mind päris sageli.
Ja lõppkokkuvõttes lisas see päeva lõpetanud seiklus nii palju adrenaliini, et umbes kell 11 õhtul telkimisplatsile kohale jõudes oli mul nii palju energiat, et ei tea, mida kõike ära teeks.
Nii möödusid mu tänased, õigemini eilsed 31 kilomeetrit. Ma ei oskagi hoobilt midagi samaväärset vastu panna.
Täna hommikul ärgates avastasin telgist suure hunniku liiva. See oli siis eilsest ekspeditsioonist saadud kaasavara.
Eile sättisin telgi püsti ja läksin kohe telki. Söömise osas panin lootused hommikule, kui plaanisin Luidja kohvikusse "Meite möte" sööma minna, et pugida kohe mitme päeva eest.
Ja seda ma tegingi. Algul küll pelgasin väheke, et kas minusugust kaltsakat üldse sisse lastakse, kuid kõik teenindajad olid lahked. Küllap on ennegi igasuguseid näinud.
See oli tõesti üks väärt möte.
Võib-olla oleksin veel midagi ahmanud, aga lõpuks oli tõesti aeg liikuma hakata. Ja muidugi sain kohvikus täiendada ka oma veevarusid.
Rõõmustasin selle üle, et see jupike, mis lõpetas eilse päeva nagu kirsike tordil, sai eelmisel õhtul tehtud. Hommikut poleks vist tahtnud sellega alustada, aga samas.... kui peab, siis peab, ehkki keegi mind ju peale minu enda millekski ei sunni.
Ilmselt vajaduse tekkides oleksin teisiti mõelnud. Või poleks midagi mõelnud.
Nüüd mõned juhtnöörid selle kohta, kuidas rohu seest maasikaid leida. Väga lihtne. Heida pikali ja nuusuta.
Minuga juhtus nii. Pausi ajal maas lebotades tundsin tugevat maasikaaroomi. Ja voila! Olidki maasikad, täpselt minu haardeulatuses. Ma ei pidanud istuligi tõusma. Väga mugav.
Mul on selline komme, et kui on tulemas pikem matkapäev, näiteks 30 km, siis ma mõtlen: tegelikult polegi midagi hullu, see on nagu kuus 5-kilomeetrist õpperada. Õpperadu on ju igaüks võimeline läbima.
Tore on see, et kraavidele on sillad ehitatud ja ei pea ise kuidagi üle ukerdama.
Täna juhtus see, mida ma olin algusest peale oodanud. Kohtasin jalgsimatkajaid. Keset metsa tulid järsku vastu üks mees ja üks naine. Puhusime veits juttu. Ja läksime oma teed.
Teine asi, mida ma väga ootasin, oli näha Kapasto metsaonni. Kui kohale jõudsin, olid paar jalgratturit selle juba hõivanud, seega seest ei näinud, aga ehk õnnestub homme näha, kui nad lahkuvad.
Koht ise meenutab kellegi kodu: päris suur maja, kaev, WC, puukuur, isegi hoov on niidetud. Arvan, et kui ma ei oleks teadnud, et see on vabalt kasutatav koht, siis oleksin arvanud, et keegi elab siin. Aga ilmselt siis ma poleks siia sattunud.
Täna õhtul õues laua ääres süües silmasin üht suurt hiirt laua juures sibamas, ehkki ta meenutas natuke tšintšiljat. Mine tea, mis loomad siia lahti on lastud. Peamine, et ta end öösel mu telki sisse ei söö. Igasugu asju on juhtunud. Mõte tšintšiljast vähemalt mõjub kuidagi kodusemalt.
Kui normaalsed inimesed on laulupeol, siis mina jõlgun endiselt mööda Hiiumaa metsi ringi. Võib-olla sellepärast, et kõik on laulupeol, ja äkki hoopis sellepärast, et kõik ehk ei ole seal.
Hommikul nägin ka Kapasto metsaonni seestpoolt. Mõnus, eriti jahedatel õhtutel "suitsusauna" teha.
Nagu mainisin, mina ööbisin eile telgis. Vastu hommikut hakkas mõnusalt vihma nirisema ja no ma ei tahtnud kuidagi telgist välja minna. Niisiis tukkusin kella 11ni teadmisega, et niikuinii tuleb võrreldes teiste päevadega lebo päev - "kõigest" 19 kilomeetrit, Ränkaja lõkkekohta.
Mul käis mitu korda peast läbi mõte, et võiks selleks päevaks hoopis onni jääda.
Kui ärkasin, oli jalgrattur lahkunud ja mina tassisin oma asjad onni, et end seal paremini kokku pakkida. No lõpuks viisin asjad ikkagi õue terrassile tagasi, sest seal oli valgem toimetada.
Filtreerisin pudelitesse kaevuvett, igaks juhuks, ja siis plaanides juba prügi kotti pakkida, avastasin rõõmuga, et onni juures on ju ka prügikastid.
Teate, see oli mu elus teine kord, kui prügikastide olemasolu üle nii suurt rõõmu tundsin.
Esimest korda oli siis, kui ma ülikooli ajal Tallinnas elasin ühe maja osas, kus polnud vett ega WC-d ning maja juures polnud isegi prügikasti. Prügi viisin bussipeatuse prügikasti, kui mahtus.
Ja kui lõpuks õnnestus korterisse saada, siis kõige rohkem rõõmustas mind just see, et maja ees oli prügikast - see peaks ju elementaarne olema. Teisena rõõmustasin selle üle, et elasin neljandal korrusel ja ükski jota ei saanud mu aknale enam koputada.
Kui Kapasto onnis külalisteraamatut lugesin, sain teada, et need, kes olid seal eelmisel päeval ööbinud, olid tellinud e-Selveriga endale vorsti-juustu ja veini. Täiega sürr! Ja täiega tore!
Tundus nii suur kontrast metsa matkarajale endale Selveriga midagi tellida, nagu siga ja kägu, aga samas miks ka mitte. Maal ka ju inimesed tellivad.
Kui on vaja, siis on vaja. Kõike ei peagi ise tassima, kui on nutikamaid lahendusi.
Nõnda sündis mul plaan seda ka ise katsetada.
Omamoodi tegingi sellega algust, kui minult eile küsiti, kas mul on midagi poest vaja. Algul mõtlesin, et mul on ju kõik olemas, aga täna otsustasin ikkagi juhust kasutada, sest vaheldusrikkus ei tee kunagi paha.
Suured tänud, Liia, et olid nii ruttu valmis poes käima ja minuga kohtuma, vahetult enne seda, kui seadsin sammud ilmselt Hiiumaa kõige metsikuma ja üksildasema lõkkekoha poole.
Vähemalt nii ma seni arvasin.
Päeval läbisin vetruva ja üsna vesise soo ning liivase Kaibaldi nõmme. Liivas sumpamine meenutab mulle alati mu plaani mõnel lumisel talvel matkale minna, kuni avastan iga kord, kuidas ma üritan liivas sumamist vältida ja kõvemat pinda otsida.
Seal tundus olevat mingi error. Lumisel talvel ju lund vältida ei saa!
Vihma muudkui ladistas ja märg rohi muutis saapad jalas veelgi raskemaks. Ometigi mu samm aina kiirenes, sest niiskus muutis ka mu villis jala pehmeks. See oli nagu omamoodi jalaleotis.
Loodan, et hommikul saapaid jalga pannes mu entusiasm on sama suur.
Aga see kõige üksikum lõkkekoht polnudki nii üksik. Kellegi telk oli seal juba püsti. Ja kui mina kohale jõudsin, ilmus telgist välja üks naisterahvas. Tegime teed ja ajasime juttu.
Selgus, et temagi tuli matkale lootuses, et laulupeo ajal on siin vähem rahvast. Samuti olime ühel nõul selles, et mõned kilomeetrid tunduvad pikemad kui teised, lausa miilipikkused.
.jpg)
Ja eriti tore oli see, et isegi siia metsikusse ja üksildasse paika, ainsale Hiiumaa lõkkeplatsile, mis on mõeldud ainult matkatee läbijaile ja kuhu tavainimene autoga ei pääse, oli keegi pudelitega vett toonud. Ja kui vihmaga on ka katus, mille all istuda, siis mida sa hing veel ihkad!
Ehk on ikka elus muidu ka nii, et miski ega keegi pole päriselt üksik ega ilma hooleks jäetud. Alati on kuskil keegi, kes hoolib. Kas või salamisi.
Matkamine on see, kui sa praktiliselt tapad end ära, et end elusana tunda.
Umbes sellises stiilis ütlemised ilmuvad viimasel ajal mu FB uudisvoogu. Ei tea, kas nad teavad midagi, mida mina ei tea.
Aga nagu alguses lubatud, ei jõua ma ka seekord veel Hiiumaale tiiru peale. Muud tegemised litsuvad vahele.
Isegi telefon hakkas segast panema.
Tegelikult just täna Kärdlasse jõudmiseks oli mul jälle väga praktiline põhjus: akupank hakkas tühjaks saama. Mu laagrikaaslane avaldas lootust, et akupank võiks tühjenedes ka kergemaks muutuda. Äkki tuleb seegi aeg!
Kokku koos Sõru sadamas käiguga tuli seekord umbes 215 kilomeetrit. Jätsin siit välja eelmine kord juba läbitud 40 kilomeetrit.
Aga eelmine öö oli öösorri ja vihmarohke. Saapad, mis olid küll öösel varju all, olid hommikul sama lirtsuvmärjad nagu õhtul. Oleksin tahtnud need lihtsalt välja väänata.
Hommikul alustasime laagrikaaslasega oma teekonda peaaegu samal ajal, selle vahega, et mina läksin ühele ja tema teisele poole.
Teate ju küll seda filmi "Viimne reliikvia", kus neli munka üksteisele ristmikul kummardavad ja lähevad igaüks ise ilmakaarde. Meie lahkumishetk oli umbes samasugune.
Tänased esimesed kümme kilti läksid ludinal, sest ees ootas Tahkuna tuletorn ja seega ka väike kohvik ja võimalus miskit ampsata.
Võtsin ühe panini, Kassari õunamahla (maru hää!) ja soojendavat teed. Tegelikult ega seal muud polnudki. Mulle sellest piisas.
Ka Tahkuna poolsaar on põnevalt reljeefne. Pinget kruvis olukord, kus kõige järsemast künkast sõitsid kaks mootorratast alla samal ajal, kui mina asusin sellest üles ronima. No eks ma siis hoidsin kõrval asuvast puust kõvasti kinni, et nad ei saaks mööda põristades mind oma tuules kaasa tõmmata.
Mulle mainiti üks päev, et ka Tahkuna kandis võib olla rohkesti hiidämblikke. Ei tea, kas eelmisel päeval seda kanti läbinud matkaja sai kõik võrgud endale ja nad polnud veel jõudnud uusi ehitisi punuda või oli asi milleski muus. Neid näis kuidagi vähe olevat.
Muidu peaks ütlema, et Hiiumaa matkatee on päris hästi tähistatud. Harva tuli ette, et pidin kaardi pealt üle kontrollima, kuhu järgmisena pöörata.
Natuke väikest veidrat statistikat ka. Seekordse matka vältel noppisin endalt välja viis puuki.
Matkamise ajal ma juhtusin ikka laulma. See on mul kuidagi veres. Oli viisijuppe, mis ma ise improviseerisin, kui ka kõigile tuntud lugusid. Näiteks: "Metsa läksid sa ja metsa läksin ma...", "See viis võlus mind" (sõna "viis" asemel kasutasin tookord sõna "onn"), "Meil vanne antud, leping sõlmitud", "See on sest, et tõusen vara...".
Hoogu andsid need igal juhul.
Õhtul kihutasid mind vaatamata niisketes saabastes ligunemise tõttu kipitavatele jalgadele tagant sääsed ja hämarduv mets.
Sihtpunktiks oli Kärdlas asuv Padu hotell, kus peatusin ka siis, kui oma seekordset jalutuskäiku alustasin. Seetõttu on asjakohane see koht siin kindlasti ära mainida. Kuigi jõudsin päris hilja õhtul, võeti mind lahkelt vastu.
Kõige hullem on see, et seda matkateed on jäänud vaid 33 kilomeetrit - koerasaba, nagu öeldakse. Mõne jaoks päevateekond, minu jaoks kindlasti mitte... juhul kui soovin rohkem ümbrust nautida.
Minu kogemuses on koerasaba alati kõige katsumusrohkem. Ehk seekord mitte. Aga koerad võivad olla väga ettearvamatud, sabadest ma ei räägigi.
