VÕIM TARKADELE - Malle Pärn

Targad, kohtadele!

Foto: N. Sihv

Repliik:

Võim tarkadele!

Kuna meie elu on ummikusse jooksnud, siis tuleks meil kõigil tõsiselt mõelda, kuidas me saaksime sellest ummikust välja tulla.

Inimesed elavad kogukonnas, see on paratamatu, nad ei saaks omaette hakkama. Inimene on nii-öelda karjaloom. Tänapäeval eriti, kus ta enam ise endale toitu ei küti ega kasvata, kus elualad on tükeldatud pisikesteks alajaotusteks, ja inimesed on pandud elama loodusest eraldatud konservikarpidesse, tigedalt üksteise kõrvale.

Ent iga kogukond vajab juhti, et see kunstlikuks kärbitud elu kuidagi ühiskonnaks kujundada. Õigemini juhte, sest harva võib üks inimene olla teistest nii palju targem ja vastutusvõimelisem, et ta üksi suudaks kogukonda mõistlikult valitseda.

Ametlikult võib üks olla kõige kõrgemal positsioonil, eesistuja ehk president, nagu meil öeldakse. Tema ümber on nõukogu, mis moodustatakse kogukonna poolt usaldatud inimestest. See ei tähenda mitte nõuandjate kogu, vaid ikkagi otsustajate ja hääletajate kogu. NÕUANDJAD peaksid olema eraldi, lisaks juhile ja nõukogule. Need peaksid olema targad, kes ise au- ja võimupositsioone ei ihalda, ent kellel on ehe reaalsusetunnetus, kes oskavad ette näha inimliku tegutsemise tagajärgi, ning kes julgevad nendest ka avalikult rääkida. Et kogukonna valitsemine oleks võimu ja vaimu koostöö.

Kas oleks seda võimalik päriselt ellu viia?

Igas kogukonnas on tarku inimesi. Tänapäeval on neid ometi nii lihtne üles leida. Inimesed levitavad oma mõtteid suhtlusvõrgustikes, blogides, ajakirjanduse kommentaariumides. Aga – jah, siin on üks aga: ka tarkuse ära tundmiseks on tarkust vaja… Küllap meiegi valitsejad on endale võtnud nõuandjad, keda NEMAD tarkadeks peavad. Nagu selgub, on paljud neist alles noorukesed. Kindlasti on nad omandanud palju teoreetilisi teadmisi, aga neil puudub elukogemus ja iseseisev ühiskonnaelu hindamisvõime. Realiteeditunne.

Muidugi on võimalik, et nad siiski nendest, kellele nad on nõu andma kutsutud, ON targemad…

Tarkust on muidugi mitmesugust. Loll inimene ju reeglina ühiskonnas edu ei saavuta. Ja rikkaks ka ei saa. Ega pääse ka valituna Toompeale. Selleks on vaja teatud liiki tarkust. Inimene, kes suudab oma isikliku elu hästi ära korraldada, ükskõik millises ühiskonnas, on ju arukas, mitte rumal.

Aga valitsema peaks inimesed, kellel lisaks sellisele arukusele oleks veel ka südametunnistus ja rahvuslik missioonitunne. Kes oleksid valmis vastutama oma tegude ja sõnade eest. Kes saaksid aru, et nende tegevusest oleneb kogu rahva heaolu ja käekäik. Ja mida parem elu on rahval, seda parem elu on ka nendel, otsustajatel. Huntadel ei ole kunagi pikka iga.

Sellist teadmist võiks kokku nimetada tarkuseks.

Tark inimene teab, et kiirelt ja teiste arvel ülekohtuselt kokku kraabitud rikkus ei ole mingi hinnaline väärtus, vaid süü, mis kasvab koos rikkusega. Rumal usub, et kui temal on hetkel hea elu, siis on kõik korras, ja teda ei huvita see, kuidas elavad need, kelle tööst ometi oleneb tema heaolu… See on ju nagu istumine püssirohutünni otsas.