RINGKAITSE MURTUD, JÄÄDAVALT? - Anti Poolamets

Ühtehoidmine. Foto: Neeme Sihv

Ringkaitse murtud, jäädavalt?

Hoolimata sellest, et valimisvõitlus on läbi, pole sõnasõjakirvest maha maetud. Uneta öödest veel välja magamatuna jäid Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna inimesed meedia ja vanade riigikogu erakondade raketirünnaku alla.

Äärmusluse otsingud läksid kohati nii absurdseks, et reformierakondlane Urmas Sutrop avastas sellele viiteid isegi EKRE rukkililles. Millal laulupidu ja kuused-männid luubi alla võetakse? Detaile rohkem analüüsimata tasuks märkida, et ka Põhja- ja Lääne-Euroopas on samal moel juba aastaid rünnete all need parteid, kes on isamaalised ja kritiseerivad massiimmigratsiooni. Nii on juhtunud Rootsi Demokraatide ja Põlissoomlastega, kes pidevast survest hoolimata on tõusnud riigi suuremate erakondade hulka. Muide, ka EKRE läheneb liikmete arvult 8000-le.

Kui tuletada meelde hiljutisi Stockholmi eeslinnade massirahutusi, siis just need parteid on osutanud seni vaiba alla pühitud tabuteemadele, mis põhjustavad valimiskampaanias nii reformierakonna kui sotside poolt unelmaühiskonnana esitletud Põhjamaades tõsiseid sotsiaalseid ja etnilisi pingeid. Ka EKRE on rääkinud otsekoheselt teemadel, mida teised väldivad. Ilmselt on see üks rünnakute põhjus, kuigi ettekäänded võivad olla teised.

Oleks väga puudulik rahvaesindus, kui Eesti parlamendis poleks ühtki parteid, kes julgeks kritiseerida Brüsseli uusi lambipirni-direktiive, Kreeka laenude garanteerimist, euroliidu immigratsioonikvoote või Euroopa föderatsiooni plaani, sest uuringute järgi toetaks seda üksnes 6% Eesti elanikest. Oleks imelik, kui riigikogust puuduks partei, kes on selgelt vastu seadusandlikele eksperimentidele abielu teemal, sest nii arvab ka 2/3 elanikkonnast.

Kui vaadata tagasi valimiskampaaniale, siis üheks märksõnaks Lääne-Virumaal oli kindlasti “debatt”. Nende toimumisele aitas tuntavalt kaasa Virumaa Teataja tingimus, et valimisüritust kajastatakse lehes vaid siis, kui sellel osalevad vähemalt kolme erakonna esindajad, ja nii asendas enesetutvustust debatt. Debattide toimumine läks kohati nii intensiivseks, et ainult kangemad suutsid sammu pidada. Kiidaks oma head konkurenti Marko Pomerantsi, kes staažika poliitikuna pole tüdinenud vaidlustes tõe otsimisest. Sama ei saa kosta debattidelt deserteerunud Siret Kotka ja erakondlikke teatrikülastusi eelistanud Rannar Vassiljevi kohta.

Valimiskampaania peamine sisu peakski olema ühiskondlik debatt oma argumentide proovilepanekuks, mitte telereklaamiga valija oimetuks löömine. Valijaid tasuks tänada vaidluskultuuri arendamisega ka valimistevahelisel ajal, mitte lööktööd tehes alles kolme aasta ja üheteistkümne kuu pärast.

Selleks ongi ju olemas maksumaksjalt kogutud kopsakad riigikogulase kuluhüvitised, mille tegelik kasutamine enamasti mõistatuseks jääb. Poliitiliselt kaasa mõtlevad ja targad valijad toovad kasu kogu Eestile. Meenutagem ütlust, et iga rahvas on väärt oma valitsust.

Tänan oma 2080 valijat ning neid, kes oma hääle EKRE-le usaldasid, sest just nemad aitasid lammutada “kartelliparteide” betoonmüüri.

Nüüd on uute inimeste ülesanne võidelda selle eest, et valimistel murendatud müür madalamaks saada, nii parteide riigieelarvest rahastamise vähendamise kui erakonnaväliste kandidaatide pääsu hõlbustamisega riigikogusse. Kohalike omavalitsuste valimisel on valimisliitude vabatmehed ja -naised ennast tõestanud – miks mitte ka riigi tasandil?

See oleks õhuaknaks erakondade nn tagatubade võimu vastu, mille nivelleeriv toime on hästi teada. Rõõmustaksin, kui riigikogus oleks veerandi jagu või rohkemgi sõltumatuid saadikuid.

Valimiskokkuvõtteid tehes peetakse suurkaotajaks IRLi, aga vaatame, kuidas asjad tegelikult on. On tõsi, et IRLil oli veel nädalapäevad tagasi riigikogus 23 liiget (fraktsioonis 22 pluss Aivar Riisalu), aga reformil ei olnud üksnes 33 ja sotsidel 19 kohta, sest ärgem unustagem nn aknaaluseid, kellega reformi meeskond täienes 35 liikmeni ja sotside oma 22 saadikuni.

Seega kaotas reform hoopis viis kohta, mitte kolm, ja SDE seitse, mitte neli. Nüüd juba ametist lahkuva valitsuse taga olevast 57 parlamendikohast jäi alles napp 45.

Valija andis just EKRE ja vabaerakonna poolt hääletades signaali, et nii valitsemise stiil kui sisu vajavad muutmist. Ja seda olukorras, kus rahalised ressursid olid täiesti ebavõrdsed.

Kui peamine ressurss poleks kulunud kautsjonile, oleksid uued tulijad võtnud kuni 20 kohta. Igal juhul on uustulnukate esimene lubadus täidetud – neli eelmise riigikogu parteid ei saa jätkata hästi kokku harjutatud mugavuses ning nad on tajunud, et ülbuse ja saamatuse eest võib ka järgmistel valimistel karistada saada.

Minu jaoks ei olnud eksinute korralekutsumine piisav, sest üksnes reformierakonna rahastamisskandaalid ning VEB-fondi loo taastulek oleks pidanud nad varupingile suunama. Samuti oleks oodanud keskerakonna toetuse suuremat vähenemist eesti valijate hulgas, sest Vene agressiooni eitamine või pisendamine Ukrainas on tõsiseks hoiatuseks. Ilmselt kaotasid sotsid valijaid eriti vabaerakonnale ja paljud IRLi senised valijad said seekord hääle anda EKRE-le kui nende arvates paremale rahvuskonservatiivsuse esindajale. Lisaks oli uute tulijate teeneks ka nende valijate väljatoomine, kes muidu oleks koju jäänud. Teisalt – hääled pole ette kellegi omad, vaid iga valimisega on rahval õigus oma eelistusi muuta.

Liisa Pakosta ütles oma kirjas parteikaaslastele: “Ärme solva vabaerakondlasi, need ju kõik puha vanad omad inimesed. Maailmavaateliste seisukohtade tugevdamiseks tuleb lihtsalt hakata ette valmistama nendega ühinemist.” Ka valitsuskõnelusi jälgides tundus, et pärast sametlahutust on endised IRLi liikmed üksnes toole vahetanud ja äsjased erakonnakaaslased Urmas Reinsalu ja Andres Herkel piiravad Taavi Rõivast nüüd kahelt poolt. Ometi loodan, et vabaerakond ei abiellu uuesti vana partneriga ega saa neist ka oravatele kerget pähklit.

Nüüd peavad uustulnukad valijaile tõestama, kas nad suudavad koalitsioonis kompromisse tehes iseendaks jääda või konstruktiivset opositsiooni üleval hoida. Loevad eeskuju ja teod. Sellest sõltuvalt saame näha uute tulijate jätkuvat tõusu või langemist.

Anti Poolamets

(artikkel ilmunud Virumaa Teatajas 17. märts, piirangutega - tasuline)