MORAALIREVOLUTSIOONIST JA SALLIVUSEST. - Malle Pärn

Foto: Neeme Sihv

Moraalirevolutsioonist ja sallivusest

Meie meedias valitsevate hoiakute põhjal võiks vist öelda, et progressiivseks ja edumeelseks peetakse tänapäeval moraalitust ja kombelõtvust, kompleksivabadust ja nartsistlikku hedonismi. Moraalsus näib olevat pahe, igand, pidur paljude inimeste meelest, koguni haiguslik foobia – või siis silmakirjalik, sest mõnede inimeste meelest ei saa keegi siiralt olla moraalne. Nojah, eks varas usub ju ka, et kõik varastavad. Või vähemalt kindlasti tahaksid varastada, kui vaid julgeksid.

See kõik on loomulikult pika ja agressiivse seksipropaganda tulemus, millele pani alguse nõndanimetatud seksrevolutsioon Ameerikas. Sellest on saanud seksikultus või seksuaalne narkomaania, lühidalt võiks öelda seksomaania. Loomulik häbitunne, mis pani inimese oma intiimelu salajas hoidma, on ümbernimetatud valehäbiks ja liiderlikkus ülendatud kompleksivabaduseks.

Kummaline, et meil on nii palju inimesi, kes ei pea enam moraali inimese psühholooogia oluliseks osaks.

Eks me kõik vahel eksi igiigaveste moraalireeglite vastu. Ja muidugi on paljud neist ajaloo prügikasti visatud. Ent mõni aeg tagasi inimesed ei julgenud sellega hoobelda. Nüüd räägitakse, et moraal on vaid kokkuleppe küsimus.

Jah, aga KELLE soovidega siis arvestada tuleb? Inimeste ihad ja instinktid võivad ju omavahel vastuollu minna, kui pole mingeid mõistuslikke universaalseid reegleid, mis neid vaos hoiaks. Eks see ole jälle üks ajendeid sõja pidamiseks.

Ja siis hõigatakse: me elame ometi 21. sajandil!

Mis see sajand siia puutub? Kas päike on nüüd hakanud tõusma läänest? Kas jõed voolavad teistpidi? Kas inimesed kõnnivad neljakäpukil? Või lendavad õhus? Vaadake loodust: kõik, mis pole otseselt inimese poolt ära rikutud, toimib aegadest aegadesse ühtviisi.

Ja UUT pole praeguses “moraalirevolutsioonis” midagi. Piibli loomislugu näitab, et tuhanded aastad tagasi toimus seesama protsess. Jälle meelitab madu meie eevasid ja aadamaid: ärge kuulake Loojat, vilistage tema seaduste peale, te saate ise jumalateks, ja võite teha kõik, mida ise tahate, nii nagu ise tahate.

Kas ikka võime?

Meil on Tartus eetikakeskus, nagu Tallinnas inimõiguste keskus. Üks uuendab universaalset eetikat, teine toodab juurde inimõigusi. Moraal ei huvita kumbagi. Inimese edasikestmine ei huvita kumbagi. Elatakse tänasele päevale, pärast meid tulgu või veeuputus.

Inimesed pole täiuslikud, meil kõigil on hälbeid, me võime nende suhtes olla tolerantsed, aga neid ei tohi seadusega igaveseks normiks kuulutada. Me peame püüdlema elus täiuslikkuse poole, mitte allakäigu poole. Inimesteks saama, mitte oma instinktide orjaks hakkama.

Populaarsed propagandaterminid "sallivus" ja "sallimatus" ei ole tegelikult mingid positiivsed mõisted. Sallimist kasutab eestlane hoopis negatiivses mõttes: ma ei salli. Sallimine tähendab ju sisuliselt: kannatan su ära, kuigi sa oled mulle üpris vastik. Kas nii? Või väljendab see ükskõiksust: ole nagu oled, mulle ei lähe see korda. Isegi kui see sulle kahju teeb. Ühtehoidev, üksteisest hooliv ühiskond ei oleks nagu valitsevale klikile meeltmööda.

Heakene küll, see oleks ju iseenesest tore, kui see sallivuse nõue käiks kõige kohta, ent meilt nõutakse sallivust vaid ühe konkreetse nähtuse või hoiaku suhtes. Ka normaalsust ei tohi praegu eriti "sallida", vastupidi, kes normaalsust hälbele eelistab, see on juba sallimatu. Ja sallimatut ei tohi kohe mitte sallida, tema suhtes on igaühel lausa kohustus olla absoluutselt sallimatu! Õigustatakse ju – kuni kõrgeimate instantsideni välja – inimeste diskrimineerimist, karistamist ja avalikku sõimamist selle eest, et nad julgevad moraalireeglitele truuks jääda ja oma mõttekaaslastega meile kõigile pealesurutavaid uuendusi arutada. Korralikke inimesi mõnitatakse selle pärast, et nad ei ole nõus reproduktiivsüsteemi häiret normaalseks seksuaaleluks nimetama. Meedia on nad lausa üleujutanud kõikvõimalike laimavate epiteetidega, ma ei taha neid siinkohal korrata.

Kui sallivus on tõesti uue aja moraal, siis olgu ta universaalne! Siis peaks geiabielu seaduse läbisurujad ka perekonna kaitsjaid sallima, ja kuulama neid, kellele abielu mõiste laiendamine haiget teeb. Näidaku eeskuju! Kuni neil aga sallivust veel vähem on kui "sallimatutel”, seni ei suuda nad kedagi veenda seksuaalfunktsiooni häirete normaalsuses ja nõuda mängu-abielu võrdsustamist päris-abieluga.

Samas ei ole olemas mingit tõsiteaduslikku tõestust selle kohta, et inimesel kui liigil on (suure erandina terves looduses!) mitu võimalikku võrdselt normaalset seksuaalsust. On ainult mingi USA kõrge komisjoni otsus homoseksuaalsus haiguste hulgast välja arvata, mis oli välja kuulutatud poliitilise surve all. See ei olnud mingi rahvusvahelise tõsiteadusliku uurimuse tulemus.

Kas ei oleks ikka ilusam kutsuda inimesi üles üksteist mitte ainult sallima, vaid AUSTAMA? Sellelt pinnalt saaksime kõik probleemid arukalt ära lahendada. Näiteks: kui keegi teeb ettepaneku, et ka mehed võiksid omavahel abielluda, ent teised ütlevad, et see ikka ei ole abielu, jätke perekond puutumata, see muudab abielu tähenduse ära, – siis oleks VIISAKAS ka need vastuväited ära kuulata ja ühiskonna ümberkujundamisel arvesse võtta, mitte neist teerulliga üle sõita.

Ja siis võiks üheskoos sõbralikult välja mõelda geide jaoks hoopis uue, paariselu-lepingu, ja jätta abielu rahule. Keegi ei sõdiks sellele vastu.

(saatsin PM portaalile 5. aug. 2014, ei avaldatud.

Malle Pärn.)