Foto: Liilia.
AITÄH, ET TEIL ON SÜDA! - Inessa Josing.
See on veidralt kummaline aeg, milles me elame, kas pole? Ehmatavalt valus.
Kuid.. samal ajal ja sellele kõigele vaatamata on selles ikkagi nii palju ehedalt ilusat... siirast ja head.
Näiteks? Noh, näiteks kui palju on teie elus olnud olukordi, kus te saate kellegagi täiesti juhuslikult, sisuliselt kuskil koridoris või tänaval tuttavaks? No kellega iganes. Siinses päevas ehk mõne ukrainlannast emaga. Jääte natinatukeseks pusserdavas vene keeles smalltalki vadistama, aga juba na lühikese aja pärast leiate uue tuttavaga teie mõlema elulugudes kummastavalt palju ühist?
Siis aga hakkate pea järgmine päev läbi käima terve veel-eile-võõra perega, teate üsna pea viimseidki selle perekonna hilisteisemelise moekiiksusid või 3-aastase söögieelistusi. Te leiate end lisaks aina enam naermas koos nendega, te remondite, transpordite, toimetate, pesete, otsite (jumaljumal, otsida tuleb pea kõike. Isegi "spunki" nosite vahepeal koos saia, joote liitrite viisi teed, parandate midagi nendega koos, viskate Eesti moodi villast ja saate Ukraina moodi vimkadega ise vastu nina.
Aga vahel...
...vahel te ka nutate koos. Mõnikord on nuuksatuse käivitamiseks teie põues niivõrd vähe vaja.... mõistes ehk vaid aimamisi ja kaude, kõigest kuskil ähmasel inimsuse ürgtasandil nende naiste, nende emade, laste ja memmede peale vajunud üüratut valu ja kaotust, millega on läbi lõigatud saatused nii üksiktasandil kui rahvusena...
Ja samas...
on nad ikkagi oma igapäevatoimetustes na päikselised, nii armsad ja tänulikud ka vähese eest. Kuidas küll? Kust see jõud ja sära, leebus, toimekus, usinus ja koguni armas huumor vaatamata kõigele?
See tõesti natuke jahmatab. Ja ka liigutab. See paneb kuidagi väga sügavalt ümber hindama nii nii paljut enda ümber, oma senises olmes ja isegi suhetes. Omaenda seniseid väikeseid draamasid ja murekesi nüüd sootuks teises valguses vaatlema. Iseennast muidugi ka. Ümber hindama lausa igat päeva. Või hetke.
Ja see imeline tunne, et mis küll mis on sedasama pere ühest kaugest Ukraina linnast teiega kokku viinud ja liitnud.
Avastate, et selle veel eile na erinevast kultuurist tulnud inimesega olete juba nagu kaua kadumaläinud õed, ühendusesse viidud küll julma sõjaaja ja karmide asjaolude tõttu, kuid... siiski nii imeliselt.
Ja teil pole enam millestki kahju...
mittemillestki... lihtsalt selle nimel, et need vaprad naised naerataks pisutki sillerdavamalt, lapsed suudaks taas muretult oma uute mänguasjade üle imestada, memmed aga küpsetaks taas vaikselt laulu ümisedes oma võrratuid firmapirukaid või kapsarulle.
Ja veel teate,
SUUUR aitäh kõigile meie Eesti headele aitajatele, na võrratutele vabatahtlikele, kes ilmselt paljud jagavad siinöeldut, on samamoodi magamata, väsinud, kuid ikkagi rõõmsad, aitäh nii minu kolme-nelja tugiperede heaolule kui sadadele teistele ukraina naistele ja lastele õla alla pannud kohalikele inimestele küll kohvrite, kardinapuude, kodutarvikute, diivanite, voodipesu, läpakate, laste koolikottide, ja koolitarvikute, kannude, koogivormide, tossude või jopede, ukulelelede, prillide, trikoode, lõngade ja saja muu pisiasja eest, lahketele kodumajutajatele (!!!) ja kellele kõigile, kes oma heatahtlikkusega panustanud nende Ukraina inimeste siinse elu veidigi kergemaks tegemisse. Veidigi nende murekoormat leevendades.
Aitäh, et teil on süda!
Siin pildil siis minu üks imearmas tugipere Tina, Lina, Liilia, Jana ja Oleana ning staarvanaema Niina (jah, seesama, kes tikkis meie presidendile kuulsa pildi!).
Beebi on seal pereema selja taga. Ta on alles 6-kuune, ja jätab igasuguse virina või nutu nagu naksti, kui talle eesti keeles mõni lõbus lastesalmike lugeda.
Ka on meiega selle koduse ja maitsva laua taga, kus hiljem lisandus ka otse ahjust supersuur ja kaneeline õunakook, 1 vapper ja vahva vabatahtlik Jaana.
