ÜKS TAVALINE VALGUSE JA PIMEDUSE TALVINE PÄEV - Kaili Mikk.

 

ÜKS TAVALINE VALGUSE JA PIMEDUSE TALVINE PÄEV - Kaili Mikk

Üks tavaline, talvine päev.

Ärkan hommikul selle peale, et lae peal hakatakse voodeid kokku panema. Mürts, põnts, tümm-tümm. Hetke pärast kostab tooli lohistamist mööda minu lage. Nojah, eks nemad ise sääl üleval, on kindlad, et see, kus nad oma toole-taburette vastu paneeli veavad, on põrand. Aga mina tean, et see on minu toa lagi.

Vaatan kella, kell on pool seitse, enne päikesetõusu. Sirutan end, ringutan, lükkan teki pealt ja tõusen voodiservale istuma. Istun sedasi, natuke aega und silmast pöidlanukkidega minema nügides.

Kusagil hakkab kopsima üks saba. oi, see ju mu oma koera saba. See saba käib kop-kop-kop vastu seina, vastu uksepiita, lõpuks vastu minu sääri, mis üle voodiserva põranda poole kõlguvad. . Terehommikust, terehommikust!

Koperdan, ikka veel unehärmasena vannituppa. Ja nüüd kiiresti: külma vee kraan lahti ja pahinal jäist vett näkku, kaela, selga... Huuhhh!!! Talv on tore, torust tuleb päriselt külma vett, ikka täidsa külma!

Duši alt pääsnuna, kuivaks nühituna, kärmelt kampsunid selga, karupüksid jalga, mantel ülle, saapad varvaste ümber, koer rihma ja rakmeisse ning õue!

Kõnnime koeraga mööda lumekonarlikku kõnniteed. Parkivate autode ninad rohkem või vähem meid tervitamas. Keegi tuleb vastu. Puhub suitsu mulle vastu. Köhatan. Puhub uuesti. Astume edasi.

Majadeesine kõnnitee saigi otsa. Seisatame randi peal, et alustada teeületust. Peame saama üle majadevahelise sissesõidutee. See on hommikuti üpris tiheda liiklusega kaetud. Seisatame, ootame. Näh, tekkiski väike vahe autodevoolu. Lipsame kärmesti üle tänava. Aga oh jamajamajama. Teisel pool ei ole sugugi lihtne kõnniteerant, millele astuda. Ei, seesinane kõnniteerant on kaetud lumega. Vähe sellest, lumi on aetud valliks. Selliseks, mulle nii vöökõrguseni ulatuvaks.

Taon oma saapaninasid ja kandasid ohvriks tuues valli sisse pisikese jalgrajakese, et oleks kergem üle lumevallitõkke turnida. Toksin veel saapaninaga. Ühelt ja teiselt poolt, lükkan kõrvale suuri lumekamakaid, mille sahk oma sahkamisega tekitanud on. Liigume kõnniteel pargi poole. Korraga kuulen selja taga, justjust minu selja taga traktoripõrinat. Oi pekki küll, see kurivaim ajab lahti kõnniteed... Mul ei ole mitte kusagile eest ära põigata. Mitte kusagile. Mu kõndimistee kõrval on imekitsas mururibake, nii kümne-viieteist sentimeetrine, millest pool on hõivanud hõre hekiribi. Hekinatukese taga on kohe kooli staadioni võrkaed. Teisel pool kõnniteed on eelpool kirjeldatud lumevall ja tolle taga autosid täis sõidutee...

Midagi ei ole teha, tõmban koera tihedalt enda vastu, surun end nii valusalt, kui saan, seljaga vastu võrkaeda. Ai, mingi oks jäi täpselt keskselga mind valusasti suskama.

Seisame sääl ja loodan südamest, et me kõik elusa ja tervena kõnniteele ära mahume. Et me kõik jääksime ka elusaks ja terveks.

Traktor võtab hoo maha, sõidab imeaeglaselt, mootori vaiksel tuksumisel, meist mööda. Seisan, hoian hinge kinni. Koer näib taipavat, et tuleb olla tihedalt mu jalgade vastu surutuna vagusi.

Oehhh! Pääsesimegi elusa ja tervena kõik! Isegi traktor sõitis rõemsal põrinal edasi.

Jätkan koeraga oma teekonda hommikuse pargiringi poole.

Enne parki jõudmist vaja veel üks kaheosaline, tiheda liiklusega sõidutee ületada. Kamandan koera: Otsi rant, näita ranti, näita, kus on rant. Oh pagan, mingeid rante ei ole tunda lume alt. Valle ei ole, aga madalaid rante ka pole ei tunda ega koeralegi näha.

Seisatan iga kahe tibusammu järel, kaabin jalaga maad, nagu peru obene. Nojah, perust obesest eristab mind see, et ma ei vehi peaga ja ei pruuska vahtu suunurkadest pritsides. Aga kirun vaiksel häälel küll, et pagan, kus see rant on, aita mind Dalii. Nii me kahekesi tibusammul ranti otsime.

Lõpuks jääb üks auto meie ees seisma, annab teed. Lehvitan talle ja lippame kiirelt üle tee. Nüüd tuleb ainult teine teepool veel ületada.

Autod, autod, autod, autod... Siis halastab keegi meile, peatab oma masina ja lubab meil teeületusega edasi liikuda. Ai, pagan, teisest sõidureast läheneb keegi sellise kiirusega, et temal ei näi küll mingit kavatsust esimese auto eeskujul vöötrajal liikujat üle tänava lasta... Hüppan sammu tagasi. Kuulen,kuidas kiirelt lähenenud auto pidurdab ja lõpuks jääb seisma. Otse meie ees. Seal, kus veerand sekundit tagasi mina koos koeraga olin.

Natuke higistamist, kolm korda sügavat sissehimgamisharjutust ja jooksuga üle sõidutee.

Laseme koos koeraga pargis oma pingetel langeda. Loobin Daliile oksa, tema toob selle mulle, et ma uuesti toda vitsa tema jaoks eemale viskaksin.

Aeg tagasi koju minna.

Tagasitee läheb pisut kergemalt, autosid selle va kaheosalise suure tänava pääl momendiks polegi. On hetk vaikust, mil kusagil kogu see masinavoog on mõne foori taga kinni. Meie õnn!!!

Enne lumevallist läbimurdmist, toksin rajakest veel pisut, et neid va kivistunud lumejurakaid ikkagi mitte jalgu ei jääks. Sest vahepeal on sahk, va sunnik, siit jälle läbi käinud. Minu hoole ja armastusega lumevalli sisse rajatud rajake, on uute lumejurakatega blokeeritud. Seisatame, ootame, et paar autot kodutänaval läbi lasta ja siis üle tee. Aga veel keegi tahab üle tee tulla. Ja just sellest kohast, kuhu olen oma saapavarvastega jalgraja toksinud. Sealt tuleb otse meile peale kaks väikest tüdrukut. Taandun kiiresti koos koeraga nende eest, sest avariid ei ole toredad. Ei ole need toredad ei autode ega ka jalakäijate vahel.

Järgmine samasugune käik on lõunaajal. Taas teeületused, lumevallid, autod...

Vahepeal jõuab üks kena inime meiega koos kõndida. Jalutab minu ja mu koera kõrval. Seisatan, et lasta tal pisut meist ette jõuda. Ei, tema seisatab ka. Panen natuke sammu juurde, et siis ise veidi ettepoole sest kaaskõndijast saada. Nojah, ka tema lisab sammu. Raskeks teeb sellise kooskõndimise asjaolu, et lumine tee on kitsas ja mu koera väga huvitab, kes see niisuke inimeseloom meiega koos sammub. Astusin paar korda koerale käpa peale, no päris mitte peale, aga komistasin ta käppade otsa. Ei, kaaskõndija ei muuda ka selle pääle oma käitumist. Nii me sekeldasime ja jäselesime sääl oma viis-kuuskümmend meetrit koos tammuda. Lõpuks avastas võõras seltsiline vist, et kodust võib nii mööda kõndida. Ühtäkki, otsekut ussist nõelatud, kargas ta üle kõrge lumevalli. Kadus nagu peremehele varandust kokkukandev kratt, kuuvalgel ööl, endal lumi taldade alt tuiskamas...

Saime koeraga kahekesi vabamalt edasi liikuda.

Kodumaja juurde jõudes, ei pääse ma oma välisuksest sisse. Sest just selle koha peal, kuhu peaksin ukse avamiseks magnetinööbi toksatama, seisavad paar-kolm naisterahvast ja jutlevad magusasti. Seisame, ootame. Jutlevad. Seisame... Jutlevad...

Keerasin saapaninad teise suunda, läksin ümber maja jalutama, ehk vahepeal juhtub ime ja jutupuhujate lõualuud ja keelelihased väsivad.

Ringiga tagasi tulles, leidsin need daamid kohta vahetanud olevat: jätkasivad oma jutlemist seespool välisust. Ah, olgu, vähemalt ukseava on vaba.

Selline argine igapäevane päev.

Aga meid ootab ees jube sula, jäävihmad, lörts ja muu, mis elu huvitavaks muudavad..