kolmapäev, 11. märts 2015

OLEN NATSIPÄKAPIKK? - Neeme Sihv

Kelle kõrval on päkapikk?


OLEN NATSIPÄKAPIKK?

Olen siin ilmas elanud üle 50 aasta. Inimene vist otsibki alati selgust iseendas, oma olemuses ja elu mõttes! loetud kuude jooksul on arengud ja muutused Eestimaal olnud väga kiired ja paljud on järsku selgusele jõudnud, kes nad on. Või vähemalt kelleks neid nimetatakse, näiteks meedia kaudu.


Nädala sõna: Lapsüllatus
Kinder Surprise on lastele mõeldud šokolaadist üllatusmuna, mida ostes ei tea, milline mänguasi selle sees on. Lapsüllatus on valimisealistele kodanikele mõeldud EKRE nime kandev üllatusmuna, mille sees on Jaak Madison ja teised pisikesed natsipäkapikud.

Lõik on ajalehest Eesti Ekspress (11. 03. 2015). Lehest, mis kunagi ütles, et "Pimeduses kobab see, kes ei loe Ekspressi"! Tänaseks päevaks on paljud ajakirjanikud ennast ise pimedusest päevavalgele tirinud ja paljastanud oma olemuse. Olen ma selles kindel? Muidugi olen.

Mul oli ema ja isa, olid vanaemad ja vanaisad. Olen leidnud oma suguvõsa jälgi Eestimaal 18. sajandilgi. Aeg ju aina voolab, inimesed sünnivad ja surevad. Sünnivad ikka traditsioonilisel moel! Keegi ei jää meist igavest siia maale, aga püüdlema peab, et jääda inimeste südametesse ja mälestustesse.
Suure osa oma elust olen olnud ka vihaõhutaja. Vihkan alatust, petmist, sõdu, tapmist, vägistamist, vägivalda,  äärmuslust, julmust, pugemist, usalduse kuritarvitamist, pealekaebamist ja veel väga paljusid asju.  Mulle meeldib meie lipp, rukkililled, suitsupääsuke, loodus, inimesed, . Nüüdseks tean, et rukkilill meeldibki sellepärast, et see on natsi- ja kurjuse sümbol. Nii ju väidetakse meedias. Küllap on seda siis ka siutsupääsuke! Saatanast on vist ka meie taevas, maa ja õhk. Kui kunagi alustati sõda fosforiidi kaevandamise vastu, siis nüüd ollakse valmis maad maha müüma rafineeritumal moel. Rail Baltica, mida me vajame, aga mitte sellisel moel, nagu läbi üritatakse suruda, on hukatus meie maale, rahvale ja loodusele. Põlevkivi kaevandamine praeguses koguses, metsade hävitamine, mulla väljavedu tunduvad olema köömes selle kõrval, mis meid ees ootab. Ja kõik see saab toimuda vaid kellegi mahitusel. Muide, ma vihkan ka vandenõuteooriaid, aga mida aeg edasi, seda enam kipun mõndagi uskuma hakkama. Estonia, meie laevukese hukk, mis puudutas pea kõiki meist, on jäänudki vastusteta. Ma ei tahaks kuidagi uskuda, et hulk inimesi võidi uputada rahulikul ajal relvaveo vm selliste asjade tõttu. Kas aga Estonia vajas betooni alla matmist? Oli see jälgede kaotamise pärast? Ma ei tea. Ja ma ei tea, mida muutnuks tõde. Kui tõde olnuks muu kui tormi jõud....

Enamuse oma tööpõlvest olen olnud raudteel. Usun, et arenesin iga aastaga, põhiline eesmärk oli anda endast parim. Reisijate ja ettevõtte jaoks. Püüdsin anda alati panuse asjade paremaks muutmiseks nii tööl kui väljaspool seda. Püüdsin kaasa lüüa looduse uurimisel ja loodusuurijate aitamisel. Seda aega, mida vabast ajast kulutasin lisapanuse andmiseks ei suuda keegi ette kujutada.
Tean, et see panus ei olnudki nii väike ja sellest on võitnud nii inimesed kui riik. Eesti, minu kodu! Mida aeg edasi, seda rohkem ka püüdsin endast anda. Ning ma pole sugugi veel nii nõdraks muutunud, et ei suudaks seda ka edaspidi. Haapsalu raudtee, mis meile sama oluline kui RB, on veel taastamata. See, mille riik lõhkus, lõhkudes nii ka oma rahva elu. Viga ei julgeta tunnistada, suletakse silmad ehk õigemini peidetakse pea liiva alla.  Seegi näitab valitsejate palet!

Töö.



Pikka aega mõtlesin, kas liituda mõne erakonnaga. See annaks justkui midagi juurde elu mõttele, aitaks ehk midagi veelgi rohkem muuta. On ju ikka lihtsam jõuda tulemuseni koostöös! Kellegagi, kes mõtleb natuke nagu sina, kelle eesmärgid on tihti samad kõiges, nagu sinulgi, kes samuti mõtleb tihti mitte endale vaid teistele, nagu sinagi.  Olen sisimas "roheline" ja ehk oleksingi rohelistega liitunud, nagu liitusin EOÜ ja ELuS-ga. Kuid rohelised on olnud aja tuultes väga heitlikud. Herkel kutsus liituma Vabaerakonnaga. Ehk võinuksingi seda teha, kuid tol hetkel ei tundunud nad tõsiseltvõetavana ja ega ma nüüdki tea, kas nad seda on. Nende hulgas on palju tublisid mehi-naisi, kuid üldmulje ei ole veel piisavalt välja kujunenud. Sain aga tuttavaks ka mõne EKRE liikmega, nad polnud mingilgi moel pealetükkivad, pigem sõbralikult mõistvad. Ning tundusid hoolivat. Nii oma kodukandist kui riigist. Inimestest rääkimata. Ja nii ühel hetkel selle otsuse tegingi. Ja mõistvad oldi ka siis kui loobusin kevadel kandideerimast. Hiljuti küsis Keskerakonna poliitik, miks ma ei liitunud nendega!? Kas pidanuksin? Miks mitte, on ju see välja kasvanud Rahvarindest. Sisimas ehk olengi pigem tsentristlikkusele kalduv, kaugel äärmustest. Ei taibanud vastu küsida, et miks te siis ei kutsunud!? Ei kutsunud ka SDE ega RE ega IRL. Paljud nende ridadest olnud ju ka mu "vastasrindeks" ametnikena riigi poolel, kui olen püüdnud muudatusi elus teha või oma ettepanekutega riigiasutuste poole pöördunud. Ning suhtumine kodanikuühiskonda on olnud just see, mis pole tekitandu "suurt poolehoidu" nendesse erakondadesse. Palju on neid, kes väidetavalt seisvada INIMESTE JA RIIGI EEST, kuid tegelikkus kipub sõnadest lahku minema. Ometi,pole ju olnud erilist probleemi kooseksisteerimises. Aga hiljuti hakkas kuidagi kiiresti.lausa ootamatult välja kooruma, kes on kes. Ma pole kunagi vihanud homoseksuaale, nende elu nende kodus on nende endi asi. Kuid üllatusega sain peagi aru, et homoäärmuslased (mitte need, kes "kapist välja" tulid, vaid pigem need, kes kapi taga õssitavad) on asunud räigetele rünnakutele. Kindlasti pole nad vaid kooseluseaduse taga, vaid on oma kombitsad surunud palju rohkematesse elu valdkondadesse. Olgu siis läbi LGBT ühenduse või Feministeeriumi või millegi muu, mida me veel ei tajugi. Iseenesest ma võinuks ju seda mõistagi, kui tegemist ei oleks kahe näoga Janustega. Kujutatakse ennast sõbralike, sallivate ja mõistvate inimestena, kui aga mask langeb, siis on nähe tegelikud vihaõhutajad. Tegelikult oli see mulle isegi kergendus, sest sain aru, et mina oma vihkamistega polegi see äärmus. Vaid nad on olemas, minu kõrval! Üllatav on aga see, et nende võim on nii suur, et nüüdseks on paljastunud väga paljude tegelaste tõeline pale! Ja surprise-surprise - nad ei häbenegi näidata seda, kes nad tegelikult on! Olgu siis tegemist sutropide-kampuste-rannamäede või kellega iganes! Kas nad tunnevad, et nende seljatagune on nii kindel või on nende selja taga hoopis kellegi nui? Või ei taju nad enam üldse, mis on inimlik ja mis mitte?

Nagu olete juba mõistnud, ei pea ma ennast mitte kuidagi vihkajaks, sallimatuks ega natsiks. Mis siis, et pean normaalseks elu oma kodus, mitte kümnete tuhandete ja miljoniteni ulatuvat migratsiooni!

Kodu.

Ükskõik kus meie ümber. Ahjaa, mõnigi võib öelda, et eestlased ju ise praegu hordidena trügivad välismaale. Aga miks? Targad inimesed teavad põhjuseid. Orjastaatusest maheküüditamiseni välja. Ja ei ole ainus lahkumise põhjus sugugi raha! Suures osas hoopis varjatud hoolimatus riigi poolt! On ju lollilegi selge, et väga paljud ei oleks kuhugi läinud. Kui lausa "ei sunnitkas". Varjatult. Laiutades näiteks käsi ja öedes, et maapiirkondade tühjenemine on paratamatus! Vale, see on soovimatus anda endast parim, et elu oleks elatav igas viimases kui kolkas!

Võiks ju eeldada, et esimese konservatiivsuse vastase rünnaku tulemused peaks panema mõtlema! Aga ei, rünnakud jätkuvad. Delfi, ehmatades, et nende vastavate artiklite pläralad on täis mitte niivõrd natsimeelsus vaid hoopiski poolehoidu EKRE-le, sulges oma anonüümse kommentaariumi. Ja selgitas seda järgnenud loos. Kui vaatasin selle pläralasse, siis EKRE-t selgelt toetavatel, südameist tulevat kommentaaridel  ligi 2000 plussi sajakonna miinuse vastu! Kas kaevatakse teistele auku, et ise sisse kukkuda?

Tänaseks on aga mõõt täis! Näis kas liberaalsed äärmuslased, kes oma rahvast ründavad, ilmneb kord taipu vabandada!? Või läheb ajaratas loomulikku teed ja tõelised vihaõhutajad kukuvadki kaevatud auku!

Mina ei ole natsipäkapikk! Eesti Ekspress, seda väljaandev meediagrupp! Te olete solvanud mind ja küllap veel tuhandeid inimesi! Tõsiselt solvanud! Ja see ei ole andestatav enne kui olen saanud avaliku vabanduse! Nagu ka kõik teised EKRE liikmed!






3 kommentaari:

  1. Väga õige!

    VastaKustuta
  2. Olen tavaline eestlane, ei kuulu ühtegi erakonda. Kui aga kuulasin, kuidas ühte noort eesti meest sopaga loobiti, siis hakkas süda valutama küll. Kui ükski erakond oleks tema kaitseks välja astunud, oleksin ma avalduse kirjutanud ja erakonda astunud.
    Head inimesed, minge parem vaatama filmi "1944" ja vaadake seda filmi avatud silmade ja südamega, siis ehk mõistate kui mõtetu on teie jagelemine.
    Neeme, sul on süda õiges kohas! Kahjuks on selliseid inimesi vähe.

    VastaKustuta