KAS LOOMADEL ON HING? - Marianne Widmalm

Marianne Widmalm


KAS LOOMADEL ON HING?


MIDA RÄÄGITAKSE SELLE KOHTA PIIBLIS.

„Hing“ on mõiste, mida kasutavad peamiselt usklikud. See moodustab inimesest selle osa, mis elab peale surma igavesti. Tänu sellele me elame ka füüsiliselt, kuid sealt on pärit ka teadvus ja tahtejõud. Ihu ei saa elada ilma hingeta. Viimast võib kirjeldada ka kui energiat, mida tänapäeva füüsika seisukohast ei saa hävitada, vaid muuta ainult selle vormi.

Usk hingesse eraldab usklikke ateistidest, kes eitavad hinge olemasolu ja järelikult ka elu pärast surma. Nende jaoks on elu seotud ainult füüsilise kehaga, kuigi see ei selgita teadvuse olemasolu - seda miks või kuidas elu üldse eksisteerib. Vastav näide on inimese elu algus eostamisel. Teadlased saavad seda protsessi ainult jälgida ja kirjeldada. Sügavamate küsimuste vastamine jääb väljapoole teaduslike teadmiste valdkonda, sest inimesed ise ei loo elu. Nad on selleks ainult kanalid. Elu, kaasa arvatud loodusseadused, on loonud Igavene Jumal.
Piibel räägib hingest kohe 1. Moosese raamatu alguses. Piiblis on kaks loomislugu, mida ühed peavad erinevateks lugudeks, samas kui teised usuvad, et teine lugu on esimese osa täiendus. Siin ma keskendun teisele loole (1Ms 2:7). Sealt loeme: „Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.“

„Elav hing” on heebrea keeles „nefeš hajja“. „Hajja“ tähendab „elavat” ja „nefeš“ „hinge”. See viitab ka isiksusele või tahtele, mis on hinge aspektid.
Jumal lõi kõigepealt Adami ihu ja mees sai elavaks, kui Jahve puhus tema ninasse eluhinguse. Sellest, kuidas hing paneb ihu elama kirjutatakse ka 1Kn 17:21-22. Siin kuulis Issand Eelija palvet, et lapse „hing“ tuleks pärast surma temasse tagasi. Jumal vastas tema palvele ja nefeš tuli tagasi poisi ihusse ja ta oli jälle elus.

Esimese loomeloo kohaselt on mees ja naine loodud Jumala näo järele ning Looja otsustas lasta inimestel valitseda kõigi loomade üle. Siiski räägitakse seal ka hinge olemasolust loomadel.
1Ms 1:30: „Ja kõigile loomadele maa peal ja kõigile lindudele taeva all ja kõigile roomajaile maa peal, kelles on elav hing, annan ma kõiksugu haljast rohtu toiduks. Ja nõnda sündis.“

Seega on ka loomadel nagu Aadamalgi „nefeš hajja“. Sellega iseloomustatakse kõiki mereloomi ja lendavaid olendeid, mida Jahve on loonud (1Ms 1:20-21). 1Ms 1:24 kohaselt on loomadel ja roomajates, samuti kalades (3 Ms 11:10) elav hing.
Kui inimestele ei meeldi mõte, et loomadel on hing, sest piiblis ei kujutata Jumalat puhumas loomadele eluhingust, nii nagu ta Aadamale tegi, võib väita, et ka naistel ei ole hinge, sest seal ei ole ju öeldud, et Jumal seda hingust Eeva ninasse puhust.

Piibel on täis kirjakohti, kus loomad ja loodus ülistavad Jumalat. Selle kohta leiab tõendeid psalmidest, Jesaja ja Jihannese Ilmutusest, mis näitab, et kogu Jumala loodu on Jumalast teadlik.
Selle näiteks on Bileami eesli lugu, millest selgub, et loomad on palju enamat kui hingetud olendid. Bileami kutsutakse „halvaks prohvetiks“, sest kuigi ta tundis Jumalat, reetis ta Tema. Moabi kuningas palus Bileamil minna ja needa Iisraeli raha eest. Bileam ei suutnud seda käsku täita, sest Issand oli Iisraeli õnnistanud. Lõpuks leidis ta võimaluse, kuidas sõtitada Jumala viha Iisraeli vastu, meelitades viimast patustama. Kuid, kui Bileam sõidab oma ülesannet täitma eesli seljas, näeb see Issanda inglit tee peal seisvat. Eesel pidi kolm korda ingli eest kõrvale põikama ja Bileam lõi teda iga kord, sest tema ei näinud kedagi. Seejärel Issand „avas emaeesli suu” (4Ms 22:28) ja küsis Bileami käest, mida ta oli teinud, et mees teda lõi. Bileam vastas, et loom tembutas temaga. Siis ütles ta, et kui tal oleks mõõk, tapaks ta looma. Eesel vastab selle peale, et Bileam on temaga kogu oma elu ratsutanud ja küsib, kas ta on kunagi varem niimoodi käitunud. Bileam vastas eitavalt (4Ms 22:30). Siis avas Issand Bileami silmad ja ta nägi Issanda inglit mõõk käes. Bileam kummardas ja heitis silmili maha. Issanda ingel küsis, miks mees oli löönud looma kolm korda, ja ütles, et tema ise astus tema vastu välja, kuna see tee on hukutav „minu ees” (ingel on Issanda esindaja) (4 Ms 22:32). Ingel jätkas: "Kui ta poleks pöördunud mu eest, ma tõesti oleksin nüüd tapnud sinu ja jätnud tema elama“ (4 Ms 22:33).

Pange tähele, eesel nägi Issanda inglit ilma, et Jumal ta silmad avaks, erinevalt Bileamist. See tähendab, et loomad, tõenäoliselt oma süütuse tõttu, näevad vaimset maailma. Inimesed näevad seda aga ainult siis, kui Jumal teeb erandi, nagu juhtus siis, kui Ta pani eesli inimkeeles kõnelema. See lugu heidab valgust pigem Bileami kui eesli rumalusele. Mees tahtis eesli tappa, kuid sai teada, et too oli tegelikult tema elu päästnud. Issanda ingel ütles isegi, et kui eesel ei oleks inglit vältinud, oleks ta tapnud Bileami, mitte eesli (Ms 22:33). Teiste sõnadega, Issand kaitses looma inimese eest, kes eksis.

Hing annab ihule isiksuse, tahtejõu ja mõistuse ning me näeme kõiki neid jooni eeslil. Kuna see eesel suutis rääkida inimkeeles, ta isegi vaidles Bileamiga. Me teame juba, et loomad suhtlevad omavahel ja inimestega, lihtsalt oma keelt kasutades.
Seega ka loomad saavad osa tulevasest jumalariigist.

Js 11:6-9: „Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid. Lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad lesivad üheskoos, ja lõvi sööb õlgi nagu veis. Imik mängib rästiku uru juures ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse. Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist - otsekui veed katavad merepõhja.“

Loomad ei rikkunud ühtegi käsku Eedeni aias, välja arvatud madu, kes oli saatana kehastus. Järelikult Jumal neid ei karistata ega saada neid viimse kohtu ette. Seega kuulub paradiis neile. Kui paradiisis söömine jätkub, siis Jesaja ennustuse järgi pöördutakse tagasi taimetoidu juurde, nagu see oli Edeni aias inimestel ja loomadel enne surma loomist. Loomad ei olnud loodud algselt toiduallikana, vaid Aadamale kaaslaseks (1Ms 2:9,16–20).
Üks lugu, kust ilmneb, et loomadel on hing, on Jumala leping Noa ja tema järeltulijatega. Issand pani taevasse vikerkaare, mis oli tähiseks, et kogu inimkonda laastavat veeuputust enam ei tule. Kuid Ta sõlmis sellise lepingu ka kõigi loomadega. Tegelikult oli see leping Tema ja kogu maa (loodu) vahel (1Ms 9:13). Miks peaks Jumal tegema kokkuleppe iga olendi ja loodusega, kui sel puudub teadvus, mis on hinge tunnus? Leping on alati vähemalt kahepoolne.

Kas see tähendab, et hing on ainult inimestel ja loomadel? Või et ka mõned asjad on elus, aga ilma hingeta nagu taimed? Või on mõnel asjal hing, ilma et ta oleks elus, nagu mäed ja vesi. Me ei tea seda. Kuid selgelt on öeldud, et hing on inimestel ja loomadel, mis tähendab, et kui neil on hing, elavad nad ka peale surma.

Ent see, et ainult inimesed sõid hea ja kurja tundmise puu otsast ning neid loodi Jumala näo järgi, eraldab inimest ülejäänud loodust. See ei tähenda, et loomariigis ei oleks head või kurja või et loomad oleksid rumalad – nad ei ole seda. Nad küll järgivad instinkte ega tee teadlikult vahet hea ja kurja vahel, nagu meie, sest nad ei ole kunagi söönud keelatud vilja Eedenis. Inimeste pattulangemine küll mõjutab loomi, kuid nad jäävad ikakgi süütuse seisundisse.

Jeesuse surm on oluline mitte ainult inimeste, vaid ka loomade jaoks. Ta asendas ja lõpetas tulevikus igasuguse loomohvri, saades ise ohvritalleks - lõpikult, igavesti, kui Ta paasapüha ajal risti löödi. Issand Jumal oli juba varem väljendanud ohvri mõttetust ilma õigluseta. Prohvet Amos (5:21 jj) kõneles Jumala nimel ja ütles: „Ma olen teie pühadest nördinud, ma põlgan neid ja ma ei salli teie koosolekute lõhna. Sest kuigi te toote mulle oma põletus- ja roaohvreid, ei ole mul neist hea meel ja ma ei vaatagi teie rasvase tänuohvri peale. Saada ära mu eest oma laulude kära, ma ei taha kuulda su naablite mängu! Aga õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!“

Seda Jumal meilt tahabki: õigust ja õiglust.

Mõned ütlevad, et tollal ei olnud inimestel lemmikloomi ja seetõttu ei koheldud neid nii nagu täna. See on liigne lihtsustamine. Inimestel, kellel olid põllumajandusloomad või need, kellega ratsutati, oli nendega samasugune suhe nagu tänapäeva inimestel. Bileami eesli lugu on vaid üks näide piiblist ning teise näitena võiks tuua piibellikest aegadest Aleksander Suure ja tema hobuse Bucephaluse. Muistses Egiptuses kodustati kasse ja peeti suure au sees ning Indias on lehmad siiani pühad. Hobused on ühed tähtsaimad loomad ajaloos ja neil on tähtis roll Ilmutuse raamatus.
Ilm 6:1-8 kirjelduses kannavad nad nelja ratsanikku. Tavaliselt mõistetakse apokalüpsise all Jeesuse teist tulemist (peatükk 19). Ta ratsutab valgel hobusel, saadetuna oma sõjaväest, kes samuti istuvad valgetel hobustel, kaetuna valge linaga (s. 14), mis sümboliseerib puhtust. Hobused kandsid sõdureid ja Johannese Ilmutuse raamatus tekib kontrast Jeesusega, kes ratsutas Jeruusalemma eesli seljas. Vastupidiselt levinud arvamusele, et see oli märk tagasihoidlikkusest ja alandlikkusest, väljendas see kuninglikkust ja sõitu rahu nimel. Hobuseid, nagu eesleidki ei kohelda piiblis asjadena. Nad on kaassõdalased tulevases apokalüpsises, abilised talude jt ja seega kaaslased, kes elavad oma esialgse eesmärgi kohaselt, mille Jumal neile loomise ajal seadis. Me ei saa olla kaaslased kellelegi, kellel pole hinge.

Jeesus kirjeldas Issandat kui jumalat, kes teab igat pisiasja kogu oma loomingu kohta. Ta ütles: „Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata.“ (Mt 10:29)

Jumala hool hõlmab kõigi, ka pisikeste varblaste elu ja surma. Tavalist väikest lindu võib saada tühise summa eest turult, kuid taevase Isa jaoks on kõik ühtviisi kallid. Jumal armastab igasugust elu, mille Ta on loonud: kogu elu on hindamatu. Selline on Jumala sõnum.

Nagu juba eespool öeldud, piiblist selgub et loomadel on hing, et Jumal armastab neid, ja nad kõik saavad tulevasse jumalariiki, erinevalt inimestest ilma viimse kohtu ette minemata. Loomadel ei ilmne mitte ainult sellised omadused nagu truudus ja tarkus, vaid ka armastus. Nad armastavad elu, oma järeltulijaid, kaaslast, sõpru ja mõnikord ka inimesi ning ei ole võimalik armastada ilma Jumalat tundmata, sest Jumal on armastus (1Jh 4:8).

Viimaks kirjakoht kõige võimsamast piibli osast - Iiobi raamatust. Iiob kuulutab Jumala kõikvõimsust.
Ii. 12:7-10: „Aga küsi ometi loomadelt, need õpetavad sind, ja taeva lindudelt, need räägivad sulle. Vaatle maad, see juhatab sind, ja mere kalu, need jutustavad sulle. Kes neist ei teaks, et Jehoova käsi on nad loonud? Tema käes on kõigi elavate hing ja iga inimese vaim.“

Viimases lauses on heebreakeelne „nefeš“ (eestikeelses piiblis) tõlgitud kui „hing”, samas kui „ruah“ on „vaim“. See tõendab, et ka loomadel on hing ja eelkõige seda, et erinevalt inimestest on kõik loomad teadlikumad ühest asjast, mis on kõige tähtsam: et kogu elu tuleb Jumalalt ning meie elud on Tema kätes ja ainult Tema kätes. Meil on palju õppida loomadelt.


Autorist

Marianne Widmalm on Rootsi päritolu teoloog, kes elab USA-s. Seal sai ta magistrikraadi Michigani Ülikoolis religiooni (eriti VT) ja rahvusvahelise poliitika õpingute alal Tema teosed: “Our Mother – the Holy Spirit” (Relevant Publishers LLC. US, 2019) and “God is not Alone“.

Tõlkinud Maie Lüüs

veebilehelt: https://blogs.timesofisrael.com/do-animals-have-souls-what-the-bible-says/