teisipäev, 17. november 2015

ELUÕHTU - Eedi Villem.

Foto: Neeme Sihv


ELUÕHTU.


Kui Eve Kivi rääkis kord oma noorpõlve armastusest, Dean Reed`ist, siis see on asi, mida ma unustada ei suuda. Miks? Kas ainult sellepärast, et meil kõigi oma lapsepõlvearmastus, õigemini ehk lausa armastused? Lapsepõlv on ju ilus aeg! Vähemalt enamasti on nii! Mulle meeldib Dean Reed. Meeldis juba algusest peale, kui sai tema mõningaid lugusid kuulata vanal heal grammofonil või siis õigemini radioolal. "Rigonda" või mis iganes tolle nimi oli. Mul see plaat siiani alles. Muidugi, kuulasin teisigi lauljaid ja ei häbene tunnistada, lausa kirjutasin laulusõnu laulikusse. Mitte salmikusse, see oli teine asi. Mis sest, et laulmisega on mul eluaeg olnud kurvad lood. Ei saaks mina kellegi akna all serenaadi laulda. Ehk vaid siis, kui tahaks terve küla rahva üles ajada või kui peaks harjutama tuletõrjesireeni osatäitmist külateatri etenduses. Nii et jätan laulmise teistele, neile, kes seda oskavad.
Mida ma aga ise olen õppinud oma 47-ndaks eluaastaks? Ja kas see on siis juba iga, mis eelneb eluõhtule? Millal üldse on selline aeg käes? Siis kui oled tudisev vanake? Või varem? Või ei mängi tudisemine mingit rolli?

Aga jah, see "vilosohveerimine" polnudki mu mõte, kui tahtsin järsku oma esimese kirjandusliku shedöövri kirja panna! No sellesama, siin ja praegu, millest juba esimesed read ongi paberil. Või õigemini, paber oli ees siis, kui noor olin. Nüüd on ees arvuti. Millest ammustel aegadel unistadagi ei osanud. Kunagi sain endale vana kirjutusmasina. Äkki lausa "Jantar" nimeks ehk merevaik. Või eksin ma jälle? Polegi vast oluline. Oluline oli see, et oli ammu tahtmine kirjutada. Aga ei osanud. Ja ega oska vist praegugi, aga ikka tahaks ju proovida! Ning miks mitte proovida, kui võib paberi kirjutusmasina vahelt väljavõtmise asemel vajutada vaid korra deliit ja....ongi kõik! Kui ei meeldi. Palju lihtsam kui elus! Elu nii kergelt ei deliidi. Kuigi vahel nii mõndagi asja tahaks kustutada. Mitte ainult enda, vaid ka kellegi teise mälust. Ei saa. Ja ehk ei peagi, sest siis ununeksid ju vead. Vead, millest õppida. Õppida mõistma. Hoidma. Hoolima. Et oskaks mõista, mida tähendavad need kõige ilusamad hetked. Mis annavad jõudu elada, ka siis, kui on väga raske!

Mis ma pidin aga tegema siis, kui lapsepõlves pioneerilaagris tutvusin imekauni tumedapäise, õrna ja saleda tüdrukuga ja pärast ei suutnud teda unustada!? Kui muidugi aus olla, siis ega ma ju unustada tahtnudki. Seega ka ei püüdnud. Kuna ei saanud sõnumit saata ega ka mitte reidis või feisbukis kirjutada, pidin lippama postkontorisse. Sel lihtsal põhjusel, et ei olnud mingit reiti ega feisbukki, oli hoopis postkontor ja kirjapaber ja margid. "Potshta SSSR" oli see, mis aitas hädast välja. Südamehäda pole ju naljaasi! Ja nii kirjutasingi kirja. Rohkem kui ühe. Ja ikka sain vastused ka. Neid oodata oli tänu pea nädalasele ajale ju lausa valusmagus. Sest valu oligi magus. Armastusevalu! Nüüd vist ei kujutaks ettegi, et peaks vastust nädala ootama, nagu tollal, kuni see sovetiaegne tigupost kirjavastuse tõi. Postkast oli mu tõeline sõber. Vahel ehk ka vaenlane, kui kiri natuke kauem viibis või vähemalt tundus hirmkaua viibivat. Kas tänapäeval ka niisuguse kärsitusega oodatakse telefonisõnumit? Küllap vist jah, kuigi ajad ja inimesed on vägagi muutunud.

Enim meenutan aga oma rongisõite. Ristilt Tallinna. Niisama, kui vahel ema andis 3 rubla ja linna ennast "tuulutama" sõitsin. Ega ju poisikesel polnudki põhjust linna tükkida, liiga maakas olin selleks. Linnas oli huvitav ikkagi. Kasvõi kommivalik oli parem! Või ostsid 10 kopika eest tomati- või viinamarjamahla. sellest uhkest "klaastuutust"! Maitses kui parim asi ilmas! Noh, ütleme nii, et musi oli magusam, aga ega need nii kiiresti ei tulnudki. Kuigi üks põhjus oli, et olingi seesama maakas. Ja olen maakaks jäänud siiani, kuigi nüüd väikelinnas elan. Ja rongiga sõidan nüüdki vahel Rongis oli siis hea. Parem kui praegu. Mida rongis tegid, selle valisid ju ikka ise. Olin suur lugeja, aga hea oli ka teistmoodi. Kui kotist "Saladusliku saare" välja võtsin, siis üle selle oli hea ka tüdrukuid piiluda. Oli midagi sellist, mida nüüd enam ei ole. Vastupilke. Mitte ei vaadatud ringi, sinust üle ja läbi. Nüüd nagu enam ei tohikski vaadata. Sest võid kohe ahistussüüdistuse saada! Tollal nii mõnigi kord pööras keegi häbelikult pilgu ära, vahel olin see ma muidugi ise. Kuum tulijutt läbi ihu kihutamas. Ikka hinges kripeldamas lootus tutvuda. Kuidas sa ikka jätad lootmata, kui naeratused võisid olla nii pimestavalt ilusad! Selliseid armsaid hetki nüüd enam rongis ei näe. Sest me oleme muutunud, nagu rongidki. Mis sest, et need nüüd paremad ja uhkemad. Ja mis sa seal näed, kui isegi istmed ei võimaldagi midagi näha. Ega kedagi. Heal juhul ehk vastasistujat. Kelleks võib olla hoopis mõni vanamemm. Mine tea, tegelikult võib see vanamemmgi meenutada oma noorusaja rongisõite. Annaks jumal, et ei oleks meenutusi sõidust kaugele külmale maale. Nagu oli mu vanaisal. Kes jäigi sinna Kolõma külma mulda. Nagu nüüd jäävad paljud võõrsile mulda, sest elu on meil hoolimata kiidulauludest tegelikult vägagi raske. Raha jätkub enamusel, aga mitte kõigil, äraelamiseks. Mitte enam oma kodu loomiseks. Minu maakodu on mul siiani hinges. Mis sest, et järgi sellest vaid mälestus. Jäi tühjaks, kui vanaema uude elukohta kolis. Siis, kui vanaisa enam tagasi ei tulnud. Suur tüdruk, mu ema, kaasas, läksid nemadki rongiga...

Ja nii ma sageli rongis mõtisklesin. Külmast maast mõistsin siis ju väga vähe, ega sellest eriti räägitudki. Kuigi vanaema kunagi ütles, vist ise hiljem oma sõnu kahetsedes, et Sipelga-Ants oli armukadedusest, et vanaema teise valis, kuskil midagi koputanud. Nüüd mõistan, et see ei tähendanud uksele koputamist vaid midagi hoopis halvemat. Küllap seda tundis me krantski, mu lapsepõlve igapäevane kaaslane looduses ja küla vahel. Ei hakanud ta kunagi sallima seda va Sipelga-Antsu. Küllap on tõsi see, et koerad tunnevad headuse ära. Ja see Ants oma õela, kõvera irvega, mu vanematest sinna külla maha jäigi. Üksikuna ja joodikuna...

Ohjah, ikka kaldun ma kõrvale sellest, kuidas rongisõit oli mu ilus aeg. Kõik need nooruspõlve suurimad armastused olid seotud kõige muu hulgas ka rongidega. Armastades siis tüdrukuid, möödalibisevat maastikku või lihtsalt mürisevaid ronge. Nende puupinkide tunne on siiani sisimas. Oli ka siis kui linnasõit ei olnud enam niisama sõit. Vaid kohtuma oma laagriarmastusega. Need kohtumised jätsid hinge sellise jälje, et sellest pole ma siiani lahti saanud. Elu tõi vahepeal kaasa nii rõõme kui pettumusi, ebaõnnestunud kooselusid kui valusaid lahkuminekuid. Mis kõige kurvem, ka laagriarmastusega läksid teed lahku. Ju ma ei osanud olla see, keda ta vajas. Aga oli see saatus, et ka tema ei leidnud pikka aega seda kõige hoolivamat, kõige mõistvamat?

Nüüd ma tahaksin, et pea 30 aastat peale seda esimest, suurimat, ilusaimat lapsepõlvearmastust, saaksime teineteist taas leidnuna, koos kuulata Apelsini "Armurõõmu" ning kulgeda eluõhtu poole. Kahekesi loojangusse minnes.  Vaikides. sest ega kõike ei peagi enam sõnadega väljendama. Tunne, et kõrval olla on hea, on piisav. Oleme ju taas koos! Koos. Nagu laulis ka Dean Reed. Together.....

Kahetsen vaid, et oma päevikud ära hävitasin. Nii saanuks ehk koos lugedagi neid naiivse noore poisi kirjutisi. Sellest esimesest armastusest, mis mind, kõige õnnelikumat inimest täna lausa pisarat vahel silma tooma sunnib. Aga mehed ju nutta ei tohiks. Need pisarad mingil hetkel on siiski ehk andestatavad. Ehk on ka hea  lugeja sellega nõus? Või hoopis leiad Sa, hea lugeja, mingi sarnasuse oma nooruspõlvega?


Eedi Villem.
2015.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar