Luuletust teha saab kõigest –
inimestest, asjadest, elust.
Vahest piisab vaid kuuldud hõikest
või põrandal lebavast lelust.
Minu jaoks pole siin reeglit,
kuidas sõnu või ridasid seada.
Nii nagu enamus kasutab peeglit,
annab luule autori hingeseisundist teada.
***
Iga unistus kord reaalsuseks võiks saada. Olgu imepisikene see või hiigelsuur. Iga lind ja loom peaks vabadusse naasma, Kelle koduks mõnda aega olnud raudne puur. Nii ka inimestega, kes vangis praegu. Ma usun küll, nad südames on head. Nad mõelnud, meenutanud on möödunud aegu Ja aru saanud, kellel kus said tehtud vead. Kui ühel päeval taas vabadeks nad saavad Ja koju jõuavad... Kas oodatakse neid? Kas paranenud on ka lähedaste haavad? Kas enam tahetakse käia käidud teid?
***
Puudel punavad pihlad,
on jahedamaks muutunud tuul.
Nüüd tihti sajab vihma
ning lehti langetavad puud.
Linnud parve kogunevad,
Neid ees ootab teekond pikk.
Taas tulevad kui saabub kevad-
on kindel ja selge neil siht.
Ma jalutan üksi pargiteel,
kus kirevaid vahtralehti.
Neid vaatan ja mõtlen õhtueel,
miks taas mulle haiget tehti.
Kas tõesti ei oska ma tunda ära
õnne, mis hõljub mu lähedal?
Pole ammu mu silmis tema sära
ja miskipärast ta eest lähen ära ma.
Eks ole osake loodusest minagi,
kes õitsele kevadel puhkeb.
Ja nüüd, sügise saabudes tunnen, et varsti
süda valust ja murest mul lõhkeb.
Ei ole õieti hinnata mind osanud see mees.
Olen suurem väärtus kui ta arvab.
Nüüd peagi lahku lähevad me teed
Seda tajun ette ma, mitte ei arva.
Raske südamega tunnistama pean-
tunded tõelised tõrjusin tagasi ma.
Kuid ma ei kurda, sest kindlalt tean-
oli õppetund elult eneselt see taas.
Ehk ootab pea seegi aeg mind ees,
mil õpin tõelist õnne ma tundma.
Siis südamesse vargsi poeb õige mees
ja mul on tunne, et näen ilusat und ma.
***
Miks tahta asju, mida tahta ei tohiks ja mõelda mõtteid, mis valu hinge vaid toob? Kuid keelatud vili on alati magus... Eks paistab, mis tulevik toob.
***
Kurb kui vähe on vahest vaja, et teistele haiget teha. Kõige hullem kui ise ollakse rahul, et teisele enam rõõm hinge ei mahu. Haiget saab teha nii vaimselt kui füüsiliselt. See teine variant on hullem. Sinikad, katkised luud- need paranevad peatselt, aga valusad sõnad, mida kallilt inimeselt kuuled...
***
Meil kummalgi on oma maailm, kuid miski meid siiski seob. Ja ma tean, et haiget saaksin kui see side me vahelt kaoks. Oleme aastaid läbi käinud, tundnud nii tõuse kui mõõne Ja palju koos me näinud, koos nutnud, koos tundnud rõõme. Kasvasime korraga nii kokku kui lahku Mõista seda kuis tahad Kuid tea, ma millegi ees ei kohku Sinu jaoks olemas- nii heas kui pahas
***
Kas ma ei taha aru saada või lihtsalt ei saagi ma aru, miks talve saabudes pahuraks ja uniseks muutun ma kui karu? Kevade saabudes õnnelik olen- lumi sulab, pea rohetab kõik. Metsa all tärkamas sinililled, kuulda lindude rõõmus hõik. Suvel saab rannas joosta paljajalu. Energiat mul siis on küllaga. Kuna ka ööd on soojad, lõkke ääres võin hommikuni istuda oma kalliga. Sügisel looduse värve ma naudin. On parim kunstnik see aastaaeg. Metsas seeni otsimas käin või marjul. Lastega lehesõda pidades kostub mu naer. Kuid siis tuleb talv, ma energiast tühi. Ka jõulude ajal õiget jõulutunnet ei ole. Kes ütleks, mida tegema pean, et aru saada, talvel loodus puhkab, on ka ilus. Talv pole kole!
***
Kui oleme sattunud eksiteele ja see tuleb liiga hilja meelde.... Kui enam ei anna midagi teha pole nõustamas, toetamas kedagi näha... Kui lootust enam pole ja kurgus vaid nutt on minul sulle siiski veel üks jutt... Ära anna veel alla, kõik kadunud pole mina alati sinu jaoks olemas olen... Koos otsima hakkame lahendust ja kasutame akent kui ei näe ust... Pole miski nii hull, et hullem olla ei saaks mul luba vaid seda sulle tõestada...
***
Kertrud Juht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar