reede, 13. oktoober 2017

AVASTADES EIKUNAGIMAAD - Kristo Veinberg


Karikatuur: Andres Varustin


Avastades Eikunagimaad

Mäletate te lugu Peeter Paanist ja kohast nimega Eikunagimaa? Utoopilist muinaslugu poisist, kes veedab oma igavest lapsepõlve Eikunagimaa saarel ringi lennates. Meenub miskit? Ei meenu? Pean tunnistama, et olin antud tegelase eksistentsi enda mälestuste raamatukogus üsna tagumisse riiulisse sättinud. Kuid seda suurem oli mu rõõm armastatud tegelaskuju taasilmingul ühel pilvisevõitu neljapäeva hommikul. Rongis.
Kell on 7:09. Rongis nimega Riesenberg alustan oma varajast teekonda Laagrisse. Tarkmees taskus valgustab mind teadmisega, et Riesenberg oli minu alguspunkti - Riisipere kunagine nimi. Noogutan tervituseks piletimüüjale ja sätin end hetkel veel hõredalt asustatud rööbasliikuri teise vagunisse. Kuna istmeturul saadav sortiment on lai, siis valin oma tagumendile mõnusa koha akna all, otse näoga sõidusuunas. Mõtlete, et millest just selline valik? Pean tunnistama, et puhtalt ebausklikel põhjustel. Paraku olen ma üks selle generatsiooni esindaja, kes on Hollywoodi filmitoodangu poolt ära rikutud. See tähendab, et ma kipun enda peas alati kõige hullemaid stsenaariumeid ette kujutama. Kõiksugustest situatsioonidest. Antud juhul tähendaks see seda, et Elroni logistikud teevad mingil arusaamatul põhjusel tollel hommikul oma arvutustes mingisuguse vea ning kaks rongi põrkavad omavahel kokku. Õnneks seda ei juhtunud. Pealegi porgandisalat pohlamoosiga pole mulle kunagi meeldinud.

Kell on 7:15. Kaks vanaprouat, nimetagem neid täna Maimuks ja Laineks pargivad end minu kõrvale istuma. Elevil nagu värsked koolijütsid, kohendavad nad enda soenguid ning lihvivad oma välimust. Täna on pidupäev! Loen ma välja nende kehakeelest. Isegi uhke kommikarp on välja vaadatud. Üllatus on suur, kui selgub, et peosaali asemel ootab Maimut ees külaskäik hoopiski opisaali. Aga ega tänapäeval võibki ju kõike tähistada! Olgu selleks sünnipäev või põlveoperatsioon. Elu on nautimiseks ja tähtpäevad tähistamiseks!
Kell on 7: 25. Vaatan rongiaknast laiutavat rohelust. See ongi Eesti Nokia, mõtlen ma endamisi. Legendaarse Nokia tune asemel allun hoopiski rööbaste poolt tekitatud monotoonsele helifoonile. Mis mõjudes meeldiva hällilauluna suigutab mind rahulikult unele. Meenub veel, et kunagi noorena sai sedasi nii mõnigi piletikontrolör ära petetud. Teeseldes sügavat und ei julgenud reisiinspektor noort hinge tülitama tulla. Rikub sedasi veel viimase une. "Noormees, vabandust, noormees!", kuulen heledahäälset kutsungit ühtäkki enda unenäos. Või on see ilmsi? Vaatan maailma enda ümber ning mõistan, et antud hääl peab tulema kuskilt mujalt. Tunnen raputust. Avan oma silmad...
Kell on 7:35. Kontrollin enda kella. Topelt. Nii igaksjuhuks, et olla kindel. Tunnen end puhanuna. Võiksin vanduda, et aeg siin rongis... "Noormees, teie pilet, palun!", takistab malbe klienditeenindaja mind oma nõudmisega mõtlemast. Ulatan talle automaatselt sõidukaardi ning naeratan vabanduseks oma hajameelsuse eest. Märkan ühtäkki, et rong on täitunud inimestega. Tõusen kohusetundest ühiskonna ees, vabastades sedasi istme mõnele vanemale... kui korraga maandub minu soojast haardest vabanenud toolile tüdrukutirts. Vilkuv ekraan enda ees käes. "Kättemaksukontor", taipan ma tuttavat helikõlli kuuldes. Loodan, et ehk saab temast seetõttu kord korralik ilmakodanik. Mõni uus Marion, Frida või Freya.
 

Kell on 7:37. Pärast kerget orienteerumist inimlabürindis jõuan rongi keskossa. Vaatan kaasreisijaid enda ümber ning jõuan ühtäkki arusaamisele, et rong on meie ühiskonna minimudel. Tõsijutt. Kõik on siin esindatud - mehed ja naised, igast vanusest, soost ja rahvusest. Igaüks on isemoodi - kes loeb ajalehte, kes õpib, kes vaatab ekraani, kes tukub, kes räägib kaasreisijaga või vaatab lootusrikkalt aknast välja. Mõned on eraklikumad, mõned sotsiaalsemad ning mõned suisa kontaktivõimetud. Nagu ikka. See on nagu ühenduslüli - väike oaas või saar, kus kõik enne millegi algust kokku saavad. Koht, kus sul on aeg iseendale. Koht, kus aeg jääb hetkeks seisma, kuid liikub samas edasi. Müstika.
Kell on 7.44. Õhk rongis on muutunud inimeste arvelt puhtamaks. Ruumi on suisa nii laialt, et märkan koguni üht vaba kohta üsna ukse vahetus läheduses. Seal, kus harilikult võib kohata rattaid. Kuna paljud koolijütsid on Sauel juba maha läinud, siis võin julgelt ilma Scotte ja Treke kartmata klapptooli avada ning istet võtta. Seda lõbu ei jätku paraku kauaks. Juba Padulas loovutan istekoha viisakusest vanaprouale, kes minu pakutust ootamatult keeldub. Viimase asemel sätivad end minu kohale kaks hüperaktiivset algkooliõpilast. Neile eakohaselt, ei viitsi nad ranitsaid seljast võtta, nii et mul on tükk tegu, et selle ebamugavusega visuaalselt harjuda. Möödub minut, kuni tundub, et poisid on viimaks maha rahunenud ning mul on voli oma mõtetesse sukelduda. Korraga hakkab üks poiss vaikselt, kuid näilise mõnutundega naerma. Tema naer valjeneb iga järgneva pahvakuga. See nakatab ka tema sõpra. Korraga tunnen, et ma isegi juba vaikselt muhelen. Mõne hetke pärast avastan end situatsioonist, kus naeran koos poistega, teadmata üldse, miks. Naer on nakkav. Ka istekohast keeldunud vanaproua minu kõrval naerab juba lakkamatult. Nii me siis seal oleme. Neli naervat veidrat tegelast sel rööbasliikuril– nagu mõnes Hollywoodi filmis. Oota mida?
Kell on 7:45. Korraga suudab üks poistest öelda läbi naeru, kuid sealjuures üsnagi selgesõnaliselt, et teine puuksutamise lõpetaks.
See on see koht, kus DJ peatab järsu käeviipega vinüülil mõnusa muusikapala.
Selgub, et esimese poisi naeruimpulsi lätteks olid tema lakkamatud spioonikad (hääletud kõhutuulepahvakad – tõlg.), mis talle endale kohutavalt nalja tegid. Hetkega lõpetas proua minu kõrval naermise. Ka minu enda huumorisoolikas sai ootamatult kinni keeratud. Korraga täheldasin, et kõik lähikondlased rongis hakkasid erilise huviga õhku oma ninast sisse ahmima. Nagu oleks hapnikutase ootamatult alanema hakanud. Rahvas kehastus ühtäkki detektiivide salgaks. Kõik üritasid veenduda, et see on tõesti pussuhais, mis siin õhus liikvel on. Kuigi oleksid ju võinud hoopis nina kinni hoida ja oodata, kuni õhk jälle vähe hingatavam on. Kuid ei. Näiteks proua minu kõrval varustas oma kopse ilmatuma koguse puhta ja kvaliteetse kohaliku soolikavinguga. Tõsijutt. Säärduselt talitas veel nii mõnigi minu ümber asetsevast inimesest.
Need näod ja grimassid, mis mulle sel hommikul  seal rongis avanesid ja mille inimesed omale ette manasid, olid hindamatud. Kahjuks allusin ma oma arglikkusele ega julgenud antud hetkel enda nutiseadet pildistamiseks haarata. Ehteestlaslikult ei reageerinud keegi paraku siiski eriti silmatorkavalt sellele ebameeldivale odöörile, vaid pigem üritas igaüks ise kuidagi selle mürkaine levikuga toime tulla. Kuid need minimalistlikud žestid olid siiski maailmatase. Õnneks saabus päästev Laagri peatus ning inimesed tundsid harilikkusest rohkem heameelt värskest õhust, mis avanevate rongiustega saabus.
Kell on 7:50. Tundub, et minu tänane film leiab siin oma lõpu. Uksed avanevad ning ma astun tagasi argireaalsusesse, väljudes sellest müstilisest rööbasliikurist hulga kaasteelistega Laagri rongipeatuses. Vaatan neid. Enamik neist läheb kooli, osad tööle. Mõtlen tagasi möödunud reisile ja arutlen endaga, kas kogetu oli reaalsus või uni? Kui korraga tuvastan inimhulgast tuttavad hääled. Minu suureks üllatuseks on end rongilt maha sättinud ka Maimu ja Laine, puuksutavad poisid ning kättemaksukontorihuviline tüdruk. Tundub, et kogetu oli ilmsi. Olgugi, et aura tänaste kangelaste ümber on muutunud hulga argisemaks. "Nemad olid, järelikult olin mina ka!", jõuan ma järelduseni enda peas.
Hommikune rong on nagu Eikunagimaa. Seiklusi ja huvitavaid lugusid ning isemoodi tegelasi täis maailm. Vahepeatus enne halli argipäeva. Koht, kus isegi aeg käib omasoodu. Aeglasemalt. "Hehh, siis ma olin ju Peeter Paan sellel porganidkarva rööbasliikuril", naeran ma välja imeliku mõttekäigu enda peas. Korraga märkan tuttavaid poisse enda kõrval. „No nägid… oli ju tore rongiga sõita!“, nendib üks puuksukott teisele fakti.
„Oli tõesti!“, mõtlesin ma ja astusin uuele päevale rõõmsalt vastu.
Autor: Kristo Veinberg
www.kristoveinberg.com

Foto: Autor.

Lugu ilmus ajalehes "Saue Valdur", okt. 2017.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar