Foto: N. Sihv
KARJAS ULUD HUNTIDEGA KOOS.
Juba mitmendat nädalat eksivad mu sõrmed klaviatuurile ning hakkavad kirja panema mõttekildu, mis aina enam end mõtiskluseradadel on kordama hakanud. Parem on vast mitte konkreetset ideeallikat välja tuua, küll taibatakse, millele ma vihjata püüan.
Mis vaevab minu hinge?
Mõnetine hirm. Mitte laushirm, mitte viha tekitav hirm, vaid kerge pelglikkus selle vastu, mil viisil teatud hammasrattad meie eludes käima lükatakse. See pole üllatav – nii on ta alati toiminud, kuid siiani on noorusea naiivsus mind hoidnud tagasi uskumast fakte. Kirg täita oma ambitsioone on hoidnud elus lootust, et mida enam õppida, tööd teha, näha vaeva, seda kiiremini saabub võit ning seda suurem on aupaiste. Ei ole. Kellelegi teisele, peale iseenda, ei lähe kogemustepagas korda. Samas… Teatud piirini läheb – oleneb inimrühmast, oleneb valdkonnast, kuid seal, kus asjade üle otsustatakse tuleb ennastsalgavatest soovidest loobuda. Vaadates, mida see mõne inimesega teeb, siis seda enam tekib soov ise sellest allikast eemale hoida, kuna ei tea, kas antud nähtuse põhjustajaks on mõne inimese manipulatsioon või pikaajaline traditsioon/vastuvõtueksam, milleta siseringi ei pääse. Piisavalt on olnud neid, kel on soov midagi muuta, ent miski tõmbad neid nende teelt tagasi, paneb nad loobuma oma esialgsest missioonitundest, mis neid eesmärgi suunas kannustas. Ühel hetkel uluvad nad hundikarjas alfaisaste kombel, nende enda persooni ei eksisteeri. Nad müüvad oma ideoloogia, hülgavad senised vaated, mille tõttu ei ole nad enam needsamad võitlejad.
Mõnetine hirm. Mitte laushirm, mitte viha tekitav hirm, vaid kerge pelglikkus selle vastu, mil viisil teatud hammasrattad meie eludes käima lükatakse. See pole üllatav – nii on ta alati toiminud, kuid siiani on noorusea naiivsus mind hoidnud tagasi uskumast fakte. Kirg täita oma ambitsioone on hoidnud elus lootust, et mida enam õppida, tööd teha, näha vaeva, seda kiiremini saabub võit ning seda suurem on aupaiste. Ei ole. Kellelegi teisele, peale iseenda, ei lähe kogemustepagas korda. Samas… Teatud piirini läheb – oleneb inimrühmast, oleneb valdkonnast, kuid seal, kus asjade üle otsustatakse tuleb ennastsalgavatest soovidest loobuda. Vaadates, mida see mõne inimesega teeb, siis seda enam tekib soov ise sellest allikast eemale hoida, kuna ei tea, kas antud nähtuse põhjustajaks on mõne inimese manipulatsioon või pikaajaline traditsioon/vastuvõtueksam, milleta siseringi ei pääse. Piisavalt on olnud neid, kel on soov midagi muuta, ent miski tõmbad neid nende teelt tagasi, paneb nad loobuma oma esialgsest missioonitundest, mis neid eesmärgi suunas kannustas. Ühel hetkel uluvad nad hundikarjas alfaisaste kombel, nende enda persooni ei eksisteeri. Nad müüvad oma ideoloogia, hülgavad senised vaated, mille tõttu ei ole nad enam needsamad võitlejad.
Lõpuks ei võitle nad enam meie eest lahinguid vaid alluvad kellegi või millegi kõrgemale soovile, olgu selleks võimas juht või ahnus – selles maailmas võidab üks neist puhta südame. Võitlejast saab ori sellele, mille vastu ta võitles.
Sellegipoolest jääb vähemalt minu hinges kripeldama küsimus – kuidas saab üks inimolend müüa oma sihi? Siht silme ees on see, mis meid hoiab liikuvana ning liikumine hoiab meid elus. Kui vähe on inimesel enda vastu austust, et millegi tühise nimel anda ära kõik see, mis teeb temast sellesamuse isiksuse? Ehk on asi lihtsalt minus, et ma olen iseenda suhtes ahne – ma pole nõus müüma ennast, keeldun andmast ära neid osasid, mis teevad minust minu. Inimene näeb terve oma elu vaeva, et kujuneda kellekski, kellena ta on endaga rahul, areneda oma eeskujuks, mis jõud võtab temalt tahte olla see suurepärane inimene edasi? Ent võib olla ei olegi nad end veel leidnud, et nad suudavad kogu töö kulla nimel maha visata ja teenida kellegi teise eesmärke…
Ehk ongi targem sellest ringkonnast eemale hoida. Mu süda ei lubaks kunagi end suruda orjaks sellele isandale, kelle vastu olen võidelnud. Veel enam ei ole ma nõus müüma oma vaateid ja keeldun lasta oma pähe istutada manipulatsiooni eesmärgil teistlaadset ideoloogiat. Paraku seal, kus asju otsustatakse, õilsa südamega kaua vastu ei pea.
Jääb vaid lootus, et ehk mõnes paralleeluniversumis…
Autor: Sirgjooneline.
2015.
Autor: Sirgjooneline.
2015.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar