VAIKITUD PÄEVAD.
Katkendid.
Peale nädalast ootamist on Kerli tuhk lõpuks
Viinistul paikneva kai pealt merre puistatud; vaid Jaak see veel trööstib ilma.
Puhub hootine, kuid tugev põhjatuul. Sinisel taeval ujuvad pilved
alandlikult tuules. Lained veerevad kohinal vastu kaid, tuul mühiseb täit jõudu
näidates. Kajakas kräuksatab oma laiult paar korda, teine vastab kusakilt
lähedalt, andes märku, et on kohal. Mees, ta hulgub eesmärgita, päike loojeneb,
mõtted aina möödunul. Tema sõbratar, keda ta ise hellitavalt noorikuks kutsus,
oli nüüd lõplikult maisest elust lahkunud. Noormehe kohal lasub siiski teatud
süü, kuid ometi ei lase ta sel end kõigutada. Peas ebamääraste mõtete summ;
laskub ta sadamas paikneva kivi kohale. Veri, mis on juba kuivama hakanud,
määrib tema peopesa; nõutult vaatab ta verd; niisutab oma süljega salvrätti
ning peseb tolle meelekoha puhtaks. Punased laigud löövad tema palgeil ikka
rohkem ja rohkem helendama, ta rind tõuseb ja vajub. Veel natukene, ja ta vajub
mõteisse kui näeb mudaga kirjutatud luuleridu, mis kirjas sel samal kivil, kogu
vaatepilt on järgmine:
Meie
vahel kunagi vohas armastuse meri
Nüüd
voolab jõgi, allikaks Kerli veri
Siin
kord nopitud sai armastuse teri
Nüüd
kirjutan ma read: „Jaak, persse keri!”
***
Hääletult liigub kuu
Viinistu kohal, valab lained üle oma hiilgusega. Hootine tuul paneb metsa
mühisema, raputab okstelt esimese lume tekitatud valgeid helbeid. Taevalatern
see süvendab varje puutüvede vahel, sundides vaikima kõik hääled mis lähedalt
maanteelt kostuvad. Liivaluite jalamil konutab tume vari, mille kogu läheneb
rannarestoranile.
Sadam kui selline on
paatidest tühi, jäine kirme on kai libedaks lihvinud ning suured betoonist
jurakad ähvardavad ümber kukkuda. Need samad kivid seisavad juba sadama
algusest peale, tema merepoolsel küljel. Aastaid tagasi, ühel sügisel päeval,
olla need nagu doomino klotsid ümber pratsatanud. Nüüd on muidugi need
kindlamini kinnitatud sadama kai külge, kuid mis korra juhtunud see võib alati
taas korduda!
***
Möödud mälestused on surnud mälestused, teineteisele
identseid hetki pole olemas ning tehtut enam olematuks ei tee. Iga öeldud sõna
või iga tehtud tegu jätab oma jälje inimkonna ajaloosse, olgu nii väikse
kodanikuga nagu tahes, ikkagi ta on oma jälje jätnud. Vahel on teod
ebainimlikud, kuid ajavoolul on kombeks koletislike tegusi lihvida.
Meie
peategelane on oma eelviimasel puhkuse päeval ootusi täis. Ta tunneb rõõmu
tulevast töönädalast ning tunneb rõõmu, et saab taas suurepärase kollektiiviga
koos töötada. Nõnda käib mees rutiinsel poe külastusel ning roogib väheke lund
maja ees, mille tuisk on maha jätnud. Endale süüja tehes ning toitu nautides ei
mõtle peremees möödunule ööle ega tapetud Jaagule, ent Kerli ei anna rahu. Jaak
teeb otsuse minna lahkunud neiu hauale, ning juba ta sätib endale mantlit selga,
kaasa haarab esiku kapi peal laiutavad autovõtmed.
Kesköö hetk hakkab ligi jõudma. Suure kollase
sirbina on kuu end taas ilmutanud. Aeg tundub olevat seisma jäänud. Peategelane
lamab teisel korrusel olevas magamistoas, tunnetab puhitust kõhus ning tõdeb,
et vaja on käia alumisel korral paiknevas wc-s. Trepist alla astudes näeb ta
lähenavet elutuba hoopis teisel valguses, pildi teravikule vastavate
kunstiliste üksikasjadega. Peab vist rohkem hakkama südaööl oma majas ringi
liikuma, näeb ümbritsevat teistmoodi. Muidugi mängib siin rolli ka nüüdseks
juba möödunud päeva varajased sündmused, mis noort mõrvarit juba muutnud on.
Suure huviga silmitseb ta elutoa seinal paiknevat maali, mille nad kunagi
Kerliga soetasid. Peremees polnud pilti varem nii suure huviga vaadelnud, kuid
nüüd ta teeb seda – seistes aluspükstes ihuüksi keset maja alumist tuba ning
vaatab muudkui pilti, mille lahkunud sõbranna veel elusast peast seinale üles
riputas.
Selles kiitsakas, haiges ja hingevalust moonutatud näos,
neis kuivanud, tardunud verest punastes huultes, selles kähisevalt hääles,
lapselikus ja painavas näos on niipalju haledust, niipalju vimma, et nähtavasti
köigil leinajatel oleks temast praegugi kahju. See kogu seisab sama trepi taga,
mis viib üles maja teisele korrale. Jaak see tuleb wc-st ning märkab
kirjeldust. Peremees vaatab nähtusele otsa, ehmub kuid siis võtab end kokku.
Kõnnib trepist üles ning heidab voodisse. Mis iganes see oli, oligi see vaid
halb painaja mis on ilmselt ajutine. Ometi polnud tegu enam mitte Jaagu näoga,
vaid vara lahkunud Kerli omaga.
Jaak on
teki endale peale tõmmanud ning üritab nüüd uinuda, kuid mõne aja pärast kuuleb
ta samme mis tulevad trepist üles. Tip-tap, tip-tap...magamistoa uks avaneb
ning sisse astub sula selge Kerli. Neiu on nii ehtne, kuid Jaak keerab külge
ning suleb silmad. Mõnda aega kestab vaikus kuid siis taas silmad avades näeb
ta Kerlit toolil istumas, tool see asub akna all. Neiu vaatab aknast välja kuid
pöörab siis pea Jaagu poole ning jõllitab teda. Samuti ei tee noor mees sellest lugu ning keerab endiselt
voodis lamades teise külje, tõmmates teki ääre silmadega paralleeli.
Nüüd on tekkinud Jaagul tõsine hirm, sel hetkel arvab Jaak,
et ta läheb hulluks. Teda valdab hirmus külm, mis teda juba viimased pool tundi
kimbutanud oli. Aga nüüd on tal äkki niisugused külmavärinad, et hambad
hakkavad suus logisema, ja temas tardub kõik. Endiselt istub Kerli seal akna
all paikneval toolil, nüüd juba kiigub sellega. Neiu pilk on kaame ja ta huuled
tõmblevad tugevasti.
Jaak ei julge rohkem akna
poole vaadata, sest ta tunneb et Kerli kuju temaga ühes ruumis pesitsemas. Mehe
mõistus tumeneb ja see tekkinud olukord kestab juba 40 minutit. Lõpuks otsustab
nooruk istukile tõusta ja vaadata Kerlit, kes endiselt akna all istub. Neiu kes
aknast välja vaatab pöörab järjekordselt pea Jaagu poole...kuid see pole enam
nägu, vaid hoopis luukere. Kahtlaselt lumivalge, külm ja haiglane, suurte
mustade silmade ning ilma ninata. Juuksed on muutunud ühtäkki punasteks, nagu
Kerli elusast peast vahepeal kanda armastas. Tõuseb siis teine püsti ning astub
sammu Jaagu voodile lähemale.
***
Vaikitud
päevad
Vaikselt
läevad,
Surnud
üleval
Süüd
siin näevad
Fotod: Maria Rannala.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar