Foto: Neeme Sihv
Metsamehe mälestused. Ülo Erik.
Gümnaasiumi lõpuaasta
1944.aasta oli eestlastele väga raske. 1940..1941 aastal nähtud ja kogetud julmused venelaste ning nende stalinlikest kaasajooksjate poolt ähvardasid jälle meie maad. Esialgu näis, et bolsevikud on liberaalsemaks muutunud - saksa okupatsiooni kitsendused kaotati. Näiteks võis turul kaubelda toiduainete ja igasugu riiete ning muu pudi padiga.
Ei mäleta millal täpselt, kuid Treffneri gümnaasiumi hoones alustati sügisel õppetööd. Meie klassist,kus oli 1944.aasta kevadel 28 õpilast ,tuli kooli 5 poissi.. Meie klassi helgematest peadest olid lahkunud Eestist Jüri Palviste,kes Georg Kerneri nime all oli hiljem kuulus professor USA-s ja Endel Tulving, kes on veel praegugi maailmakuulus proffesor Kanadas. Juurde tulid Heino Teder ja Uno Koger Poeglaste Gümnaasiumist. Paljudel puudus kodus elekter ja seetõttu eraldati meile õhtuks õppimiseks koolis õpetajate tuba,kus saime end vabalt tunda ja sõbruneda.Kohe selgus,et punased polnud ükski meist.
Õpetajatest oli kahtlemata tähtsaim direktor matemaatik Karl Maasik,kes Treffneri humanitaarharu poisse halastamatult tuuseldas. Minu ühe töö hindeks keeruliste trigonomeetriliste valemite alal oli üks kahe miinusega. Hilisem kuulus meeskoori dirigent Peeter Lokk kutsuti tahvli juurde, talle dikteeris Maasik ülesande,kuid edasi ei osanud poiss midagi teha. Käratas siis, et vahib tahvlit,nagu vasikas aiaväravat ja lõpetas põlglikult: ''Tolkus!''Ega me tema peale viha ei kandnud,oli vägev Eesti koolmeister!.
Majandusgeograafiat õpetas Taavit Koppel, kes teatas,et ''Nõukogude Liit on maailmas energeetika poolest esikohal, jäädes maha vaid USA-st !''
Laulmist õpetas Juhan Simm,kes proovis hääli koori jaoks.Keda heliredeliga ''jessuke'' polnud õnnistanud, sellele ütles maestro:''Reservi!'' Kord mängis prooviks pärastpoolset ENSV hümni ning lausus autori kohta :''Näe, käis Venemaal ära ja on vene laulu valmis treinud!''
Ladina keelt ja loogikat õpetas põline poissmees Heinrich Freiman,hüüdnimega ''Rasva Ants.'' Humanitaarklassi poistele oli ladina keelt õpetatud kolm aastat. Värske ülikooli õppejõud Laila Gross oli teinud sellest kõigist muust tähtsama aine. Reaalharu poistele oli see vana keel aga täielik uudis.Nüüd võisime meie koolivendi abistada.
Õppisime ka kosmograafiat,õpetaja oli Herman Mürk. Küsis korra hilisemalt tuntud advokaadilt Lembit Lillelt,et ta räägiks Kepleri seadustest. Lembit vastas,et neid oli kokku neli ja teadustas seda mitmel korral. Herman Mürk lausus selle peale:''Tubli poiss,ma panen Sulle kahe, oleks öelnud mõne arvu vähem, siis oleks hindeks üks olnud!''
Õppetöö viimastel tundidel küsiti igalt poisilt,mida ta edasi kavatseb teha. Kõik soovisid kõrgharidust saada. Koolivend Heino lausus,et tema tahab ''taivatähti'' minna uurima. Heino Tedrele anti kuld- ja Uno Kogrele hõbemedal.
Lõpuaktusel laulsime tol ajal veel lubatud :''Mu Isamaa,mu õnn ja rõõm...''kahte salmi, kolmas oli keelatud.Võisime kanda ka Treffner sini-valget või Poika must-kollast vormimütsi.
Enne sõja lõppu toodi Tartusse Kuramaalt Eesti Korpuse mõned väeosad .Nende munder oli viisakas (olevat pärit Inglismaaalt). Noored poisid olid õnnelikud, et ellu jäid,sest neid aeti veel viimastel sõjakuudel mõtetutesse lahingutesse. Koolipidudel mängis tihti korpuse bigbänd,kus kaasa tegi hilisem kuulus helilooja Raimond Valgre. Elu Tartus muutus turvaliseks,sest öösiti patrullisid nüüd ainult eestlased.
Esialgu tundunud lootus,et bolsevikud on liberaalsemaks läinud,oli kahjuks asjatu. NKVD seadis end sisse jälle Riia tänaval ja nende ''töö'' läks varsti käiku uue hooga.
Metsainstituudi direktorina.
Sõjajärgses Tartu Ülikoolis
Andsin sisse avalduse õppimiseks Tartu Riikliku Ülikooli Põllumajandusteaduskonna metsaosakonda. Sisseastumise eksamid tegin ära,kuigi eesti keele suulise jutuajamise ajal oli mul palavik 38,2 kraadi,oli mingi imelik haigus,mida nimetati siis kaevikupalavikuks.
Ei läinud kaua aega,kui teadete tahvlile ilmus nimekiri uutest üliõpilastest,nende hulgas ka mina. Rõõmsa üllatusena lugesin,et meie kursuse vanemaks oli määratud Heino Teder.
Metsaosakonna õppejõududest olid punavõimu tagasituleku eest Eestist pagenud euroopaliku kuulsusega Eesti metsateaduse rajaja prof .Andres Mathiesen, prof.Oskar Daniel ja prof. Kaarel Veermets. Venemaalt tulid tagasi metsateadlased August Karu,Teodor Krigul ,Valdek Ritslaid ja Endel Laas.Eesti metskondadest värvati õppejõudude lisaks August Michelson ja Adalbert Vohli.Veel olid kohal varasemad õppejõud Peeter Rõigas ja Olev Henno. Assistentideks olid Helmut Taimre, Harald Rebane ja Ilmar Laas.
Loengud ja praktikumid toimusid väga erinvais paigus. Tolleaegne õppekava oli neljaastane nagu Eesti vabariigi aegu, ainult et juurde oli poogitud marksism-leninism, poliitökonoomia ja sõjaline õpetus.Õppejõu auditooriumi tulekul tervitati teda vana tudengite kombe kohaselt istudes jalgade sahistamisega.Kui ühte Moskva tegelast (vist õigusteaduskonnas) samamoodi tervitati, lõpetati see vana burshikomme päeva pealt.
Pofessor Rägo luges matemaatika kursust väga selgelt ja natuke ka huumoriga.Aga eksamil oli ta halastamatu, ühe meie poisi kukutas ta läbi kuus korda, alles seitsmendal korral pani ta hindeks rahuldav!.
Mina jäin vahele esimesel katsel, Rägo ajas mind minema ja ütles: “See asi on hoopis teisest ooperist!'' Näitasin oma rehkendust ka Rägo assistendile Gleb Bichelele, kes ütles, et ülesanne oli õigesti lahendatud.
Üks agronoomiaüliõpilane, kes oli olnud rindemees Narva pataljonis, löönud kord niisuguse asja peale rusikaga lauale ja käratanud: ''Te panete mulle viie!'' Seda siis Venemaa haridusega ja nõiavälimusega naisdotsent kohe suure hirmuga ka teinud! Mina olin tol ajal ju alles äsja saanud 18.aastaseks ega julenud piuksugi teha professori vastu !
Igatahes praegu tean, et integraali märk oli ''üks kõver vigur'', kuid milleks seda vaja oli, üldse ei mäleta!
Botaanikat luges meile Venemaa haridusega prof. Marland.Ta oli väikselt kloun,kelle loengul sai ka nalja. Eksamil prof. Marlandil piletisüsteemi polnud, küsis niisama. Esiteks näitas näpuga oma kabinetis ühele rippuvale pildile ja küsis:''Kes see mees on?'' Vastasin,et kuulus Charles Darvin ja lisasin veel juurde oma kooliteadmised. Siis pani ta mulle ette ühe herbaariumitaime. Ütlesin,et see on pääsusilm, Primula farinosa. Professor ahhetas, et ladinakeelset nime ka teadsin. ''Tark poiss olete!'' Hindeks väga hea ja eksam oligi läbi!
Geodeesiat õpetas Tiitso, kes paistis silma selletõttu, et lausus tihti nagu iseenesest ''vabariigi president Päts.'' Assistendiks oli veel praegugi elusolev tasase jutuga Leo Vassiljev. Geodeesia ruumides oli laborandiks vanem lühikese kasvuga mees, kes tõi peegelsaali või viis ära õppevahendeid auditooriumist. Mõni aasta hiljem mees arreteeriti, sest ta varjas ja toitis pööningukorrusel aastaid redutanud üht tuntud Tartu kirikuõpetajat (Taul ?).
Füüsika eksami tegin oma endise Treffneri kooliõpetaja Herman Mürgi juures,kes lausus , et ma polevat temale nii hästi kunagi vastanud. Orgaanilise keemia lektor oli dotsent Sossi, purukarsklane, kes arvas, et purjus olek olevat ajutine hullumeelsus! See ei takistanud tal väljaandmast väikest raamatut, kus õpetas tegema koduveini!
Mullateadust õpetas kuulus professor Osvald Hallik, kes oli ka teaduskonna dekaan. Oli nõudlik mees, kes ütles et eksamil ''armuheitmist ei tule''. Selle temale iseloomuliku põriseva ''r-iga'' tehtud ähvarduse viis ta ka ellu. Assistendiks oli tal vaikne soliidne agronoom Jegorov, kes oma ülemusega võrreldes oli üliõpilaste vastu väga leebe.
Fütopatoloogiat õpetas prof. Marland,kes näitas meile näppudega,kui väikesed on bakterid!
Sõjalise õpetuse kateedri juhataja oli alguses polkovnik Lombak, päris sõbralik mees. Järgmisel aastal pandi juhatajaks polkovnik Feldmann, ahvinäoga tige stalinist, endine Eesti Korpuse diviisiülem. Õppejõududeks olid majorid Talvet ja Laido, alampolkovnikud Paul ja Teiman ning polkovnik Trossi. Alguses oli õppejõuks veel van.leitnant Abner Uustal, kellest hiljem sai kiiresti õigusteaduste doktor ja professor. Kolonel Verner Trossi, kahe Vabadusristi omanik, oli 1924.aastal Tondil Eesti Sõjakooli ülem kui kommunistide mäss maha suruti. 1950.ndal aastal mõisteti talle selle eest traditsiooniline 25 pluss 5. Ta olid minu isaga koos Narva vangilaagris, kus ta arvatavasti enne 1955.aastat suri. Eestiaegsed ohvitserid Talvet, Laido ja Teiman (samuti Vabadusristi kavaler) olid mõistlikud mehed. Mõlakas oli alampolkovnik Paul, kes korpuses oli oma punastele pugemise pärast vihatud. Tema süü läbi sai palju eesti mehi hukka Saaremaale dessandi tegemise aegu.
Riigieksami tegime sõjalises õpetuses ära 1948.aastal ja meile lubati nooremleitnandi pagunid.Mina jäin nendest (jumal tänatud) ilma, sest just enne ülendamist arreteeriti minu isa.
Marksism-leninism pidi olema ülikoolis üks põhiaine ja seda valelikku võltsajalugu täis ''õpetust'' suruti üliõpilastele tugevasti peale. Esimesel kursusel oli meil õpetajaks luuletaja ja silmnähtavalt hea inimene Aira Kaal. Sain temalt hinde ''väga hea''. Järgmisel aastal oli õpetajaks ühe käega ''kummkäpp'' Reimann,kes oli ehtne stalinist. Naljanumbriks seal kateedris oli vanemlaborant Vigla, kes omal ajal oli ühe Võrtsjärve ääres oleva suurtalu sulasena jooksnud salaja Petseri kandis üle piiri Venemaale.
Poliitökonoomiat luges vanemõpetaja Palgi.Arvan, et temale tegid vist veerand kogu üliõpilastest eksami nn.väljatoodud piletiga. Metsazooloogiat luges dots.August Eenlaid ja praktikat juhendas Ruubel. Ühel jõululaupäeval olevat loengul olnud vaid kaks naisüliõpilast, kuid ta ei teinud sellest väljagi, luges oma kaks tundi ära, nagu tavaliselt.
Taimefüsioloogia oli mulle üks huvitavamatest ainetest Selle lektoriks oli kleenuke daam Taimre.
Endine Kuusiku katsemetskonna metsaülem August Michelson luges dendroloogia kursust. Rahulik ja täpne mees oli oma õpetaja prof. Andres Mathieseni järglasena hinnatud õppejõud. Ta oskas panna üliõpilased dendroloogiast lugu pidama. Ta õpetas ka ulukibioloogiat ja jahindust. 1950.aastal lasti ta poliitilistel põhjustel töölt lahti.
Metsatakseerimist luges Elmar Saar, mõistlik mees, kuid suri enne, kui saime tema juurde eksamile minna. Järglane oli Teodor Krigul, kellel esialgu polnud vist endalgi asi selge. Metsakorralduse loengul kirjutas ta tahvlile ükskord sõnagi lausumata kahe tunni jooksul arve ja valemeid ning viis minutit enne loengu lõppu kustutas kogu selle tarkuse märja lapiga tahvlilt maha! Ise pomises midagi arusaamatut ja astus auditooriumist välja.
Dotsent Peeter Rõigas luges metsakasvatuse tehnikat, ka metsakaitset. Ta oli olnud prof. Danieli assistent ja oskas oma ainet õpetada hästi.
Üldist metsateadust ja raieid õpetas dotsent August Karu. Tema oli metsaasjanduse entusiast, kes oli vahest närviline ja isegi veidrik. Siiski see, mida ta õpetas, on siiani meeles.
Olen alati öelnud ja vist kogu meie kursus arvas ka, et kõige väärtuslikumad õppejõud tol ajal teaduskonnas olid dotsendid August Karu ja Peeter Rõigas.
Millalgi tuli Saksamaalt tagasi prof.dr.rer.for. Kaarel Veermets.Tema sai Nõukogude riigilt dotsendi ameti ja teaduste kandidaadi tiitli. Metsatööstuslikke aineid õpetas Metsateaduskonna dekaaniks määratud dotsent Valdek Ritslaid. Dekaan tundus meile kuidagi kerglasena.
Põllumajanduse aluseid õpetas meile prof. Cerilius Ruus. Küsis ühe meie üliõpilase käest,et kui palju emahani muneb aastas,see vastas, et 50 muna. Professor lausus, et Teil on õigus, kuid tavaliselt üle kümne ei mune.
Aianduse ja mesinduse õppejõuks oli tuntud teadlane dotsent August Mätlik, kes sõja ajal pommikillust sai vigastada, kuulmine oli väga nõrk. Meile, metsameestele oli see eksam kerge ja tuli ainult kõrva sisse rääkida. Agronoomid tegid teisiti. Kõigepealt oli grupp üliõpilasi konspektidega praokil ukse taga. Pileti saanu luges eksamiruumis piletilt kõva häälega ette. millest ta rääkima hakkab.Ukse taga pandud asjad käima ja loetud aeglaselt ette, mida nüüd eksamitegija dotsendile kõrva peab rääkima. Esmaabi kursust luges meile Toomemäe kliinikus doktor Vainer, kes kogu kursusele pani maksimumhinded.
Metsaasjandusega seoses oli talvisel ajal hulka praktikume. Puid põõsaid õpetati tundma lehtede, okaste, pungade ja puidu järgi. Praktikumi juhendajaks oli assistent Olev Henno kõrval ka noor äsja Eesti korpusest demobiliseeritud leitnant Endel Laas.Ta käis ringi hulga aega nõukogude armee paguniteta ohvitseri riietes.
Idandasime kuuse ja männi seemneid, juhendajaks oli Harald Rebane.
Õppisime tundma metsakahjureid söömapiltide ja nende piirituses hoitud isendite järgi assistent Ruubeli juhatusel.
Kõige tähtsamaks loeti aga nn.seminaridel esinemist.Anti kätte igale üliõpilasele mingi teema,mille kohta tuli kirjutada referaat. Määrati ka oponent. Skandaal tekkis,kui üks üliõpilane kirjutas maha täpipealt vanast metsaraamatust oma seminaritöö! Dotsent Karu ähvardas plagiaati kohtu alla anda. Nii hull see asi ei olnud, poiss tegi lihtsalt uue töö.
Huvi pakkus meile kõigile vabatahtliku osavõtuga ring, mille nime ei mäleta,aga põhi oli lihtsalt metsakasvatus.Seal sai igaüks sõna võtta ja õppejõududele küsimusi esitada
Poliitiline olukord muutus aga üha teravamaks. Kõigi (ka nooremate kursuste) poolt tunnustatud kursusevanem Heino Teder muudeti lihtüliõpilaseks kolmanda õppeaasta lõpul. Uueks kursusevanemaks määrati Leonhard Kuslapuu, kes sai sel postil olla vaid mõni kuu. Temagi oli suurepärane sõber kõigile, kuid äkki avastati punaseltskonnas, et ta on sündinud 1923.aastal. Sihuksed pidid olema kindlasti saksa sõjaväes (ja muidugi ta seal oligi!) Nüüd siis määrati mõneks kuuks enne lõpetamist kursusevanemaks mind, sest olin teistest kõige noorem.
1949. aasta märtsiküüditamisega viidi ära Siberisse meie kursusekaaslane Arnold Raudsepp. Samast saatusest pääsesid Eha Moor ja Heino Hansen, neid oli ette hoiatanud dekaan Valdek Ritslaid. Hilisemal ajal muutus minu suhtumine tolleaegsesse ''kehkadivei'' dekaani põhjalikult, sest jutu järgi kaitses ta ikkagi tol stalinlikul ajal meie metsanduse üliõpilasi.
1949.aastal kuulutati välja meile õpingute lõpetamiseks riigieksamid. Siin on mul millegipärast mälulünk. Mäletan, et metsakasvatuse eksamiks tehti mõned uued loengud: Lõssenko meetod metsa kultiveerimiseks, Pogrebnjaki metsatüpoloogia ja midagi veel. Kõik metsanduslikud eksamid läksid hästi, marksismi- leninismi eest sain hädise kolme, sest minu käest taheti teada ühte Lenini teost, mida ma loomulikult lugenud polnud.
Nüüd palun vabandust nendelt, kes arvavad,et ma vahest olen ka ''Käo Jaani''
ajanud. Kõik kirjapandud read põhinevad minu oma isiklikul mälul,väljaarvatud sõjameeste Trossi ja Teimani esiletõstmine Eesti Vabadusristi kavaleride albumi põhjal. Aga ma ise ei usu, et midagi väga viltu võiks olla, sest mäletan ju selgesti kas või seda, kuhu ma oma jalutuskeppi eile õhtul ei pannud!
Ülo Erik Väätsa metsaülemana
Tudengielust. Kloostri kelder
1944.aasta sügisel alustas Tartus Tähtveres tööd peaaegu sõjast puutumata jäänud õllevabrik .See oli vana A.le Coqi tehas, mida kohalik rahvas nimetas lihtsalt Allekokiks. Sakslaste ajal pruuliti seal rahva jaoks õige lahjat märjukest ja nüüd siis oli nõukogude õllel vägi taga! Jumal hoidku kui palju õllemüügi kohtasid linna tekkis! Asustati ka varemete keldrid. Õllebaarisid oli mitmet laadi, kesklinnas müüdi paljast viina ja õlut, teisal jälle pakuti sakusmendiks võileiba, krabikonservi või suitsuangerjat. Ei mäleta küll hindasid, kuid see kraam oli võrdlemisi odav. Praegu hirmkallid krabikonservid olid müügil igas poes ja olid kõige odavamad teistega võrreldes. Keset endist Rüütli tänavat asus tööle endise restoran ''Belgia'' ruumides toidubaar, vene keeles ''zakuusotsnaja'', mida eestlased nimetasid lihtsalt sakusotsnajaks. Gustav Adolfi tänava otsas asus lihtne õllemüügi koht, mida kutsuti ''Mustaks Kassiks,'' saksa ajal oli seal fotoateljee. Kuid edasi oli veel kaks tuba, kus elas saksa ajal eestiaegse hotell-restorani ''Liivimaa''omaniku perekond Muhhin. Õlut pumbati suurest tünnist ja lasti enamikes kohtades savist potsikutesse, nii et polnud nähagi, kui palju märjukest vahu all üldse oli.
Kroonuaia ja Kloostri tänava nurgal keldri korrusel oli õllebaari pidajaks alati kaine Aleksander Hirv ehk Hirve Sass. Mees oli lühikest kasvu ja olevat Eesti ajal teinud trikke tsirkuses. Mis aga Kloostri keldrit teistest samalaadsetest asutustest eraldas, oli see, et seal oli enamvähem puhas ruum, tubakasuits haihtus ruttu ja õlut anti klaaskannudega, viinaga ei kaubeldud. Peale kraanist tulekut laskis Sass õllel seista ja valas suurest kannust märjukest veel peale, et maht täis saaks. Purjus lällajad viskas ta otsemaid uksest välja. Vastu hakata polnud mõtet, sest Sass tundis küllap vist tsrikuse aegadest selgeks õpitud jaapani kaklemise võtteid! Tal oli ka noor abiline, kellega koos elas. Ega seal keldris palju ruumi polnudki, võibolla kuni kahekümne külalise jaoks. Mis veel oli oluline õllejooja jaoks - puhas peldik. Käisime seal koos oma sõbra Niilo Meiga ja peale paari kannu joomist tuli laulutuju peale. Sass seda ei keelanud, sest meie lood olid kahehäälsed ja meeldisid teistelegi. Öeldakse,et õlu on bassilaulja jook, minule tegi see tenorihääle veel kõrgemaks ja pani häälepaelad vibreerima.Igatahes teenisime lauluga vahel ka mõnegi kannu õlut. Ükskord talvise sulailma õhtupoolikul tulime loengult, mäletan see oli dotsent August Karu metsakasvatus. Astusime Sassi poole sisse, et paar kannu juua. Rohkem raha polnudki. Olime vaid kahekesi, kuid siis tuli juurde trobikond mehi ja üks nendest,kes oli tuttava näoga ,ütles: ''Poisid pange laul käima, õlu on meie poolt!'' Seda me kaks korda öelda ei lasknud! Esimeseks lauluks valisime ''Lenda,lenda lepalind..'' Oi, laulsime palju laule ja kui ''Kord mõtetes istus üks emake nii...'' lauldud oli, tihkusid mõned mehed ja löristasid nina! Sõpru ja oma kursuse poisse käis seal teisigi, kuid laulumehed olime Niiloga kahekesi. Laulda tahtis kangesti ka kursusekaaslane Georg Karo, kelle vägev bassihääl lausa ehmatas, kuid kahjuks oli loodus ta ilma jätnud laulu ''vunktsiooni'' tundmisest. Kui ta alustaski õigest noodist, vedas ''vanatühi ''laulukaariku päris sohu! Aga muidu oli hea sõber.
Eks sihukse koha peal sai nähtud ka igasuguseid tüüpe.Üks nendest oli Tartu botaanikaaia tööline, kes tundis puud nimega Ginkgo biloba.
See mees võttis tihti ka laulu üles, tõusis püsti ja vehkis kätega: ''Skandenamus igitusk, suvenes sum suumus...'' Ise pidas end elupõliseks tudengiks. Üks mees nimega Kõiv, kes oli olnud vene sõjaväes soldat ja polnud veel saanud paremaid riideid, kui närustunud soldatimunder, tahtis müüa vooditekki, kuid Sass ajas ta välja. Selle kõhetu mehikese elu oli sõda küll täielikult hukka ajanud. Baaris käis pead parandamas üks Värdi nimeline mees, kes ostis talumeestelt mõne looma ja liha müüs maha Leningradis. Tol ajal oli see suur kuritegu. Peapummelung toimus tal restoranis ''Ateen''. Meiega oli ta sõber ja pakkus ameerika sigaretti''Camel'', mis tundus kui teise maailma ilmutis!
Agronoomiaüliõpilaste hulgas oli küllalt palju vanemaid mehi, kes olid võidelnud kas Punaarmees või Eesti Leegionis. Üks Leegioni meestest käis ka Kloostri keldris.
Kord tegime Niiloga keemia praktikumi ülesandeid ”põrgus” so. Ülikooli peahoone keldris. Otse meie vastas solgutasid katseklaasis vedelikku kaks inetut näitsikut, komsomolimärgid kleidi peal. Nende juurde tuli purjus kursusekaaslane, nagu hiljem selgus, Narva pataljoni võitleja I klassi raudristi kavaler Valdeko, võttis püksist välja sellesamase ja kusi komsomolkade tiiglid ja konspektid täis! Ise lahkus kindlal sammul ''põrgust'', sest oli juba oma arvestuse andnud. Paaril korral kohtasin teda veel Kloostri keldris, kuid MGB sai ta kätte. Aga 1960.aastal nägin teda juba vaba mehena Pärnus.
Tammelinnas Riia maanteel oli võrdlemisi viisakas koht, kus võis näha vaat, et iga päev kirjanik Oskar Lutsu koos oma sõbra helilooja Juhan Simmiga õlut pinnimas. Ükskord nägin lugupeetud rahvakirjanikku sealsamas, aga vana mees ei jõudnud kiiresti kemmergusse ja kusi püksid täis. Nüüd tean, et vanameestele tuleb selles asjas andeks anda!
Kloostri keldris, mulgi murraku järgi ''Luustres'' arutati ka päevasündmusi. Näiteks tuli sinna kehakultuuriteaduskonna üliõpilane, kes tähistas seda, et oli saanud ametiühingu kaudu ostuloa paarile pükstele (minulegi anti kaks korda püksiostu luba!). Või seda,et agronoomia esimese kursuse üliõpilane tahtis teha teise mehe eest füüsika eksamit. Õppejõud, endine Treffneri Gümnaasiumi õpetaja Herman Mürk küsinud enne eksamineerimist tudengi nime, see öelnud, Mälksoo. Mürk küsinud: ''Kus ta siis ise on, ei saanud tulla või?'' Tudeng Leisner pannud suure hirmuga jooksu. Mõlemast mehest said hiljem tuntud agronoomid ja teadusemehed.
Juhtus ka sihuke lugu. Ühe minu sõbraga tuli keldrisse õlut jooma tütarlaps nimega Truude, kes just koolist tuli. Ju siis õllemärjus hakkas nii pähe, et unustas oma koolikoti sinna maha. Portfelli viidi Tartu II keskkooli kantseleisse ja tütarlaps visati koolist välja. Aga elurõõmus, nagu ta oli, tegi hoopis laulu: ''Kloostri keldris ma portfelli kaotsin, nüüd kooli minna ma enam ei saa...'', Capri saare viisi peal.
Selle kolme aasta jooksul,mil sai Kloostri keldris käidud (1946...1949), oli alguses müügil ainult üks küllalt kange õlle sort, mida müüdi 200 liitristest tünnidest ja liigse tarbimise järelmõjuna ajas pea valutama, aasta pärast seisis peavaadi kõrval teinegi, õige lahja nn.rahvaõlu. 1949.aastal oli müügil ka kange pudeliõlu ''Porter'', mis oli suletud tõelise korgiga ja avati korgitseriga. Siis oli moeks segada porterit limonaadiga, mida sai üle tee asuvast poest. Niilo kutsus seda segu maitsma oma õe Mia, kes ei arvanud aga taevani kiidetud joogist üldse midagi!
Sass laskis oma baari telefoni panna, tol ajal ütlemata suur luksus. Niilo Mei toanaaber Tiigi intrist, eesti filoloog Harald Lepik helistanud korra Kloostri keldrisse ja küsinud: ''Kas Meid on seal?'' Sass nähvanud: ''Ei teid ei ole siin, teie olete seal!''
Viimasel kursusel ,1948-1949, jäi Kloostri keldri külastamine harvemaks, oli vaja õpingud lõpetada. Kuid siiski läksime vahel jälle Niiloga ''mõnda õlut'' tegema.Ja ükskord samal ajal tuli sinna Sassi noorik koos noore mehega ja istusid akna alla lauda. Meile, kui vanade tuttavatele ütles, et ta on valinud uue elu. No nüüd juhtus midagi hirmsat, Sass kargas leti tagant välja, kirves käes! Peigmees pani kabuhirmus jooksu ja lidus Kroonuaia tänavat pidi üles, Sass kirvega järel. Noorik jäi aga uksele seisma ja ootas kuni vihane endine abikaasa tagasi tuli.Ukse peal lausuti mõned sõnad ja Sass oli varsti jälle õlut valamas.
1949. aastal läinud, siis juba peale ülikooli lõpetamist, Kloostri keldrisse kursusekaaslane Georg Karo. Sass küsinud, kus siis teised on ja miks enam teda ei külastata, aga saanud teada,et me oleme kõik ''maailma laanen laiali.'' Küll olnud tal kahju,sest nii häid laulumehi,nagu Niilo ja mina, polnud enam kuskilt võtta.
Ma ei tea, kui kaua Kloostri kelder tegutses, kuid kui mina uuesti 1969.aastal Tartusse tööle tulin, oli seal juurviljapood.
Hirve Sassi nägin veel 1973.aastal kliinikus.Oli veel küllalt kõbus.
Ülo Erik Suure-Jaani Metsamajandi direktorina (lipsu kohendamas).
Veel vaba aja veetmise võimalustest Tartus peale sõda
1944.aastal,kui Punaarmee oli jälle Tartu vallutanud, polnud linnas ühtegi viisakat restorani, ennesõjaaegsed eliitkõrtsid “Room,” ”Kuld Lõvi,” ”Central,” Vanemuise teatri restoran ja ”Liivimaa” olid mahapõletatud.
Aga, oi kui palju oli tekkinud õllebaare, ka mõni “zakusotsnaja”. Turu laudadelt müüdi klaasi kaupa viina ''po sto gramm''.
1946.aastal, vist sügisel, avati Tartus tõeline restoran, mis asus kino kõrval ja nimeks pandi jälle “Ateen”. Nendes ruumides oli enne sõda peen kohvik, mis töötas ka täiskoormusega sakslaste ajal. Teiste hulgas käisid gümnaasiumi viimaste klasside õpilased seal sõja ajal viletsat kibedat viljakohvi joomas ja muusikat kuulamas, sest tihti istus klaveri taga saksa soldat, kes oli tõeline kunstivaldaja nii klaverimängu kui ka lauluhääle poolest. Peale sõda paiknes seal söökla, kus igale menüüs olnud mitte just eriti maitsvale roale nähti ette näiteks oma rasvaports tsekiga ja see näkitseti ettekandja poolt toidukaartidelt kääridega maha. Hirmus tülikas, kuid ilma rasvakaardita anti ainult nn. kaalika lohkusid, see tähendab soolases vees keedetud kaalika viilusid
Olid ka tähtsamatele tegelastele ettenähtud toidukaardid –lit A, ja lit B, mis tulid registreerida, et iga päev valmistada hüva rooga parimatele stalinistlikele aktivistidele. Tuntuks sai selline lugu, tuli sööma Tartu Linna Täitevkomitee esimees Bronislav Võrse oma lit.A kaardiga ja nõudis ettekandjalt kiiret teenindamist, ise lausus, et ta on Võrse. Kõrvallauas istus mees, kes ütles talle, et olgu või Perse, mina olin siin ikkagi ammu ennem sind!
Siis, kui restoran avati, olime juba noored üliõpilased ja siis kaardisüsteem ei kehtinud aga hinnad olid ka juba tublisti kõrgemad.Keset saali asus tantsupõrand,kus olid ka mõned lauad.Kaarjalt ümber põranda,sammuke kõrgemal asusid paremad kohad.Keskel oli orkestri asupaik.Tuntud muusikud “Vanemuise” teatrist, Harri Teffel klaveril, Saare Oss kontrabassil, Marana nimeline mees trummitagujana ja mõni veel, kelle nimesid ei mäleta, moodustasid väga hea orkestri. Nad mängisid rahvale tuntud, kuid ka uusi, peamiselt raadio kaudu levinud lääne muusikat.
Kelneritest oli tuntuim krässus pea ja käheda häälega Theo, kelle ütlus” Mida Teile?”oli tudengite hulgas kuulus.Tema oli ka see mees, kes tegi ühele purupurjus spekulandile arve sedamoodi: nelikümend ja nelikümmend on sadanelikümmend, suitsu oli või ei olnud, sadakuuskümmend, kokku kakssada. Pealtnäinud kinnitasid, et mees maksnud arve kakssada ja andnud veel jootrahaks viiskümmend rubla!
Restoranis oli alguses ülemkelneriks ilus pikk mees,kes liigse napsitamise pärast varsti kõrtsist kadus. Eriti valvas tuli olla aga valgete juustega kelneri suhtes, kellel oli sõrmes Eesti vapiga sõrmus. Võibolla langeski mõni mees selle MGB agendi ohvriks, kui hakkas purjus peaga Stalinit sõimama.
Restoran oli ikkagi peenike koht,kuhu tuldi viisakas riietuses sööma ja tantsima oma daamiga .See oli kulukas lõbu, sest maksta tuli ka partneri eest. No aga vabu preilisid leidus saalis alati, eriti laupäeva õhtul ja mõni nendest maksis ise kogu arve kinni.
Ükskord istusin üksinda ja ootasin oma kaaslast. Tellisin joodava kõrvale kaks aleksandri kooki ja asusin ühte neist teelusikaga tükeldama. Tantsupõrand oli paare täis, käis kiire foxtrott. Nii kui ma koogile lusika sisse surusin, lendas sellest suurem osa tantsijate sekka, kohe ühe preili kinga talla alla ja vaatamata partneri ponnistusele kukkus ta ristseliti pikali, kleit ülepea! Ei olnud sellest midagi, ülemeelikus tujus preili tõusis püsti ja tantsis edasi. Koogitükk tantsiti sodiks ja keegi ei teadnudki, et mina selle lõbusa vahejuhtumi põhjustasin.
Kord istusime sõbraga, nagu siis öeldi “seal taga, seinte vahel.” Seda polnud vaja teadjatele täpsemalt kirjeldada, sest selle laua nimi oligi seesugune. Raha oli vähe ja naps otsas, isu oli aga veel küll. Paar lauda meist edasi orkestri poole istus vene lendur, alampolkovnik, rinnas kuldtäht, koos kena vene noorikuga. Nad käisid tantsimas ja kui mõlemil vististi juba jalad nõrgad olid, läksid lauda tagasi, kuid vene kaunitar oli pillanud maha õlasalli. Nii kui välk, kargas püsti minu kaaslane, haaras põrandalt salli ja viis selle omanikule kätte. Ei läinud kaua aega, kui lendur tuli meie juurde ja palus tulla oma lauda, millega kohe nõustusime. Pidu tema kulul kestis edasi restorani sulgemiseni. Mäletan, et ta näitas pilte lennukirusudest. Saksa hävitajad olid ta kaks korda alla tulistanud, kuid ta oli langevarjuga pääsenud. Sõber mehkeldas veidi ta daamiga, kes oli asjaga päris nõus, kuid purjus punakotkas seda ei märganudki.
Ükskord nägime restoranis, nähtavasti kellegi sünnipäeva pidamas , niisuguseid tähtsaid külalisi, nagu kindralleitnant Lembit Pärn ja polkovnik August Feldmann koos naistega ning lisaks veel mõned vene polkovnikud. Nad kõik lakkusid klaaside kaupa viina juues rahva nähes endid täiesti täis.Vähemalt polkovnik Feldmannil olid jalas lubjavildid, mille kaasabil oli hea libe tantsida. No ja tuleb vist noorematele meelde tuletada - kindralleitnant Pärn oli Eesti korpuse komandör (polevat olnud paha mees) ja polkovnik Feldmann , ebameeldiva, justkui ahvi meenutava näoga, korpuse ühe diviisi ülem, aga tol ajal Tartu Riikliku Ülikooli Sõjalise Õpetuse Kateedri juhataja. Tema kohta ütlesid tudengid,et see on pasa mees – stalinist.
Veel üks juhtum.Olin restoranis koolivennaga,sõime midagi ja lugesime raha, ikka vähevõitu, nagu alati. Tahtsime juba lahkuda, kui naabri lauda tuli purjus mees, tellis pudeli viina, midagi ka peale hammustamiseks. Ta suutis alla neelata pool pitsi viina, maksis arve ja jäi laua peale magama.Nüüd läks koolivend ruttu võhivõõra mehe juurde ja ütles kõva häälega ,et kelner seda tingimata kuuleks: ”Ruudi, ära nüüd siis siia küll magama jää, lähme võtame riided,mine siis ilusasti koju”. Vasaku käega tõstis koolivend kinnimakstud pudeli meie lauda ja viis mitte midagi taipava mehe riidehoidu, pani talle palitu selga, salli kaela, mütsi pähe ning saatis uksest välja. Vaatas õues veel, et mehike läheb päris kergel sammul koju poole. Koolivend lausus kelnerile, et oh ei maksa karta, küll Ruudi, vana sõber, koju jõuab, ega see tal esimene kord pole. Mina hoidsin nina kinni, et mitte suure häälega naerma hakata.
Oli külm talvine päev. Läksin sõbraga, kes oli saanud lehes ilmunud kirjutise eest portsu raha, restorani lõunat sööma. Pidutseda ei saanud, eksamid kukil. Meie kõrvale lauda tuli jässakas vene lendur, vist major ja ütles kelnerile, toogu ta 200 grammi viina ja heeringa võileib, aga kähku, aega on vähe. Tellimus täideti kiirelt ja niisama kiirelt kadus klaasi sisu kurku. Märkasime,et võileib jäi terveks. Siis pani ta “Belomorkanal” paberossi ette ja ütles kelnerile: “jestsoo dvesti.” Ka see klaasitäis läks ruttu, ühe sõõmuga. Nüüd sõi ta ära pool võileiba ja tellis järjekordse klaasitäie. Ka selle neelas ta kiiresti ära! Ja kujutage ette, ta jõi veel neljandagi klaasitäie viina, sõi võileiva ära, pani veel kord suitsu näkku, maksis arve ja ütles: “Teper moozna na rabotu,” nüüd võib tööle minna! Aega üle kolmveerand tunni küll ei läinud! Me polnud eluski näinud sellist viina kugistamist ja arvasime, et küllap ta kuskil kokku kukub.Võttis riidehoiust sineli, pani selle selga, talimütsi pähe ja läks õue. Meie temale parajas kauguses järele,et vaadata, mis juhtub. Punaarmeelane astus kindlal sammul lennuvälja poole, kaotasime ta silmist, kui oli läinud üle silla. No oli vast juurikas!
Vanemuse teatris oli tol ajal vägeva häälega rõugearmilise näoga ooperi solist Ernst Kruuda. Ei tea, miks peale ooperi ”Jevgeni Onegin” etenduse tähtsamad tegelased restorani tulid, vist oli kellegil oli sünnnipäev. Oli lärmakas laudkond. Tõusis siis püsti Kruuda ja ütles, et tema tahab laulda üht Soome laulu. Kõik plaksutasid käsi. Laul algas aga sedasi: ”Oi maamme Suomen synnynmaa...” Noh teadagi, mis laul see oli! Et asi räbalaks ei läheks, pisteti solistile kahvliga kartul suhu.Tuli ära süüa, kuid kohe laul jätkus! Kartulid koos napsiga lõpetasid siiski selle hulljulge esituse ja polnud kuulda, et midagi talle NKVD poolt kaela määriti.
Kui toimus esimene rahareform 1947.aastal, mis kaotas ka kaardisüsteemi, saime Ülikooli kassast stipendiumi. Läksime siis koos sõbraga restorani, kus kelnerid tulid meie vastseid rahatähti uudistama. Mängisime laia lehte ja tellisime suure pudeli veini “Taifi,” mis maksis 120 rubla. Vein oli väga hea, kuid mitte kunagi enam seda sorti kusagil müügil ei olnud. Nagu palju aastaid hiljem selgus, see vein pärines Tadzikistanist. Nimelt Dushanbe turul müüdi sellenimelisi väga maitsvaid viinamarju.
Kord olime koos ülikooli näiteringi tegelastega peale edukat etendust kultuurimajas Moliere “Ebahaigega” jällegi restoranis.Tuju oli hea ja üks meist võttis tantsima punase siidkleidiga preili lähedast lauast. Tangot tantsides nibistas ta, kurivaim, libedat siidkleiti ülespoole nii, et püksid paistsid, ise ajas innukalt juttu. Orkestrimeestele asi meeldis, sest pikad tangosammud palja tagumikuga juhiti just nende juurde.Tants kestis ilmatu pikka aja. Pärast tantsu viis noormees tütarlapse oma kohale ja ise kadus kiiresti kõrtsist, muidu oleks vist tappa saanud!
Kui raha oli, käisin restoranis lõunat söömas. Peab ütlema, väga head söögid olid. Üks kord oli lõuna ajal naaberlauas purjus mees, kes jõi oma viinaklaasi tühjaks ja sõi raginal ka klaasi ära, niiet suu nurkadest tuli verd. Kole asi!
Vanemuise orkestrandid mängisid restoranis mitu aastat. Nad lõpetasid õhtuse esinemise alati marssiga “Kalevite kants.” Nähtavasti ülevalt poolt antud korraldusel lahkus orkester ja seda asendas tunduvalt viletsam koosseis. Varsti arreteeriti orkestri hing Harri Teffel, kes oli abielus kuulsa näitlejanna Velda Otsusega. Kohtuotsus oli nagu ikka tol ajal - 25 pluss 5 aastat.
Ärevaks muutus kogu restorani personal,kui sinna saabus kaaskonnaga korvpallur meistersportlane Heino Raudsik. Tal oli haruldane lauluhääl, võis võtta väga kõrgeid noote. Tavaline oli, et ta laulis orkestriga kaasa mõnda laulu, kuid omatehtud üliroppude sõnadega. Või siis käratas üle saali - hoorad välja! Jäi mõne naisterahva juurde seisma ja küsis, kas see käsku ei kuulnud või? Igatahes miilitsad temast enamasti jagu ei saanud. Oli ju kuulus korpallur,kes tuli Tartu Kalevi tsentrina mitu korda NSVL kaheksa linna turniiri võitjaks, tolleaegse mõõdu järgi oli see Nõukogude Liidu tsempionaat. Temale kuulus ka ütlus: “möödunud aastal olin iga päev purjus, väljaarvatud kaks päeva.Ühe päeva olin miilitsas kinni ja teine oli lihtsalt oma hooletus.”
Võrdlemisi restorani avamise alguses 1946 aastal tuli sisse Punaarmee sõjaväe- patrull. Tähtsalt liiguti neljakesi ringi ja küllap otsiti fasiste. Näppu jäid aga kaks juudist miilitsat, Aron Marienburger ja tema isliklik sõber Vulff. Purjus patrulli ülem kapten näitas näpuga nendele ja hõikas”zid!” Igatahes Vulff sai mitu obadust, ninastki tilkus verd. Patrull otsis ka teist juudi miilitsat, kuid ei leidnud.Kui kõik oli rahunenud, ilmus Aron Marienburger välja naiste peldikust, nagaan käes ja teatas, “nad minule ez julgenud”. Ta oli tähtis kuju, temale kuulus väljend: ükz vile ja terve Tartu linn on kinni (see tähendab soolaputkas).
Ükskord istusid jälle Aron ja Vulff restoranis, kuid Aron oli väga kurb. Nagu jutust selgus, oli ta naine, kes oli päris kena eesti soost noorik pakid kokku pannud ja minema läinud. Äkki teatas Aron kelnerile: ''miz me põrrnitseme, kakz zada kummalegi, zõber makzab!''See lause muutus ka tudengitele vaat et loosungiks! Tihti kostus siit ja sealt -miz me põrrnitseme....!
Ma tean ,mis meie tegelastega edasi elus juhtus, need mälestused on aga aastatest 1944...1949.
Ülo Erik, Niilo Mei ja Heino Teder viimase kursuse ajal tüdrukute ühikas.
Hirmsad teod.
Olin üliõpilane Tartus aastatel 1945-1949, kui tervet NL-u valitses kindlal käel generalissimus Jossif Stalin koos oma parima kaastöölise marssal Lavrenti Beriaga.
Tol ajal oli üliõpilaskonnas väga vähe komnoori ja veel vähem parteilasi. Meie kursusel oli ainult üks komnoor -Virve Roonurm. Ta oli alguses üsna talutava käitumisega, kuid hiljem muutus. Tuli tema kuuldes suu kinni pidada. Ülejäänud, see tähendab kogu kursus ilma temata, olid üksmeelel. Võisime rääkida mida tahes, Riia tänavale see ei kostnud. Tol ajal teati hästi,mis oli ''Riia tänav.'' See oli jube sünonüüm, NKVD või hiljem MGB või veel hiljem KGB asukoht Tartus! Kui öeldi näiteks, et teda viidi Riia tänavale, siis tol ajal tähendas see seda, et kui just teda surnuks ei pekstud, oli järgmine aadress peamiselt Vorkuta, või veel hullem, Magadan.
Aga meie ei kartnud midagi ega kedagi!
Ükskord korjasime kokku kõik nõukogude asutuste sildid kesklinnas ja tõime minu tuppa Gustav Adolfi tn 62-3. Hiljem oli tänava nimi hoopis Viktor Kingisepa (meie nimetasime seda Känksepa tänavaks). Ühel nn valimiste ajal toodi minu tuppa kümmekond punalippu, mis oli maha rebitud nõukogude asutuste lipuvarraselt. Kõige hulljulgem tegu oli vist see, et võeti maha Riia tänava silt ja see olevat kukkunud kildudeks! Poisid jalutanud rahulikult edasi!
Marksism leninism oli õppeainena niivõrd nüri ja noortele inimestele sedavõrd alandavalt tobe,et kaks üliõpilaspoissi viskasid õlleste peadega kividega selle ''teaduste teaduse'' kateedri aknad enne eksamit puruks.
Aga teiselt poolt tuli näidata, et oled ''nõukogude üliõpilane''. Ühe valimise aegu pandi mind ülikooli näiteringi soovitusel nn agit.brigaadi, kus deklameerisin mitmel pool, kokku viis korda Majakovski luuletust ''Nõukogude pass,'' mis algas nii: “Kui hunt, sind näriksin bürokratism...'' ja lõppes sõnadega'' Te lugege kadedalt - kodanik ma nõukogude võimsa riigi...'' Näiteringi juhendaja Ilmar Tammur soovitas seda esitades vasak käsi püksitaskusse pista, mida ma ka tegin. Kuskil koolis tuli pärast agitbrigaadi esinemise lõppu minu juurde gimnastsjorkaga partei ustav poeg ja ütles: ''Nu deklamaatsia vjaga hea oli, a kjazi pjuksi, nu nje naada bõl!'' Muide, proovisin hiljuti, kas mul on veel tänini meeles see räme Majakovski röögatus – tuleb öelda, et on küll, oleks aga nihukseid ''valimisi'' veel! Viimane objekt oli õllevabrik, kus anti ka sealset toodangut plekktoobist juua. Selles samas brigaadis olid veel ka noor helilooja Jaan Koha. Hea häälega bariton Randar Hiir, hilisem joodikust KGB major, laulis koos Kalmer Tennossaarega Solovjov-Sedoi lüürilise laulu ''Jää hüvast´ lemmik sadam...'' Ja siiani on meeles, et meiega koos oli veel pisike ilus vene neiu, kes laulis imekauni häälega ''Daaragaaja majaa staliitsa, daragaaja majaa Maskvaa!'' Tal oli seljas puhas kulunud kleit lumivalge kraega ja jalas nõelutud puuvillased sukad. Polnud tol ajal ju midagi paremat võtta ja just kui hale hakkas!
Agitbrigaadis eduka esinemise eest anti brigaadi juhi vasaku käega (parem käsi jäi sõjaväljale), mulle hiljem pehmes köites üks vene autori, Novikov Priboi hästi kirjutatud teos ''Esimese järgu kapten'' ja taeva kingitusena püksiostu luba! Nende pükstega oli asi nii, ka Hans Tullus sai Roonurmelt (teatud teenete eest ,mis polnud just mitte poliitilised) samasuguste pükste soetamise talongi. Olime külas suvise praktikumi lõppemist tähistamas kursusevanem Heino vanemate talus Valgamaal Kaara talus. Isa Oskar Teder oli poistele toonud joogipooliseks suure vaaditäie tolleaegse Valga õlletehase õlut, mida andis ikka juua. Ju siis hakkas igav ja tuli isu vägikaigast vedama hakata. Olime oja kaldal ja Hans laskis mind lahti nii, et lendasin vette. Naeru oli laialt ja veel rohkem siis, kui selgus, et minu jalas olid hoopis Hansu püksid, mis nüüd olid nüüd märjad ja mudased! Olime hommikul lakas püksid segi ajanud. Teadsin seda ja sellepärast ma eriti ei pingutanudki!
Korra läksime sõbra Niilo juurde külla Keeni, kus ta isa oli koolijuhataja.
Katuse pennide vahelt võttis Niilo välja vene automaadi täiskettaga ja mõlemad ragistasime tormituule toetusel lähedal metsas niikaua kui enam pauku ei tulnud, padrunid said otsa!
Minu toa naaberkorteris elas Harri Mutso, kellel käis palju sõpru külas. Ema, Mutso Teele, elas tol ajal õe juures Võrtsjärve ääres ja virtinaks oli vanaema, ilmatu paks ebameeldiv rohtudest haisev vanamutt. Harri oli andekas poiss,laulis hästi, oskas joonistada ja oli näitlemiseoskusega. Kahjuks oli tal ema poolt päritud väga lühikene kasv. Ühel sügisel, küllap 1946.aastal, otsustasime ,et asutame alkoholist vaba klubi nimega ''Intelligent.'' Sinna kuulusid koolipoisid, kuid minuvanuselised Arne Sonn, Eino Laas, Ago Linnus ja preili Elge Hint ehk MM (meie papa poolt pandud nimi Must Mätakas).
Esitasime ühel klubiõhtul koos Harriga sketsi turukaupmehest poolkurdist sigudikust Liivatist , tema vastikutest koertest Tipast ja Mutust ning üle linna kuulsast juudi miilitsast Aron Marienburgerist.'' Esietenduseks'' oli kutsutud ka külalisi, nii et Harri tuba oli täis. Igatahes meie poolt esitatu ajas tüdrukud ja poisid nii hirmsasti naerma, et Silvia Pau'l (hilisem Silvia Russak,stomatoloogia kateedri juhataja ja muusikakooli direktori Ago Russaku abikaasa), tekkis luksumine,mis muutus päris hulluks.
Ühel põhikoosseisuga koosolekul esitasin oma luuletuse,mis algas sedasi: “Põrgu sõitku, ükskord saame ikka teist võitu, vaskevalatud tinaräbalad teevad tiblakarjale ükskord ikka sõitu.” Rohkem enam ei mäleta, aga oli pikk luuletus küll.
Selle maja teisel korrusel elas punastelembeline Rosenburgi mutt, kes oli kuulnud midagi meie klubist. Lõpetasime selle asja ruttu ära, enne kui see Riia tänava asjameesteni oleks kostunud. Ainult,et Ago Linnusel oli kole kahju! Seda ta ikka toonitas alati, kui kokku saime, ka mõned nädalad enne tema äkilist surma.
Ükskord olid jälle valimised, neid oli tol ajal vaat,et igal aastal. ''Valida'' tuli näiteks ENSV Julgeoleku ministrit MGB kindralmajor Moskalenkot, et ta meid Moskvas väärikalt esindaks. Nooremad inimesed võiksid tänapäeval esitada sellise rumala küsimuse - kes oli tema vastaskanditaat? Vastus on, et nõukogude valimistel oli alati ainult üks kanditaat, mis seati üles rahva poolt, kommunistlik partei oli ''rahva au ja südametunnistus!'' Ja pea mokk maas! Moskalenko ''esindas'' eesti rahvast kuuldavasti küllalt hästi.
Läksime Kroonuaia tänava koolimajja, kus asus valimisjaoskond, aga juba hommikul kella kuue ajal. Oli varem kuulda,et seal müüakse suhkrut esimestele valijatele. Polnud seal aga peale õlle ja limonaadipudelite ning klaaskompvekkide saadaval midagi. Seal sai Elge hakkama sellise tükiga,et pistis valimissedeli mitte kasti ,vaid palitu tasku! Korrapidajaks oli seal marksism-leninism kateedri laborant Vigla, kes ajas Elget tänavani taga, kuid tema pistis jooksu. Jäigi sedel talle mälestuseks.
Ilm oli talviselt külm,aga umbes kella kümne paiku hakati müüma Viktor Kingissepa ja Komsomoli tänava nurgal paberisse pakitud pulkades pruunivärvilist õrnalt sokolaadimaitsega jäätist. Oli odav kaup ja varsti oligi otsas! Kui õnnelik võis nõukogude inimene olla ka tühisest hoolitsusest ja tuli küsida, kas kapitalist tuleb rahvale pakase ajal jäätist pakkuma? Kindlasti tema raisk küll ei tule!
Kõigi nende nõukogudevastaste tükkide eest oleks muidugi ülikoolist välja visatud. Aga kes sellest tol ajal hoolis Mitte keegi meist vahele ei jäänud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar