pühapäev, 18. oktoober 2015

LUULETUSED - Maiki Meerbach





LUULETUSED - Maiki Meerbach




Halli pilve varjust kostab kajakate kisa


Raagus kase okstel kössis harakate paar


Vihmund maa on läbimärg, kuid sajab järjest lisa


Troostitu on kõdunevast ilust kaetud maa




****************************



Tänapäevane.



Eilne päev jäi selja taha, homne polnud aland veel

Seisin sinu akna taga, kardinaid ei olnud ees

Seisin pimedas ja külmas, vihma järjest sabistas

Vahtra ladvas minu kohal miski okstes rabistas


Seisin pimedas ja külmas, surusin end vastu puud

Hoidsin kinni sest kui sinust, enam polnud teha muud

Lootsin, et su tuppa mahun, südamesse samuti

Lootsin kõike sulle anda, ära läksid ometi


Ütlesid, et hoolid minust, et mind väga armastad

Aga siiski justkui õde, mitte nagu kallimat

Seisin pimedas ja külmas, kartsin tuppa vaadata

Kartsin väga, et seal keegi, keda õrnalt puudutad


Põsed olid vihmast märjad, märjad ehk ka pisaraist

Tahtsin korraks sind vaid näha ja siis minna sedamaid

Piilusin su aknast sisse, kardinaid ei olnud ees

Sinu kaisus voodis lebas õndsa näoga teine mees…


************************************


Igatsus.



Võib olla siis,

kui lilled õitsevad

võib olla hoopis

lehelangemise aegu

ma jõuan lõpuks sinuni,
sina lihtsalt oota.

Sest ma ju isegi ei tea
 veel täpselt, millal jõuan


    Su poole tulles olen  

Parasjagu seismas sillal

Kus kerge eksida

Ja sootuks hukkuda


See kõrge lend
Võib vabalt jääda viimaseks
Ja sind siis ehk ei näegi
Ma enam seismas
Ja mind ootamas
Ja ulatamas mulle

Kui vaid soovin
Sa iseennast
Ja sõnadeta tajuda


   Et hoolid

    just sellena

Kes olen hetkel



Või olin enne

Kui ma läksin
Või kelleks muutuda
Ma võisin sellel teel
Ma ammu lubasin
Et tulen

Niipea kuid vist ei jõua
Maad tulemiseks palju
Ja sillast vaja üle ronida
Sel käsipuid ei ole
Need ammu murdunud

Ei suuda kiirelt astuda
See võtab aega
Võib olla jõuan
Lehelangemise aegu
Või ühes lumega
No siiski vast

Veel enne kevadet
Ma tulen kindlasti
Sa veidi oota veel
Kõik võtab aega
 



**********************************

Vaikne kena külakene.



Laulda omal viisil


Mõni tõstis kisa ja mõni oli vait


Mõni arvas, et siin pole mingi õige paik



Mõni ütles toidulgi siin puudub õige maik


Mõni leidis enda kõrvalt mingi vänge leha



Mõni tahtis kõiki asju omamoodi teha


Mõni mõtles, et tal endal puudub õige vaist



Mõni aga uskuda ei suutnud ühtki teist


Mõni vaikselt tukkus ja lihtsalt uneles,



Mõni endast ainult ülivõrdes kõneles


Mõni laskis jalga kõige selle eest



Mõni väsis ära liiga raskest teest


Mina vaatan hämmeldunult, olles täitsa vait



Sest kõige selle keskel on minu kodupaik.


*****************************************



SÜGISENE


 Hallid ja igavad pilved

hallid ja porised teed

Üksikul puul kössis vares

Voolamas sogased veed



Vaevab ja surub ja rusub

pole ei päikest, ei tuult

Kaotanud homsesse usu

viimnegi leht langes puult



Tulen hallina minagi eilsest

Ja hallina homsesse läen

Kõik tunded on jahtunud leigeks

Ja värve ja sära ei näe



Tulin ja olen ja lähen

hallina hallide seas

Valgust ja soojust jäi väheks

hallide aegade reas


******************************************

Autori loata ei tohi teoseid avaldada ega levitada!
(See ei ehti lingi jagamise kohta Facebookis).
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar