KÜTUSEAKTSIISIST JA IMMIGRATSIOONIST - Sander Särel

Foto: Andres Leet.

Kütuseaktsiisist ja immigratsioonist

Tihti on meie korraldatud meeleavaldust Tallinnas süüdistatud laialivalguvuses ja teemast kõrvalekaldumises. Kuid nagu matemaatikas, on poliitikaski kõik omavahel seotud. Olles noor ja julgedes mõelda meile seatud raamidest avaramalt, näen ma seda, kuidas valitsust sisuliselt ei huvita ekspertide arvamused. Ikka leitakse otsuseid põhjendama inimesed, kelle tööks justkui olekski igasuguse mõttelageduse esitamine nii, et tekib mulje sisulisest tegevusest, kuigi olukord kipub sarnanema Ruta Arumäe kirjeldatuga exceli tabelitest.

Läbi kütuseaktsiisi prisma näeme ühest küljest küll seda, kuidas  33% sotsiaalmaks alaneb ühe protsendi võrra ning kuidas lastetoetused tõusevad vastavalt lubadustele (või vähem?) ja kuidas inimesed seeläbi palju paremini elama peaksid hakkama, mis iseenesest on ju tore. Kuid vaadates selle prisma teist külge, näeme, kuidas kütusemüügi käive hakkab langema, kuna rahvusvaheliste vedude teostajad hakkavad tankima Lätis-Leedus. Samal ajal hakkavad nende kolmandate laste vanemad vennad-õed ülikoolis käies sedasama toetust kinni maksma, sest ühistransport ju paljude jaoks vältimatu. Seega on  elu nende jaoks kallim juba nelja aasta pärast,  ainuüksi tänu aktsiisitõusudele vähemalt 20 senti kallima liitrihinnaga, mis ei jäta ju mõjutamata piletihindu.

Rääkimata sellest, et tänapäeval on praktiliselt iga valdkond sõltuv kütusetarbimisest. Läbi kaudsete maksude võetakse kokkuhoitud protsent tööjõukuludelt sama suurelt või veel suuremaski ulatuses tagasi ning käibe vähenedes ei too see ikkagi soovitud tulemust. Maksusüsteemile mõjuks positiivselt hoopis kütusetarbimise tõus, olgu see siis seotud jõudsa turismi arenguga vms. Kütust ei saa võrrelda olemuselt teiste kahjulike toodetega, kuna selle kasutamine on hädavajalik.

Saastamise vähendamine ja tervislikum elu ei ole need kaks kirssi, mida kütuseaktsiisi tõstmisega lahendada soovitakse. Loodetakse lihtsaid katteallikaid lubadustele, mille sisu paljud poliitnukud eesotsas Maire Aunastega IRL-ist isegi valimiste eel lahti ei suutnud seletada. Ka Taavi Rõivase lubatud naftahinna langust ei näe kahjuks meie tanklate tabloodel, kus numbrid juba täna jõudsalt kasvavad. Ning ei maksa unustada, et kütusehinnad võivad ka maailmaturu hinnaskaalal tõusma hakata. Praegune mõningane hinnalangus on olnud ettevõtetele ja inimestele pigem positiivne, jättes kätte rohkem vaba raha!

Peale selle jäetakse rääkimata, kuidas on kütuseaktsiisi oluline muutmine regiooniga võrreldes mõjutanud nende riikide kütusemüügikäivet. Tsiteerides 2009. a. Äripäeva, kus antud teema oli aktuaalne: „Tänavu 1. jaanuaril tõusis Leedu kütuseaktsiis 20,4% ja kütuse jaemüük kukkus kohe 20%. Autoomanikud hakkasid sõeluma Poola, Läti ja Kaliningradi oblasti vahet,“ võib öelda, et oma protestidega ei õhuta me kindlasti alusetut paanikat nagu mõnele poliitbroilerile sobiks vastupropaganda tegemiseks. Me vaatame asjakohaselt meie ümber lähiaastatel toimunud sarnaseid poliitilisi otsuseid ning soovime, et Eestis sellised asjad ei korduks. Loll õpib oma vigadest, tark teiste omadest!

Kahjuks ei näe me teistsugust valitsemisstiili ka majutusasutuse käibemaksuerisuse kaotamise osas, mis on ainuüksi regionaalpoliitiliselt rumal ja lühinägelik samm. On teada-tuntud tõde, mida meie valitsejad endale ehk ei teadvusta, et peale suvise puhkuseralli lõppu ei haugu peale kaheksat õhtul kuurortlinnades nagu Haapsalu ja Pärnu enam koer ka inimeste peale, sest inimesi lihtsalt ei ole. Küll aga on Haapsalu hotellid ja spaad ühed linna suurimad tööandjad ja tulevad ülejäänud kolmel aastaajal toime ainult ots-otsaga madalpakkumisi tehes. Kogemustega töötajaid tuleb ikkagi aastaringselt palgal hoida, sest vastasel juhul on nad järgmise suve alguseks juba põhjanaabri juures leiba teenimas.

Tegelikkuses peaks riik lähenema vastupidisest küljest, näiteks muutma ühistransporti tunduvalt tõhusamaks, et puhkajad saaksid massilisemalt meie puhkepiirkondadesse sõita, perega ja suuremate gruppidena, kasvatades nii kohalikku käivet, üksiti siis ka käibemaksu laekumisi muudelt aladelt peale majutuse. Seda kõike kuni lausa perepiletite 50% soodustuse kehtestamiseni siseriiklikus rongiliikluses. Võib tunduda, et see vähendaks veelgi aktsiisilaekumist kütuselt, kuid tegelikult muudaks majanduslikult otstarbekamaks hoopis ühistranspordi, parandades selle täituvust ning oluliselt vähendades ääremaastumist, suunates kapitali ka Tallinnast välja!

Et olla konkurentsivõimelised, tuleb majutusasutustel kõrgema maksumääraga ju madalpakkumistega jätkata, kuid samas kulusid kärpida. See mõjutab niigi alamakstud tööjõu liikumist, ehk oodata on järjekordset ääremaalt põgenenud inimeste laviini, mis ei sobi sugugi kokku loosungiga „Maale elama“. Kui see loosung pole valitsuse jaoks oluline, siis tuleks maal tegutsevatele kodanikuühendustele välja öelda, et nende tegevus on mõttetu, sest riigi plaanid näevad ette maaelu võimalikult kalliks muuta! Messid ja võimalusi tutvustavad üritused on tõepoolest vajalikud, kuid jällegi ei ole neist ju abi, kui ülevaltpoolt luuaga neid võimalusi minema pühitakse, ning „mittevajalikkuse“ puhul on tegemist asjata kulutatud rahadega!

Siit võime tuua ka paralleelid immigratsiooniprobleemiga Lõuna-Euroopa riikides, mis on tõepoolest massiivne, kuid millele nähtavasti tänaste poliitiliste võtetega ei tulegi piiri. Eriti kui selgub, et „päästjad“  käivad „merehädalisi“ päästmas juba Liibüa rannavetes! Oleks loogiline eeldada, et päästetud oma koju tagasi transporditakse, siis lahendub koheselt ka smuugeldajate probleem ning edaspidi otseselt ka „põgenike“ arv. Vastupidine käitumine näitab pigem, et tegemist on ajaloolise orjakaubanduse kaasaegsema vormiga. Omal ajal tõsteti piraate röövimiste eest lausa aadliseisusse, kas tänapäeval ähvardab sama?

Probleemiga selle lähtekohas tegelemine (võimalusel ka Süüria jt riikide majanduse toetamisega) on oluliselt efektiivsem lähenemine, kui suure radiaatori kümne veepüssiga jahutamine ajal, kui seda altpoolt pidevalt petrooleumiga köetakse. Sallivuse ja moraalsete kohustuste all immigratsiooni kui „meie probleemi“ promomine on jällegi see vana pähekulunud viis demagoogia läbi lahendada rahva vastuseisu ükskõik millisele küsimusele, seda nimetada selgitamiseks ja seeläbi nende negatiivseid külgi maha matta.

Rootsis on rahvaarv tänu immigratsioonile suurenenud 35 aasta jooksul umbes 16%, kuid aasta jooksul toimepandavate vägistamiste arv kasvas sama aja jooksul 873% ja see ei ole kirjaviga. Peale selle on sallivuse musternäidisena kuulutatud Rootsis välja kujunenud kaks gruppi: valged ja „mittevalged“, kusjuures nende kahe grupi vahel sisulist dialoogi ei toimu. Rootsis on üle saja piirkonna, kuhu politseinikud ei julge siseneda, eile vägistasid moslemid kellegi tütart, ema või õde ja panid vastuseks kellegi vähegi teravamale ütlemisele põlema mõned autod – sellest lehed ei kirjuta. Täna pandi valgete poolt kättemaksuks põlema mošee ning sellest teatavad valjuhäälselt kõik väljaanded ja uudised Eestiski. Kui pagulased sooritavad kuriteo põliselanike vastu, on tegu kultuurilise omapäraga. Põliselanikud, kes julgevad neile vastu astuda, on automaatselt toime pannud vihakuriteo.

Tegu on küll äärmusteni lihtsustatud pildiga, kuid ei erine palju sellest, mis toimub meist loodes. On huvitav näha, kuidas tänased inimõiguslased loodavad Eestisse pagulasi lubades siiralt, et siin need mustad stsenaariumid ei kordu. Samas on Eesti on kuulutatud üheks sallimatumaks riigiks Euroopas ja 25 iseseisvusaasta jooksul ei ole suudetud lõplikult lõimuma panna juba siin elavat kolmandikku vene keelt kõnelevaid inimesi. Miks peaks minul kui noorel olema mingisugust usku sellesse, et veel erinevamast kultuuriruumist, veel erinevamate veendumuste ning veel erinevama religiooniga ühiskonnagruppi ei taba sarnane või veel hullem saatus?

Mind isiklikult hämmastab ka nende mõttemaailm, kes siiralt loodavad, et pagulased soovivad meil olla odavtööjõud. Oskusteta ei saa tänapäeval labidamehekski, sest tehnika arenedes töölisi enam vaja pole ja on ka inimlikult arusaadav, et kui mõnda ühiskonnagruppi teisest vähemväärtuslikuna käsitletakse, on tulemused sellised nagu täna Rootsis. Eestil ei ole Aafrikast pärit põgenike ees mingisugust moraalset kohustust, kuna meie ei olnud need, kes nende maid kunagi koloniseerisid. Me oleme ajalooliselt ise olnud see rahvas, keda erinevate isandate poolt orjastati. Seda juba ammu enne aega kui eurooplased 15. sajandil Aafrikasse jõudsid. Seega on väär väita, et me oleksime aafrika päriltolu pagulastele midagi võlgu.

Juba see, kui erineva arvamusega inimesed virtuaalselt üksteist risti löövad, näitab, et ühiskonnana ei ole me sootuks teistsuguse mõttemaailmaga pagulaste jaoks valmis. Ja teadupärast pealesurutud sallivus ei tööta. Enne pagulaste aitamist on Eestil moraalne kohustus järjele aidata meie enda vaesuses virelevad 50 000 last, tagasi tuua need 44 000 eestlast, kelle töökäed on Soomes täna hinnatud, kuid kes on majanduskriisi tingimustes sinna meil valitseva vaesuse ja ükskõiksuse eest ise minema pagenud, rääkimata nendest tuhandetest, kes töötavad Suurbritannias hooldajatena just nimelt seepärast, et Eesti ei suuda neile täna pakkuda inimväärset elu. Keegi ei vali vabatahtlikult elu sõpradest-sugulastest eemal. Meil on tuhandeid töötuid, kellega tuleb tegeleda, ning samas tööjõupuudus.

Isegi rumal saab aru, et tööjõupuuduse leevendamiseks ei tule sisse tuua mingeid pagulasi, kelle panuseks peaks olema hoopis inimväärse elu ülesehitamine oma kodumaal, vaid tegeleda just nende inimestega, kes täna on töötud ning nendega, kes tahaks  k o j u tagasi tulla. Kokkuhoiupoliitika vaimus võin mainida, et see on tõenäoliselt kordades odavam ja tänaste töötute kohanemine võtab ka palju vähem aega. Probleemiks on juba täna lastetoetuste tõstmistele katteallikate leidmine. Milliseid katteallikaid planeeritakse nende tuhandete inimeste toitmiseks, katmiseks, lõimumiseks, koolitamiseks, kui väidetavalt ei jätku meil juba täna enda inimeste heaolu tõstmiseks pennigi vaba raha? Olen nõus, et Eesti peaks olema sallivam, kuid õpime kõigepealt kainelt kalkuleerima ja üksteist austama, mitte naiivselt esimest teisitimõtlejat kividega surnuks pildudes ja enda mõttemaailma ainsa tõe pähe pealesurudes naaberriikide ämbreid kordama.