ELUÕHTU.
Kui
Eve Kivi rääkis kord oma noorpõlve armastusest, Dean Reed`ist, siis see
on asi, mida ma unustada ei suuda. Miks? Kas ainult sellepärast, et
meil kõigi oma lapsepõlvearmastus, õigemini ehk lausa armastused?
Lapsepõlv on ju ilus aeg! Vähemalt enamasti on nii! Mulle meeldib Dean
Reed. Meeldis juba algusest peale, kui sai tema mõningaid lugusid
kuulata vanal heal grammofonil või siis õigemini radioolal. Mul see plaat siiani alles. Muidugi,
kuulasin teisigi lauljaid ja ei häbene tunnistada, lausa kirjutasin
laulusõnu laulikusse. Mitte salmikusse, see oli teine asi. Mis sest, et
laulmisega on mul eluaeg olnud kurvad lood. Ei saaks mina kellegi akna
all serenaadi laulda. Ehk vaid siis, kui tahaks terve küla rahva üles
ajada või kui peaks harjutama tuletõrjesireeni osatäitmist Paunküla külateatri
etenduses. Nii et jätan laulmise teistele, neile, kes seda oskavad.
Mida
ma aga ise olen õppinud oma 47-ndaks eluaastaks? Ja kas see on siis
juba iga, mis eelneb eluõhtule? Millal üldse on selline aeg käes? Siis
kui oled tudisev vanake? Või varem? Või ei mängi tudisemine mingit
rolli?
Aga
jah, see "vilosohveerimine" polnudki mu mõte, kui tahtsin järsku oma
esimese kirjandusliku shedöövri kirja panna! No sellesama, siin ja
praegu, millest juba esimesed read ongi paberil. Või õigemini, paber oli
ees siis, kui noor olin. Nüüd on ees arvuti. Millest ammustel aegadel
unistadagi ei osanud. Kunagi sain endale vana kirjutusmasina, äkki lausa
"Jantar" nimeks ehk merevaik. Või eksin ma jälle? Polegi vast oluline.
Oluline oli see, et oli ammu tahtmine kirjutada. Aga ei osanud. Ja ega
oska vist praegugi, aga ikka tahaks ju proovida! Ning miks mitte
proovida, kui võib paberi kirjutusmasina vahelt väljavõtmise asemel
vajutada vaid korra deliit ja....ongi kõik! Kui ei meeldi. Palju lihtsam kui elus! Elu nii kergelt ei deliidi. Kuigi vahel nii mõndagi asja tahaks kustutada. Mitte ainult enda, vaid ka kellegi teise mälust. Ei saa. Ja ehk ei peagi, sest siis ununeksid ju vead. Vead, millest õppida. Õppida mõistma. Hoidma. Hoolima. Et oskaks mõista, mida tähendavad need kõige ilusamad hetked. Mis annavad jõudu elada, ka siis, kui on väga raske!
Mis
ma pidin aga tegema siis, kui lapsepõlves pioneerilaagris tutvusin imekauni tumedapäise, õrna ja saleda tüdrukuga ja pärast ei suutnud teda unustada!? Kui
muidugi aus olla, siis ega ma ju unustada tahtnudki. Seega ka ei
püüdnud ja kuna ei saanud sõnumit saata ega ka mitte reidis või feisbukis
kirjutada, pidin lippama postkontorisse. Sel lihtsal põhjusel, et ei
olnud mingit reiti ega feisbukki, oli hoopis postkontor ja kirjapaber ja
margid. "Potshta SSSR" oli see, mis aitas hädast välja. Südamehäda pole
ju naljaasi! Ja nii kirjutasingi kirja. Rohkem kui ühe. Ja ikka sain
vastuseid ka. Neid oodata oli tänu pea nädalasele ajale ju lausa
valusmagus. Sest valu oligi magus. Armastusevalu! Nüüd vist ei kujutaks
ettegi, et peaks vastust nädala ootama, nagu tollal, kuni see
sovetiaegne tigupost kirjavastuse tõi. Postkast oli mu tõeline sõber. Vahel ehk ka vaenlane, kui kiri natuke kauem viibis või vähemalt tundus hirmkaua viibivat. Kas tänapäeval ka niisuguse kärsitusega oodatakse telefonisõnumit? Küllap vist jah, kuigi ajad ja inimesed on vägagi muutunud.
Enim
meenutan aga oma rongisõite. Ristilt Tallinna. Niisama, kui vahel ema
andismõne rubla ja linna ennast "tuulutama" sõitsin. Ega ju poisikesel
polnudki põhjust linna tükkida, liiga maakas olin selleks. Linnas oli huvitav ikkagi. Kasvõi kommivalik oli parem! Või ostsid tomati- või viinamarjamahla. sellest uhkest "klaastuutust"! Maitses kui parim asi ilmas! Noh, ütleme nii, et musi oli magusam, aga ega need nii kiiresti ei tulnudki. Kuigi üks põhjus oli, et olingi seesama maakas. Ja olen
maakaks jäänud siiani, kuigi nüüd väikelinnas elan. Ja rongiga sõidan nüüdki vahel. Rongis oli siis hea. Parem kui praegu. Mida rongis tegid, selle valisid ju ikka ise. Olin
suur lugeja, aga hea oli ka teistmoodi. Kui kotist "Saladusliku saare"
välja võtsin, siis üle selle oli hea ka tüdrukuid piiluda. Oli midagi
sellist, mida nüüd enam ei ole. Vastupilke. Mitte ei vaadatud ringi,
sinust üle ja läbi. Nüüd nagu enam ei tohikski vaadata. Sest võid kohe ahistussüüdistuse saada! Tollal nii mõnigi kord pööras keegi häbelikult pilgu
ära, vahel olin see ma muidugi ise. Kuum tulijutt läbi ihu kihutamas. Ikka hinges kripeldamas lootus tutvuda. Kuidas sa ikka jätad lootmata, kui naeratused võisid olla nii pimestavalt ilusad!
Selliseid armsaid hetki nüüd enam rongis ei näe. Sest me oleme muutunud, nagu rongidki. Mis sest, et need nüüd paremad ja uhkemad. Ja mis sa seal näed,
kui isegi istmed ei võimaldagi midagi näha. Ega kedagi. Heal juhul ehk
vastasistujat. Kelleks võib olla hoopis mõni vanamemm. Mine tea,
tegelikult võib see vanamemmgi meenutada oma noorusaja rongisõite.
Annaks jumal, et ei oleks meenutusi sõidust kaugele külmale maale. Nagu
oli mu vanaisal. Kes jäigi sinna Kolõma külma mulda. Nagu nüüd jäävad
paljud võõrsile mulda, sest elu on meil hoolimata kiidulauludest
tegelikult vägagi raske. Raha jätkub enamusel, aga mitte kõigil,
äraelamiseks. Paljudel mitte enam oma kodu loomiseks. Minu maakodu on mul siiani
hinges. Mis sest, et järgi sellest vaid mälestus. Jäi tühjaks, kui
vanaema uude elukohta kolis. Siis, kui vanaisa enam tagasi ei tulnud. Suur
tüdruk, mu ema, kaasas, läksid nemadki rongiga...
Ja
nii ma sageli rongis mõtisklesin. Külmast maast mõistsin siis ju väga
vähe, ega sellest eriti räägitudki. Kuigi vanaema kunagi ütles, vist ise
hiljem oma sõnu kahetsedes, et Sipelga-Ants oli armukadedusest, et
vanaema teise valis, kuskil midagi koputanud. Nüüd mõistan, et see ei
tähendanud uksele koputamist vaid midagi hoopis halvemat. Küllap seda tundis me krantski, mu lapsepõlve igapäevane kaaslane looduses ja küla vahel. Ei hakanud ta kunagi sallima seda va Sipelga-Antsu. Küllap on tõsi see, et koerad tunnevad headuse ära. Ja see Ants
oma õela, kõvera irvega, sinna külla maha jäigi. Üksikuna
ja joodikuna...
Ohjah, ikka kaldun ma kõrvale sellest, kuidas rongisõit oli mu ilus aeg. Kõik need nooruspõlve suurimad armastused olid seotud kõige muu hulgas ka rongidega. Armastades siis tüdrukuid, möödalibisevat maastikku või lihtsalt mürisevaid ronge. Nende puupinkide tunne on siiani sisimas. Oli ka siis kui linnasõit ei olnud enam niisama sõit. Vaid kohtuma oma laagriarmastusega. Need kohtumised jätsid hinge sellise jälje, et sellest pole ma siiani lahti saanud. Elu tõi vahepeal kaasa nii rõõme kui pettumusi, ebaõnnestunud kooselusid kui valusaid lahkuminekuid. Mis kõige kurvem, ka laagriarmastusega läksid teed lahku. Ju ma ei osanud olla see, keda ta vajas. Aga oli see saatus, et ka tema ei leidnud pikka aega seda kõige hoolivamat, kõige mõistvamat?
Nüüd ma tahaksin, et pea 30 aastat peale seda esimest, suurimat, ilusaimat lapsepõlvearmastust, saaksime teineteist taas leidnuna, koos kuulata Apelsini "Armurõõmu" ning kulgeda eluõhtu poole. Kahekesi loojangusse minnes. Vaikides. sest ega kõike ei peagi enam sõnadega väljendama. Tunne, et kõrval olla on hea, on piisav. Oleme ju taas koos! Koos. Nagu laulis ka Dean Reed. Together.....
Kahetsen vaid, et oma päevikud ära hävitasin. Nii saanuks ehk koos lugedagi neid naiivse noore poisi kirjutisi. Sellest esimesest armastusest, mis mind, kõige õnnelikumat inimest täna lausa pisarat vahel silma tooma sunnib. Aga mehed ju nutta ei tohiks. Need pisarad mingil hetkel on siiski ehk andestatavad. Ehk on ka hea lugeja sellega nõus? Või hoopis leiad Sa, hea lugeja, mingi sarnasuse oma nooruspõlvega?
Eedi Villem.
2015.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar