laupäev, 28. jaanuar 2017

PROVIISORAPTEEGID = APTEEKIDE KADUMISEGA? - Neeme Sihv


Kas apteek on kadunud?
Pildil sissesõit Paunveresse. Luts keeraks vist hauas ringi kui teaks, milliseks kommertsiks on muutunud apteegid.

Euroapteegi juht Indrek Ild annab intevjuu.


Kuigi seaduse jõustumiseni ehk siis tärminini 2020, on veel palju aega, on apteegikettide juhid alustanud juba ennetavate tulelöökidega. Huvitav on juba intervjuu algus, kus Indrek Ild mainib, et "... kui seadus sellisel kujul jõusse jääb....". Sellest võib kaudselt välja lugeda soovi, et nii ei jääks. Kas muretsetakse selle pärast, et inimeste eluolu muutub halvemaks?


Konkurents on tihe. Kui palju üldse kasvuruumi on?

Apteekidevaheline konkurents on väga tihe ja kasvuruumi on ainult konkureerides, kelleltki turuosa ära võttes. Sellist tühja maad ei ole, kuhu oleks lihtne teha apteek, mis ka tulu toodaks.

Me ei tea, mis hakkab toimuma paari aasta pärast. Riik on vastu võtnud seadused, kus on apteekide omanikele kehtestatud väga selged nõuded (alates 2020. aastast peab apteegi omanikuks olema proviisor – toim), mis meie hinnangul võib viia selleni, et mõne aasta pärast pannakse umbes kolmveerand Eesti apteekidest kinni. See on väga suur oht nii kogu riigi tervishoiusüsteemile kui ka rahva tervisele.

Väga huvitav kui sellist küsimust isegi konkreetsemalt ei kommenteerita vaid visatakse lihtsalt sõnad õhku. Muidugi, praegu ehk on vara põmmutama hakata, küllap ka meediamogulitest apteekrid veel ootavad ja vaatavad. Mine tea, tänase avaliku suurannetuse ilmsikstulekul grupi ärimeeste poolt (3-lapselise tulevikupere nimel) võib muidugi vandenõuteooriana välja käia ka selle, et küllap tulevikuski tehakse erakondadele annetusi, suuri ikka ma mõtlen. Kui see muutub tasapisi "normiks"!? See selleks.

Ometi loeb sellest lühikesest lõigust üht-teist välja. Esiteks, üldjuhul (just linnades), on apteegiäri üpriski kasumlik. Kohti, kuhu peale eelmisi seadusemuudatusi nüüd apteeke saaks teha, pole tegelikult sugugi nii vähe, kui Ild mõista annab. Teoreetiliselt võiks apteeke teha murdu, eriti Tallinnas. Tulu toodaks? Ikka toodab. Iseasi, on KUI PALJU toodaks. Ketiomanikud kindlasti loodavad iga apteegi pealt SUURT tulu, proviisor võib üldiselt leppida ka reaalse tuluga, mis tagab normaalse äraelamise tema perele, seda enam, et ühe apteegi puhul ei ole ju otsest vajadust pidevalt investeerida uute apteekide avamisse, olemasolevate sulgemisse, keti IT-süsteemide suuremahulisse täiendamisse jm. Piisab OMA apteegist, mida siis jõudumööda ka arendatakse, sest üldiselt ei ole eesmärk mitte AINULT raha teenida, vaid pigem teha oma ametialast tööd. See on põhiline erinevus kettide ja proviisorite vahel. Tõsi, iga proviisor ei pruugi olla ärimees, kuid küllap vähegi suurema apteegi puhul saab vajadusel ka ärivaistuga inimese tööle võtta.

Me ei tea, mis hakkab toimuma paari aasta pärast? Jah, oraaklid me ei ole, keegi ei ole. Näe, isegi RE kukkus valitsusest välja kuigi nad arvasid, et on seal veel kaua-kaua. Kuid mis siis peaks toimuma mõne aasta pärast? Peaks ära kaduma vähemalt osaliselt  konkurentsi tapmine ja toimima peaks hakkama tervem konkurents. Selline, mida praegu ei ole. Praeguste kettide juhtide lähenemine teemale on samasugune, nagu marketite juhtidel, bussifirmadel või paljudel teistel ärimeestel - võimalusel "keerata teisele käru" ja samas hädaldada, kuidas teised teevad temale sama!

Miks aga peaks see seadus viima kolmveerandi apteekide sulgemiseni? Ja kui osa ka tuleb sulgeda, siis kas see on hea või halb?

Mis teenuseid võiks apteegis veel pakkuda, mida tänased seadused ei luba?

Võiks olla kõikvõimalikud tervishoiuteenused, mis ei ole otseselt seotud haiguse diagnoosimisega või spetsiifiliste raviprotseduuridega. Lihtsamad tervishoiuteenused, mida praegu pakub pereõde perearstikeskuses, võiksid olla ka apteekides kättesaadavad. Tõenäoliselt toimuks sellisel juhul apteekide suurem spetsialiseerumine.

Võib-olla oleksid Tallinnas apteegid sellised nagu täna, aga näiteks väiksemates keskustes oleks võimalik meditsiiniteenuste kvaliteeti parandada, kui apteegiteenuse saaks muude meditsiiniteenustega kokku koondada, võib-olla juurde tuua perearstikeskuse. Praegu on väiksemates kohtades raske toime tulla. Kliente on piiratud hulk ja see arv väheneb, aga rendi- ja tööjõukulud ei erine Viljandis või Karksi-Nuias oluliselt. Koostöö tervishoiuteenuste pakkumise vallas oleks kasulikum kui konkureerimine. Väiksemas maakohas ei suuda perearstikeskus ega apteek võib-olla täie koormusega töötada, aga kui teha koostööd – näiteks pereõde saaks olla nii konsultant apteegis kui ka pereõde perearstikeskuses –, oleks tulemus efektiivsem.

Seaduse järgi ei tohi apteegi omanik olla teise tervishoiuasutuse omanik – kui oled perearstikeskuse omanik, siis miks sa ei võiks olla osanik ka apteegis? Kõik need piirangud seavad ohtu apteegiteenuse kättesaadavuse suurematest keskustest eemal.
Ilmtingimata ei pea ju tervishoiuasutuse  omanik olema ka apteegi omanik?  Praegu on aega asju ümber vaadata, mõnigi aasta tagasi räägiti (RE jt) maakohtades teenusekeskuste arendamise vajadusest, nagu muide ka mobiilsete apteegiteenuste vajadusest. Tehtud selles vallas pole aga midagi. Ometi saab isegi haldusreformi käigus üht-teist läbi mõelda, näiteks väiksemates kohtades ühildada uue osavalla pindade loomine koos teenusekeskusega, apteekidele ruumide rentimise võimalusega, ühispeatuste taristu väljatöötamise ja muuga. Kui vaadata kasvõi ühistranspordi parandamise nurga alt, siis ehk olekski aeg mõelda sellele, et VÕIMALUSEL asuksid sellised asjad ühes kohas? Miks mitte ka postipunkt ja muud teenused, mis maakohtades kipuvad kaduma, siduda mingi muu teenusega sellessamas teenusekeskuses? Eestis on ju kombeks, et igaüks teeb oma UUE ettevõtmise kuhugi, mõtlemata seostele!
Kas minna ka tervishoiuasutuste puhul üle kapitaalselt eraettevõtlusele? Kindlasti pole see vajalik, pigem peaks tervishoiteenused jääma igal juhul riigi/KOV-i haldusalasse, nagu enamus muid võimalikke sonduvaid teenuseid neissamus teenuskeskuses. Ning omanike küsimus ei ole kuidagi ka takistuseks sellele, et keegi töötab poole kohaga apteegis ja poole kohaga pereõena?

Mis on praegu Eesti apteekide peamised probleemid?

Eesti apteekide kõige suuremad probleemid on seotud väga kiiresti kasvavate tööjõukuludega ja paindumatu haridussüsteemiga: kui oled valinud farmatseudi eriala, siis on see umbtee, sest võimalust edasi areneda pole. Täna toodab litsentsivõimelisi proviisoreid üks kool Eestis ja seda täistsükliga. Süsteem on jäik ja pikaajaline.

Teine väga suur probleem on ebakindel tulevik. Mil viisil hakkab apteegiturg välja nägema paari aasta pärast?

Mis Te arvate, mis paari aasta pärast juhtub?

Olles nii värskelt valdkonnas sees, siis ma ei oska hetkel öelda. Kui seadus peaks sellisel viisil kehtima jääma, siis ma kujutan ette, et märkimisväärne osa apteekidest pannakse kinni. Apteegiteenuse valdkonnas tekib defitsiit. Väljaspool suuri tõmbekeskusi saab seis olema kriitiline. Apteekide juurdehindlused on reglementeeritud, aga rendihind ja palgakulu on kasvamas. Apteegi püsikulud on üsna suured.

Väikestes maakohtades on apteegi pidamine selgelt miinusega äri. Täna doteerime kümmekonda apteeki, mis asuvad väikestes keskustes ainult sellepärast, et olla oma ketiga seal kohal. Kui nüüd seadust ei muudeta, siis mina ei näe küll ühtegi proviisorit, kes oleks valmis miinusega töötavat ettevõtet kasvõi tasuta üle võtma, mis tähendab, et need pannakse kinni. Tõrva, Räpina või Karksi-Nuia inimesed võivad oma apteegist lihtsalt ilma jääda.
Siin ongi mitu koera maetud! 
Esiteks, teemal, et farmatseut saaks "pooltsükliga" proviisori ametile üle minna, on arutelusid toimunud. Siiani on see aga ikka veel tegemata. Samas ei tohiks see olla mingi probleem? Magistriõpingutena saaks farmatseudi õppeperioodi ja taseme ju ikkagi reguleerida? Kui oleks tõsine tahtmine? Muidugi ei ole praegune olukord normaalne.

Püsikulude koha pealt on muidugi tegemist sisuliselt hämamisega. Ild mainib küll, et rendihinnad ja palgakulud on kasvamas. Targu vaikib ta aga sellest, et tulud sõltuvad suures osas just klientide arvust. Ja kui apteekidest saab turul olema üleküllus, tähendabki see klientide arvu kahanemist (apteegi, põrandapinna,  vm suhtes). Ning just sinna üleküllusesse ehk konkurentsi tapmisse viivad sektorit suuresti ketid ise! Järgmise küsimuse vastuses mainib Ild ka seda, et apteeginduses on tegu väikese kasumimarginaaliga. Kahjuks oleks aus vastus et tegelikult see nii ei ole. Muidugi, ketiomanike jaoks tähendavad terminid "väike-suur" hoopis muud kui tavakaupmehe (proviisori) jaoks. Mainitud netiapteegindus on üks asi, mis üldjuhul võib olla vägagi kulukas ja kohati ka mõttetu. HEA teenuse puhul eelistavad palmjud inimesed ikkagi konsulteerimist APTEEGIS.

Jutt, et väiksemates kohtades on apteegid miinuses, on samuti pigem hämamine. Jah, tulud ei pruugi olla suured, kuid üldiselt saab hakkama. Vähegi suuremas kohas on ellujäämisvõimalus alati olemas, väiksemates kohtades saab alati appi tulla ka näiteks KOV ja sageli tulebki. Juba praegu. Päris väikestes kohtades võib apteek kaduda, kuid selleski on muid põhjuseid. Samad, mille tõttu kaovad postkontorid, pangaautomaadid jm. Kindlasti on siin võimalusi ka midagi muuta, näiteks jätta seadusega alles võimalused luua haruapteek või apteegipunkt. Kus ei pea ju töötama proviisor vaid mõnevõrra väiksema palgaga (osalise tööajaga jm)  farmatseut!? Kui aga samas mõelda Ildi jutule Euroapteegi kohalolekust, siis tasub minna vaatama Balti jaama apteegist (vahepeale jääb veel ka Kalamaja apteek) mõnisada meetrit eemale Telliskivi Rimisse, siis enamasti võib näha seal igavlevat apteekrit, samas kui mõnes Tallinna HEAS apteegis on järjekorrad ka mitme kassa olemasolul. Mis effektiivsusest me siin räägime, kui Euroapteek ise ei suuda või ei taha olla effektiivne? Muidugi, siin on apteek veel ka Põhja Rimis. Miks? Räige alatäituvus on neis apteekides!

Kas Karksi-Nuias võib apteek kaduda? Võib, kuid vaevalt, et nii juhtub. Pigem tõmbuvad linnades apteegid koomale, mis on suures osas igati õige tulemus. Loodetavasti ka suurtes kaubanduskeskustes, kus on praegugi sageli MITU apteeki. No see ei ole normaalne! Kui aga päris väiksematest kohtadest rääkida, siis tuleb vaadata hoopis teise pilguga. Riigi kohalolek on hoopis olulisem - kõige elementaarsem näide on hooldekodude jm sulgemine maakohtades. Nende, mis on sageli maa-apteekide üks olulisemaid kliente, olgu siis Toris või mujal. Ärimees sulgeb oma apteegi niikuini, rääkigu ta praegu "missioonitundest" või millest iganes. Ärimehe eesmärk ei ole hoolivus ega ligimesearmastus! Riigi ülesanne peaks aga olema märgata suuremat pilti. Sh vajadusel kasvõi apteegibusside toetamine.

Missugune on olukord töökäte leidmisega linnades ja maal?

See on erakordselt keeruline. Kui mõni noor seda intervjuud loeb, siis ma kinnitan, et praegu on apteekriamet kõige magusam amet, kus tööpakkumisi on selgelt rohkem kui tööotsijaid. See on töötajatele kasulik, sest palgad tõusevad. Kõik püüavad apteekreid üksteiselt üle osta ja see on apteegiomanikele raske olukord.

Mis peaks proviisori- ja farmatseudiõppes muutuma?

Minu meelest tuleks üle minna 3+2 süsteemile. Mõistlik on, et kui oled kolmeaastase farmatseudi baasõppe kätte saanud ja mõne aasta töötanud, saad otsustada, kas see valdkond pakub niipalju huvi, et liikuda edasi apteegi juhtimisse. Ehk siis kõigepealt õpid ära töö apteegis, mille eelduseks on ravimivaldkonna tundmine ja spetsiifika, ja sealt edasi oleks järgmine samm juba proviisoriks õppimine, kus pead tundma rohkem juriidikat, majandust ja õigusakte.

Kolmeaastast baasharidust võiks saada mitmes koolis nii Tallinnas kui ka Tartus ja proviisoriõpe, mis oleks võrreldav magistriõppega mõnes teises valdkonnas, oleks Tartu ülikoolis. Tänane haridussüsteem ei ole eriti paindlik, sest eksisteerivad hariduslikud umbteed, kust pole võimalik edasi minna, vaid pead hakkama õppima otsast peale.
Jällegi, üheks põhjuseks on apteekide paljusus. Kas Ild ei mõista seda või ei taha mõista, jääb minu jaoks selgusetuks. 
Haridusega koha pealt olen aga Ildiga põhimõtteliselt nõus.

Mis edasi? Lähiaastatel asub apteegiseadust tulistava katjuusha rooli kindlasti Postimees. Ja kogupaukudest ei saa kindlasti puudu olema. Tõsi, enamasti on tegu paukpadrunitega, eesmärgiks on mitte kahju tekitada ega tappa, vaid võimalikult massiivne rünnak.

****************

* Lugu algselt avaldatud siin http://eestimaablogi2.blogspot.com.ee/2017/01/kas-apteek-on-kadunud-pildil-sissesoit.html

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar