Kirjutan, loen, korraldan Pärnu kirjandusõhtuid viiendat hooaega, koostan raamatuid, oman
sotsiaalvõrgustikus mitut kirjandusega seotud klubi. Esineda eriti ei armasta, aga vahel
tuleb üle oma varju hüpata. Minu sulest ilmunud neli luuleraamatut „Õitsvate pärnade alleel“
(2011), „Avali aegadesse“ (2012), „Veerekese pääl“ (2013) ja „Külalood ehk vaaderpass“
(2014). Veel on ilmunud romaan „Segavereline“ (2014) ja novellikogu „Virtuaalmees“ (2015).
Lisaks olen koostanud 2 raamatut, Pärnu punkluulekogumik „Sõnaga Näkku“ (2012) ja
„Pärnu kirjarahva antoloogia 2“ (2014). jne...
AJATAAK.
Öö kaardus eilse päeva selja taha,
kui küürus eit, kel ämbrid triiki vett
Neist jäivad mälestused aeda maha,
ja rohtus õu, üks kräunuv kass ja rätt
Ka sammaldunud kaevukook kesk välju
ja põllul päevi näinud heinasaad
ja rehe all käes tuuli kiikuv häll, ju
oli temalgi siin oma ajataak
Ma kõnnin tihti mööda lapsepõlveradu,
ja mõtteis astun sisse koduväravast
Las läevad päevad, möödub aastasadu,
kõik helgelt silme ees, kui olnuks täna, vast!
Öö kaardus eilse päeva selja taha,
kui küürus taat, kel palgeil elujoon
Jäid taadist mälestused aida taha,
üks kalmuküngas, õitseb kus nüüd moon!
06.05.2015.
AOVALGUSES
aovalguse leegitsev pale
kui sumejas öösiluett
sind lummab kui daam kõrk ja kale
kui nümf nõnda malbe ja rett
su silmades kiratseb elu
kui valguseküllas oaas
siis kirgedest kütkevas melus
sa heldid kuid silmad on maas
kui kuhtuvad ihad ja ihud
ja luhtub üksainumas päev
siis elu kui tormine vihur
sul lehvitab ulatad käe
et tagasi põigata tallu
kus ema sind ilmale tõi
ning laiali laotada valgus
ja sõlmida elutee lõim
aovalguse leegitsev pale
kui sumejas öösiluett
sind lummab kui daam kõrk ja kale
sa haihtud kui kolm tilka vett
su silmades kiratseb valu
kui vägi mis vaibuma peab
vaid taevastelt armu veel palud
veel enne kui maailma nead
las koidikul lõõmata tunglad
las elutõlda veab päev
las puhkeda uusimad pungad
koduaeda ajajoonituil käel
03.11. 2014.
AOVALGUSES
aovalguse leegitsev pale
kui sumejas öösiluett
sind lummab kui daam kõrk ja kale
kui nümf nõnda malbe ja rett
su silmades kiratseb elu
kui valguseküllas oaas
siis kirgedest kütkevas melus
sa heldid kuid silmad on maas
kui kuhtuvad ihad ja ihud
ja luhtub üksainumas päev
siis elu kui tormine vihur
sul lehvitab ulatad käe
et tagasi põigata tallu
kus ema sind ilmale tõi
ning laiali laotada valgus
ja sõlmida elutee lõim
aovalguse leegitsev pale
kui sumejas öösiluett
sind lummab kui daam kõrk ja kale
sa haihtud kui kolm tilka vett
su silmades kiratseb valu
kui vägi mis vaibuma peab
vaid taevastelt armu veel palud
veel enne kui maailma nead
las koidikul lõõmata tunglad
las elutõlda veab päev
las puhkeda uusimad pungad
koduaeda ajajoonituil käel
Foto: Urmas Luik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar