KAS ARMUKE ON HEA? - Aadu Kadakas

KAS ARMUKE ON HEA?

 

Foto: Neeme Sihv

Olen vahel harva sattunud mõningatesse foorumitesse. Neisse, mis räägivad elust enesest. Ja kui püüdsin guugeldada laias laastus sõnaühendeid "miks hakata armukeseks", siis vastuseks tuli hulganisti neid foorumite linke, kus teema arutluse all. Ma ei ole tavaliselt neisse varem süvenenud väga põhjalikult. Mis sest, et olen elus olnud korduvalt "armuke". Jutumärgid siinkohal on taotluslikud.
Nüüd sattusin lugema lühikest Õhtulehe-Annestiili jutukest. Eks see ole selline tüüpiline Linnalehe Dilaila-tüüpi jutuke. Ometi pani see mind tõsiselt mõtlema. Sellised jutukesed kipuvad näitama kitsarinnalist lähenemist. Ma ei kavatse hakata ümber lükkama väidet, et armuke võib tähendada keerulist ja hingepiinavat elulist kulgemist. Lühemat või pikemat aega. Loomulikult on igal otsusel, eriti väga kaalukal otsusel, oma mõju. Sageli päris pikaajaline. Aga kas see on alati läbinisti halb?

 Lugedes seda lugu, torkas silma esimese lõigu tõdemus: "Armukadeda inimesena mõistan....." - see ütleb vägagi palju. Armukade inimene ei ole adekvaatne. Pigem on tegu egoistiga, kelle jaoks MINA on selgelt primaarne. Ehk ongi see egoism üks neid asju, mis pimestab ja ei lase adekvaatselt mõista, milles on probleem? Ja kas üldse probleem on selline, nagu kirjutaja püüab näidata?

Loo "armukade autor" takerdub pea igas lõigus ühekülgsesse vaatenurka. Nagu ütlesin, ma ei kavatse siin puudutada seda külge, et keegi jõuab "antidepressandikuurini".  Ja nagu ütlesin, seda võib ka juhtuda. Ärge mõelge, et ma kavatsen mingilgi moel õigustada armukeseks olemist või midagi muud sellesarnast. See ei ole selle loo kirjutamise põhjuseks. Põhjus on hoopis selles, et millegipärast osatakse sageli näha ainult halba, ainult ühte külge. Aga ehk kaalub sageli positiivne pool üles negatiivse? Ehk on negatiivseid kohti neis elulistes lugudes hoopiski vähe?

Autor mainib, kuidas kellelgi "just suhe purunes"! Põhjuseid, miks poetakse (abielu)mehe kaissu on ju väga erinevaid. Ja kas autor näeb vaid mehe kaissu pugejaid?
See, kui kellelgi on raske, on tõepoolest sageli väga raske olukord. Mina olen elus aga mõistnud, et kuigi armukeseks olemine või armukese võtmine ei pruugi alati olla ehk kõige mõistetavam tegu, siis ometi on leidnud, näinud ja lausa tundnud, et tegelikkuses on tõepoolest asja positiivne külg miljoneid kordi olulisem kui negatiivne. Sest kas seesama kirjutaja ehk "armukade naine" (või mees?) suudaks mõista, kui palju head võib miski hoopiski pakkuda? Vaevalt! Selle teeb selgeks üksainuke ütlus. ......"See isik (? - minu märkus - A. K.) oli ainus, kes temaga rääkis, lohutas ja mõistmist  d e m o n s t r e e r i s". Miks eeldatakse, et kõik on petised, kes ainult demonstreerivad mõistmist, hoolivust, hellust, armastust? Kas ei või olla nii, et mõni mees oskabki seda  o.l.l.a ? Veel hullem, et on mehi (ka naisi), kes võivadki  a r m a s t a d a  mitut inimest? Kelle jaoks ehk see on lausa õnnetus, et ta suudab ja oskab armastada? Või et ta kohtub, ka õnnelikus elus, oma elu esimese armastusega, kelle just sel ajal ongi raske?

Sel teemal võiks kirjutada tuhandeid lugusid ja ikka oleks vähe. Sest armastus on imeline asi ja sama imeline on mitte soov olla hoitud, vaid oskus hoida! Ja seda selliste lugude kirjutajad ei mõista. Küllap ei osata piisavalt armastada, egoism takistab ja sunnib ainult armastust ootama.

Tean, kui palju saab hoolides teist inimest aidata. Just siis, kui tal on raske. Ja väga sageli on elus nii, et inimene, kellest hooliti, keda hoiti ja mõisteti (mitte ei demonstreeritud seda), on saanud taas jalgadele. Vähe sellest, ta on suutnud edaspidi elada õnnelikku elu, vahel ehk veel õnnelikumaltki, kui enne. Sest ta on leidnud endas mõistmise ja hoolimise -  a r m a s t u s e  saladuse!

Loo autor aga jätkab samas vaimus. Ta arvab, et . ainuke, kes olukorda täiel rinnal naudib, on kahe valiku vahel kõõlumist teesklev tegelane.  Oh seda püha lihtsameelsust! Kui see on või vähemalt oleks nii, siis pole see "kõõluv tegelane" mitte midagi väärt! Mina ei pea aga silmas selliseid tegelasi, vaid hoolivat ja mõistvat inimest. Kes ei ole  e g o i s t ! Ja kes ei ole egoist, see  e i  n a u d i  mittemingil juhul seda, et ta saab kahte naist "panna", vaid hoopis midagi muud. Mida, seda ma siin isegi ei püüa selgitama hakata. sest kui seda pole ise mõistetud, ei mõisteta ka peale mu kirjatükki. Aga mina mõistan, mida tähendab enda egole olla just seesama hooliv, mõistev. Nii et ei mingeid antidepressante! Sest emotsioon sellise inimesena on määratult lendutõstev. Jah, alati on kõikides asjades siin elus ohud. Oht armuda põhjani! Pole sellestki kerge üle olla, vahel ehk lausa võimatu. Kuid endale peab selgeks tegema, miks olla kellegi jaoks olemas. Eriti siis, kui sul juba on keegi. Kas "mäng väärib küünlaid"? Eriti veel siis, kui tegemist ei olegi mänguga, vaid reaalse eluga.

Minul pole elus suurt midagi kahetseda. Elu on lühike ja seda elatakse vaid üks kord. Võimalust olla kellegi jaoks parim, ei tule ka rohkem, kui ainult selles elus. Seega, kui seda juhtub mitu korda, on tunne veelgi parem!

Kindlasti läheb lärmiks mu jutu peale. Mida siis tunneb see, kellega see "armuke" koos elab? Otse loomulikult tuleb tallegi olla  p a r i m ! Ma ei otsigi õigustust, aga mida rohkem on elus võimalik olla hooliv, seda õnnelikum on elu. Ja ehk seda meeldivamad ka mälestused siis, kui enam väga ei jaksa ringi tatsuda. Mälestused ilusatest aegadest ja asjadest jäävad meiega alati. Ja mida rohkematel inimestel on rohkem mäletada, seda parem. Mäletada ilusat.....

Annestiili loo autor aga muutub isegi lühikese loo puhul vastikuks. Eriti kui püüab tõestada, et ..... Meeste jaoks on armuke nagu hobi. See on samal tasemel reedeõhtuse sauna ning kalastusretkega - lõõgastav ja lõbus vahepala...... -! Ütlen veel kord, ma ei räägi sellistest meestest. Need pole mehed! Ma räägin  m e e s t e s t!

Loo kirjutaja paneb kõikidele i-dele täpid oma loo viimase lõiguga. Kui väga huvitute, otsige üles see Õhtulehe Annestiili lugu, mis ilmus oktoobri 11-ndamal päeval. Hea veel, et mitte 11.11 kell 11.11......

Seesama viimane lõik tõestab, et loo autor pole muud kui (kibestunud) egoist!

Ahjaa, ärge võtke mu lugu kui soovitust propageerida armukesi. Ei, hoopis tahaks, et osataks rohkem mõista elu. Ja seda osa elust, kus miel on raske, ning me vajame hoolimist, mõistmist, tuge. Mitte selle demonstreerimist! Seda rõhutan eriti!

Ilusat armastust Teile kõigile!

Aadu Kadakas.
Tallinn, 2015

(Aadu Kadakas on mu kirjanduslik pseudonüüm. Kuigi, tõsi, seni olen kirjutanud pigem sahtlisse. Ehk on need kirjatükid liiga avameelsed ja otsekohesed....)

P. S. Ahjaa, ma ei soovita seda igal äbarikul proovida. Sest selline mees olla on  v ä g a  r a s k e!