KOHALIK RAIVO - Luuletused.

 

Foto: Neeme Sihv

Kaunim lill

Kaunis on maailm

Ja kaunis on päike

kõrgelt kõike jälgib

Jumalasilm

kelle ees on inimene ...

nii väetike ja väike

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

kas ei kaunista maailma

kauneim lill

tuues sära meile kõigile silma

kui muusikat kõrvadesse pill

.....................................

Kaunim lill

Kui keegi on nii ilus,et lausa pimestab

Ja see,kes pimestab,oled sina

Siis ära üldsegi eriti imesta

Et üks pimedaks jääja olen mina

Sa oled kui päike kesk pimedat ööd

Kui elust pakatav oaas keset kõrbe

Kui õitsev lilleaas keset külma talve

Kui kuldkalake kesk halli parve

Kuid mina pole see kes ütleb neid sõnu

Vaid see kes kunagi su mõistuse viib ära

neist sõnadest kui muusikast tunne mõnu

Ja kui see õige Sul neid ütleb,siis tõeliselt sära

Mina olen sinu jaoks kui merekohin

Kui jalutama satud mereranda

Tuulte ,lainete keeles siis küsin: kas tohin

Kõike kaunist,mis suudan , sulle edasi anda

Sa oled kui lill ja mina see päike

Kes anda püüab sooja,et Sa avada saaks õisi

Kuigi maailm on nii suur ja üks lilleke nii väike

Tahaks hoida vaid Sind, kuid nii soojendan ka teisi

Kui kingituse saad,millel väärtuslik hind

Siis õnn pole see,mille hinnaks on vaid raha

Kui kaunid sõnad kordki elus rõõmustand Sind

Siis paremat kingitust üldse saada Sa ei taha

Sa kaunista ikka me keskset maailma

Kui kevadist aasa ,säravaim lill

Kutsu ikka sära sa vaataja silma

Sest ilust ei saa kunagi kellelgi küll

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

Potilill

Kui kõrvu paitab muusika,mida meieni toob pill

seda kuulata võime,mitte näha

nii kord mu meeled vallutas üks potilill

ja ma ei saanud sinna midagi teha

Ta ei olnud kaunis nagu seda on roos

vaid miski jõud mind tõmbas sinna poole

kuid kui see lill ja mina olime kahekesi koos

sai algus jälle kaunile loole

Kui seisin seal kõrval ja nautisin ilu

mis kui kõikjale valgus mu ihus

tundsin teise värvi kui saand oleks elu

kasteveetilk teemandina pärlendas pihus

Kõik tähtsusetu ümberringi kauniks muutus

põhjus selleks oli niivõrd väike

lill kui sõrme vastu puutus-

-justkui pilve tagant välja tulnuks päike

Tundus,et õnneks pole enamat vaja

kui kordki saaks päevas lille näha

samas hämmastus mind valdas kogu aja-

-mis võib elu õnnelikuks teha?!

Kuid lill kasvas poti mõõtmetest välja

ja peale vee vajas soojemat loodust

kuid mulle ei teind see sugugi nalja

kui unelmate lill tundis millestki puudust

Nii paningi lille kord pilve peale

mis otse suundus lõuna poole

vaid mälestustes ruumi jäi paljule heale…..

KUID  õhtu pimedus lõpu--tegi sellele loole…..

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

Kaktus

On olemas üks lill

millel harva märkad õisi

üks päev aastas leiab tal neid küll

kuid mehed eelistavad lilli teisi

Kui peale pidulikku aktust

kus palju rahvast viibib koos

ei keegi kellelegi kingi kaktust

vaid üle kõige kink on roos

Kuid ikkagi ta nimi on lill ?

kesk õitsvat lillemerd

sada okast kaunistuseks tal

ettevaatamatu võib näha verd

Ta lausa justkui okaskera

turris keset lilli teisi

kuis hirmutada tahaks ära

lillelembelisi naisi

Roosil okas justkui õie kaitseks

kaktus õisi näitab haruharva

neil kui oleks erinevad maitsed

õites olla kaktusel on vastukarva

On vahel inimenegi kui kaktus

sa soovid õrnalt teda kohelda

kostab vastus okkaline: “Vaat kus!”

on raske nõndamoodi suhelda

On siiski elus mehi ,naisi

kes kaktust tahavad rohkem kui roosi

kuigi lilli on palju ilusamaid teisi

on üllatus kust keegi leiab ,õnnedoosi

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

Kaks tulekildu

Kaks tulekildu taevast kukkus

Päris lähestikku teineteisele

Maapinnale,mis vaikselt tukkus

Üks kild lõi kiirelt lõkkele

Leek kasvas aina suuremaks

Sai hoogu tulelõõm

Kõik ümberringi muutus soojemaks—

Nagu hinge oleks täitnud rõõm

Aga teine lõke justkui puhkas

Nagu oleks kogund jõudu

Tasakesi vaikselt ohkas

Nägi teise tule lõõmas õudu

Kuid samal ajal suurem lõke

Ei teadnud,mis on vinduv pird

Ei peatand teda ükski tõke

Ta kuumas nagu kasvav kirg

Nii süütaski pea teise lõkke

Mis kui unest äkki ärkas

Kui oleks sattunud nüüd jõkke

Poleks kustund tuli mis kui kirest tärkas

Ja põleski kaks lõket siis

Leegiga,mis kasvas üha

Sai sellest lähenemisviis

Mis suutis kahest ühe teha

Nii põles viimaks üks suur tuli

Ei olnud enam lõõma kahte

Kõik üheks saanud oli

Ühendanud kahe kire tahte

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

Kaks hinge

On ilus kui elus kohtad seda

et kellelgi kaunis hing kuid kõrk

temas varjul on saladuslik süda

mis kaitsta end püüab sest on nõrk.

Ta peidab end kõrkuse taha

jääb mulje justkui oleks ta kalk

ta hinge sisse pole näha

seal varjul kui nõiutud malk.

See kurb- ülekohtune on siiski

kui igapäevasusse mattub hellust ihkav

on põletav ta südames viimne piiskki

tal hinges tühjus, kurb-õhkav.

Kord kohtab teda teine hing

kes elanud on samamoodi

kellel kaunis tutvus on kõrgem hind

tal hingesäng ei ole voodi.

Siis vestlevad nad omavahel

ja tunnevad end teises ära

see õnnehetk on nüüd neil kahel

ja ellu toond kui päikesesära.

Ja siis nad veedavad koos aega

on kõik nii ilus, meeldiv, kena

siis tuleb aeg neil öelda:”head aega”

läheb saatus nii,et nad ei kohtu enam….

Mängis veetlevus nüüd elus vingerpussi

sai saatuslikuks mõlemil üks hinge omadus

see jälle kõrkus- mis ajas suhted vussi

või kõrge moraali irvitav edevus.

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

Inimhing

Kui sa kõnnid mööda aasa

mis servast servani täis ilu

saad sooja tunde südamesse kaasa

mis kaunistab su halli elu

Kui sa lähed lillepoodi

siis mõistad — oma silmaga seal näed

sinna loomulikku-kaunist toodi

mida valmistada ei või inimkäed

Kui kõnnid inimeste seas

inimmassist leia kild see väike

kes ajaks segi sinu selge pea

ja hinge soojendaks kui kevadpäike

Kui palehigis teed sa oma tööd

nõnda rabeldes kaob kogu päev

siis vahel ootad päästvat ööd

mil unelmatest und sa näed

Mis on unelmate paradiis?

mis on see — kõige kaunim elus?

saad unenäost sa selgust siis

see on inimene! — hingelt,välimuselt ilus

Kui looduses on kõik nii selge

selle ilu määrata võib silm….

kuid inimhing võib olla tume — helge

see etteaimamatu nagu kevadilm

Et kordki elus jõuaks kätte tund

mil täitunud unelma on kinkind saatus

peame leidma selle,millest hing näeb und

või kogu elu täidab ainult lootus

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

Iluvarakamber

Kord uitasin ma looduses, üksi tahtsin olla

kui eemalt pilku püüdis kaunis paik

seal ojakene sillerdas, kaljult langes alla

uueks sängiks tal sai kaunis rohuvaip.

Metsahelid nii said täiendavalt lisa

kaunis muusika siin sündis üheskoos

ei kostnud siia linna kära- kisa

ainult linnud laulu lõõritasid täieshoos.

Ei märganudki kust äkki ilmus kaunis neid

päikesest hellitatud- šokolaadipruun

malliks igatliiki kunstnikule lausa leid

kuid tal mureks ilmselgelt ilm, mis nõnda kuum.

Tuli oja juurde, vaevast, et saaks lahti

päike liialt talle kinkind oli sooja

ei tal aega olnud ümberringi vahti

jahe vesi oli suurim õnne tooja.

Salamisi siis , kivistus mu pilk

tuli saatuselt see salakaval tuju?

Kadus vesi- jäi veel mõni eksind tilk

minu ees nüüd seisis kaunis marmorkuju.

Vaimusilm nüüd leidis kunstitöö nii ilusa

miks kaunistada see ei võiks me linna !

Pronkskuju võtaks ära küll kõik elusa

kuid alati - seda vaatama saaks minna.

Näitusteltki mõni otsib ilu

ja ei märka seda enese ümber

kõige kaunim siiski tavaline elu

kuid vaid tahad- saab sest ilu varakamber.

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

KUI KATUS SEISAB IGAL MAJAL

JA LAULATATUD KÄEL ON KULDNE SÕRMUS

NII ON TÕDE SEEGI IGAL AJAL

ET ARMSAM VAJAB HINGE SOOJENDAVAT HELLUS,ÕRNUST

LOODUS JA ARMASTUS

KUI HOMMIKUNE MAAPIND

MIS JAHTUND TERVE ÕÕ

NII SOOJUST IHKAB NEIU RIND

MILLES HÄIREKELL KUI LÖÖB

SIIS ESIMENE PÄIKSEVALGUS

PAITAB ÕRNALT KASTES ROHTU

SEE KUI ARMUMÄNGU ALGUS

KUS JAHEDUS LOOB ENDAST OHTU

Päiksevalgus nii liikudes edasi

Heidab kõigelt pimeduse katte

Justkui ihu paljastades sedasi

Ja usaldanud armsama kätte

Nii ärkab hommikul loodus

Endalt öö hellust heites

Virgub neiu nii kui loodud

Ennast embusesse peites

Embab päikenegi lillemerd

Õitseb varsti kogu aas

Neiu rinnus pulbitsevat verd

Kuumus kütab taas

On vahel armastus kui maa

Mis õitsemiseks päikest vajab

ja piisavalt kui sooja ei saa

kohe kaela ülalt miskit sajab

Loodustarkus siit nüüd kõigile

Et armastaks sind neid või peig

Kui päevavalgust õitsvale maapinnale

Hellust armsam vajab vaid

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

Luule ja allegooria võivad (luules) sagedamini kui tavaelus omavahel kokku puutuda .

Kui soovime peale raamatu (või kaa luulekogu) läbilugemist selle....unustada - või siis piltlikult öeldes -„nurka visata“ ...

kas ei meenuta seegi -vahel - inimeste saatust?

Teisiti öeldes – kas läbiloetud raamat tuleb nurka visata ?

Olla “läbi loetud “ - ei olegi alati peamine ….eluski .

Olla seejärel unustatud – on aga ….kurb

Läbiloetud raamat.

Ei taha olla iialgi läbiloetud raamat ma

Vaid tahan,et mind ikka jälle loetaks

Halval lugejal jääb palju teada saamata

Kõik see kaunis,mis mu looja sõna taha poetas

Võiks raamatule öelda: miks ainult tahad?

Sa lausa ole nõnda huvitav ja loetav !

Sest arvab igaüks kui sisu pole paha

Hea raamatu siis endale ta soetaks

On raamatuid naiivseid,kauneid,põnevaid

Ja loetud neid küll aeglaselt,küll ruttu

On mõni raamat lihtne,tavaline kõne vaid

Teises peidus hirmu,armu, õudusjuttu

Ei tea kas läbiloetud ongi olla kõige halvem?

Kui sind pärast seda nurka ei visata

Ehk on raamatute kõige suurem palve

et neist ei saaks siis orvud ema –isata

Inimestelgi on vahel raamatute saatus

Tihti valdkonnas kõige hellemas

Kõige armsam siin ilmas sulle näitab ust

Kui oled läbiloetud—vast pole miskit hullemat

Siis meenub raamat äkki,nurgas,vedelev

Mis oli kunagi nii ilus ja nii uus

Kord kellegi jaoks oli meeldiv ja nii sädelev

Nüüd sel mõtteis aga palju muud

Kui oled väljas endast—kaldud järeldustes äärmustesse

Ja sa ei tea,keda laita,keda needa

Siis leia aega heita pilku raamatusse

Tõe leidmiseks palju sealt saad teada

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

kuna mul pole rahalisi vahendeid teha TRÜKIS oma LUULEKOGU....

loodan kunagi (enne surma) avaldada oma “Kogutus teosed “ .

sageli tänapäevaste luulekogude puuduseks on

riimi puudumine – jaa -

sõnumi puudumine

minu nägemus luuulest on :

Kaunim luuletus

( IDEAALNE LUULETUS )

Kui muusika-või linnulaul,mis metsas kuuled

Mis nõiduslikult hinge sulle poeb

Kui su mõtteid paitab nõnda mõni luule

Et su sisemuses tärkab miski ja on soe

Siis luules hakkab kajama kui taustaks viis

Ja sellele just lisaks loed sa sõnu

On luuletus vast õnnestund siis

Kui veelkord tahad lugeda,sest tunned mõnu

On laulul tihti ilusam meloodia

Ja sõnad lausa mõtetuna näivad

Kuid soovib meeldivaima luuletuse looja

Et paljud erinevad tunded koos veel käivad

Kui luuletus sul tundub lausa muusikana

Ja meenutama hakkab kaunist laulu viit

Siis alles täiuslikkus peitub selle taga

Sest hinges täitnud tühja koha oled siit

Saab muusikastki meeliülendava tunde

Võib leida justkui peidus olnud sõnu

Kuid veelgi enam raputab su hinge

Kui meelde tungib miski justkui kõmu

Kahjuks sageli on levinenud luule

mis riimist kokku pandud justkui mosaiik

pole mõtet sees ja sõnumit ei kuule

sellist kokku klopsida võib iga friik

Kuid kui mõte peitub ridadel ja nende vahel

Loetut mõtestada saab ka omamoodi

Ideedest sillerdavaist sünnib mõtteahel

Tahad luuletuse kaasa võtta kasvõi …. voodi