HIIUMAA LOODUSE ILU JA VALU - Mati Sepp

 

Hiiumaa looduse ilu ja valu.

Pimeduse ja hämaruse piiril saabub Heltermaa sadamasse järjekordselt praam ja hakkab vilgas sagimine praamilt mahasaamisega. Hiiumaa pinnal liikvele saanud  autokolonni kiirus tõuseb ja ootamatult tekib liiklusohtlik olukord ning kokkupõrke vältimiseks litsun minagi pidureid nii kuidas jaksan. Võin ainult oletada, et autokolonni eest lipsas läbi mõni punahirv, kits, kährik või muu Hiiumaa looduse kodanik, kes tekitas kogu autorivis suure segaduse. Õnneks lõppeb kogu möll plekimõlkimiseta ja rivi võtab libedal teel rahulikumalt suuna edasi.

Liiklusohtlik olukord ergastab meeli ja mõtisklen omaette, et ikkagi jõudsin kohale, kuigi poleks uskunudki, et koroona-aastal Hiiumaale jõuan Jõgevamaa metsamaastikelt. Võtan suuna Kärdlasse, kus ootab mind hea sõber ja matkakaaslane Mattias Hiiumaal. Kuid enne Kärdlasse jõudmist uurin GPS-i ja keeran väikesele metsateele, peatan auto ning ohkan raskelt. Mitte seepärast, et homme ootab mind ees plaanikohaselt 22-24 km pikkune metsamatk mööda Hiiumaa loodusmaastikku, vaid hinge kriibib teadmine, et vanade metsade üleraiumine on kontrolli alt väljunud Eesti Vabariigi territooriumil, kaasa arvatud Hiiumaal.

Teele jäänud lageraie langil hingan rahustuseks sügava sõõmu külma värsket õhku ja sammun talvepimeduses mööda RMK lageraielanki ja asetan raiekännule küünla. Järgmisel õhtul tõin oma küünla ilusti ära, nagu kohusetundlikud eestlased üle Eestimaa tegid.

Eesti elanikud asetasid 26. detsembril raiekändudele küünlad ja tegevuse eesmärgiks on juhtida rahumeelselt RMK ja poliitikute tähelepanu ülekäte läinud lageraietele, püüdes viia teadvuseni tunnet, et sedasi jätkata  Eesti metsade majandamisega ei tohiks ja suund tuleb võtta säästvale metsamajandusele. Millega kaasneks olukord, kus raiemaht ei ületaks 8 miljon tm aastas ja RMK kõrgendatud avaliku huviga (KAH) alasid majandataks püsimetsandusvõtetega või võimalusel säästa raiumisest. Hetkel toimuvad KAH-aladel ulatuslikud uuendusraied ja piltlikult öeldes laastud lendavad.

Küünalde süütamisega kändudele raiesmikel oli tegemist südamliku ettevõtmisega, millest võtsid osa üle Eesti elavad inimesed ja mitmed minu tuttavad Hiiumaaltki. Rahval pole just palju viise, kuidas Eesti metsade kaitseks välja astuda, aga küünla asetamine on üks võimalikest rahumeelsetest viisidest, mis ühendab kogukondi ja kokkuvõttes Eesti rahvastki lootuses et ehk on poliitikutel ka säilinud südames soojust teha õigeid otsuseid, mõeldes meie ja tulevaste põlvede tulevikule.

Järgmisel hommikul algas Vahtrepa küla rannast, mitte väga kaugel Vohilaiust, metsamatk. Võtsime eesmärgiks jõuda enne pimedat Hiiumaa keskpunkti. Linnulennult on sinna üle 22 km, kuid meil oli varrukast võtta ka tagavaraplaan, et kui ei jõua, siis jätkame metsamatka pooleli jäänud kohast 2021 aastal.

Kuueliikmeline matkaseltskond oli meelestatud väga energiast pakatavalt ja et matka alguspunkt osutus olema täpselt keset karjakoplit, siis küsisime perenaiselt loa karjakoplisse siseneda. Eesmärk oli ikkagi matkaga algust teha otse mere kaldalt ja see meil õnnestus. Üks meie kuuest matkakaaslasest leidis karjakoplist surnud veise ja info andsime edasi perenaisele. Seega algus oli natuke emotsionaalselt konarlik, kuid rohkemat me miskit teha saanudki kui info edasi anda.

Üsna matka alguses sai selgeks, et vett on ikka väga palju metsa all. Kordades enam kui oleks oodanud, aga samas kohati metsaalust kattev väike lumekirme tegi rõõmu - kõik loomajäljed hästi näha. Minule isiklikult liigne vesi muret ei tekitanud kuna kannan matkates alati kalamehekummikuid. Metsa, kus siiski peamiselt kuival pinnasel oleks saanud kiiret tempot hoida, me väga ei kohanudki. Vesi laius iga mättakese vahel ja loomade poolt sisse tallatud rajad, mida sai aegajalt kasutatud, lirtsusid iga sammu all. Esimesed kilomeetrid läksid üsna nobedasti ja üks matkakaaslastest mainis: "isegi nende pikkade säärtega kummikutega oled meeletult pika sammuga ja annab sulle ikka järgi jõuda".

Esimesed kilomeetrid möödusid nagu linnutiivul ja taevavõlvil jälgis meie minekut majesteetlik merikokas, kes liugles tuulte hoovustes. Merikotka valvsa pilgu alt väljudes rühkimise jõudsalt edasi ja esimese pikema peatuse tegime nii umbes 5. kilomeetril, kui põdravasika korjuse avastasime - oli teisest järgi ainult suur hulk karvu ja skelett. Avastatud skeleti juures algas arutelu, kas jahipraak või liiklusõnnetuses hukkunud põder. Ega selgust saanudki, mille tulemusel oli põdravasikas hukkunud kõik võimalused jäid õhku, isiklikult pakkusin liiklusõnnetust. Kuid huvitav oli see, et kolju oli kadunud (ilmselt rebased minema tassinud). Aga vanuse sai määrata mahajäänud alalõualuu allesolevate hammaste põhjal. Noorloomadel puudub hammastel kulumise muster ja kõik hambad pole välja kasvanud. 

Vanus määratud, jutud aetud ja enne jätkamist  pistsin veel skeleti juurest endale kotti põdra abaluu. Kodus proovin nüüd mingi päev ära keeta salaja, et naine teada ei saaks ja siis kuivatan ära ja kasutan sügisel põtrade peibutamise ajal, imiteerides sellega põdrapulli, kes hõõrub oma sarvi vastu oksi. Põdrapullid on üsna nutikad ja saavad üsna hästi aru, kui neid tüssatakse mõne võltshäälega, aga abaluu kont annab täpselt sellise heli, nagu suur pull kolistaks sarvedega vastu puud. Mina kasutan põdrapullide peibutamist fotojahi eesmärgil, aga jahimehed kasutavad seda nippi ka jahinduslikul eesmärgil.

Matk jätkus ja olime liikumas üsna raievabasse metsatsooni. Metsamaastik oli tõeline soo ja sellest tulenevalt ka raietest puutumata. Pilliroog laius sookaskede all tuules õõtsuda ja jalge all lirtsus igal sammul vesi. Kuid raiutavatest aladest me mõistagi mööda lõpuks ei pääsenud ja nagu Hiiumaale kohane, olid raielangid üsna suured pindalaliselt, kohati ehk isegi 7 ha kanti. Ühel väiksemal raiutaval alal oli RMK teinud raiet, millele oli raske nime anda. Ma kuulutasin selle hellitavalt Hiiumaa stiilis harvendusraieks kuna kokkuveoteede laius, mis võib metsaseaduse järgi olla küll 4 meetrit, siis siin oli tegemist pigem lennuväljaga ning kokkuveoteede laius olid seal umbes 5-7 meetrit.

Kuid kõige ebameeldivam avastus avanes erasektori harvendusraietelt, materjali kokkuveoga tehtud rööpad olid lausa üle põlve ja nagu pikad kuivenduskraavid jooksid need mööda metsaalust. Meie teekond läks risti üle rööbaste ja  pean tõdema, et oli ikka meel üsna pahane, sest ikka leidub selliseid metsamehi, kes panevad metsas ikka täiesti hullu. Nii kaugele kui silm ulatus olid sügavad rööpad. 

Kui saime esimestest üle järgnesid kohe järgmised ja nii iga 30 meetri tagant. See vaatepilt oli kurb ja näitab mõnegi metsamehe suhtumist metsasse. Seadus lubab metsa teha kuni 30 cm sügavuse rööpa, aga seal olid rööpad julgelt üle 60 cm. 

Sõbrale näitasin fotot, kuidas Mattias üht rattarööbast ületab; ja tema arvas, et ikka päris korralikud kuivenduskraavid Hiiumaale kaevatud. Tegelikkuses polnud see kraav vaid traktori jälg soisel maastikul. Oletasin, et see raie tehti mõni aasta tagasi, kui paberipuu hind lakke kerkis ja maksis sadamas lausa 60 eurot/ tm. 

Raha on ennemgi inimesi hulle asju tegema pannud, aga metsas võivad selliste tegude tagajärjed jääda nähtavaks veel aastakümneteks. Pinnasele tehtud kahju oli väga ulatuslik, aga kuna tegemist on puht sooga ja rattarööpas on aasta ringselt vesi, siis keskkonnainspektsioonil pole muud teha, kui kahjustuse kõrval käsi laiutada, kuna nemad ei saa mõõta rööpa sügavust, kui seal vesi sees (tööjuhend on selline ette antud).

Eks seda ebameeldivat raierööbast oli arvatagi, et kohtame, kuid mis teha - elu ongi kohati teiste kokku keeratud jamades sumpamine. Matka jätkudes silmasin kauguses suurt musta kogu, seisatasin hetkeks ja proovisin selgust saada, kas suur raiekänd sookaskede all või sootuks põder. Põder mis põder oli üsna ruttu selge, sest kui üks matkaline jutuhooga minuni hakkas jõudma siis niinimetatud “raiekänd” metsa all kadus vaikselt puude vahele. Metsas kohatud loomadest jäigi antud põder ainukeseks, aga metssead olid ringi liikunud ja mitmel pool oli veel kitse jälgi märgata. Polnud just palju metsloomi siinpoolses Ida-Hiiumaa küljes ning põhjus pidi olema selles, et talveks liiguvad loomad Lääne-Hiiumaa poolsele küljele ja siinpool pigem üksikud hinged metsa all ringi liikumas. Kuid leidsime isegi koprad üles, kes paistavad ennast üsna hästi tundvat Suuremõisa jõe peal.

Ületasime mitmeid jõgesid ja kraave ning kohati olid sillad, millele rihtisime, et üle saada, aga Tammela jõeni jõudes oli selge - läheduses pole ühtegi silda ning ülepääs tuleb ise ehitada. Meeskonnatööna asusime kohe asjale kallale ning läheduses oli murdunud sanglepp, mille tõstmiseks läks kolme meest vaja. See oli täiuslik silla materjal ja nüüd oli vaja see puu ainult üle jõe saada. Mina sumpasin jõkke ning aitasin jõest suunata suurt sillaehitust ja mehed tegutsesid kaldal. Sild sai võimas ja näitas, et isegi peale 14 km mööda soomaastiku kui jalad paljudel juba märjad, oleme ikkagi tugev meeskond ja koostöö toimib laitmatult. Ületasime takistuse ohutult ja saime jätkata teekonda. 

Nüüdseks oli selge, et keskpunkti me täna ei jõua, mööda soomaastiku matkamine oli võtnud kauem aega, kui olime arvanud ja sokkidest vett välja väänavat neiut vaadates oli selge, et matk tuleb selleks korraks lõppenuks kuulutada Kärdla-Käina maanteele jõudes.

"Maantee paistab" ütles üks matkalisest rõõmustades ja tuiskas maantee suunas, mina jäin viimaseid matkalisi järgi ootama ja maanteele jõudes oli peagi kohal meie jaoks soe tee ja maitsev toit, mille vana matkamees Urmas, kes seekord küll kampa tulla ei saanud, meile koos perega maantee äärde kohale tõi, eelnevalt telefonitsi mitmeid kordi küsides, et kuidas me retk sujub ja kui kaugel parasjagu oleme. Vaatasime tagasi metsale kust olime just välja astunud ja tundsime südames rõõmu - see oli võimas ja elamusterohke matk.

Kui avaneb uus võimalus lähen jälle Hiiumaale tagasi matkama – loodus on kaunis ja kohati puutumata inimtegevusest. Matka pikkuseks sai 16-17 km ja alati polegi tähtis jõuda punktist A punkti B vaid tuleb osata tunda rõõmu sellest,  kui kaunis on Eestimaa loodus. Hoiame seda, mida armastame ja majandame Eestimaa metsi ja Hiiumaa metsamaastikke kohusetundega ja ennekõike hoolitsusega.

Mati Sepp

Eesti Metsa Abiks

metsamajanduse programmi koordinaator