2025. aastal, vahetult enne aastavahetust muutus ilm talviseks ning nagu ikka sellistel puhkudel võivad meie joad ja joastikud pakkuda imelist vaatepilti, mida siis pildistajad ka agaralt jäädvustama tõttavad. Muidugi minnakse ka ise nautima ja neile, kel ei olnud seekord võimalus minna, pakuvad pildistajad oma nägemust neist hetkedest. Minu poolt tänu neile, et nad lubavad mõningaid oma pilte kasutada. Teadmiseks, et juga asub kohas, kus saab vaateid pildistada vaid teatud nurkade alt ning seetõttu on rakursid justkui piiratud, kuid erineva aeg, valgus, pildistajate silm jm muudavad ikkagi kõik hetked erinevateks ja erilisteks.
Need pildid tegi enne aastavahetust Erika Kruup.
Kas nimetada moodustisi lilledeks, korrallideks või kuidas tahes, on iga vaataja otsustada.
Et enamus pilte siin saab olema meie Balti klindil asuvast Valaste joast, lisan ka ühe minu tehtud varasema pildi ja selgituse.
Valaste joast ehk Voka mõisa maadel asuvast kahesaja jala (u. 60 m) kõrgusest veelangust on esimest korda juttu juba 1852. aastal baltisaksa nädalalehes Inland (Das Seebad Chudleight). Vaevalt see juga tollal nii kõrge oli, sest paeplatoolgi on siinkohal kõrgust vaid veidi üle 50 meetri. Siiski viitab see ülestähendus vett astanguni juhtinud kraavile, mis küll tollal oli praegusaegsest üksjagu madalam: Kaasikvälja peakraavi süvendati alles 1960. aastatel.
Nii nagu Valaste oja vooluhulk (0–2 m3/s) joa kohal, nii on ka langeva veejoa kõrgus heitlik, ulatudes eri andmetel 24–32 meetrini. Suurvee ajal puhastab langev vesi joa jalami varingurusust ja uuristab sinisavisse kuni viis meetrit sügava kanjoni ning kõige selle tagajärjel võib langeva veejoa kõrgus tõusta üle 30 meetri. Näiteks pärast 2003. aasta 6. augustil Ida-Virumaal maha sadanud paduvihma saadi veejoa kõrguseks 30,6 meetrit (mõõdetud elektrontahhümeetriga Leica vaatesillalt). Veevaesel ajal, kui juga kipub kuivama, täidavad joaastangult ja selle külgedelt lähtuvad varingud joaaluse kivirusuga ning seeläbi kahaneb ka langeva veejoa kõrgus tunduvalt.
Tuleb tõdeda, et kui Valaste joal on vett, siis on ta nii ilus kui ka võimas; kui Valaste joal vett ei ole, siis on ta üksnes ilus. Oma ilu võlgneb ta suuresti joaastangus paljanduvale siiruviirulisele kivimilasundile. Selles üle 35 meetri paksuses halli-sini-rohe-pruuni-kollaseviirulises lasundis on kirjas ligikaudu sada miljonit aastat Eesti maapõue tekkelugu.
Joaastangu seinas paljanduv kivimilasund algab ligikaudu kahe meetri paksuse moreenikihiga. Sellest allapoole jäävas umbes 13 meetri paksuses lubjakivilasundis järgnevad üksteisele ülalt alla liikudes Aseri kihistu raudooide sisaldav lubjakivi (3,5 meetri jagu), Loobu kihistu lubjakivi (6,5 m) ja Toila kihistu glaukoniiti sisaldav lubjakivi (3,1 m). Seejärel aga Leetse kihistu pudedavõitu roheline glaukoniitliivakivi (1,3 m), Türisalu kihistu tumepruun peenekihiline graptoliitargilliit (2 m), Kallavere kihistu ehk fosforiidilasundi oobolusliivakivi (3,5 m), kambriumi (Tiskre kihistu) helehall liivakivi (12 m) ja Lükati kihistu kvartsliivakivi vahekihtidega sinisavi (kuni 10 m). Viimase ülaosaga sillalt nähtav kivimilasund tavaliselt piirdubki, kuid joaaluse sälkoru kaldail võib näha paljandumas ka päris ehtsat sinisavi: Lontova sinisavi.
Lugu on pikem ja selle on kirja pannud meie geoloogia grand old man Kalle Suuroja.
http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2047_2042.html
Loodan, et see Mait Penjami videolink ka toimib.
https://www.facebook.com/reel/691495317233547
Vahel õnnestub näha aga midagi hoopis teise nurga alt ja võib juhtuda, et ei tunne kohta äragi.
5 imelist fotot, Merle Kruusamägi nimetab seda ... muinasjutumetsaks. Miks ka mitte, muinasjutumetsad on inimesi saatnud ju kaua aega ning me olemegi metsarahvas.
Usun, et teiegi ei suuda jääda ükskõikseks, nähes mida loodus kui kunstnik loob!? Ning pole ka ime, järgnevad pildid tegi Mare Paun.
Kuidas on aga lood mõned aastad tagasi tehtud trepiga, millel turnides sai kaldalt alla laskuda?
Fotod Laidi Zalekeshina.
Ning võime vaid ette kujutada, kui raske on siinsetel puudel-põõsastel seda koormat kanda, aga küllap nad ellu jäävad.
Fotod: Monika Haukanõmm.
Pilte on aga ka teistest kohtadest, kus vesi ja pakane oma kunstiteoseid lõid.
Saka Kivisilla juga 1.01.26. F: Andres Papp.
Paldiski 01.01.2026. F: Natalja
Jäämaailm Tabasalu külje all. F: Angelika Vers
Pakri juga mõni päev peale uue aasta saabumist.
Fotod: Katrin Tarand.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar