Kas Eesti töölisklass on arutu kõnts?
Maiki Meerbach
Meie ühiskond on kõvasti kreenis. Lugupidamist väärivad vaid rikkad, ilusad, noored ja edukad. Ometi ei saa ükski ühiskond toimida ilma lihttöölisteta. Keegi peab maju ehitama, keegi kaupa müüma, keegi lehmi lüpsma ja keegi põldu harima ja keegi ka koristama. Et toit meie laualt ei lõpeks, on vaja põllumehi. Et oleks, kus elada, on tarvis ehitajaid ja ilma koristamata upuksime varsti oma enda toodetud kõntsa sisse ära.
Selge on see, et ühiskond vajab väga kõrgharitud inimesi, vajab neid, kes oskavad teadust teha, uusi maju konstrueerida, kunsti ja kirjandust viljeleda. Neid me austame, neile vaadatakse lugupidamisega ja väidetakse, et just tänu sellistele inimestele elu edasi lähebki. Kuid kas see on ikka täiesti nii? Kes siis maja valmis ehitab, kui pole lihttöölisi, kes selle oma kätega valmis teevad? Me peaksime ühevõrra lugu pidama nii intelligentsist kui ka lihtsast inimesest. See peaks olema tasakaalus.
Kõik poliitilised erakonnad räägivad inimesest. Kahjuks küll mõni nendest peab persooni ennast süüdlaseks, kui see ei ole jõudnud rikaste ja ilusate maailma. Aga kas seda on ikka vaja, kas elu seisab koos vaid rikastest ja ilusatest? Eriti väärtustatud peaksid olema need, kes on jäänud maale elama, hoolimata sellest, et järjest kaovad maa – asulatest koolid, kauplused ja isegi raamatukogud. Lauldakse: „Oo, Eestimaa, seni kui küla sul elab, elad sina ka.“ Ja just sellepärast peaks riik soodustama maal elamist ning toetama neid, kes materiaalses mõttes hätta jäävad. Maaelu on meie pärimuskultuur ja seda tuleb hoida, mitte kiirkorras likvideerida.
Meid, eestlasi, on vähe järele jäänud. Paljud on siirdunud välismaale õppima ja tööle. Noorte inimeste puhul on lootus, et nad tulevad õpingute lõppedes kodumaale tagasi. Tagasi ei tule enam need, kes kogu pere siit ära on viinud. Enamik nendest teeb ka mujal lihttööd ja nad saavad selle eest vääriliselt tasustatud. Tähtsaim vast aga teema juures ongi just lugupidamine ja suhtumine. Sest iga inimene vajab motivatsiooni ja tunnustavat sõna ning väärilist tasu oma töö eest. Kuidas sellega on Eestis?
Poliitikud on väitnud, et välismaale tööle lähevad laisad ja luuserid, aga see pole nii. Lähevad just töökamad, ettevõtlikumad ja ennast väärtustada oskavad inimesed. Ei ole ju üldse tähtis, millist tööd keegi teeb. Tähtis on, et ta teeb seda hästi.
Töölisklass ei ole kõnts. Töölisklass on see osa inimestest, kes väljamõeldud ideed ja projektid valmis teevad. Meil ei oleks eriti midagi ja elu ei saaks edasi minna, kui puuduks töölisklass. Teatriski ei saa kõik korraga peaosa mängida, ka kõrvalrollid on olulised sõnumi edasi andmiseks. Üks ei saa kunagi ilma teiseta ja austama peaks kõiki võrdselt.
Selge on see, et ühiskond vajab väga kõrgharitud inimesi, vajab neid, kes oskavad teadust teha, uusi maju konstrueerida, kunsti ja kirjandust viljeleda. Neid me austame, neile vaadatakse lugupidamisega ja väidetakse, et just tänu sellistele inimestele elu edasi lähebki. Kuid kas see on ikka täiesti nii? Kes siis maja valmis ehitab, kui pole lihttöölisi, kes selle oma kätega valmis teevad? Me peaksime ühevõrra lugu pidama nii intelligentsist kui ka lihtsast inimesest. See peaks olema tasakaalus.
Kõik poliitilised erakonnad räägivad inimesest. Kahjuks küll mõni nendest peab persooni ennast süüdlaseks, kui see ei ole jõudnud rikaste ja ilusate maailma. Aga kas seda on ikka vaja, kas elu seisab koos vaid rikastest ja ilusatest? Eriti väärtustatud peaksid olema need, kes on jäänud maale elama, hoolimata sellest, et järjest kaovad maa – asulatest koolid, kauplused ja isegi raamatukogud. Lauldakse: „Oo, Eestimaa, seni kui küla sul elab, elad sina ka.“ Ja just sellepärast peaks riik soodustama maal elamist ning toetama neid, kes materiaalses mõttes hätta jäävad. Maaelu on meie pärimuskultuur ja seda tuleb hoida, mitte kiirkorras likvideerida.
Meid, eestlasi, on vähe järele jäänud. Paljud on siirdunud välismaale õppima ja tööle. Noorte inimeste puhul on lootus, et nad tulevad õpingute lõppedes kodumaale tagasi. Tagasi ei tule enam need, kes kogu pere siit ära on viinud. Enamik nendest teeb ka mujal lihttööd ja nad saavad selle eest vääriliselt tasustatud. Tähtsaim vast aga teema juures ongi just lugupidamine ja suhtumine. Sest iga inimene vajab motivatsiooni ja tunnustavat sõna ning väärilist tasu oma töö eest. Kuidas sellega on Eestis?
Poliitikud on väitnud, et välismaale tööle lähevad laisad ja luuserid, aga see pole nii. Lähevad just töökamad, ettevõtlikumad ja ennast väärtustada oskavad inimesed. Ei ole ju üldse tähtis, millist tööd keegi teeb. Tähtis on, et ta teeb seda hästi.
Töölisklass ei ole kõnts. Töölisklass on see osa inimestest, kes väljamõeldud ideed ja projektid valmis teevad. Meil ei oleks eriti midagi ja elu ei saaks edasi minna, kui puuduks töölisklass. Teatriski ei saa kõik korraga peaosa mängida, ka kõrvalrollid on olulised sõnumi edasi andmiseks. Üks ei saa kunagi ilma teiseta ja austama peaks kõiki võrdselt.
Autori poolt jagamine lubatud ainult Facebookis.
Hea, kui mõnel inimesel veel südametunnistus ning silmaring nii laiad on!
VastaKustutaTänud, Maiki!
Just!
VastaKustutaTöötajate koha pealt tuleb aga alustada puhastust. Puhastust juhtide seas, kes ei suuda tööd nii organiseerida, et töötajate effektiivsus lubaks vabalt alampalka tõsta 2 või isegi rohkem kordi.
Tean, mida räägin.