reede, 30. oktoober 2015

MÕTTEHEI(D)E - Margit Peterson


Autor poja Germo Paavlega.
Autori foto.




Mõttehei(d)e




Viimased nädalad on olnud mul väga seltskonnatihedad. Ei ole aega olnud endale mõeldagi, sest "kappan" ringi mööda üritusi jasündmusi, olles ise mõnel neist lausa peasüüdlaseks.
 
Kunagi, kui me olime lapsed õpetas Ema, et viisakusreeglid on väga elulised, et viisakas laps teretab kõiki. Et maal tuleb teretada ka võõraid, kuid linnas tuttavaid. Minul tekkis ilmselt teretamises n.ö. üleväärsuskompleks, kuna hakkasin ühte inimest päevas kasvõi 10 korda teretama. Olijn siis 4 aastane tüdruk, kui selline situatsioon aset leidis. Olen Emale selle eest väga, väga tänulik ning olen tema õpetussõnad ka oma lastele edasi andnud. Toimivad. Viiskaus on nii elementaarne asi ja see võiks olla kohustuslik. Kuigi tänapäeva noorte hulgas kohtab seda harva. Ma ei üldista ja ei taha kõlada nagu vana inimene, aga vaatan lihtsalt tõele näkku.

  Minu armas lapsepõlvesõbranne Merle andis ennist tagasisidet mu novellikogule "Virtuaalmees," kus ma kirjutan kõigist ja kõigest suhteliselt otse. Mitte, et ma ropendamist "fännaks" aga jutukestes ja luuletustes tuleb ette situatsioone, kus tuleb teatud sõnad otse välja üteldada, et emotsioon paremini välja tuleks.


  Hiljuti lugejatega kohtudes alustas üks lugeja päeva sõnumiga, et ebasündsad sõnad loomingus on liiast. Ma ei ole sellega nõus. Mitte, et mulle väga ropendada meeldiks ja ma roppustele oma teosed looksin, aga vahel on vaja, vahel lausa peab mõne krõbedama sõna sekka ütlema. Toon näite: ühes mu luuletuses on sees lause :" sitt on leivaisa!". Ma ei saa kirjutada, et kaka on leivaisa. Selle lause ütles mulle kunagi mu bioloogia õpetaja ja see on minu teada vanasõna aegade algusest. Seega ma ei hakka seda oma luuletuses ilutsevalt ümber kirjutama, see muudaks kõik. Sama teema on ühe mu teise luuletuse puhul. Olles maal kasvanud ja kõik suvevaheajad karjas tööd rügades mööda saatnud, tean ma et naistel on loomalaudas kitlid sitased, otseses mõttes sitased, ei kakased. Seega ühes luuletuses (millega läksin ka Luulelahingusse) kannabki keegi teatud asju sitase kitli taskus. Narr oleks ütelda lehmasita kohta lehmakaka. Üldse ei kõlaks kokku. No, ei!


  Ja sama lugu on sõnaga "kusi". Juba anatoomia tunnist teame, et inimesel on kusepõis, mitte pissipõis. Ja seda kõike õpetati meile juba koolis. Ja üleüldse miks peaks teatud ajadest rääkima ilutsedes kui elu ei ole üleni täisväärtuslikult ilus? See on sama nagu maski kandmine. Inimesed lihtsalt põevad alaväärsuskomlepse ja suruvad enda "mina" maha? Sama näite võib ka tuua facebooki postituste kohta. Üks mu lähedane inimene "kutsus mind kunagi korrale", et miks ma laigin oma ajajoonele lisatud postitusi (ise olen lisanud). Aga miks ma ei võiks laikida, kui mulle postitus meeldib? Kui mulle ta ei meeldiks siis ma ju ei jagaks teda oma ajajoonel. Kamoon! Saage üle sellest staganaaegsest kompleksist ja pange loogiline mõistus tööle!


  Tegelikult tahtsin ütelda, et igasugune tagasiside mu raamatute kohta on alati teretulnud. Mina ei hõiska, et ma nüüd olen suur kirjanik. Kirjutamine on siiski mu hobi, suuremal määral mu kirg ja miski justkui ajab mind kirjutama. Eks ta üks paras teraapia ole, kuna isegi kaelaradikuliit läks leebemaks seda postitust siin kirjutades.





  Ühesõnaga: „inimesed, olge tolerantsemad!“

Kalli ja kena reedet! :)  
Teie Margit. 30.okt. 2015.a. Mai

kolmapäev, 28. oktoober 2015

KOHALIK RAIVO - Luuletused.


Foto: Neeme Sihv


Kaunim lill



Kaunis on maailm
Ja kaunis on päike
kõrgelt kõike jälgib
Jumalasilm
kelle ees on inimene ...
nii väetike ja väike

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,
kas ei kaunista maailma
kauneim lill
tuues sära meile kõigile silma
kui muusikat kõrvadesse pill
.....................................


Kaunim lill


Kui keegi on nii ilus,et lausa pimestab
Ja see,kes pimestab,oled sina
Siis ära üldsegi eriti imesta
Et üks pimedaks jääja olen mina


Sa oled kui päike kesk pimedat ööd
Kui elust pakatav oaas keset kõrbe
Kui õitsev lilleaas keset külma talve
Kui kuldkalake kesk halli parve


Kuid mina pole see kes ütleb neid sõnu
Vaid see kes kunagi su mõistuse viib ära
neist sõnadest kui muusikast tunne mõnu
Ja kui see õige Sul neid ütleb,siis tõeliselt sära


Mina olen sinu jaoks kui merekohin
Kui jalutama satud mereranda
Tuulte ,lainete keeles siis küsin: kas tohin
Kõike kaunist,mis suudan , sulle edasi anda


Sa oled kui lill ja mina see päike
Kes anda püüab sooja,et Sa avada saaks õisi
Kuigi maailm on nii suur ja üks lilleke nii väike
Tahaks hoida vaid Sind, kuid nii soojendan ka teisi


Kui kingituse saad,millel väärtuslik hind
Siis õnn pole see,mille hinnaks on vaid raha
Kui kaunid sõnad kordki elus rõõmustand Sind
Siis paremat kingitust üldse saada Sa ei taha


Sa kaunista ikka me keskset maailma
Kui kevadist aasa ,säravaim lill
Kutsu ikka sära sa vaataja silma
Sest ilust ei saa kunagi kellelgi küll



,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,



Potilill


Kui kõrvu paitab muusika,mida meieni toob pill
seda kuulata võime,mitte näha
nii kord mu meeled vallutas üks potilill
ja ma ei saanud sinna midagi teha


Ta ei olnud kaunis nagu seda on roos
vaid miski jõud mind tõmbas sinna poole
kuid kui see lill ja mina olime kahekesi koos
sai algus jälle kaunile loole


Kui seisin seal kõrval ja nautisin ilu
mis kui kõikjale valgus mu ihus
tundsin teise värvi kui saand oleks elu
kasteveetilk teemandina pärlendas pihus


Kõik tähtsusetu ümberringi kauniks muutus
põhjus selleks oli niivõrd väike
lill kui sõrme vastu puutus-
-justkui pilve tagant välja tulnuks päike


Tundus,et õnneks pole enamat vaja
kui kordki saaks päevas lille näha
samas hämmastus mind valdas kogu aja-
-mis võib elu õnnelikuks teha?!


Kuid lill kasvas poti mõõtmetest välja
ja peale vee vajas soojemat loodust
kuid mulle ei teind see sugugi nalja
kui unelmate lill tundis millestki puudust


Nii paningi lille kord pilve peale
mis otse suundus lõuna poole
vaid mälestustes ruumi jäi paljule heale…..
KUID  õhtu pimedus lõpu--tegi sellele loole…..

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

Kaktus


On olemas üks lill
millel harva märkad õisi
üks päev aastas leiab tal neid küll
kuid mehed eelistavad lilli teisi


Kui peale pidulikku aktust
kus palju rahvast viibib koos
ei keegi kellelegi kingi kaktust
vaid üle kõige kink on roos


Kuid ikkagi ta nimi on lill ?
kesk õitsvat lillemerd
sada okast kaunistuseks tal
ettevaatamatu võib näha verd


Ta lausa justkui okaskera
turris keset lilli teisi
kuis hirmutada tahaks ära
lillelembelisi naisi


Roosil okas justkui õie kaitseks
kaktus õisi näitab haruharva
neil kui oleks erinevad maitsed
õites olla kaktusel on vastukarva


On vahel inimenegi kui kaktus
sa soovid õrnalt teda kohelda
kostab vastus okkaline: “Vaat kus!”
on raske nõndamoodi suhelda


On siiski elus mehi ,naisi
kes kaktust tahavad rohkem kui roosi
kuigi lilli on palju ilusamaid teisi
on üllatus kust keegi leiab ,õnnedoosi
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,


Kaks tulekildu


Kaks tulekildu taevast kukkus
Päris lähestikku teineteisele
Maapinnale,mis vaikselt tukkus
Üks kild lõi kiirelt lõkkele


Leek kasvas aina suuremaks
Sai hoogu tulelõõm
Kõik ümberringi muutus soojemaks—
Nagu hinge oleks täitnud rõõm


Aga teine lõke justkui puhkas
Nagu oleks kogund jõudu
Tasakesi vaikselt ohkas
Nägi teise tule lõõmas õudu


Kuid samal ajal suurem lõke
Ei teadnud,mis on vinduv pird
Ei peatand teda ükski tõke
Ta kuumas nagu kasvav kirg


Nii süütaski pea teise lõkke
Mis kui unest äkki ärkas
Kui oleks sattunud nüüd jõkke
Poleks kustund tuli mis kui kirest tärkas


Ja põleski kaks lõket siis
Leegiga,mis kasvas üha
Sai sellest lähenemisviis
Mis suutis kahest ühe teha


Nii põles viimaks üks suur tuli
Ei olnud enam lõõma kahte
Kõik üheks saanud oli
Ühendanud kahe kire tahte
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,


Kaks hinge




On ilus kui elus kohtad seda
et kellelgi kaunis hing kuid kõrk
temas varjul on saladuslik süda
mis kaitsta end püüab sest on nõrk.


Ta peidab end kõrkuse taha
jääb mulje justkui oleks ta kalk
ta hinge sisse pole näha
seal varjul kui nõiutud malk.


See kurb- ülekohtune on siiski
kui igapäevasusse mattub hellust ihkav
on põletav ta südames viimne piiskki
tal hinges tühjus, kurb-õhkav.


Kord kohtab teda teine hing
kes elanud on samamoodi
kellel kaunis tutvus on kõrgem hind
tal hingesäng ei ole voodi.


Siis vestlevad nad omavahel
ja tunnevad end teises ära
see õnnehetk on nüüd neil kahel
ja ellu toond kui päikesesära.


Ja siis nad veedavad koos aega
on kõik nii ilus, meeldiv, kena
siis tuleb aeg neil öelda:”head aega”
läheb saatus nii,et nad ei kohtu enam….


Mängis veetlevus nüüd elus vingerpussi
sai saatuslikuks mõlemil üks hinge omadus
see jälle kõrkus- mis ajas suhted vussi
või kõrge moraali irvitav edevus.
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,
Inimhing




Kui sa kõnnid mööda aasa
mis servast servani täis ilu
saad sooja tunde südamesse kaasa
mis kaunistab su halli elu


Kui sa lähed lillepoodi
siis mõistad oma silmaga seal näed
sinna loomulikku-kaunist toodi
mida valmistada ei või inimkäed


Kui kõnnid inimeste seas
inimmassist leia kild see väike
kes ajaks segi sinu selge pea
ja hinge soojendaks kui kevadpäike


Kui palehigis teed sa oma tööd
nõnda rabeldes kaob kogu päev
siis vahel ootad päästvat ööd
mil unelmatest und sa näed


Mis on unelmate paradiis?
mis on see kõige kaunim elus?
saad unenäost sa selgust siis
see on inimene! hingelt,välimuselt ilus


Kui looduses on kõik nii selge
selle ilu määrata võib silm….
kuid inimhing võib olla tume helge
see etteaimamatu nagu kevadilm




Et kordki elus jõuaks kätte tund
mil täitunud unelma on kinkind saatus
peame leidma selle,millest hing näeb und
või kogu elu täidab ainult lootus
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,
Iluvarakamber

Kord uitasin ma looduses, üksi tahtsin olla
kui eemalt pilku püüdis kaunis paik
seal ojakene sillerdas, kaljult langes alla
uueks sängiks tal sai kaunis rohuvaip.


Metsahelid nii said täiendavalt lisa
kaunis muusika siin sündis üheskoos
ei kostnud siia linna kära- kisa
ainult linnud laulu lõõritasid täieshoos.

Ei märganudki kust äkki ilmus kaunis neid
päikesest hellitatud- šokolaadipruun
malliks igatliiki kunstnikule lausa leid
kuid tal mureks ilmselgelt ilm, mis nõnda kuum.

Tuli oja juurde, vaevast, et saaks lahti
päike liialt talle kinkind oli sooja
ei tal aega olnud ümberringi vahti
jahe vesi oli suurim õnne tooja.

Salamisi siis , kivistus mu pilk
tuli saatuselt see salakaval tuju?
Kadus vesi- jäi veel mõni eksind tilk
minu ees nüüd seisis kaunis marmorkuju.

Vaimusilm nüüd leidis kunstitöö nii ilusa
miks kaunistada see ei võiks me linna !
Pronkskuju võtaks ära küll kõik elusa
kuid alati - seda vaatama saaks minna.

Näitusteltki mõni otsib ilu
ja ei märka seda enese ümber
kõige kaunim siiski tavaline elu
kuid vaid tahad- saab sest ilu varakamber.

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

KUI KATUS SEISAB IGAL MAJAL
JA LAULATATUD KÄEL ON KULDNE SÕRMUS
NII ON TÕDE SEEGI IGAL AJAL
ET ARMSAM VAJAB HINGE SOOJENDAVAT HELLUS,ÕRNUST


LOODUS JA ARMASTUS


KUI HOMMIKUNE MAAPIND
MIS JAHTUND TERVE ÕÕ
NII SOOJUST IHKAB NEIU RIND
MILLES HÄIREKELL KUI LÖÖB


SIIS ESIMENE PÄIKSEVALGUS
PAITAB ÕRNALT KASTES ROHTU
SEE KUI ARMUMÄNGU ALGUS
KUS JAHEDUS LOOB ENDAST OHTU


Päiksevalgus nii liikudes edasi
Heidab kõigelt pimeduse katte
Justkui ihu paljastades sedasi
Ja usaldanud armsama kätte


Nii ärkab hommikul loodus
Endalt öö hellust heites
Virgub neiu nii kui loodud
Ennast embusesse peites


Embab päikenegi lillemerd
Õitseb varsti kogu aas
Neiu rinnus pulbitsevat verd
Kuumus kütab taas


On vahel armastus kui maa
Mis õitsemiseks päikest vajab
ja piisavalt kui sooja ei saa
kohe kaela ülalt miskit sajab


Loodustarkus siit nüüd kõigile
Et armastaks sind neid või peig
Kui päevavalgust õitsvale maapinnale
Hellust armsam vajab vaid
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

Luule ja allegooria võivad (luules) sagedamini kui tavaelus omavahel kokku puutuda .
Kui soovime peale raamatu (või kaa luulekogu) läbilugemist selle....unustada - või siis piltlikult öeldes -„nurka visata“ ...
kas ei meenuta seegi -vahel - inimeste saatust?
Teisiti öeldes – kas läbiloetud raamat tuleb nurka visata ?
Olla “läbi loetud “ - ei olegi alati peamine ….eluski .
Olla seejärel unustatud – on aga ….kurb


Läbiloetud raamat.


Ei taha olla iialgi läbiloetud raamat ma
Vaid tahan,et mind ikka jälle loetaks
Halval lugejal jääb palju teada saamata
Kõik see kaunis,mis mu looja sõna taha poetas


Võiks raamatule öelda: miks ainult tahad?
Sa lausa ole nõnda huvitav ja loetav !
Sest arvab igaüks kui sisu pole paha
Hea raamatu siis endale ta soetaks


On raamatuid naiivseid,kauneid,põnevaid
Ja loetud neid küll aeglaselt,küll ruttu
On mõni raamat lihtne,tavaline kõne vaid
Teises peidus hirmu,armu, õudusjuttu


Ei tea kas läbiloetud ongi olla kõige halvem?
Kui sind pärast seda nurka ei visata
Ehk on raamatute kõige suurem palve
et neist ei saaks siis orvud ema –isata


Inimestelgi on vahel raamatute saatus
Tihti valdkonnas kõige hellemas
Kõige armsam siin ilmas sulle näitab ust
Kui oled läbiloetud—vast pole miskit hullemat


Siis meenub raamat äkki,nurgas,vedelev
Mis oli kunagi nii ilus ja nii uus
Kord kellegi jaoks oli meeldiv ja nii sädelev
Nüüd sel mõtteis aga palju muud


Kui oled väljas endast—kaldud järeldustes äärmustesse
Ja sa ei tea,keda laita,keda needa
Siis leia aega heita pilku raamatusse
Tõe leidmiseks palju sealt saad teada
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,


kuna mul pole rahalisi vahendeid teha TRÜKIS oma LUULEKOGU....
loodan kunagi (enne surma) avaldada oma “Kogutus teosed “ .

sageli tänapäevaste luulekogude puuduseks on
riimi puudumine – jaa -
sõnumi puudumine

minu nägemus luuulest on :


Kaunim luuletus
( IDEAALNE LUULETUS )

Kui muusika-või linnulaul,mis metsas kuuled
Mis nõiduslikult hinge sulle poeb
Kui su mõtteid paitab nõnda mõni luule
Et su sisemuses tärkab miski ja on soe


Siis luules hakkab kajama kui taustaks viis
Ja sellele just lisaks loed sa sõnu
On luuletus vast õnnestund siis
Kui veelkord tahad lugeda,sest tunned mõnu


On laulul tihti ilusam meloodia
Ja sõnad lausa mõtetuna näivad
Kuid soovib meeldivaima luuletuse looja
Et paljud erinevad tunded koos veel käivad


Kui luuletus sul tundub lausa muusikana
Ja meenutama hakkab kaunist laulu viit
Siis alles täiuslikkus peitub selle taga
Sest hinges täitnud tühja koha oled siit


Saab muusikastki meeliülendava tunde
Võib leida justkui peidus olnud sõnu
Kuid veelgi enam raputab su hinge
Kui meelde tungib miski justkui kõmu


Kahjuks sageli on levinenud luule
mis riimist kokku pandud justkui mosaiik
pole mõtet sees ja sõnumit ei kuule
sellist kokku klopsida võib iga friik


Kuid kui mõte peitub ridadel ja nende vahel
Loetut mõtestada saab ka omamoodi
Ideedest sillerdavaist sünnib mõtteahel
Tahad luuletuse kaasa võtta kasvõi …. voodi