Foto: Maria Rannala
Mida tõi endaga kaasa Soome kuiv seadus aastatel 1919 kuni 1932
Alkohol on eksisteerinud tsivilisatsiooni algusest peale ning seda teemat tuleb käsitleda läbimõeldult. Sellepärast toon lugejatele ühe näite eelmise sajandi läbikukkunud projektist, millest võib rääkida väga pikalt, ent koostasin ülevaate, mis paneb igat Eesti inimest mõtlema ja arutlema kuidas me peaksime midagi reguleerima?
Kuulsat piiritusevedu on meie lähiajaloos kirjeldatud erinevates võtmetes ja erinevates teostes. 1994 aastal linastus põnev mängufilm “Tulivesi”. Aastal 2010 ilmus aga mahukas raamat, mis kannab tabavat pealkirja “Viinameri” autoriteks Reimo ja Risto Pullat. Selles teoses avaldatud fakte olen kasutanud ka käesolevas artiklis.
Teos käsitles salakaubavedu sügavamalt kui kunagi varem ning sellega toodi päevavalgele nooremale põlvkonnale teadmata fakte ning märgistati Eesti koduloo kaardistamata ala. Ma ei oska öelda, mis rolli on salapiiritusevedu meie folklooris mänginud, aga olen veendunud et sellel ajastu perioodi parem tundmaõppimine on meie rahval alles ees.
Soome oli 19. sajandi algul Euroopa suurim alkoholitarbija. Kehtima hakanud koduviina valmistamise keeld (1865) muutis selle maa aga üheks karskeimaks. Sellest võimumeestele aga ei piisanud ning juba sajandi lõpuks tuli lisa: maapiirkondades suleti kõik alkoholimüügikohad ja linnades seati sisse erisüsteem, kuid seegi plaan lonkas ühte jalga.
Peale 1905. aasta revolutsiooni, osutasid sotsiaaldemokraadid esimestena keeluseaduse vastuvõtmisele. Paar aastat hiljem (1907) võetigi keeluseadus Eduskunda´s vastu, ning seda kinnitati veel kolm korda. Aastal 1919 suvekuu esimesel päeval jõustus seadus lõplikult, valitsuse eesotsas oli tollal liberaal Kaarlo Castren. Paraku ei toetanud rahvas enam seda seadust, ühiskond oli lõhestunud ning jagunenud kaheks.
Keeluseadus läks Soomele kalliks maksma. Rannavalve finantseerimiseks arvestati 60 mln ja muudeks kuludeks 30 mln Soome marka aastas. Samuti levis joomine kohutavalt. Soome uurija Georg Ehrnroothi andmeil kasvas see pea 300%. Vägijoogi tarbijate seas olid nii haritlased kui õigusemõistjad, nii rikkad kui vaesed. Isegi naised ja lapsed mürgitasid end, suurenes kuritegevus. Isegi Keskjälituspolitsei (Etsivä keskuspoliisi) töötajad paistsid selle tegevusega silma. Raha ja võim olid trogarite ehk piiritusvedajate käes. Juba 1923. aastal oli 96,2% Soome politseiametnikest seisukohal, et keeluseadus on sisuliselt läbi kukkunud. Politsei andmeil oli keeluseaduse rikkujaid 1919. aastal 5274, ent aastal 1928 juba 28 769 inimest. Loomulikult polnud see aga vaid Soome probleem. Alkoholism levis teisteski riikides, tekitades korruptsiooni.
Läänemere maade keeluseaduseaegses salapiirituseäris joonistus välja kolm organiseeritud tasandit:1) poliitilisse ja majanduslikku eliiti kuuluvad investorid 2) keskklassi kuuluvad maaletoimetajad, kes enamasti olid paadiomanikest randlased 3) salapiirituse rannas vastuvõtjad. Ühest küljest suurenes piirituseveoga inimeste vaheline läbikäimine, ent juba 1920. aastate keskel pingestasid erinevad juhtumid Eesti ja Soome suhteid. Isegi tollal Soomes suursaadikuna töötanud Oskar Kallas on tajunud kahe riigi diplomaatilistes suhetes pinget. Võitlus keeluseaduse vastu muutus Soomes 1920. aastate lõpus järjest ägedamaks. Juba 1926. aastal tühistas keeluseaduse Norra ning piiritusekonterbant hakkas kuningriigis kohe vähenema. 1931. aasta lõpus hääletas Soome rahvas keeluseaduse maha, valitsuse eesotsas oli toona keskpartei juht Juho Emil Sunila.
Numbrikombinatsioonis 543210 sisaldub Soome ajalooline hetk: 5. aprillil 1932 kell 10.00 tegid riigiviinapoed uksed lahti. 1933. aastal lasti müügile legendaarne “Karhu“ (Karu) viin ning see pidi hakkama tõrjuma salapiirituse riigist välja. Tollal liikus ringi mõttetera: piiritus on 96%ne hullus, aga keeluseadus 100%ne hullus.
Läänemere organiseeritud kuritegevuse viljelejad rikastusid just tänu kehtestatud piirangutele, mis ühtlasi rajasid põhja edasipidisele kuritegevusele ja sellega seotud salakaubandusele. Väidetavalt leidus Põhja-Eestis mõni üksik inimene, kes elus kordagi salakaubaveole kätt külge ei pannud. Eesti riik sai piirituselt tulu, samuti kosusid rannakülad ja kerkisid kaunid elumajad ning ühiskondlikud hooned, kuid palju raha kadus ka spekulantide taskutesse. Rahvasuu aga laulis umbes nii: Armetutel sotsikestel teada puha, et meil kodanlastel palju piiritust ja raha. Raamatus “Viinameri” on väidetud, et üheksakümnendatel tärganud kuritegevuse juuri tuleb otsida just keeluseadusest. See paneb mõtlema ka praegu, et kas meie vabariigi vasakvalitsus ajab ikka arukat alkoholipoliitikat?
Maarjamaal tegutses mitu piiritusekuningat, ent toon välja ühe mehe nimega Eduard Krönström. Noor mees oli pärit Kolga-Aablast. Ta omandas koolis ainult kolm klassi haridust, ent ometi oli tegu ambitsioonika ja head mälu omava mehega. Eduard oskas raha lugeda ja loobus salakaubaäris vahelüliks olemisest juba varakult. Oma esimese ärireisi tegi ta Danzigi linna, kaasas kohver saksa rahaga. Osates saksa keeles öelda vaid kaks sõna: “zwei mark”, mis oli tollal ühe piirituseliitri hulgihind, ajas ta asju väga osavalt ja tegi tihedat koostööd soomlastega, ent 1927-ndal aastal saatsid Soome ametivõimud mehe riigist välja. 1932. aasta 23. juulil, teel „Kuusalu laupäevale“, sattus Eduard Viljandi lähedal autoõnnetusse, kus peale tema hukkus ka autojuht, kolmas mees jäi ellu. Eduard oli omale ostnud Hamburgist Inglise kaubaauriku Modesta, mis maksnud 3000 Briti naela. Surmateade piiritusekuninga kohta ilmus koguni Päevalehe esiküljel. Eduardi varad ulatusid hinnanguliselt 4 miljoni kroonini. Majad ja talud pärandas ta arvatavasti oma sugulastele, teadaolevalt jäi temast järgi ka mitu laeva. „Kolga krahv“ lahkus siit ilmast samal aastal, mil Soomes keeluseadus tühistati. Eduardi hauasamba leiab Kuusalu vallast Leesi külast.
Meie rannakülad on kaunid ning neist enamusel on teatud lugu salapiirituseveost, ent toon välja mulle kõige lähedasema küla. Nimelt Viinistu, kus ma loo autorina juba kaks suve veetnud olen, mandri üks põhjapoolsemaid külasid. Praeguseks püsielanikest hõredaks jäänud rannaküla oli 1920ndatel aastatel üks salapiirituseveo peamisi keskusi. On tõsi, et tollal tõi kohalikele ja ka naaberküladele rikkuse piiritusevedu. Väidetavalt olla mõnel nii palju raha olnud, et seda hoitud peidus koduses heeringatünnis. Kehtis kirjutamata seadus, et riigivõimuga ei tohi koostööd teha, puudus piirivalve kordon ning samuti ei saanud ükski piirivalvur korterit. Musta raha eest ehitati väidetavalt koolimajagi, kus juhtumisi õppis ka minu vanaisa. Rajati seltsimaja ja finantseeriti päästekordonit. On kaks huvitavat fakti veel: nimelt oli Viinistu üks vähestest küladest kus tollal ilmus oma ajaleht ning juba 20ndatel eksisteeris seal 50 telefoni. Lisaks oli olemas vesikanalisatsioon ja jõukamates häärberites kaasaegne soe WC ja vannituba. Rannaküla jõukus kasvas: tõusis kodukultuur, muutus küla ilme ning kerkisid uued hooned. See oli salakaubaveo kuldaeg, mis õitses veel 30ndatelgi.
Peale 1932 aastat orienteeruti ümber Saksamaa ja Poola turule, selleks muretsesid kolm suuremat Viinistu „seurat“ (seltsingut) omale suuremad laevad, mis kõik sõitsid algul Danzigi lipu all. Muidugi vähenes ka salapiirituse tootmise maht, aga kaugelt hakati tooma seal saadavaid peenemaid alkohoolseid jooke: Prantsuse konjakit ja šampanjat, Hispaania ja Kreeka veine, Hollandi likööre ja igasuguseid Saksa napse. Viinistu meestel kehtis põhimõte: “Õnne ja elu peab olema”. Ma ei taha õigustada salakaubaveo tegevust, ent see on lahutamatu osa rannarahva kultuuri ajaloost.
Kenno Põltsam
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar