KONFLIKT KUI PARATAMATUS - Maiki Meerbach

Konflikt kui paratamatus

Aegade algusest saadik on inimesi saatnud konfliktid. Kui kunagi ammu olid konfliktide põhjused sõltuvad ellujäämisest ja füsioloogiliste vajaduste rahuldamisest, siis inimkonna arenedes on muutunud ka konfliktide tekkepõhjused. Me kõik oleme erinevad, juba meie sünnipära määrab ära meie uskumused, kultuuri ja kombed. Kõige suuremad konfliktid inimkonna ajaloos ongi tekkinud just usulistel põhjustel. Kuigi Jumal olevat üks, on tema kummardamise viisid erinevad. Ühe tõde on teise vale ja kui nõuga ei saa, siis saab jõuga. 

Võib öelda, et konfliktid on kõikjal meie ümber. Olgu siinkohal juttu arusaamatusest ema ja lapse, mehe või naise vahel, tagakiusamisest, armukadedusest või mõnest muust vormist nagu näiteks sõda kahe tuumariigi vahel, igal juhul on konfliktid osa meie maailmast, mis alati toovad endaga kaasa konkreetseid tagajärgi. Üks on aga täiesti kindel, konfliktid ei saa inimkonna puhul kunagi olema sajaprotsendiliselt välditavad ja on seega paratamatud. Meie võimuses on aga otsustada selle üle, kuidas me tekkinud konflikti või konfliktidesse suhtume, mil moel reageerime või kuivõrd me ennast konfliktidest häirida laseme..

 Ei saa alati öelda, et konflikt on ainuüksi halb. Pinged ja vastasseisud ning ootamatud ja keerulised olukorrad, kus pole teada, mida ja kuidas teha, panevad inimesi käituma vastavalt sellele, kes nad tegelikult on. Pingelistes olukordades saame me aru, keda võib usaldada ja keda mitte, kes on tugev või kes nõrk. Lisaks õpetavad konfliktid meid iseendastki paremini aru saama. Seega on igas halvas olukorras peidus ka positiivsem pool. Me õpime ja areneme läbi konfliktide.

Inimesed mõistvad konflikti väga erinevalt. Kui üks arvab otsekohesuse olevat hea omaduse, siis teine vastupidi võib tõlgendada otsekohesust konfliktsusena ehk siis tülinorimisena. Kellele meist meeldiks enda kohta kuulda negatiivset ja halvustavat arvustamist? Otsekohene võib ju olla, aga alati tuleb enne mõelda, kuidas oma seisukohad teisele seeditavalt välja öelda. Kahjuks seda tihti ei osata ja konflikt on paratamatult käes.

Konflikt ei saa tekkida nende vahel, kes ei suhtle ja on ilmne, et isiksus etendab konflikti lahendamisel määravat osa. Ilmselt võivad sarnaste isiksuslike probleemidega inimesed käituda pingeolukorras väga erinevalt ja ühesuguse konfliktikäitumise stiil ei viita tingimata sarnasustele isiksuse probleemides ja vajadustes. Samas aga on võimalik rääkida suundumustest, mis võivad aidata konkreetsetel juhtudel mõista, mis on konfliktikäitumise taga või kuidas isiksuslikud probleemid konfliktides avalduvad.

Uurimistulemiste põhjal on täiskasvanud inimesel lisaks väljakujunenud arusaamadele ja väärtushinnangutele ka erinev isiksuse- või temperamenditüüp, mis on suures osas kaasasündinud. Kui kasvõi iseennast selliste teadmiste abil analüüsida, võib selgeks saada, miks mõnede inimestega on raskem ja teistega kergem suhelda.

Inimesed käituvad konfliktis äärmiselt isikupäraselt. Mõni on suur meister kompromisside tegemisel, teine ei anna oma seisukohtades sammugi järele. Üks läheb endast välja vähimagi eriarvamuse korral, teine valitseb oma tundeid ka isiklike rünnakute puhul.

Inimeste panus konfliktidesse on erinev, sest inimesed on isiksuslikult erinevad. Kuni inimkond ei ole oma arengus õppinud ära austama teisi enda ümber sellistena nagu nad on, jäävad konfliktid meie elu paratamatuks igapäevaosaks. Seega on konfliktid tänapäeval paratamatud ja jääb vaid loota, et inimesed kunagi jõuavad oma arengus välja selleni, et lõpevad sõjad, vaen ja seega negatiivne meie ja meid ümbritsevas elus.

Autor ei luba lugu kopeerida ega kuskil kasutada. Lubatud on vaid lingina jagamine FB-s vm.