teisipäev, 31. jaanuar 2017

MIDA TÕI ENDAGA KAASA SOOME KUIV SEADUS 1919-1932 - Kenno Põltsam


Foto: Maria Rannala


Mida tõi endaga kaasa Soome kuiv seadus aastatel 1919 kuni 1932

Alkohol on eksisteerinud tsivilisatsiooni algusest peale ning seda teemat tuleb käsitleda läbimõeldult. Sellepärast toon lugejatele ühe näite eelmise sajandi läbikukkunud projektist, millest võib rääkida väga pikalt, ent koostasin ülevaate, mis paneb igat Eesti inimest mõtlema ja arutlema kuidas me peaksime midagi reguleerima?
Kuulsat piiritusevedu on meie lähiajaloos kirjeldatud erinevates võtmetes ja erinevates teostes. 1994 aastal linastus põnev mängufilm “Tulivesi”. Aastal 2010 ilmus aga mahukas raamat, mis kannab tabavat pealkirja “Viinameri” autoriteks Reimo ja Risto Pullat. Selles teoses avaldatud fakte olen kasutanud ka käesolevas artiklis.
Teos käsitles salakaubavedu sügavamalt kui kunagi varem ning sellega toodi päevavalgele nooremale põlvkonnale teadmata fakte ning märgistati Eesti koduloo kaardistamata ala. Ma ei oska öelda, mis rolli on salapiiritusevedu meie folklooris mänginud, aga olen veendunud et sellel ajastu perioodi parem tundmaõppimine on meie rahval alles ees.
Soome oli 19. sajandi algul Euroopa suurim alkoholitarbija. Kehtima hakanud koduviina valmistamise keeld (1865) muutis selle maa aga üheks karskeimaks. Sellest võimumeestele aga ei piisanud ning juba sajandi lõpuks tuli lisa: maapiirkondades suleti kõik alkoholimüügikohad ja linnades seati sisse erisüsteem, kuid seegi plaan lonkas ühte jalga.
Peale 1905. aasta revolutsiooni, osutasid sotsiaaldemokraadid esimestena keeluseaduse vastuvõtmisele. Paar aastat hiljem (1907) võetigi keeluseadus Eduskunda´s vastu, ning seda kinnitati veel kolm korda. Aastal 1919 suvekuu esimesel päeval jõustus seadus lõplikult, valitsuse eesotsas oli tollal liberaal Kaarlo Castren. Paraku ei toetanud rahvas enam seda seadust, ühiskond oli lõhestunud ning jagunenud kaheks.
Keeluseadus läks Soomele kalliks maksma. Rannavalve finantseerimiseks arvestati 60 mln ja muudeks kuludeks 30 mln Soome marka aastas. Samuti levis joomine kohutavalt. Soome uurija Georg Ehrnroothi andmeil kasvas see pea 300%. Vägijoogi tarbijate seas olid nii haritlased kui õigusemõistjad, nii rikkad kui vaesed. Isegi naised ja lapsed mürgitasid end, suurenes kuritegevus. Isegi Keskjälituspolitsei (Etsivä keskuspoliisi) töötajad paistsid selle tegevusega silma. Raha ja võim olid trogarite ehk piiritusvedajate käes. Juba 1923. aastal oli 96,2% Soome politseiametnikest seisukohal, et keeluseadus on sisuliselt läbi kukkunud. Politsei andmeil oli keeluseaduse rikkujaid 1919. aastal 5274, ent aastal 1928 juba 28 769 inimest. Loomulikult polnud see aga vaid Soome probleem. Alkoholism levis teisteski riikides, tekitades korruptsiooni.
Läänemere maade keeluseaduseaegses salapiirituseäris joonistus välja kolm organiseeritud tasandit:1) poliitilisse ja majanduslikku eliiti kuuluvad investorid 2) keskklassi kuuluvad maaletoimetajad, kes enamasti olid paadiomanikest randlased 3) salapiirituse rannas vastuvõtjad. Ühest küljest suurenes piirituseveoga inimeste vaheline läbikäimine, ent juba 1920. aastate keskel pingestasid erinevad juhtumid Eesti ja Soome suhteid. Isegi tollal Soomes suursaadikuna töötanud Oskar Kallas on tajunud kahe riigi diplomaatilistes suhetes pinget. Võitlus keeluseaduse vastu muutus Soomes 1920. aastate lõpus järjest ägedamaks. Juba 1926. aastal tühistas keeluseaduse Norra ning piiritusekonterbant hakkas kuningriigis kohe vähenema. 1931. aasta lõpus hääletas Soome rahvas keeluseaduse maha, valitsuse eesotsas oli toona keskpartei juht Juho Emil Sunila.
Numbrikombinatsioonis 543210 sisaldub Soome ajalooline hetk: 5. aprillil 1932 kell 10.00 tegid riigiviinapoed uksed lahti. 1933. aastal lasti müügile legendaarne “Karhu“ (Karu) viin ning see pidi hakkama tõrjuma salapiirituse riigist välja. Tollal liikus ringi mõttetera: piiritus on 96%ne hullus, aga keeluseadus 100%ne hullus.
Läänemere organiseeritud kuritegevuse viljelejad rikastusid just tänu kehtestatud piirangutele, mis ühtlasi rajasid põhja edasipidisele kuritegevusele ja sellega seotud salakaubandusele. Väidetavalt leidus Põhja-Eestis mõni üksik inimene, kes elus kordagi salakaubaveole kätt külge ei pannud. Eesti riik sai piirituselt tulu, samuti kosusid rannakülad ja kerkisid kaunid elumajad ning ühiskondlikud hooned, kuid palju raha kadus ka spekulantide taskutesse. Rahvasuu aga laulis umbes nii: Armetutel sotsikestel teada puha, et meil kodanlastel palju piiritust ja raha. Raamatus “Viinameri” on väidetud, et üheksakümnendatel tärganud kuritegevuse juuri tuleb otsida just keeluseadusest. See paneb mõtlema ka praegu, et kas meie vabariigi vasakvalitsus ajab ikka arukat alkoholipoliitikat?
Maarjamaal tegutses mitu piiritusekuningat, ent toon välja ühe mehe nimega Eduard Krönström. Noor mees oli pärit Kolga-Aablast. Ta omandas koolis ainult kolm klassi haridust, ent ometi oli tegu ambitsioonika ja head mälu omava mehega. Eduard oskas raha lugeda ja loobus salakaubaäris vahelüliks olemisest juba varakult. Oma esimese ärireisi tegi ta Danzigi linna, kaasas kohver saksa rahaga. Osates saksa keeles öelda vaid kaks sõna: “zwei mark”, mis oli tollal ühe piirituseliitri hulgihind, ajas ta asju väga osavalt ja tegi tihedat koostööd soomlastega, ent 1927-ndal aastal saatsid Soome ametivõimud mehe riigist välja. 1932. aasta 23. juulil, teel „Kuusalu laupäevale“, sattus Eduard Viljandi lähedal autoõnnetusse, kus peale tema hukkus ka autojuht, kolmas mees jäi ellu. Eduard oli omale ostnud Hamburgist Inglise kaubaauriku Modesta, mis maksnud 3000 Briti naela. Surmateade piiritusekuninga kohta ilmus koguni Päevalehe esiküljel. Eduardi varad ulatusid hinnanguliselt 4 miljoni kroonini. Majad ja talud pärandas ta arvatavasti oma sugulastele, teadaolevalt jäi temast järgi ka mitu laeva. „Kolga krahv“ lahkus siit ilmast samal aastal, mil Soomes keeluseadus tühistati. Eduardi hauasamba leiab Kuusalu vallast Leesi külast.
Meie rannakülad on kaunid ning neist enamusel on teatud lugu salapiirituseveost, ent toon välja mulle kõige lähedasema küla. Nimelt Viinistu, kus ma loo autorina juba kaks suve veetnud olen, mandri üks põhjapoolsemaid külasid. Praeguseks püsielanikest hõredaks jäänud rannaküla oli 1920ndatel aastatel üks salapiirituseveo peamisi keskusi. On tõsi, et tollal tõi kohalikele ja ka naaberküladele rikkuse piiritusevedu. Väidetavalt olla mõnel nii palju raha olnud, et seda hoitud peidus koduses heeringatünnis. Kehtis kirjutamata seadus, et riigivõimuga ei tohi koostööd teha, puudus piirivalve kordon ning samuti ei saanud ükski piirivalvur korterit. Musta raha eest ehitati väidetavalt koolimajagi, kus juhtumisi õppis ka minu vanaisa. Rajati seltsimaja ja finantseeriti päästekordonit. On kaks huvitavat fakti veel: nimelt oli Viinistu üks vähestest küladest kus tollal ilmus oma ajaleht ning juba 20ndatel eksisteeris seal 50 telefoni. Lisaks oli olemas vesikanalisatsioon ja jõukamates häärberites kaasaegne soe WC ja vannituba. Rannaküla jõukus kasvas: tõusis kodukultuur, muutus küla ilme ning kerkisid uued hooned. See oli salakaubaveo kuldaeg, mis õitses veel 30ndatelgi.
Peale 1932 aastat orienteeruti ümber Saksamaa ja Poola turule, selleks muretsesid kolm suuremat Viinistu „seurat“ (seltsingut) omale suuremad laevad, mis kõik sõitsid algul Danzigi lipu all. Muidugi vähenes ka salapiirituse tootmise maht, aga kaugelt hakati tooma seal saadavaid peenemaid alkohoolseid jooke: Prantsuse konjakit ja šampanjat, Hispaania ja Kreeka veine, Hollandi likööre ja igasuguseid Saksa napse. Viinistu meestel kehtis põhimõte: “Õnne ja elu peab olema”. Ma ei taha õigustada salakaubaveo tegevust, ent see on lahutamatu osa rannarahva kultuuri ajaloost.
Kenno Põltsam

esmaspäev, 30. jaanuar 2017

POOGNAD JÄÄL - Jaanus Järs.


Autori foto.

Poognad jääl

Kõnnin jääle. Näen kalamehe puuritud auku, selle kõrval roostes konksuga lanti ja sassis õngenööri. Murran kuivanud pilliroovarre ja mõõdan jää paksust. Ühes augus 20, teises 25cm. Võib kõndida küll.
Prossa järv, 26.jaanuari 2017 keskpäev. Õhutemperatuur on -2C, öösel oli -7C, vastu mu vasakut põske puhub mõõdukas edelatuul. Ilm pöörab, on sombune ja õhus hõljub lumeebemeid.
Ka turistiinfos on öeldud, et see järv häälitseb. Kuulen häält ja mõtlen, et kas see on tuul uue jäässekülmanud ujumissilla all või midagi muud. Üsna artikuleerimatu ja vaikne, aga ikka kuuldavas sagedusalas: „Oou“.
Otsustan kõndida risti üle järve. Seal on saunake, mille tuli vahetevahel üle vee teise kaldasse paistis, aga mille juures ma veel käinud ei ole. Hiljuti oli sula, siis külmetas. Mõtlen, et kuskil kapis on mul uisud, kas võtta välja? Järvel on ainult õige pisut lund, aga rohkelt läbi jää kumavaid mustreid. Inimese jäljed, kitse jäljed, rebase jäjed, kõik muutunud erineva heledusega laikudeks, mõned tõusnud kõrgemale, käärlevad suusajäljed aga vajunud sügavamale askeetliku jäävitraaži sisse.

Jõuan järve keskele. Nüüd kostab juba tüki maad valjemalt: „Tou-ouu.“ Tuul puhub, aga ma ei kaitse end kapuutsiga, sest tahan tähelepanelikumalt kuulata. „Tou-tann.“ Mis see on? Kas jää all liiguvad õhumullid või arenevad pinged, praod. Nüüd teiselt poolt, eemalt: „Tngg.“
Jõuan teise kaldasse. Seal ei ole saunakest, see on maja, lausa valmimisjärgus jahiloss, akendel kiled, terrassi kohal rippumas ajutine valgusti, laastukatus, jämedatel palkidel vonklemas aastate muster. Palk ise uus, osalt veel pleekimata. Üle pimeda vee tundus hoone väike ja üksidale, aga tegelikult... Kõnnin taas jääle, eemaldun pilliroost.

„Tou-ou“, ühelt poolt. „Tanng“, teiselt poolt, kaugemalt. „Ouu“ sealt, kus ma ära tulin. Mind ümbritsevad hääled toovad meeltesse eelmise õhtu Tobiase kvarteti kontserdi Vanemuise laval eesriide taga. Kaks viiulit, vioola ja tšello moodustasid mõnekümnelist publikut ümbritseva ristküliku. Õhus Pärdi „Solfedžo“: do-re-mi-fa-sol-la-si-do. Heliredeli kordused, kordused, kordused. Aplaus.
Siis astus publiku ette David Vseviov ja rääkis seda, mida ta teadis Vikipeediast ja oma lugemusest. Kahtlesin, kas ta hääldas Szymanovski nime õigesti. Mõtlesin, miks ma seda kontserti kuulama tulin? Kas Pärdi pärast? Või hoopis edevusest, soovist keerulisest muusikast aru saada. Kvartetid väljavalitutelt väljavalitutele. Szymanovski, kes pole mu lemmik. Minoorne, ekspressiivne. Katsekivi heliloojale, esitajale, kuulajale. Poognate tulevärk. Toetan pead käetega, kuulatan, tunnen ära mõne rahvamuusika laulujupi. Hea seegi.

„Õuu“. „Ngg.“ „Tõu“. Tundub nagu järv niheleks voorte kütkes ja ohkaks. Vseviov ütles, et Šostakovits ütles, et ta ei tea, miks ta oma 8. kvarteti kirjutas. Mina ei tea, miks ma seda kuulan. Aga ma püüan aru saada. Helilooja pühendas selle teose fašismi- ja sõjaohvritele, mõned ütlevad, et totalitarismiohvritele. Enne seda oli ta astunud komparteisse, parteisse, mis teda varemalt paaril korral läbi jää oli surunud ja mutta tampinud. Sõprade tunnistusel kirjutas Šostakovitš reekviemi iseendale. Kuulan.
Keelpillikvartett N8 fašismi ja sõjaohvritele 1960. Sõjast on möödas 15a, taevas lendavad sputnikutes koerad. Inimesed on vaimustuses, kunstnikud rakendavad lihtsat ja karmi stiili, kommunistid valmistuvad oma suureks kongressiks. Kuulan ja püüan aru saada. Leinaline signatuur DSCH, siis poognate tulevärk. Selline pealkiri tagas, et teost hakati palju esitama. Inimesed kuulasid ja mõtlesid. Mina hakkasin kaela kandma 1970-te keskpaiku. Sel ajal tähendanuks selline pühendus juba nüri pugemist totalitaarsele riigivõimule, et oma leivakannikas kätte saada. Siegfridi lein juudiliku groteskiga, hüplevad ja vehklevad poognad. Äkki ragin jalgade all jääpinnas. Tean küll, et ragisevad vaid teineteise järel külmunud jääkihid, aga võpatan ikkagi. Jää on paks, see on ainult valge koorik.

Kontserdil katkes sel hetkel teise viiuli esimene keel. Esimene viiul seletas midagi kohmetunult vabanduseks, kui teine viiul oma pilli häälestas. Mõtlen, et kas teine viiul on esimesest vähem tähtis, kuna ta mängib rohkem saatehääli ja soleerib harvemini. Ei tea, aga püüan aru saada. Kvartett alustas IV osa uuesti. Largo attacca. Tak-tak-takk. Tak-Tak-Takk. Nagu õhutõrjekuulipilduja valangud järve kohal voogavasse pilvkattesse. Teise viiuli esimene keel vonkleb vabas hõbedases rütmis pilli kaela kohal. Tobiase kvartett tõuseb püsti ja kummardab. Siis veelkord. Šostakovitš elab veel 15a ja innustub isegi džässist, kuigi kuulub komparteisse. Sureb siis, kui mina kaela hakkan kandma.

„Räkk-kou-tann-tnng“, kõlab otse mu kõhu alt. Olen jõudnud tumeda, läbikumava jäälaigu kohale. „Ouu-nng“. Järv oleks nagu voorehiidude käte vahel, kes temalt kaitsvat jääkaant ära püüavad kiskuda. Järv mäletab, et kui jää laguneb, ilmub esimesena kohale hüüp. „Ou-uuup.“ Seni on aga jää tugev, kuigi ragiseb siit-sealt. Kõnnin üle lumelaikude, tuul selja tagant ja jõuan taas külapoolsesse kaldasse. Vasak, tuult saanud põsk õhetab pisut. Veel tammealleelgi kostavad madalahäälsed silbid, vahele tuules kääksuv puutüvi. Mina püüan aru saada.

J.Järs, jaanuar 2017


laupäev, 28. jaanuar 2017

PROVIISORAPTEEGID = APTEEKIDE KADUMISEGA? - Neeme Sihv


Kas apteek on kadunud?
Pildil sissesõit Paunveresse. Luts keeraks vist hauas ringi kui teaks, milliseks kommertsiks on muutunud apteegid.

Euroapteegi juht Indrek Ild annab intevjuu.


Kuigi seaduse jõustumiseni ehk siis tärminini 2020, on veel palju aega, on apteegikettide juhid alustanud juba ennetavate tulelöökidega. Huvitav on juba intervjuu algus, kus Indrek Ild mainib, et "... kui seadus sellisel kujul jõusse jääb....". Sellest võib kaudselt välja lugeda soovi, et nii ei jääks. Kas muretsetakse selle pärast, et inimeste eluolu muutub halvemaks?


Konkurents on tihe. Kui palju üldse kasvuruumi on?

Apteekidevaheline konkurents on väga tihe ja kasvuruumi on ainult konkureerides, kelleltki turuosa ära võttes. Sellist tühja maad ei ole, kuhu oleks lihtne teha apteek, mis ka tulu toodaks.

Me ei tea, mis hakkab toimuma paari aasta pärast. Riik on vastu võtnud seadused, kus on apteekide omanikele kehtestatud väga selged nõuded (alates 2020. aastast peab apteegi omanikuks olema proviisor – toim), mis meie hinnangul võib viia selleni, et mõne aasta pärast pannakse umbes kolmveerand Eesti apteekidest kinni. See on väga suur oht nii kogu riigi tervishoiusüsteemile kui ka rahva tervisele.

Väga huvitav kui sellist küsimust isegi konkreetsemalt ei kommenteerita vaid visatakse lihtsalt sõnad õhku. Muidugi, praegu ehk on vara põmmutama hakata, küllap ka meediamogulitest apteekrid veel ootavad ja vaatavad. Mine tea, tänase avaliku suurannetuse ilmsikstulekul grupi ärimeeste poolt (3-lapselise tulevikupere nimel) võib muidugi vandenõuteooriana välja käia ka selle, et küllap tulevikuski tehakse erakondadele annetusi, suuri ikka ma mõtlen. Kui see muutub tasapisi "normiks"!? See selleks.

Ometi loeb sellest lühikesest lõigust üht-teist välja. Esiteks, üldjuhul (just linnades), on apteegiäri üpriski kasumlik. Kohti, kuhu peale eelmisi seadusemuudatusi nüüd apteeke saaks teha, pole tegelikult sugugi nii vähe, kui Ild mõista annab. Teoreetiliselt võiks apteeke teha murdu, eriti Tallinnas. Tulu toodaks? Ikka toodab. Iseasi, on KUI PALJU toodaks. Ketiomanikud kindlasti loodavad iga apteegi pealt SUURT tulu, proviisor võib üldiselt leppida ka reaalse tuluga, mis tagab normaalse äraelamise tema perele, seda enam, et ühe apteegi puhul ei ole ju otsest vajadust pidevalt investeerida uute apteekide avamisse, olemasolevate sulgemisse, keti IT-süsteemide suuremahulisse täiendamisse jm. Piisab OMA apteegist, mida siis jõudumööda ka arendatakse, sest üldiselt ei ole eesmärk mitte AINULT raha teenida, vaid pigem teha oma ametialast tööd. See on põhiline erinevus kettide ja proviisorite vahel. Tõsi, iga proviisor ei pruugi olla ärimees, kuid küllap vähegi suurema apteegi puhul saab vajadusel ka ärivaistuga inimese tööle võtta.

Me ei tea, mis hakkab toimuma paari aasta pärast? Jah, oraaklid me ei ole, keegi ei ole. Näe, isegi RE kukkus valitsusest välja kuigi nad arvasid, et on seal veel kaua-kaua. Kuid mis siis peaks toimuma mõne aasta pärast? Peaks ära kaduma vähemalt osaliselt  konkurentsi tapmine ja toimima peaks hakkama tervem konkurents. Selline, mida praegu ei ole. Praeguste kettide juhtide lähenemine teemale on samasugune, nagu marketite juhtidel, bussifirmadel või paljudel teistel ärimeestel - võimalusel "keerata teisele käru" ja samas hädaldada, kuidas teised teevad temale sama!

Miks aga peaks see seadus viima kolmveerandi apteekide sulgemiseni? Ja kui osa ka tuleb sulgeda, siis kas see on hea või halb?

Mis teenuseid võiks apteegis veel pakkuda, mida tänased seadused ei luba?

Võiks olla kõikvõimalikud tervishoiuteenused, mis ei ole otseselt seotud haiguse diagnoosimisega või spetsiifiliste raviprotseduuridega. Lihtsamad tervishoiuteenused, mida praegu pakub pereõde perearstikeskuses, võiksid olla ka apteekides kättesaadavad. Tõenäoliselt toimuks sellisel juhul apteekide suurem spetsialiseerumine.

Võib-olla oleksid Tallinnas apteegid sellised nagu täna, aga näiteks väiksemates keskustes oleks võimalik meditsiiniteenuste kvaliteeti parandada, kui apteegiteenuse saaks muude meditsiiniteenustega kokku koondada, võib-olla juurde tuua perearstikeskuse. Praegu on väiksemates kohtades raske toime tulla. Kliente on piiratud hulk ja see arv väheneb, aga rendi- ja tööjõukulud ei erine Viljandis või Karksi-Nuias oluliselt. Koostöö tervishoiuteenuste pakkumise vallas oleks kasulikum kui konkureerimine. Väiksemas maakohas ei suuda perearstikeskus ega apteek võib-olla täie koormusega töötada, aga kui teha koostööd – näiteks pereõde saaks olla nii konsultant apteegis kui ka pereõde perearstikeskuses –, oleks tulemus efektiivsem.

Seaduse järgi ei tohi apteegi omanik olla teise tervishoiuasutuse omanik – kui oled perearstikeskuse omanik, siis miks sa ei võiks olla osanik ka apteegis? Kõik need piirangud seavad ohtu apteegiteenuse kättesaadavuse suurematest keskustest eemal.
Ilmtingimata ei pea ju tervishoiuasutuse  omanik olema ka apteegi omanik?  Praegu on aega asju ümber vaadata, mõnigi aasta tagasi räägiti (RE jt) maakohtades teenusekeskuste arendamise vajadusest, nagu muide ka mobiilsete apteegiteenuste vajadusest. Tehtud selles vallas pole aga midagi. Ometi saab isegi haldusreformi käigus üht-teist läbi mõelda, näiteks väiksemates kohtades ühildada uue osavalla pindade loomine koos teenusekeskusega, apteekidele ruumide rentimise võimalusega, ühispeatuste taristu väljatöötamise ja muuga. Kui vaadata kasvõi ühistranspordi parandamise nurga alt, siis ehk olekski aeg mõelda sellele, et VÕIMALUSEL asuksid sellised asjad ühes kohas? Miks mitte ka postipunkt ja muud teenused, mis maakohtades kipuvad kaduma, siduda mingi muu teenusega sellessamas teenusekeskuses? Eestis on ju kombeks, et igaüks teeb oma UUE ettevõtmise kuhugi, mõtlemata seostele!
Kas minna ka tervishoiuasutuste puhul üle kapitaalselt eraettevõtlusele? Kindlasti pole see vajalik, pigem peaks tervishoiteenused jääma igal juhul riigi/KOV-i haldusalasse, nagu enamus muid võimalikke sonduvaid teenuseid neissamus teenuskeskuses. Ning omanike küsimus ei ole kuidagi ka takistuseks sellele, et keegi töötab poole kohaga apteegis ja poole kohaga pereõena?

Mis on praegu Eesti apteekide peamised probleemid?

Eesti apteekide kõige suuremad probleemid on seotud väga kiiresti kasvavate tööjõukuludega ja paindumatu haridussüsteemiga: kui oled valinud farmatseudi eriala, siis on see umbtee, sest võimalust edasi areneda pole. Täna toodab litsentsivõimelisi proviisoreid üks kool Eestis ja seda täistsükliga. Süsteem on jäik ja pikaajaline.

Teine väga suur probleem on ebakindel tulevik. Mil viisil hakkab apteegiturg välja nägema paari aasta pärast?

Mis Te arvate, mis paari aasta pärast juhtub?

Olles nii värskelt valdkonnas sees, siis ma ei oska hetkel öelda. Kui seadus peaks sellisel viisil kehtima jääma, siis ma kujutan ette, et märkimisväärne osa apteekidest pannakse kinni. Apteegiteenuse valdkonnas tekib defitsiit. Väljaspool suuri tõmbekeskusi saab seis olema kriitiline. Apteekide juurdehindlused on reglementeeritud, aga rendihind ja palgakulu on kasvamas. Apteegi püsikulud on üsna suured.

Väikestes maakohtades on apteegi pidamine selgelt miinusega äri. Täna doteerime kümmekonda apteeki, mis asuvad väikestes keskustes ainult sellepärast, et olla oma ketiga seal kohal. Kui nüüd seadust ei muudeta, siis mina ei näe küll ühtegi proviisorit, kes oleks valmis miinusega töötavat ettevõtet kasvõi tasuta üle võtma, mis tähendab, et need pannakse kinni. Tõrva, Räpina või Karksi-Nuia inimesed võivad oma apteegist lihtsalt ilma jääda.
Siin ongi mitu koera maetud! 
Esiteks, teemal, et farmatseut saaks "pooltsükliga" proviisori ametile üle minna, on arutelusid toimunud. Siiani on see aga ikka veel tegemata. Samas ei tohiks see olla mingi probleem? Magistriõpingutena saaks farmatseudi õppeperioodi ja taseme ju ikkagi reguleerida? Kui oleks tõsine tahtmine? Muidugi ei ole praegune olukord normaalne.

Püsikulude koha pealt on muidugi tegemist sisuliselt hämamisega. Ild mainib küll, et rendihinnad ja palgakulud on kasvamas. Targu vaikib ta aga sellest, et tulud sõltuvad suures osas just klientide arvust. Ja kui apteekidest saab turul olema üleküllus, tähendabki see klientide arvu kahanemist (apteegi, põrandapinna,  vm suhtes). Ning just sinna üleküllusesse ehk konkurentsi tapmisse viivad sektorit suuresti ketid ise! Järgmise küsimuse vastuses mainib Ild ka seda, et apteeginduses on tegu väikese kasumimarginaaliga. Kahjuks oleks aus vastus et tegelikult see nii ei ole. Muidugi, ketiomanike jaoks tähendavad terminid "väike-suur" hoopis muud kui tavakaupmehe (proviisori) jaoks. Mainitud netiapteegindus on üks asi, mis üldjuhul võib olla vägagi kulukas ja kohati ka mõttetu. HEA teenuse puhul eelistavad palmjud inimesed ikkagi konsulteerimist APTEEGIS.

Jutt, et väiksemates kohtades on apteegid miinuses, on samuti pigem hämamine. Jah, tulud ei pruugi olla suured, kuid üldiselt saab hakkama. Vähegi suuremas kohas on ellujäämisvõimalus alati olemas, väiksemates kohtades saab alati appi tulla ka näiteks KOV ja sageli tulebki. Juba praegu. Päris väikestes kohtades võib apteek kaduda, kuid selleski on muid põhjuseid. Samad, mille tõttu kaovad postkontorid, pangaautomaadid jm. Kindlasti on siin võimalusi ka midagi muuta, näiteks jätta seadusega alles võimalused luua haruapteek või apteegipunkt. Kus ei pea ju töötama proviisor vaid mõnevõrra väiksema palgaga (osalise tööajaga jm)  farmatseut!? Kui aga samas mõelda Ildi jutule Euroapteegi kohalolekust, siis tasub minna vaatama Balti jaama apteegist (vahepeale jääb veel ka Kalamaja apteek) mõnisada meetrit eemale Telliskivi Rimisse, siis enamasti võib näha seal igavlevat apteekrit, samas kui mõnes Tallinna HEAS apteegis on järjekorrad ka mitme kassa olemasolul. Mis effektiivsusest me siin räägime, kui Euroapteek ise ei suuda või ei taha olla effektiivne? Muidugi, siin on apteek veel ka Põhja Rimis. Miks? Räige alatäituvus on neis apteekides!

Kas Karksi-Nuias võib apteek kaduda? Võib, kuid vaevalt, et nii juhtub. Pigem tõmbuvad linnades apteegid koomale, mis on suures osas igati õige tulemus. Loodetavasti ka suurtes kaubanduskeskustes, kus on praegugi sageli MITU apteeki. No see ei ole normaalne! Kui aga päris väiksematest kohtadest rääkida, siis tuleb vaadata hoopis teise pilguga. Riigi kohalolek on hoopis olulisem - kõige elementaarsem näide on hooldekodude jm sulgemine maakohtades. Nende, mis on sageli maa-apteekide üks olulisemaid kliente, olgu siis Toris või mujal. Ärimees sulgeb oma apteegi niikuini, rääkigu ta praegu "missioonitundest" või millest iganes. Ärimehe eesmärk ei ole hoolivus ega ligimesearmastus! Riigi ülesanne peaks aga olema märgata suuremat pilti. Sh vajadusel kasvõi apteegibusside toetamine.

Missugune on olukord töökäte leidmisega linnades ja maal?

See on erakordselt keeruline. Kui mõni noor seda intervjuud loeb, siis ma kinnitan, et praegu on apteekriamet kõige magusam amet, kus tööpakkumisi on selgelt rohkem kui tööotsijaid. See on töötajatele kasulik, sest palgad tõusevad. Kõik püüavad apteekreid üksteiselt üle osta ja see on apteegiomanikele raske olukord.

Mis peaks proviisori- ja farmatseudiõppes muutuma?

Minu meelest tuleks üle minna 3+2 süsteemile. Mõistlik on, et kui oled kolmeaastase farmatseudi baasõppe kätte saanud ja mõne aasta töötanud, saad otsustada, kas see valdkond pakub niipalju huvi, et liikuda edasi apteegi juhtimisse. Ehk siis kõigepealt õpid ära töö apteegis, mille eelduseks on ravimivaldkonna tundmine ja spetsiifika, ja sealt edasi oleks järgmine samm juba proviisoriks õppimine, kus pead tundma rohkem juriidikat, majandust ja õigusakte.

Kolmeaastast baasharidust võiks saada mitmes koolis nii Tallinnas kui ka Tartus ja proviisoriõpe, mis oleks võrreldav magistriõppega mõnes teises valdkonnas, oleks Tartu ülikoolis. Tänane haridussüsteem ei ole eriti paindlik, sest eksisteerivad hariduslikud umbteed, kust pole võimalik edasi minna, vaid pead hakkama õppima otsast peale.
Jällegi, üheks põhjuseks on apteekide paljusus. Kas Ild ei mõista seda või ei taha mõista, jääb minu jaoks selgusetuks. 
Haridusega koha pealt olen aga Ildiga põhimõtteliselt nõus.

Mis edasi? Lähiaastatel asub apteegiseadust tulistava katjuusha rooli kindlasti Postimees. Ja kogupaukudest ei saa kindlasti puudu olema. Tõsi, enamasti on tegu paukpadrunitega, eesmärgiks on mitte kahju tekitada ega tappa, vaid võimalikult massiivne rünnak.

****************

* Lugu algselt avaldatud siin http://eestimaablogi2.blogspot.com.ee/2017/01/kas-apteek-on-kadunud-pildil-sissesoit.html

KATKEND RAAMATUST "EESTI HIIDRAHNUD" - Martin ja Kalle Suuroja


Ehalkivi. 
Martin Suuroja fotod.

Katkend raamatust "Eesti hiidrahnud". Martin ja Kalle Suuroja

Eesti on põhjamaa ja Eesti on rändkivide maa – need on faktid, mis ei vaja tõestamist. Kuhu sa ka ei vaata, ikka on nad seal – olgu siis suured või väikesed, sammaldunud või lainetest läikele löödud, ehas õrnalt õhetavad või suisa sitikmustad, laial lagedal või metsa rüpes, mäenõlval või orupõhjas, rannalt jonnakalt maad nõudmas või merepõhjas. Neist lugematuist, mis talumehe põllule lösutama jäänud ja omandanud igavikulise koha nii künnimeeste needustes kui klassikutest kirjameeste heietustes, ei tasu mitte rääkidagi. Kõigil on oma aeg ja koht ning ja seda isegi igavikulistena näivatel rändrahnudel.

Eesti talumehe maa, olgu siis mõisalt ostetud või Vabadussõjas kätte võidetud, kätkeb enamasti ikka lugu igikestvast ja vaevarikkast heitlusest liigvee ning rändkividega. Just nagu hundikari põlluserval – kihkvel kihvad irvakil ja küünised saagi järele haaramas – nii nad seal talumehe leivapalukest luuravad. Tuhandete kilomeetrite kaupa kiviaedu ja mägedena kivivaresid põlluveerel ja heinamaa äärel – need on mälestusmärgid aastatuhandeid rändkividega heidelnud eesti põllumehele. Kui kõik meie põldudelt kokkukorjatud kivid ühte hunnikusse laduda, siis jääb ka kümmekonnast Cheopsi püramiidist selle mahu tarvis väheseks.

Vana-Jüri kivid. Käsmu.

Et rändkive on Eestis palju, ei ole muidugi mingi riigisaladus. Aga see, miks neid ikkagi nii palju on ja miks nad nii suured on, paneb küll mõtlema ja küsimusi esitama. Koerakuudisuurused, saunasuurused, moonaka maja suurused, peremehe häärberi suurused – kõik nad kannatavad välja võrdluse meie rändrahnudega. Eestis ei ole olnud päris kuningaid ja nii ei ole meil ka kuningalossisuurusi rändrahne.

Kuid siiski on huvitav, et niivõrd suur osa Põhja-Euroopas viimase jäätumise ajal liustike poolt laialikantud hiidrahnudest on sattunud Eestisse. See, mis meil on tüütult tavaline, võib kusagil mujal – olgu siis kas või sellesama jäätumisala piires oleval Loode-Venemaal, Lätis, Leedus, Poolas, Valgevenes, Saksamaal, Taanis, Suurbritannias – olla üsna haruldane. Seda fenomeni on püütud seletada Eesti lähedusega kristalsete rändkivide lähtealadele Skandinaavias. Aga ikkagi – Taanis, Rootsis, Karjala maakitsusel ja Loode-Venemaal – see tähendab aladel, mis kunagi olid rändkivide lähtealale isegi lähema kui Põhja-Eesti, ei ole sellises koguse rändrahne, rääkimata hiidrahnudest, kui Põhja-Eestis.


Lemmekivi talvel.



reede, 27. jaanuar 2017

SETOMAA - Timo Lillmaa


Setomaa. - Timo Lillmaa

Valdu kokko naati liitma,
aga rahvas jovva-s uuta’.
Volikogol hüä oll´ ellä’,
är’ näil katski lätsi’ kellä’.
Aigu veid´o nailõ anti,
uma hinge veivä’ panti.
Vahtsõ’ patarei’ nä ostsõ’,
aga korgõmbalt sis kostsõ:
„Rahval otsustamisluba,
teke’ otsus hummõn juba!“
Loosungit sis mäele veeti,
nõvvu hummoguni peeti:
„Ratas, tuu õi tiiä’ miskit,
setosit om Tuumpääl eski.“
Tule tetä’ uma plaan,
kohapääle vitä’ saan,
korgõmbalt sis andas lask
„Setomaal om ellä’ pask.“
Rahvas hiitü õkva är’,
Setomaalõ sattõ värk.
Panti sälgä Priidu särk,
millel iih oll´ seto märk.
Olõ-i aigu inäp uuta’
õga Peko pääle luuta’,
kipõlt hääletämä minge’,
Setomaalõ helü kinke’!!!
Setomaa om pühä paik,
tuul õi olõ’ raha maik.
Sõah võidõti tuu maa.
Hoitkõ ütte SETOMAA.