Foto: Ingrid Maasik
KODANIKUÜHISKONNA ARUTELUL - Maris Jõgeva
Mul
võttis nädal aega aega, et oma mõtteid korrastada sellest, mis juhtus
eelmisel neljapäeval Riigikogus kodanikuühiskonna teemalisel riiklikult
olulise tähtsusega küsimuse arutelul. Kodanikuühiskonna teemalises
debatis on alati oht, et see jääb üldiseks ja suuresõnaliseks, või siis
vastupidi, keskendutakse mõnele väga kitsale detailile, mis kedagi
osalejatest painab.
Kodanikuühiskonnas oleme osaliseks kõik ja see on nii loomulik, et selle nentimine kõnepuldis kõlab natsa ebavajaliku enesesugestioonina. Ka kodanikuühiskonna-riigi koostöönäidete loetlemine tundub juba üleliigne, sest need näited on igapäevased ja tuntud. Lõpuks toimivad toidupangad vaid koostöös, kuriteoennetus ja siseturvalisus toetuvad suuresti kogukondadele, laiemad poliitikadebatid toimuvad Eestis ka konfliktsematel teemadel. Rääkimata sellest, et Riigikogu liikmed osalevad Teeme ära talgupäeval, koguvad vähiravifondile annetusi, on oma kogukondades aktiivsed, mõned edukad eestkõnelejad mõnel ühiskondlikult olulisel teemal, toetudes konkreetse vabaühenduse tööle ja praktikale (ja ka toetades neid sellega oluliselt nende töös)... ja ma ise ei tahaks ka laskuda sellesse nüüd, et mida nimetada ja mida mitte. Riiklikult olulise tähtsusega küsimuse arutelul iga kahe aasta tagant tahakski seepärast minna koostöö hindamises sügavamale.
Millegipärast tunnetasid mitmed parlamendiliikmed üleskutset võtta kodanikuühiskonna arengu eest julgemalt oma rollis vastutus üleliigse moraalitsemisena, kuigi sõnum oli ajendatud Eesti Kodanikuühiskonna Arengukontseptsiooni mõttest, mille järgimise hindamiseks iga kahe aasta järel kogunetaksegi: kodanikuühiskonnana saame riigina toimida ja demokraatia saab areneda ainult siis, kui osalised järgivad kokkulepitud partnerluse põhimõtteid ning pühenduvad eesmärkidele. Suuremad muutused on seni saanudki selliselt teoks, aga viimastel aastatel on kusagil justkui miski pidur peal. Martin viitas oma kõnes konkreetsemalt kolmele näitele: formaalne kaasamine on tore küll, kuid jääb liiga tihti tähendusliku ja sisulise dialoogita; vabaühenduste majanduslikku elujõudu ja iseseisvat toimetulekut ei teki ilma otsusteta, mis selleks toetavama keskkonna looks; kodanikuühiskonna arengut mõjutavateks otsusteks on tarvis regulaarset tööd, huvi trendide ja mõjutuste vastu. Kuigi igaühel on oma kogemus ja infokillud, ei ole need tingimata üldistatavad. Vabakonna mitmekesisust mõistes, dünaamikaid tundes ja koostööväärtusi samaväärselt hinnates loksuksid detailid ise paika. Aasta tagasi kolme komisjoni avalikul koosolekul vahetati konkreetsemaid näiteid ja vabaühendused andsid Riigikogule edasi täpsemad ettepanekud. Vahepeal olevat Riigikogu komisjonid neid arutanud ning järeldanud, et need olulised ja vajalikud. Sellest aga ettepanekute elluviimiseks ei piisa.
Vahepealse aasta jooksul toimunud arengud võttis siseminister oma kõnes väga hästi kokku, tutvustas oma plaane, põhjendas neid statistikaga ning vastas küsimustele. Lubas valitsuskabinetti minna memorandumiga, mille eesmärk analüüsida ja mitmekesistada vabaühenduste rahastamist, rõhuga just annetamise suurendamisel ja eraraha kaasamisel. Ta viitas, et 95% ettevõtetest annetab vaid nii palju, kui maksuvaba piirmäär lubab, mis näitab kuis seadusega kehtestatud piirangud mõjutavad annetuste hulka ning suurust. Riigikogulaste hingel oli rohkem see, kuidas vabakonda defineerida nii, et oleks selgem, kes on päriselt “kodanikuühiskond” või kuidas riigi raha õiglasemalt jagada.
Defineerimine on mõneti õigustatud mure, aga teisalt aina keerulisem, sest vabaühendused ei ole ühetaolised, ongi oma tegevustes mitmekülgsed, kodanikuühiskond ja avalik võim ja ettevõtlus ei ole nii üks-üheselt erinevatesse kastidesse paigutatavad. Kuigi loomulikult saab otstarbest lähtuvalt kriteeriumites paremini kokku leppida. Rohkem segab edasiliikumist mu meelest see kahtluseuss, mis närib nii paljudes, et kui toetada ja soodustada, siis kindlasti hakkab keegi kurjasti ära kasutama. Ja parem on siis seda üldse mitte teha. Või et partnerlus halb, sest kõigiga ei saa leppeid sõlmida ja siis on käes ebavõrdsus. Või et katusorganisatsioone ei saa usaldada oma liikmete kaasamises. Või et ministeeriume ega riigi sihtasutusi saa usaldada poliitikate elluviimisel ja otsustamisel, kuidas riigi vahendeid kasutada. Ütleks, et usaldus on oluline sotsiaalse kapitali osa ja viimane jälle eluline toit kodanikuühiskonna arengus. Võib-olla on kahtlustamise asemel kasulikum küsida, uurida kuidas head tavad töötavad, mis on koostöösuhtes mureks ja kuidas saaks koostöö toimima seal, kus see tööle ei ole hakanud.
Kodanikuühiskonnalt monoliitsuse ootamine on eilne päev, samamoodi nagu sõna “kohalik omavalitsus” lisamine kontseptsioonidesse ei paranda kaasamiskultuuri linnades ja valdades. Palju olulisemaks küsimuseks on, kuidas praegune haldusreform kogukonna kaasatust mõjutab ja mis suunas, või mida saab riik teha selleks, et kohalikes omavalitsustes koostöö ja kaasamise miinimumkriteeriumid saaks järgitud. Või kuidas arutelusid ja kaasamisprotsesse juhtida nii kogukonnas kui riigis selliselt, et erinevad arvamused saaksid ära kuulatud ja enne otsuseid läbi räägitud. Selle pärast, et nii saab paremad otsused.
Või et kui kõik mõistavad ühtmoodi, et sotsiaalne ettevõtlus rikastaks teenuseid ja nende mahtu, siis kuidas saaks selle kinnitamise asemel liikuda edasi sotsiaalsete ettevõtete arengu toetamiseni (ja sellest on Riigikoguni ettepanekuid viidud hulgi)? Või kas tänane kool siis ikkagi valmistab inimest vastutuseks ühiskonna ees piisavalt ette (ka kodanikuharidusele viitasid aastatagused ettepanekud). Oluline oleks rääkida ka e-demokraatia edasiviimisest, mis riigireformi kavaski, seni ilma töö ja tähelepanuta.
Eks kõike korraga ei jõua, aga arutelust tuli välja päris mitu teemat, milles kõik justkui ühel meelel: ressursipuuduse lahendamiseks tuleb motiveerida erarahaga kodanikuühiskonda panustamist, või et riigi raha kasutamisel tehtud otsused saaks läbipaistvamaks, või et poliitikaaruteludesse kaasamisel on logisevaid kohti, siis ... see on juba suurepärane kokkulepe nende otsast lahendama asumiseks. Toetusrühm, komisjonid, fraktsioonid – on päris palju inimesi, kes ootavad neid jutuajamisi, kus võtta ette numbrid ja lahendusvariandid.
*************
Teksti puhul on tegemist Maris Jõgeva Facebooki postitusega.
Kodanikuühiskonnas oleme osaliseks kõik ja see on nii loomulik, et selle nentimine kõnepuldis kõlab natsa ebavajaliku enesesugestioonina. Ka kodanikuühiskonna-riigi koostöönäidete loetlemine tundub juba üleliigne, sest need näited on igapäevased ja tuntud. Lõpuks toimivad toidupangad vaid koostöös, kuriteoennetus ja siseturvalisus toetuvad suuresti kogukondadele, laiemad poliitikadebatid toimuvad Eestis ka konfliktsematel teemadel. Rääkimata sellest, et Riigikogu liikmed osalevad Teeme ära talgupäeval, koguvad vähiravifondile annetusi, on oma kogukondades aktiivsed, mõned edukad eestkõnelejad mõnel ühiskondlikult olulisel teemal, toetudes konkreetse vabaühenduse tööle ja praktikale (ja ka toetades neid sellega oluliselt nende töös)... ja ma ise ei tahaks ka laskuda sellesse nüüd, et mida nimetada ja mida mitte. Riiklikult olulise tähtsusega küsimuse arutelul iga kahe aasta tagant tahakski seepärast minna koostöö hindamises sügavamale.
Millegipärast tunnetasid mitmed parlamendiliikmed üleskutset võtta kodanikuühiskonna arengu eest julgemalt oma rollis vastutus üleliigse moraalitsemisena, kuigi sõnum oli ajendatud Eesti Kodanikuühiskonna Arengukontseptsiooni mõttest, mille järgimise hindamiseks iga kahe aasta järel kogunetaksegi: kodanikuühiskonnana saame riigina toimida ja demokraatia saab areneda ainult siis, kui osalised järgivad kokkulepitud partnerluse põhimõtteid ning pühenduvad eesmärkidele. Suuremad muutused on seni saanudki selliselt teoks, aga viimastel aastatel on kusagil justkui miski pidur peal. Martin viitas oma kõnes konkreetsemalt kolmele näitele: formaalne kaasamine on tore küll, kuid jääb liiga tihti tähendusliku ja sisulise dialoogita; vabaühenduste majanduslikku elujõudu ja iseseisvat toimetulekut ei teki ilma otsusteta, mis selleks toetavama keskkonna looks; kodanikuühiskonna arengut mõjutavateks otsusteks on tarvis regulaarset tööd, huvi trendide ja mõjutuste vastu. Kuigi igaühel on oma kogemus ja infokillud, ei ole need tingimata üldistatavad. Vabakonna mitmekesisust mõistes, dünaamikaid tundes ja koostööväärtusi samaväärselt hinnates loksuksid detailid ise paika. Aasta tagasi kolme komisjoni avalikul koosolekul vahetati konkreetsemaid näiteid ja vabaühendused andsid Riigikogule edasi täpsemad ettepanekud. Vahepeal olevat Riigikogu komisjonid neid arutanud ning järeldanud, et need olulised ja vajalikud. Sellest aga ettepanekute elluviimiseks ei piisa.
Vahepealse aasta jooksul toimunud arengud võttis siseminister oma kõnes väga hästi kokku, tutvustas oma plaane, põhjendas neid statistikaga ning vastas küsimustele. Lubas valitsuskabinetti minna memorandumiga, mille eesmärk analüüsida ja mitmekesistada vabaühenduste rahastamist, rõhuga just annetamise suurendamisel ja eraraha kaasamisel. Ta viitas, et 95% ettevõtetest annetab vaid nii palju, kui maksuvaba piirmäär lubab, mis näitab kuis seadusega kehtestatud piirangud mõjutavad annetuste hulka ning suurust. Riigikogulaste hingel oli rohkem see, kuidas vabakonda defineerida nii, et oleks selgem, kes on päriselt “kodanikuühiskond” või kuidas riigi raha õiglasemalt jagada.
Defineerimine on mõneti õigustatud mure, aga teisalt aina keerulisem, sest vabaühendused ei ole ühetaolised, ongi oma tegevustes mitmekülgsed, kodanikuühiskond ja avalik võim ja ettevõtlus ei ole nii üks-üheselt erinevatesse kastidesse paigutatavad. Kuigi loomulikult saab otstarbest lähtuvalt kriteeriumites paremini kokku leppida. Rohkem segab edasiliikumist mu meelest see kahtluseuss, mis närib nii paljudes, et kui toetada ja soodustada, siis kindlasti hakkab keegi kurjasti ära kasutama. Ja parem on siis seda üldse mitte teha. Või et partnerlus halb, sest kõigiga ei saa leppeid sõlmida ja siis on käes ebavõrdsus. Või et katusorganisatsioone ei saa usaldada oma liikmete kaasamises. Või et ministeeriume ega riigi sihtasutusi saa usaldada poliitikate elluviimisel ja otsustamisel, kuidas riigi vahendeid kasutada. Ütleks, et usaldus on oluline sotsiaalse kapitali osa ja viimane jälle eluline toit kodanikuühiskonna arengus. Võib-olla on kahtlustamise asemel kasulikum küsida, uurida kuidas head tavad töötavad, mis on koostöösuhtes mureks ja kuidas saaks koostöö toimima seal, kus see tööle ei ole hakanud.
Kodanikuühiskonnalt monoliitsuse ootamine on eilne päev, samamoodi nagu sõna “kohalik omavalitsus” lisamine kontseptsioonidesse ei paranda kaasamiskultuuri linnades ja valdades. Palju olulisemaks küsimuseks on, kuidas praegune haldusreform kogukonna kaasatust mõjutab ja mis suunas, või mida saab riik teha selleks, et kohalikes omavalitsustes koostöö ja kaasamise miinimumkriteeriumid saaks järgitud. Või kuidas arutelusid ja kaasamisprotsesse juhtida nii kogukonnas kui riigis selliselt, et erinevad arvamused saaksid ära kuulatud ja enne otsuseid läbi räägitud. Selle pärast, et nii saab paremad otsused.
Või et kui kõik mõistavad ühtmoodi, et sotsiaalne ettevõtlus rikastaks teenuseid ja nende mahtu, siis kuidas saaks selle kinnitamise asemel liikuda edasi sotsiaalsete ettevõtete arengu toetamiseni (ja sellest on Riigikoguni ettepanekuid viidud hulgi)? Või kas tänane kool siis ikkagi valmistab inimest vastutuseks ühiskonna ees piisavalt ette (ka kodanikuharidusele viitasid aastatagused ettepanekud). Oluline oleks rääkida ka e-demokraatia edasiviimisest, mis riigireformi kavaski, seni ilma töö ja tähelepanuta.
Eks kõike korraga ei jõua, aga arutelust tuli välja päris mitu teemat, milles kõik justkui ühel meelel: ressursipuuduse lahendamiseks tuleb motiveerida erarahaga kodanikuühiskonda panustamist, või et riigi raha kasutamisel tehtud otsused saaks läbipaistvamaks, või et poliitikaaruteludesse kaasamisel on logisevaid kohti, siis ... see on juba suurepärane kokkulepe nende otsast lahendama asumiseks. Toetusrühm, komisjonid, fraktsioonid – on päris palju inimesi, kes ootavad neid jutuajamisi, kus võtta ette numbrid ja lahendusvariandid.
*************
Teksti puhul on tegemist Maris Jõgeva Facebooki postitusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar