VASTUSEKS ANDRES METSOJALE - Mart Järvik

Foto: Neeme Sihv

Vastuseks Andres Metsojale - Mart Järvik

Isamaad esindavate Pärnu linnavolikogu liikmete kirjatükke lugedes leiame huvitava vastuolu: uue silla ehitamiseks polevat Pärnu piisavalt rikas, aga Rail Balticu ehitamiseks on Eesti riigil raha küll.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) on suhtunud Rail Balticusse umbusklikult. Siiamaani pole kindlust, et Eesti panus uue kiirraudtee rajamisel ei ületa 19%, paljud kulutused (kohalike peatuste rajamine, uute rongide ostmine jne) pole abikõlbulikud. Selleks, et kulutused üle pea ei kasvaks, kirjutasid Keskerakonna, Isamaa ja EKRE esindajad üleriigilisse koalitsioonileppesse, et projekt vaadatakse üle, kui Euroopa Liidu järgmine eelarveperiood ei taga Rail Balticu projekti 81% kaasrahastust.

Pärnu koalitsioonilepingus seisab: „Peame oluliseks, et rajatav Rail Baltic läbiks Pärnut, valmistame ette Pärnu jaama ja juurdepääsude ehituse“. See peaks hajutama Andres Metsoja kahtluse, et me siin kohapeal mingit teistsugust poliitikat ajame. Pigem on meie koalitsioonipartnerid natuke optimistlikumad ja EKRE natuke pessimistlikum, kuid koos tegutseme ühise asja nimel.
Saan aru, miks Kaismal elavale Metsojale meeldib Rail Balticu rajamine uuele, mitte vanale trassile. Pärnumaal on kohti, kes trassi muutmisest võidavad ja kes kaotavad. Minagi näen näiteks Järvakandile uuest trassist kasu tõusvat, kuigi odavam oleks raudtee ehitamiseks kasutada senist trassi.

Optimistid ja pessimistid muutuvad, kui jutuks tuleb Pärnusse uue silla ehitamine. EKREst linnavolikogusse valitud, kuid hiljem Isamaasse üle hüpanud Aare Arva arvates pole Pärnu uue silla rajamiseks piisavalt rikas. Mis sest, et lõpuks on lootust jutust tegudeni jõuda ja riik on valmis silla ehitamist toetama.
Mina toetan mõistlikkust igas olukorras. Metsoja propageeritav tootmis- ja ärimaa maamaksust vabastamine oleks laustoetus ning tooks kasu näiteks Pärnu Sadamale, kellel on ettevõtte juhi sõnul läinud aprillikuus väga hästi. Kui Isamaa soovib oma toetajatele vastuteenet teha, võiks seda otse välja öelda, mitte kriisi leevendamisest rääkida.
Metsoja üritab mulle jätkuvalt nina alla hõõruda kunagist nalja, et juhtimises pole mingit vahet: üks juhib ja teised taga oksendavad. Palun vabandust, et ma nüüd natuke teravaks lähen, kuid tooksin paralleeli kiremise ja poliitikute käitumise vahel.

Kui kukeke rind ees ja kael väljasirutatult kireb, siis tavaliselt on selleks oma põhjus. Loodus annab kukele geenidega kaasa suunised, mille puhul ja millisel ajahetkel seda õige teha on. Kui kukeke on ajataju kaotanud ja kireb järjekindlalt valel ajal ja vales kohas, võib ta varsti end supipotist leida.
Parteisõduritel on „kiremiseks“ omad põhjused ja enamasti läheb laul lahti enne valimisi. Praegu on valimisteni veidi aega ja põhjuse „kiremiseks“ annab valearvestus, mille tagajärjel Pärnus valitsuskoalitsioon lagunes.
Kindlasti on võimust ilmajäänutel nüüd raske peeglisse vaadata ja oma vigu tunnistada. Midagi pole parata: Pärnu elu paremaks muutmise asemel suudab Isamaa nüüd üksnes „kireda“.

-------------------

Pärnu Postimees lugu ei avaldanud.

PTB - Mart Saarso

 

Niisiis, kallid kirjastajad kaasteelised,

Siinkohal teile üks niisugune pakkumine. See on toimetamata tekst, ilmselt esineb ka ortograafilisi vigu. Esimest proovipeatükki ma siinkohal ei avalda, sest maestro Jaak Jõerüüdi soovitus oli peale selle lugemist: "Mart, jätka samas vaimus, ainult õigete nimede ja õigete daatumitega". Mul on pakkuda ca 20 peatükki värvikatest aegadest ja inimestest ja ikka õigete nimede ja daatumitega. Ma ütlen seda nimelt avalikult, et pärast poleks õiendamist, et miks mind ei mainitud :) Seda paluks siis võtta, kui ärilist pakkumist mõnele ellujäävale kirjastusele :)

Olgu aga peatükk, mille teisena kirjutasin, siinkohal avalik, nö kaubanäidisena :)

------------------------




PTB

1984. aasta 16. jaanuaril asusin tööle Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Kalamajanduse Valitsuse Projekteerimise ja Tehnoloogia Büroo Kalamajanduslike Perspektiivuuringute ja Katsetootmise osakonda, esimese kategooria insener-konstruktori ametikohale. Sellele tööle meelitas mind juba tol ajal väsimatu visionääri kuulsusega purjetajast merendusentusiast Sulev Roosma.

See pika ja ajastu märki kandva nimetusega asutus paiknes vanas orasekarva puumajas, Pääsukese tänavas, kus nüüd asub Tallinna pilvelõhkujate kvartal. Jõudsin kontorisse mingi tähtsa koosoleku ajal ja pidin koridoris ootama. Kuna uks heli ei pidanud, olin sunnitud koosolekut paratamatult pealt kuulama. Peamiselt rääkis Sulev Roosma ja jutt käis mereuuringutest. Korraks sai sõna keegi aeglasevõitu kõnepruugiga mees, teoreetiline matemaatik Hillar Lõhmussaar, nagu ma hiljem teada sain. Ta seletas mitu korda järjest, et meres pidavat olema temperatuuri hüppekiht – termokliin ning lisas vabandavalt, et ega ta täpselt ei tea, aga on kuulnud. Avaldus tundus Sulevi poolt mulle ettemaalitud ekspertide meeskonna kohta kuidagi kummaline, kuid kummalisi avaldusi ja ilminguid olin ma piisavalt kogenud juba eelmises töökohas, Läänemere Kalamajanduse Instituudi Tallinna osakonnas. Ametisse vormistamine sujus kiirelt ja lihtsalt.

Pääsukese tänava majast meenub mulle mitte just palju. Kontor nagu ikka, direktor Tõnspoja kabinet, teadusala asedirektori, raamatupidamise ja Kalakasvatuse osakonna juhataja, sm. Ants Kaalu tööruumid, kus kogu aeg midagi tehti. Aga mida tehti, on jäänud ähmaseks tänase päevani.

Keldrikorrusel paiknes Töö Teadusliku Organiseerimise osakond, kolmeliikmelise koosseisuga, mis pidi idee poolest olema asutusesisese hädavajaliku tugiteenuse osutaja. Seda usinat ühikut juhtis vettinud välimusega, kiilaspäine krooniline alkohoolik Vello, kelle polüesterlakiga kaetud töölaual oli vaid vana numbrikettaga telefon ja kuueteistkandiline teeklaas, mis oma kleepuva sisu ja peremehe värisevate käte tõttu oli jätnud lakipinnale mitmeid kleepuvaid ringe. Vello jõi põhiliselt peedikat. Osakonna ülejäänud personali moodustasid kaks vene naist, keda võis kohata harva, sest nende päevad kulgesid mööda komisjonikauplusi traalides, hilpe ostes, müües ja vahetades. Iga kuu lõpus toksisid nad kirjutusmasinal (vist kordamööda) valmis osakonna töö aruande. Selles muudeti eelmise kuu omaga võrreldes ainult kuupäeva. Ülejäänud tekst olevat koostatud juba enne neid, nagu nad mulle seletasid. Niimoodi oli kogu büroo töö teaduslikult organiseeritud. Kas ka Vellol sellest aimu oli, ei julge ma oletada.

Sulev Roosma juhitud Kalamajanduslike Perspektiivuuringute ja Katsetootmise osakond asus aga aadressil Lauteri 1, ruumides, kus selle sajandi alguses töötas Eesti Maja restoran. Isikkoosseis oli mitmekesine ja mitte just koloriidivaene.

Meie juht, õpetaja ja vedur Sulev oli väsimatult ametis, seljas enamasti hõlmad lahti klubipintsak ja suurest rügamisest lips viltu valgel särgil. Temalt saime me igapäevaselt teada, et viime ellu Eesti mereprogrammi ning üldsõnalisi, kuid pateetiliselt sisendavaid juhiseid selleks ajalooliseks missiooniks. Suur juht rääkis oma ajast ees oleva teerajajana merekatastrist, millest, nagu mulle tundus, keegi täpselt aru ei saanud. Eesti mereprogrammi ei olnud me kunagi paberil näinud ja kuna teised infokandjad olid veel juurutamata, eksisteeris see vaid Sulevi peas. Kandvaks teemaks oli plaan viia läbi kõigi Eesti NSV lõhejõgede suudmete süvendamine, mis käibiva teooria (autor Sulev Roosma) kohaselt olid settematerjalist madalaks ummistunud ning ei võimaldanud suure süvisega lõhedel kudema pääseda. Seda, et osad Põhja-Eesti jõed olid industrialiseerimise tulemusena muudetud peaaegu bakterivabaks ning vahutasid, nagu voolaks neis detergendilahus, teooria ei käsitlenud. Ja polnud vajagi, sest mastaapne kraavitamisplaan pidi garanteerima paljudeks aastateks töö meie osakonnaga kaasa lohisevale süvenduskaravanile, mille lipulaevaks oli legendaarne süvendaja „Endla, kes 20. sajandi lõpus leidis oma otsa Ruhnu saare Ringsu sadamas. Kuna süvendustööd olid eksperimentaalne katsetootmine, ei kehtinud sellele plaanimajandus. Teisisõnu polnud vahet, kas ja kui palju veealust kaevamist toimus – preemiat maksti regulaarselt. Veel meenub projekt, mille sisuks oli järvevee pumpamine läbi planktonivõrgu, eesmärgiga koguda kasvanduse kaladele looduslikku toitu. Tehissööta ei jätkunud ja sageli oli see kaladele surmavalt mürgine. Ettevõtmine soikus, kuna sobivaid pumpasid ja planktonivõrku ei õnnestunud kalamajanduse varustussüsteemist hankida.

Üldiselt valitses Sulevi kohal olles õhkkond, nagu rindestaabis, sest meie ajaloolise missiooni mõistmisega oli suuri raskusi praktiliselt kõigil ametkondadel ja asutustel, kellega asju tuli ajada. Erandiks oli vaid Kalamajanduse Valitsuse varustuskontor, mille laost võis välja kirjutada mida tahes ja kui palju tahes. Kogu koorem kanti samal päeval raamatupidamises kulumaterjalina maha ja muutus bilansilises mõttes olematuks. Kui Sulevit kohal polnud, valitses vaikelu, mida elavdasid põhjusega või ka põhjuseta mõõdukad napsitamised.

Mind võeti tööle n.ö. koos teemaga, millega olin alustanud Kalamajanduse Instituudis. Tol ajal oli konjunktuurseks terminiks damping, ehk süvendamisel ammutatud settematerjali merre heitmine, selleks valitud kohtades. Kuna reostatud sadamate põhjast üles tõstetud muda oli mürgine, tuli uurida dampingu käigus tekkivate hõljumipilvede leviku mõju kalamajandusele. Ühiseks nimetajaks kõigil neil lennukatel ja osakonnale ilmselgelt üle jõu käivatel projektidel oli Toitlusprogramm, mis vaatamata Leonid Brezhnevi surmale, oli objektiivsetel põhjustel aktuaalne üle terve Nõukogude Liidu. Nõukogude inimesed elasid kroonilises toiduainete nappuses. Suvaline taotluskiri, mis algas sõnadega: „Toitlusprogrammi ellu viimiseks“, oli määratud saama positiivse vastuse, sest ükski ametnik ei riskinud minna vastuollu partei pealiiniga – see oleks lõhnanud üleviimise järele tootvale tööle või halvemal juhul kojameheks.

Osakonna ülejäänud töötajatel puudusid igasugused tunded mere vastu ning ka soov neil tekkida lasta. Hilisema Eesti Maja restorani saksakambri, mis sai minu laboriks ja oli ühtlasi Sulevi kabinet, eesruumis istus meie moldaavlannast sekretär Marina. Alati rõõmsa ja särasilmsena keetis ta kohvi, lobises telefoniga ja oli lihtsalt rõõmus. Tema ainsaks arvestatavaks puuduseks oli kehvapoolne kirjaoskus, mis ülemuse poolt loodud venekeelsed tekstid pisut raskelt arusaadavaks muutis. Ta nimelt kohendas masinal tippides sõnastust või ei saanud käekirjast aru. Kuna aga enamus ajaloolisi dokumente rändas läbi lugemata ajaloo prügikasti, ei olnud sellest suuremat häda. Loeti ju ainult, et Toitlusprogrammi täitmiseks ja siis küsiti: mida vajate, et tüütajast kiiremini vabaneda.

Erinevate laudade taga (kus parasjagu juhtus ruumi olema) istus suurt kasvu flegmaatiline Heldur Lõhmussaar ja joonistas pastakaga kollakale kontoripaberile ülejäänutele arusaamatutest sümbolitest koosnevaid võrrandeid. Temasse suhtuti lugupidamisega, kui meie akadeemilisuse nurgakivisse ning see andis talle absoluutse loomevabaduse. Helduri side osakonna suurte eesmärkidega oli teadmata isegi talle endale.

Ühes tillukeses toas pesitsesid meie geoloogid Viktor ja Sergei. Esimene, sünnilt odessalane, oli end Eesti NSV ühiskonda oskuslikult sisse sulatanud ning omandanud sotsialistliku vegeteerimise kõik peensused. Tema põhitegevuseks oli vanade raamatutega äritsemine. Märkimisväärse osa oma kasumist investeeris ta alkoholi, millest tema suuremapoolne nina oli muutunud punakaks. Viktorilt sai palju kasulikke õpetusi eluks äsja Venemaalt Tallinnasse kolinud Sergei, kellel olid kohanemisraskused lääneliku elulaadiga. Lisaks tegi talle vaeva sünnimaalt kaasa kolitud ämm. Nii aitas Viktor tal mitte ainult Tallinna vene kogukonnaga sidemeid luua, vaid ka ämmast põhjustatud stressi viinasse uputada. Sergei omandas joomisharjumuse silmapaistva ladususega. Tuleb tunnistada, et vahel rääkisid nad ka tööst, selle tegemiseni kunagi jõudmata. Nii oli kõigil lihtsam.

Omaette kabinetis istus saarlane Valter Sääsk, kes oli vist aukraadilt Sulevi asetäitja, kuid ajas tegusa inimesena hoopis mingeid muid asju, millest meil aimugi polnud. Ta oli omandanud kõrgema hariduse Moskvas, õppides ametiühingute instituudis, mida uhkelt kommunismi kooliks kutsuti. Venekeelsetele telefonikõnedele vastas ta: „Sjaesk”.

Selline oli meie loominguline kollektiiv, määratud niisiis ellu viima Eesti mereprogrammi, Toitlusprogrammi reeotsal.

Esimese tööülesandena pidin rentima laeva uurimistöödeks Pärnu lahel, sest sealset sadamat oli just eksperimentaalse katsetootmise korras süvendama hakatud. Eesti mereuurimismaastikul juba piisavalt hästi orienteeruvana läksin kohe Teaduste Akadeemia Pärnu välibaasi juhataja, Jüri Tensoni jutule. Ta oli mu vana hea toetaja juba Õpilasteadusliku Ühingu aegadest, varustajahingega merebioloog.

Tensoniga saime kaubale kiiresti. Leppisime kokku, et kalatraalerist uurimislaevaks kohandatud „Kiir” on terve suve valdavalt minu käsutuses ja maksta tuleb ainult reaalsete merepäevade eest, tormipühad ja lihtsalt seisupäevad olid tasuta. Tõtt öeldes ei huvitanud ülekanderaha, mida ei saanud sulaks vahetada eriliselt mitte kedagi ja oli rohkem virtuaalne nähtus.

Tagasi pealinnas, kandsin oma õnnestunud tehingust ülemusele ette. Mul oli õigustatud ootus saada tunnustust, kuid rahanumbritest kuuldes läks Sulevi nägu pilve. Ta selgitas murelikult, et minu igakuine plaaniline töömaht on kümme tuhat rubla ja kui ma seda ei täida, jääb kogu osakond preemiast ilma. Töömahu mõistet nõukogude poliitökonoomika arusaamade järgi polnud mulle, veel rikkumata inimesele, keskkoolis õpetatud. Siiski leidus mul piisavalt oidu, et lühikese nuputamise järel teha asjast õige kokkuvõte: kui kümmet tuhandet kuus läbi ei löö, vean alt ennast ja kollektiivi. Lihtne arvutus näitas aga, et vajaliku tulemuse saavutamiseks on laev liiga odav uurimisplatvorm. Seadsin sammud Mereinspektsiooni ja rentisin laevale lisaks helikopteri. See sõi raha kiiresti ja palju ning nõnda ei kujunenudki lisatasustatud lennutunnid ranniku kohal ülearu koormavaks. Kuna väljavaade kopteriga lõbusõitu teha ja soovi korral näiteks Pärnu lennujaamas sardelli söömas käia, tegi lõhejõgede suudmete projektist hooajaks kuuma teema, võisin enda asemele alati leida õhuvaatleja. Kui Teise Maailmasõja partisanivõitluse kogemustega Ants Kaal, binokkel kaelas lendama läks, mõmises küll Sulev midagi Piiblit vaatavast seast, aga sinna see jäi.

Tegelikult tuli rannikulähedaste looduslike hõljumipilvede õhust vaatlemine ja hariliku pliiatsiga mahakantud merekaardile kandmine mulle hilisemas elus kõvasti kasuks. Fotokaamera ainuüksi kopterisse kaasa võtmine ilma KGB eriloata olnuks kuritegu ja tegelikult polnud meie osakonnal ka ametlikku luba merekaarte kasutada. Need olin saanud heade suhete abil kalalaevadelt ja jahtklubist. Nõnda tuli arendada oma olematut joonistamisoskust ja dokumenteerida vaatlusi Darwini aegsete meetoditega.

Ühel päeval küsis merelt saabunud isa minult, et kus sa poeg siis nüüd töötad ja mis asju te seal ajate. Andsin talle põhjaliku ülevaate oma tööst PTB-s ja asutusest üldse. Kui olin raportiga lõpetanud, ütles isa, nagu hiljem selgus, prohvetlikud sõnad: „See Sharashkina kontora pannakse küll kinni:” See kokkuvõte ei tulenenud siiski tema ettenägemise võimest, vaid sellest, et ta oli loomult pessimist ning kaugsõidu meremehena ilma ja teistsuguseid ühiskonnakorraldusi näinud. Ilmselgelt ei oleks kaubalaevastikus meiesuguseid ka pikalt palgal peetud, sest seal tehti reaalset tööd – veeti laste sadamast sadamasse.

Meie osakond oleks suure tõenäosusega võinud palehigis tööd rügada vähemalt perestroika ajastuni, kuid Sulev eksis lihtsa reegli vastu, mida iga purjetaja peab teadma: ära kuse vastu tuult. Tema aga oli Eesti mereprogrammi nimel alustanud ristisõda Kalamajanduse Valitsusega. Nõudva tooniga kirju lennutati Ministrite Nõukogule ja kuhu iganes õnnestus, Moskvani välja. Ja nii saigi toitval käel hammustamisest kõrini.

Jõudsin tagasi nädalaselt seirereisilt Hüdrometeoroloogia Teenistuse ekspeditsioonilaeval „Orbita”. Osakonnas valitses tavatu õhustik, millest oli tunda, et välk on peldikusse löönud. Joodi, mis polnud tavatu, kuid tavatu oli see, et joodi, nagu oleks surnud lähedane sugulane. Ruumi sisenedes vaatasid kõik silmapaarid mind kaastundega – osakond oli likvideeritud ja kogu koosseisule antud teada koondamisest, mis oli nõukogude tingimustes äärmiselt harvaesinev nähtus.

Ilmselt minu nooruse või agaruse tõttu või lihtsalt halastusest noore inimese vastu, viidi mind ainsana üle Kalakasvatuse Uurimise osakonda, mida juhtis sm. Ants Kaal. Põhimõtteliselt ei muutunud peale ametinimetuse midagi, olin nüüd teise kategooria insener-tehnoloog. Kuna hõljumipilvedest, settepüüdjatest ja tahkete osakeste vertikaalsest voost meres ei teatud selles osakonnas üldse midagi, oli mu peaaegu täielikust loomevabadusest saanud absoluutne.

Kasutades tekkinud täielikku suveräänsust, vormistasin endale nn. teise viisa, mis andis õiguse meresõiduks väljaspool Nõukogude Liidu majandusvööndit ning komandeerusin pooleteiseks kuuks baaslaevale „Rand-1”, kes siirdus Toitlusprogrammi täitmiseks Gotlandi süviku piirkonda turska ja kilu külmutama ning karpidesse soolama. Kalurid nimelt viisid Toitlusptrogrammi ellu täiesti mitteteaduslikul viisil, lihtsalt nälgivatele Vene NFSV elanikele toidupoolist hankides. Mina, teadusliku töötajana, leotasin oma algelisi settepüüdjaid ja uurisin meres vajuvaid osakesi. Laevaelu on mulle alati sobinud.

Reisilt tagasi jõudsin just siis, kui jõi kogu PTB, ja seegi kord täielikus peiemeeleolus. Asutus oli Ministrite Nõukogu otsusega likvideeritud, kui mittevajalik.

REPLIIK KESKKONNAMINISTRILE - Urmas Tartes

Foto: Neeme Sihv

REPLIIK KESKKONNAMINISTRILE - Urmas Tartes

1) Mõisteruumist. Tänase metsadebati möödarääkimise üheks põhjuseks on mõiste mets mitmetimõistmine. Ökoloogilises mõites saab metsaks pidada üksnes sellist ökosüsteemi, kus suurte puude toimel hakkab tekkima oma iseloomulik mikrokliima. See ei ole veel põlismets, mis on metsakoosluste elurikkuse etalon. Täna tähistatakse sõnaga mets sisuliselt koosluseid niidust (esimesed lageraiejärgsed aastat) põlismetsani. Põlismetsad on kliimakskoolused, mida meie metsadest on kõigest ca 2%. Enamik meie metsakaitsealasied on endised majandusmetsad ja kasvukohale iseloomulik kooslus on neis alles kujunemas. Lahendust ei saa me enne, kui me teemat käsitledes kas ei täpsusta alati, mida me metsa mõistet kasutades silmas peame või võttagi selgelt kasutusele mõisted põlismets, kaitsealune mets, majandusmets jms..2) Kliimamüüdid. Metsamajandajate (ka RMK) pool esitatakse taas ja taas müüti nagu metsade intensiivsem majandamine (rohkem noort kasvavat metsa) saaks olla süsiniku lisasiduja ja seega oluline meede kliimasoojenemise leevendamisel. See on andmete ekslik käsitlemine, mis ei arvesta aineringe tervikuga.

Noor kasvav mets ei ole süsiniku lisasiduja vaid raiega metsast välja viidud süsinikukoguse taastaja. Alles siis, kui noorest metsast on taas saanud raieküps mets, on seal seotuna olnud süsiniku kogus enam-vähem taastunud. Seega saab süsiniku lisasidumine metsamajanduses tekkida üksnes puidust tehtud pikaealiste toodete kumulatiivse kogunemise läbi.

Ka IPCC rapordis on süsinikuteema avatud täiesti adekvaatselt, kuid seda tuleb lugeda erinevatest kohtadest ja aineringet tuleb arvestada tervikuna.

Kuid metsade (nii majandus- kui ka looduslike metsakoosluste pindala hoidmine on tähtis. Eriti tähtis on vanade (loodus)metsade hoidmine ja metsakaitsealad. See on koht, kus süsinik on dünaamilises akumuleerimisseisundis ja selle seal kinni hoidmine on oluline. Loodusmetsades on püsivalt seotuna rohkem süsinikku, kui mistahes intensiivsusega majandataval metsamaal. Tänases kontekstis on metsades ainsad süsiniku lisasidujad vaid meie metsakaitsealad.

Teadustöid tuleb lugeda ikka terviklikult ja samuti tuleb teadmised panna kokku süsteemi tervikusse. Täpselt nagu teadustöid ei tohi eitada ei tohi teadustööde tulemusest selektiivselt välja valida meeldivaid tulemusi.

3) Pikaajaline strateegia. Kuigi metsanduse arengukava tehakse 10 aasta pikkuse perioodi jaoks on seal möödapääsmatu käsitleda strateegiliselt ajavahemikku, mis on vähemalt sama pikk, kui pikima kestusega raiering. Kujundlikult peab strateegia vaatama 100 aastat ette, kus kõrvuti majandusliku kasutamisega on tasakaalustatult käsitletud ka elurikkuse ja eluvõrgustikuga seotud aspektid.

Kokkuvõtteks. Metsanduse arengukava ja metsade majandamise kontekstis tuleb põhitähelepanu pöörata kolmele asjaolule:
1. Vanade loodusmetsade hoidmine, metsakaitsealad ja koosluste taastamine (Kaitsealade vajalik kogus ja struktuur). See on oluline nii kliimaküsimustes kui ka eluvõrgustiku ja elurikkuse hoidmisel.
2) Jälgida, et metsamaa pindala püsiks
3) Keskenduda metsast varutavast puidust kestvustoodete disainimesele ja tegemisele. See on metsandussektori ainuke võimalus oma tegevuses kunagi põlismetsadest majandusmetsi tehes lahti lastud süsiniku taassidumiseks. Toodetes säilinud-säilitatud puidu kogus peab kumulatiivselt kuhjuma. Senises metsamajanduse maailmapraktikas pidevalt ja kumulatiivselt kuhjuvat puidukogust ei tähelda. Ka Jumalaema kiriku 700 aastat vanad sarikad said tuleohvriks.

------------------

Kommentaar on pärit Urmas Tartese näoraamatust, mis kirjutatud vastuseks keskkonnaministri seinale keskkonnaministri vastavale üleskutsele.

Hea loodusesõber!
Viimasel ajal on väljendatud üha suuremat muret Eesti metsade olukorra ja jätkusuutliku tuleviku osas. On kõlanud ka etteheiteid Riigimetsa Majandamise keskuse aadressil. 
Palun sind, hea loodusesõber, võta aega enne postituste kommenteerimist tutvuda erinevate hinnangutega Eesti metsanduse seisust.
Eesti mets on arvudesse pandud põhjalikus ülevaates:https://www.keskkonnaagentuur.ee/…/default/files/metsad2018… 
Käimas on metsanduse arengukava koostamine, kuhu oleme aja jooksul kaasanud erinevaid huvigruppe esindava auväärse koosseisu. Selle asemel, et üksteisega sotsiaalmeedia vahendusel pahandada, vaadake hoopis, kes võiks olla just teie maailmavaate esindaja MAK-i juures ning panustage arengukavasse konstruktiivselt.
Olen palunud RMK nõukogul võtta arutlemiseks vajadus viia läbi sõltumatu audit. Minu soov on viia läbi asjakohane auditeerimine nende esitatud süüdistuste paikapidavuse või mitte paikapidavuse osas, mida meedias on viimastel aegadel RMK suunas palju kõlanud.

9. jaanuar 2020.

PÕLEVKIVI JA PÕHISEADUS EHK SÄÄSTVA ARENGU LUGU - Andres Tarand

Foto: Neeme Sihv

                      
Põlevkivi ja põhiseadus ehk säästva arengu lugu


Juba paar aastakümmet toimub meie põlevkivivarude ümber aktiivne tegevus, milles põhiline on elektrienergia tootmine ning kalli nafta aegadel ka põlevkiviõli tootmine. Siinjuures ei ole asjade käik toimunud kaugeltki vastavuses Eesti kaugemate sihtidega ning kehtivate seadustega. Läheme tagasi aega, mil paarikuine taastatud Eesti Vabariik hakkas tegema endale põhiseadust. Oli aimatav, et tekkiv turumajandus võib oma nooruslikus tuhinas muutuda küllalt ohtlikuks loodusvaradele, kui kõik iseregulatsioonile usaldada. Formaalselt küll vanad seadused kehtisid kuni uute tekkimiseni, kuid praktikas need vanad kedagi ei huvitanud. Selles olukorras näis õige kindlustada huvide reguleerimine põhiseaduse abil. Pärast pikka väitlemist Põhiseaduse assamblees sündisid kaks keskkonnakaitselist paragrahvi. Vastuseisu avaldasid teiste seas ka mitmed juristid, kuna sel ajal riikide põhiseadused selliseid pügalaid ei leidunud. Kuid Eesti põhiseaduse referendumi ajaks oli toimunud Rio de Janeiros UNCED ning rahvusvaheline keskkonda suhtumine oluliselt muutunud. Põhiseadusesse vastavate sätete viimisel on peetud pioneeriks Costa Ricat, aga otseallikast (tollane keskkonnaminister Alvaro Umaña Quesado) kontrollimisel selgus, et Eesti jõudis siiski ligi kaks aastat ette. Aastaks 2002 oli aga keskkonnakaitse paragrahv ühel või teisel kujul lülitatud juba enam kui pooltesse ÜRO liikmesriikide põhiseadustesse.

Trükime Eesti omad siin meeldetuletuseks ära:

§ 5. Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. (Esitas Ivar Raig)

§ 53. Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Hüvitamise korra sätestab seadus. (Esitas allakirjutanu)

Mõlemas paragrahvis on üks võtmesõna. Viiendas on selleks sõnaks „rahvuslik“. Üheksakümnendatel aastatel häbeneti ülearu sõna „riik“, kuna kardeti, et sellest levib totalitaarsuse kuma ja antud juhul kasutati siis ameerika keelest laenatud „national“ tõlget. Võttes abiks ÕS-i, ei ole minu meelest arukas tõlgendada seda nii, nagu on rahvuslikud meie või teiste rahvaste rahvariided. Palju parem tõlgendus on sarnane mõistele „rahvuslik julgeolek“ , see on kogu kodanikkonnale kuuluv. Teises paragrahvis on võtmesõna „igaüks“. Siia alla mahuvad nii omad kui võõrad kodanikud ja muud inimesed samavõrra kui ettevõtted ja muud juriidilised isikud.

Parlamentaarses vabariigis esindab kodanikke eeskätt parlament ja kes Eesti riigi parlamentaarsuses (PS järgi!) kahtleb, silmitsegu näiteks põhiseaduse paragrahve 3,56, 59. On veel üks oluline §65, mis jagab parlamendile ülesanded. Seal puudub otsene käsk arengukavade koostamiseks, kuid viimane, kuueteistkümnes lõige ütleb: lahendab muid riigielu küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi, Vabariigi valitsuse, teiste riigiorganite või kohalike omavalitsuste otsustada. Ressursside kasutamine ei ole antud presidendile ega valitsusele. Põhiseadusest hilisem Säästva arengu seadus (1997) kirjutab kohustusliku arengukava ette järgmistele sektoritele: energeetika, transport, põllundus, metsandus, turism ning keemia-, ehitusmaterjali- ja toiduainetetööstuse.

Meie praktikas esimene Riigikogus 1998.a.vastu võetud arengukava oli energeetikast ja asjaolusid arvestades rahuldav dokument. Kahjuks ei juhtunud nii enamuse järgnevalt ilmunud arengukavade ja strateegiatega, mis peegeldasid pigem sotsialistliku plaanimajanduse suhtumist: plaan on üks, elu teine. Sama suhtumist demonstreeris ka täielikult valitsus, mis nn Vare komisjoni tulemused rakendas 30.detsembri 1998.a. otsusega. Tähelepanuäratav oli juba valitud kuupäev, mil parlament oli puhkusel ja seega tõenäoliselt midagi ei märka. Nii juhtuski ja esimene arengukava oli sellega valitsuse poolt sisuliselt tühistatud monopoli loomisega (termin kõlas „ühtse väärtusketi loomine“, mida Eesti Energia nimeline monopol ise siiamaani sangarlikult kaitseb). Aga põlevkivi kantimine monopoli ilma parlamendi otsuseta oli põhiseaduse vastane ja on seda tänini. Kuna ka mitu hilisemat valitsust on retseptiga „meie teame paremini“ üle sõitnud nii parlamendist kui põhiseadusest tulenevast loogikast, et ole asjatu meelde tuletada arengukavade mõtet.

Parlamendi otsus arengukavade vastuvõtmise kohta tähendab seda, et ta on kohustuslik kõikidele valitsustele seni, kuni asjaolude muutumine on tinginud arengukava korrigeerimise või sootuks uue tegemise jälle parlamendi poolt kehtestamisega. Ühelt poolt tuleneb see eelpool selgitatud parlamentaarse vabariigi põhiseadusest ja seadustest, teiselt poolt välistab valitsuste konjunktuurse tõmblemise loodusressursside kasutamisel.

Põhiline raskus arengukavadega tuleneb sellest, et inimlik ettenägemisvõime on väga piiratud ning nagu öeldakse: „ennustamine on raske, eriti tuleviku“ (seda maksiimi omistatakse nii Mark Twainile kui Benjamin Disraelile, aga tegelikult kuulub see Niels Bohrile). Mis aga kaugeltki ei tähenda, et turukonjunktuur on määrav 100% kõikidel elualadel, nagu parlamendis üheksakümnendatel kamba kaupa arvati. Kaalukate investeeringutega aladel on planeerimine möödapääsmatu ja ei ole demokraatlikke turumajandusi, kus sellega ei tegeleta.

Iseenesest on arengukava protsess lihtne. Vastavalt põhiseadusele tellib Riigikogu selle valitsuselt, kes käivitab tellimuse. Tulemus läbib ekspertiisi ning soovitavalt samal ajal avaliku arutelu (Århusi konventsiooni nõue - ka selle on Eesti ratifitseerinud), mille tulemused valitsus arvesse võtab (ja ei tea juba ette, kui õige ta alati on) ning esitab kogu loo parlamenti otsustamiseks. Riigikogu ei tee muudatusi, kuna parlamendid võivad sellega hästi läbi kaalutud tasakaalu paigast viia, vaid puuduste esinemisel annab valitsusele nende parandamiseks töö tagasi. Nii on ka Eesti praktikas juhtunud.

Voluntaristliku suhtumise jätkumine tähendab aga, et aeg on küpsenud sinnamaani, kus põhiseaduse ignoreerimine nõuab õiguskantsleri seisukohta või siis ka Riigikohtu lahendit. Riigikohus on nimelt PS §149 järgi põhiseadusliku järelvalve kohus.

Igal juhul tuleb lahendada skisofreeniline olukord, kus ühe käega meie parlament suurendab põlevkivi kaevandamist (mida näiteks Jaanus Purga VKG-st väitis Eesti raadios 08. veebruaril 2016, et „pole vahet, kas 20 või 15 miljonit tonni“ ja sama aasta lõpul müüs Eesti Energia põlevkivi VKG-le kõrgema hinnaga, kui ise tarbib) ja teise käega ratifitseerib sama parlament Pariisi kokkuleppe ja teiseski varasemas kliima-dokumendis kohustub piirama põlevkivi kasutamist. Kolmanda käega vähedas ta veel ka keskkonnatasusid ja neljandaga kuuskede raieküpsust ja nii edasi totaalse säästva arengu suunas (see tähendab, et ei säästeta midagi).


Andres Tarand

PRESSITEADE ÕLITEHASE TEEMAL.

Eestimaa Looduse Fond
Eesti Roheline Liikumine
Keskkonnaõiguse Keskus

PRESSITEADE
27.03.2020

Valitsuse otsus toetada õlitehase rajamist on vastutustundetu


Eestimaa Looduse Fondi, Eesti Rohelise Liikumise ning Keskkonnaõiguse Keskuse hinnangul on valitsuse tänane otsus eraldada 125 miljonit eurot uue põlevkiviõlitehase rajamiseks Eesti tuleviku suhtes vastutustundetu.

Praegu ei ole paslik teha üliriskantseid investeeringuid suure kliimamõjuga valdkonda, mille majanduslik perspektiivikus on pandeemiast tulenevalt, ent ka üldisemas plaanis küsitav. “Sellele rahale on praeguses kriisiolukorras võimalik oluliselt paremat kasutust leida – kas tervishoiuvaldkonnas või toetades pikaajaliselt toimivaid majanduslahendusi. Täna õlitehasega põlevkivisektori töötajatele turvatunnet pakkuda on sama, kui proovida hotellinduses tööta jäänutele ehitada uut hotelli,” nentis Eestimaa Looduse Fondi kliimaekspert Piret Väinsalu.

Otsus on tehtud vananenud riiklike strateegiadokumentide põhjal, mis tuleb muutunud kliimapoliitka valguses ümber teha. Eesti ja teised Euroopa Liidu liikmesriigid on võtnud kliimakriisi pidurdamiseks eesmärgi saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050. Eesti on praegu olukorras, kus me ei suuda täita isegi 2030. a võetud kliimaeesmärke. Seda on kinnitanud nii SEI analüüs kui ka Euroopa Komisjoni 2020. a aruanne Eesti kohta. Õlitehas ei ole aga kliimamuutuse pidurdamiseks sobiv lahendus, sest pikendab meie sõltuvust fossiilkütustest ning Eestis tekivad endiselt keskkonnakahjud ja süsinikuheide. Kuigi osa CO2 heitest kolib Eestist välja, siis kliimamuutusi võimendab see ka mujal täpselt samal määral. Valitsus tegi ühiskondliku dialoogi ja kokkuleppeta põhimõttelise otsuse rajada uus põlevkiviõlitehas, mis lõikab sisuliselt ära võimaluse õiglaseks üleminekuks (just transition) puhtale energiale ja meie süsinikuheide jääb veel aastakümneteks inimese kohta suuremaks kui väga paljudel ELi riikidel.

Eestit ootab koroonaviiruse mõju tõttu ees majanduslangus ning vähenevad maksulaekumised hakkavad edaspidi piirama avaliku sektori võimekust. Piiratud võimaluste oludes tuleb riigil teha tarku, tulevikku suunatud valikuid. Iseäranis oluline on, et need valikud oleksid ka keskkonnasõbralikud, sest pandeemia seljatamise järel on inimkonnal jätkuvalt tarvis tegeleda elurikkuse kao ja kliimamuutuse küsimustega.

KUI KIIRESTI KÕIK MUUTUB - Leevi Kirsimäe

Foto: Neeme Sihv

Kui kiiresti kõik muutub.

Mind hämmastab jätkuvalt, kui kiiresti kõik muutub.

Muutub näiteks ilmastik. Ma ei hakka siin kliima parendamise juttu arendama, kuna kliima eestvõitlejaid on minutagi. Võitlevad juba lasteaialapsedki. Tean vaid seda, et me elame siiski siiani veel oma parasvöötme kliimavööndis.
Aga ilmastik muutub. Talve enam ei ole.
Lisan siia, et see lugu on kirjutatud enne veebruarilõpu lume tulekut.
Ma ei imestaks, kui suve ka enam ei ole. On vaid üks aastaaeg. Ja see on sügis.
Kurb on, et enam pole päikest. Kui, imeharva piilub ta mingi halli hämu tagant ja varsti peitub see imeline nähtus nagu PÄIKE taas pilvemassi taha. Aga päike on elu.

Üks asi, mis ei muutu, on meie riigi metsanduspoliitika. Mis aga muutub, on selle agressiivsus. Meie riigiasutuse, RMK, poolt teenitud 20 kuni 40 miljonit eurot, näidatuna RMK aasta tuluna riigi eelarvesse, selle kattevarjus elab süsteem, mis toitub sellest ja vajab oma süsteemi elushoidmiseks järjest enam pinda, mis muutub ilma metsata maaks.
Viimasel ajal on ka, oh imet, on meie Riigiraadio andnud sõna ka METSA KAITSJATELE. Imestasin, kuuldes Peeter Lauritsa kommentaari, veidi hiljem imestasin taas, kuuldes, et meie president annetas kõrge autasu meie endisele keskkonnaministrile Siim Kiislerile. Siim Kiisler on aga seesama Keskkonnaminister, kes keeldus Seadusega sätestatud linurahu kehtestamast ehk pehmelt öeldes, linnurahu lubamast.

Kiislerile oli jah, paraku, prügimajandus esmaprioriteet, nagu ka praegusele Keskkonnaministrile, nii nagu viimane seda meile ka ise teada on andnud. .
Mis mind isiklikult häirib, on see, et meie rohelised saavutasidki algu mingil kõrgemal tasandil Kokkuleppe, oli see siis Green Peace ??? kusjuures muuhulgas küsiti ka minu käest selleks allkirja ja seejärel tänati mind ja teatati õnnelikult, et saavutati SUUR KOKKULEPE, et juba aastaks või siis juba aastal 2020 lõpetatakse/keelustatakse ühekordse platrämpsu tootmine / turustamine...
Hiljuti Viljandis Leola poes käies jäin vahti, suu lahti, riiulit, kus virnas 40 plastist napsitopsi hinnaga 1 .40 ja virnas plasti pakituna plastkahvleid 50 tk hinnaga ühe euro+ kanti, siis 40 plastnuga hinnaga ühe euro+ kanti ja lisaks ka plastnugade ja kahvlite komplekt hinnaga ühe euro+ kanti...

Meenuski mulle seal Siim Kiisleri suur töösaavutus, kus ta siis 193 riigi esindajate kokkutulekul, seal valitud eestkõnelejana ehk ka ürituse PRESIDENDINA „saavutas“ TÖÖVÕIDU, mille eest siis nähtavasti NÜÜD JA PRAEGU sai MEIE presidendilt ka kõrge riikliku tunnustuse. Mulle meenub ka internetist nähtuna, et Kiisler oli tollal, see pidi siis olema 13.märts 2019 a., TEMA ise, väga õnnest õhetav oma suure töövõidu üle. Et mis see siis oli ??? See oli see, et ühekordse plasträmpsu tootmise lõpetamise / keelustamise lõpptärmin sätestati AASTAKS 2030.

Et TÕESTI-TÕESTI , 193 riiki otsustasid eesotsas Siim Kiisleriga kõrgesti hinnatud PLASTIVABA MAAILMA KOKKULEPPE.
ÜRO UNEA Keskkonnaassamblee, kuhu kuulub 193 riiki, see on ÜRO KESKKONNA- PROGRAMMI JUHTORGAN JA maailma kõrgeim KESKKONNA ALANE OTSUSTUSORGAN.
// Siim Kiisler valiti assamblee presidendiks 2017 a ja kuna üritus toimub iga 2 aasta tagant, toimus siis üritus ka märtsis 2019//.

NO NII, et mis siis edasi. Nüüd saab siis ühekordne plasträmps täiesti ametlikult veel kaua meie meresid - maid reostada, sekka arvatud kõik need joogikõrred, plastist kõrva- ja ninatikud, hambaorgid, ühekordsed plastist toidunõud ja kõik see sodi, mida on niigi silmini, seda tuleb veel 10 aastat kui torust juurde. Nii et palju õnne meile !
LISAKS „plastivabale“ maailmale näeme me siin ja praegu ka meie väikese kodumaa metsavabaks muutmist.
KUNA ilma metsata metsamaa meie ekstra nikerdatud METSASEADUSE järgi on mets, siis me kuuleme lisaks ka igapäevaselt meediast, et meile kasvab kogu aeg juurde miljoneid tihumeetrid puitu ning mingite alternatiivsete „teadus-meetoditega“ tekib pidevalt ka uut metsamaad juurde.


Meie EESTI METSASEADUS, viimati parendatud aastal numbriga 2008., käsitlebki nüüd METSANA maad, mis metsamaa nime all on Eesti MAAKADASTRISSE kantud.
Jah, kui veel kuskil kraavipervel kasvamas kaseke, kusagil katastrisse veel möllimata maa lapikesel sirutamas end võsaveereke või sirelisaluke või hekike, muutubki see koheselt metsamaaks. Kadaster. Väga alternatiivne. Ehk varsti lausa virtuaalne.

Kuulasin hiljuti Vkerradiost Peeter Lauritsa lühkest kommentaari, kus oli tõene ja adekvaatne hinnang meie metsale.
Peeter Laurits lisas lühidalt ka FAKTI, et meie praeguse ühe keskkonnaministri, Marku Lampi eestvedamisel eemaldati meie Keskkonnaministeeriumi (?!?) poolt Eesti pühapaikade kaardikiht esmalt metsaregistrist, seejärel aga maa-ameti geoportaalist. Seda suurte metsafirmade (sh. Graanul Invest, minu märkus ) soovil ja muinsuskaitse heakskiidul. Intervjuu oli selles mõttes ehmatav, et see just Vikris kui Riigiraadios ilmus, aga nii oli.
Selle intervjuu tasalülitas järgmisel päeval aga Vikerraadio poolt antud pikk eetriaeg Eesti Metsatööstuse Liidu Juhile Jaak Nigulile, kus teda intervjueeris Lauri Varik. Pärast intervjuud oli Vikri poolt antud lahke võimalus ka inimesele oma arvamuse avaldamiseks...

Koheselt alustas EESTI METSATÖÖSTUSE LIIDU JUHT JAAK NIGUL oma juttu Eesti metsa hiiglasliku juurdekasvuga, ÖELDES, et näiteks 2018 a kasvas puitu juurde 11- 14 miljonit tihumeetrit ja 2018 a. kogunisti 11 -16 miljonit tm.

Mulle tekib siin mõte, et kuidas järjest noorenev mets ikka jaksab, neid üha suurenevaid miljoneid tihusid juurde kasvatada jaksab.
Toon siin ära meie kunagise Keskkonnaministri VILLU REILJANI arvutused AASTAST 2003.

JUBA !!! AASTAL 1997a. Võeti Eestis vastu KOHUSTUS hoida raiemaht 7,8 miljonit tihumeetrit aastas. Reiljan väitis toona, et temast eelmine keskkonnaminster, HEIKI KRANICH, ei pidanud kinni KOKKULEPITUD KOHUSTUSLIKUST raiemahust, sest juba alates 1999 a on raiutud igal aastal üle 12 miljoni tihumeetri puitu.

Meenutan, et PRAEGU on aasta numbriga 2020.
Keskkonnaminiter Villu Reiljan on olnud AASTAL 2003 seisukohal, et toona vastuvõetud MAK ehk metsanduse arengukava kuni AASTANI 2010 , oma iga-aastase raiemahuga 12,5 miljonit tm pole adekvaatne, kuna 12,6 milj. tm puitu aastas juurde ei kasva.
REILJAN:
HINNANGULISELT ON PUIDU JURDEKASV 7-11 MILJONIT TIHU AASTAS.
Reiljan on sedastanud toona ka, et kuuske raiutakse maha 2 korda rohkem, kui juurde kasvab ja mändi 1,5 korda rohkem.

SEDASTUS ON AASTAST 2003.
Praegu on aasta 2020.
Hämmastab, et Metsatööstuse Liidu Juhi Jaak Niguli sõnul on NAD ??? tellinud koguni UURINGU inglaste ! firmalt nimega Ernst and Jung, kes on siis välja uurinud fakte, mida omamaised teadlased ilmsesti ??? pole suutelised olnud välja uurima.

Ernst ja Jungi uurimusel töötab Eestis 60 000 inimest metsasektoris ja Niguli arvates on ka TÖÖKOHT ???? !!!! METSANDUSE LISANDVÄÄRTUS. Kui aga metsandust tagasi tõmmata, mida need inimesed siis küll hakkavad tegema !!! Oh pity !
Ernst ja Jung on uurinud veel välja, et Kesk-Eestis on 20% töötajatest metsasektoris ja 15% on neid Lõuna-Eestis. Nigul väidab, et iga 10-nes töökoht on seotud puiduga.
Mul mõte, et huvitav, palju töölisi ja sealhulgas harvestrijuhte töötab Graanul Investi hüveks. Kas seda ka keegi uurinud on, peale Ernest ja Jungi ? Või kui nemadki ?
Tarmo Tüür on öelnud, et üle poole, üle 50% eesti metsa, läheb põletamiseks ja 20% läheb tselluloosiks ( ka üle lahe ? ) ja ainult viiendik jääb väärindamiseks.
Mul jälle mõte, et kui vana metsa on alles vaid ainult 2 %, milline osa siis sellest veel väärindamiseks läheb.

Kogu see intervjuu Niguliga oli väga imelik, justkui Ernst ja Jungi enda suust tulev, kes seal kaugel maal saab ju asjaga vaid virtuaalselt tutvuda..
Jaak Nigul oli raie koha pealt kaunis kidakeelne, öeldes, et metsanduse arengukava polegi nagunii nii väga oluline, et raiutakse ikka rohkem turu olukorra tõttu.
Nigul ütleb, ÜLERAIDE jutt ei päde. ET STATISTIKA ON SEE, MIS PÄDEB.
Nigul ütleb, et turu nõue on primaarne, kui pole turgu, siis ei saa nagunii raiuda (?)
Jaak Nigul leiab, et tselluloosi tegemine olevat puidu kõrgeim väärindusaste, et kui Soomes läheb 50% puitu tselluloosiks, siis meil oleks ka vaja tselluloositehast.

Huvitav siinjuures, et millega tegeleb siis praegu Estonian Cell, RMK pikaajaline tarnepartner ?
Nigul leiab ka, et METSA ON MEIL PALJU. Et kui 1950 a oli meil metsa 1,34 miljonit ha, siis nüüd on 2,33 miljonit ha.
Ju siis statistika PÄDEB ! (see on nüüd küll minu mõte).
Nigul teatab KA, et raiemaht võiks olla praegu 10 kuni 12 miljonit tihumeetrit aastas ja ÜTLEB, ET arengukavad ??? leiavad ???? et isegi 16 miljonit võiks olla. ???

Sellele Imelisele Metsatöösturite Juhi Intervjuule järgns ka vastavate raadiokuulajate kõnetulv. Oli pisut ka metsa kaitsjaid, muuhulgas neid, kes ise oma elu jooksul metsaga väga otseselt seotud.
Lõpetas selle Vikerraadio saate aga nagu rosin saias üks vihane ja häälekas tegelane, kes nimetas ennast loodusfotograafiks ja teatas otsustavalt, et inimesed, ärge vinguge, et et metsa ei ole, tema arvates on küll ja veel. Et no ja mis siis, et teede ääred on lagedad, aga minge sügavamale metsa. Minge sügavamale ja te näete, kui palju on meil metsa tegelikult. Väga palju. Väga palju. Nii, et inimesed, lõpetage see kole vingumine. Ärge vinguge, minge sügavamale ! Sügavamale metsa !

2020, 2,veebruar.

"MINU AASIA" LISALUGU - Margus Kalam

"MINU AASIA" LISALUGU - Margus  Kalam

"Pingyao külalislahkus"
Koht: Pingyao, Hiina
Aeg: Märts 2017
Pingyao on reisijuhtide sõnul üks külalislahkemaid linnu Hiinas. Meeles on veel petuskeem Shangaist, mille ohvriks langesin, kuid vahepealne Pekingi külastus on möödunud viperusteta. Loodan sama Pingyaost.
Jõuan Pingyao raudteejaama umbes seistme-kaheksa paiku õhtul. On pime, külm ja kõle. Nii umbes 12 kraadi. Raudteejaama ees on taksosid hõredalt ja taamalt võib üksikute laternate valguses aimata tühermaad. Samasugust tühja, talvest kärbunud rohtunud välja, nagu valges võis rongiaknast kaeda.
Mõned taksojuhid on välja tulnud ja üritavad omale kliente haarata. Kiirrongi pealt on maha tulnud vaid käputäis kohalikke ja ainsa välismaalasena mina. Loomulikult tõmban ma kohe tähelepanu.
«Takso-takso-takso!» hõikab üks vanem jässakas mees käriseva häälega ja astub kiirel sammul minu poole. Ma olen Aasias rännates ammu harjunud vältima selliseid ligitikkujaid ja üritan nägu teha, nagu ma teaks, kuhu lähen. Samas pole seal kuhugi minna. Tühermaa suunas?
Neid taksosid on seal ehk kümmekond ja kui ma seda meest ignoreeriks, kas järgmine võtab mind juhtule? On ta ausam juht? Selge on see, et inglise keelt ei räägi siin keegi. Kas ma peaks temaga minema? Ta tundub küll ülikahtlane tüüp. Selline ehe pätt 90-ndate Eestist, kui meil tegutsesid igasugu tšetšeenide ja teab mis veel grupeeringud. Nahktagi ja dressipüksid olid siis kuum teema. Nii on ka see mees riietatud. Kandiliseks aetud siilipea ja lame “poksijanina” ka veel tagatipuks.
«Kui palju?» näitan pakkujale telefonist tõlget. Mees tõstab neli sõrme. Trükin kalkulaatorisse 40 ja lükkan telefoni tema nina alla. 40 jüaani on pisut üle viie euro.
«Okei. Hotell?» küsib taksojuht. Näitan talle kaarti, mille peale hakkab ta midagi kätega vehkides hiina keeles seletama.
«Ei takso,» kõlab mulle vahepeal paar tuttavat sõna hiina keele vahelt segase aktsendiga inglise keeles. Eeldan, et vanalinna ei saa taksod sisse sõita. Pingyao vanalinn on übritsetud kõrge ja paksu kivimüüriga, mis pidavat olema kõige paremini säilinud linnamüür Hiinas üldse.
«Okei!» olen nõus ja viskan kotid pagasiruumi. Juhi sõidumaneer on päris jõhker, sama jõhker kui ta välimus. Kui me oleme juba läbinud pikema tühermaa ja sisenenud inimasustuse piiridesse, on seal ka rahvast rohkem liikvel. Eriti palju on dressides koolilapsi. Dressid tunduvat neil olevat koolivorm, sest neid märkasin palju juba Shanghais ja Pekingis. Kui lapsed jalgratastega maanteed ületavad, kihutab taksojuht neile praktiliselt otsa. Meelega, et jõuga läbi pressida. Õnneks keegi vigastada ei saa, aga väga ebameeldiv on seal kõrval istuda küll. Õnneks ei kesta sõit väga kaua ja varsti paistab linnamüür. Mees viib mind müüri äärde ja näitab kätega, et rohkem ta edasi sõita ei tohi.
Seljakotid seljas, sisenen vanalinna, kus tee on munakividest, kuid siledam kui Tallinnas. Tänavad on inimtühjad, mis on mulle väga üllatav ja pisut kõhedusttekitav. Hiinas pidi ju kõikjal palju inimesi olema. Siin-seal annab kollakat valgust mõni tänavalatern ja kaugelt paistab üksikuid klassikalisi riidest hiinalaternaid majade ees, mis tunduvad olevat söögikohad või majutused. Kõik nagu keskkajal. Vaid paar üksikut tumedat kogu on liikvel.
Minu majutuse asukoht Google-kaardil hüpleb ühest kohast teise. Hiinas on Google’i teenused blokeeritud ja kaarti saan kasutada läbi spetsiaalse VPN-äpi, mis vahel välja lülitub. Olin olnud laisk ega viitsinud alla laadida internetivaba kaarti.
«Kas sa otsid hotelli?» kõlab äkki selges inglise keeles naishääl minu kõrvalt. Mulle on ootamatult vaiksel sahinal liginenud elektrirolleriga naine. Kui keegi Hiinas sulle ise ligineb, on asi enam kui kahtlane. Samas tundub see naine usaldusväärne. Näitan talle kaardilt majutuse nime.
«Ma ei tea sellist hotelli, aga ma võin sind aidata,» pakub ta lahkelt. «Järgne mulle!» kamandab naine ja annab gaasi. Mina omakorda alustan kiirkõndi, mis on päris keeruline oma raske kandamiga.
Saan mõnisada meetrit talle järgi galoppida, kui ühest uksest keset suurt kivimüüri väljub üks vanapapi. Naine teeb temaga juttu, uurivad veel mu telefonist kaarti ja mees osutab vastassuunas.
«Ma väga vabandan, aga see hotell on teisel pool. Pidid nüüd asjatult kõndima,» vabandab naine.
«Ei ole midagi. Peamine on koht üles leida,» olen leplik, sest väljas on tõesti külm ja tahaks juba sooja saada. Jälitan naist veel mõnisada meetrit vastassuunas, keerame kitsukesse põiktänavasse, siis veel korra ja veel korra. Kerge kahtlus on kogu aeg sees, et kuhu ta mind viib. Neid kitsukesi tänavaid võiks võrrelda Tallinna vanalinna kitsamate ja pimedamate kohtadega, kuid valgust on seal vähem ja inimesi üldse mitte. Lõpuks jõuame ühe värava ette, mille kohal ripuvad kaks punast hiinalaternat.
«Siin see on!» teatab naine võidurõõmsalt. Vaatan oma telefoni ja punkt kaardirakenduses on küll sootuks mujal. Ühtegi inglisekeelset silti seal pole. On võimalus, et naine üritab komisjonitasu saada majutusest, nagu nii mõneski riigis kombeks, või sootuks valesse kohta viia. Samas olen selle broneerinud rahvusvaheliselt tuntud vahendussaidi kaudu ja üle selle, mis seal kirjas, ei saa nad minult kassseerida. Kui see ikka on õige koht.
«Kuidas sa inglise keelt nii hästi räägid?» üritan naisega juttu teha, et aru saada, kellega on tegu.
«Ma töötan siin ühes hotellis, kus on kõik inglise keelt kõnelevad töötajad. See on ainuke Pingyaos. Väga tuntud välisturistide seas. Kui veel siia tuled, siis soovitan meile tulla,» reklaamib naine oma töökohta. See kõlab usaldusväärselt ja hajutab minu hämarad kahtlusepilved. «Ma sõidan nüüd koju. Naudi Pingyaod!»
«Kas ma võiksin midagi selle eest maksta, et sa mind siia juhatasid,» pakun talle ise.
«Ei-ei!» hakkab naine naerma. «Sa oled meie linna külaline ja ma aitan sind hea meelega. Head ööd!» ja juba ta kaobki kummide sahinal taas pimedusse. Kas see oligi näide Pingyao külalislahkusest?
Väravale on vastu tulnud keskeas mees ja naine, kes jutustavad midagi hiina keeles ja juhatavad mind hoovi. Ma oleks nagu sattunud kung fu-filmi. Maja sisehoov on täpselt selline nagu nendes filmides, mida olen varem näinud. Väikesed kumerate kivikatustega majakesed kahel pool äärtes, mille otsas kolmas, pisut suurem. Ilmselt pererahva eluase. Tegu ongi kodumajutusega.
Hoones, kuhu mind juhatatakse, on kaks tuba, mille vahel väike eesruum. Tuba on suur ja lagi kõrgel. Keset tuba laiub kõrge lavats, mida katavad paksud, punased, lillemustritega tekid. Mööbel on samuti nagu vanades Hiina filmides. Väga ehe ajalooline elamine. Olen rõõmus. Just sellist kohta ma otsisingi.
Pererahvas inglise keelt ei räägi. Selle eest hiina keeles seletavad vahetpidamata, näidates vannituba ja kust veeboiler sisse lülitada. Ise naeratavad ja kummardavad. Väga armas. Reisijuhist loetud Pingyao külalislahkus saab taas kinnitust.
«Xie-xie,» tänan pererahvast ja asun seljakotti lahti pakkima. Alles siis, kui nad on juba lahkunud, märkan, et minu uksel puudub lukk. Ju siis on välisuksel? Hea küll, hommikul uurin. Uni maitseb magus nende paksude tekkide all.
Hommikul astun majast välja ja mõne hetke pärast on hoovis peremees, kes ilmselt on mind aknast märganud. Tahan minna linna hommikust sööma.
«Kus on maja võti?» kirjutan tõlkeäppi, mille peale hakkab peremees naerma, seletab midagi hiina keeles ja vehib kätega, samal ajal pead raputades. Osutab siis vastasmaja poole, kust üks mees kardina tagant välja piilub. Peremees ajab kaks sõrme harki, osutab oma silmadele, siis naabermaja mehele ning nimetissõrmega minu maja uksele. See on ju tuntud märk «me jälgime seda ust».
«Kas see on turvaline? Mul on seal arvuti,» kirjutan tõlkeäppi. Mees naerab selle peale ja lehvitab käega, näidates, et võin minema hakata. On küll kahtlane tunne, aga lahkun siiski.
Pingyao vanalinn on üllatav. Seal on hulgaliselt muuseume, mis kõik näevad välja nagu keskkaegsed Hiina elamised. Linnamüüril kõnnin uhkes üksinduses. Isegi tänavetel ei ürita keegi midagi müüa ja kõigis poodides ning restoranides võetakse mind vastu ülima viisakusega. Pingyao on tõepoolest külalislahke.
«Ma tahan osta rongipileti Xiani,» kirjutan järgmisel hommikul tõlkeäppi ja esitlen pererahvale. Selle peale kutsutakse toast välja peretütar, kes on kaunis kolmekümnendates naine. Kõik seletavad mulle midagi hiina keeles läbisegi ja osutavad värava poole. Peretütar astub ees ja viipab mind järgnema. Ta tundub olevat meeldiv ja intelligentne inimene. Seda võib tema olekust silmavaatest aimata.
Naine juhatab mind autoni ja me sõidame raudteejaama. Kuidagi kohatu tunne on vaikides tema kõrval istuda. Üritan väga lihtsaid küsimusi esitada, aga vastuseks tuleb vaid hiinakeelne jutt. Pilet ostetud ja alustame tagsiteed. Üritan tõlkeäpi abil temaga juttu teha, kasutades selleks automaatset häältõlget, et mitte juhtimist segada.
«Kas nad on sinu vanemad?»
«Jah,» oskab ta inglise keeles vastata.
«Teil on väga tore majutus. Mulle meeldib siin väga,» kiidan nende kodumajutust.
«Aitäh!» kõlab taas vastus inglise keeles.
«Kas sa oled abielus?» küsin pisut kohatu küsimuse.
«Jah.»
Kahju küll, mõtlen endamisi. Ma siiski otsin omale naist Aasiast. Miks mitte Hiinast?
Järgmisel ristmikul peatudes osutab naine minu telefonile ja enda suule. Tahab ise küsimuse esitada. Vahetan keeled.
«Mis on sinu töö?» kõlab esimene küsimus.
«Ma ostan käsitöökaupa Aasiast ja müün Eestis,» tõlgin talle vastu. Ta ei saa tõlkest aru. Selle peale näitan talle mõned tootefotod telefonist ja proovin väga lihtsat tõlget.
«Mina ostma Aasiast, mina müüma Euroopas.» See töötab. Naine teeb üllatunud nägu. Näitan talle pilte toodetest mida Pingyaos tänaval pildistasin, mille peale ta haarab telefoni ja helistab.
Majutusse tagasi jõudes on sisehoovis lauake kaetud käsitsi maalitud karpidega. Analoogsetega, mida ma fotodelt näitasin. Pererahvas juba ootab meid, kõigil maiad näod ees ja mind juhatakse laua juurde. Need on oluliselt filigraansemate maalingutega karbikesed, mida olin tänaval näinud. Paraku on hinnad sellised, et ma ei saa neid müügiks osta. Seda ka neile selgitan.
«No problem,» naeratab peretütar ja karbid viiakse tuppa tagasi.
«Kui palju maksis see sõit?» uurin nüüd rongipileti ostmise kohta. Perenaine tõstab kolm sõrme ehk siis kolmkümmend jüääni ja osutab minu telefonile.
«Homme rong,» kõlab vastus.
Mind viiakse ka järgmisel päeval raudteejaama, mille eest maksan kokku 30 jüääni ehk umbes 4 € kahe sõidu eest. See on Pingyao külalislahkus. Minu lemmikpaik Hiinas siiani.

**********************

Üks lugu mis ruumipuudusel raamatust "Minu Aasia" välja jäi.

Margus Kalam.