RIIGI KULUTUSTE OPTIMEERIMINE - Leo Vallner

Virumaa.

Foto: Neeme Sihv

Riigi kulutuste optimeerimine

Leo Vallner, hüdrogeoloogiadoktor, TTÜ Geoloogia Instituudi juhtivinsener

4433267, 55611326, leo.vallner@ttu.ee

Viimastel aastatel on avalikkuse ette jõudnud rida riigiorganite algatatud ja toetatud hiiglaslikke raharaiskamisi. Estonian Air’i pankrot läheb maksma arvatavasti 120 miljonit eurot, Utah põlevkivikaevandus 50 miljonit ja Auvere elektrijaama eest tuleb korstnasse kirjutada vähemalt 500 miljonit. Ees ootab rohkesti üle miljardi nõudev Rail Baltic, mis peale otsese kulukuse võib elukeskkonda ja -korraldust ka lausa lõhkuda (T. Kiho, Maaleht, 3. dets. 2015; K. Tarand, Sirp, 18. dets. 2015). Kiirraudteed ähvardab sõitjate puuduse ja vähese kaubaliikluse tõttu Eesti Õhu saatus.

Mainitud projektide käivitamise ja realiseerimise skeem on olnud üsna üheülbaline. Kõigepealt genereerib teatav riigiasutuste siseinfot valdav isikute grupp omale kasuliku äriplaani, mida hakkavad propageerima sobivad ministeeriumiametnikud. Minister saadakse nõusse ja tema käskkirja alusel asuvad tegutsema ideed läbi suruvad komisjonid. Vajaliku toetusdokumentatsiooni tootmiseks palgatakse mitmesuguseid audiitori- ja projekteerimisettevõtteid ning keskkonnaseisundi hindajaid. Need peaksid põhimõtteliselt olema erapooletud, kuid äriloogikale alludes (kes maksab – selle muusika) kombineerivad nad tellija ootustele vastavad otsused.

Sel kombel valitsusorganites legaliseerituna käivitub ettevõtmise rahastamine ja juhtivad asjaosalised saavad ülikõrgeid palku (näit. T. Taskila 30 tuhat eurot kuus jne), muudest tuludest rääkimata. Juhul, kui asi aja jooksul tervikuna ebaõnnestub, siis kaetakse tekkinud kulud maksumaksja arvel, mille juurde tuleb arvata ka raisatud välisabi. Materiaalse kahju ja riigi renomee rikkumise eest peaksid vastutama libaprojektide käivitamis- ja juhtimisotsustele allakirjutanud (näit. A. Ansip, J. Parts jt) ning neid volitanud erakonnad, kuid senini pole nad seda teinud. Siinjuures tuleb rõhutada, et valitsusasutuste poolt näiliselt tuulde lastud kümned ja sajad miljonid pole lihtsalt õhku haihtunud, vaid on välja makstud mõnede hoolikalt ettekavandatud firmade tegelikult tarbetute kulutuste katteks. Seega – kes kaotab ja kes teenib?

Kirjeldatud skeemitamise täiendavaks näiteks on EV Keskkonnaministeeriumi poolt 2003. a. algatatud ja tänini kureeritud Kohtla-Järve põlevkivijäätmete prügila korrastamise lugu. Rahvusvahelises teadusajakirjas Science of the Total Environment hiljuti avaldatud uurimus¹ tõestab (kättesaadav Google’st lisatud bibliokirje alusel), et prügila katmine oletatavalt vettpidava kihiga oli mõttetu. See, Eesti kõige kallim üksikobjektiga seotud keskkonnakaitse üritus koos kaasnenud prügilapõlengu kustutamisega, on praeguseks neelanud vähemalt 40 miljonit eurot².

Projekt realiseeriti ilma piisava teadusliku põhjenduseta hoolimata sellest, et Kohtla-Järve prügila savimattidega katmist ei pidanud vajalikuks Norra Kuningriigi Välisministeeriumi poolt välisabina rahastatud ja EV Keskkonnaministeeriumi koordineeritud Kirde-Eesti keskkonnaseisundi uuringud. Nendes osalesid aastatel 2002–2004 ja 2008–2011 Norra Geotehnika Instituut, Norra geoloogiateenistus, Tallinna Tehnikaülikool, Tartu Ülikool, Keemilise Füüsika ja Biofüüsika Instituut (Tallinn) ning Eesti Geoloogiakeskus. Projekti kangekaelne läbisurumine vastutavate ametnike poolt mainitud teadusuuringuid eirates  äratab kahtluse, et kogu ürituse tegelikuks eesmärgiks oli hiigelkasumi saamine mittevajalike tööde kattevarjus.

Eesti tõelist arengut taotlevad poliitilised rühmitused peaksid taotlema riiklikku auditit ja õiguskaitseorganite (prokuratuuri) uurimist, et kontrollida Kohtla-Järve põlevkivijäätmete prügila rekonstrueerimisega seotud finantsoperatsioone ja eriti mullatööde riigihanke korraldust. Norra Kuningriigi Eesti Saatkonda tuleks teavitada Norra finantsmehhanismi toel saadud uurimistulemuste ignoreerimisest keskkonnaministeeriumi poolt. Meie laiemale üldsusele senini praktiliselt tundmatu Euroopa Liidu kontrollikoda peaks analüüsima Kohtla-Järve prügila ohutustamise jaoks Eestile eraldatud finantsabi kasutamise sihipärasust. Nende aktsioonide eesmärgiks on korruptsiooni vähendamine ja läbipaistvuse suurendamine riiklikus asjaajamises. Loomulikult ei saa saamahimu ega bürokraatlikku hämamist kunagi täielikult kaotada, kuid ausad poliitikud peaksid kindlalt seisma usaldusväärsema Eesti eest. See on nende jaoks ka parim viis rahva poolehoiu võitmiseks. Ajuti kuulduv arvamus – püüda ju võiks, aga midagi ei muutu – ongi vesi korruptantide veskile.

Kohtla-Järve afäärist puudutatuna tundvad isikud või instantsid hakkavad end kindlasti kaitsma väites, et mainitud kriitiline artikkel¹ pole vaatlusandmetega piisavalt põhjendatud ega kujuta endast tõsiselt võetavat teaduslikku uuringut.  Kindlasti katsuvad nad näidata, et just need hinnangud trükis avaldamata aruannetes, millest lähtudes prügila kaeti savimattidega, on kõige õigemad. Sel puhul võiks silmas pidada, et L. Vallneri, O. Gavrilova (TTÜ ökoloogiadoktor) ja R. Vilu (TTÜ keemiaprofessor) käsitletav uurimus on eelnevate retsensioonide alusel avaldatud maailma ühe mainekaima teaduskirjastuse Elsevier teadusajakirjas. Hea akadeemilise tava järgi on säärase uurimuse kummutamiseks tarvis avaldada oponeeriv artikkel samasuguse kaaluga eelretsenseeritavas teadusväljaandes. Ainuüksi mõne ministeeriumiametniku või isegi teaduskraadi kandja eriarvamusest ei piisa.

USA organisatsioon Atlas of Science tegi äsja ettepaneku koostada Kohtla-Järve prügila artikli populaarne lühiülevaade selle kandmiseks maailma teadussaavutuste loendisse. Kindlasti võetakse ettepanek vastu ja Eesti läheb maailma teadussaavutuste atlasesse keskkonna-tölpluse kriitikaga.

Kohtla-Järve prügila rekonstrueerimine on lausa õpikuline näide selle kohta, mis võib maksta EV riigiametnike ebapädevusest johtuv  teadusuuringute ignoreerimine. Teiselt poolt osutab kujunenud olukord ka teadus- ja hariduspoliitika puudustele, mille tõttu ei toetata vajalikul määral otseselt Eesti arengut ja keskkonnaheaolu kindlustavaid teadussuundi (R. Stern, Sirp, 18. dets. 2015). Olemasolevaid nappe ressursse kasutatakse ebaotstarbekelt. Nii näiteks on Riigikontrolli hinnangul² (lk 51) Kohtla-Järve prügila katmise eeluuringutele läinud 1030509 eurot „sisuliselt maha visatud raha“, ent kaasaegsel teadustasemel artikli avaldamiseks¹ kulutati vaid mõni tuhat eurot. Kallutatuse ja võhikluse vältimiseks tuleks edaspidi riiklikul tasandil aktsepteerida vaid teadusasutuste (ülikoolide) poolt antud ja retsenseeritud keskonnaseisundi hinnanguid.

¹  Vallner L., Gavrilova O. & Vilu R. 2015. Environmental risks and problems of the optimal management of an oil shale semi-coke and ash landfill in Kohtla-Järve, Estonia. Science of the Total Environment 524–525 (2015) 400–415.

² Riigi tegevus põlevkivi kaevandamis- ja töötlemisjäätmete käitlemise korraldamisel. Riigikontrolli aruanne Riigikogule, Tallinn, 29. mai 2015. Auditiaruanne 2-1.7/15/70073/16-2.