esmaspäev, 18. september 2017

VALIJA MEELESPEA TALLINNAS - Juku-Kalle Raid



Valija meelespea:
* Jäta meelde: Tallinn on suurim omavalitsus Eestis ning paraku puudutab siin toimuv iga Eesti kodanikku. Kui Tallinn on pekkis, annab see kahjuks suure võimaluse pekkiminekuks ka ülejäänud riigile. Seetõttu on oluline valida Tallinnat juhtima terve mõistusega normaalsed inimesed, mida siiani pole paraku juhtunud.
* Jäta meelde: Iga kord kui mõni partei jagab suuri, sirgjoonelisi ning postulaatseid lubadusi, siis ta valetab. Asi on lihtsalt selles, et isegi kui kõik parteiliikmed oleks Igor Mangi diplomiga futuroloogid, ei oskaks nad ometi ennustada, milliseks kujuneb koalitsioon. Ning lubaduste rakendamine sõltub just koalitsioonist.
* Jäta meelde: Et Tallinnas üldse mingi koalitsioon tekkida saaks, peab kõigepealt ära lõpetama kesikute ainuvõimu ning pikanäpulise monopoli linnas. Sellepärast oleks mõtet valida sulle sobiv tüüp Valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik nimekirjast. Tegu ei ole paadunud parteilastega ning kilekotirahastamist harrastavate inimestega.
* Jäta meelde: Vaba Tallinna Kodaniku kandidaadid ei saa juhtnööre parteikontorist, kuna Vaba Tallinna Kodanik ei ole partei. Vaba Tallinna kodanik ei teeni ühegi partei juhtkonna või nende imelike tehingute huve. Vaba Tallinna Kodanik seisab läbipaistva linnajuhtimise eest.
* Jäta meelde: Vaba Tallinna Kodanik peaks olema kaalukeeleks Tallinna võimukoalitsiooni moodustamisel. Ning mitte ainult kaalukeeleks, vaid ka omamoodi linnavalvuriks. Meie jälgime, et korruptsioon – nagu tavaliselt – vohama ei pääseks ning aitame hoida altkäemaksu täis kilekottidega vennikesed linnavalitsusest ja volikogust eemal.
* Jäta meelde: Vaba Tallinna Kodanik tahab olla volikogus toimetavatele inimestele elav meeldetuletus: ära vaju korruptsiooni. Ära sigatse. Ära mine ülbeks. Ära peta ja varasta. Veel enam, sa ei saagi seda teha, sest me jälgime sind.
* Jäta meelde: Kohalike valimiste prismas pole tegelikult üldse vaja, et linnas toimetaks suurparteid. Kohalik poliitika, linnaruum, elukeskkond ning heaolu on partei jaoks tihti vaid sõnakõlks ning need valimised lihtsalt riigikogu valimiste ettevalmistus või käepikendus. Kohalikul tasandil on vähem võimu kui riigitasandil. Sestap kasutatakse kohalikke valimisi parteide poolt abihoovana võimu saavutamiseks riigis, mitte ei tegeleta asjadega, mis lähevad korda kohalikele inimestele.
* Jäta meelde: Absurdseid lubadusi jagades loodab parteiladvik reeglina rahva nõdrale mälule, samuti räägitakse kohalike valimiste raames täielikke totrusi, mis üldse asjasse ei puutu – olgu selleks siis kodakondsuspoliitika, rahvusvaheline raudtee ja lennuühendused või autodega läbitav toru Soome (mis kõik on riigitasandi küsimused). Ära lase ennast eksitada. Kohalikud küsimused piirnevad sinu igapäevase eluruumi, mitte parteilaste utoopiaga.
* Jäta meelde: Iga parteitegelane, kelle reklaam pajatab “Tugevast Eestist”, kes kraaksatab “Meie teeme”, annab tuld või lubab kõik kahjulikud asjad ära keelata, ajab jama. Kui ta pajatab kohalikel valimistel pensionitõusust, riigi majanduskasvust, siis arvab ta lihtsalt, et sa oled paduloll ning üritab sind ära kasutada ning haneks tõmmata. Teda kas ei huvita kohalik elu või ei saa ta üleriigiliste ning kohalike teemade erinevusest tuhkagi aru. Või on tegemist paadunud ükskõikse küünikuga.
* Jäta meelde, et kontrollida tuleks iga valitava tausta. Meie parteilastest sõpradel on tihtilugu kirev ning sealjuures ka kahtlaste otsuste või tehingutega vooderdatud minevik. Uuri järgi, kas tegu ei ole labase populistiga.
* Jäta meelde: suur osa parteikandidaate ei kavatse üldse kohalikus elus kaasa lööma hakata. Ossinovski su lapsele suppi keetma ei tule, Savisaar või Simsonikadri teid ei paranda ning Ligi Jürgen uut parki istutama ei hakka. Ei tule nad ära riigikogust, europarlamendist või ministrikohalt. Ära lase ennast labaselt lollitada.
* Jäta meelde, et valides jäta meelde: kohalikel valimistel ning kohalikus kultuuri- ja eluruumis õigete otsuste tegemiseks ei pea inimene olema poliitik, vaid täitsa tavaline normaalne kodanik. Vaba Tallinna Kodanikku on selliseid kogunenud küll ja veel.

Juku-Kalle Raid


laupäev, 16. september 2017

KAAREPERE - Lembitu Tweriandski


Kaarepere lähedal.
Foto: Neeme Sihv


Katkendeid raamatust "Läänlaste lood"


Pidusöökidest nõukogude ajal


Aasta oli siis 1975 ja koht Kaarepere Metsakatsejaam

Meenutan üht sellist 40 a tagasi. Olin Kaarepere metsaülem ja rajasime Metsakatsejaama Söe arboreetumit puukooli ja taimlaga. Sinna pidi siis tulema ka kokkupandav palkidest suvemajake. Puukooli kontori nime all, tegelikult metsainstituudi juhtkonnale väljasõidu, jahi, kalapüügi ja pidutsemiskohaks. Kui see valmis sai, oli vaja teha avamispidu ja korralik, sest kohale pidid tulema peale instituudi juhtide ka rajoonijuhid- jahikaaslased. Asi käis lihtsalt. Lasime ühe soku, see pidi õhtul vardasse minema. Siis grillimist ei tuntud, nimetati ikka šašlõki tegemiseks. Kuna Metsakatsejaama koosseisus oli Kaarepere kalamajand ja loodud oli Eesti esimene vutifarm, oli asi veel lihtsam. Kalamajandi tiikidest tõime mõne paarikilose karpkala, mis läksid suitsu. Meie majandada olid ka Vooremaa järved ja oli isegi oma kalapüügibrigaad. Nii püüdsime siis brigaadi elektripüünisega paarkümmend angerjat Saadjärvest ja ka neist läks osa suitsu, osast sai marineeritud suupiste . Vutifarmist tõime vutimune ja paarkümmend vutti, mis iga kuu välja praagiti peale munemise lõppu vanuse tõttu. Vutist sai omapärase roa. Nimelt mätsiti terve, puhastamata vutt savisse ja küpsetati siis lõkkeaseme sütel nagu kartuleid. Pärast küpsetamist löödi savikiht puruks, suled jäid kõik savi külge. Küpsed vutid keerati õrnalt krepp-paberisse. Siis oli hea vutt pihku võtta, päranipp allapoole ja pigistada kogu vutis olev sisu, mis nüüd oli muutunud ühtlaseks kreemjaks massiks, võileiva peale. Loomulikult söödi siis kõrvale kogu vuti lihakeha, niipalju kui seda oli. Laua rikastamiseks tõi igaüks, kes pidusöögist osa võttis, ka kodus sissetehtud kurke, põdravorsti ja konserve, seeni, salateid. Sel ajal läks väga moodi toorest lihast nn  böff a la tatar ehk böff tataripäraselt. Toores veise või põdraliha filee aeti läbi masina või veel õigem kui kaabiti noaga peente kiududena kaussi. Maitsestati pipra ja vähese soolaga  ja pandi saia peale umbes sõrmepaksuselt. Keskele tehti väike süvend ja sinna pandi üks vutimuna vedel sisu. Kui vutimune ei olnud, pandi kanamuna, kuid siis ainult kollane, jällegi toorelt. Kuna tol ajal röstereid veel polnud eriti kasutusel, pruunistati saiatükid eelnevalt pannil. Vutimune tarbiti ka nii: viinapits valati kahe kolmandiku ulatuses täis ja sinna lasti sisse üks vutimuna sisu. See kummutati ühe liigutusega alla. Oli naps ja sakuska koos. Kõik see toit loputati alla rikkaliku õlle ja viinaga. Vähegi mõistlikus seltskonnas peediveine ei joodud ja päris veine oli vähe saada ning ega need eriti populaarsed polnud. Vahel ikka mõni Saksa DV valge vein, näiteks Rulanda või Riesling laual oli. Neid nimetati hapudeks. Nii et kui öeldi, et toodagu paar haput ka, siis tähendas see paari rislingit. Viina kogust, mida peo jaoks tarvis oli hankida, arvutati järgmise valemiga: Iga mehe kohta pudel pluss veel kahe peale pudel. Seega näiteks 12 inimese puhul oli normaalne viinakogus  12+ 6, ehk 18 pudelit. Sel konkreetsel juhul oli aga tegemist uue maja avapeoga ja otsustati, et ilma šampuseta kuidagi ei saa. Muidugi oli tol ajal ainuke selline jook Sovetskoje Šampanskoje, millele gaasiballoonist olid mullid sisse lastud ja mis seetõttu kole kiiresti klaasis hapukasmagusaks veeks muutus. Sellegi vahuveini saamisega aga oli suuri raskusi. Vahel seda oli poes, enamasti ei olnud. Katsejaama juhataja Kaupo Ilmet leidis lahenduse selles, et organiseeris neli sõidukit šampust otsima. Ta ise sõitis oma Moskvitšiga Tartu suunas, metsaülema, st minu saatis metskonna veoautoga  Jõgeva - Vaimastvere suunas, jahimajandi juhataja Risto Viht sõitis külgkorviga mootorrattaga  Voore- Mustvee suunas ja metsaülema abikaasa Silvi, kes töötas abimetsaülemana, sõitis pere Volgaga Põltsamaa suunas.  Ülesanne oli kõigil üks – läbi kammida kõik külapoed ja osta 4 pudelit vahuveini. Nii imelik kui see ka polnud, seekord leidsid kõik poe, kus oli müügil vahuvein. Kuna mobiiltelefone sel ajal veel polnud, ei teadnud keegi üksteise tegemistest midagi. Nii toodigi mõne tunni pärast kokku 16 pudelit Sovetskoje Šampanskojet. Niimoodi siis peeti üks nõukogudeaegne asutuse pidu korralikult ja kõrgel külalislahkuse ning ka kulinaarsel tasemel ära. Kuna omad inimesed, kaasa arvatud instituudi direktor, jäid sauna ka ööbima, siis tuli hommikuse söögi eest samuti hoolitseda. Sellega polnud muret, sest pea kolmandik toitu oli veel järgi. Juurde tehti vaid kartulisalatit. Järgi oli ka mitu pudelit vahuveini ja kuna kõik klaasid olid öösel mingil moel katki või kaduma läinud, leidis juhataja jälle pääsetee. Šampus valati  pika tilaga fajanssteekannu ja see lasti ringi käima. Lisada tuleks veel seda, et nagu sellel, nii ka teistel asutuse pidudel olid põhilised ettevalmistajad  oma pere naised. Neid oli siis ikka kombeks ükshaaval ja korraga toostidega meeles pidada. Peo arenedes pidas lõpuks viimanegi mees oma kohuseks seda mõnikord üsna ülevoolavate sõnadega teha. Ei olnud siis veel catering- firmasid, kellelt sellist teenust tellida.
Nõukogude ajal tähistati nii jõulusid kui ka riiklikke pühasid, samuti pensionile saatmisi asutusepidudega
Oli ka teist tüüpi asutusepidusid. Nimelt oli nõukogude ajal enamasti kõigis asutustes komme tähistada riiklikke tähtpäevi pidudega. Need olid siis armee aastapäev, (ehk nagu siis öeldi – meestepäev) ja naistepäev. Ka vana aasta ärasaatmine, mis ikka jõulude paiku tehti ja nii ka nimetati. Laudadega pidu korraldati ka tähtsamate ja auväärsemate sünnipäevade puhul ning töötaja pensionile saatmisel. Iga asutus korraldas suure peo ka oma tööala tähtpäeval, meie siis metsatöötajate päeval, mis oli septembri kolmandal nädalavahetusel. Ainuke riiklik püha, mida pidulaudadega ei tähistatud, oli oktoobrirevolutsiooni aastapäev. Ettevalmistused hakkasid umbes paar päeva varem. Poest midagi erilist võtta polnud, kõik käis teenete ja vastuteenete korras. Kui lihakombinaati läksid viinereid otsima, küsiti vastu mingit ehitus- või remondimaterjali, meilt näiteks laudu. Kõik käis ostu-müügi korras ja peeti arvet, palju eest oleme teile müünud ja palju eest teie meile. See jutt, et igalt poolt said pudeli eest, ei pea vähemalgi määral paika. Seda kaupa võis mõne töömehega teha, mitte asutuste vahel. Pudelid, konservid jms olid asjaohased ainult Tallinnast või Moskvast mingite limiitide ja fondide kauplemisel. Venemaale kaupa tegema minnes oli see kraam küll tähtis esmaste tutvuste loomisel, muidu ei võetud sind jutule.   Peab ütlema kõrvalpõikena, et Venemaal võeti meid alati väga hästi vastu. Kõik masinad ja tagavaraosad said ära toodud ainult sõprussidemete abil. Ma ei kujuta ette, kuidas tänapäeval sealne vastuvõtt oleks, aga nii varustajatel kui ka tähtsamatel juhtudel juhatajatel oli siis sinna mitu korda aastas asja. Laua valmistasid ette jällegi asutuse naistöötajad. Tavaliselt olid need juba väjakujunenud inimesed. Toidukraami ja jookide hankimine oli meeste mure. Tavaliselt tehti alguseks soe toit. Keedeti kartulid ja lõiguti hautatud liha tükkideks. Kindlasti oli hapukapsas ja lihakeeduveest tehtud kaste. Juurde söödi peedisalatit,  hapukurki. Asutuse pidudel sülti ei tehtud, mõnikord olid väikeste alustega tarrendis liha roheliste hernestega , mis toodi restorani köögist. Heeringas koore ja sibulaga oli alati laual, sinep ja mädarõigas. Mõnikord olid perenaised ka oma tagavaradest toonud mõnd salatit, et kiidusõnu kuulda. Enamasti nad ei pidanud pettuma. Hiljem toodi lauale kartulisalat ja rosolje, nende juurde viinerid, mis oli tol ajal ülim defitsiit. Olude sunnil olid need tehtud kodumaisest, Eestis kasvatatud lihast. Praegused viinerid on maitse poolest nende hale vari, sest on tehtud imporditud külmutatud ja siin sulatatud kraamist, või hoopis kondikaapest. Parimal juhul haiglamenüü. Jookidest oli kindlasi kannudega morssi, mida eelnevalt tehti ämbris kodunttoodud mahladest. Viina arvestus käis jällegi eeltoodud valemi järgi. Õlut tarbiti pidudel vähem, kuid oli kindlasti mõni pudel magusaid napse naiste jaoks. Laual oli ka mitmesuguseid suitsuvorste, mida jahimehed olid kodunt kaasa võtnud. Kuna metsamehed on alati olnud seotud ka jahipidamisega, ei olnud enamasti muret lihaga. Põdrajahihooajal osteti majandile ikka 1-2 põdraluba. Lastud loomadest tehti vorsti ja konserve teenustööna lihakombinaadis. Ka Kullamaa jahimajandis oli külmhoones alati mingi tagavara metssea- või põdraliha. Asutuse peod algasid peale tööd, mõnikord erandina tund aega varem, aga siis tuli ametiühingu ja parteisekretäriga koos see paika panna, et sealtpoolt mingit jama ei tekitataks töödistsipliini ja sisekorraeeskirjade rikkumise pärast. Mõnel aastal nähti pidude tõttu kollektiivlepingus ette lõunaaja vähendamine veerand tunni võrra. Peod kestsid üldiselt enamasti 22-23ni. Alustuseks tuli töökollektiivi juhil öelda mõni asjakohane lause, tähtpäevade puhul anti ka au- või tänukirju, pensionileminejale mõni kingitus (kristallkauss, graafiline leht). Iga austatu sai ka lilled. Tavaliselt keegi enne kahte tundi ära ei läinud, sest varem lihtsalt ei jõudnud asi kohvini. Siis toodi ka kringel või paar lauale, mõnikord oli mõni perenaine midagi ise küpsetanud. Kui eelmisel paaril päeval oli vaja Tallinnas käia, toodi Pärli kohvikust, mis asus Metsandusministeeriumi vastas, paar sidrunitorti. See oli meie naiste eriline maius. Osa inimesi, eriti naisi, läks ära varsti peale kohvijoomist-tordisöömist, aga osa mehi jäi lauda 3-4ni, ehk nii kauaks kui vähegi jõudu oli. Mõnede suuremate pidude puhul oli enne ka väike eeskava, mõnikord esinesid lapsed, eriti nääripeol. Siis ajas peoasju rohkem ametiühing.  Oli ka lastepidusid, siis söödi torti ja maiustusi, mingit alkoholi loomulikult ei olnud. Ainult et lastepeol kippusid mehed enamasti koju jääma, erandina mõni noorem paar väikeste lastega. Majandil oli oma naisansambel, varem ka meesansambel. Mõnel aastal kutsuti mängima ka mõni ühe- või kahemehebänd, aga need olid tol ajalgi kallid. Tantsiti ka magnetofoni, akordeoni ning kitarri saatel, eriti kui muusik ise ka laulumees oli ja lauluga alustas. Peale kella 22 jäigi ainsaks muusikaks enamasti akordeoni- või kitarrisolist. Metsamajandis oli suurim laulu- ja pillimees asedirektor Kalju. Tal oli haruldase kandvuse ja ulatusega hääl ning ta esinemine oli artistlik. Igatahes laulu  “Sõlmi juustest lahti pael” laulis ta kõigi arvamuse järgi paremini ja ilmekamalt kui Ivo Linna. Teatud ajal tavatses ta kingad jalast võtta ning laual kausside ja klaaside vahel steppida ja samal ajal laulda, ennast kitarriga saates. Kord tehti üks jõulupidu vastvalminud Jahindusklubi hoones, mis hiljem, segastel üleminekuaegadel maha põles. Klubihoone oli ehitatud kahasse metsamajandiga ja seal paiknes ka Haapsalu metskonna kontor. Ühe sellise steppimise ajal hüüdis üks naisökonomistidest: “Kalju, kas sa kõrgemale ei suuda hüpata?!” Kalju ei lasknud küsimust korrata ja hüppas üles, haarates kinni õige massiivsest laelühtrist, kõikudes seal paar minutit, enne kui sokis jalgu rosolje ja süldikausside vahele maandus. Ilmselt oli lühter keti või trossiga korralikult lakke kinnitatud, muidu poleks see mehe 80 kilost raskust välja kannatanud. Ka oli Kaljul tavaks naistele sööke pakkudes võtta ühte kätte kartulisalati,  teise rosoljekauss ja küsida neid pakkudes: “Palun tõsta seda, mis Sul rohkem meeldib välja oksendada!?” Ükskord püüdis ta ka viinaklaasi ära süüa, aga kui huuled juba verised olid, võeti poolik klaas tal käest ära. Selleks ajaks oldi enamasti kogunetud 4-5 kaupa gruppidesse vastavalt huvialadele, mille ümber siis ka  jutt käis. Jahimehed, metsapunkti mehed, autojuhid oma ülemustega. Mitte kordagi 30 aasta jooksul ei juhtunud metsameeste seltskonnas, et oleks tõsiselt tülli pööratud. Seda hoolimata õige hulgast alkoholist, mis ära tarbiti.
Riiklikest punastest pühadest tuli osa võtta enamasti partei- ja täitevkomitee organiseerimisel
 Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, mis oli siis ju riigi tähtsaim püha, pidudega eesti kollektiivides küll ei tähistatud. Lepiti sellega, et anna jumalale, mis jumala kohus ja keisrile, mis keisri kohus ning saadeti esindus linna paraadile. Ka 9. maid, Võidupüha ei tähistatud asutustes. Selle tähistamise eest hoolitsesid parteikomitee ja  täitevkomitee, kes organiseerisid nõukogude poolel sõdinud veteranidele pidusöögi Paralepas nn veteranide platsil. Sinna pidi metsamajand tooma pikad lauad ja pingid, kooperatiivi ülesanne oli toitude tegemine ja serveerimine. Nendeks oli enamasti mingi puder, sõdurisupp seljanka või hernesupi näol ning ka magustoit, enamasti mingi kissell saiakesega.  Omapärane oli aga see, et päris käsuliini mööda anti parteikomitee ideoloogiaosakonnast Grigori Joffe korraldus igal asutusel tuua sinna nii mitu pudelit valget viina, kui mitu söjaveterani nende asutuses  arvel on, st ka need, kes pensionil. Nii pidi Läänemaa metsamajand 1975. aastal viima peoplatsile 24 pudelit viina, 1986. aastal aga ainult 11. Suur osa veteranidest oli juba lahkunud. Viin osteti aga nii, et kooperatiivist toodi vajalik kogus pudeleid, kuid arve kirjutati toiduainete peale, sest veteranide toitlustamine tähtpäeva puhul oli lubatud. See oli avalik saladus, partei tahe ja vaikiv nõusolek. Kuna tolleaegne maksuamet ehk rahandusosakond allus oma tegevuses nagu kõik muugi parteile, ei püütudki seal midagi selles vallas avastada.
Pidutseti ka asutuste, näiteks meil metsamajandi ja metskondade asutamise aastapäevadel ja sotsialistlikus võistluses rändpunalipu võitmise puhul
         Oli ka teistsuguseid pidusid. Üks koht, kus tihti pidusid korraldati asutuste külalistele või töötajatele oli Jäägrikoda Kullamaal. Selle perenaisel Helgi Pärnal oli üks kindel menüü: mooritud ja potis hautatud metssea- ja põdraliha kamakad pruunis, äärmiselt hästi maitsestatud soustis. Tema saladus seisnes  4-5 tunnises hautamises, siis oli vintskeimgi liha täiesti pehme. Sinna juurde keedetud kartul, hapukapsas ja hapukurk. Viimased olid siis jälle omatehtud. Kui soe söök oli söödud, tulid pannil röstitud tulised saiad toore böffi ja munarebuga. Seejärel kohv ja kringel. Viina jaoks olid Jäägrikojas pardikujulised keraamilised nõud. Pitsideks neid nimetada ei saa, seljal oli auk, kust vedelik sisse valati ja sabaotsas oli ava, kust rüübati. Sisse mahtus umbes 120 grammi ja mõnes seltskonnas oli tavaks vähemalt esimene “linnuke” korraga põhjani juua. Võib arvata, kuidas see tühja kõhu peale mõjus, pidu tõmmati ühe ropsuga käima.
         Aastapäeva ja sotsvõistluse võidupeod olid suurejoonelised. Muidugi olenes see ka näiteks metsaülemate ambitsioonidest ja haardest. Nõva ja Kullamaa metskondade puhul kutsuti kindlasti kohale rajooni parteisekretärid, minister või aseminister, täitevkomitee juht, rajooni põllumajandusjuht, ka oluliste igapäevaste partnerasutuste  esindajad-juhid. Ulukilihatooted, suitsu- ja marineeritud angerjas, omasoolatud  õrnsoolalõhe (müügil, nagu praegu, polnud neil aegadel lõhet keegi näinud) ja muud hõrgutised ootasid pidulisi. Nende metskondade metsaülemate kohta käibis ka lause: “Mis Karlat rääkida, läheb  lööb jalaga ministri ukse lahti!” Teiste metskondade peod olid tagasihoidlikumad, samuti ka metsamajandis. Metsamajandi pidude pidamise kohaks oli sagedamini Silma Jahiloss, mis siis oli majandi bilansis, majandi saal, mõnikord ka Kullamaa Jäägrikoda. Siiski oli hea tava saata kutsed ka partei- ja täitevkomiteesse, minister või asetäitja oli lipu üleandmiseks kohal niikui nii.  Selliseid pidusid oli siiski küllalt palju, sest nii Läänemaa metsamajand kui ka selle koosseisus olevad metskonnad said neid lippe oma tootmisnäitajate põhjal igal aastal. Ja ikka põhiline oli maitsev söök ning peenemad napsid. Veel üht liiki peod olid vältimatud. Nimelt peeti siis tähtsaks nn sõprussidemeid teiste liiduvabariikide rajoonide ja linnadega. Meelde on eriti jäänud külaskäigud Ventspilsi rajooni Lätimaal. Seal oli 1980te algul loodud agrotööstuskoondis, mis haaras kõik rajooni maaettevõtted. Kogu põllumajandustoodang käideldi omaehitatud ettevõtetes purkipanekuni välja. Sinna kuulus ka metsamajand, kes koos  ehitusorganisatsioonidega pidi tagama kogu rajooni maamajanduse ehitusmaterjalidega ja puidutoodetega varustamise. Rajoonide delegatsioonid käisid siis iga paari aasta tagant teineteisel külas. Iga selline külaskäik kestis tavaliselt neljapäevast pühapäevani. Päevad olid muidugi sisukad, nähti tootmist ja ilusaid paiku, mõisasid ja losse. Õhtuks jõuti iga päev ise majandisse, kus oli suurejooneline lookas laudadega ja väikese eeskavaga vastuvõtt. See kestis tavaliselt hommikuhahetuseni, kusjuures vägijooke tassiti üha juurde. Ja peab ütlema, et lätlased polnud kehvad joomamehed. Meie püüdsime võõras kohas veidi tagasi hoida. Nii läks tavaliselt esmaspäeva hommikuni. Siis tuli veel enne ärasõitu lauda minna, aga oh häda, kohe ilmusid ka läti Kristallviina pudelid. Kõige tüütum oli Ventspilsi rajooni venelasest parteikomitee sekretär, kes meid ustavalt kõigil päevadel saatis ja lauas kohe sõrme ja pöidlaga kolhoosiesimehe poole nipsu lasi, kui mõni pudel tühjaks hakkas saama. Nii ei lastud meid tavaliselt enne lõunat minema, kuni vapper sõjaveteranist parteisekretär ise magama jäi. Tema komme püüda meid kogu aeg musutada oli veidi tüütav, kuid saime aru, et vene kombe kohaselt tähendab see ülimat austust ja sõprust. Peab küll ütlema, et nende delegatsiooni vastuvõttudel Haapsalu rajoonis olid peod veidi tasakaalukamad. 

Veidi ka kodustest pidupäevadest

         Koduseid pidusid, mis toimusid eranditult pereliikmete sünnipäevadel ja jõulu- ning vana aasta õhtul, tuli muidugi teisiti organiseerida. Kui lapsed olid veel kooliealised, oli siis tavaliselt nende sünnipäevadele peale naabrilaste mõni sõber või sõbranna ka kutsutud. Põhitoit oli tavaliselt kartulisalat, püüti ikka hankida ka sardelle või viinereid, sellist toitu tahtis enamik lapsi. Siis pannkoogid, ema küpsetatud õunakook või puuviljatort ja lõpuks kohupiimakreem või jäätis keedisega. Jookideks oli morss omatehtud mahladest ja Fanta, mida meie lapsed enim armastasid. Tavaliselt kodudes mingeid erilisi atraktsioone ei olnud. Lapsed sõid kõhu täis, väiksemad mängisid koos sõpradega oma mänguasjadega, tüdrukud sosistaid omaette ja hindasid sõbrannade nukkusid. Suurematena poisid tavaliselt toas ei püsinud, tüdrukud aga tõmbusid oma tuppa ja arutasid omi asju. Vahepeal tegi ema magustoidu valmis, aga ka muud toidud olid laual ja vähemalt poistele see sobis. Selliseid laste sünnipäevi, kus mindi koos sõprade-sõbrannadega kuskile lastele sobivasse lõbustusasutusse või mängumaadele mõneks tunniks pidutsema, siis ei tuntud. Selliseid kohti siis lihtsalt polnud. Pereema või –isa juubelitel või ümmargustel sünnipäevadel oli vaja suuremaid ettevalmistusi, sest siis tulid külla ka lähemad sugulased. Keegi ei tahtnud kehva lauaga silma paista. Nii tuli paar päeva ringi sõita ja vaadata, kust midagi sai. Ühe sünnipäeva eel õnnestus näiteks Palivere poest saada viimane tükk suitsurulaadi, mida sinna kogemata oli saadetud. Selleks puhuks oli hoitud ka põdravorsti ja põdrakonservi, mis siis taldrikutele lahti lõigati. Kulinaariapoest õnnestus saada seakeelt, mis kodus tarrendisse tehti. Liha oli sügavkülmas ka säilitatud jõulueelsest seatapust. Nimelt pidas meie pere ikka igal aastal paari siga, muidu poleks seitsmeliikmeline pere kuidagi üle talve elanud. Mõnikord sai sättida Tallinna sõit ka selliselt, et sai pool päeva poodides ringi vaadatud. Sealt õnnestus mõnikord päris huvitavaid produkte leida:  juustu, pasteeti, Ungarist eksporditud konservitud köögivilju salatiks ja muudki. Aukohal laual olid isegi sprotid. Tehti täidetud munasid, heeringat hapukoore ja sibulaga.  Meie pere firmaroaks kodusel peolaual oli aga pereisa tehtud sült. See maitses eriti lastele. Kui nad juba kodunt väljas õppimas olid ja koju tulid, küsisid ikka, et kas isa sülti ka teeb. Hea süldi tegemine on suur kunst, eriti kui materjali napib. Õnneks seapäid müügil oli. Kui õnnestus kooti osta, tuli see sügavkülma panna sülditegemise aega ootama. Sama oli kanadega. Nimelt koosnes “firmasült” sea ja kanalihast pooleks. Kanaliha asendas vasikaliha, sest seda polnud ammugi saada. Lehmapidamisega tegeles meie pere ainult 1970tel aastatel, kui olin metsaülem ja lapsed olid väikesed. Teiseks pidi sült keema vähemalt 6-7 tundi, parem, kui haudus terve päeva vaikselt. Algul kohe tuli sisse panna 3-4 koorimata tervet sibulat. Väga vaikne keemine andis selge leeme, koorega sibulad ilusa kuldse värvuse. Ka soola, pipra, vürtsi, loorberi kogused olid väga täpselt katsetustega kindlaks määratud. Kodusesse firmasülti tuli kindlasti lisada supilusikatäis suhkrut, see tegi liha hulga maitsvamaks. Lauda istumise eel oli meie peres kombeks sünnipäevade puhul koguneda diivanilaua umber, kus ootasid alusele pandud veiniklaasid koos suupistetega, tikuvõileibade, kompvekkide, maasikatega. Mõnikord õnnestus hoida sünnipäevani Venemaalt toodud või kingitud karbike punase kalamarjaga. Vahest sai seda ka Eestist mõne kalurikolhoosis töötava tuttava käest. Siis olid vahuveini kõrvale suupisteks saiaviilud punase kalamarjaga. Hilisemal ajal, kui kõike juba saada oli, muutus see suupiste meie pere tervituslaual põhiliseks. Õppisin seda oma varalahkunud isalt, kes oli pärit küll vaesunud, kuid siiski traditsioone hoidvast ja austavast vene-poola aadliperekonnast. Tähtpäevad tuli muuta asjaosalistele nii meeldejäävaks kui võimalik, eriti tähtis oli pidulik algus. Kui esimene söömine lõpetatud, vahetati taldrikud, noad,  kahvlid, et saaks kartulisalati, külmlõikude, seente, rulaadi, pasteedi ja täidetud munadega jätkata, kui isu jälle tekkis. Mõned naised või tütred kogunesid kohvilaua äärde oma seltskonda, et tähtsaid naiste asju arutada.
Jooke oli laual mitmesuguseid. Mahla, morssi, viin meestele, Vana Tallinn rohkem naistele limpsimiseks, mõnikord Kännu Kukk või Kristallkümmel kui õnnestus peale sattuda. Erilise uhkusega toodi kohvi ajaks lauale Gruusia konjak. Seda Tallinnast ikka sai. Paremat, Armeenia oma polnud saada, kuna see pidi kõik ekspordiks minema (küll Armeenia brändi nime all). See oli siiski väga hinnatud, kuna ka Churcill olevat kaasaegsete mälestuste järgi eelistanud Armeenia konjakit kõigile Prantsuse omadele. Lääne –Euroopa konjakeid-brändisid Eestis vabamüügil ei olnud. Mõnikord saadi pudel välismaist napsi Toompealt ministrite nõukogu poest. Siin tuli leppida Ungari Budafoki või Bulgaaria Pliszkaga, mis erinevalt praegusest Pliszkast oli päris talutava maitsega, kuna oli ikkagi viinamarjaveinist aetud. Muuseas läksin mina oma tulevast naist kosima, viies äiale meeleheaks pudeli Budafokki, eriliselt jälki Ungari Rahvavabariigis aetud brändisarnast jooki.
 Mäletan veel sõjajärgseid väiksemaid perepidusid Koluvere lossis, kui isale tulid külla sõjaväekaaslased, helilooja Harri Kõrvits ja poliitik Nigol Andresen, kunstnik Paul Luhtein, helilooja Gustav Ernesaks,,Saulid koos nendega näitleja Ants Eskola ja teisigi Tallinnast oma abikaasadega. Koluveres elasid sel ajal helilooja Artur Uritamm perega ja Süvalepad. Hilisem helilooja ja teatrimees Kulno Süvalepp oli nii 12-13 aastane.  Isa määrati peale demobiliseerumist Punaarmeest 1945. aasta oktoobris Koluvere lossi tsiviilkomandandiks, ehk esimeseks pealesõjaaegseks lossivalitsejaks. Oli veel sõjaline komandant polkovnik Osila, kellele allus vangilaager. Korjati kokku sõjaeelsest ajast järelejäänud kristallnõud ja vähemalt toidu serveerimiseks kasutati neid. Meie maja Tallinnas Pühavaimu tänaval sai pommi 1944. a 9. märtsi pommitamisel punakotkaste poolt ja sealt midagi päästa ei õnnestunud. Kuskilt hankis isa ka pudeli portveini, teise tõid sõbrad ja pidu peeti  liha-kartuli, seente ja pirukaga . Paarsada grammi kohviube tõid kaasa Tallinna inimesed ja nii oli ka sel ajal vahel võimalik head kohvi juua. Kõige eksootilisem toit, mida mäletan 1940te lõpust, oli vaalaliha. Nimelt oli vähemalt Tallinnas müügil 2-liitrites nn kilunõudes vaalalihakonserv, kaan oli kinni tinutatud. Hiljem, kui elasime juba Brasche majas, kuhu oli asutatud Kullamaa ambulatoorium, saime kohviube venelasest arstilt Galina Vološinovalt, kelle mees käis tihti Leningradis oma tööasjus. Ta oli elektroonik, sõja ajal töötas USAs televisiooni alal ja valmistas nüüd siin ette televisiooni sisseseadmist. Peab ütlema, et 1948. aastal oli maal liha saada palju lihtsam kui näiteks 1978. aastal. Enne kolhoose oli igas talus loomi, kanu, hanesid. Polnud mingit probleemi osta tükk vasika- või lambaliha või mõni lind. Ainult hirmkallis oli. Isa seda meie perele siiski lubada sai. Nälja- ja viletsuse ajad tulid alles peale 1949. aastat ja kestsid peaaegu 10 aastat.  Aga ühelgi ajajärgul pole pidu pidamata jäänud, kui vähegi põhjust oli. Mõned meenutused veel 1950test, kui olid kõige vaesemad ajad. Sünnipäevadel käidi ikka. Tort tehti ise, niipalju ikka õnnestus jahu, mune ja suhkrut saada. Vahel telliti ka Sillalt Pagari Annilt. Varem, õieti juba 1930tel, oli sünnipäevale minekul põhiline see, et kaasa viidi tort ja lilled. Kingituste tegemise ja pudeli kaasavõtmise mood  tuli alles jõukamatel 1960tel aastatel. Sünnipäeval pakuti 1950tel päris tavalist toitu: kartul praelihaga, heeringas, keedetud munad, tehti pirukaid. Tavaliselt tehti koduõlut, mõnikord kuivatatud leivast. Lauas käis ringi ka pudel napsi. Lõpuks söödi torti ja joodi viljakohvi kõrvale. Külapered käisid sel ajal üksteisega tihedalt läbi. Paljud pered olid ka suguluses. Seepärast ei pandud pahaks, kui sünnipäeva järgselt käidi enamasti paarikaupa mõne teise külamehega äsjasel sünnipäevalisel külas, nn õllepära lõpetamas. Kutsutud olid ju lähedased, peopäeval ei tülitatud kontvõõrastena. Peojärgselt tuli ikka kellelegi pähe: ”Et kuule, August teeb ikka õlut, lähme vaatame, kas pära veel on!” Maarahval oli aega, istuti, aeti juttu küla- ja maailmaasjadest. Polnud ju veel televiisorit ega arvuteid. Need kokkusaamised ja istumised olidki maainimestele sotsiaalmeedia. Mis oli iseloomulik nii 1940-50te aastate pidudele, see oli lauas laulmine. Maal lauldi ka 1960tel veel ühislaule. Need olid pärit enamasti sõjaeelsest repertuaarist: ”Seal kus rukkiväli...,” ”Mets mühiseb”, ”Kui laias laanes...,” ”Hulkuri valss”, ka lorilaule, nagu ”Kott hakkas nurgas liikuma...,” jne. Populaarsed olid ”Jää vabaks Eesti meri”, ”Ma tahaksin kodus olla”, ”Sääl, kus Läänemere lained...,” ”Kas tunned maad...?” ”Kunagi ei jäänud laulmata ”Õllepruulija”, koos kõigi lauale ja laua alla ronimistega. Üks laudkond alustas üht, varsti peale selle laulu lõppu teine laud järgmist laulu. Lauldi pidevalt, sageli mitu tundi järjest. Enamasti oli seltskonnas ikka ka paar pillimeest akordeoniga. Väga harva oli mõni juba teatud mees ülemäära purjus. Ohjeldamatu joomine pidudel, eriti asutusepidudel  hakkas 1970tel. Tagantjärele mõeldes võis see olla üldrahvaliku allasurutuse ja väljapääsmatuse tajumise tagajärg. Paljudel oli tekkinud minnalaskmise meeleolu. Sellest ei räägitud, kuid nii tundub. 1960tel aastatel läksid moodi võileivapeod. Sel kümnendil olid poed üsna rikkalikult varustatud. Oli mitut sorti vorsti, juustu, konserve. Nendest sai kombineerida üsna isuäratavaid võileibu-saiu. Lisandiks ja kaunistuseks pandi veel kurki, tomatit, muna jm. Mõned sünnipäevad ja asutuste peodki peeti siis täielikult võileivapidudena. Häda oli selles, et kuna kõik oli väga maitsev, sõi mõni mees ära tohutu koguse musta leiba, mis pärast, eriti õlle ja napsi kaasmõjul tekitasid kõrvetisi ja muid maohäireid.
Tudengipeod on veel üks liik pidusid, millest peaks natuke rääkima
Neist ma saan rääkida 1960te aastate põhjal, kui õppisin EPA metsandusteaduskonnas. Põhilised pidutsemised toimusid stipipäeva puhul, sünnipäevadel ja peale eksamisessioone. Sünnipäevapeod käisid peamiselt tubade kaupa.Betooni tn ühiselamus olid neljased toad ja tavaliselt kogunes sinna üks rühm. Kursusel oli 3 rühma Sakslased, inglased ja nn sõjaväest tulnud. Nimelt 1964l nekrutiks võetud 9 poissi tulid tagasi ja nendest moodustatigi uus rühm. Juurde pandi ka 5-6 tüdrukut, kes ei olnud väga kinnistunud oma rühmades. Need olid enamasti vanemad, üks  juba 10 aastat vahepeal töötanud. Meil klappis nendega hästi ja sünnipäevapeod kujunesid lõbusateks Mida siis jõime-sõime. Sünnipäevalaps oli tavaliselt mõni päev varem kodus käinud ja toonud kaasa kodust  suitsu- või purki marineeritud liha, hapukurke, suitsukana või –kala, õunu, vahel koduõlutki.Tüdrukud korraldasid kõik ilusti lauale. Pudel viina, paar pudelit Rieslingit ja kohviube oli hangitud. Nii vooditel istudes käis pidu kitarri ja laulu saatel keskööni. Muidugi ei puudunud õlu. Ümmargustel tähtpäevade ja sessi lõpul käidi tavaliselt restoranis. Populaarsemad kohad oli Kaseke Tähe tänaval ja Tarvas. Kõik jõudsid tavaliselt pahanduseta ja omal jalal koju. Teistes rühmades oli tüdrukuid vähem ja poisid hakkasid ”kõrvalt vaatama”. Neil tekkisid 2. kursusel sidemed ülikooli 2. kursuse hambaarstidega. Meie tüdrukuid neile kohtumisõhtutele muidugi ei kutsutud. Pahandust kui palju! Pidutsemise hulka tuleb lugeda muidugi ka väiksema seltskonnaga stipipäeva pühitsemine õllelauas. Valiti päev, kus oli vähem eriala. Eriti populaarsed Õllekeldris istumiseks olid punaste ainete päevad. Mindi juba hommikul või hiljemalt lõunast terve toaga õlut jooma. Rahal oli juba siis ainult kaks olekut. Seda oli vähe või polnud üldse. Seepärast söödi alguseks üks karbonaad, ülejäänud aja näkitseti keedetud soolaube. Kuna olime stammkunded, kasseeriti meilt raha peale iga ringi, st kaheksat õlut nelja peale. Niimoodi kujunes ühel korral keldri kinnipaneku ajaks skooriks 102 õlut. Praktikate ajal Järvseljal kevadeti ja sügiseti võeti pidutsemised juba laiemalt ette, seda siiski ainult nädalavahetustel. Tavaliselt sõitsid koju ainult Tartumaalt pärit õppurid ja enamik õppejõude. Siis ühendati mõnikord ka mitme kursuse jõud. See oligi aeg, kui toimusid peamiselt võileivapeod. Pilli- ja laulumeestest ka puudu ei olnud. Märjukest aga tarvitati märgatavalt rohkem, kui linnas. Laupäeval alanud pidu jätkus tavaliselt pühapäeval. Mõnikord sõideti siis hobuse-vankriga Rasinale joogikraami järele või mõne metsavahi juurde, kellel teati koduõlut või puskarit olevat. Esmaspäeva hommikul pidid aga dekaani terase pilgu all olema nagu Viiburi sõjakooli kursant.

         Üht omamoodi pidusööki Tartus õppimise ajast tahaks siiski veel meenutada.  

Oli 1960-te aastate algus, kui õppisin EPA-s.Tartusse tulid külla mingil Moskva noortefestivalil viibinud nn sõbralike arengumaade noored. Komsomolikomitee jaotas ülesanded teaduskondade vahel – kes millist gruppi pidi vastu võtma. Meile sattus neli noort Vietnamist või Kambodzhast, ei mäleta enam täpselt. Kaasas oli neil üks inimene Moskvast ja üks Tallinnast, sõbralikud, kuid alati vaikivad noored mustades ülikondades mehed. Tõlgid nad ei olnud, sest külalistega pidime purssima vene keelt. Nende oma küll vähe meenutas seda. Teema keerles ümber progressiivse noorsoo rahvusvahelise solidaarsuse, sest eelneval instrueerimisel EPA komsomolikomitees ei lubatud muid teemasid puutuda. Peale rinnamärkide ja meenete vahetamist oli ette nähtud pidulik lõunasöök EPA sööklas. Istusime vaheldumisi külalistega. Meie komsomolisekretär tõstis laualt väiksema pesukausi mõõtu nõu kartulisalatiga ja ulatas selle külaliste pealikule, hoides seda tema ees taldriku kohal. Kõhetu noormees vaatas mõne aja mõtlikult kaussi ja siis kostitajat. See noogutas sõbralikult. Külaline vaatas veel veidi kaussi, haaras kausi servadest ja vajutas siis näo otsustavalt rosoljesse. Mis tema väikeses kahvatukollases peas sel ajal toimus, ei oska öelda. Arvatavasti mõtles ta, et tuleb läbi viia mingi söömise alguse rituaal. Sellest ajast olen vähegi eksootilisemate külaliste puhul alati esimesena endale toidu ette tõstnud ja sööma hakanud. Eriti, kui laual on peale eestlaste vähestele tuntud kartulisalat.
Niipalju siis peo- ja muidu toitumiskommetest inimese, kelle pere ei olnud pealesõjaaegsel perioodil otseselt seotud põllumajandusega, see tähendab nn antvärgi silmade läbi.
Lembitu Twerdjanski

Kullamaa – Haapsalu, novembris 2016

kolmapäev, 6. september 2017

METSAASJAD - Lembitu Twerdianski


Kõrvemaa.
Foto: Neeme Sihv


Jaanipäev.

Karl Pärn oli igas suhtes maksimalist, vähemalt metsaülema omailma raamides. Tal oli see ka väljakujunenud töö- ja sõprussuhteid arvestades lihtsam, kui paljudel teistel metsaülematel. Feliks Nõmmsalu, kunagine Läänemaa metsamajandi direktor, pikka aega ministri esimene asetäitja, oli suur jahinduse entusiast. See oli äärmiselt vajalik isikuomadus, mis aitas palju kaasa metsaministeeriumi heale käekäigule. Ta vedas sõber Karla juurde igasuguseid asjamehi, kes jahti tahtsid pidada. Siis sai ka oma soove edasi antud ja enamasti need ka täide läksid. Ta oli otsustanud toetada Karl Pärna soovi luua iseseisev Kullamaa Jahimajand peamiselt metskonna maade alusel. See tehtigi ära ja nüüd, peale Jäägrikoja valmimist hakati siia tooma ka Venemaa ja isegi välismaa külalisi. Karl Pärn oli ka esimene metsaülem, kes sai endale osta unistuste auto Volga GAZ 24. Ja mitte üks kord, vaid isegi kaks korda. Oli siis see õnnis päev, kui Karl oma esimese Volga kätte sai. See oli just jaanipäeva eelne aeg ja metsaülem tuli uhkelt oma uhke autoga Kullamaale. Jaanilaupäev tulemas ja naispere vaikselt lootmas, ehk viiakse seekord jaanitulele uue autoga. Jaanituld tehti traditsiooniliselt jõekäärus lasketiiru juures. Kuigi sinna oli metskonnast pool kilomeetrit, sõideti ka see ots alati metskonna vana gazikuga. Päev enne jaanilaupäeva ütles Karl, et sõidab korraks Torma ja Laiuse maile, oma kodukanti, sugulastele ja noorpõlvekamraadidele vaja ka uudis koju viia. Tagasi ilmus metsaülem nädala pärast. Ega ei tahtnud palju rääkida, kus ta oli või kuidas uudis vastu võeti. Igatahes esimene sõit oli tal otse hoiukassasse sularaha välja võtma. Liigud olid läinud nii kõvaks, et viimase sõidupäeva pidi ilma söömata olema, tuul puhus püksitaskuis. Siiski esimene asi, mida ta hoolitsevalt alluvatelt küsis oli see, et kuidas nad jaanitulele said ja kas keegi ikka viis? Kui kuulis, et keegi ei viinud ja jala tuli minna, ütles kahetsevalt: „Jala?!  No on ikka inetu küll jala jaanitulele minna!“


****************************

                                                        

Anton Hansen Tammsaare radadel

Kõrvemaa looduskaitseala avamiseks taastati Metsaministeeriumi poolt minister Heino Tedre isiklikul eestvedanisel Vargamäe talu. Sõitsime avamisele Kullamaa legendaarse metsaülema Karl Pärnaga. Selliseid ülevabariiklikke metsameeste kokkutulekuid korraldati siis igasuguste vähegi tähelepanu pälvivate sündmuste puhul. See aitas kaasa metsameeste ühtsustunde loomisele. Võib öelda, et vähemalt kõik  Eesti metsaülemd tundsid üksteist. Metsatöötajate päevadel, raievõistlustel, noorte spetsialistide päevadel, mitmesuguste mälestusparkide istutamisel ja mitmetel muudel tähtpäevadel nagu Järvselja ja Luua aastapäevadel jne tulid kokku ka paljud peametsaülemad, peainsenerid, abimetsaülemad, insenerid, ka metsnikud. Seetõttu said paljud neistki ajapikku tuttavaks. Kui nimi läkski meelest, siis kohtumisel tundsid ikka kolleegi ära. Niisiis käisime ringi taastatud majapidamises ja selle ümber. Toas äratasid tähelepanu voodid, mis olid vaevalt 150 cm pikad, sellised kõrgete otstega. Pärn vaatas neid mõtlikult ja ütles: „Küll see elu oli ikka inetu sel ajal. Kuidas nad üldse sellises voodis......“ Niikaua, kui ta sobivaid sõnu otsis, tõttas kohe appi selgitusi jagav Iver Asarov, kes oli ühtlasi esimene Kõrvemaa looduskaitseala juhataja. „...Seksi tegid, tahtsid sa vist öelda? Tead siis tehti seda vanainimese asja kas lavatsil kasuka peal või rehetoa põrandal põhu peal, kus noorem või sulaserahvas sageli ka magas. Ja suvel sai seda teha lakas heinte peal või kasvõi aganikus. Ja parsil oli ka ruumi küll. Ja kui rukkivihud veel seal kuivamas olid, siis pühi pärast ainult põrandalt teri kokku!“ Pärn jäi mõttesse ja tüki aja pärast avaldas oma arvamuse: „Parsil..., no pidi siis ikka üle küla mürin olema.!



***************************

Katkendid raamatust "Läänlaste Lood".

UUS RAAMAT!
Raamatu „Läänlaste lood“ lühitutvustus
Raamatusse on kogutud mälestusi kogu vanalt Läänemaalt alates 20. saj. alguspäevilt kuni 21. saj. künniseni. Oma mälestusi jagavad kooliõpetajad, põllu- ja metsamehed, kalurid, insenerid, suurtalude peretütred, meierid, riigiametnikud , arst, akadeemikud, ülikoolide õppejõud, küüditatud ja suure sõja aegsed paadipõgenikud. Sarja esimese raamatu "Kullamaa mälestused" järg.
Raamat on võetud EV100 toimkonna poolt EV 100 sünnipäeva kingituste hulka ja selle trükkimist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Juttu on koolikorraldusest ja koolielust 30, 70 ja 100 aastat tagasi, inimsuhetest eesti külas tsaariaja lõpus, noores Eesti Wabariigis, suure sõja ja kolhooside ajal. Mälestusi on taluelust enne sõda, sõja ajal ja kolhooside loomisest läänerannikul ja mujal. Kolhooside algusaastaid on kirjeldatud kogu kaasneva omavoli, metsikuste ja grotesksusega vahetute kaasaelajate ja pealtnägijate poolt. Üksikasjalikult on kirjeldatud põgenemisi läände purjelaevadega Eesti läänerannikult. Mälestusi on metsavendade elust ja saatusest, Läänemaa kuulsatest leiutajatest, maanoorte tegemistest 1930tel, mitmest Läänemaa tuntud ühiskonnategelasest, Vabadussammaste taastamisest jm.
Mälestusi on kalurite elust ja tööst Läänemaa mandriosas ja Vormsil, metsameeste tegemistest ja juhtumistest , pidutsemistest ning eraelu salajasematest külgedest. Juttu on elust metsavahitalus 1950tel ja 60tel, õppimisest ja õpetamisest Luua metsatehnikumis, tudengite kohati üle võlli kippuvatest tükkidest, läänlaste juhtumitest Nõukogude Liidu ja maailmamerede avarustel, paljust muustki.
Lõpuosas on kultuuriloolisi mälestusi viimastest aastakümnetest.
Autoritest võiks mainida prof. Pille Kipparit, akadeemik Eduard Einmanni, dr. phil. Peeter Kaske, dr.phil. Ülo Erikut, dr. Urmas Suklest, prof. Valdemar Väli, Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaliiget insener Abro Teemuskit, agronoom-ökonomisti Manivald Müüripeal`i, insener Mati Jetsi, koolijuhte Jaan Sihverit, Ferdinand Rajaveret, August Tarendit, Materjale on saadud veel akadeemik Mihkel Veidermalt, põllumajandusjuhilt Helgur Kaabelilt, metsainsener Ants Linnult, koduuurijalt Merike Ströömilt ja teistelt.
Raamatule anti EV 100 kingitustoimkonna poolt kingituse staatus Eesti Vabariigi 100 sünnipäevaks.
Raamat on A4 formaadis, kõvade kaantega, maht 375 lk. Sisaldab ligi 250 ajaloolist fotot. Hind 15 eurot.
Raamat jaemüügile ei lähe, tellida saab ainult otse koostajalt Lembitu Twerdjanskilt e-posti letarang@gmail.com kaudu.
Piiratult on saada veel sarja esimene raamat „Kullamaa mälestused“, mis sisaldab samas mahus mälestusi ning ajaloolisi fotosid Läänemaalt.

Lembitu Twerdianski.

laupäev, 26. august 2017

KOHTUMINE JUUNIKOMMUNISTIGA - Lembitu Twerdianski




Kohtumine juunikommunistiga

 Meenutan üht kohtumist sellest ajast, kui töötasin Kaarepere metsakatsejaamas. Jõgeva rajoonis oli külas Harald Ilves, kunagine juunikommunist,  Lauristini, Kruusi ja Semperi võitluskaaslane. Ta oli olnud 1960te aastate esimesel poolel Eesti NSV ülemnõukogu juhataja. Nüüd oli teenekas Lenini ordeniga autasustatud veteran Ametiühingute keskkomitee esimees. Aga ametiühingud, nagu siis kirjas oli isegi ametiühingu liikmepiletil, on kommunismi kool. Seega, kui kuulsime, et pidime teiste hulgas talle oma majapidamist näitama ja teda kostitama, olime ootel, et mis õpetusi ta siis meile jagab.
Ilus suvepäev oli, kui olime külalisega väikese ringi teinud mööda Vooremaad, põiganud sisse kalamajandisse ja vutifarmi ning tiirutanud veidi metsas. Juba eelnevalt oli välja valitud kena sammaldunud liivapõndak vanade mändide all Kassinurmes.

Silvi oli ette valmistanud piknikukorvi, kus oli marineeritud angerjat ja seeni, värsket kurki ja tomatit ja veel üht-teist suupärast. Kaupo oli korvi lisanud põdrakonservi ja -vorsti ning pudeli vahuveini “Sovetskoje šampanskoje.” Ettenähtud kohal laotasime teki maha ja võtsime istet. Külaline osutus lõbusaks vestluskaaslaseks, mitte sugugi kuivaks ja ametlikuks parteimeheks, nagu kartsin. Rääkisime veidi oma tööst ja plaanidest, paistis, et see pakkus talle päris huvi. Lahkasime siis natuke maailma asju, aga kui külaline sai jutujärje enda kätte, polnudki enam vaja jututeemasid otsida.
Ta hakkas meenutama 1940-41 aasta pöördelisi sündmusi Eestis, millest ta aktiivselt osa võttis. Ždanovi mehed olid Varese valitsuse juhtimise kohe seltsimeheliku heasoovlikkusega oma kätte võtnud. Kutsuti kokku värskeltküpsetatud nõukogude aktivistid ja tehti neile teatavaks, et neile pannakse esimeseks ülesandeks kaks asja. Esiteks, kirjaoskamatuse likvideerimine tööliste ja talupoegade hulgas ja teiseks nõukogulikku elulaadi tutvustavate ja propageerivate asutuste, klubide ja punanurkade loomine. Nendes punanurkades tuleb erilist tööd teha just maanaistega!

Algul võtsid meie mehed seda huumorina ja selgitasid, et kirjaoskamatus on Eestis likvideeritud juba paarsada aastat tagasi. Muidu ei saanud siinmail naistki võtta ega mehele minna, kui leeriõpetuse käigus polnud kontrollitud lugemise ja kirjutamise oskust. Kirjaoskamatuid võib olla paari protsendi ringis vanainimeste hulgas, kes pole leeris käinud, ega abielusadamasse jõudnud, või on siis lihtsalt alaarenenud mõistusega.
Selle peale viibutati näppu ja manitseti, et uued seltsimehed ei alustaks kohe nende petmisega, see viib usalduse kaotuseni ja siis... Mis siis saab, ei öeldud otse, kuid anti mõista, et nõukogude võim sellist asja ei kannata ning kõik takistajad, äraandjad ja provokaatorid proletariaadi diktatuuri teel lähevad otsemaid ajaloo prügikasti.
Kampaania eesti rahva lugemaõpetamiseks vaibus alles siis, kui koos isehakanud “õpetajatega” sõideti läbi paar küla, kus nad oma valikul kontrollisid talumeeste ja naiste lugemisoskust. Mis neid kõige enam hämmastas, vanemad mehed, olid nad ju elanud balti mõisnike all tsaaririigiski, oskasid mitut keelt.

Seda agaramalt haarati kinni “punanurkade” rajamisest, kus “maanaistega saaks teha erilist tööd.” Selgitasime jälle, et meil on juba ammune rahva- ja seltsimajade traditsioon. Seal käib rahvas koos, seal korraldatakse õmblus- ja keedukursusi, tehakse teatrit, peetakse aktusi ja tantsupidusid. See neid ei rahuldanud. Kui käidi mõnda rahvamaja vaatamas, oli otsus lühike: neis kultiveeritakse vaenulikku, kulaklikku kultuuri!
Kõigepealt tuleb kõik need kooskäimise kohad ümber nimetada “Sotsialistliku kultuuri majadeks,” mis vene keeles lühendatult kõlas, “Doma sotskulta.” Meie mehed püüdsid jälle ettevaatlikult selgitada, et selline nimi eesti keeles kohe mitte ei lähe. Neid maju hakataks kohe hüüdma Sotskuldi majadeks. Siis oleks patriootiline üritus pööratud kohe irvitamiseks. Ždanovlased pidid siingi lõpuks järele andma, seltsimaju hakati nimetama lihtsalt kultuurimajadeks. Üks häbi siiski vähem!

Niimoodi siis hakati Eestis arendama nõukogulikku kultuuri 1940. aasta pöördelistel juunikuu päevadel. Pole siis ime, et mõnigi eesti haritlasest “vastristitud” nõukogude aktivist uues korras pettus, paar halvustavat sõna “kultuuritoojate” kohta ütles, oma leivast ilma jäi ja istumagi pandi.

*****************

 
UUS RAAMAT!
Raamatu „Läänlaste lood“ lühitutvustus
Raamatusse on kogutud mälestusi kogu vanalt Läänemaalt alates 20. saj. alguspäevilt kuni 21. saj. künniseni. Oma mälestusi jagavad kooliõpetajad, põllu- ja metsamehed, kalurid, insenerid, suurtalude peretütred, meierid, riigiametnikud , arst, akadeemikud, ülikoolide õppejõud, küüditatud ja suure sõja aegsed paadipõgenikud. Sarja esimese raamatu "Kullamaa mälestused" järg.
Raamat on võetud EV100 toimkonna poolt EV 100 sünnipäeva kingituste hulka ja selle trükkimist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Juttu on koolikorraldusest ja koolielust 30, 70 ja 100 aastat tagasi, inimsuhetest eesti külas tsaariaja lõpus, noores Eesti Wabariigis, suure sõja ja kolhooside ajal. Mälestusi on taluelust enne sõda, sõja ajal ja kolhooside loomisest läänerannikul ja mujal. Kolhooside algusaastaid on kirjeldatud kogu kaasneva omavoli, metsikuste ja grotesksusega vahetute kaasaelajate ja pealtnägijate poolt. Üksikasjalikult on kirjeldatud põgenemisi läände purjelaevadega Eesti läänerannikult. Mälestusi on metsavendade elust ja saatusest, Läänemaa kuulsatest leiutajatest, maanoorte tegemistest 1930tel, mitmest Läänemaa tuntud ühiskonnategelasest, Vabadussammaste taastamisest jm.
Mälestusi on kalurite elust ja tööst Läänemaa mandriosas ja Vormsil, metsameeste tegemistest ja juhtumistest , pidutsemistest ning eraelu salajasematest külgedest. Juttu on elust metsavahitalus 1950tel ja 60tel, õppimisest ja õpetamisest Luua metsatehnikumis, tudengite kohati üle võlli kippuvatest tükkidest, läänlaste juhtumitest Nõukogude Liidu ja maailmamerede avarustel, paljust muustki.
Lõpuosas on kultuuriloolisi mälestusi viimastest aastakümnetest.
Autoritest võiks mainida prof. Pille Kipparit, akadeemik Eduard Einmanni, dr. phil. Peeter Kaske, dr.phil. Ülo Erikut, dr. Urmas Suklest, prof. Valdemar Väli, Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaliiget insener Abro Teemuskit, agronoom-ökonomisti Manivald Müüripeal`i, insener Mati Jetsi, koolijuhte Jaan Sihverit, Ferdinand Rajaveret, August Tarendit, Materjale on saadud veel akadeemik Mihkel Veidermalt, põllumajandusjuhilt Helgur Kaabelilt, metsainsener Ants Linnult, koduuurijalt Merike Ströömilt ja teistelt.
Raamatule anti EV 100 kingitustoimkonna poolt kingituse staatus Eesti Vabariigi 100 sünnipäevaks.
Raamat on A4 formaadis, kõvade kaantega, maht 375 lk. Sisaldab ligi 250 ajaloolist fotot. Hind 15 eurot.
Raamat jaemüügile ei lähe, tellida saab ainult otse koostajalt Lembitu Twerdjanskilt e-posti letarang@gmail.com kaudu.
Piiratult on saada veel sarja esimene raamat „Kullamaa mälestused“, mis sisaldab samas mahus mälestusi ning ajaloolisi fotosid Läänemaalt.

neljapäev, 24. august 2017

MINU KÕNE HIRVEPARGIS 2017 - Ants Erm



Minu kõne Hirvepargis 23. augustil 2017

Head kaasvõitlejad, head kuulajad!
 
Tulime Aivar Kivisiv'iga siia Ukraina lippudega, tulime otse meie iganädalaselt piketilt Vene saatkonna ees. Minul täitus täna kolm aastat nende pikettide organiseerimisest - 23. augustil 2014 korraldasin ma seal esimese piketi, tõsi koos Tarmo Kruusimäega korraldatavte iganädalaste pikettideni jäi veel paar kuud. Siin kohal tahan tänada Mari-Ann ja Tunne Kelamit, kes alati kui vähegi võimalik meie pikettidel osalevad, s.t Mari-Ann sageli, Tunne siis kui kolmapäeval kodumaal juhtub olema. Tänud teile, Kelamid. Minult on sageli küsitud: "Miks te siin seisate, see ei muuda ju midagi?". Ei ole me keegi nii naiivsed, et arvaksime, et kukutame piketiga Putini! Ei seda me ei suuda, aga me suudame toetada moraalselt neid, kes on Putiniga reaalselt sõjas, näidata ukrainlastele, et nad ei ole oma võitluses üksi. Ja nende pojad ja isad, emad ja tütred on rindel kodumaad kaitsets pidevas surmaohus, pea iga päev hukkub keegi Putini kuuli läbi. Olgem ausad - nad pavad seda sõda ka meie eest, nad on sidunud agressoril käed! Aga Ukraina juurde tulen oma kõne lõpus veel tagasi.
Lagle (Parek) just rääkis, mida inimesed toona, 30 aastat tagsi rohkem või vähem kartsid, millele olid valmis massiliselt alla kirjutama ja mida pigem peljati. Väidan, et mingis mõttes jäi eestlaste enamus läbi sügava okupatsiooniaja rahvuslasteks, rahvusluse likvideerimine oli ka kommunistlikule diktatuurile "mission impossible", kui nad just ei võtnuks ette kogu rahvuse füüsilist hävitamist, õnneks peale Stalini surma enam ei võtnud. Ainult et, ... selle rahvusluse reaalne võitlusvõime oli üldjuhul nullilähedane, kuni selleni välja, et nõukogude võimu maruvihkajad rääkisid, et ei julge hääletamata jätta, sest kõik sedelid on märgistatud. Selles, oli neil muidugi õigus, et 99,98% oleks tulemus olnud niikuinii.
Aga ikkagi olid ka teised inimesed, olid Kalju Mätik, Mati Kiirend, Sergei Soldatov, Artem Juskevits - info nende tegemistest kostis Ameerika Hääle ja Vaba Euroopa vahendusel ka läbi "kolme õe" tekitatud ragina - jah juba siis sogasid "kolm õde" Tallinnas eetrit! Levis ka info Jüri Kuke, Enn Tarto ja Mart Nikluse võitlustest. Midagi oli kurjuse impeeriumis hakanud murenema.Tulid uuemad ajad, tuli Sirje Kiin'i algatatud 40 kiri - oleksin sellele ilmselt alla kirjutanud, kui oleksin sattunud olema õigel ajal õiges kohas. Ja see kiri levis juba ka käest kätte. Jah, paistab täna ju süütu palvekirjana, aga igal ajal on omad türannid omade meetoditega, on omad kangelased ja ka reeturid. (rääkimata lõik, vt. allpool).
MRP AEG-st ja ERSP-st on täna juba nii palju räägitud, et ei hakka üle kordama. Lisan vaid niipalju, et need on inimesed, kelle arvamust, olgu see siis nii või teistpidine, võtan alati tõsiselt, sest tean, nad räägivad seda mida mõtlevad, nad ei tegele poliittehnoloogiaga, nad ei müü Eesti riiki!
Kõik tänased sõnavõtjad on rõhutanud tõe tähtsust, Lagle juhtis tähelepanu, et ka 30 aastat tagasi nõuti siinsamas just tõde, nõuti Molotov-Ribbentropi Pakti salaprotokollide avalikustamist. Ja kuhu oleme jõudnud tänaseks? Tõejärgsesse ühiskonda? Ühiskonda, kus on kahtluse alla seatud suur osa põhitõdedest, suur osa sellest, mille nimel me omal ajal tegutsesime. Kahtluse alla on seatud rahvusriigi mõte, rahvuse mõte, okupantidest on kujundatud vaesed kannatajad ja rahvuse, eesti keele ja eesti meele eestseisjaid nimetatakse natsideks ja rassistideks, isamaalisus on tabusõna. Kui seda teeksid vaid mingid friigid , Jumal nendega - Eestis kehtib arvamusvabadus - aga kui tegelinskitele, kes järjepidevalt halvustavad ja labastavad kõike, mis eestlasele on püha, on avatud avalik-õiguslik meediaruum, siis on ikka kuri karjas küll.


Mis on sellel pistmist "tõejärgse ühiskonnaga"? Tsiteerin: "Nii oli ka Eesti iseseisvumise ja 1990. aastate radikaalsete reformide osas võimalik konstrueerida väga erinevaid diskursusi, alates sellest, et tegemist oli „loomuliku tagasipöördumisega läände“ ja lõpetades sellega, et toimunu „oli XX sajandi suurim katastroof ja karjuv ebaõiglus“. Me teame, et parempoolsete, Eesti Kongressist välja kasvanud rahvuslike jõudude diskursus (tagasipöördumine läände ja radikaalsete reformide vältimatus) sai kiiresti valitsevaks ja et enamik eestikeelseid inimesi võttis selle kiiresti omaks." 
Tsitaadi autoriks on tuntud politoloog, Tallinna Ülikooli riigiteaduste osakonna lektor, gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse õpiku üks autoreid. Tõe huvides olgu öeldud ka nimi - Tõnis Saarts.


Niisiis, iga asja kohta on "võimalik konstrueerida väga erinevaid diskursusi", ehk siis kõik ajalookäsitlused on ühteviisi tõesed, ehk siis tõde, kui sellist ei ole olemas, okupatsioon on vaid üks võimalikest tõlgendustest. Läheme siis edasi: ei olnud ei punaterrorit ega holokausti, ei olnud holodomori, ei olnud Krimmi okupeerimist ega sõda Ukrainas - kõik vaid erinevad "diskursused".
Selline filosoofiline konstruktsioon on ju võimalik - reaalset maailma ei ole olemas, kõik sõltub vaid meie kujutlusvõimest, aga...kui see on tõde, ka siis ei ole meil muud peale hakata, kui võidelda nende "väljamõeldud tontidega" - vastasel korral oleks ainus mõistlik alternatiiv loobuda väljamõeldud iseendast ja end tappa lasta või vabasurma minna.


Tõejärgse ühiskonna võidukäik Euroopas sai mulle reaalsuseks aastal 2008 - peale Venemaa sissetungi Gruusiasse, kui "rahu" saavutati Szarkozi ja Putini kokkulepetega, millega pesti Putini käed selles konfliktis puhtaks. Sama tendents jätkus ka Krimmi okupeerimisel ja jätkub Ukraina puhul tegelikult tänaseni - ei ole vene vägesid, ei ole okupeerimist, on vaid mingid kosmosest ilmunud rohelised mehikesed, kellest Putin pole midagi kuulnud. Paraku on see just see diskursus, mis meeldib nii Putinile kui Läänele, kuigi tegelikkusega, ehk tõega, olgu reaalis või kujutluses, ei ole sellel mingisugust pistmist.


Lõpetuseks - Tõde, ainult Tõde peame me kuulutama, nagu 30 aastat tagasi!


Elagu Eesti, elagu Ukraina!


Ants Erm.


 Allpool informatiivne lõik, mille aja kokkuhoiu huvides kordamata/rääkimata jätsin.
Trivimi Velliste eestvedamisel pandi alus Eesti Muinsuskaitse Seltsile, mis vormistati 12. detsembril 1987. 15. augustil asutati Lagle Pareki, Tiit Madissoni, Jüri Miku, Jan Kõrbi, Heiki Ahoneni, Ilse Heinsalu ja Mati Kiirendi poolt Molotov-Ribbentroppi pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG), auliikmeteks valiti toona vangistuses viibinud Mart Niklus ja Enn Tarto. 23. augustil 87 korraldas MRP-AEG Tiit Madissoni eestvedamisel Hirvepargis poliitilise meeleavalduse nõudmisega avalikustada Molotov-Ribbentroppi pakt. 
Edasi kulges kõik juba revolutsioonilise kiirusega, aktiviseerusid ka kommunistid, kas omaalgatuslikult või käsu korras - pigem usun viimast varianti - 1-2. aprill 1988 loomeliitude pleenum, 13. aprill telesaade "Mõtleme veel" ja idee "rahvarindest perestroika toetuseks".
MRP-AEG eestvedamisel loodi 20. augustil 1988 ERSP, Loodi ka Eesti Kristlik Demokraatlik Liit (Jaanus Betlem, Toivo Jürgenson, Aivar Kala, Andrus Villem,...), Eesti Kristlik Liit (Illar Hallaste, Kalle Lindi,..), ühendus Res Publica (Mart Nutt, Andres Herkel, Ivo Rull, ...), Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (1990, Kaido Kama, Kalle Eller,...) - kuidas need viimased nimed küll hiljem nii süüdimatult usurpeeriti? 
24. veebruar 1989 - EMS, ERSP ja EKL (Trivimi Velliste, Mart Laar, Tunne Kelam, Hillar Hallaste) käisid Estonias välja Rein Taagepera ja Harald Tillemanni geniaalses idee Eesti kodanike registreerimisest ning Eesti Kongressi valimisest. Rahvarinde algatajate jaoks oli see õudusunenägu, ehk nagu kirjutas Marju Lauristin läbi kahe ajalehepoogna, et "tema ei saa Harald Tillemannist aru". Aga rahvas sai! Ja läks nii nagu minema pidi - me taastasime Eesti Vabariigi!

kolmapäev, 16. august 2017

Milline on muusika roll mürareostuse tekkes?


Fotod netist.


Milline on muusika roll mürareostuse tekkes?

Tänapäeval, mil päevakorras prügisorteerimine keskkonna saastekoormuse vähendamiseks, ei aduta sageli üht teist reostuse vormi – müra. Viimasel ajal on Euroopa Liidus küll hakatud suuremat tähelepanu pöörama vajadusele vähendada tööstuslikku müra, aga olme-, teenindus- ja meelelahutussfääris puutume selle saasteliigi – „kõrvulukustava muusikaga´“ – sageli kokku.
Väikese lapse vanemana olen viibinud lasteüritustel, kus detsibellid on olnud kruvitud üsna kõrgele, ja ma pole kindel, et ei ületatud lubatud norme.
Taolises olukorras tekib küsimus, kas taustaks mõeldud muusika peab tõesti luust ja lihast läbi tungima? Ajal, mil on tekkinud vaikusedefitsiit – vaikusest on saanud loodusvara – peaksid ürituste korraldajad (ja ehk ka need lapsevanemad, kes valju helitaustaga lepivad) kaaluma riske, mida tekitab laste kuulmisele või tervisele üldse, aga ka sotsiaalsele käitumisele, vali muusika.
Tänapäeval, mil müratase on võrreldes 1980. aastatega kolm korda kõrgem, näitab kuulmiskahjustuste arv tõusutendentsi. Prantsusmaal näiteks kannatab kuulmishäirete all iga viies teismeline.
See on mõtlemapanev fakt, eriti kuna USA Bostoni lastehaigla audioloogi Brian Fligori sõnul „müratekkeline kuulmiskahjustus areneb nii aeglaselt ja salakavalalt, et sellest on raske aru saada, enne kui on juba liiga hilja.”
Allpool toon ära helitugevuse tabeli ja räägin lähemalt sellest, kuidas reageerib kõrv tugevatele helidele ja neid talub.
Talutava müra ülempiiriks peetakse pidevat mürataset 65 dB. Tervisele otseselt kahjulik on aga kestev müra tugevusega üle 85 dB. Kuulmiselundi ühekordse kahjustuse riskipiiriks peetakse 130–140 dB tugevusega müra.
Kuidas mõjutavad kõrva tugevad helid?
Väga tugevad helid põhjustavad kõrvades valu ja nende tekitatud surve tõttu võib puruneda trummikile. Kui tugevad helid kestavad pikka aega, võngub trummikile kaua liiga suures ulatuses, mistõttu selle elastsus väheneb ja kuulmine nõrgeneb. Püsiva ja tugeva heliärrituse tagajärjel kõrv väsib. Pikema aja jooksul kahjustavad väga tugevad helid kuulmisrakke, mille tagajärjel inimene enam hästi ei kuule.
Kuulmiselundi ja kesknärvisüsteemi kaudu mõjutab müra kõiki inimese elundsüsteeme ning elundeid. Peamiselt kaevatakse selle tagajärjel väsimust, peavalu, keskendumis- ja töövõime halvenemist ning unehäireid.
Kuidas aru saada, et muusika on liiga vali?
Üldised ohumärgid
• Lärmist või valjust muusikast tingitud vilin või sumin kõrvades mürakeskkonnas või sealt väljumisel.
• Summutatud kuulmine või moonutatud helide tajumine.
• Raskused kõnest arusaamisega, eriti rahvarohkes paigas.
• Tunne nagu oleks pea paks ja vatti täis.
• Valu kõrvas (pole tavaliselt esimene ohumärk). 
Ettepanekud muusikaga seotud müra taseme vähendamiseks
• Tasuta kõrvaklappide jagamine üritustel.
• Akustika- ja helitehnikaalase koolituse laiendamine. (Ainult kõrva järgi ei saa otsustada helitugevuse üle. Näiteks on raske vahet teha muusikal helitugevusega 85 dB või 100 dB. Samas on viimase kahjustav mõju esimesega võrreldes lausa 32 korda suurem.)
• Meetmete rakendamine kohaliku omavalitsuse poolt üldise mürataseme alandamiseks.
Päev läbi taustaks mängiva raadio, teleka või maki sumin pole parim viis, kuidas väikelapsest mõistlik muusikatarbija või vastutustundlik muusikategija kujundada. Lapsi tuleks õpetada muusikat normaalsel helitugevusel kuulama ja vajadusel ka kõrvaklappe kasutama.
Peaksime uues põlvkonnas juba maast madalast kasvatama austavat suhtumist ümbritsevasse, õpetama neid kuulama vaikust ja seeläbi ülesehitavalt ka iseennast, kaasinimesi ning loodust.
Internetimaterjalide ja isiklike tähelepanekute põhjal murelik lapsevanem

MAIE LUUS

HELITUGEVUSE TABEL
Helitugevus                  Näide elust
0 dB
20 dB                   väga vaikne sosin
45 dB                   vaikse inimese hääl
60 dB                   keskmise tugevusega inimhääl
70 dB                   karjumine
80 dB                   mootorratas tänaval
90 dB                   suruõhuhaamer
100–120 dB         vabaõhu rokk-kontsert
120–140 dB         reaktiivlennuki mootor 200 m kaugusel





(Ilmunud varem ajalehes Helme-Tõrva Elus 2008. aastal, kui autoril oli väikelaps).

Teemat  võiks edasi arendada, käsitledes, kuidas „muusikamüra“ kui selline ohustab nt meie koduloomade psüühikat, aga ka üldisemalt looduskeskkonda.