Esimene peatükk raamatust "Viirastused Aovalgel" - Risto Laur

Esimene peatükk raamatust "Viirastused Aovalgel".

Risto Laur.

Mul ei ole õrna aimugi, mis minuga juhtus. Ja miks. Ma olen siin Vanemuise Väikses majas mitte ainuüksi töötanud, vaid sisuliselt elanud juba mitukümmend head aastat, aga millegi sellisega pole mind suutnud üllatada isegi Lembit Eelmäe - kui ta kord sulaselge Brežnevina teatri puhvetisse marssis ning tassitäie kohvi tellis.

Inimeses on tema loomisest alates eksisteerinud nii alateadvus kui ka see päris ehtne, meie mõistes reaalteadvus, mis näikse kogu elu kuni pisidetailideni välja reguleerivat. Need kaks teadvust on diametraalselt erinevatel „korrustel“ niisamuti, nagu mõne hiiglasliku paneelmaja elanikudki. Tead ju küll - kolmanda korruse Mallel pole õrna aimugi, et sama maja kaheksandal keegi Ljudmilla elutseb. Juba viimased viisteist aastat!! Nii oli minulgi. Seesinane reaalteadvus käskis mul ehmatusest tati kurku tõmmata, samas kui alateadvus ei kergitanud kulmugi, sest ... oli ju ammuilma teada, et „Magamistoad“ kohe-kohe esietendub ning mõistagi ka see, et Lembit Eelmäe selles seltsimees Brežnevit kehastama asub! Paraku aga järgnev või õigemini see, mis mind nüüdsama ülestähendusi tegema sundis, polnud seotud ei reaal- ega ka mingi muu teadvusega. Tõsijutt.

Pärast proovi jalutasin rahulikult keldrisse, et pausi ajal sinna ununenud välgumihkel ära tuua. Alla välja jõudnud, toetasin selja vastu seina, et enne üles ronimist veidi hinge tõmmata, kui järsku ... kuulsin õrna, aga konkreetset heli. Justkui keegi oleks seina taga miskit pilli sõrmitsenud. Samas oli ikka väga imelik olla, sest koht, kust heli pärines, oli pelgalt betooni täis topitud sein. Ei mingeid uksi ega panipaiku. Isegi mitte sõjaaegset pommivarjendit. Puha kivi ja kõik.

Aga ei olnud kõik, sest seina seest tinises endiselt mingit imelikku, vaevukuuldavat meloodiat. Ausalt öeldes hakkas natukene hirmus. Nagu ikka siis, kui midagi sellist koged, millele hoobilt mitte ainsamatki mõistuslikku seletust leida ei oska. Huvitaval kombel osatakse aga oma hirme veidral viisil väljendada. Näituseks koer - kui hirm nahavahel, siis ta pigem klähvib kui põgeneb. Hambad irevil peas, nagu asuks kohemaid halastamatule rünnakule, aga tegelikult ... on hirmust ää koolemas. Inimenegi muutub agressiivseks, kui ta pole endas päris kindel. Kipub rusikatega vehkima, kõva häält tegema, rinda kummi ajama, kuid tegelikult ... just, on valmis pigem püksid täis tegema.

Minuga toimus sel hetkel täpipealt sama reaktsioon. Selle asemel, et keldrist varvast visata ning turvalises valvelauas Lilleorule helistada, asusin ma millegipärast rusikaga vastu seina taguma. Pikalt, väga pikalt ...

Kui pausi tegin, taipasin, et mul on häbi. Eriti seetõttu, et ma ei teadnud, kelle ees! Iseenda vist. Igal juhul muusika vaikis ning üleüldse kõik vaikis. Miskit tilkus kuskil eemal, aga see oli seal tilkunud juba ei tea mis ajast ning tilgub kindlasti ka tulevikus - ainsamatki piiska kuhugile jätmata. Osade asjadega on nii. Nagu tolle ...

Oh ei - jälle hakkas pinin pihta. Sedapuhku valjemini. Just nagu oleks minu prõmmimisest tubli portsu julgust ammutanud. Või väljendas hoopis temagi selsamal traditsioonilisel moel oma hirmu? Et otsustas põgenemise asemel hoopistükkis detsibelle lisada? Loogiline ju ... kas mitte! Aga kes ometi??

Meloodiajupis tundsin ma ära motiivi kunagisest etendusest „Kolmekesi kahevahel“. Mäletan, et käisin tükki vähemalt kümme korda vaatamas ja naersin iga kord nii, nagu oleksin esimest korda saalis. Taalmaa ... oh Issand kui hea! Teised niisamuti - Simmul, Veermäe, hurmav Helena Merzin ... Kogu see toonane lavastus! Jahh, just sellest tükist pärineski too viisijupp, mis pärast pausi seina seest kuuldavale tuli. Kuramus, isegi pilli ei tundnud ma ära! Nagu miskit indiapärast, aga samas ka ... sünteetilist ja prostat.

Järgmised hetked ei unune mul iial. Võib-olla ununesid nad siiski ja see, mis mul praegu meeles seisab, pole midagi muud kui üks tavaline püstijala-unenägu - no seesamune, mäherdust kogetakse harilikult siis, kui tööperiood liialt intensiivseks kujuneb. Töö ja puudulik uni pluss veel muud pinged ... lisaks mured.

Igal juhul oleks keegi justkui järsult volüüminuppu keeranud ning see, mis siiani kuskilt betooni tagant kostus, mängis nüüd siinsamas, mõne sammu kaugusel.

Sulgesin instinktiivselt silmad ja jäingi sedasi seisma. Teadsin, et kui ma kasvõi natukenegi piilun, pole miski enam endine. Teadsin ka seda, et halvemal juhul ei saagi kunagi endiseks ...

Et kuidas ma teadsin või? Aga kust mina tean. Vahel teatakse asju. Või pigem - tuntakse.

... Polnud vähimatki aimu, kaua ma seal ühtekokku seisin ning üleni higist välgumihklit sõrmede vahel keerutasin. Kas minut või kümme, tund või pool ... Seda ei tee enam tagantjärele keegi kindlaks.

Igatahes saabus hetk, mil ma omad tinarasked laud silmamunadelt kergitasin ...

Jah, mul oli õigus. Midagi polnud endine. Ei kelder ega ka sumbunud õhk, mida olin siiani sisse hinganud. Selle asemel hõljus õhus midagi lavendli taolist ning mina seisin keset suurt ja laia ruumi, kuhu oli kuhjatud tont teab mis sajandist pärinevaid rekvisiite ja muid vidinaid.

Nurgas aga istus üks mees. Seljaga minu suunas, käed külgedel rippu ning pea tahapoole kaldu. Taaskord valitses vaikus, aga seekord nii terav, et lõika või klaasi! Mina aga silmitsesin veidrat tegelast ning lihtsalt ootasin. Sõrmed endiselt ümber välgumihkli, kuid sedapuhku kuivad. Kummalisel kombel oli higi ära kuivanud.

Kui käekella sekundiseier krõksatas ning seisma jäi, otsustasin vaikselt köhtada.

Nurgas konutav kogu köhatas vastu.

Niiviisi ma kohtusingi oma teatri Fantoomiga.


1. peatükk raamatust "Viirastused Aovalgel"