ILVES JA KOOLILÕPULILLED - Ingmar Muusikus

Ilves ja koolilõpulilled - INGMAR MUUSIKUS.

Poeg lõpetas gümnaasiumi ja tarvis oli lilli. Eelistasin Hollandi roosidele ise loodusest karikakraid korjata. Sõitsin õhtul tuttavasse metsa, aparaadi suur toruga võtsin ka kaasa, kuna viimati olin sealkandis händkakku näinud. Käärid käes, croksid jalas ja binokkel rinnal, läksin maastikule. Fotoka jätsin autosse. Raiesmikud ümberringi ja uuendatud kraavid, needki peaaegu veest kuivad. Põtra või kitse siit küll ei leia, jõudsin mõelda, enne kui keegi kaugel kraavikäänakul binokli vaatevälja jäi. Ilves! Ta istus kraavi põhjas ja vahtis minu suunas. Tõmbasin end madalamaks kui jaanipäevaeelne rohi ja hiilisin kükk-kõnniga puude varju. Kui ilvese pilgu alt ära sain, lippasin täiskiirusel auto poole. Fotokaga tagasi sündmuspaigal, nägin, et ilvesel jagus kannatliku meelt ja ta oli viitsinud mind ära oodanud. Meie vahe oli 150-200 meetrit. Kõrges rohus lähemale liikudes jäin talle esialgu nähtamatuks. Paaris kohas ajasin selja sirgu ja sihtisin endises positsioonis rahumeeli istuvat ilvest. Siis tuli ta kraavist välja ning mul polnud end enam millegi varju peita. Vaatlesime teineteist seal kõrges heinas. Ilus 1 aastane loom, hiljem sain aru, et tegemist on noorhärraga. Ilves keeras mulle selja, hakates eemalduma. Tegin läbi huulte hiirepiuksu häält, see sundis teda tagasi vaatama. Tõmbas korra keelega üle esimese jala ning istus maha. Tüüpiline kassi käitumine! Vahtis mind, pööras pead ühele ja teisele poole, kissitas päikese käes silmi ning haigutas. Siis ilves tõusis ja läks võsase raiesmiku suunas. Polnud mõtet teda enam jälitada. Olin saanud ilvesest kenasid keskkonnapilte: ilves kraavis, ilves kõrges heinas, ilves haigutamas. Olin ootamatu kohtumise üle rõõmus ja rahul. Korjasin karikakraid, madaraid, härgheinasid, kõrrelisi ja teisi taimi.
Kuna ilusad ohakad (või jumikad) olid kimbust veel puudu, sõitsin neid otsides kaks tundi hiljem ja paar kilomeetrit eemal veel ühel laial metsateel. Vaatasin autost binokliga raielanke ja kraave, aga ei ohakaid ega loomi ei olnud näha. Jälgisin pikalt ühte sihti, kuni päris lähedal hakkas kraavipervel midagi punakaspruuni silma. Murtud metskits? Kui binokli nähtule teravustasin, vaatas ilves suures plaanis otsa! Oli see vast üllatus! Ilves lamas kraavikaldal, vaid 25 meetri kaugusel autost. Tal ei olnud plaaniski ära joosta. Selle asemel hakkasid loomal silmad kinni vajuma, nii et ta lubas endale kerge une. 10 minutit pikutanud, virgus ilves järsku, tõusis istukile (pildil), haigutas suure suuga ja sügas tagumise käpaga kõrvatagust. Seejärel läks ta liikvele. Hüppas graatsiliselt üle kraavi (sellest pildist jäin ilma) ning nuusutas ja uuendas põõsas paiknevat lõhnaposti. Siis kadus ilves võseriku varju (pilt Looduse-sõprade lehel). Püüdsin hoida ilvese liikumisega sama suunda. Sõites autoga mõned meetrid, väljusin vaikselt masinast ja hiilisin teerada mööda edasi. Lootsin, et ta tuleb kuuse-noorendikul uuesti nähtavale. Ei kedagi! Kui pilgu tagasi auto poole pöörasin, oli vaatepilt naljakas. Ajal kui mina ilvest luurasin, oli tulnud tema metsast välja ja ületamas laia metsateed otse auto tagant. Mu vana Subaru ja noor ilves jäid ühele pildile. Hiilisin kraavi põhja mööda eemalduval ilvesel veel natuke sabas, aga nüüd häiris mu tegevus teda liialt. Sabaaluse järgi sain aru, et tegemist on noore isase ilvesega.
Ohakad (või jumikad) jäidki poja koolilõpu lillekimpu leidmata.