teisipäev, 17. november 2015

ELUÕHTU - Eedi Villem.

Foto: Neeme Sihv


ELUÕHTU.


Kui Eve Kivi rääkis kord oma noorpõlve armastusest, Dean Reed`ist, siis see on asi, mida ma unustada ei suuda. Miks? Kas ainult sellepärast, et meil kõigi oma lapsepõlvearmastus, õigemini ehk lausa armastused? Lapsepõlv on ju ilus aeg! Vähemalt enamasti on nii! Mulle meeldib Dean Reed. Meeldis juba algusest peale, kui sai tema mõningaid lugusid kuulata vanal heal grammofonil või siis õigemini radioolal. "Rigonda" või mis iganes tolle nimi oli. Mul see plaat siiani alles. Muidugi, kuulasin teisigi lauljaid ja ei häbene tunnistada, lausa kirjutasin laulusõnu laulikusse. Mitte salmikusse, see oli teine asi. Mis sest, et laulmisega on mul eluaeg olnud kurvad lood. Ei saaks mina kellegi akna all serenaadi laulda. Ehk vaid siis, kui tahaks terve küla rahva üles ajada või kui peaks harjutama tuletõrjesireeni osatäitmist külateatri etenduses. Nii et jätan laulmise teistele, neile, kes seda oskavad.
Mida ma aga ise olen õppinud oma 47-ndaks eluaastaks? Ja kas see on siis juba iga, mis eelneb eluõhtule? Millal üldse on selline aeg käes? Siis kui oled tudisev vanake? Või varem? Või ei mängi tudisemine mingit rolli?

Aga jah, see "vilosohveerimine" polnudki mu mõte, kui tahtsin järsku oma esimese kirjandusliku shedöövri kirja panna! No sellesama, siin ja praegu, millest juba esimesed read ongi paberil. Või õigemini, paber oli ees siis, kui noor olin. Nüüd on ees arvuti. Millest ammustel aegadel unistadagi ei osanud. Kunagi sain endale vana kirjutusmasina. Äkki lausa "Jantar" nimeks ehk merevaik. Või eksin ma jälle? Polegi vast oluline. Oluline oli see, et oli ammu tahtmine kirjutada. Aga ei osanud. Ja ega oska vist praegugi, aga ikka tahaks ju proovida! Ning miks mitte proovida, kui võib paberi kirjutusmasina vahelt väljavõtmise asemel vajutada vaid korra deliit ja....ongi kõik! Kui ei meeldi. Palju lihtsam kui elus! Elu nii kergelt ei deliidi. Kuigi vahel nii mõndagi asja tahaks kustutada. Mitte ainult enda, vaid ka kellegi teise mälust. Ei saa. Ja ehk ei peagi, sest siis ununeksid ju vead. Vead, millest õppida. Õppida mõistma. Hoidma. Hoolima. Et oskaks mõista, mida tähendavad need kõige ilusamad hetked. Mis annavad jõudu elada, ka siis, kui on väga raske!

Mis ma pidin aga tegema siis, kui lapsepõlves pioneerilaagris tutvusin imekauni tumedapäise, õrna ja saleda tüdrukuga ja pärast ei suutnud teda unustada!? Kui muidugi aus olla, siis ega ma ju unustada tahtnudki. Seega ka ei püüdnud. Kuna ei saanud sõnumit saata ega ka mitte reidis või feisbukis kirjutada, pidin lippama postkontorisse. Sel lihtsal põhjusel, et ei olnud mingit reiti ega feisbukki, oli hoopis postkontor ja kirjapaber ja margid. "Potshta SSSR" oli see, mis aitas hädast välja. Südamehäda pole ju naljaasi! Ja nii kirjutasingi kirja. Rohkem kui ühe. Ja ikka sain vastused ka. Neid oodata oli tänu pea nädalasele ajale ju lausa valusmagus. Sest valu oligi magus. Armastusevalu! Nüüd vist ei kujutaks ettegi, et peaks vastust nädala ootama, nagu tollal, kuni see sovetiaegne tigupost kirjavastuse tõi. Postkast oli mu tõeline sõber. Vahel ehk ka vaenlane, kui kiri natuke kauem viibis või vähemalt tundus hirmkaua viibivat. Kas tänapäeval ka niisuguse kärsitusega oodatakse telefonisõnumit? Küllap vist jah, kuigi ajad ja inimesed on vägagi muutunud.

Enim meenutan aga oma rongisõite. Ristilt Tallinna. Niisama, kui vahel ema andis 3 rubla ja linna ennast "tuulutama" sõitsin. Ega ju poisikesel polnudki põhjust linna tükkida, liiga maakas olin selleks. Linnas oli huvitav ikkagi. Kasvõi kommivalik oli parem! Või ostsid 10 kopika eest tomati- või viinamarjamahla. sellest uhkest "klaastuutust"! Maitses kui parim asi ilmas! Noh, ütleme nii, et musi oli magusam, aga ega need nii kiiresti ei tulnudki. Kuigi üks põhjus oli, et olingi seesama maakas. Ja olen maakaks jäänud siiani, kuigi nüüd väikelinnas elan. Ja rongiga sõidan nüüdki vahel Rongis oli siis hea. Parem kui praegu. Mida rongis tegid, selle valisid ju ikka ise. Olin suur lugeja, aga hea oli ka teistmoodi. Kui kotist "Saladusliku saare" välja võtsin, siis üle selle oli hea ka tüdrukuid piiluda. Oli midagi sellist, mida nüüd enam ei ole. Vastupilke. Mitte ei vaadatud ringi, sinust üle ja läbi. Nüüd nagu enam ei tohikski vaadata. Sest võid kohe ahistussüüdistuse saada! Tollal nii mõnigi kord pööras keegi häbelikult pilgu ära, vahel olin see ma muidugi ise. Kuum tulijutt läbi ihu kihutamas. Ikka hinges kripeldamas lootus tutvuda. Kuidas sa ikka jätad lootmata, kui naeratused võisid olla nii pimestavalt ilusad! Selliseid armsaid hetki nüüd enam rongis ei näe. Sest me oleme muutunud, nagu rongidki. Mis sest, et need nüüd paremad ja uhkemad. Ja mis sa seal näed, kui isegi istmed ei võimaldagi midagi näha. Ega kedagi. Heal juhul ehk vastasistujat. Kelleks võib olla hoopis mõni vanamemm. Mine tea, tegelikult võib see vanamemmgi meenutada oma noorusaja rongisõite. Annaks jumal, et ei oleks meenutusi sõidust kaugele külmale maale. Nagu oli mu vanaisal. Kes jäigi sinna Kolõma külma mulda. Nagu nüüd jäävad paljud võõrsile mulda, sest elu on meil hoolimata kiidulauludest tegelikult vägagi raske. Raha jätkub enamusel, aga mitte kõigil, äraelamiseks. Mitte enam oma kodu loomiseks. Minu maakodu on mul siiani hinges. Mis sest, et järgi sellest vaid mälestus. Jäi tühjaks, kui vanaema uude elukohta kolis. Siis, kui vanaisa enam tagasi ei tulnud. Suur tüdruk, mu ema, kaasas, läksid nemadki rongiga...

Ja nii ma sageli rongis mõtisklesin. Külmast maast mõistsin siis ju väga vähe, ega sellest eriti räägitudki. Kuigi vanaema kunagi ütles, vist ise hiljem oma sõnu kahetsedes, et Sipelga-Ants oli armukadedusest, et vanaema teise valis, kuskil midagi koputanud. Nüüd mõistan, et see ei tähendanud uksele koputamist vaid midagi hoopis halvemat. Küllap seda tundis me krantski, mu lapsepõlve igapäevane kaaslane looduses ja küla vahel. Ei hakanud ta kunagi sallima seda va Sipelga-Antsu. Küllap on tõsi see, et koerad tunnevad headuse ära. Ja see Ants oma õela, kõvera irvega, mu vanematest sinna külla maha jäigi. Üksikuna ja joodikuna...

Ohjah, ikka kaldun ma kõrvale sellest, kuidas rongisõit oli mu ilus aeg. Kõik need nooruspõlve suurimad armastused olid seotud kõige muu hulgas ka rongidega. Armastades siis tüdrukuid, möödalibisevat maastikku või lihtsalt mürisevaid ronge. Nende puupinkide tunne on siiani sisimas. Oli ka siis kui linnasõit ei olnud enam niisama sõit. Vaid kohtuma oma laagriarmastusega. Need kohtumised jätsid hinge sellise jälje, et sellest pole ma siiani lahti saanud. Elu tõi vahepeal kaasa nii rõõme kui pettumusi, ebaõnnestunud kooselusid kui valusaid lahkuminekuid. Mis kõige kurvem, ka laagriarmastusega läksid teed lahku. Ju ma ei osanud olla see, keda ta vajas. Aga oli see saatus, et ka tema ei leidnud pikka aega seda kõige hoolivamat, kõige mõistvamat?

Nüüd ma tahaksin, et pea 30 aastat peale seda esimest, suurimat, ilusaimat lapsepõlvearmastust, saaksime teineteist taas leidnuna, koos kuulata Apelsini "Armurõõmu" ning kulgeda eluõhtu poole. Kahekesi loojangusse minnes.  Vaikides. sest ega kõike ei peagi enam sõnadega väljendama. Tunne, et kõrval olla on hea, on piisav. Oleme ju taas koos! Koos. Nagu laulis ka Dean Reed. Together.....

Kahetsen vaid, et oma päevikud ära hävitasin. Nii saanuks ehk koos lugedagi neid naiivse noore poisi kirjutisi. Sellest esimesest armastusest, mis mind, kõige õnnelikumat inimest täna lausa pisarat vahel silma tooma sunnib. Aga mehed ju nutta ei tohiks. Need pisarad mingil hetkel on siiski ehk andestatavad. Ehk on ka hea  lugeja sellega nõus? Või hoopis leiad Sa, hea lugeja, mingi sarnasuse oma nooruspõlvega?


Eedi Villem.
2015.

MAAILMA PARANDAMINE ALGAB KOHVIST - Margit-Mariann Koppel.





Maailma parandamine algab kohvist

Tekst: Margit-Mariann Koppel


Otsekui maiana sündinuna ei saa ma päeva alustatud ilma kuuma sõõmu tassi hõrgu oivalise Suursuguseta - kohvita. Tänavusel kahekümnendal Maailmaküla Festivalil Helsingis, mille geograafiline tulipunkt oli justnimelt Aafrikal ja Aasial saime kogeda taaskord, et maailma muutmise lähe on peidus meis endis. Hiljaaegu juhtus mulle pihku Kurt Singeri raamat kodanikujulgusest, mis muuhulgas kätkeb õpetussõnu sellest, kuidas õppida tõhusalt sekkuma? Maailmaküla Festivali keskne temaatika oli arengukoostöö. Guineast pärit grioodi muusik, kora-rokkar Ba Cissoko, loonuna silla Lääne-Aafrika modernse muusika ja muusikatraditsioonide vahele, kasvanuna üles mandingode pärimuslugude keskel ning keda pühendas rahvapilli saladustesse onu, kõneles sellest, kuidas ta õpetab kora muusika kaudu lapsi, kellest 80% koolis ei käi. Muusikal on arengukoostöös oluline roll nagu on seda kohvil. Iga toit on valik, nii on seda ka rüübe. Valikute kaudu saame kübena mõjutada paljusid asju nagu on seda ka vastutustundlik tootmine. Suur laev muudab kurssi väga aeglaselt, aga see ei ole võimatu missioon. Firma Gourmet Coffee, mis on õdus hubane kohvik Kadriorus Koidula tänavas ja Coffee People on ere näide, kuidas kohvi kaudu on võimalik parandada arenguriikide põlisrahvaste elukeskkonda paikselt. Nende siia importimine probleeme ei lahenda. Mõelgem, et kohv on olnud teine tooraine peale naftat, sarnaselt söega, börsikaup. Puudub ühenduslüli farmeriga, tootjad on anonüümsed. Farmer pole elus oma kohvi maitsnud. Parimal juhul saab ta juua Nescafe 3 in 1 kohvilõhnalist ja - maitselist jooki. Nagu söekaevur kühveldaks ta päev läbi sütt kottidesse ning lahkuks. Kas sooviksime osta veini, millesse on silostatud kõik maailma viinamarjasordid, mida turundatakse vastavalt brändiväärtusele, aga sisu on sama? Ilmselt mitte. Mina kohe kindlasti massinimene ei ole ja masstoodangut ei tarbi. Aga miskipärast rabame poeriiulilt masstootena kohvisilo, mõtlemata, et kohv on ühtlasi marjajook, kust see pärineb, kuidas see on toodetud, kes on tootja, millal istutatud, millal on kasvuperiood ja korje, kuidas korjatud, kuivatatud, röstitud, millised on maitseomadused. Ka kallis vein võib osutuda solgiks, samuti võib kallis kohv lõhnata jubedalt ja odav kohv mekkida ülihästi ja lõhnata aromaatselt. Vietnam on teine kohvikasvatusmaa maailmas, on`s keegi midagigi sellest kuulnud? Aus vastus, et ilmselt mitte.
Kolmas laine kohvimaailmas viib kokku kohvi tootjad ning ostjad. Kohv ei ole pelgalt bränd ega tooraine, vaid nagu veinide puhul kõneldakse, mis farmist on ta pärit, milliselt kasvukõrguselt, millisest kohvisordist ja palju muudki. Uudsed kohvivalmistamise viisid annavad kohvile aega ja ruumi õitsele puhkeda, tänu millele avaldub suur hulk maitseid. Gourmet Coffee ja Coffee People üks asutajaid, omanikke ning juhte kohvigurmaan hr. Annar Alas omab barista tunnistust, milletaolist tol hetkel kui ta selle pälvis oli vaid seitsmel inimesel maailmas. Baristade maailmameistrivõistlustel kohtunikuna sai ta tutvuneda valitud farmidega ning väga heade kohvidega, mis ei olnud siinmail kättesaadavad. Tänu Annar Alasile ning Heili Politanovile nüüd on ning esimest korda elus on näiteks põlisameeriklaste inga aponte hõim Kolumbias oma esmakordselt kasvatatud ja röstitud kvaliteetkohvi maitsta saanud. Sealseid farmereid õpetatakse harima ja kasvatama kõrgkvaliteetset puhast kohvi ning kohvi väärtustama. Murdes allasurutud rahvaste alaväärsustundest tulenevat mõtteviisi, et ei tihata isegi mõelda, et nad võiksid seda teha. Üks mustanahaline kirjutas mulle kord näoraamatus sõnumina, et ta ei julge isegi mõelda, et ta võiks laulda. Aga miks mitte?
Ajaloolasena on minus tubli annus kultuurantropoloogi ning kireks on just meie kaugemad sugulashõimud - põlisameeriklased. Inga aponte hõimu näol on tegu Peruu Andide kõrgmägedes elanud nomaadidest sõdalaste inkade järeltulijatega, kes vallutajate eest looduslikuks pelgupaigaks kujunenud alal suutis aastaga saavutada kohvikasvatuses nõutud kvaliteedi. Väga väikesele niššile keskendunud Coffee People`le sobib üksnes parim ja kui see ei ole pärl, siis saaki ei osteta. Seekord osteti aasta möödudes pärast seal käiku ära kogu saak, 10000 kg kohvi, makstes kolm korda üle börsihinna. Hõim on saanud mitmekordse raha. Praeguseks on Kolumbiast ära toodud 5 konteinerit, mõistlik on tuua laevaga üle mere korraga üks konteiner, see on 20000 kg kohvi.
Annar Alas eelistab otsekaubandust ja osta otse farmerilt. Ahel on otsekaubanduse puhul läbipaistev. Õiglane kaubandus ei ole börsiga seotuna olles oma eesmärke täitnud, farmer saab 20 senti üle börsihinna. Ja elukvaliteeti õiglane kaubandus seal sel moel ei paranda. Küll aga suudab seda muutust saavutada tasapisi, kuid kindlalt otsekaubandus. Ei ole vist vaja mainidagi, et inga aponte hõim, kellega viis nad kokku kohaliku kooperatiivi kohvientusiast, kes saagi kokku kogub, peab eestlasi oma päästjaiks ning on neile ka tänusõnad läkitanud. Koostöö plaanid on pikaajalised, luues kohapeal sellele põlisrahvahõimule Kolumbia Ecuadori piiril eeldab, et kolm päeva ei saja, et tee kannaks, võimalused hariduseks ja paljuks muuks, mis meile on tavapärane.
Mis teeb inga aponte hõimu kasvatatud kohvist gurmee joogi? Tegu on kõige lõunapoolseima kohvikasvatuspiirkonnaga Kolumbias, kus on tugevad kohvitraditsioonid. Erilised agroklimaatilised mõjurid seletavad Cafe de Nariňo kõige kompleksemaid maitseomadusi ja muudavad selle kohvihuviliste erilise tähelepanu objektiks. Need atribuudid on tingitud peamiselt taimede kasvukõrgusest kuni 2300 m ja mägede temperatuuridest, mis muudavad radikaalselt päeva ja öö jooksul. Kohvi kasvatus sellistel kõrgustel on elujõuline ainult siis kui taimed on väga lähedal ekvaatorile, sest sedasi on tagatud pidev päikesevalgus terve aasta jooksul. Taimed suudavad öised külmad üle elada tänu soojale õhule, mis tõuseb orgudest. Lisaks kannatavad taimed ära ka päevased ekstreemsed temperatuurid. Need taime ja marja arenguga seotud tingimused võimaldavad akumuleerida teatud hapetel ja suhkrutel, mis muudavad Café de Nariňo biokeemilised omadused erinevaks kõigist teistest kohvidest. Eritöötlusega kohv „Super Cherry“ on ka maitselt erakordne Kolumbia kohv. Maitses on domineeriv küpse põldmarja magusus ja õunane happesus. Kohv on tekstuurilt kreemjas ja maitselt võimas. Järelmaitse on pikk ja kreemine, tunda on õuna ja kuivatatud musta ploomi. Jahtudes tuleb välja kohvi tõeline mahlasus…..Samas kui seal kasvatatud klassikaline kõrgel 2150 üle merepinna kasvanud Arabica kohv Caturra töötlusviisiga on särava marjase maitsega. Täidlase tekstuuriga kohvis harmoneerub sügav punase veini hape ja on tunda küpse kirsi magusus. Järelmaitse on pikk ja jõuline. Tänaseks on see ala esimene Kolumbias, kel on Denominacion Oriegon õigus. Ka viimased Cup of Excellence`d Kolumbias on võidetud just Nariňo kohvide poolt. See on tunnustatud ja nõutud kaubamärk omaette. Ja rambivalgusesse on toodud farmer, kel pidev uudishimu uute avastuste vastu.
Mõnes mõttes on kohvikasvatus kunst, nõustub Annar Alas. Ega asjata nimeta end inga aponte hõimu istandus Kolumbias end kohvikunsti mõisaks. Sealne inga aponte hõimu nime kandev kohv on meemaigune, tunda on magusat kirssi ja kakaod. Kohvikasvatus on pikk ja kannatust nõudev tegevus. Kus tavadel on oluline roll. Üldiselt ei kasvatata kohvi kõrgemal kui 2000 meetrit üle merepinna, kuid söakamas farmerid teevad seda, istutavad teisi sorte, katsetavad ja saavutavad suurepäraseid tulemusi. Pärast viljaliha eemaldamist kääritatakse kohvi nagu viinamarja ja siin tulebki mängu loomingulisus. Kui taolisi farmereid ei oleks, siis kestaks kõik vanaviisi.

Ent Kolumbia pole maadest ainumas. Valikus on praegu kohv Hondurasest, Guatemalast, Kolumbiast, Etioopiast ja Keeniast. On olnud valikus ka teisi, nt. Mehhiko, Panama, Costa Rica, Paapua- Uus-Guinea, Indoneesia. Kuid fookuses on kolm riiki, kes on sõelale jäänud ning need on Kolumbia, Etioopia ja Guatemala. Peagi on sealt pärit kohvid saadaval Eesti jaekaubanduses.
Kui võrrelda Kolumbia kohvi selle joogi sünnimaa Etioopia kõrval asuva Keenia omaga, siis on oluline erakordne kasvukõrgus, 2500 meetrit üle merepinna, mis teeb ka korje rängaks, sest tuleb turnida köitel rippudes mäenõlvadel. See vähendab saagikust, oad on pisemad, kuid sealt pärit kohvid on maitseküllaseimad, dessertkohvid. Aroomitugevus on suurim, tunda on arooniat, ploomi. Keenia kohvid on maailma kalleimad. Coffee People Keenia kohvi millegagi kokku ei sega, sest milleks hüva kraami solkida.
Kes hindab või soovib tundma õppida kuivi veine, sellele sobib kohvi hällist pärit Etioopia kohv, mis on tee sarnane, jasmiinine, peen, hõrk, tsitruselise happesusega. Samuti maailma kallimaid. Tõeline gurmaani kohv. Annar Alas võrdleb Etioopia kohvi veiniga Pinot Noir.
Kui mõelda, et ühest kilost saab 100 tassi kohvi ning kohvikilo maksab 27 eurot, mis teeb tassi hinnaks 27 senti, siis väikest luksust head kohvisõõmu vajame tass või kaks iga päev ning võiksime seda endale lubada, teades, et iga ostuga muudame maailma paremaks. Elus on tähtis koht pisiasjadel. Coffee People poe on üles leidnud paljud kohalikud pensionärid, kes palju endale lubada ei saa, küll aga hindavad tassikest puhast head kvaliteetset kohvi. Me ei ole üksnes need, mida sööme, vaid mida me joome. See on meist igaühe valikuküsimus.