AASTAKOMMENTAAR 2020 - Taavi Pärtel.

 

AASTAKOMMENTAAR 2020.

Saigi see seninägematu kaose kaasa toonud 2020. aasta läbi. Kui veel 2019. aasta viimastel kuudel võis pidada järgmiseks aastaks põnevaid reisiplaane, sh. ka lennureise, siis tegelikult jäid siinkirjutajale 2020. aasta kõige olulisemateks reisideks hoopis endise kodukandi külastamised ja mõned puhtisikliku taustaga sõidud Võru- ja Valgamaale. Seega oli turismist asi väga kaugel ja riigipiiri lähedalegi ei õnnestunud sattuda. Isegi Eesti-sisesed plaanitud reisid tuli peaaegu täielikult ära jätta, suuresti just raha ja ka aja kokkuhoidmise eesmärgil.

Alanud kriis suunas kogu tähelepanu sundkorras hoopis mujale ja tuli hakata tegelema hoopis kõikvõimalike varude soetamisega. Selles olukorras ei saanudki reiside jaoks raha kuidagi jätkuda, isegi kui koroonaviirus poleks reisimist seganud.

Ent segas küll ja kuidas veel! Kui ikka ähvardab oht ükskõik kuhu minnes enam-vähem 24 tunni jooksul täiesti ootamatult lõksu sattuda ning paljud senised transpordiühendused niikuinii ei toimi, ei ole ju mõtet mitte kuhugi sõita. Lisaks oleks isegi Lätis-Leedus tulnud päev otsa maski kanda... no ega ikka ei taha sedamoodi reisida küll.

Kaosesse läks ka kodumaal toimuv ehk see meie tavapärane elu. Kuigi olen olnud keskmisest ikka tunduvalt suurem kinosõber, ei käinud ma vahepeal tervelt 7 kuud ja 12 päeva kordagi kinos. Huvipakkuvatest kontsertidest jäi kevadel teiste seas ära ka Europe'i ja Whitesnake'i kontsert Tallinnas, samuti lükkus aasta võrra edasi mitmepäevane festival "We love the 90's!" Ära jäi ka K.-Nõmme Muusikakooli kokkutulek. Erakonna üritustele tulid samuti pikad pausid sisse. Õnneks said vähemalt suvepäevad toimuda.

Positiivse poole pealt ei saa kuidagi ütlemata jätta, et rotiaastal tuleb kuulata just rotiaastal sündinute soovitusi. Sest nemad teavad, kuidas säärase kaose tingimustes üldse elada võimalik on. Samuti teavad nad ka seda, kus on need "praod" pealtnäha läbitungimatus "müüris". Nii et kuulakem Henn Põlluaasa, Lauri Vahtre, Riina Solmani ja teistegi nõuandeid. Minu omi samuti.

Lõppenud aastal tõusiski ühiskonna ellujäämise seisukohast fookusesse rahvusliku majanduse teema. Mingil määral püüdis IRL seda tõstatada juba lõppenud kümnendi alguses, kuid just siis käivitasid sotsid oravate mahitusel siiani kestva kultuurisõja, mis viiski ühiskondliku fookuse hoopis küsitava väärtustega "väärtustele".

Rahvusliku majanduse teemat püüdsin sellele vaatamata ikka päevakorral hoida - ka oma 2017.a. valimiskampaania ajal kirjutasin, et "olen rahvuskapitalist, mitte rahvussotsialist". Paras huumor oli muidugi see, kuidas Eesti 200 üks ideoloogidest Margus Tsahkna kirjutas aasta hiljem mulle, et see teema on ka "kahesajastel" programmis sees. Huvitav, et miskipärast pole ma seda siiani suutnud nende programmist üles leida...

Õnneks tekkis lõppenud aastal vähemalt selle teema vastu senisest hoopis laiem huvi. Kirjutasin rahvusliku majanduse teemal kaks artiklit, mida saab lugeda Uute Uudiste portaalist. Ka Maksumaksjate Liidu kuukiri trükkis need peaaegu täies pikkuses ära.

Muuhulgas tõin välja ka selle, et tugeva rahvusliku majanduse olemasolu aitab lisaks kauaigatsetud rikkuse loomisele üle elada ka mistahes katastroofid. Senine vahendamisele ja/või tooraine ekspordile orienteeritud majandus jätab meid aga kaitsetuks ja mõistab igavesse vaesusse.

Muidugi ei taha ükski opositsionäär seda tunnistada, sest just nemad on seda senist majandusmudelit aidanud iga hinna eest "edendada". Pealegi toetab ju see nende endi erakondlikku "toiduahelat", mis nüüd hakkab laiali lagunema. Avalikkusele serveeritakse seda just nii, et "EKRE valitsus lõhub Eestit". Nojah, kui "Eesti" all silmas pidada neidsamu "toiduahelaid", siis kõik klapib. Ainult et kõik sellised värdstruktuurid tulebki laiali lammutada, sest rahval ega riigil neist mingit kasu tegelikult pole, need kulutavad üksnes maksumaksja raha.

Samuti kordan ikka ja jälle, et maailmas pole ühtegi edukat riiki, mis võlgneks oma edu praegu meile pealesurutava libaliberaalse agenda ülevõtmisele. Vastupidi - kõik edukad riigid võlgnevad oma edu just neile väärtustele, mille vastu libaliberaalse agenda pealesurujad fanaatiliselt võitlevad.

Paraku pole mul endal endiselt õnnestunud siirduda sellisele tööle, mis võimaldaks mu oskusi senisest kordades efektiivsemalt rakendada ning ühtlasi viiks mu nii-öelda ohutsoonist täiesti välja (kodus töötades ma ei peaks ju mitte kuskil käima). See teema on endiselt päevakorral ja muutub järjest kriitilisemaks. Ent siin pole mul endal suurt midagi võimalik ette võtta. Nii see paraku on.

Samas võib juba isegi väita, et teatud mõttes „juhin“ mitte enam ühte, vaid juba kahte (!) erakonda. Ehk siis nii oma EKRE-t kui ka sellele lisaks veel Isamaad. Ega muud varianti polegi, sest kui võtaksin seisukoha, et minu tegevusest nagunii midagi ei sõltu, siis... kes teab, mis siis juhtuks? Ei või iial teada, mis võib saada just siis oluliseks, kui need, kelle käes on võim midagi otsustada, hakkavad oma otsuseid tegema. Kõik otsustajad teevad oma otsuseid ju olemasoleva info põhjal. Kui see koosneb üksnes opositsioonile lojaalsete tegelaste poolt kokkusoperdatust ja seal pole mitte mingit muud, alternatiivset vaadet, siis jätab see meie saatuse ebakindlatesse kätesse.

Õelusest ja rumalusest pakatav opositsioon püüab ju iga hinna eest valitsust lõhki ajada. Kui Jüri Ratast ümber veenda ei õnnestu, siis püütakse töödelda just Isamaad. Parempoolsete nimelise rühmituse teke ongi ilmselt just selle tegevuse tulemus. Õnneks ei ole küll suurem osa nii Isamaa sisemistest arvamusliidritest kui ka tuntumatest liikmetest selle seltskonnaga liitunud.

Opositsiooni eesmärgiks ongi Isamaad võimalikult palju "moosida", võimendades ühtlasi libaparempoolsete tegelaste väljaütlemisi endale lojaalsete kaabakajakirjanike abil. Sellel tegevusel on veel ka teine eesmärk - jätta mulje, nagu oleks Isamaa "tegelikult" EKRE eesmärkide vastu. Selle peale muutuvad (ettearvatult) väga kurjaks sõjakamad EKRE liikmed ja toetajad, mis ärritaks omakorda jälle väga paljusid Isamaa liikmeid ja toetajaid, viies nende mõtted järjest enam sellesse suunda, et ehk ikka ei ole praeguses valitsuses jätkamine mõistlik.

Pole mingit kahtlust, et opositsioon just kõige selle peale mängibki. Ikka põhimõttel - Isamaas on need "head" rahvuslased ja EKRE-s on "pahad" rahvuslased. Mart Laar on "hea", Mart Helme on "paha". Tegelikult on mõlemad absoluutselt lojaalsed Eesti riigile ning 1992 valitud rahvusriigi ideaalidele. Mart Helme kadunud vend Rein Helme oli koguni Mart Laari sõber ning just esimene Isamaa valitsus saatis Mart Helme Eesti suursaadikuks otse "karukoopasse" ehk Moskvasse.

See oli äärmiselt suur usalduse märk - niisugusesse kohta ei oleks mitte mingil juhul saadetud suursaadikuks inimest, kes poleks absoluutselt Eestile lojaalne. Ka üks ERR-i arhiivis olev Foorumi saade (25.11.2002) näitab, et Mart Helme seisukohad on olnud samad nii aastal 2002 kui ka aastal 2020. Ehk siis "USA ja NATO on head, Euroopa Liidu suhtes oleme umbusklikud ja meie läbirääkijad on Eesti huvid Brüsseliga läbi rääkides absoluutselt kaitsmata jätnud“.

Minu väike missioon ongi nüüd levitada mõlemas erakonnas teadmisi, eriti neid, millest peavoolu- ega ka alternatiivne meedia ei räägi kas sihilikult või teadmatusest. Just nende teadmiste baasil saaksid võimalikult paljud inimesed mõista, et mingit ideoloogilist vastuolu Isamaa ja EKRE vahel pole. On vaid erinev võimekus oma ideaale ellu viia ehk siis EKRE-l on erinevalt Isamaast lihtsalt olemas ka JÕUD selleks. Samas on Isamaas endiselt olemas paljud praktilised teadmised, millesse ei maksa mingil juhul üleolevalt suhtuda.

Praeguse valitsuse vastased püüavadki just panustada võimalikult palju "haugimälule" ning suruvad jõhkralt peale vaid seda, mis neile endile hetkel kasulik on. Mitte mingeid aateid, isegi siirast usku "liberaalse demokraatia kaitsmisse", nende tegevuses ei ole, on vaid metsik võimuiha. Pealegi kuulavad meie liberaalid-sotsialistid kõhklematult oma piiritaguste aatekaaslaste soovitusi, nagu juba 2012. aastal ennustasin.

Eriti ilmekalt tuli see välja kurikuulsa "vihakõne" vastase seaduseelnõu esitamisel. Ütlen otse välja - kui säärane seadus kunagi peaks vastu võetama, siis see viiks meid päevapealt CCCP-i tagasi. Just (sõna)vabaduse puudumine oli ka üks kõige põhilisematest liikumapanevatest jõududest, mis pani meid ja/või meie vanemaid-esivanemaid punaimpeeriumi vastu võitlema. (Nagu mu vanaonugi umbes 40-50 aastat tagasi mu vanaemale ütles, kui viimane vanaonu head isiklikku majanduslikku edu kiitis: "Aga mul pole vabadust!") Tagatipuks pannakse seal lääne pool juba Marxile-Leninile ausambaid üles, nii et Euroopa Liit muutub tõepoolest järjest enam N. Liidu sarnaseks.

Säärased kuritegelikud seadused kukutavadki kõik lääneriigid moraalses mõttes samale tasemele Venemaa, Hiina, Iraani jt. maadega, kus ju tegelikult just niisuguste seaduste abil rahva suud kinni topitakse. Senine Lääne moraalne üleolek ebademokraatlikest riikidest ongi toetunud just sõnavabaduse olemasolule, mis andis omal ajal koos majandusliku üleolekuga ka tugeva argumendi N. Liidu vastu võitlemisel.

Reformierakonna kui liberaalse (?!) erakonna maailmavaatega ei peaks niisugused seadused pealegi kuidagi kokku sobima. Isegi RE toetajatest tervelt KAKS KOLMANDIKKU ei toeta seda ilget, lausa kuritegelikku seaduseelnõud. Koguni Kaja Kallas ise näib seda seaduseelnõud pisut pelgavat. Ometi läksid nad ikkagi sellise jõledusega lõpuni ja isegi olid koos sotsidega selle prügikasti saatmise vastu. Kõik viimseni, kes kohal olid. (Vähemalt seekord jäid isegi Isamaa mässajad koalitsioonile lojaalseks, mida peab tunnustama.) Seda peame igavesti meeles pidama ja mistahes järgmistel valimistel avalikkusele meelde tuletama, kes siis ikkagi tahavad tegelikult punaimpeeriumi taastada - ja süüdistavad selles valelikult hoopis valitsust, eriti EKRE-t.

Kui lisada veel ehtsas "idiootse Eesti" eestvedajate vaimus ettevõetud katse lasta põhja väidetavalt "ebaoluline" abielureferendum, siis peaks olema täiesti selge, mis seltskond seal opositsioonis istub. Tegu on kõigi aegade halvima tasemega, mille kõrval isegi Savisaare-aegne Keskerakond ehtsate mõttehiiglastena mõjub. Eelmise Riigikogu koosseisu aegne opositsioon oli samas parim - ka Vikerraadio opositsioonitundi oli siis nauditav kuulata, sest seal olid ikka koos nii EKRE kui Vabaerakonna esindajad, nii et sealt tuli alati väga tarka juttu.

Lõpetuseks ka pisut kriitikat ERR-i suunas. Kõigest ei hakka rääkimagi, ent juba teist aastat järjest peab ütlema, et aastakokkuvõtte uus formaat ei kõlba kuhugi. Muidugi oli selge, et koroona oli kindlasti 2020.a. põhiteema, ent aasta varem see nii ei olnud. Varem (isegi veel 2018) on ikka meenutatud sedagi, millised tuntud isikud on lõppeval aastal meie seast lahkunud. Nüüd seda enam ei tehta :( Oleks ju viisakas seda siiski teha. Kui seda oleks tehtud, oleksid näiteks nii Mart Nuti kui Jaan Räätsa lähedased, sõbrad ja austajad väga tänulikud olnud.

Samuti vaikitakse maha paljud olulised ja positiivsed asjad ning selle asemel vingutakse ikka sel teemal, et kui pahad on Donald Trump, EKRE, Poola ja Ungari, Brexit jne. Muide, isegi Reformierakonna asutajaliige Rein Lang on oma saates sellest korduvalt rääkinud ja olnud samuti kriitiline, et kogu meedia (sh. ERR) jaurab meil väga "ühte väravasse". Tasakaalustatud käsitlusest ei ole juttugi, tegu on tõesti opositsiooni "paramilitaarse tiivaga", nagu EKRE on Eesti meediat iseloomustanud.

Taavi Pärtel

rahvuskonservatiiv