neljapäev, 26. oktoober 2017

AVALIK KIRI PEAMINISTRILE - Artur Talvik



Avalik kiri peaministrile

Hr. Jüri Ratas
Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi Eesti peaminister                                               
avalik kiri
Lugupeetud peaminister,
Seoses Kataloonias toimunud iseseisvusreferendumiga on Hispaania keskvalitsus võtnud kasutusele jõumeetodid, mis ei jäta ruumi rahva demokraatlikult väljendatud tahtevabadusele ning dialoogile võimudega. Jõudu kasutati rahumeelsete kodanike vastu, kes soovisid avaldada oma arvamust referendumil. Samuti blokeeriti poliitilistel põhjustel internetikeheküljed. Kaks kodanikuaktivisti, Jordi Sanchez (Kataloonia Rahvusassamblee) ja Jordi Cuixart (Omnium Cultural) arreteeriti.
Laupäeval teatas Hispaania peaminister, et võtab olukorra lahendamiseks kasutusele põhiseaduse paragrahvi 155, mis annab keskvõimule õiguse kaotada Kataloonia autonoomia. Selle otsuse peab 27. oktoobril kinnitama Hispaania parlament. See paragrahv annab keskvalitsusele õiguse laiali saata Kataloonia demokraatlikult valitud parlamendi koos valitsusega, võtta kontrolli alla kohaliku politsei ja avalik- õigusliku ringhääling, muuta õppekavasid Kataloonia koolides jne.
Euroopa Liidu eesistujariigi peaministrina peate Te teadma, millist muret teeb  Euroopa riigipeade vaikimine niisuguste jõumeetmete puhul Euroopa kodanikele. Meile teeb eriti muret Eesti valitsuse vaikimine. Eesti Euroopa nõukogu eesistumine on rohkem kui ainult koosolekute korraldamine. See on edukas ainult juhul, kui püüame leida eesistumise ajal lahendusi ka kõige keerulisematele probleemidele.
Euroopa Liit on rahuprojekt ja seetõttu on ta kohustatud kindlustama konfliktide ennetamise ja rahumeelse lahendamise. Meie kohus on lüüa häirekella enne, kui Euroopa Liidu liikmesriigis tekivad poliitvangid, algab diskrimineerimine ja inimõiguste rikkumine ning kujuneb pikaajaline konflikt. Kui me seda ei tee, siis jääme häbisse.
Islandi endine väisminister Jon Baldvin Hannibalsson, kelle panust Eesti ja ka teiste Balti riikide vabanemisse ei saa üle hinnata, on meie vaikimist kommenteerinud järgmiselt:
“See on väga kummaline, väga kummaline. Samas, keegi ei eelda, et need riigid järsku ütleksid "OK, me tunnustame Kataloonia iseseisvust.» See ei ole küsimus, see ei ole väliste tegijate roll praegu. See, mida aga peaks eeldama Balti riikidelt, on see, et nad kaitseksid katalaanide õigust, või teiste rahvaste õigust enesemääramisele demokraatlike vahendite kaudu”
Hea peaminister! Me soovime et Teie ja Teie juhitud valitsus teeks midagi kiiresti selleks, et ebademokraatlikud tendentsid Hispaanias ei muutuks Euroopa argipäevaks, et rahvaste enesemääramisõigus ei kaotaks oma sisu ja inimõiguste rikkumist ei põhjendataks põhiseadusega.
Lugupidamisega,
Vabaerakonna juhatuse nimel
Artur Talvik

neljapäev, 19. oktoober 2017

ERM - TEGEVUSKAVA AASTANI 2022 - Tõnis Lukas.



Foto: Neeme Sihv


ERM - TEGEVUSKAVA AASTANI 2022 - Tõnis Lukas.

Eesti Rahva Muuseum on väärika ajalooga asutus ja samas ka protsess, tee, mida käiakse koos rahvaga ja nendega, kes antud ajastul muuseumis töötavad. Seoses uue hoone saamisega on muutunud muuseumi roll ning ta on uuenenud ka organisatsiooniliselt. Ta on suure tähelepanu all, seega on tähtis ja peab olema hästi läbi mõeldud kõik, mida me siin teeme. Hästi tehtud tööga saab meie kätte antud tohutut vaimset ja materiaalset ressurssi kasutada otstarbekalt.
Edasised kavad kasvavad välja praegusest lähteolukorrast. 2017.aasta sügiseks on kujundatud tugev meeskond, mille liikmed inspireerivad üksteist ja on professionaalsed, nähes oma valdkonnas mitte asja iseeneses, vaid pidades oluliseks emotsionaalset sidet muuseumi kui sellisega ja tema eesmärkidega. Kõigi muutuste ajal säilitab muuseum rõhuasutuse oma põhitegevustele, milleks on kogumine, säilitamine, uurimine ja näitamine (näitused, populariseerimine). Pean seda väga oluliseks. Nagu ka õpetamist kui tegevust - seepärast on muuseumis ka välja arendatud laialdane ja suurte plaanidega hariduskeskus. Kuna muuseum on samas ka suure käibega majandusettevõte, tagame jätkuvalt professionaalse taseme ka teenindus- ja müügitegevuses ning haldamises. Sellel on kaks eesmärki – kasutada kõiki uue maja võimalusi külastajate mitmekülgseks teenindamiseks ja teenida omatulu, millega toetada muuseumi põhitegevusi. Selle kõrval kasutame uue maja kultuuriloome võimalusi elavdades teatri- ja kontserdielu omaproduktsiooniga, aga ka rahvusliku disaini ja käsitöö toetamiseks tellijana ja inspireerijana. ERM-i sisu annab kõigeks piisavalt materjali, mida mitmekülgselt väärindada.
Selleks lähtun järgmistest põhimõtetest: missioon eelkõige (muuseumi juhtimine nõuab lisaks organisatsiooni arendamisele ka lähtumist mäluasutuse olemusest); töötajate areng ja rahulolu; strateegiliseks uuenemiseks peab hoidma koguaeg arengut soodustavat avatust; koostöö teiste muuseumidega, haridus- ja kultuuriasutustega, ministeeriumidega, organisatsioonidega, eraettevõtetega, välispartneritega; Eesti kui terviklik kultuuriruum (samas kihelkondliku mitmekesisuse väärtustamine); seada tuleb selgeid mõõdetavaid eesmärke.

Kogu muuseumirahva kaasabil on sündinud praegugi kehtiv pikaajaline arengukava, mis on mõtteliselt praeguse lühidokumendi lisalugemine. Arengukava on tehtud selleks, et ta ellu viia. Samas on see paindlik ja iga-aastaselt saab selles teha uuest olukorrast ja vajadustest lähtuvaid täiendusi. Kui üleminekuaja mootoriks oli organisatsiooni arendamine ja selle tarvis uue juhtimismudeli sisse viimine, siis nüüd töötab organisatsioon juba niivõrd õlitatult, et olulisemaks on tõusnud põhitegevuste arendamine.
Kõnealusel ajajärgul (2018-2022) on ERM-i põhimissioon oma kogude ning käsitlemisel olevate teemade teaduslik mõtestamine. 2022. aastaks osaleme veelgi aktiivsemalt nii Eesti siseses kui rahvusvahelises teaduskoostöös. Samuti teeme koostööd teiste Eesti teadusasutustega, osaledes näiteks TÜ Biokeskuse ja TÜ humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna algatatud multidistsiplinaarsetes ühisprojektides. Samuti on eesmärgiks arendada tõsiseltvõetava uurimissuunana välja museoloogia, olla selle lipulaevaks Eestis. Seetõttu pingutan selle nimel, et luua tingimused teadusevalveerimise edukaks läbimiseks seitsme aasta pärast humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna kõrval ka sotsiaalteadustes. Visuaalse antropoloogia keskusena anname rahva käsutusse meie kogudes olevad filmimaterjalid ning jätkame etnoloogilise materjali talletamist ning antropoloogiliste filmide tegemist. Pooled ERM-i teadustöötajatest on 2022. aastal doktorikraadiga.

Kõik muuseumi kogud on selleks ajaks digiteeritud. ERM on esemekogude süstematiseerimisel ja korrastamisel eeskujuks. Pakume digimisteenust ja sellealast nõu ka väljapoole. Osaleme aktiivselt digihoidla projektis. Pean otstarbekaks, et tulevane Ida-ja Lõuna-Eesti ühishoidla arendataks välja Raadi piirkonnas, mis läheduse tõttu aitaks kaasata seal ka ERM-i kompetentsi, näiteks konserveerimistöödes ja säilitustingimuste loomisel.

ERM-i konserveerimislabor on üle Eesti piiride ulatuv kompetentsikeskus. Konservaatorid on mõne aasta pärast saavutanud 6. või 7. taseme kutsekvalifikatsiooni. Aktiivses partnerluses oleme nii Baltimaade, Skandinaavia kui ka muude piirkondade konservaatoritega. Koostöös TÜ CHEMICUMi ja PHIYSICUMiga lahendame keerulisemadki probleemid. Unikaalne kompetents on välja arendatud plastikute alal. Jälgime pidevalt museaalide ja arhivaalide seisundit ja nende tingimusi nii hoidlates kui näitusesaalides.
ERM-i hariduskeskus tegutseb sisuliselt haridusasutusena. Pakume pidevalt 25 erinevat haridusprogrammi koolinoortele ja lasteaialastele ning 10 töötuba täiskasvanutele. Mõisasüdame nn. jääkeldri majas tegutseb pärimuskultuurikeskus. Ükski õpilane ei lõpeta põhikooli ega gümnaasiumi ilma, et tal oleks võimalik olnud ERM-i haridusprogrammides osaleda. Laiemale üldsusele on suunatud kogusid ja näitusi populariseerivad ettevõtmised: „Muuseum koju kaasa“, „Muuseum kohvris“, Teadusteater (etnoloogia ja kultuuriloo ainesel), giidikool õpilastele, „Päev Muuseumis“ kogu koolile… Tegutsevad ERM-i lasteklubi, seeniorideklubi ja noorteklubi. Kultuuriliseks lõimumiseks on koostatud keeleõppe- ja kultuuriprogrammid. Koostame traditsiooniliste kõrval ka veebipõhiseid õppematerjale. Koostöös õpetajate organisatsioonide ja koolidega viime läbi õpetajakoolitust.

ERM on loomekeskus, mille eesmärk on tuua kokku inimesed, ideed ja avatud muuseumikeskkond. Kõik ERM-i alad, s.t. mõisakompleks, Pärimuspark jm uue hoonega seotud alad on ühendatud avatud välialaks, mille nüüdisaegne infrastruktuur on aidanud luua aktiivse vaba aja veetmise koha Tartu linnas. Mõisahoone varemed on konserveeritud ja muudetud rahvale ligipääsetavaks. Raadi jääkeldrisse on koostöös TÜ-ga arendatud pärimuskultuurikeskus ja välialale neli materjalikeskust (puit, savi, kivi, metall). Välialal on senisele lisaks käsitööpaviljonid.

Koostöös turismifirmade ja teiste partneritega on suudetud säilitada suur külastajate vool ka esmase kõrghuvi perioodi lõppedes. Võti selleks on aktiivne ja loov turundamine. ERM pakub ka atraktiivseid külalisnäitusi, mis on samaaegselt nii publikumagnetiks kui vastavad meie kultuurimissioonile. Muuseum on sisujagamise platvorm, mitmesugused teenused ja e-lahendused loovad terviklikud võimalused, mille kaudu saab ERM-is loodud teadmise ja koondatud info hariduslikel või meelelahutuslikel viisidel külastajale tagasi anda. ERM-i e-teenused toimivad ühtses Eesti ja rahvusvahelises digitaalses kultuuripärandi teenusruumis, et anda kasutajale lihtne juurdepääs. Panustan, et ERM oleks ka edaspidi arenguveduriks uute tehnoloogiate muuseumides rakendamisel.
Näituste produktsioonisüsteemil on olemas kindel majanduslik baas, lisaks lähtumisele oma kogudest ja ühiskondlikult oluliste teemade pakkumisest on meil strateegia nii näituste turundamiseks kui nendega kaasnevate haridusprogrammide koostamiseks. Toimub pidev osalussaali kaasamisprojekt ja näituste vahetamine ka püsinäituste eraldi ruumides, k.a. avatud fondi saalis. Aktiivselt pakume virtuaal- ja rändnäitusi, mh ka kultuuridiplomaatiaks välisriikides.
Avalikkusega aktiivse suhtlemise veebipõhine platvorm on nn. ERM-i TV, kus lisaks muuseumis toimuvate sündmuste kajastamisele publitseeritakse kogusid ning rahvuskultuurilist mõtet edasiandvaid meediaformaate. ERM-i TV on jälgitav maja siseekraanidel ja koduleheküljel.

Arendan Eesti Rahva Muuseumi sidusa organisatsioonina. Tasakaal eri tegevuste vahel on tagatud. Teenindavad tegevused toetavad muuseumi põhitegevusi. Kollektiiviga kokkuleppel toimib arusaadav motivatsioonisüsteem, rõhutan meeldivat töökeskkonda ja tervistava liikumise võimalusi. Välja on kujunenud ka püsivad partnerid ning koostöövõrgustikud. Kasutame palju vabatahtlikke, andes neile võimaluse huvitavaks ja arendavaks tegevuseks.
Muuseumi operatiivseks ja tasakaalustatud arenguks on oluline organisatsiooniline iseseisvus. Kui eeldused loodud ja reeglid selged, tuleb kõne alla ka juriidilise vormi muutus.

***

Tegevuskava Tõnis Lukase suhtlusmeediast. 
ERM-i direktori valimise konkursi puhul saadetud komisjonile

reede, 13. oktoober 2017

AVASTADES EIKUNAGIMAAD - Kristo Veinberg


Karikatuur: Andres Varustin


Avastades Eikunagimaad

Mäletate te lugu Peeter Paanist ja kohast nimega Eikunagimaa? Utoopilist muinaslugu poisist, kes veedab oma igavest lapsepõlve Eikunagimaa saarel ringi lennates. Meenub miskit? Ei meenu? Pean tunnistama, et olin antud tegelase eksistentsi enda mälestuste raamatukogus üsna tagumisse riiulisse sättinud. Kuid seda suurem oli mu rõõm armastatud tegelaskuju taasilmingul ühel pilvisevõitu neljapäeva hommikul. Rongis.
Kell on 7:09. Rongis nimega Riesenberg alustan oma varajast teekonda Laagrisse. Tarkmees taskus valgustab mind teadmisega, et Riesenberg oli minu alguspunkti - Riisipere kunagine nimi. Noogutan tervituseks piletimüüjale ja sätin end hetkel veel hõredalt asustatud rööbasliikuri teise vagunisse. Kuna istmeturul saadav sortiment on lai, siis valin oma tagumendile mõnusa koha akna all, otse näoga sõidusuunas. Mõtlete, et millest just selline valik? Pean tunnistama, et puhtalt ebausklikel põhjustel. Paraku olen ma üks selle generatsiooni esindaja, kes on Hollywoodi filmitoodangu poolt ära rikutud. See tähendab, et ma kipun enda peas alati kõige hullemaid stsenaariumeid ette kujutama. Kõiksugustest situatsioonidest. Antud juhul tähendaks see seda, et Elroni logistikud teevad mingil arusaamatul põhjusel tollel hommikul oma arvutustes mingisuguse vea ning kaks rongi põrkavad omavahel kokku. Õnneks seda ei juhtunud. Pealegi porgandisalat pohlamoosiga pole mulle kunagi meeldinud.

Kell on 7:15. Kaks vanaprouat, nimetagem neid täna Maimuks ja Laineks pargivad end minu kõrvale istuma. Elevil nagu värsked koolijütsid, kohendavad nad enda soenguid ning lihvivad oma välimust. Täna on pidupäev! Loen ma välja nende kehakeelest. Isegi uhke kommikarp on välja vaadatud. Üllatus on suur, kui selgub, et peosaali asemel ootab Maimut ees külaskäik hoopiski opisaali. Aga ega tänapäeval võibki ju kõike tähistada! Olgu selleks sünnipäev või põlveoperatsioon. Elu on nautimiseks ja tähtpäevad tähistamiseks!
Kell on 7: 25. Vaatan rongiaknast laiutavat rohelust. See ongi Eesti Nokia, mõtlen ma endamisi. Legendaarse Nokia tune asemel allun hoopiski rööbaste poolt tekitatud monotoonsele helifoonile. Mis mõjudes meeldiva hällilauluna suigutab mind rahulikult unele. Meenub veel, et kunagi noorena sai sedasi nii mõnigi piletikontrolör ära petetud. Teeseldes sügavat und ei julgenud reisiinspektor noort hinge tülitama tulla. Rikub sedasi veel viimase une. "Noormees, vabandust, noormees!", kuulen heledahäälset kutsungit ühtäkki enda unenäos. Või on see ilmsi? Vaatan maailma enda ümber ning mõistan, et antud hääl peab tulema kuskilt mujalt. Tunnen raputust. Avan oma silmad...
Kell on 7:35. Kontrollin enda kella. Topelt. Nii igaksjuhuks, et olla kindel. Tunnen end puhanuna. Võiksin vanduda, et aeg siin rongis... "Noormees, teie pilet, palun!", takistab malbe klienditeenindaja mind oma nõudmisega mõtlemast. Ulatan talle automaatselt sõidukaardi ning naeratan vabanduseks oma hajameelsuse eest. Märkan ühtäkki, et rong on täitunud inimestega. Tõusen kohusetundest ühiskonna ees, vabastades sedasi istme mõnele vanemale... kui korraga maandub minu soojast haardest vabanenud toolile tüdrukutirts. Vilkuv ekraan enda ees käes. "Kättemaksukontor", taipan ma tuttavat helikõlli kuuldes. Loodan, et ehk saab temast seetõttu kord korralik ilmakodanik. Mõni uus Marion, Frida või Freya.
 

Kell on 7:37. Pärast kerget orienteerumist inimlabürindis jõuan rongi keskossa. Vaatan kaasreisijaid enda ümber ning jõuan ühtäkki arusaamisele, et rong on meie ühiskonna minimudel. Tõsijutt. Kõik on siin esindatud - mehed ja naised, igast vanusest, soost ja rahvusest. Igaüks on isemoodi - kes loeb ajalehte, kes õpib, kes vaatab ekraani, kes tukub, kes räägib kaasreisijaga või vaatab lootusrikkalt aknast välja. Mõned on eraklikumad, mõned sotsiaalsemad ning mõned suisa kontaktivõimetud. Nagu ikka. See on nagu ühenduslüli - väike oaas või saar, kus kõik enne millegi algust kokku saavad. Koht, kus sul on aeg iseendale. Koht, kus aeg jääb hetkeks seisma, kuid liikub samas edasi. Müstika.
Kell on 7.44. Õhk rongis on muutunud inimeste arvelt puhtamaks. Ruumi on suisa nii laialt, et märkan koguni üht vaba kohta üsna ukse vahetus läheduses. Seal, kus harilikult võib kohata rattaid. Kuna paljud koolijütsid on Sauel juba maha läinud, siis võin julgelt ilma Scotte ja Treke kartmata klapptooli avada ning istet võtta. Seda lõbu ei jätku paraku kauaks. Juba Padulas loovutan istekoha viisakusest vanaprouale, kes minu pakutust ootamatult keeldub. Viimase asemel sätivad end minu kohale kaks hüperaktiivset algkooliõpilast. Neile eakohaselt, ei viitsi nad ranitsaid seljast võtta, nii et mul on tükk tegu, et selle ebamugavusega visuaalselt harjuda. Möödub minut, kuni tundub, et poisid on viimaks maha rahunenud ning mul on voli oma mõtetesse sukelduda. Korraga hakkab üks poiss vaikselt, kuid näilise mõnutundega naerma. Tema naer valjeneb iga järgneva pahvakuga. See nakatab ka tema sõpra. Korraga tunnen, et ma isegi juba vaikselt muhelen. Mõne hetke pärast avastan end situatsioonist, kus naeran koos poistega, teadmata üldse, miks. Naer on nakkav. Ka istekohast keeldunud vanaproua minu kõrval naerab juba lakkamatult. Nii me siis seal oleme. Neli naervat veidrat tegelast sel rööbasliikuril– nagu mõnes Hollywoodi filmis. Oota mida?
Kell on 7:45. Korraga suudab üks poistest öelda läbi naeru, kuid sealjuures üsnagi selgesõnaliselt, et teine puuksutamise lõpetaks.
See on see koht, kus DJ peatab järsu käeviipega vinüülil mõnusa muusikapala.
Selgub, et esimese poisi naeruimpulsi lätteks olid tema lakkamatud spioonikad (hääletud kõhutuulepahvakad – tõlg.), mis talle endale kohutavalt nalja tegid. Hetkega lõpetas proua minu kõrval naermise. Ka minu enda huumorisoolikas sai ootamatult kinni keeratud. Korraga täheldasin, et kõik lähikondlased rongis hakkasid erilise huviga õhku oma ninast sisse ahmima. Nagu oleks hapnikutase ootamatult alanema hakanud. Rahvas kehastus ühtäkki detektiivide salgaks. Kõik üritasid veenduda, et see on tõesti pussuhais, mis siin õhus liikvel on. Kuigi oleksid ju võinud hoopis nina kinni hoida ja oodata, kuni õhk jälle vähe hingatavam on. Kuid ei. Näiteks proua minu kõrval varustas oma kopse ilmatuma koguse puhta ja kvaliteetse kohaliku soolikavinguga. Tõsijutt. Säärduselt talitas veel nii mõnigi minu ümber asetsevast inimesest.
Need näod ja grimassid, mis mulle sel hommikul  seal rongis avanesid ja mille inimesed omale ette manasid, olid hindamatud. Kahjuks allusin ma oma arglikkusele ega julgenud antud hetkel enda nutiseadet pildistamiseks haarata. Ehteestlaslikult ei reageerinud keegi paraku siiski eriti silmatorkavalt sellele ebameeldivale odöörile, vaid pigem üritas igaüks ise kuidagi selle mürkaine levikuga toime tulla. Kuid need minimalistlikud žestid olid siiski maailmatase. Õnneks saabus päästev Laagri peatus ning inimesed tundsid harilikkusest rohkem heameelt värskest õhust, mis avanevate rongiustega saabus.
Kell on 7:50. Tundub, et minu tänane film leiab siin oma lõpu. Uksed avanevad ning ma astun tagasi argireaalsusesse, väljudes sellest müstilisest rööbasliikurist hulga kaasteelistega Laagri rongipeatuses. Vaatan neid. Enamik neist läheb kooli, osad tööle. Mõtlen tagasi möödunud reisile ja arutlen endaga, kas kogetu oli reaalsus või uni? Kui korraga tuvastan inimhulgast tuttavad hääled. Minu suureks üllatuseks on end rongilt maha sättinud ka Maimu ja Laine, puuksutavad poisid ning kättemaksukontorihuviline tüdruk. Tundub, et kogetu oli ilmsi. Olgugi, et aura tänaste kangelaste ümber on muutunud hulga argisemaks. "Nemad olid, järelikult olin mina ka!", jõuan ma järelduseni enda peas.
Hommikune rong on nagu Eikunagimaa. Seiklusi ja huvitavaid lugusid ning isemoodi tegelasi täis maailm. Vahepeatus enne halli argipäeva. Koht, kus isegi aeg käib omasoodu. Aeglasemalt. "Hehh, siis ma olin ju Peeter Paan sellel porganidkarva rööbasliikuril", naeran ma välja imeliku mõttekäigu enda peas. Korraga märkan tuttavaid poisse enda kõrval. „No nägid… oli ju tore rongiga sõita!“, nendib üks puuksukott teisele fakti.
„Oli tõesti!“, mõtlesin ma ja astusin uuele päevale rõõmsalt vastu.
Autor: Kristo Veinberg
www.kristoveinberg.com

Foto: Autor.

Lugu ilmus ajalehes "Saue Valdur", okt. 2017.

esmaspäev, 9. oktoober 2017

KODANIKUÜHISKONNA ARUTELUL - Maris Jõgeva


Foto: Ingrid Maasik

KODANIKUÜHISKONNA ARUTELUL - Maris Jõgeva

Mul võttis nädal aega aega, et oma mõtteid korrastada sellest, mis juhtus eelmisel neljapäeval Riigikogus kodanikuühiskonna teemalisel riiklikult olulise tähtsusega küsimuse arutelul. Kodanikuühiskonna teemalises debatis on alati oht, et see jääb üldiseks ja suuresõnaliseks, või siis vastupidi, keskendutakse mõnele väga kitsale detailile, mis kedagi osalejatest painab.

Kodanikuühiskonnas oleme osaliseks kõik ja see on nii loomulik, et selle nentimine kõnepuldis kõlab natsa ebavajaliku enesesugestioonina. Ka kodanikuühiskonna-riigi koostöönäidete loetlemine tundub juba üleliigne, sest need näited on igapäevased ja tuntud. Lõpuks toimivad toidupangad vaid koostöös, kuriteoennetus ja siseturvalisus toetuvad suuresti kogukondadele, laiemad poliitikadebatid toimuvad Eestis ka konfliktsematel teemadel. Rääkimata sellest, et Riigikogu liikmed osalevad Teeme ära talgupäeval, koguvad vähiravifondile annetusi, on oma kogukondades aktiivsed, mõned edukad eestkõnelejad mõnel ühiskondlikult olulisel teemal, toetudes konkreetse vabaühenduse tööle ja praktikale (ja ka toetades neid sellega oluliselt nende töös)... ja ma ise ei tahaks ka laskuda sellesse nüüd, et mida nimetada ja mida mitte. Riiklikult olulise tähtsusega küsimuse arutelul iga kahe aasta tagant tahakski seepärast minna koostöö hindamises sügavamale.
Millegipärast tunnetasid mitmed parlamendiliikmed üleskutset võtta kodanikuühiskonna arengu eest julgemalt oma rollis vastutus üleliigse moraalitsemisena, kuigi sõnum oli ajendatud Eesti Kodanikuühiskonna Arengukontseptsiooni mõttest, mille järgimise hindamiseks iga kahe aasta järel kogunetaksegi: kodanikuühiskonnana saame riigina toimida ja demokraatia saab areneda ainult siis, kui osalised järgivad kokkulepitud partnerluse põhimõtteid ning pühenduvad eesmärkidele. Suuremad muutused on seni saanudki selliselt teoks, aga viimastel aastatel on kusagil justkui miski pidur peal. Martin viitas oma kõnes konkreetsemalt kolmele näitele: formaalne kaasamine on tore küll, kuid jääb liiga tihti tähendusliku ja sisulise dialoogita; vabaühenduste majanduslikku elujõudu ja iseseisvat toimetulekut ei teki ilma otsusteta, mis selleks toetavama keskkonna looks; kodanikuühiskonna arengut mõjutavateks otsusteks on tarvis regulaarset tööd, huvi trendide ja mõjutuste vastu. Kuigi igaühel on oma kogemus ja infokillud, ei ole need tingimata üldistatavad. Vabakonna mitmekesisust mõistes, dünaamikaid tundes ja koostööväärtusi samaväärselt hinnates loksuksid detailid ise paika. Aasta tagasi kolme komisjoni avalikul koosolekul vahetati konkreetsemaid näiteid ja vabaühendused andsid Riigikogule edasi täpsemad ettepanekud. Vahepeal olevat Riigikogu komisjonid neid arutanud ning järeldanud, et need olulised ja vajalikud. Sellest aga ettepanekute elluviimiseks ei piisa.

Vahepealse aasta jooksul toimunud arengud võttis siseminister oma kõnes väga hästi kokku, tutvustas oma plaane, põhjendas neid statistikaga ning vastas küsimustele. Lubas valitsuskabinetti minna memorandumiga, mille eesmärk analüüsida ja mitmekesistada vabaühenduste rahastamist, rõhuga just annetamise suurendamisel ja eraraha kaasamisel. Ta viitas, et 95% ettevõtetest annetab vaid nii palju, kui maksuvaba piirmäär lubab, mis näitab kuis seadusega kehtestatud piirangud mõjutavad annetuste hulka ning suurust. Riigikogulaste hingel oli rohkem see, kuidas vabakonda defineerida nii, et oleks selgem, kes on päriselt “kodanikuühiskond” või kuidas riigi raha õiglasemalt jagada.

Defineerimine on mõneti õigustatud mure, aga teisalt aina keerulisem, sest vabaühendused ei ole ühetaolised, ongi oma tegevustes mitmekülgsed, kodanikuühiskond ja avalik võim ja ettevõtlus ei ole nii üks-üheselt erinevatesse kastidesse paigutatavad. Kuigi loomulikult saab otstarbest lähtuvalt kriteeriumites paremini kokku leppida. Rohkem segab edasiliikumist mu meelest see kahtluseuss, mis närib nii paljudes, et kui toetada ja soodustada, siis kindlasti hakkab keegi kurjasti ära kasutama. Ja parem on siis seda üldse mitte teha. Või et partnerlus halb, sest kõigiga ei saa leppeid sõlmida ja siis on käes ebavõrdsus. Või et katusorganisatsioone ei saa usaldada oma liikmete kaasamises. Või et ministeeriume ega riigi sihtasutusi saa usaldada poliitikate elluviimisel ja otsustamisel, kuidas riigi vahendeid kasutada. Ütleks, et usaldus on oluline sotsiaalse kapitali osa ja viimane jälle eluline toit kodanikuühiskonna arengus. Võib-olla on kahtlustamise asemel kasulikum küsida, uurida kuidas head tavad töötavad, mis on koostöösuhtes mureks ja kuidas saaks koostöö toimima seal, kus see tööle ei ole hakanud.

Kodanikuühiskonnalt monoliitsuse ootamine on eilne päev, samamoodi nagu sõna “kohalik omavalitsus” lisamine kontseptsioonidesse ei paranda kaasamiskultuuri linnades ja valdades. Palju olulisemaks küsimuseks on, kuidas praegune haldusreform kogukonna kaasatust mõjutab ja mis suunas, või mida saab riik teha selleks, et kohalikes omavalitsustes koostöö ja kaasamise miinimumkriteeriumid saaks järgitud. Või kuidas arutelusid ja kaasamisprotsesse juhtida nii kogukonnas kui riigis selliselt, et erinevad arvamused saaksid ära kuulatud ja enne otsuseid läbi räägitud. Selle pärast, et nii saab paremad otsused.
Või et kui kõik mõistavad ühtmoodi, et sotsiaalne ettevõtlus rikastaks teenuseid ja nende mahtu, siis kuidas saaks selle kinnitamise asemel liikuda edasi sotsiaalsete ettevõtete arengu toetamiseni (ja sellest on Riigikoguni ettepanekuid viidud hulgi)? Või kas tänane kool siis ikkagi valmistab inimest vastutuseks ühiskonna ees piisavalt ette (ka kodanikuharidusele viitasid aastatagused ettepanekud). Oluline oleks rääkida ka e-demokraatia edasiviimisest, mis riigireformi kavaski, seni ilma töö ja tähelepanuta.

Eks kõike korraga ei jõua, aga arutelust tuli välja päris mitu teemat, milles kõik justkui ühel meelel: ressursipuuduse lahendamiseks tuleb motiveerida erarahaga kodanikuühiskonda panustamist, või et riigi raha kasutamisel tehtud otsused saaks läbipaistvamaks, või et poliitikaaruteludesse kaasamisel on logisevaid kohti, siis ... see on juba suurepärane kokkulepe nende otsast lahendama asumiseks. Toetusrühm, komisjonid, fraktsioonid – on päris palju inimesi, kes ootavad neid jutuajamisi, kus võtta ette numbrid ja lahendusvariandid.

*************

Teksti puhul on tegemist Maris Jõgeva Facebooki postitusega.

reede, 6. oktoober 2017

Esimene peatükk raamatust "Viirastused Aovalgel" - Risto Laur



Esimene peatükk raamatust "Viirastused Aovalgel".

Risto Laur.

Mul ei ole õrna aimugi, mis minuga juhtus. Ja miks. Ma olen siin Vanemuise Väikses majas mitte ainuüksi töötanud, vaid sisuliselt elanud juba mitukümmend head aastat, aga millegi sellisega pole mind suutnud üllatada isegi Lembit Eelmäe - kui ta kord sulaselge Brežnevina teatri puhvetisse marssis ning tassitäie kohvi tellis.
Inimeses on tema loomisest alates eksisteerinud nii alateadvus kui ka see päris ehtne, meie mõistes reaalteadvus, mis näikse kogu elu kuni pisidetailideni välja reguleerivat. Need kaks teadvust on diametraalselt erinevatel „korrustel“ niisamuti, nagu mõne hiiglasliku paneelmaja elanikudki. Tead ju küll - kolmanda korruse Mallel pole õrna aimugi, et sama maja kaheksandal keegi Ljudmilla elutseb. Juba viimased viisteist aastat!! Nii oli minulgi. Seesinane reaalteadvus käskis mul ehmatusest tati kurku tõmmata, samas kui alateadvus ei kergitanud kulmugi, sest ... oli ju ammuilma teada, et „Magamistoad“ kohe-kohe esietendub ning mõistagi ka see, et Lembit Eelmäe selles seltsimees Brežnevit kehastama asub! Paraku aga järgnev või õigemini see, mis mind nüüdsama ülestähendusi tegema sundis, polnud seotud ei reaal- ega ka mingi muu teadvusega. Tõsijutt.

Pärast proovi jalutasin rahulikult keldrisse, et pausi ajal sinna ununenud välgumihkel ära tuua. Alla välja jõudnud, toetasin selja vastu seina, et enne üles ronimist veidi hinge tõmmata, kui järsku ... kuulsin õrna, aga konkreetset heli. Justkui keegi oleks seina taga miskit pilli sõrmitsenud. Samas oli ikka väga imelik olla, sest koht, kust heli pärines, oli pelgalt betooni täis topitud sein. Ei mingeid uksi ega panipaiku. Isegi mitte sõjaaegset pommivarjendit. Puha kivi ja kõik.
Aga ei olnud kõik, sest seina seest tinises endiselt mingit imelikku, vaevukuuldavat meloodiat. Ausalt öeldes hakkas natukene hirmus. Nagu ikka siis, kui midagi sellist koged, millele hoobilt mitte ainsamatki mõistuslikku seletust leida ei oska. Huvitaval kombel osatakse aga oma hirme veidral viisil väljendada. Näituseks koer - kui hirm nahavahel, siis ta pigem klähvib kui põgeneb. Hambad irevil peas, nagu asuks kohemaid halastamatule rünnakule, aga tegelikult ... on hirmust ää koolemas. Inimenegi muutub agressiivseks, kui ta pole endas päris kindel. Kipub rusikatega vehkima, kõva häält tegema, rinda kummi ajama, kuid tegelikult ... just, on valmis pigem püksid täis tegema.
Minuga toimus sel hetkel täpipealt sama reaktsioon. Selle asemel, et keldrist varvast visata ning turvalises valvelauas Lilleorule helistada, asusin ma millegipärast rusikaga vastu seina taguma. Pikalt, väga pikalt ...
Kui pausi tegin, taipasin, et mul on häbi. Eriti seetõttu, et ma ei teadnud, kelle ees! Iseenda vist. Igal juhul muusika vaikis ning üleüldse kõik vaikis. Miskit tilkus kuskil eemal, aga see oli seal tilkunud juba ei tea mis ajast ning tilgub kindlasti ka tulevikus - ainsamatki piiska kuhugile jätmata. Osade asjadega on nii. Nagu tolle ...
Oh ei - jälle hakkas pinin pihta. Sedapuhku valjemini. Just nagu oleks minu prõmmimisest tubli portsu julgust ammutanud. Või väljendas hoopis temagi selsamal traditsioonilisel moel oma hirmu? Et otsustas põgenemise asemel hoopistükkis detsibelle lisada? Loogiline ju ... kas mitte! Aga kes ometi??
Meloodiajupis tundsin ma ära motiivi kunagisest etendusest „Kolmekesi kahevahel“. Mäletan, et käisin tükki vähemalt kümme korda vaatamas ja naersin iga kord nii, nagu oleksin esimest korda saalis. Taalmaa ... oh Issand kui hea! Teised niisamuti - Simmul, Veermäe, hurmav Helena Merzin ... Kogu see toonane lavastus! Jahh, just sellest tükist pärineski too viisijupp, mis pärast pausi seina seest kuuldavale tuli. Kuramus, isegi pilli ei tundnud ma ära! Nagu miskit indiapärast, aga samas ka ... sünteetilist ja prostat.
Järgmised hetked ei unune mul iial. Võib-olla ununesid nad siiski ja see, mis mul praegu meeles seisab, pole midagi muud kui üks tavaline püstijala-unenägu - no seesamune, mäherdust kogetakse harilikult siis, kui tööperiood liialt intensiivseks kujuneb. Töö ja puudulik uni pluss veel muud pinged ... lisaks mured.
Igal juhul oleks keegi justkui järsult volüüminuppu keeranud ning see, mis siiani kuskilt betooni tagant kostus, mängis nüüd siinsamas, mõne sammu kaugusel.
Sulgesin instinktiivselt silmad ja jäingi sedasi seisma. Teadsin, et kui ma kasvõi natukenegi piilun, pole miski enam endine. Teadsin ka seda, et halvemal juhul ei saagi kunagi endiseks ...
Et kuidas ma teadsin või? Aga kust mina tean. Vahel teatakse asju. Või pigem - tuntakse.

... Polnud vähimatki aimu, kaua ma seal ühtekokku seisin ning üleni higist välgumihklit sõrmede vahel keerutasin. Kas minut või kümme, tund või pool ... Seda ei tee enam tagantjärele keegi kindlaks.
Igatahes saabus hetk, mil ma omad tinarasked laud silmamunadelt kergitasin ...

Jah, mul oli õigus. Midagi polnud endine. Ei kelder ega ka sumbunud õhk, mida olin siiani sisse hinganud. Selle asemel hõljus õhus midagi lavendli taolist ning mina seisin keset suurt ja laia ruumi, kuhu oli kuhjatud tont teab mis sajandist pärinevaid rekvisiite ja muid vidinaid.
Nurgas aga istus üks mees. Seljaga minu suunas, käed külgedel rippu ning pea tahapoole kaldu. Taaskord valitses vaikus, aga seekord nii terav, et lõika või klaasi! Mina aga silmitsesin veidrat tegelast ning lihtsalt ootasin. Sõrmed endiselt ümber välgumihkli, kuid sedapuhku kuivad. Kummalisel kombel oli higi ära kuivanud.
Kui käekella sekundiseier krõksatas ning seisma jäi, otsustasin vaikselt köhtada.
Nurgas konutav kogu köhatas vastu.

Niiviisi ma kohtusingi oma teatri Fantoomiga.


1. peatükk raamatust "Viirastused Aovalgel"


VEMMALVÄRSID EI KUKU KÄNNUST KAUGELE - Jaak Känd



Foto: Vaido Lillemaa

VEMMALVÄRSID EI KUKU KÄNNUST KAUGELE


e-hee hääletamine

a-haa efekt
---
pikkade poliitikute öö



***

pintsel meistri
käes joonistab
tantsiva kure

pintsel õpilase
peos plätserdab
surnud varese

sulg meistri
käes kirjutab
elust enesest

sulg õpilase
peos kraapsib
kõveraid komasid

õpilase peegel
on tuhmunud
sinna ei ilmu
enam meistri
kirgastunud
nägu

(õpilane toksib
sõnumi
oober too mulle
üks lapik maa)



***
millegipärast
lubatakse 
lasteaialastele
koolilõunat ja

hommikuputru
tasuta

aga seenioridele
ei lubata tutkitki

tutkit ma
kedagi valin

(lubadused1)


***

millegipärast
lubatakse
porisel ajal
hakata pärnu

tänavaid pesema

aga saun
ja naiste rand
suletakse

pese siis veel
ennast sa

(lubadused2)

neljapäev, 5. oktoober 2017

AJA KILLUD - Leili Valdmets



Lähen nüüd


Ma lähen nüüd
mööda teed kuldset,
saatjaks lindude õhtuhüüd,
otsima paremat homset.
Toob ta päikse või pisarad,
seda veel ei tea
või lõõtsutab tuul vihaga?
Tuleva vastu võtma ma pean.
Ma lähen nüüd,
tee täis on kullateri,
kostub kaugusest kutsuv hüüd...
Taevas ja maa kui veri.





Viis


Vaiksel pargiteel õhtu eel
kõlab viiuli kurblik viis.
Päike loojumas, õhtu on teel,
tuul muusika lendu viib...



Viis mähib endasse puud,
kuldsetes lehtedes sahistab,
peatudes naeratusena mööduja suul,
rohukõrte sees kahistab.



Piimja uduna maa kohal heljub,
mõnele pisara palge toob,
siis päikesele lehvitab... Tasahilju
helidekangast koob...



Iga mööduja temast saab killu,
mille endaga kaasa viib.
Nii mõnegi murekortsu silub
see hingestav, vaikne viis.




Ära kingi mul kulda

Ära kingi mul kulda,
ma seda ei ihka!
Armastan Eestimaa mulda
ja lihtsust. Ei küsida tihka,
et kingiksid kõige kaunima kee,
mida soovida võiksin iial,
kus päike kirgastab kastevee,
muudab kristallideks tilgad.
Kus igal kastepiisal
on kaasas päikesenaer,
et keed kandes mind iial
ei leiaks ülesse vaev.
Tahan, et pärlite vahele
pikiksid hellust, armu ja rahu,
et see kee meile kahele
tooks õnne, mis hinge ei mahu.
Ära silmavett niidile aja!
Las olla seal õrnus ja rõõm!
Keed kandes mind kogu aja
saadaks su armulõõm...
Ära kingi mul kulda,
ma seda ei taha!
Ma tahan, et saaksid tulla,
hunnitu kee mulle anda!



Leili Valdmets - luuletused luulekogust AJA KILLUD.

Fotod: Leili Valdmets.