ANTSLA GÜMNAASIUM
LIISA ANIER
11. KLASS
PEITSAINETE MÕJU LÕNGA VÄRVIMISEL SEENTEGA
JUHENDAJAD ÕPETAJA ÜLLE ANIER ja
ÕPETAJA TIIU LAANE
Sissejuhatus
Autor valis uurimistöö teemaks „Peitsainete mõju lõnga
värvimisel seentega“, kuna teema on huvitav ja vähem uuritud kui taimedega
lõnga värvimist. Uurimustöö põhiküsimuseks sai, kuidas reageerivad erinevad seened ja peitsid lõnga
värvimisel. Vastuse väljaselgitamiseks võeti 5 erinevat seent ja 5 erinevat
peitsi ning hakati katsete meetodil vastuseid otsima.
Käesoleval uurimistööl on kolm eesmärki. Esiteks, milliseid
värvitoone on võimalik saada, kasutades erinevaid seeni lõnga värvimiseks.
Teiseks, kas ja kuidas mõjutavad peitsained ja peitsimise ajad värvitoone.
Kolmandaks eesmärgiks oli saada võimalikult palju erinevaid toone. Püstitati kaks hüpoteesi: esiteks, et
erinevaid peitsisid kasutades saadakse erinevaid toone ühest seenest ja
teiseks, et erinevate seentega värvimisel tekivad erinevad toonid.
Käesolev uurimistöö koosneb kokku viiest peatükist. Töö esimeses
peatükis on kirjeldatud seentega värvimise ja peitsimise ajalugu. Teises
peatükis on välja toodud Eesti tuntumad värviseened ja peitside kasutamine.
Kolmandas peatükis räägitakse pikemalt praktilisest tegevusest, mis jaguneb
kaheks alapeatükiks. Kolmanda peatüki esimeses alapeatükis kirjeldatakse
valimit, milliste seentega katsed läbi viidi. Teine alapeatükk on pühendatud
katsete kirjeldamisele, mis jaguneb omakorda viieks alapeatükkideks: katsete
eeltöö; katse läbiviimise I variant – ilma peitsita värvimine; katse läbiviimise
II variant – eelpeitsiga; katse läbiviimise III variant – peitsimine värvimise
ajal; katse läbiviimise IV variant – järelpeitsimine. Neljandas peatükis on
kirjas katsete tulemused. Viimases viiendas peatükis on kirjas järeldused.
Töö
koostamisel kasutati peamiselt erinevaid internetiallikaid. Hästi suur abi oli Eesti
Loodusmuuseum koduleheküljest, kus oli detailselt seletatud seentega
värvimisest. Samuti oli head materjali Tiia Artla ja Maret Kelgo raamatust „Seentega värvimine“. Lisaks kasutati ka Kuulo Kalamees ja Vella Liiv raamatut „400
Eesti seent“ ning Pille Hermann artiklit Targu Talitas „Seentega saab võluvaid
värvitoone“.
Töö
valmimisele kaasa aitamise eest soovin tänada oma juhendajaid Ülle Anieri ja
Tiiu Laanet, samuti tänusõnad õpetajatele Iri Reile, Marietta Lõole ja Maire
Puhmasele.
Sisukord
1. Ajalooline ülevaade seentega värvimisest ja peitsimisest
1.1. Seentega värvimise ajalugu
Taimedega on villa, lõnga, kangaid
värvitud juba aastatuhandeid, see traditsioon on põlvest põlve edasi kandunud.
Seeni söödi juba muinasajal, kuid värvimise traditsioon muinasajast pole teada.
Seeni hakati alles 150 aastat tagasi tunnistama kui omaette seeneriik, seni
olid nad taimeriigi üks osa. (Eesti Loodusmuuseum 2014)
Seente värvivad omadused said tuntuks alates 1970. aastast,
kui ameeriklanna Miriam Rice nendega värvimist katsetama hakkas. Rice on välja
andnud raamatud “Proovigem seentega värvida” ja “Värviseened”. Kuigi Rice’i peetakse
seenega värvimise teerajajaks, avastas paralleelselt maailma teises otsas
Rootsi tüdruk Hjördis Lundmark, et seentega on võimalik juukseid värvida.
Alguses katsetas ta seentega värvimist muidugi lõnga peal, siis värvis oma
juuksed punaseks. Ta tegi oma kodulinnas Sundsavallis ka seenenäituse, kuid
rootslased ei reklaaminud oma avastust. Tänu Rice’ile ja ameeriklastele levis
seentega värvimise kunst üle maailma. (Eesti Loodusmuuseum 2014; Artla &
Kelgo 2000)
Eestis tegutseb sellel alal bioloog Uve Ramst, kes on Eesti
Loodusmuuseumi kaudu korraldanud huvilistele erinevaid kursusi ja andnud välja
eesti keelse raamatu “Seentega värvimine”. Helle Väärsi on korraldanud seentega
värvimistöödest näitusi: 2001 „Loodus ja looming“ Eesti Loodusmuuseumis, 2002
„Loodus ja looming“ Ühispanga Galeriis ja 2004 „Seenemaagia“ Eesti
Loodusmuuseumis. Lisaks on Väärsi avaldanud raamatu “Seenemaagia ehk värv ja
paber seentest” ning samuti pakub huvilistele teemakohaseid kursusi. Tiiu
Kauber on Uustalu perenaine, kes pakub huvilistele kursusi, kuidas
loodusvärvidega värvida. Kauber on laialdaselt uurinud ja katsetanud loodusliku
lambavilla värvimist. Tema teadmised keemiast, kombineerituna eluaegse huviga
taimede ning ürtide vastu, on teinud temast hinnatud eksperdi sellel alal.
Lisaks neile leidub Eestis mitmeid inimesi, kes pakuvad taimede ja seente
värvimise kursusi või oma värvitud lõngu müügiks. (Vääris 2014; Laine 2009; Kauber
2013)
Eestis on piisavalt värviseeni, kuid miks eelistada lõngade
värvimisel seeni taimedele. Esiteks korjatakse seente viljakehi ilma seeneniidistikku
hävitamata, kuid taimedega värvimiseks kasutatakse tihti just juuri. Näiteks
madarapunase saamiseks tuleb koguda värvmadara (Galium boreale) juuri, vöödikuga värvimisel ei kahjusta korjamine
seeneniidistikku ning samalt kasvukohalt võib ka järgmisel aastal seeni
korjata. Teiseks kulub seeni vähem kui taimi, sest värviseened sisaldavad
rohkem värvainet kui taimed. Värvimiseks kasutatakse ära ka ussitanud ja
söömiseks liiga vanad või üldse söögiks kõlbmatud seened. Seened annavad
tulemuse ka ilma peitsaineta, kuid tänu eri peitsainetele on võimalik saada
ühest seenest väga erinevaid värvitoone. Kõige suurem erinevus taimede või
seentega värvimisel on toonides – taimedega värvimisel saadakse enamasti
rohekaid ja kollakaid toone, kuid seentega värvimisel võib saada ka punaseid,
sinakaid ning lillakaid toone. (Eesti Loodusmuuseum 2014; Ramst 2014; Hermann
2013)
1.2. Peitside kasutamise ajalugu
Inimene, kes soovib värvida lõnga
või muud materjali, peab teadma, et peitsained aitavad värvil valitud
materjalile kinnituda: peitsaine jääb kõrgel temperatuuril villa külge kinni
ning värv omakorda peitsi külge. Looduslike peitsidena on saamid kasutanud
koldasid, oblikaid ja jänesekapsast. Lisaks veel neile saab loodusliku peitsina
kasutada ka rabarbereid, samblikke ja kortslehti. Samal otstarbel kasutati ka
tuhaleelist ja uuemal ajal soolasid. (Miksike 2012; Lambawärgi 2015)
Sooladest kasutatakse peitsina maarjajääd ehk
alumiiniumkaaliumsulfaatdodekahüdraati, viinakivi ehk kaaliumvesiniktartraati,
tinakloriidi, vaskvitrioli ehk vasksulfaat pentahüdraati, raudvitrioli ehk
raudsulfaati ja keedusoola ehk naatriumkloriidi. Lisaks võib peitsida ka
äädikaga. Algselt kasutati veel kaaliumdikromaati ehk K2Cr2O7,
kuid selgus, et see on liiga mürgine ning soodustas vähi ja allergiate teket.
Tänapäeval kasutatakse põhiliselt maarjajääd ja rauavitrioli, kuna need on
kõige ohutumad ja loodussõbralikumad. (Eesti Loodusmuuseum 2014)
2. Värviseente ja peitside tutvustus
2.1. Tuntud Eesti värviseened
Nii nagu söögiseeni on raske eristada mürgiseentest, on
värviseeni raske eristada seentest, mis ei anna värvi. Värviseeni ei saa valida
välimuse järgi, vaid tuleb teada liike, mis pigmenti sisaldavad. Näiteks
kärbseseened ja pilvikud värviseente hulka ei kuulu, kuigi nende välimusest
võiks seda oletada. Seevastu sobivad värvimiseks need kahvatud pruunid seened:
liiva-, lehma- ja pipratatikud. (Ramst 2014)
Eesti headeks
värviseenteks on mürgi- ja mittesöödavate seente hulgast:
·
Kaneelvöödik (Cortinarius cinnamomeus),
·
Pipartatik (Chalciporus
piperatus),
·
Sametvahelik (Paxillus
atrotomentosus),
·
Tavavahelik (Paxillus involutus),
·
Verev vöödik (Cortinarius
sanguineus),
·
Verkjas vöödik (Cortinarius
semisanguineus).
Söödavate
seente hulgast:
·
Harilik kivipuravik (Boletus
edulis),
·
Harilik põdramokk (Sarcodon
imbricatus),
·
Kuuseriisikas (Lactarius
deterrimus),
·
Lehmatatik (Suillus bovinus),
·
Liivtatik (Suillus variegatus),
·
Männiliimik (Chroogomphus
rutilus),
·
Männiriisikas (Lactarius rufus),
·
Pihkane liimik (Gomphidius
glutinosus),
·
Pruun sametpuravik (Xerocomus
badius),
·
Rohekas sametpuravik (Xerocomus
subtomentosus),
·
Soomusmampel
(Pholiota squarrosa).
Torikuliste
hulgast:
·
Ebatuletael (Phellinus igniarius),
·
Juurepruunik (Phaeolus
schweinitzii),
·
Kaneelpruunik (Hapalopilus
rutilans),
·
Kännupess (Fomitopsis pinicola),
·
Must pässik (Inonotus Obliquus),
·
Tuletael (Fomes fomentarius).
Torikulistega ehk puuseentega katsetades läheks vaja peale
peitsainete ka nuuskpiiritust, et värv välja tuleks. Peale selle nõuavad
puuseened ka kaks korda rohkem aega tulemuse saamiseks. Puuseeni on võimalik
korjata ka talvel, mis annab neile eelise kübarseente ees, mis kasvavad ainult
teatud ajal. Kui kübarseente viljakehad ära kuivatada või külmutada on võimalik
ka neid kasutada sobivamal ajal. (Artla & Kelgo 2000)
Eestis leidub kindlasti ka selliseid seeni, mille värvimise
omadusi ei ole veel avastatud. Kuna kõikide seentega ei ole katseid läbi viidud
ning teatud seened annavad tooni alles suuremates kogustes või kasutades teatud
peitse. Seentega värvimisel on peitside, seente ja keeduvee kogus väga oluline,
et saavutada tulemus. (Artla & Kelgo 2000)
2.2. Peitside kasutamine
Peitsimine suurendab värvi
kinnitumist lõngale, parandab pesu- ja valguskindlust ning muudab lõnga vastupidavamaks.
Erinevaid peitsaineid kasutades on võimalik ühest seeneliigist saada mitu
erinevat värvi. Peitsida võib enne värvimist, värvimise ajal või pärast
värvimist. Peitsainel ja peitsimise ajal on oluline tähtsus lõpptulemuse
saavutamisel. Maarjajääd, viinakivi, keedusoola ja söögiäädikas on peitsained,
mis ei muuda lõnga tooni, vaid toovad värvi sära esile. Kuid kasutatakse ka
selliseid sooli, mis mõjutavad lõnga värvi. Vaskvitrioliga annab lõngale õrna
rohelise tooni ja raudvitrioliga õrna pruuni tooni. (Eesti Loodusmuuseum 2014;
vt Lisa nr 2)
Selle töö
juures kasutati viite erinevat peitsi:
·
vaskvitriol ehk CuSO4·5H2O,
o
Muudab kollased tumedama varjundiga
rohekaks, oliivjaks või rohekaspruuniks.
o
Suurendab lõnga valguskindlust.
·
raudvitriol ehk FeSO4·7H2O,
o
Muudab lõnga tumedamaks ja
tuhmimaks, kollased värvused omandavad hallika või hallikasrohelise alatooni,
punased aga lillaka või pruunika alatooni.
o
Liigne raudvitrioli kogus võib
kahjustada lõnga.
·
keedusool ehk naatriumkloriid ehk
NaCl,
o
Ei põhjusta värvitooni muutusi,
suurendab värvikindlust ja ei ohusta lõnga.
·
maarjajää ehk
alumiiniumkaaliumsulfaatdodekahüdraat ehk KAl(SO4)2·12H2O,
o
Ei põhjusta värvitooni muutusi, kuid
toob esile kollased ja beežid toonid, muutes need säravamaks.
o
Peitsvee keema lastes muutub lõng
karedaks ja kõvaks.
·
äädikas
o Sarnased
omadused nagu keedusoolal: ei põhjusta värvitooni muutusi, suurendab
värvikindlust ja ei ohusta lõnga.
Kemikaali kogus on peitsimisel erinev. 100 g lõnga ja 3 l
vee kohta 10-25 g maarjajääd, 1-2 g raudvitroli, 10 g vaskvitroli, 10 g
keedusoola või 10 g äädikat. Koguste erinevuse põhjuseks on ainete erinevad
omadused. 25 g maarjajääd ei muuda lõngatooni, aga 10 g vasksulfaati annab
värvimata lõngale roheka varjundi. Lisades liiga palju kemikaali, võib see
lõnga kahjustada. (Eesti Loodusmuuseum 2014; Artla & Kelgo 2000)
Peale koguse tuleb ka peitsimisel jälgida temperatuuri, sest
madalam temperatuur pikendab peitsimise aega, kuid keema lastes võib kahjustada
lõnga. Samuti tuleks tähelepanu pöörata segamisele, kuna ilma segamata on
tulemus ebaühtlane. (Lambawärgi 2015; Artla & Kelgo 2000)
3. Materjal ja metoodika
3.1. Valimi (seente) kirjeldus
Töö autor viis
katsed läbi järgmiste seentega:
·
Verkjas vöödik (Cortinarius
semisanguineus) (vt Lisa nr 8)
·
Pruun sametpuravik (Xerocomus
badius) (vt Lisa nr 9)
·
Harilik põdramokk (Sarcodon
imbricatus) (vt Lisa nr 10)
·
Lehmatatik (Suillus bovinus) (vt
Lisa nr 11)
·
Männiliimik (Chroogomphus
rutilus) (vt Lisa nr 12)
Töö autor
katsetas ka järgmiste seentega, mis andsid värvi, kuid kõigi katsete
läbiviimiseks ei olnud vajaliku seentekogust: (vt Lisa nr 13)
·
Männiriisikas (Lactarius rufus),
·
Kuuseriisikas (Lactarius
deterrimus),
·
Verev vöödik (Cortinarius
sanguineus).
Töö autor viis
läbi katsed seentega, mis tulemust ei andnud: (vt Lisa nr 13)
·
Soomustindik (Coprinus comatus),
·
Tõmmuriisikas ehk mustseen (Lactarius
necator),
·
Haisev vöödik (Cortinarius
traganus),
Verkjas vöödik on vöödikuliste sugukonda vöödikute perekonda
kuuluv seeneliik. Vöödikud kuuluvad maailma liigirikkaimate seeneperekondade
hulka. Maailmas on neid 2000 eri liiki, Euroopas 800 ja Eestis seni
teadaolevalt 80 liiki. Kuivades männimetsades sageli kohatav verkjas vöödik on
väga hea värviseen. Tänu suurele pigmendi sisaldusele saab erksa varjundi juba
väikeste koguste seente juures. Verkjas vöödik on mürgine seen, mis põhjustab
mao- ja soolehäiretega mürgistusi. Verkjas vöödikust oskasid lugu pidada juba
viikingid. Selle seene vedelikuga värviti sajandeid tagasi juukseid.
Põhja-Ameerika indiaanlased kasutasid sama seent punase värvi saamiseks, et
teha maalinguid. Verkjas vöödiku viljakeha on
kuldkollase kiudlooriga, väike ja sale. Tema kübar on kollakaspruun, mille läbimõõt
võib olla kuni 4 cm. Lisaks männikutele võib seda seent kohata ka okas- ja
segametsades. (Eesti Loodusmuuseum 2014; Laine 2009; Kalamees & Liiv
2005)
Pruun sametpuravik on puravikuliste sugukonda sametpuraviku
perekonda kuuluv seeneliik. Puravikulisi on ikka peetud headeks söögiseenteks,
pruun sametpuravik on üks neist. Pruuni sametpuraviku kübar on kastanpruun,
sametjas ja kübara läbimõõduks on kuni 8 cm. Sellele seenele meeldib kasvada
okasmetsades, eriti männikutes. (Kalamees
& Liiv 2005)
Harilik põdramokk on lehternahkiseliste sugukonda põdramokka
perekonda kuuluv seeneliik. Harilik põdramokk on hea värviseen, kuid mürgine,
võib tekitada mao-soolehäiretega mürgistusi. Nende kübarad on pruuni või
hallikaspruuni värviga, mille peal on mustjad soomused. Kübara läbimõõduks võib
olla kuni 20 cm. Põdramokk kasvab kõikjal Eestis, aga ebaühtlaselt. Need
eelistavad elada männikutes, kuid neid leidub ka okas- ja segametsades. Värvimiseks
on parimad mändide läheduses kasvavad ja juba tumedaks tõmbunud vanad
viljakehad. Põdramokk on üks väheseid seeni, millega on võimalik värvida
siniseks, selle saamiseks soovitatakse kasutada nuuskpiiritust. (Eesti
Loodusmuuseum 2014; Wikipedia 2013; Kalamees & Liiv 2005)
Lehmatatik ehk lehmapuravik ehk lehmapäkk on tatiklaste
sugukonda tatiku perekonda kuuluv seeneliik. Lehmatatiku kübar on kollakas- või
punakaspruuni värvi, limane ja kübara läbimõõt ulatub 10 cm. Lehmatatik elab
meeleldi männikutes, metsaservadel, -sihtidel ja -teedel. Oluline on männi
olemasolu, sest lehmatatik on männimükoriisaseen. Mükoriisa on seeneniitidega kaetud või läbipõimunud taimejuur. Selline
kooselu vorm on kasulik nii seenele kui ka taimele. Seen on värskelt
söödav, kuid vanad viljakehad sisaldavad rohkem pigmente. (Wikipedia 2013;
Kalamees & Liiv 2005; Wikipedia 2014)
Männiliimik on liimikuliste sugukonda männiliimiku perekonda
kuuluv seeneliik. Männiliimik on hea söögiseen, kuid liimikute tundjaid on
vähe, mistõttu jäetakse nad metsa. Vaskpunase värvusega männiliimik on
tüüpiline männikute asukas. Männiliimiku viljakeha on nõrga limalooriga kaetud.
Tema kübar on punakaspruun või vaskpunane, kleepuv ja kübara läbimõõt võib olla
kuni 10 cm. Tema elupaigaks on männikud, segametsad ja noorendikud. (Kalamees
& Liiv 2005)
3.2. Metoodika ja katsete läbi viimine
Pole teada, kui palju värviseeni on
olemas, kuna kõikide seentega ei ole katsetatud ning iga kord võib katsetamise
tulemus tulla erinev. Uve Ramst ütles: “Päris täpselt ei tea kunagi, mis välja
tuleb. Seentega värvimine on üks suur nõidumine,” Seda on hästi näha ka läbi
viidud katsetest. Selles uurimustöös oli viis eelkatset, et välja selgitada:
milliseid seeni kasutada, kui suurtes kogustes ja kui kaua ühe katse jaoks aeg
kulub. Kuuenda katsega saavutati eesmärk, mille järgi tehti ka ülejäänud katsed,
et saaks tulemusi võrrelda. (Eero 2000)
Algselt üritati teha selle õpetuse järgi, mis on kirjas
Eesti Loodusmuuseumi leheküljel ja raamatus “Seentega värvimine”. Kuid need
juhendid olid mõeldud suure hulga (100g) lõnga värvimiseks. Kuna oli vaja läbi
viia 16 katset, iga seene kohta ei olnud mõttekas ega ressursse katseid läbi
viia. Kokku tehti 87 katset.
Eelpeitsimine
|
Peitsimine
värvimise ajal
|
Järelpeitsimine
|
Ilma
Peitsita
|
Kokku
katseid
|
|||||||||||||
Raudvitriol
|
Keedusool
|
Maarjajää
|
Vaskvitriol
|
Äädikas
|
Raudvitriol
|
Keedusool
|
Maarjajää
|
Vaskvitriol
|
Äädikas
|
Raudvitriol
|
Keedusool
|
Maarjajää
|
Vaskvitriol
|
Äädikas
|
|||
Verkjas
vöödik (Lisa nr 8)
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
16
|
Pruun
sametpuravik (Lisa nr 9)
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
16
|
Harilik
põdramokk (Lisa nr 10)
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
16
|
Lehmatatik
(Lisa nr 11)
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
16
|
Männiliimik
(Lisa nr 12)
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
X
|
16
|
Männiriisikas
(Lisa nr 13)
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
X
|
1
|
Kuuseriisikas
(Lisa nr 13)
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
X
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
X
|
2
|
Verev
vöödik (Lisa nr 13)
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
X
|
1
|
Soomustindik
(Lisa nr 13)
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
X
|
1
|
Tõmmuriisikas
(Lisa nr 13)
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
X
|
1
|
Haisev
vöödik (Lisa nr 13)
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
O
|
X
|
1
|
KOKKU
|
5
|
5
|
5
|
5
|
5
|
5
|
5
|
5
|
6
|
5
|
5
|
5
|
5
|
5
|
5
|
11
|
87
|
Katsed viidi läbi kolmes erinevas variandis, et saaks
võrrelda peitside mõju seentega värvimisel. Erinevad peitsid andsid väga erinevaid
tulemused. Tulemusi mõjutas ka aeg, kuna peitsitakse, kas enne värvimist,
värvimise ajal või pärast värvimist (vt Lisasid nr 8, 9, 10, 11, 12 ja 13).
3.2.1 Katse eeltöö
Vajalikud
katsevahendid kokku koguda:
·
lõng - seenevärvid kinnituvad hästi
villa ja villase- või siidlõngaga. Puuvillane ja linane, kui taimsed kiudained
ning sünteetiline lõng, vajavad erikäsitlust. Selle töö juures kasutati villast
lõnga;
·
värviseened - (värsked, külmutatud
või kuivatatud). Hästi annavad värvi just vanad seened, võivad olla ka
ussitanud;
·
vesi – kasutati tavalist kraanivett;
·
veetermomeeter - peitsimise ja
värvimise ajal ei tohi vedelik keema minna, see peab olema 80 - 90°C;
·
pada - värvimise ja peitsimise
jaoks. See peab olema piisavalt suur, emailitud või roostevabast terasest. Poti
materjal peab olema õige, muidu hakkab see reageerima katsetes osalevate
ainetega ja nii mõjutavad lõpptulemust. Kuna tegutsetakse mürgiste ainetega
(peitsidega) ei tohi neid nõusid pärast söögi tegemiseks kasutada;
·
kaal - lõnga, peitsainete ja seente
kaalumiseks;
·
kemikaalid - peitsideks kasutati maarjajääd,
vaskvitrioli, raudvitrioli, soola ja äädikat;
·
puukepid - segamise ja lõngade
tõstmise jaoks. Selleks, et ei tekiks võimalust kemikaalide sattumist toidu
sisse tuleb kasutad puuoksi;
·
pehmetoimeline pesuvahend - lõngade
pesemiseks. Kasutati RS - rohelist seepi, mis on 100% looduslik taimeõlist
kaaliumseep;
·
mõõdunõud - vajaliku koguse vee
saamiseks;
·
kurnamisriie või sõel - seente
eraldamiseks värvileemest;
·
kell või taimer - oluline on teada
kaua katse teatud etapp peab kestma;
·
teip - lõnga märkimiseks, millise
katsega või peitsitud lõnga juppidega on tegu;
·
kummikindad - käte kaitseks;
·
märkmik ja pliiats - selleks et
teada, mis katse on tehtud ning, mida tähendavad lõngal olevad märkmed.
Värviseened tuleb metsakõdust ja prahist puhastada ning
lõikuda. Lõikumine aitab kaasa värvi eraldumisele. Metsakõdu küll ei mõjuta
suuresti lõpptulemust, kuid uurimustöö võrdluse tegemiseks loodi kõikidele
katsetele võimalikult võrdsed tingimused.
Lõng tuleb ära pesta. Pesemisega eemaldatakse mustus, mis
takistab värviosakeste kinnitumist villakiududele. (vt Lisa nr 3)
Katsete läbiviimiseks otsustati võtta lõnga kaaluks 3 g.
Selleks tuli teha vajalik hulk 3 g lõngavihtide enne alustamist.
Värvileeme tegemine: 1 kg seente kohta võeti 5 l vett. Seda
keedeti pool tund ja pool tundi hoiti 80 - 90°C juures. (vt Lisa nr 4 & 7)
(Eesti Loodusmuuseum 2014; Artla & Kelgo 2000)
3.2.2 Katse läbiviimise I variant - ilma peitsita, ainult seene värv
1.
Kui värvileem oli keenud juba pool
tundi, lisati 3-grammine pestud lõngaviht seeneleeme sisse ja alandati keetmise
temperatuur 80°C-ni ja jätkati värvileeme kuumutamist veel pool tundi.
2.
Seejärel lõngaviht pesti voolava vee
all.
3.
Lõpuks lõngaviht sildistati ja pandi
kuivama.
Seda katset tehti iga seene kohta 1 kord. Need katsed näitasid,
et seentega on võimalik värvida ka ilma peitsaineteta. Katsed tõestasid, kas
seen on värviseen. (vt Lisa nr 6)
3.2.3 Katse läbiviimise II variant - eelpeitsiga
1.
Eelpeitsimiseks võeti suurem
lõngaviht 50 g.
2.
Arvutati ja kaaluti välja, kui palju
peitsi ja vett on vaja.
a)
50 g lõnga kohta võeti vett 1,5 l;
b)
50 g lõnga kohta võeti 5 g
peitsiainet (erand on raudvitriol, mida on vaja ainult 1 g).
3.
Vesi soojendati 40 - 50°C ja lisati
peitsaine ning segati korralikult.
4.
Lõngaviht tuleb enne potti panekut
märjaks teha.
5.
Lõng potti asetatud, hakatakse
peitsivett kuumutama 80 - 90°C. (vt Lisa nr 4)
6.
Lõnga hoiti 80 - 90°C peitsivees
tund aega, keema ei tohtinud lasta.
7.
Aeg-ajalt tuli lõnga liigutada.
8.
Pärast tundi võeti lõng välja ja
loputati mitu korda, et lõnga ei jääks ülearuseid kemikaale.
9.
Lõpuks asetati lõng kuivama. (vt Lisa
nr 5)
10. Kui
lõng oli ära kuivanud, tehti lõngast 3 g vihid.
11. Värvileent
võeti 1 liiter ja temperatuur tõsteti 40 -50°C-ni.
12. Varem
peitsitud vihid tehti märjaks ja asetati värvivette.
13. Värvivesi
kuumutati 80 - 90°C-ni, väga tähtis oli mitte keema lasta.
14. Lõnga
hoiti 80 - 90°C värvivees pool tundi.
15. Seda
aeg-ajalt liigutades, et lõnga värvus jääks ühtlane. (vt Lisa nr 6)
16. Kui
pool tundi läbi sai, võeti lõngad ja pesti kraani all korralikult.
17. Viimaks
asetati värvitud lõngad kuivama.
3.2.4 Katse läbiviimise III variant - peitsimine värvimise ajal
1.
Värvileent võeti 1 liiter ja
temperatuur tõsteti 40 -50°C.
2.
Seejärel lisati peitsainet 0,3 g.
3.
Järgmisena võeti peitsimata 3 g
lõngaviht.
4.
Lõngaviht tehti märjaks ja asetati
värvivette.
5.
Värvivesi kuumutati 80 - 90°C, väga
tähtis oli mitte keema lasta.
6.
Lõnga hoiti 80 - 90°C värvivees pool
tundi.
7.
Vedelikku aeg-ajalt liigutades, et
lõnga värvus jääks ühtlane.
8.
Pärast poolt tundi, võeti lõngad ja
pesti kraani all korralikult.
9.
Lõpuks asetati värvitud lõngad
kuivama.
3.2.5 Katse läbiviimise IV variant - järelpeitsimine
1.
Võeti 1 liiter värvileent ja 3 g
eelnevalt pestud peitsimata lõngaviht ning asetati potti.
2.
Temperatuur tõsteti 80 - 90°C ja
hoiti seda pool tundi.
3.
Ka siin on oluline vett mitte keema
lasta.
4.
Lõnga tuli aeg-ajalt liigutada, et
värvus jääks ühtlane.
5.
Lõng värvitud, tegeldakse peitsivee
saamisega.
6.
Arvutati ja kaaluti välja, kui palju
peitsi ja vett on vaja.
a)
3 g lõnga kohta võeti vett 1 liiter.
b)
3 g lõnga kohta võeti 0,3 g peitsainet.
7.
Vesi soojendati 40 - 50°C ja lisati
peitsaine ja eelnevalt värvitud lõng.
8.
Seda segatakse korralikult ja peitsivett
kuumutatakse 80 - 90°C ning seda temperatuuri hoitakse pool tundi.
4. Tulemused ja järeldused
Eelkatsega selgitati välja, et seeni
tuleb valida pigmentide olemasolu järgi mitte välimuse põhjal. Samuti selgitasid
eelkatsed välja vajaliku seente ja peitside koguse ning kui palju aega katsete
jaoks kulub. Võiks arvata, et soomustindik, mis määrib, annab värvi. Kuid
tegelikult ei ole temas vajalikku pigmenti, et saaks värvida lõnga (vt Lisa nr
1). Samuti võib ekslikult arvata, et haisev vöödik on värviseen. Kuna ta on
lillat värvi ja tema sugulasseened on verev ja verkjas vöödik, mis on väga head
värviseened. Lisaks katsetati ka tõmmuriisikaga, rahvakeeles mustaseenga.
Tõmmuriisikal on pruun kübar, mis kahjuks ei anna värvi. Pärast mitut
ebaõnnestumist seente valikus, otsustati teha katseid ainult nende seentega,
mis on mainitud raamatus „Seentega värvimine“ ja Eesti loodusmuuseumi kodulehel.
(Eesti Loodusmuuseum 2014; Artla & Kelgo 2000)
Katsete tulemuseks olid hallid, pruunid, rohelised, oranžid,
beežid, kollased, punased ja roosakad toonid. (vt Lisasid nr 8, 9, 10, 11, 12
ja 13). Kui võrrelda verkjas vöödikut ja pruuni sametpuravikku, on näha, et
nende kahe seene värviskaala on väga erinev. Verkjas vöödiku värviskaala on
väga lai, seal leidub roosasid, kollaseid, pruune, oranže ja halle toone. (vt
Lisa nr 8) Pruuni sametpuraviku värviskaala piirdub halli, tumehalli ja pruunide
toonidega. (vt Lisa nr 9) Kui võrrelda lehmatatiku ja põdramoka värviskaalat,
selgub, et need on väga sarnased. Katsete tulemustest selgus, et nii lehmatatikust
kui ka põdramokast saab halle, pruune ja rohelisi toone. (vt Lisa nr 10 ja 11)
Lehmatatikust on võimalik saada värvimisel tinapeitsiga ka oranže ja kollaseid
toone. Kuid selles uurimustöös ei kasutatud tinapeitsi. Männiliimiku
värviskaala ei ole küll nii suur kui verkjas vöödikul, kuid see on suurem kui lehmatatikul
ja põdramokal. Männiliimikust saab oranže, kollaseid, beeže, pruune ja halle
toone. (vt Lisa nr 12). Kui võrrelda verkjas vöödikut ja männiliimikut on näha,
et vöödikust saadud toonid on erksamad kui männiliimikul. (Wikipedia 2013)
Tehti katseid ka männiriisikaga, kuuseriisikaga ja verev
vöödikuga, kuid nendega ei viidud läbi kõiki katseid, kuna kogutud seenekogused
olid liiga väikesed. (vt Lisa nr 13) Selgus, et verev vöödik on väga hea
värviseen, mis andis erksa lillaka tooni. Männi- ja kuuseriisikast on võimalik
saada pruune ja kollaseid toone.
Üheks hüpoteesiks oli, et erinevaid peitsisid kasutades saadakse
erinevaid toone ühest seenest. Katsete tulemustest saab järeldada,
et see osutus tõeseks. Nagu näha katsetest peitsainel, peitsimisajal ja
seeneliigil on oluline tähtsus lõpptulemuse saavutamiseks. Tänu kemikaalidele
on võimalik saada ühest seeneliigist erinevaid värve.
Teiseks hüpoteesiks oli, et erinevate seentega värvimisel tekivad erinevad toonid.
Vaadates erinevate seente katsete tulemusi on näha, et igal seenel
on erineva ulatusega värviskaala. Kui võrrelda kõigi viie katsealuste seente tulemusi,
siis näeme, et ilma peitsita töödeldud lõngu värvides tulevadki üksluised ja
õrnad toonid.
Kui vaatame, peitsimisaja erinevusi, puudub seal üldine
võti, millest võiks oletada saadav tulemus. Ei saa väita, et järelpeitsid on
tumedamad kui eelpeitsid või peitsimine värvimisajal, kuna seentel on erinevatele
peitsidele erinev mõju. Katsetest on näha, kui kasutada vaskvitrioli järelpeitsina,
siis on suur tõenäosus, et lõpptulemuseks on hall või hallikasroheline. Kui
võtta mõni selline seen, mida pole selles töös kasutatud, võib tulemus olla väga
erinev. Seentega värvimisel ei tea kunagi täpset tulemust.
Peitsides lõnga vaskvitrioliga, muutub lõng heleroheliseks.
Kuid see ei tähenda, et eri aegadel ja erinevate seentega tuleks tulemuseks
alati eri tooni rohelisi. Verkjas vöödikut eelpeitsides vaskvitrioliga on
tulemuseks tumepunane ja sama katse männiliimikuga tulemuseks helepruun.
(vt Lisasid 2, 8, 9, 10, 11, 12 ja 13)
Kokkuvõte
Selle uurimustöö põhiküsimuseks oli,
et kuidas reageerivad
erinevad seened ja peitsid lõnga värvimisel. Katsetes kasutati viit erinevat
seent: lehmatatikut, verkjas vöödikut, põdramokka, pruuni sametpuravikku ja
männiliimikut. Katsetes kasutati viit erinevat peitsi: raudvitrioli, keedusoola,
maarjajääd, vaskvitrioli ja äädikat. Kokku tehti 80 põhikatset ja 7 lisakatset,
millest 4 andis tulemuse ja 3 ei andnud tulemusi.
Töö üheks eesmärgiks oli välja selgitada, milliseid
värvitoone on võimalik saada, kasutades erinevaid seeni lõnga värvimiseks. Käesolevast
tööst saadi halle, pruune, rohelisi, oranže, beeže, kollaseid, punaseid ja
roosasid toone. Teiseks eesmärgiks oli püüda välja selgitada, kas ja kuidas
mõjutavad peitsained värvitoone. Selle selgitamiseks tehti kõigi viie erineva
peitsainega kolm katset. Esiteks eelpeitsimine ehk esiteks peitsiti lõng ja
siis värviti seene värvileemega. Teiseks peitsimine värvimise ajal ehk
peitsaine pandi värvileeme sisse. Kolmandaks peitsiti pärast värvimist ehk
järelpeits. Tänu erinevatele kemikaalidele tulid erinevad tulemused, samuti mõjutas
tulemust peitsimise aeg. Millest võib järeldada, et peitsainel on värvimisel
suur tähtsus. Kolmandaks eesmärgiks oli saada võimalikult palju erinevaid
toone, mis õnnestus, nagu on näha tulemustest (vt Lisasid nr 8, 9, 10, 11, 12
ja 13).
Enne katsete tegemist püstitati kaks hüpoteesi. Esimeseks
hüpoteesiks oli, et ühest seenest saab erinevaid toone, kui kasutatakse erinevaid peitsaineid.
Teiseks hüpoteesiks oli, et erinevate seentega värvimisel tekivad erinevad
toonid. Nagu selgus katsetest, mõlemad hüpoteesid osutasid tõesteks.
Käesolev uurimistöö täitis püstitatud eesmärgi. Lisaks
eespool toodud tulemustele täienesid autori praktiliste tööde sooritamise
oskused.
Seda uurimustööd on võimalik edasi arendada. Kuna seentega
värvimine on võrreldes taimedega värvimisega alles noor avastus, on seda
valdkonda vähe uuritud. Paljude seentega ei ole katsetatud ja iga katse ei
pruugi iga kord välja tulla. Edaspidi võiks uurida ka torikulistega värvimist.
Uurida, milline erinevus on torikulistega ja kübarseentega värvimisel. Samuti
võiks uurida, milline erinevus on külmunud, kuivanud ja
värskete seentega värvimisel. Selles valdkonnas on veel piisavalt uurimist.
Tänan
lugemast.
Kasutatud allikad
1.
Artla, Tiia & Kelgo, Maret.
2000. Seentega värvimine. Tallinn:
kirjastus TPÜ
2.
Eero, Kersti 2000. Seened annavad põnevaid toone. Saadaval
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/seened-annavad-ponevaid-toone?id=50839520,
külastatud 26.03.2015.
3.
Eesti Loodusmuuseum. 2014. Seentega värvimine. Saadaval http://www.loodusmuuseum.ee/naitused/virtuaalnaitused/virtuaalne-seenenaitus/tekstid/seentega-varvimine/, külastatud 26.03.2015.
4.
Eesti Loodusmuuseum. 2014.
Värviseened. Saadaval http://www.loodusmuuseum.ee/naitused/virtuaalnaitused/virtuaalne-seenenaitus/galerii/varviseened/, külastatud 26.03.2015.
5.
Hermann, Pille. 2013. Seentega saab võluvaid värvitoone.
Saadaval http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/targu-talita/seentega-saab-voluvaid-varvitoone.d?id=66815621, külastatud 26.03.2015.
6.
Hermann, Pille. 2013. Seentega saab
võluvaid värvitoone. Targu Talita,
40, 654-655.
7.
Kalamees, Kuulo & Liiv, Vello.
2005. 400 Eesti seent. Tartu:
kirjastus Eesti Loodusfoto.
8.
Kauber, Tiiu. 2013. Lõngavärvimine_seminar (Seminar - Natural
wool dyeing with plants). Saadaval
https://www.youtube.com/watch?v=jebNceGtJts#t=32, külastatud 26.03.2015.
9.
Laine, Aare. 2009. Piimalambad, juustukelder, seentega
värvimine, terviserada… . Saadaval http://www.saartehaal.ee/2009/01/09/piimalambad-juustukelder-seentega-varvimine-terviserada/,
külastatud 26.03.2015.
10. Lambawärgi.
2015. Taimedega värvimine.
Saadaval http://www.lambawark.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=58&Itemid=61,
külastatud 26.03.2015.
11. Miksike.
2012. Villa ja värvide lugu.
Saadaval http://miksike.ee/docs/elehed/3klass/4rahva/elutuba/3-4-7naiste2.htm, külastatud 26.03.2015.
12. Ramst,
Uve. 2014. Seentega saab värvirikkad
lõngad. Eesti Loodus, 9, 50 -
53.
13. Wikipedia.
2013. Harilik põdramokk. Saadaval http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_p%C3%B5dramokk, külastatud 26.03.2015.
14. Wikipedia.
2013. Lehmatatik. Saadaval http://et.wikipedia.org/wiki/Lehmatatik, külastatud 26.03.2015.
15. Wikipedia.
2014. Mükoriisa. Saadaval http://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%BCkoriisa, külastatud 26.03.2015.
16. Väärsi,
Helle. 2014. Seenemaagia. Saadaval http://www.hvprojektid.ee/seenemaagia/, külastatud 26.03.2015.
LISAD
Lisa nr 1 Tindiku keemine ja lõpptulemus
Foto 1. Tindiku värvileeme keetmine 2014 (L. Anieri erakogu)
Foto 2. Tindikuga värvimise lõpptulemus 2014 (L. Anieri
erakogu)
Lisa nr 2 Eelpeitsitud lõngad
Foto 3. Eelpeitsitud lõngad on järgnevas järjekorras: Vaskvitriol, raudvitriol, keedusool, maarjajää, äädikas. 2014 (L. Anieri erakogu)
Lisa nr 3 Lõnga pesemine
Foto 4. Lõnga pesemine on oluline katse läbiviimisel. 2014 (L. Anieri erakogu)
Lisa nr 4 Katsete tegemine
Foto 5. Eesmises potis keedetakse värvileent ja tagumises toimub soolaga eelpeitsimine. Musta juhtme otsas on termomeeter, mis kontrollib vee kuumust ja tokk poti peal on segamiseks. 2014 (L. Anieri erakogu)
Lisa nr 5 Värvitud lõngad kuivatamine
Foto 6. Värvitud lõnga kuivatamine. 2014 (L. Anieri erakogu)
Lisa nr 6 Värvimine
Foto 7. Lõnga värvimine. 2014 (L. Anieri erakogu)
Lisa nr 7 Seente ja prahi eraldamine värvileemest
Foto 8. Seente ja prahi eemaldamine värvileemest. 2014 (L. Anieri erakogu)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar